Chris läks trepist iseseisvalt alla, kuid liikus aeglaselt ja vaatas hoolikalt, kuhu astus. Mul oli hea meel, et ta seda tegi. Viimane asi, mida mul vaja oli, et ta alla kukuks. Ema seisis, kui me saabusime. Ta naeratas Chrisile ja too naeratas vastu.

“Tere, pr. Mathews. Mina olen Chris Rodriguez.”

“Kena sinuga kohtuda, Chris. Mu nimi on Barbara. Istu ja ma toon teile kahele õhtuoodet. Mida sa sooviksid? Meil on puuvilja, banaane, õunu, ja klementiine. Või soovid sa võileiba. Kuid meil on õhtuks loomaliha hautis, nii et puuvili oleks ehk kõige parem.”

“Ma sööksin paar klementiini,” ütlesin mina. “Kuidas sinuga on Chris?”

“See kõlab hästi. Tänan teid.”

“OK, toon teile neid,” ütles ema.

Nood olid külmikus ja ema võttis sealt kaks klementiini ning taldriku ja salvrätiku meile mõlemale. Harilikult tegin ma seda ise, kuid Chris oli külaline ja ema kohtles teda vastavalt.

“Ma pole neid kunagi saanud,” ütles Chris.

“Hariliku apelsiniga võrreldes tuleb koor väga kergesti ära,” ütlesin mina. “Las ma näitan sulle.”

Ma rullisin ühte mandariini käte vahel, siis koorisin ta ära ja eraldasin segmendid, pannes nad oma taldrikule.

“Rullimine aitab koort lahti tõmmata. Nad on väga magusad ja mahlased.” Panin ühe omale suhu. “Proovi ühte.” Lükkasin oma taldriku ta käeulatusse.

Chris proovis ja tema näoilme järgi võis öelda, et nad meeldisid talle samapalju kui mulle.

“Oi, need on väga head.” Ta kooris mõlemad enda omad ja sõi nad ära. Ta andis isegi ühe segmendi selle vastu, mis ma temale olin andnud. Väga viisakas.

Peale selle, kui olime oma õhtuoote lõpetanud, istus ema laua äärde.

“Chris, räägi mulle, mis sinuga juhtus alates sellest, kui sind korterist välja tõsteti.”

Ema hääl oli sõbralik ja vaikne ja ähvarduseta. Selline hääl, mis sundis mind, tema poega, tema küsimustele vastama isegi siis, kui see mulle häda kaela tõi.

Chris vastas sama moodi, nagu minagi oleksin. Ta rääkis emale kõik ära ja vastas ka mõnedele tema küsimustele. Lõpus jooksid tal pisarad üle põskede.

Emal oli küsimus. “Chris, miks sa ema kadumisest politseisse ei teatanud?”

“Ma küsisin naiselt, kes korraldas inimeste lubamist Saint Timothy Kiriku juurde varjupaika, kuidas seda teha. Ta ütles, et nad võivad mulle teatada, et ma pole küllalt kaua oodanud et teha avaldust kadunud isiku kohta, või nad võivad välja selgitada, kui vana ma olen ja mind laste hoolekande asutusse suunata ja ma lõpetan lastekodus, mis võib olla kustahes meie maakonnas. Võib olla, et pean kooli vahetama. See on viimane asi, mida ma teha tahan. Ma pean jätkuvalt saama piisavalt häid hindeid et saada tasuta suunamist peale Edisoni lõpetamist, selleks et võiksin endale lubada kõrgkooli minemist.”

“Ma saan sust aru. Sul on raske aeg olnud, Chris,” ütles ema. “Koht, kus sa elanud oled on vastuvõetamatu. Fakt, et sa süüa pole saanud, on tõsine. Meil on sulle elamiseks ruumi, kuni sa ema ema suudad leida. Kui vana sa oled?”

“Kuusteist.”

“Sa võid taotleda emantsipatsiooni. Ainuke probleem on, et sa pead tõestama et sul on enda ülalpidamiseks piisvalt vahendeid või sul on olemas koht, kus sind ülal peetakse. Räägin oma abikaasaga, kui ta koju jõuab ja ütlen talle et ma sooviksin sulle pakkuda sellist kohta. Sellisel juhul ei saa lastekaitse sind lastekodusse paigutada.”

“Mida see emantsipatsioon tähendab?” küsis Chris.

“See tähendab, et sa võid enda eest seista ilma vanemliku kontrollita. See on naagu saaksid kaheksateist, kuid sa teed seda olles kuusteist. Sul on enamus õigusi, mis sult kaheksateistkümneselt on, kuid sa ei saa autot juhtida, ei saa valimistel osaleda ega osta drinke ega alkohoolseid jooke.”

