Kell oli umbes pool üksteist ja meie Chrisiga olime valmis magama minema. Me läksime alla, et oma magamiskorraldusest meie inimestele teada anda. Nad vaatasid telekast kümneste uudiste lõppu.

“Hei. Tahtsin ainult öelda, et me lähme magama. Chrisil on palve, ja minul pole selle vastu midagi.” Mu vanemad mõlemad vaatasid üles ja Chrisi nägu läks veel valgemaks, kui ta juba oli. Ma pole kindel, et ta päriselt arvas, et peaks mu vanematele asja seletama, kuid nii me olime otsustanud. Nii siis hingas ta sügavalt sisse.

“Ma olen peaaegu kuus kuud oma ema auto esiistmel maganud, siis aga viimastel päevadel kiriku varjupaigas. See on minus tekitanud üksildustunde. Mind hirmutab, kui pean sellises suures majas, nagu teie oma, üksinda olema. Ma ei taha üksinda olla. Nii palusin ma Darryli, kas ma võiksin mõned päevad tema juures magada, kuni ma siin ära harjun. Temal polnud selle vastu midagi. Kuid ma tahtsin et te teaksite, mida me teha tahame ning kindel olla, et teil selle vastu midagi poleks.”

Ema naeratas. “Chris, kuidas te siin magama hakkate, on sinu ja Darryli teha. Seda senikaua, kui te ikka magate, ega voodis kella kolme või neljani hommikul filme ei vaata.”

“Või varaste hommikutundideni videomänge ei mängi,” lisas isa.

“Me kavatseme kindlasti magada,” ütlesin mina. “See on olnud ärev ja arvatavasti segadusse ajav nädal Chrisi jaoks hulga muutustega tema elus. Mina olen töötanud oma pr. Haringtoni koduülesandeks antud lühijutu kallal ja see peab valmis olema selleks päevaks, kui me kooli tagasi läheme seitsmendal ja ainuüksi sellest mõtlemine tegi mind enam kui valmis magama minekuks. Siis ma haigutasin, päris haigutuse. Chris vaatas mind ja kuna haigutamine on nakkav, hakkas tema ka haigutama.

“Minge nüüd ja heitke magama,” ütles ema. “Hommikul kohtume teie kahega.”

“Isa, kas sa pead homme tööle minema?”

“Erinevalt koolilastest ei saa me kahenädalat jõuluvaheaega,” vastas ta. “Siiski on mul esmaspäevast kolmapäevani vabad päevad.”

Ma haigutasin jälle, siis aga ütlesin, “Head ööd, hommikul näeme.”

“Head ööd,” ütles Chris, “ja tänan teid väga selle eest, mida te minu heaks teete. Ma hindan seda väga.”

“Head ööd, poisid,” ütles isa, siis ütles ka ema sama.

Läksime üles. “Ma käin kiiresti dušši all, siis pesen hambad. Meil läheb kiiremini, kui sa sel ajal hambaid pesed, kui mina dušši all olen, siis aga lähed sina dušši alla, kui ma lõpetan.”

“OK. Mulle sobib.”

Ma riietusin lahti ja haarasin paari boksereid ja t särgi endale ja sama Chrisile. Tema riietus ka lahti. See oli esimene kord, kui me teineteist alasti nägime. Ma vahtisin teda ja mulle meeldis see, mida ma nägin.

“Tahad sa fotokat?” küsis tema irvitades. Siis puhkesime me mõlemad naerma.

“Mulle pole seda vaja. Mul on eideetiline mälu,” vastasin mina.

“Mis see on?”

“Mulle jäävad meelde kujutised, mida ma näen. Mõned inimesed nimetavad seda fotograafiliseks mäluks, kuid see on erinev. Fotograafiline mälu laseb sul meelde jätta, mida sa loed. See on väärtuslikum kui eideetline mälu, mis on nagu piltide, stseenide või inimeste meelde jätmine.”

“Nii et sulle jääb mu keha pilt alatiseks meelde?”

“Jah, enam vähem. Nähtud kujutised võivad tuhmuda. Kuid mida sagedamini ma pilti näen, seda kauem ma suudan ma meeles pidada.”

“Nii et suurem osa nähtud pilte kaovad su mälust?”

“Ahah. Mõned jäävad mulle igavesti meelde, nagu see õnnetus, mida ma kaks aastat tagasi kooli lähedal nägin. Auto ajas alla jalgrattal sõitva lapse, peatus ja sõitis siis minema. Ma nägi auto numbrit ja see on mul siiani meeles. See oli 2GAT471 ja auto oli valge Kia Sorento. Viimane kord, kui ma seda meenutama pidin, oli kui ma politseile auto numbri, värvi ja margi teada andsin. Nad said autojuhi samal päeval kätte. Nii on see mul täna meeles, kaks aastat peale viimast korda.”

