Oli teisipäev, 20-s detsember, viimane koolipäev enne talvevaheaega - jõuluvaheaega Edisoni Gümnaasiumis. Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, mida meie õpetajad tahtsid meile selgitada. Kuid mõned õpetajad said meie tähelepanu osaliseks, kui nad jagasid välja kodutöid, mis pidid valmis olema esmaspäevaks, 7. jaanuariks. Ägamine ja kaebused nendes tundides panid õpetajad muhelema, enamuses naudinguga, kui nad kaebusi tagasi tõrjusid.

Teadsin USA ajaloo erikursuse projektist juba 2 kuud varem, nii et see polnud üllatus. Mul oli see juba valmis ja paari hiireklõpsuga mu kooli konto lingil on töö hr. Pressmoorile üle antud. Samuti teadsin ma Hispaania keele kontrolltööst, mis meil 3. kuupäeval toimub, kui tagasi tuleme, nii et ka siin polnud üllatust.

Siiski, inglise keele kolmanda kursuse programmi tunnis üllatas pr. Harington kõiki oma ülesandega. “Kirjutage jutustus kellestki siit Edissoni Gümnaasiumist, kes pole teie lähedane sõber, kuid keda te tunnete. See peab olema inimene, kellel on mingi probleem. See võib olla näiteks seotud tema koduse eluga, tal võib olla probleem tervisega, tal võib olla raskusi ühe või mitme õppeainega, tal võib olla mingi probleem elus.

“Siis kirjutage seda juhtumit kasutades lühijutt, mis peab olema väljamõeldis. Ärge kasutage oma loos tema tegelikku nime; ärge kirjeldage teda või tema probleemi, nii et oleks aru saada, kellest jutt on, kui teid palutakse see kõva häälega klassi ees ette lugeda. Kuid kasutage oma loo peategelase jaoks kedagi, kes on tegelikult olemas, kellel on reaalne probleem.

“Lugu, mille te kirjutate, peab kirjeldama kuidas te aitasite tal probleemist üle saada; ilmselt on see osa väljamõeldis. Näiteks pakute te talle abi õppimisel, leiate talle töökoha, räägite temaga probleemist ja aitate lahenduse leida jne.

“Lühijutt peab olema vähemasti 2500 sõna pikk kuid mitte üle 5000 sõna, vastavalt sõnade lugejale Miclrosofti Wordis. See peab kooli lingile postitatud olema hiljemalt 7. Jaanuariks, enne 3. tunni algust. Küsimusi on?”

Nancy Avaya küsis, “Kuidas te aru saate, kui ma ei kasuta tegelikku inimest või tema probleemi oma jutus?”

“Olen seda projekti teiste klassidega teinud, nii et ma saan sellest aru. Soovitan teil minuga mitte katsetada.” Ta naeratas meile pilkavalt.

“Kuidas saame me teie eest varjata, kellega tegu on?” küsis Larry Anderson.

“See on osa teie ülesandest. Kui olete valinud kellegi kes olemas on ja kellel te teate probleemi olevat, on teil pool ülesannet lahendatud, teine pool ülesandest on selles, kuidas te seda, kes ta on ja mis probleem tal on piisavalt muudate, nii et ma ei saa öelda, kellega tegu on. Teiste sõnadega, muutke see tegelikust väljamõeldiseks.”

Tõstsin käe ja ta osutas minule. ”Mis siis, kui te aru saate, keda me oma jutus kasutasime?” küsisin mina.

“Teil on võimalik valida isik nii et teda poleks võimalik ära tunda. Näiteks Edissoni Gümnaasiumis käivad ühed kolmikud. Kui te kirjutate poisist, kes on kolmikute hulgast, siis tean ma keda te kasutanud olete. Nii et ärge neid kasutage.”

Ladonna Fletcher küsis, ”Aga kui kaks või kolm meist kasutavad sama isikut? See võib juhtuda.”

“Sellest pole midagi. Ainult ärge otsustage juttu koos kirjutama hakata. Kui te seda teete, saan ma sellest aru.” Ta tõstis kulmud ja silmitses õpilasi. “Saite aru?”

Kell helises söögivaheajale ja me korjasime üles oma märkmikud ja seljakotid või raamatupaunad ja suundusime kohvikusse.

Mul oli Arvutiõpetuse erikursuse seitsmes tund, mis on teisipäeviti ja neljapäeviti kohe peale lõunat ja ma läksin oma kapi juurde et ära panna oma seljakott ja selle sisu, enamasti õpikud ja oma notebook PC.

