1. peatükk : Süüdistus.

"Justin Carver, palun tule klassi ette."

Vaatasin prl Ratliffi poole. Tema kõrval seisis tüdruk kooli kantseleist. Ta kandis üht nondest ererohelistest lintidest mis tõestas, et ta tuli tõesti kantseleist ja oli seetõttu ametlik. Läksin klassi ette. Kõik lapsed mu klassis pöörasid oma tähelepanu minule ja sellele, mis minuga juhtuda võiks.

"Jah?" ütlesin ma.

Tüdruk kantseleist ütles, "Sind on kutsutud kantseleisse hr Pearsoni juurde. Parem oleks, kui võtaksid oma raamatud ja seljakoti endaga kaasa."

Läksin tagasi oma pingi juurde ja pakkisin oma märkmiku ja keemia õpiku seljakotti, võtsin selle kätte ja naeratasin Devinile. Ta istus minu taga ja sosistas mulle, "Head õnne, Justin."

Ma naeratasin ja noogutasin tänuks, siis läksin tagasi klassi ette. Prl Ratliff andis mulle paberilehe. "See on tänane kodutöö. See peab homseks valmis olema. Ma arvan, et sul ei ole selle tegemisega mingeid probleeme. Ja ära unusta, et homme on meil kontrolltöö."

"Järgne mulle," ütles tüdruk kantseleist. Kui me klassist väljas olime, lisas ta, " Mu nimi on Felicia. Ma ei tea, milles asi on, kuid hr Pearsoni juures on kaks politseinikku. Palun ära ütle kellelegi, et ma sulle ütlesin."

"Ma ei ütle kellelegi ja tänan, Felicia."

Me läksime trepist alla, siis möödusime väljas hoonetest 300 ja 200, lõikasime üle väljaku ja sisenesime administratsiooni hoonesse. Felicia juhtis mind asedirektor Pearsoni kabinetti. Mul oli hea meel, et ta seda tegi, kuna mul polnud aimugi, kus ta kabinet asus. See oli umbes poole koridori peal, vasakut kätt.

Felicia koputas ta uksele ja seest hüüti, "Sisse."

Ta sosistas, "Head õnne," siis aga pöördus, jättes mind suletud ukse ette seisma. Avasin ukse ja sisenesin. Hr Pearson istus oma laua taga, näoga minu poole. Paremal pool seisid kaks politseinikku ja vahtisid mind.

"Sa oled Justin Carver?" Küsis hr Pearson.

"Jah,'' vastasin mina.

"Need ohvitserid ütlevad, et peavad sinuga rääkima. Mina olen juures, kui nad seda teevad ja kui sa nõus oled, siis salvestatakse kõik mida sina ja ohvitserid ütlevad. Salvestise koopia saadetakse su vanematele. Ohvitserid on oma nõusoleku juba andnud."

"Vanem, mu isa. Mu ema on surnud," ütlesin talle.

"Mul on kahju selle pärast, kuidas ma seda ütlesin. Mul on kahju kuulda su emast."

"Pole viga, see juhtus kaua aega tagasi. Ja te võite salvestada, mis selle kohtumise ajal öeldakse."

Hr Pearson sättis oma lauale mikrofoni üles. "Kasutan digitaalsest salvestamist oma lapptopis," ütles ta.

Pikem kahest ohvitserist, see kes mulle lähemal oli, osutas ühele toolidest.

"Palun istu, Justin." Ma istusin ja tema jäi seisma.

"Milles asi on?" küsisin.

"Meile tuli kaebus ja selle põhjal me peame sind arreteerima."

"Kaebus? Mind arreteerima? Mille eest?"

"Saad seda teada, kui me sind politseiosakonda viime."

"Esiteks tahaksin ma teada teie nimesid ja ametimärgi numbreid, palun. Teiseks ütlete te mulle nüüd, mis kaebus see on, kes selle esitas ja millised on põhjused, mis viisid arreteerimiskäsu väljaandmiseni. Ma eeldan, et teil on arreteerimiskäsk? Kui teil seda pole, ei lähe ma kusagile."

Mu vastus ilmselt teda ei rõõmustanud.

"Mu nimi on Leonard Salcedo, ametimärgi number 746. Mul on kahju, kuid me ei pea sulle rohkem informatsiooni andma."

"Mu isa on Robert Carver. Ta on advokaat. Ma olen väga hästi kursis arreteerimisega seotud protseduuridega, sealhulgas alaealiste arreteerimisega ja California karistusseadustikuga. Võibolla on meil kergem seda sammhaaval teha. Kas ma tohin arreteerimiskäsku näha?"