Chris sirutas käed laialt kõrvale. “Oi-oi! Kuna sa mu suurepärasust vaatad, jääb see sulle pikaks ajaks meelde?”

“See vaatepilt jääb kindlasti. Juba selle pärast, et su kirjeldus oli nii naljakas.”

“Naljakas?” küsis ta. ”Naljakas? Mis asi naljakas oli?”

“Suurepärasuse osa. Kuna me peame oma Hispaania keele kontrolltöö jaoks õppima, siis saad sa aru, et suurepärane on Hispaania keeles naissoost sõna. Ma pole kindel, et see sobib poisi puhul kasutada.”

“Sa parem ära ütle seda pr. Acero tunnis! Nimisõnu nagu magnificencia (suurepärasus hisp.k.), mis on naissoost, ei kasutata ainult naissoost isikute puhul. Mõtle Hispaania keele sõnast mano (käsi hisp.k.). See on meessoost lõpuga, kuid see ei tähenda, et seda võiks ainult mehe käe puhul kasutada.

“Ma tean. Tõmbasin sind ainult tillist. Mulle jääb su magnificence kauaks ajaks meelde”

“Palju lõbusam oleks olnud, kui sa seda päriselt oleks tõmmanud.” Selle peale me naersime vannituppa minnes mõlemad.

“Siin on uus hambahari. Hambapasta on rohukapis ja suuvesi on pudeliga kraanikausi all kapis.”

Läksin dušši alla ja olin vähem kui viie minutiga valmis. Tulin välja ja Chris riivas mind oma parema käega, kui ta sisse läks. See tundus peaaegu nagu elektrilöök ja hingasin sügavalt sisse. Kuivatasin end, panin särgi selga ja bokserid jalga ja senikaua kui ta dušši võttis, pesin ma oma hambad. Ta astus dušikabiinist välja ja ma ulatasin talle värske rätiku.

“Darryl, ma võin sama rätikut kasutada, mida hommikul.”

“Ma arvan, et see läks juba pesusse. Kasuta lihtsalt seda uut rätikut. Ema räägib mulle, et ta tahab mind iga päev uut rätikut kasutamas näha.”

“Tõesti? Miks?”

“Ta arvab, et ma teen nad mustaks.”

“Ma ei taha mõelda, kuidas sa nad mustaks teed, Darryl.”

“No jälgi siis lihtsalt korraldust ja kasuta igal hommikul uut rätikut.”

“OK, OK!”

“Chris, kas ma võin sult piinliku küsimuse küsida?”

“Ma arvan et küll.”

“Kuidas sa dušši võtsid, kui sa oma ema autos elasid?”

“Koolis kasutasin ma esimese asjana hommikul sealset dušši. Ema kasutas Parkside Fitness Center dušše Pleasant Hillis. Nädalavahetustel ja koolivaheaegedel kasutasin ka mina neid, kuna sain tema liikmekaardiga sisse.”

“Kas sa ei peagi siis liige olema, et nende võimalusi kasutada?”

“Tal on liikmekaart, mis kehtib 2020 aasta lõpuni. Ta ostis 2016 aasta alguses viie aastase liikmekaardi. Ta võib pereliikmed tasuta kaasa võtta.”

Mõtlesin selle üle, mida Chris mulle just oli öelnud. “Arvad sa, et ta võiks ikka veel seda võimlat kasutada?”

Chris vaatas mind mõne sekundi. “Oh! Ma mõistan, mida sa mõtled. Me võime homme hommikul sinna minna ja vaadata, kas ta on seal. Õigus?”

“Õigus. Küsime emalt, kas ta saab meid hommikul sinna sõidutada. Mis kell me seal peame olema?”

“Nad teevad kell kuus hommikul lahti. Ma arvan, et mu ema võiks seal umbes kaheksa paiku dušši kasutamas olla.”

“OK. Tule, lähme alla ja küsime temalt kohe nüüd. Sedasi saab ta planeerida kuna üles tõusta ja meid poole kaheksa paiku sinna viia.”

Tõusin ja hakkasin ukse poole minema.

Chris hüüdis, “Oota! Pean midagi selga panema, nagu hommikumantli või püksid.”

“Meiega on kõik korras,” ütlesin mina. “Minu rahvas näeb mind kogu aja t-särgis ja aluspükstes. Ära selle pärast muretse. Lähme nüüd.”