Kõlab OK. Kuid ma ei saa enda eest seista. Oma töö eest ehitusel saan ma ainult $12 tunnis ja ma töötan ainult kolm tundi nädalas, mis teeb $36 nädalas. Sellega ei ela ma ära. Kuramus, keegi ei ela sellega ära.”

“Sa ei peagi,” ütles ema. “Ma ütlesin, et me hoolitseme sinu eest. Sa ei pea enda eest hoolitsema. “

“Kuid teie abikaasa peab nõus olema. Mis siis, kui ta ei ole?”

“On küll,” ütlesin mina. Ema lisas omalt poolt ka, “On küll.”

“Chris, lõpeta muretsemine, kuni mu isa on koju tulnud ja ema temaga rääkinud on,“ pakkusin ma välja. “Ma juba rääkisin sulle, et sa ei tea minu rahvast midagi. Sa oled näinud, et mu ema suhtes oli mul õigus. Veidi aja pärast näed sa, et mul on oma isa suhtes ka õigus.”

“Kas sa ei võiks Chrisil oma vendadega kohtuda lasta?” tegi ema ettepaneku.

“Hea mõte,” ütlesin mina.

“Chris, las ma tutvustan sind oma vendadele Ryanile ja Seanile. Nad on elutoas.”

Järgmised kakskümmend minutit arutasid Chris ja kaksikud seda sorti asju, millest kaheteistaastastel poistel rääkida meeldib. Spordist, koolist, muusikast, kinost, TV saadetest, raamatutest, hobidest ja nii edasi. Ta küsis neilt kaksikuteks olemise kohta ja kas meie rahvas on kunagi neid omavahel segamini ajanud ja nemad ütlesid, et me suudame nende vahel vahet teha. Seda milles erinevused seisnesid, polnud nad nõus avaldama. Ta küsis, kas nad on koolis tundide ajal üksteist välja vahetanud. Nad tunnistasid, et on seda algkoolis teinud, kuid mitte kordagi peale seda, kui alustasid kuuendas klassis Walnut Creek Keskkoolis.

Lõpuks väsisid nad ära. Chris tõusis püsti ja ütles, et saavad hiljem kokku. Nad lõid rusikaid kokku ja kaksikud ütlesid “Hiljem näeme.”

Chris hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. “OK. Mida me nüüd teeme?”

Ma naeratasin hapult. “Kodutööd.”

“Koolivaheaeg on. Meil pole kodutööd.”

“Meil sinuga on Hispaania keeles kontrolltöö, kui me tagasi lähme. Sul ehk pole midagi muud, kuid mul õnnetuseks on. Mul on vaja kirjutada lühijutt, mille ma pean ära andma hiljemalt meie saabumise päeva kolmanda tunni alguseks.”

“Mis klassis sa seda tegema pead?”

“Inglise keele 3. kursus pr. Harington. Järgmisel aastal väldi tema Inglise keele 3.kursuse tunde. Õiglane hoiatus.”

“Ma pean seda kindlasti meeles. Ära võta ühtegi tundi, kus õpetajaks pr. Harington.”

“Mida sa tahad teha, kuni me mu isa koju saabumist ootame?”

“Lugeda. Nägin, et su magamistoas oli hulga raamatuid.”

“On küll. Senikaua kui sa loed, hakkan mina kirjutama.”

Läksime üles mu magamistuppa. “Darryrl, on see OK, kui ma su voodil lamades loen?”

“Muidugi. Ainult võta kingad ära. Ema saab kreepsu, kui ma kingad jalas voodis laman. Sama käib mu vendade kohta. Sama käib sinu kohta. Õiglane hoiatus.”

“OK. Sain aru. No problema.” Ta läks mu raamaturiiuli juurde ja vaatas mu raamatuid. Enamus nendest olid vanemad kõvade ja pehmete kaantega raamatud. Suur hulk nendest oli isalt päritud, ülejäänud olid mulle ostetud või mu oma ostetud raamatud. Nüüd loen ma Kindle või Nook äppidega.

“Kas ma tohin seda raamatut lugeda?” Ta tõstis selle üles. See oli Terry Pratchetti Going Postal.

“Muidugi. Tegelikult võid saa lugeda igat raamatut. See on üks mu lemmikutest. See on pool ilukirjandus, pool müsteerium ja pool komöödia. Minu arvates sulle see meeldib.”

Chris naeratas. “See teeb kolm poolt, Darryl. Sul on vaja uuesti aritmeetikat õppida ja oma rippuvad osad korda teha.”

“Minu rippuvad osad töötavad hästi, tänan väga!” ütlesin mina naerdes.

“Ma pole selles kindel. Minu arvates peame seda pärastpoole järgi vaatama.”