Peale kalkunilihaga võileiva ja piima valimist läksin ma kohviku tagaosas akna all asuva laua juurde ja istusin maha oma tavapärase lõuna seltskonna juurde.

“No mis sa Daryl arvad pr. Haringtoni koduülesandest?” Küsis Ladonna minult.

“Saaksin ka ilma selleta hakkama,” ütlesin mina. "Mul ei olnud plaanis järgmisel kahel nädalal mingit kodutööd teha, muud kui ainult õppida Hispaania keele kontrolltöö jaoks esmaspäevaks, kui me tagasi tuleme. Lõpetasin USA ajaloo eriprogrammi projekti juba paar nädalat tagasi ja algebra ülesanded on mul juba lahendatud ja seega polnuks mul vaja midagi teha, kuni me jaanuaris tagasi tuleme. Seda senikaua, kuni ma ei otsustanud täna ilmuda Inglise keele kolmanda kursuse kolmandasse tundi.” Kehitasin õlgu.

“See on ainuke asi, mille kallal ma töötama pean,” ütles tema. “Probleem on selles, et me kavatseme jõulude ajal külastada tädi ja onu Brunswickis, Georgias. Viimane asi, mida ma vajan on see projekt. Tundub ebaviisakas oma sülekaga töötada, samal ajal kui kõik teised külas käivad või muidu välja lähevad.

“Kas su tädil ja onul on meie vanuseid lapsi?” küsis Doug Wu temalt.

"On küll. Mul on kaks onulast Debbie ja Will, mõlemad gümnasistid."

“No vali siis üks nendest ja kasuta oma jutustuses.”

“Ma pean maha istuma ja ütlema, ‘Debbi, ma kavatsen sind kasutada lühijutu prototüübina. Milline on su suurim probleem? Ma ei usu, et see hästi lõpeks. Ma olen neid ainult paaril korral näinud, nii et selle palumine on piinlik.”

“Siis kirjelda meie ülesannet ja küsi nendelt, kas nende gümnaasiumis on last, kellel nad teavad probleemi olevat ja kasuta teda oma jutustuses. Neil on arvatavasti lõbus sulle ideid anda ja koos sinuga selle kallal töötada.”

“Tegelikult on see hea idee,” ütles Ladonna. “Peale selle ei öelnud Harington, et see peaks olema keegi Edissonist. Mu onulastel koolis sellist projekti ei ole, nii et nendelt ideede saamine ei ole sohi tegemine.”

“Tegelikult ütles Harington ‘siin Edissoni Gümnaasiumis’, kui ta meile selgitas, mida vaja teha on,” ütles Larry. Kuid see oli arvatavasti ainult ettepanek. Ma mõtlen seda, et kui palju lapsi sa tunned, kes teises koolis käivad ja kelle probleemi sa võid teada?”

Paul tõstis käe ja vehkis sellega. “Mina tean! Mina tean! Ma tean kedagi!”

“Keda?”

“Mu naaber käib Bereani Kistlikus Gümnaasiumis. Tal on... oota.

Ma ei ütle teile, mis probleem tal on. Ta sobib suurepäraselt selle kodutöö jaoks. Tänan sind perfektse idee eest, hr. Larry Anderson!” Paul naeratas Larryle.

“Kuidas sinuga on Darryl? On sul mõni idee, keda kasutada?” küsis Dough.

“Sind.” Ja hakkasin naerma.

“Hei, pole mingit põhjust, miks me ei võiks omast klassist kedagi valida. Ta ei öelnud selle kohta midagi,” ütles Larry. “Ainuke piirang on, et ta ei tohi lähedane sõber olla.”

“Nii see on,” ütlesin mina. “Arvatavasti on OK selle reegli väänamine, et isik peab olema meie gümnaasiumist, nagu Paul ja Ladonna kavatsevad teha. Kas me hääletame selle üle? Ainult need, kes käivad Haringtoni inglise keele komanda kursuse tunnis, võivad hääletada. Kõik on nõus?”

Kõik tõstsid käed.

“Kes vastu on?”

Ainuke , kes käe tõstis oli Marjorie Wells, kes meie klassis ei käinud.

“Hei!” ütles Paul. “Sina ei saa hääletada!”

“Miks mitte? Meil on Harington inglise keele kolmas kursus 4. tunni ajal. Meile anti sama ülesanne esmaspäeval. Te olete mulle mõned head ideed andnud, kuidas oma prototüüpi valida.”