“OK, kui sa nii ütled. Ära unusta, et ma pole teie sugulane. Nad võivad mitte tahta mind mu aluspesus näha.”

Krabasin tal käest kinni. “Tule nüüd. Veame oma tagumikud alla ja uurime järgi kas ema saab meid nii vara hommikul võimlasse viia, et su ema seal võiks olla. Ja ära muretse oma aluspesu pärast. Vaata anult, et sul kõvaks ei läheks.”

“Mis sa ütlesid?” karjus Chris. Kuid selleks ajaks olin ma juba naerdes teda trepist alla tirimas.

“Hei, ettevaatust,” karjatas ta. “Ma ei taha sulle otsa kukkuda ja sind või mind või meid mõlemaid vigastada või tappa.”

Tõmbasin Chrisi elutuppa.

“Chris mõtles välja, kuidas oma ema leida. Seda võibolla, kuid hea võimalusega. Räägi neile, Chris.”

Ta vaatas mulle pahaselt otsa. “Tegelikult oli see Darryli idee. Ta küsis mult et mida ma tegin, et hommikul end pesta ja ma ütlesin et käin kooli võimlas dušši all, kohe kui kooli jõuan. Siis küsis ta mis mu ema teeb, et dušši võtta. Tema läheb Parkside Fitness Centerisse Pleasant Hillis ja mina käin seal nagu tema külaline nädalavahetustel ja siis kui kool kinni on. Me arvame, et kui me homme hommikul vara sinna läheme, me võime mu ema leida.”

“Et te selle välja mõtlesite, on väga kaval,” ütles isa. “Te kaks olete väga taibukad. Ma olen te mõlema üle uhke.”

“Mis kell on vara?” küsis ema.

“Kella kaheksa ümber,” vastas Chris.

“See pole probleem. Võibolla peaksime pool kaheksa välja sõitma. Siis võid sina, Chris parkimisplatsilt ta autot otsida, või kus iganes ta tavaliselt võimla juures pargib.”

“See on tore. Tänan teid. Darryl, me peame nüüd magama minema, nii et saaksime aegsasti lahkuda. Mis kellaks sa äratuse paned?”

“Ma arvan et kolmveerand seitsmeks. Kiire dušš, röstsaia tükk või kauss helbeid, hambad pesta ja kell pool kaheksa oleme valmis lahkuma.”

“OK. Lähme üles ja ronime magama.”

“Lähme.” Vaatasin ema poole. “Tänan, ema. Me hindame seda, et sa oled valmis meid sõidutama.”

Kui me mu tuppa tagasi jõudsime, küsisin Chrisilt, kumba voodi poolt ta eelistab.

“Seda poolt, kus pole äratuskella”

“See on siis vasak pool, kui voodis lamada.”

Chris läks ümber voodi vasakule poolele ja ronis voodisse. Mina sättisin äratuskella üles ja panin põlema enda poolsel öökapil oleva lambi, läksin ukse juurde ja panin selle kinni, siis kustutasin laetule. Ronisin voodisse oma harilikult poolelt, paremalt ja kustutasin lambi.

“Head ööd Chris,” sosistasin ma.

“Head ööd, Darryl.”

Järgmine asi, mida ma kuulsin oli mu äratuskella raadio lärmamas KKDV hommiku programmi. Vaatasin vasakule ja nägin, et Chris lebab vasakul küljel ja magab ikka veel. Lasin raadiol jätkata; tugevus oli just sinnamaale keeratud, et muusikat mängides moonutama ei hakkaks. Või rääkides. Just nüüd oli raadios jutuprogramm.

“Jumal, lülita see välja, Darryl!” urises Chris.

“Aeg on ülest tõusta,” ütlesin reipal häälel. Tõmbasin teki ja lina ta pealt maha, tõusin ja läksin vannituppa. Raadio jätsin lärmama. Lõpetasin pissimise, võtsin riided seljast ja olin dušši alla minemas, kui ta vannituppa tuli.

“Sa oled kohutav,” ütles ta.

“Sa oleks pidanud enne magama jäämist küsima. Ainuke võimalus kindel olla, et ma üles saan, on raadio mu kõrva karjumas.”

Ta vidutas minu poole vaadates silmi. “See toimis minu peal ka.” Ta naeratas, siis hakkas naerma. “See on arvatavasti ainus moodus, kuidas see minuga oleks ka toiminud.”

Siis võttis ta riided seljast, seisis poti juurde ja lasi vee jooksma.

Selleks ajaks olin ma kiire pesemise lõpetanud ja ma astusin välja, tema läks sisse. Ma kuivatasin end ja kuna me kavatsesime peale hommikusööki hambaid pesta, otsustasin suud ainult suuveega loputada, selle asemel et kaks korda hambaid pesta. Tavaliselt oleks ma seda teinud, kaks korda hambaid pesnud. Kuid täna oli meil kiire.