Ma imestasin, mida see pidi tähendama. Igal juhul olin ma rõõmus, et Chris paistis rõõmsam olevat ja nalja tegi. Teine asi oli see, et ta polnud enam nii sõnakehv kui enne ema ja kaksikutega rääkides. Näha oli, et ta hakkas mõtlema, et ehk on tal nüüd uus kodu, mis oli teretulnud.

Chris ajas oma kingad teise jala varvastega maha et võiks heita mu voodile ning asuda kahele üksteise otsa asetatud padjale toetudes lugema Going Postalit.

Mina istusin oma arvuti taha ja avasin Wordi ja Exceli. Word dokumendis olid mul märkmed projekti jaoks ja Excelis jutu plaan. Jätkasin mõlemaga tööd.

Esimese asjana lisasin ma märkmetele detailid, mida Chris oli emale rääkinud sellest, mis talle ja ta emale oli juhtunud. Mul olid mõned küsimused, kuid muidugi ei saanud ma neid temalt küsida. Pean kuulama, mida ta isale ütleb, kui nad omavahel räägivad. Mis tähendas, et pean oma isa veenma selles, et ma pean nende vestlusel juures olema.

Otsustasin, et jutu plaan peaks olema kuupäevade järjestuses. See oli üks põhjustest, miks ma Excelit kasutasin: kuupäevi sai nii esitada, et nad õigesti järjestuksid. Peale selle oli kerge asju ringi tõsta. Valisin 20. Detsembri loo alguseks, kuna pr. Harington andis sel kuupäeval oma üllatusülesande. Ma ei muretsenud kuupäevade õigsuse üle. Ma lihtsalt lisasin seda, mis minu arvates sobis asjadega, mis Chrisi ja tema emaga juhtunud oli, vastavalt Chrisi sõnadele.

Alguses pidin ma määrama oma jutu tegelased. Mu juhtumiuuringu (case study) subjekt oli Chris Rodriguez ja tema oli mu loo peategelane, kellel ma olin valinud nimeks Case Ponder. See oli hea nimi, kuid samuti sõnamäng ja nali. Said pihta? Kui ei, siis vaata sünonüüme sõnale ‘ponder’ ja sa tabad ära (study = ponder).

OK. Nüüd oli mul küllalt materjali et alustada. Järgmisena kirjutasin ma, kuidas lugu lõppeb. Seda olin ma õppinud eelmise aasta ilukirjanduse kursuse tunnis. “Peate teadma, kuidas te lugu lõppeb, enne kui kirjutama asute,” puuris hr, Choi meie pisikestesse ajudesse. Nii ma seda siis tegin. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud ja kuna pr. Harington soovis mu peategelase probleemile lahendust, tähendas see kindla peale õnnelikku lõppu.

Minu jutt lõppeb Case adopteerimisega Kelleheride perekonna poolt. Neil on omal kaks last, poiss ja tüdruk, kes on kaksikud ja kolmteist aastat vanad. Selle idee sain ma oma perekonnast. Case oli neliteist aastat vana. Ta oli sõber poisiga, Sean Kelleheriga. See sobis hästi selle perekonnaga ja ta polnud adopteerimiseks liiga vana.

Jutt algas kui Case elab koos oma isaga. Ta ema sai surma liiklusõnnetuses San Francisco kesklinnas, kui Case oli üheksa aastane. Siis sai ta isa vigastada õnnetuses rafineerimistehases, kus ta töötas. Ta andis rafineerimistehase omanikfirma kohtusse, kuid nende kallid advokaadid olid saanud ülesande mitte lasta George Ponderil kohtus võita, et ei tekiks pretsedenti. Lõpuks suri ta vigastustesse ning Case jäi kodu ja rahata.

Nüüd oli mul jäänud ainult keskkoht täita, ühendada algus lõpuga ja teha asi usutavaks.

Haigutasin ja otsustasin, et nüüdseks olen piisavalt teinud. Asun asja kallale uuesti homme hommikul - reedel, meie Jõuluvaheaja esimesel päeval.

Panin kirja märkuse Jõuluvaheaja kasutamisest loos. Võibolla see õnnestub, võibolla mitte. Kui ei, siis peaksin arvatavasti muutma alguskuupäeva 20. detsembrist kusagile mujale. Võibolla kevadise vaheaja algusesse.

Kopeerisin oma failide varukoopia OneDrive pilve juhuks, kui mu originaalidega midagi juhtuma peaks. Siis logisin Windowsist ja Excelist välja ning sulgesin oma arvuti.

Pöörasin ümber ja nägin, et Chris loeb ikka veel. Ta naeris ja järeldasin, et ta naudib raamatut Going Postal.

Kuulsin, kui garaaži värav avanes. See tähendas, et isa on kodus.