“Oota nüüd! See pole õiglane! Teil on ülesande kallal töötamiseks kaks päeva rohkem!” ütles Dough.

“Kahju küll,” ütles Marjorie. “Kui oleksite valinud Inglise keel kolmanda kursuse jaoks neljanda tunni, oleks teil ka kaks päeva rohkem.“

Larry raputas pead. ”Ära selle pärast muretse, Dough. Ta pole sellega veel niikuinii alustanud. Mäletad, ta just ütles meile, et oleme talle mõned head ideed andnud, keda prototüübiks valida.”

“A... õige küll!” ütles Dough ja viskas Marjoriele pahase naeratuse. “Kuid tema ei hääletanud reeglite väänamise poolt, mis tähendab, et tema neid ei vääna.”

“Ma pole öelnud, et ma reegleid ei vääna,” ajas ta vastu.

Kell helises seitsmenda tunni algust märkides, mis oli viimande tund esmaspäeviti, teisipäeviti ja neljapäeviti. Mul oli seitsmenda tunni ajal Arvutiõpetuse erikursuse tund, minu lemmik tund. Olin kindel, et hr. Farinhold ei anna meile midagi Jõuluvaheajaks teha. Mul oli õigus.

Peale tundi läksin ma oma kapi juurde ja võtsin Hispaania keele 3 õpiku. Vajasin seda et õppida kontrolltöö jaoks, mis meil tuleb kolmapäeval, kui kooli naaseme. Jätsin kõik teised õpikud oma kappi, kuna vahajal pole mulle neist ühtegi vaja. Imeline, kui palju mu seljakott kergem oli ainult Hispaania keele 3 õpiku ja sülearvutiga.

Astusin välja 200 hoonest, kus mu kapp paiknes, kavatsusega minna bussi pealevõtu kohta. Kui ma välja sain, nägin ma Chris Rodriguezit pingil kühmus istumas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel ja seljakott jalge vahel. Imestasin, kas ta ehk haige ei ole või midagi. Istusin tema kõrvale.

“Hei, Chris. On sinuga kõik korras?”

Chris vaatas sekundiks üles minu poole, siis aga võttis sisse endise asendi. “Tunnen end justkui nõrgana. Ma ei saanud täna lõunat süüa.”

“Kuidas nii?”

“Kaotasin esmaspäeval oma lõunasöögi kaardi. Ma ei saa endale lubada selle asendamist.

“Tahad sa öelda, et sa pole kogu nädala lõunat saanud süüa?” Ma ei suutnud seda uskuda.

“Ma arvan küll.”

“Minu arvates peaks see jah olema.”

“OK. Jah.”

“Miks sa kelleltki lõuna ostmiseks laenu ei palunud? Kui sa minult oleksid küsinud, oleksin ma sulle andnud.”

Chris kehitas õlgu.

“Noh, peaksid kohe midagi sööma, kui koju jõuad ja siis õhtusööki sööma.”

“Seda ei juhtu.”

“Mida sa sellega mõtled?”

“Mul pole kusagile minna.”

Ma istusin, püüdes analüüsida, mida ta just öelnud oli. Lõpuks ma taipasin, võibolla. “Sa tahad öelda, et oled kodutu?”

Chris kehitas jälle õlgu.

Kurat! Seda ta tahtiski öelda. “Kuna sa kodutuks jäid?” küsisin mina.

"Eelmisel suvel. Ema kaotas töö ja lõpuks kaotasime ka oma korteri. Kuni eelmise nädalani elasime tema autos.”

“Mis siis eelmisel nädalal juhtus?”

“Eelmisel reedel läksin peale kooli sinna, kuhu me auto olime parkinud ja autot seal ei olnud. Kulutasin enamuse nädalavahetusest oma ema otsides, kuid ei suutnud teda leida. Ma ei tea, kuhu ta läks. Lootsin, et te tuleb sel nädalal kooli ja räägib mulle, mis toimub. Kuid ta pole tulnud mind otsima.”

“Miks ei võinud sa talle helistada?”

“Meil kummalgi pole mobiile.”

“Mees, see on suur jama. Kas sul pole raha säästetud? Isegi õige väheke?”