Läksin tagasi oma tuppa ja panin riidesse. Kui ma lõpetasin, tuli Chris ja pani riidesse. Läksime alla kööki. Ema oli röstinud asiago juustusaiakesi ja nad pooleks lõiganud, meie jaoks valmis võiga, maapähkli võiga või juustukreemiga määrimiseks. Mina valisin või; Chris valis maapähkli või. Mina jõin tassi kohvi, Chrisil oli klaas apelsinimahla. Me neelasime kõik kiiresti, et võiksime õigeaegselt lahkuda.

Kui me söömisega valmis saime, läksime üles ja pesime hambad. Tõmbasin välja kaks jopet ja andsin ühe Chrisile. “Võta, pane see selga. Väljas on külm.”

Lootsin, et leiame Chrisi ema, või vähemasti ta auto, niipea kui me saabusime. Me ei leidnud kumbagi.

“Me võiksime kontrollida, kas ta hiljuti siin on käinud,” pani ema ette.

“See on hea mõte,” ütles Chris. Läksime sisse. Leti taga olev naine tundis ta ära.

“Chris! Kuidas sul läheb?”

“Hästi, Donna, paremini kui kunagi varem. Kas te olete mu ema näinud?”

“Jah. Ta oli siin kolmapäeval. Ma ei näinud teda eile, kuid ma käisin hambaarsti juures ja jõudsin siia alles pealelõunaks. Las ma vaata, kas ta käis siin.”

Ta istus maha oma arvuti taha, mis oli letil. “Vastavalt logile, eile teda siin ei olnud.”

“Mis ajal ta siin käib?” küsis Chris.

“Vaatame. Kaheksa kakskümmend eelmisel laupäeval ja pühapäeval, seitse viiskümmend esmaspäeval, kaheksa kümme teisipäeval ja kaheksa kolmkümmend kolmapäeval. Kui ta täna tuleb, siis nende aegade paiku.”

“Lähme välja ja ootame,” pani Chris ette. “Väljas on pink, millel me istuda saame.” Läksime välja ja istusime maha.

“Chris, kas su ema pargib auto tavaliselt samale kohale?” küsis ema.

“Tavaliselt. Sinna, nonde puude lähedale. Talle meeldib seal, kuna puude varjus ei lähe autos kuumaks. Ta pargib alati seal, vaatamata sellele, milline on ilm.”

“OK, ootame ja vaatame, kas ta ilmub täna välja,” ütlesin mina. “Kas keegi teist tahab poolt saiakest? Need on asiago juustusaiad.” Tõmbasin oma jope taskust kotikese saiadega. Ma võtsin ülejäänud saiakesed kodust kaasa, juhuks kui kellelgi peaks kõht tühjaks minema.

Chrisi suu läks naerule. “Ma sööksin ühe,” ütles ta. Andsin selle talle. “OK, ma sööksin ka ühe. Kus kohv on?” küsis ema naerul näoga.

“Kodus. Siin on su saiake.”

“Kui nad pooleks on lõigatud, on neid palju kergem süüa,” ütles Chris. “Need on väga head. Mulle meeldib sulanud krõbe juust nende peal.”

“Need on mu lemmik saiakesed,” ütlesin mina.

Me istusime, vaadates autosid sissesõiduteel. Kell oli kaheksa kolmkümmend ja meie ootasime ikka veel.

“Mis te arvate, kaua me peaks ootama?” küsis ema.

“Võibolla kella üheksani?” pakkusin mina. “Sedasi ei jää ta meil märkamata, juhul kui peaks tavalisest hiljem tulema.”

“See on hea mõte,” ütles Chris.

Kell üheksa viisteist tegi ema Chrisile ettepaneku valvelauda minna ja paluda neil ta mobiilile helistada, kui ta ema järgmisel korral saabub.

“Mul pole mobiili,” ütles ta.

“Me võime neil lasta minule või Darrylile helistada,” tegi ema ettepaneku.

“Kasutame minu telefoni,” ütlesin mina.

“Hea küll, see on hea mõte. Mis su mobiili number on?” küsis Chris.

Ma manasin selle ekraanile ja andsin talle oma mobiili. “Näita talle seda. Ta võib selle ekraanilt kopeerida. See vähendab võimalust, et ta numbriga eksida võiks.”

“Darryl, ehk tuleksid koos minuga,” ütles ta.

“OK.”