Tõusin püsti ja Chris vaatas üles minu poole. “Isa on kodus,” ütlesin ma. “Ta vahetab esiteks oma töörõivad millegi mugavama vastu. Siis lähen ma alla ja valmistan ta ette sinuga kohtumiseks, nagu ma emaga tegin.”

“Kas ma peaksin närvis olema?” küsis Chris.

“Ei. Närvitsemiseks pole põhjust. Tema on väga sarnane mu emaga ja see tähendab, et nende mõlemaga on väga kerge läbi saada.”

“See … see on hea. Mulle meeldib su ema. Paistab, et ma meeldin talle ka. Mis sa arvad, kas ma su isale meeldin?”

“Jah. Ja sulle hakkab tema ka meeldima.”

“Kuna ma lähen alla temaga rääkima?”

“Ma lähen ja annan koos emaga talle sinust teada. Siis tulen ma üles ja viin sind alla, et te kaks omavahel rääkida saaksite.”

“Kas sa saad juures olla, kui su isa minuga räägib?”

“Võibolla. Kui sa seda talt palud.”

“Ma teen seda.”

“OK. Lähen alla ja räägin temaga. See võib mõne minuti, või natuke kauem aega võtta.

“Anna mulle teada, kui tahad, et ma alla tuleksin. Võibolla peaksid ukse lahti jätma.”

“See on hea mõte.” Läksin voodi äärde, kummardusin ja kaisutasin Chrisi. Siis aga läksin alla, jättes oma toa ukse lahti.

Nägin, et isa istus köögis ja rääkis emaga. Otsustasin neil lasta rääkida, kuni nad mind kutsuvad. Seepärast läksin ma elutuppa ja lülitasin teleka sisse. Ryan ja Sean tulid rüsinal trepist alla ja potsatasid sohvale, teine teisele poole minu kõrvale.

“Meile Chris meeldis,” ütles Sean. “Jah. Ta on kena. Ta peaks su poiss sõber olema,” ütles Ryan. “Kas ta meeldib sulle seda moodi?” küsis Sean.

“See on isiklik. Ja palju olulisem on küsida, kas mina temale seda moodi meeldin.”

“No siis meeldib ta sulle seda moodi!” oli Ryan entusiastlik.

“Hei, mida ma teile just ütlesin?”

“Midagi,” vastas Ryan.

“Ma ütlesin, et see on isiklik asi.”

“Kuid sa ütlesid seda Seanile, mitte minule.” naeratas Ryan kohtlaselt.

“Te olete kaksikud, kuramuse identsed kaksikud, nii et kui ma ütlen, et see on isiklik, nii et te mõlemad mind kuulete, siis käib see teie mõlema kohta. Capisci?”

“Me saame aru,” ütles Ryan. “See on Capiamo,” ütles Sean ja siis purskasid nad mõlemad naerma.

“Nii et te kaks õpite Itaalia keelt kaheksandas klassis? Ma ei teadnud, et seda Walnut Creeki Keskkoolis õpetatakse. Seal õpetatakse küll Jaapani keelt. Ma arvan, et soovitan emale, et teid Jaapani keele klassi üle viidaks. Ehk saavad nad teile koduõpetaja leida. Te kaks olete väga terased, nii et peaksite olema võimelised ülejäänud klassile aasta lõpuks järele jõudma. Sono Oto wa dōdesu ka?”

“Mida see tähendab?” küsis Ryan.

“Jah, mida see tähendab?” lisas Sean.

“See tähendab, ‘Kas see on nii?’ See on Jaapani keel.”

“Jah, me justkui saime sellest aru,” pomises Sean.

“Ta ei saa isegi naljast aru,” torises Ryan.

“Ei, mitte üldsegi,” ütles Sean.

Kuulsin trepilt naeru. See oli Chris, kes seisis poole trepi peal. Ta tuli alla elutuppa.

“Te kutid olete naljamehed. Kõik te kolm. Kus sa Jaapani keelt õppisid Darryl?”

“Walnut Creek Keskkoolis. Lootsin, et saan teise aasta seda Edisonis edasi õppida, kuid avastasin, et neil pole seda kavas. Nii läksin ma enne Edisoni suvel Diablo Valley Gümnaasiumi ja lõpetasin teise aasta kursuse seal.”

“See on lahe,” ütles Chris.

“Mis keelt sina õpid, Chris?” küsis Sean.

“Español. Kuna mu vanavanemad ja kodused seda rääkisid, otsustasin, et parem ma õpin seda ka. Põhiliselt seepärast, et aru saaksin mida nad ütlesid, kui minust rääkisid.”

“Nii et sa õppisid seda ilma et neile öelnud oleksid?” küsisin mina.