Teine politseinik hakkas rääkima. "Mina olen seersant Phillip Hayes, märgi number 702. Arreteerimiskäsku pole. Kaebus puudutab kuritegu; seetõttu võime me sind arreteerida ilma vastava paberita."

"Ei, te ei saa mind ilma arreteerimiskäsuta arreteerida, kui te pole kuritegu ise pealt näinud või kui kaebaja ise kohal pole. Kuna te pole seda nii-nimetatud kuritegu ise pealt näinud ja kaebajat kohal pole, siis kui te mind ilma arreteerimiskäsuta arreteerite, olen ma kindel, et mu isa on väga valmis esitama minu nimel kohtulikku kaebust, milles on ära märgitud teie kaks ja Shell Ridge linn kui süüdistatavad. Siiski, mida te teha võite, on paluda mul vabatahtlikult koos teiega politseijaoskonda ülekuulamisele tulla, mida ma teen oma advokaadi juuresolekul. Siiski pean ma teadma, mis on kaebus ja kes selle esitas, enne kui ma pakun end vabatahtlikult koos teiega tulema."

"See on vägistamisest. Kaebaja on sinu õde."

"Minu õde? Mul pole õde. Olen ainuke laps. Mu ema suri, kui ma beebi olin ja mu isa pole uuesti abiellunud. Nii pole mul ühtegi õde."

Seersant Hayes paistis segaduses olevat. "Oled sa kindel? Ta nimi on Susan Carver, viieteist aastane."

"Ma pole kunagi kuulnud midagi Susan Carverist. Kui mul oleks õde, oleks tema jaoks viieteistkümnene olla väga ebaharilik, kuna mina olen viieteistkümnene, kui me just kaksikud pole. Kuid mul pole õde ja mul pole kunagi õde olnud ja väga tõenäoliselt ei saa mul kunagi õde olema. Te võite mu isale helistada ja temalt küsida. Või veel parem, helistage Beth Wolmanile piirkonna advokaadi büroosse. Ta on perekonnasõber."

Nägin kuidas kaks politseinikku üksteisele otsa vaatasid, kui ma Beth Wolmani nime mainisin. Ma arvasin, et see võib mõjuda ja see mõjus.

Surusin naeratuse maha ja rääkisin edasi.

"See toob esile teise küsimuse. Kaebus saadetakse piirkonna advokaadi büroosse ja nemad saadavad selle kohtule. Kohtunik võib siis välja anda arreteerimiskäsu, mis sisaldab kaebust. Kui teil pole arreteerimiskäsku, siis kuidas te kaebuse saite?"

"Kaebus anti meile suuliselt leitnant Brandon Gage poolt ja tema käskis sind arreteerida. Ta ütles meile, et kuriteo iseloomu tõttu pole arreteerimiskäsk vajalik."

"Suuliselt? Arreteerimiskäsk pole vajalik? Minu arvates peaks teil olema kinnitus selle kohta mida teile öeldakse. Minu arvates on see käsk kehtetu. Ma soovitan teil Beth Wolmanile piirkonna advokaadi büroosse helistada."

"Mul pole tema telefoni numbrit."

"Noh, mul juhtub see olema mu telefoni kontaktide nimekirjas." Manasin numbri oma ekraanile ja suurendasin seda, et see hästi näha oleks. Ohvitser Salcedo valis numbri ja astus seejärel koridori ja sulges ukse. Ta tegi seda, et kõne oleks privaatne, mis tähendas, ta tahtis et mina ei kuuleks temapoolset osa jutuajamisest.

Ta rääkis mitu minutit. Kui ta hr Pearsoni kabinetti naasis oli tema ilme selline, nagu oleks Beth Wolman talle uue tagumikuaugu rebinud. Hoidsin, et välja ei paistaks, nagu naudiksin ma nahatäit, mille ta ilmselt mu tädi Bethilt sai.

"Nii et kas ta kinnitas seda, mis ma teile ütlesin?" Küsisin ma viisakalt.

"Pean ütlema, et oled vaba. Vähemalt võin ma öelda, et sa ei tohi maalt lahkuda. On see arusaadav?"

"See on väga selge." Pöördusin hr Pearsoni poole. "Võin ma nüüd klassi tagasi minna?"

"Ma ei näe ühtegi põhjust, miks sa ei võiks klassi tagasi minna."

Ta naeratas.

Ma naeratasin ka. "Tänan teid."

Pöördusin ja lahkusin kabinetist, kahte võmmi ignoreerides.

See jutustus on autoriõigusega kaitstud Colin Kelly poolt ja tõlgitud eesti keelde tema loaga

Justini kodu Järgmine peatükk