Läksime sisse ja ta palus, et kui ema järgmine kord sisse tuleb, nad talle siis helistaksid, vaatamata sellele, mis kell see juhtub.

“Ma ei ela nüüd oma ema juures ja mul on vaja teada saada, kas ta ikka veel võimlas käib.”

“Teeme seda rõõmuga, Chris. Meile meeldis alati, kui sa koos temaga tulid ja te koos harjutusi tegite.”

“Tänan teid, Donna.”

Läksime välja ja ema tõusis püsti. “Kõik korraldatud?” küsis ta.

“Jah, nad helistavad Darrylile järgmine kord, kui ta sisse tuleb.”

“Mida me nüüd teeme?” küsisin mina.

“Meil on vaja poes käia. Oleme Sun Valley ostukeskuse lähedal. Võime sealt alustada.”

“Mida me ostame?”

“Chrisile on riideid vaja.” Chris hakkas vastu vaidlema, kuid ema ütles, “Shh! Sa vajad riideid. Ja jalanõusid. Me ei tea, kui kaua su ema ülesleidmine aega võtab. Riided, mis sul tema autos on, ei tarvitse sulle enam sobida, Chris. Sa oled arvatavasti nendest juba välja kasvanud. Nii et ära vaidle, me ostame sulle riideid. Ja jalanõusid. Kuna mul on krediitkaart, peame me seda koos tegema. Me lähme riidepoodidesse, kus on Jõulueelne allahindlus.”

“Darryl, ma annan sulle natuke sularaha ja nimekirja asjadest, mida ma soovin, et sa mulle ostaksid.

Ta ulatas mulle kokkuvolditud paberilehe. Tegin selle lahti ja nägin esimest asja nimekirjas ja sinna oli kirjutatud: ‘Osta Chrisile Jõulukingitused.’ Murdsin paberi kokku tagasi.

“Sa peaksid suutma need asjad leida,” ütles ta. “Alusta köögi ja vannitoa kauplusest.” Ta andis mulle mõned kahekümnedollarilised ja ma pistsin need koos nimekirjaga taskusse. “Sa tead, mis kalkuni niisutaja on, eks ole?”

“Arvan, et tean ja ma võin alati müüjalt küsida.”

“Chris, me läheme ka T-Mobile kioskisse. Lisan sind meie perekonna plaanile ja ostan sulle mobiil telefoni.” Chris raputas pead ja tahtis ‘ei’ öelda, kui ema teda katkestas. “Ära vaidle vastu. Sulle on mobiili vaja.”

“Peale seda sööme toidukohas lõunat, siis käime koduteel läbi BuyMartist ja ostame sulle sülearvuti. Sa võid kasutada Darryli printerit.”

“Kas me saaksime kuidagi teise laua ja tooli mu magamistuppa Chrisi jaoks?” küsisin mina.

“Külaliste ruumis on kirjutuslaud. See tähendab Chrisi magamistoas,” ütles ema sellise tooniga, mis minu jaoks vaidlemisruumi ei jätnud.

“Oh. OK,” oli, mida ma ütlesin, kuid “Kurat võtaks!” oli, mida ma mõtlesin. Kuid ta oleks ka siis minust teisel pool koridori. Sobiv. Kuid ikkagi mitte minu magamistoas ega minu voodis. Muidugi on ta minu voodis nädala või kaks. Keegi ei oska öelda, mida kõik juhtuda võib. See ajas mind naerma.

“Mis nii naljakat on?” küsis Chris.

“Sina lähed riideid ostma, mina aga sattusin köögikraami ostma.” See polnud kindlasti see, mida ma kõige juhtumise all olin mõelnud.

Ma ei osanud aimatagi, kus ema ja Chris riideid ostavad. Enamus poode siin keskuses olid kõrgklassi kallid poed. Kuid see polnud minu probleem.

Kontrollisin, kui palju ema mulle Chrisi Jõulukingituse ja muude nimekirjas olevate asjade ostmiseks raha oli andnud. Lugesin selle üle; kokku oli $120.00. Siis kontrollisin nimekirja et näha, mida ta tahtis et ostaksin peale Chrisi kingituste.

Kalkuni niisutaja maksis $2.99. Valge veini klaaside komplekt mu vanavanematele maksis $20.00., ning oli kingituse pakendis. Uus 6 tolline kööginuga maksis $7.65. Nad pakkusid tasuta kingituse pakendit, nii lasin ma kalkuni niisutaja kingitusena pakkida, kuid kööginuga mitte. See kõik pluss maksud. Kokku läks $33.65. See jättis Chrisi Jõulukingiks $86.35.