“Jah. Kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest mu esimene seitsmenda klassi tunnistus näitas, et ma Hispaania keelt õpin.”

“Kas nad sinu peale pahased ka olid?” küsis Ryan.

“Ei. Nad isegi ei öelnud selle kohta midagi. Kuid märkasin, et ema ja abuela ei rääkinud enam minust, kui ma kuuldeulatuses olin.” Selle peale me kõik naersime.

“Sa õpid Hispaania keele 4. kursust ja oled teise aasta gümnasist. Kursuste kataloogi järgi võid sa 4. kursust alles kolmandal või neljandal aastal võtta. Kuidas sa 4. kursuse klassi sattusid?”

Ma õppisin Hispaania keelt seitsmendas ja kaheksandas klassis Walnut Creek Keskkoolis, siis aga Hispaania 3. esimesel aastal Edisonis. Normaalselt oleks ma pidanud 2. kursusel õppima, kuna 3. kursus on teise aasta gümnasistidele, kuid ma testisin end 2. kursusest välja.”

“Testisid välja? Mida see tähendab?” küsis Ryan.

“Ma rääkisin pr. Aceroga ja ta ütles, et kui suudan 2. kursuse lõpueksami vähemasti 4 peale teha, lubab ta mind Hispaania keele 3. kursusele. Nii tegin ma eksami ja sain 5. Mitte ainult 5, vaid 5 iga küsimusega ja esse lugemise ja kirjutamise osad olid ka korras. Sain loa ja nüüd olen Hispaania keele 4. kursusel Darryliga ühes klassis.”

“Järgmisel aastal pole sul enam Hispaania keele kursust, kus osaleda,” ütlesin mina.

“See on nii. See tähendab ka, et hakkan õppima Hispaania Keele ja Kultuuri Eriprogrammi kursusel. Kas sa võtad ka selle järgmisel aastal?” küsid Chris minult.

“Jah. Ma näen seda kui kerget 5 kui erikursuse testi tulemust,” vastasin mina. “See aitab mul tõsta üldist erikursuste skoori.”

“Sa käid sel aastal mitmel erikursusel. Millised need on?”

“USA Ajaloo Erikursus, AB Algebra Erikursus, ja Arvutiteaduse Erikursus.”

“Tundub tihe töö olevat,” ütles Chris. “Kõik need erikursused.”

“Kolm erikursust aastas on maksimum,” ütlesin mina. “Eelis on see, et ma ei pea kolledži ekvivalentseid kursusi läbima. See võimaldab mul esimesel ja teisel aastal umbes kuus põhikursust kokku hoida. Mu põhiaine saab olema Arvutiteadus.”

“Milliseid erikursusi sa järgmisel aastal veel võtta plaanid ?”

“BC Algebra Erikursus, Füüsika C Elektri ja Magnetismi Erikursus ja Hispaania Keele ja Kultuuri Erikursus.”

“Kas sa oled füüsika kursuse läbinud?” küsis Chris.

“Jah. Eelmisel aastal. See on üks eeltingimusi Füüsika C Elektri ja Magnetismi Erikursuse jaoks, mis on Arvutiteaduse erialal jaoks tähtis kursus.

“Mul on plaanis füüsika järgmisel semestril võtta, kuid see on segane, kuna nii palju erinevaid füüsika kursusi on.”

“Oled sa nõustajaga rääkinud?”

“Ei. Temaga kokkusaamise määramine paistab probleem olevat.”

“See on imelik. Milles probleem on?” küsisin mina.

“Tal on põhiliselt kolmanda aasta gümnasistid. Nendel on eelisõigus, ma arvan.”

“Sa pead minema õppeala juhataja juurde et leida erinev nõustaja, kellel on aega sinu abistamiseks oma kursuste planeerimisel.”

“Mul on võimalik seda teha?”

“Muidugi. Mul oli samasugune probleem, kui mu nõustaja mulle teatas, et ma ei saa teisel aastal Arvutiteaduse Erikursust võtta. Niisiis läksin ma hr. Edmonsi juurde ja rääkisin temaga sellest ja ta nõustus minuga. Ta vahetas mu nõustajaks inimese, kes on spetsialiseerunud õpilastele, kes plaanivad erialaks reaalaineid, inseneri- ja arvutiteadust. See, kes mul oli, töötas õpilastega, kelle erialaks kolledžis saavad olema humanitaarained.”

“Kellega asedirektoritest ma pean rääkima?” küsis Chris.

“Hr. Edmonsiga. Temaga on kerge rääkida ja ta mõistis, mida ma tahan teha ja miks võtta Arvutiõpetuse Erikursust kui ma olen teise aasta gümnasist, selle asemel et oodata, kuni olen kolmanda aasta oma, mida mu nõustaja tahtis, et ma teeksin. Mida sa tahad ülikoolis põhiaineks?”