Siis oli küsimus, mida talle osta. Mitte riideid ega jalanõusid; selle eest oli juba hoolt kantud. Mitte mobiili; sama. Mitte sülearvutit; sama. Mitte printerit; ta kasutab minu oma, millel on Bluetooth ühendus, nii on seda imekerge tema uue sülekaga ühendada.

Mida ta vajas, oli uus seljakott. Tema oma oli räbaldunud ja ta kaebas, et üks lukk ei tööta, tehes selle tasku kasutuskõlbmatuks. Otsustasin minna kohvripoodi ja vaadata, mis neil on. Leidsin kolm JanSport seljakotti-raamatukotti. Üks maksis $55.00, üks $60.00 ja kolmas $65.00, kõik ilma allahindluseta. $60.00 mudelil oli eraldi sülearvuti tasku, ta oli pruuni ja musta värvi, mis on Edisoni kooli värvid ja sellele oli allahindlus $49.00 pluss maks, kõik kokku $53.30. Ja ilma rahata kingitus pakend. Õnneks oli neil karp, kuhu seljakott sisse mahtus ja nad tegid sellest kingituse pakendi, kuni ma ootasin. Nii jäi mulle veel $33.00 mida Chrisile kulutada. Otsustasin talle Amazoni poest Wallnut Creekis Kindle e-lugeja osta. Pidin omalt poolt $33.00 juurde panema, et hinda täis saada.

Pidin navigeerima nüüd veelgi enam rahvast täis ostukeskuses kahe suure pakiga. Tohutu suur pakk seljakotiga ja suur veini klaasidega ja kraamiga, mida ema köögi jaoks tahtis. Polekski nagu midagi, kuid tuli välja et küllalt ebamugav oli liikuda, püüdes hoiduda inimestele oma pakkidega virutamast, samal aja kui ma ise püüdsin hoiduda nende pakkidega pihta saamast.

Ema ütles, saame söögikohas lõuna ajaks kokku. Seda ei juhtu. Söögikoht oli inimestest pungil ja kõigi lettide juures olid pikad järjekorrad. Ma läksin Punase Punarinna juurde, neil on suurepärased burgerid nii palju praekartuliga, kui süüa jõuad. Neil oli meie jaoks ruumi, nii et enne kohtade kinni panemist helistasin ma emale. Ta oli nõus, et Punane Punarind on väga hea koht. Ta ütles, et nad Chrisiga on peaaegu valmis, et Chris proovib võimlemistunni jaoks paari New Balance tossusid. Ta ütles, et saadab mulle sõnumi, kohe kui nad lahkuvad Kinga Keldrist, mis oli poe nimi, ja ma võin paluda siis kohe meid lauda juhatada.

Senikaua kui ma sõnumit oodates seisin, otsustasin vaadata, ega ma pole tähelepanuta jätnud teadet võimlast. Võimlast polnud helistatud. Lõpuks sain ema teate kätte. Nad olid juba teel.

“Mu ema ja sõber tulevad juba Kinga Keldrist siiapoole ja on paari minuti pärast kohal. Kas te võiksite mind nüüd lauda juhatada?”

Perenaine nõustus ja kui ma lauas istusin, nägin ma ema ja Chrisi ning viipasin käega. Nad tulid, suure hulga ostukottidega.

“Su ema on hull, Darryl. Kõik see kraam on minu.”

Näitasin kahele kotile, mida ma tassinud olin. “Kõik see kraam pole sinu.” Me mõlemad naersime. Tehniliselt oli mu ütlus õige. Osaliselt polnud see temale ja osaliselt oli.

Lõunaks sõime meie Chrisiga burgereid ja ema sõi Fish and chips.

“Kas sa said mobiili?” küsisin ma Chrisilt.

“Ei. Ainukesed, mis neil kioskis olid, maksid $699.99 ja rohkem, Enamjagu rohkem. Kujutad sa ette et maksad peaaegu tuhat kakssada dollarit mobiili eest?” Ta raputas pead, nagu ei suudaks ta seda uskuda.

“Me astume Pleasant Hilli kesklinnas T-Mobile poest läbi ja ostame talle telefoni, siis läheme Walnut Creeki BuyMarti ja ostame talle sülearvuti,” ütles ema.

Oeh, see osutus ostupäevaks kui ostukeskus oli inimestest pungil ja me ei teadnud, mis meid Pleasant Hilli kesklinnas ees ootab; seal oli alati probleem parkimiskoha leidmisega. Seejärel lähme me BuyMarti Walnut Creekis, mis minu teada on veel rohkem ostjatest pungil. Muidugi oli Jõuludeni ainult viis päeva aega nii et suuri rahvamasse võis eeldada.

“Ega sulle võimlast helistatud pole?” küsis Chris.

“Ei. Ja ma kontrollisin mõni minut tagasi, et ma poleks seda tähelepanuta jätnud. Kontrollisin tekstisõnumeid ka.”

“Kas sa oma meili kontrollisid?” küsis ema.

“Ei. Ma ei andnud neile oma emaili aadressi. Ainult mobiili numbri. Et nad saaksid mulle helistada, või sõnumi saata. Nad pole seda teinud. Arvan, me peame ootama.”

“Nad ütlesid, et nad ei unusta kunagi kedagi sisestamata,” ütles Chris. “Aga võib olla nad eile unustasid.”

“Võibolla selle pärast, et neil oli eile asendaja valvelauas. Ma arvan, et oleksime pidanud küsima, kas neil valvekaamerad on,” ütlesin mina.

“See on huvitav mõte,” ütles ema. “Me võime neile helistada ja küsida.”

“OK. Ma teen seda kohe nüüd.” Ma tõmbasin oma telefoni välja ja otsisin Parkside Fitness Centeri numbri ja valisin selle. Küsisin valvelauda. Kui mind ühendati, andsin telefoni Chrisile. Ta küsis Donnat.

“Kuna te eile seal ei olnud,” ütles ta, “siis kes iganes valvelauas oli, võis olla unustanud mu ema sisse kanda. Ega teil pole valvekaamerat, mis valvelauda näitaksid? OK, tänan teid.”

“Vastus oli, et kaameraid pole,” ütles ta meile. “Paha lugu. See oli hea idee.”

“Järgnevalt lähme me Pleasnt Hilli kesklinnas asuvasse T-Mobile poodi,” teatas ema. Seda me tegime. Neil oli pakkumine. Võta telefoniühendus ja saad LG telefoni koos pliiatsi ja 6,2” ekraaniga $8.00 kuus kaheks aastaks koos tasuta aktiveerimisega. Ema pani ta kirja ja Chris astus poest välja oma elu esimese mobiiltelefoniga.

Kui me olime arvanud, et Sun Valley ostukeskus oli üle rahvastatud, siis BuyMartis oli loomaaed. Seal oli järjekord juba eesuksest sisse pääsemiseks. Võtsime järjekorda. Trügisime läbi rahvast täis elektroonika ja kodumasinate ja raamatute ja mille kõige veel vahekäikude poe tagaossa, kus arvuteid müüdi.

Vaatasime mitmeid sülekaid. Chris valis ühe pakkumises oleva Aceri $399.00 eest. Ma kontrollisin andmeid. “See ei ole hea valik kahel põhjusel,” ütlesin mina. Ta on nõrgavõitu ja ta on raske. See Dell on allahindlusega $899.00. See on väga kerge, nii ei murra sa seda tassides oma selga ära, tal on kiirem protsessor, neli korda rohkem RAM-i, kaks korda mahukam SSD kõvaketas ja puuteetundlik ekraan. Ja nad annavad lisaks pliiatsi, mis normaalselt maksab $45.00, nii et sa saad ekraanil kirjutada ja joonistada.”

“Kas sulle meeldib see, Chris?” küsis ema.

“Jah, kuid see on nii hirmus kallis”

“Mõttetus. Ma arvan, et see Dell sülearvuti on see, mille me sulle ostma peame.”

Chris nägi välja, nagu oleks ta iga hetk nutma puhkemas. “Te ei peaks minu peale nii palju kulutama.”

“Sa elad nüüd koos meiega ja me võime seda endale lubada.”

Minu arvates kuuldes sõnu ‘me võime seda endale lubada’, tuli meie juurde üks BuyMarti müüjatest. Ta nimi oli Brandon.

“See on väga hea ost,” ütles Brandon. “Normaalselt maksaks see peaaegu $1,400.00, kuid see on mudel, mille tootmine on lõpetatud ja me ostsime nad kõik Dellilt ära.”

Ma pöörasin ringi ja kontrollisin selle mudeli hinda Amazonis. See oli $899.00, kuid ei sisaldanud tasuta pliiatsit.

“Minu arvates on see hea tehing,” ütlesin mina. Ema noogutas nõustumise märgiks.

“Me ostame selle ära,” ütlesin mina. ”Kuidas oleks tasuta hiire lisamisega?”

“Noh, meil on juba tasuta pliiats. Kuid teate, mis ma teile ütlen, meil on Logitech hiire pakkumine $9.99. Kuidas oleks, kui ma selle lisaksin?”

“Minule see sobib,” ütlesin mina.

“Olen nõus,” ütles ema.