“Graafiline disain ja kodulehe disain. Ma pole kindel, mis kursusi ma peaks Edisonis võtma, mis aitaks mind heasse ülikooli, nagu U.C. Berkeley saada. See on üks asi, mida ma tahaksin nõustajaga rääkida.”

Ma heitsin kogu aeg pilke oma vendadele, arvates et minu vestlus Chrisiga erikursustest võiks neile igav olla. Kuid nad paistsid tähelepanelikult jälgivat, millest me räägime.

“Te kutid tunneete huvi erikursuste vastu?” küsisin ma.

“Jah. Me mõtleme mida võtta, kui me kolledžisse läheme, nii et teie juttu Chrisiga on väga huvitav kuulata.,” ütles Sean.

“Eriti suvekursused Diablo Valley Gümnaasiumis,” lisas Ryan.

“Igal ajal, kui tahate minuga kolledži plaanidest rääkida, olen ma saadaval.”

“Täname, Darryl,” ütles Ryan. “Kasutame sinu pakkumist, kui meil küsimusi tekib.”

Mu isa tuli sisse. Chris tõusis ja oli murelik. Kuid see läks üle kui isa talle naeratas.

“Tere, olen Jeff Matthews, Darryli isa. Ja Ryani ja Seani isa ka. Sina oled vist Chris.”

“Jah, Chris Rodriguez. Meeldiv teiega kohtuda, hr. Matthews.” Nad surusid kätt.

“Lähme minu kabinetti ja me saame rääkida.”

“OK.”

Ma tõusin üles, kuid isa raputas pead. “Darryl, ma arvan, et on parem, kui ma Chrisiga üksinda räägin.”

“Oled sa sellega päri?” küsis ta Chrisilt.

Chris pöördus ja vaatas minu poole. Ta paistis kindlasti ebamugavust tundvat. “Ma... ma arvan et olen.”

“Kas sa eelistaksid, et Darryl meiega ühineks?”

Chris paistis kahevahel olevat ja ei öelnud mõne sekundi jooksul midagi. Kuid siis vaatas mu isale otsa. “Ma tahaks et Darryl seal oleks, kui see teile sobib.”

“Hea küll. Tulge mu kabinetti, teie mõlemad.”

Meie majas oli esimesel korrusel väike kabinett ja mu isa kasutas seda side pidamiseks ja arvete maksmiseks ja emaga vestlemiseks, kui nad ei tahtnud et mina ja kaksikud pealt kuuleksime.

Isa sulges ukse ja meie Chrisiga istusime sohvale. Normaalselt istus isa laua taga, kuid selle asemel pööras ta ühe külgmistes toolidest ümber nii et oli näoga meie poole.

“Chris, mu abikaasa Barbara selgitas, mis situatsioon sul on ja ma ei arva, et sa peaksid sellest veel kord rääkima. Juhul, kui ma juhtunu kohta midagi ütlen, mis õige pole, siis palun katkesta mind, et saaksid parandada minu ütlust. OK?”

“OK.”

“Järgmiseks, palun lõdvestu, eks ole?”

Chris noogutas. “Ma püüan.” Ta naeratas.

Isa naeratas ja alustas.

“Barbara rääkis sulle sinu emantsipatsioonist. Ma arvan, et see võib olla probleem kahel põhjusel.

“Esiteks peame eeldama, et su ema on kusagil siin piirkonnas. Kohus tahab, et politsei ta üles leiaks enne emantsipatsiooni jõustamist, sest vanemal või hooldajal on õigus vastu vaielda lapsele, kes teatab, et soovib emantsipatsiooni saada. Kohus võib sinust teatada laste hoolekandesse ja sind võidakse lastekodusse paigutada, kuni su ema üles leitakse. Või mõne aja möödudes ei leita.

“Teiseks, sul ei ole piisavat sissetulekut või mingeid vahendeid iseseisvalt elamiseks. Kuigi me võime öelda, et me sind ülal peame, siis kuna meie vahel pole mingit muud suhet, kui see et Darryl su sõber on, vajab kohus kindlust, et me jätkame sinu ülalpidamist. Nii võivad nad öelda, et me sinu kasulapseks võtaksime. Kuid see kaasab laste hoolekande ja see tähendab, et sa ei saa meiega jääda, kuni asja arutatakse. Jällegi, nad võivad otsustada sind lastekodusse paigutada.