Müüja vaatas Chrisi otsa, kes paistis olevat üdini vapustatud. “Kuna see sulle tundub,” ütles Brandon, “kas see mudel sulle sobib?”

“Jah, ma... jah, ma arvan. Jah.” Ta kaisutas tugevasti mu ema.

Müüja vaatas minu otsa. “Kuidas sinuga on?” küsis ta.

“Mul on Microsoft Surface Pro 4 .”

Aru saades et mina pole uue arvuti ostja klient, pöördus ta tagasi Chrisi poole. “Kuidas printeriga oleks?”

“Ma saan Darryli oma kasutada,” ja ta osutas minule.

“Sellel Dellil on Bluetooth, eks ole?”

“Jah, on küll. Su printeril on Bluetooth?”

“Jah.”

“Siis lähme kirjutame selle välja.”

Ta püüdis meile kaheaastast garantii pikendust müüa, kuid ema lõpetas selle, kui teada sai, et see $129.99 maksab. Lõpuks pääsesime me kahe karbiga minema, üks karp Dell sülearvuti ja selle tarvikutega ja väike karp hiirega. Chris tassis suuremat, minu käes oli väiksem.

Kui koju jõudsime, viis Chris kõik oma kraami oma magamistuppa. Ta näitas mulle kõiki oma riideid, mida ema talle ostnud oli. Teksad, khakid, särgid, t-särgid, aluspüksid, sokid, kaks paari New Balance tossusid, kahed Speedod ujumiseks, soe jope ja vihmajope. Ta oli need kõik voodile laotanud, siis aga hakkas neid minu abiga ära panema. Mina eemaldasin kõik kleepsud ja hinnasildid ja muud sellised.

“Me peseme t-särgid, aluspüksid, Speedod ja sokid enne kui sa nad selga paned,” ütlesin mina. “Viime nad pesuruumi ja ma näitan sulle, kuidas pesumasin töötab.”

“Mul pole kunagi nii palju riideid olnud, Darryl. Ma ei suuda seda uskuda. Mul käib sellest pea ringi.“

Peale seda, kui ta riided olid kas pesus või rippusid ta riidekapis, oli aeg sülearvuti käima panna. See võttis umbes poolteist tundi aega, kaasa arvatud Windows 10 initsialiseerimine, hiire külge ühendamine, meie internetiga ühendamine ja Microsoft Office ja Adobe rakenduste installimine. Sünkroniseerisime ta mobiili meie võrguga ja tema sülearvutiga. Siis ühendasime ta sülearvuti mu printeriga. Selle kõige tegemise ajal tõstsin ma ta riided pesumasinast kuivatisse.

Kaksikud olid innukalt vaatamas arvutit ja mobiili, mille Chris oli saanud. Nad küsisid pliiatsi kohta ja kuidas seda kasutada, nii demonstreeris ta neile ekraanile joonistamist sisseehitatud graafilise programmi abil.

Lõpuks sai kõik valmis ja oli aeg õhtust süüa.

Ema oli pikkpoissi teinud ja me sõime seda juurviljade ja salatiga. Ema rääkis, et oli saanud üllatus Jõulukingi. Ta tõi välja kingitusena pakitud asja. Ta tõmbas Jõulupaberi ära ja seal see oli, kalkuni niisutaja. Koos kingituse retseptiga.

Kõik hakkasid naerma. “Ja kui palju see kingitus mulle maksma läks?” küsis ema.

“Ma ei või sulle öelda,” ütlesin mina. “Olen kuulnud, et pole ilus kingis saajale öelda, palju kingi andja kingitusele kulutanud on.”

Ema vaatas mind vidukil silmil. “Mina olen kingi andja. Minu raha eest on see ostetud.”

“See oli pakkumine.” ütlesin mina.

“Kui paju?” ütles ema.

“Ma kuulsin, kuidas Chris ja kaksikud tegid kõik võimaliku, et mitte kõva häälega naerma hakata.

“Kolm kakskümmend viis.”

“Kolm dollarit ja kakskümmend viis senti?” küsis ema uskumatul toonil.

“Hei, see on koos maksudega,” vastasin mina.

“Sel hetkel hakkasid Chris ja kaksikud naerma. Siis ka ema ja isa. Mina istusin, neid vahtides, kuni lõpuks ka naerma hakkasin.

Isegi minul oli täna lõbus poes käia. Kuid mul oli vaja veel üks poe reis teha. Ma tahtsin Chrisile Jõuluks Kindle e-lugejat osta. See tähendas, et pidin ilma temata minema Amazoni poodi Walnut Creekis. Mul polnud õrna aimugi, kuidas sellega hakkama saada.