“Ma arvan, et parim asjade korraldus on kui meil on dokument mis määrab, kuidas me sind toetame, senikaua kui sa meiega elad. See lubab sul samuti ema juurde tagasi pöörduda, kui see võimalik on ja sina ja tema olete ühel meelel, et sa seda teha tahad, mis tähendab, et me lõpetame sinu toetamise. See kaitseb sind ja kaitseb meid. Kui sa näiteks jätkad tööd sellel ehitusplatsil, siis see kinnitab, et kogu raha, mis sa seal teenid on sinu. Kuni sa meiega elad, hakkad sa saama ka sama palju taskuraha, kui me Darrylile maksame ja sinult oodatakse ka samade tööde tegemist, mida Darryl ja kaksikud praegu teevad, kuid sa ei pea tegema rohkem töid kui Darryl.

“Selle seaduslikuks muutmiseks peame me advokaadi juurde minema, laskma dokumendi koostada, nii et me saaksime seda näha ja kui me kõik sellega nõus oleme, siis kinnitatakse see notariaalselt minu, Barbara ja sinu allkirjadega dokumendil.

“Sellise lähenemise eelis on, et me saame minna politseisse ja teha avalduse sinu ema kadumise kohta. Kui me seda niimoodi teeme, siis politsei ei teata sinust laste hoolekandesse.

“Kuidas see sulle tundub, Chris?”

“See on fantastiline. Olen hämmastunud, et te soovite seda minu jaoks teha. Te ju ei tunne mind üldsegi. Ma tean Darryli koolis, kuid me pole parimad sõbrad või midagi ligilähedastki sellele.”

“Barbaral on PhD kraad laste psühholoogias ja ma arvan, et ta sulle seda ei öelnud. Ta ütles, et tema hinnangul oled sa briljantne noormees. Ta on innukas sind aitama. Ja Darryl samuti.”

Otsustasin vestlusesse oma osa anda. “Võibolla pole me Chrisiga parimad sõbrad, kuid me oleme üksteist tundnud alates seitsmendast klassist. Sellel semestril on meil kaks ühist klassi Hispaania 4. ja Digitaal Kunst. Ta aitab alati inimesi, kui näeb neid millegagi maadlevat ja võib abistatavale Hispaania grammatikat nii selgitada, et see saab tegelikult aru ja Digitaal Kunstis aitab ta inimestel kasutada Photoshopi keerukaid asju, nagu nutikad objektid ja kihtide maskid. Ta on alati abivalmis. Ma tean, et tal on Hispaania 4. kõik viied ja võib ju öelda, et ta õppis Hispaania keelt üles kasvades. Kuid tal on Digital Kunstis ka kõik viied ja Photoshopi ta enne seda kursust ei teadnud ja ta sai kohe kõigest aru. Ta on väga taibukas ja ma arvan, et tal on kõigis ainetes viied.”

“Barbara ütles et sul läheb koolis ‘päris hästi’. Millised su hinded on, Chris?”

Oli näha, et ta tundis piinlikkust, kuna läks näost punaseks, kuid ta vastas isa küsimusele. “Eelmine aasta olid mul mõlemal semestril kõik viied. Sel aastal teen ma kõvasti tööd, et jälle kõik viied saada.”

“Mida sa kolledžis õppima tahad hakata?”

“Graafilist disaini, kodulehe disaini, võibolla isegi animatsiooni ja mängude disaini. U.C. Berkeley on hea disaini programmiga. Mu sihiks on gümnaasiumis kõik viied saada, et saaksin täis toetuse. Ma vajan seda, kuna see on mu ainuke võimalus kolledžis käimiseks.”

“Paistab, et sa tead, mida sa tahad ja mida sa vajad, et seda ellu viia,” ütles isa.

“Ma loodan nii,” vastas Chris. “Mu ema kadumine pole sellele kaasa aidanud.”

“Noh, me oleme otsustanud sind aidata. Esimene asi, mis meil vaja teha on, on nimekiri meie advokaadile viidavas dokumendis olevatest asjadest. Darryl, sa ei tarvitse selle juures istuda, nii et miks ei võiks sa enne õhtusööki oma kodutööga tegeleda.”

Ma saan aru, kui mind lahkuda palutakse. “Kui sa isaga ühele poole oled saanud, tule üles minu tuppa. Juhul, kui pole juba õhtusöögi aeg, sel juhul näeme köögis."

“OK,” ütles Chris. “Tänan abi eest, Darryl.”

“Pole tänu väärt.” Lahkusin isa kabinetist, sulgedes enda järel ukse ja läksin üles oma tuppa. See oli minu jaoks sobiv aeg oma lühijutu juurde tagasi pöörduda. Mul oli küllalt materjali, et jutt lõpetada. Siiski pole mul arvatavasti piisavalt aega et seda enne õhtusööki lõpetada.

Olin täielikult oma jutule keskendunud, kui Chris uksepiidale koputas. “Su ema palus mul sulle öelda, et õhtusöögi aeg on käes. Ta tahab, et me laua kataksime.”

Sirutasin ja haigutasin, “OK. Salvestan oma jutu ja olen kohe all.”

“OK. Ütlen talle seda.”

Salvestasin oma faili, lülitasin arvuti välja, läksin vannituppa ja pesin käed, siis läksin alla. Näitasin Chrisile kus sööginõud köögis on ja me katsime laua.

See oli esimene tõeline toidukord, mida Chris oli nädala jooksul söönud. Ta muudkui rääkis, kui maitsev kõik on. Mu emale meeldis väga seda kuulda.

Kui me lõpetanud olime, pidid kaksikud nõud laualt koristama ja pesumasinasse panema. Ma tühjendasin aeglase keedu nõu poti ülejäänud hautisest ja panin selle väiksema nõuga külmkappi. Siis pesin ma poti ja kaane ning Chris kuivatas nad ära. Ta pani nad tagasi aeglase keedu nõusse ja ma näitasin, kuhu see läheb. Ma pesin salatinõu ja tema kuivatas selle ära. Kui me lõpetasime, hakkas ta vaatama köögikappidesse, et meelde jätta, mis kusagil on. See avaldas mulle muljet.

Olime lõpetanud ja läksime üles minu tuppa. “Me peame külaliste toa sinu jaoks korda seadma,” ütlesin mina.

“O...K,” ütles tema. Ta ei paistnud rahul olevat.

“Kas see on probleem?”

“Ma justkui ei taha üksinda olla.”

“Oh. Tahad sa minu toas magada?”

“Kas ma võin? Ma ei taha segada. Kuid ma arvan, et üksinda olles tunneksin end väga üksildasena. Olen pikka aega üksildane olnud.”

“Toas pole teise voodi jaoks ruumi. Kuid mu voodi on kõige suuremat võimalikku mõõtu nii et seal peaks olema piisavalt ruumi meile koos magamiseks. Asi on selles, et ma pole kunagi kellegagi maganud ja võin öösel voodis palju ringi liikuda. Kui see sind ei häiri, siis minu poolest võin voodit sinuga jagada.”

“Kui sul midagi selle vastu pole. Ehk ainult mõnda aega, siis võin hakata kasutama külalistetuba, mis nagu ma aru saan, saab minu tuba olema.”

Ma naeratasin. “Mul pole selle vastu midagi. On veel midagi. Ma ei tea, kas ma norskan või ei.”

“Minuga on sama lugu. Kas me peaks su rahvale sellest rääkima? Su vendadele?”

“Muidugi. Miks mitte?”

“Noh … nad võivad mõelda, et see on natuke imelik. Või et ma gei olen.”

“Kas sa oled siis?”

“Imelik?”

“Gei.”

“Võibolla.”

Naersin. “Võibolla tähendab, et sa pole selles kindel.”

“Ma pole kindel. Ma ... ma mõtlen, et võibolla ma olen. On see probleem?”

“Ei.”

“Kas sina oled gei?”

“Jah.”

Chris paistis üllatund olevat. “Päriselt?”

“Päriselt.”

“Ohoo. Ma poleks seda kunagi arvanud. Kas su rahvas teab?”

“Kas su vennad teavad?”

“Jah.”

“Pagan. Ma eeldan, et su rahvale ei meeldi, et ma sinuga magan.”

“Ma ei tea. Pole kunagi jutuks tulnud.”

“See võib su vendadele halb eeskuju olla.”

“Mina küll nii ei arva. Nad teavad kaheteist aasta vanusena palju rohkem kui mina teadsin. Võibolla nii palju, kui mina praegu tean.”

"See on erinev sellest, kui mina ka kaheteist aastane olin.”

“Chris, kas sa oleksid pahane, kui me koos magaksime, aga midagi ei teeks?”

“Ei. Põhjus, miks ma sinuga magada tahan, on see, et olen üksinda maganud... ei, õige oleks öelda, võõraste keskel, viimase nädala. Ja enne seda peaaegu kuus kuud reisija istmel mu ema autos. Ma tunnen end üksildasena. Tegelikult tunnen end eraldatuna. See kirjeldab olukorda paremini. Ma ei taha üksinda olla. Üksinda olemine sellises suures majas, nagu sinu oma, hirmutab mind Darryl.”

“Räägime minu rahvale ja ma ütlen neile, et sa tuled minu juurde magama. Siis räägid sa neile põhjuse, mida sa just mulle ütlesid. Sobib?”

”Jah. Mul on hea mälu, nii et ma mäletan, mida ma ütlesin. See on arvatavasti natuke teisiti sõnastatud, kuid põhiliselt annab edasi sama asja.”

“Lähme Chris. Räägime neile nüüd.”