“Ei ole. Mul on tööots suure kinnisvara arenduse firma juures, kus nad kooli lähedale korterit ehitavad. Ma korjan üles kõik, mis maas vedeleb ja sordin selle kas prügi hulka viskamiseks või säilitamiseks. Saan miinimum palka $12 tunnis. Neile meeldib, et olen täpne ja ettevaatlik et ma kunagi midagi väärtuslikku ära ei viska ja säilitatavad asjad hästi korrastan. Töötan reedeti kolm tundi peale kooli. Nad maksavad mulle sularahas iga kuu esimesel kuupäeval $144 ilma maksude ja mahaarvamisteta. Ma arvan, et seda nimetatakse ümbrikupalgaks või midagi seesugust. Iga kuu andsin ma kogu oma teenistuse emale, välja arvatud $20. Ta ostis meile õhtusöögiks kiirtoitu, kuna meil polnud mingit võimalust toidu keetmiseks. Kulutasin kaheksa taala bussi kuupiletile ja kolm dollarit oma riiete pesemisele iga nädal. Ainuke asi, mis mul veel on, on mu lõunasöögi kaart ja ma sain selle tasuta, kuna olen tasuta lõuna programmis. Sellega sain ma iga päev hommikusöögi burrito ja lõunasöögi. Senikaua, kuni ma eelmisel esmaspäeval oma lõunasöögi kaardi ära kaotasin.”

“Kus sa maganud oled, sellest saadik, kui sa ema ei suutnud leida?”

“St. Timothy Kirikus. Nende võimlat kasutatakse varjupaigana. Mulle seal ei meeldi, kuna nad ei paku toitu, neil pole dušše ja mehed, kes seal peatuvad, haisevad ja ma ei usalda neid.

“Mul on esimene tund kehaline. Esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval lähen ma duši alla kohe, kui kooli saabun. Siis teine kord natuke kauem kohe peale kehalist. Kolmapäeviti ja reedeti pean ma sisse hiilima ja kiiresti duši all käima enne neljandat tundi.

“Kus sa oma riideid pesed?”

“Mul on kaks vahetust riideid ja võimla riided. Reedeti pesen ma iga vahetuse. Hiilin sisse automaatpesulasse ühes vanas korterelamus BART jaama lähedal. Üks mees varjupaigas rääkis mulle sellest. Nende välisukse lukk ei tööta, nii on sinna kerge sisse pääseda. Väikse masinatäie, mis on pool mu riietest, pesemiseks kulub kaks veeranddollarilist ja üks veeranddollariline kuivatamiseks. Mõned inimesed jätavad oma pesupulbri sinna, nii ma laenan seda natuke iga nädal. Ma pole siiani vahele jäänud.

Häda on selles, et mul on raha otsas ja kool on kaks nädalat kinni. Muidugi, kui mu ema välja ei ilmu, saan ma kogu palga endale kulutada, $36 nädalas. Kuid mulle ei maksta enne kui jaanuari esimesel reedel. Kui kool kinni on, pole mul kusagil duši all käia ja ilm hakkab küllmaks muutuma. Mu soe jope ja enamus mu soojatest riietest olid ema auto pagasiruumis. Ma arvan, et nad on ikka veel seal.”

Chris ajas end sirgu ja pöördus et mind vaadata. Hakkasin muretsema. Ta oli näost nii valge et tundus võivat iga hetk minestada.

“Sa pole sel nädalal kordagi hommikusööki ega lõunat söönud?”

Chris raputas pead.

“Kuna sul viimati midagi süüa oli?”

“Pühapäeva õhtul. Leidsin burrito, mille keegi oli puutumatult jätnud söögimaja juurde välja lauale. Ja esmaspäeval oli keegi jätnud kohvikusse lauale pool banaani. Ma poleks uskunud, et kui sa neli päeva midagi ei söö, siis see mõjub su peale nii tõsiselt.”

“Chris, tõuse püsti. Ma viin sind koju ja annan sulle midagi süüa. Siis võid sa duši alla minna ja ma pesen ja kuivatan kõik su riided. Kuna me oleme enamvähem ühesuurused, võid sa mõningaid minu asju kanda, mis ma sulle annan, kuni sinu omad kuivavad. Siis sööd sa koos minu ja mu perega täna õhtul õhtusööki. Me arutame minu rahvaga, kuidas su probleemi lahendada. Vahepeal võid sa meie külaliste magamistoas elada, kuni me jaanuaris kooli tagasi läheme.”

“Tänan, Darryl, kuid sul pole seda vaja teha. Ma saan...”

Katkestasin teda. “Ära vaidle vastu. Viin su enda poole koju. Sa ei hakka prügikastidesse sukelduma et midagi süüa saada. Sa ei hakka elama varjupaigas koos kodutute meestega, keda sa usalda ei või. Sa ei jäta kahel nädalal, kuni kool Jõuluvaheajal kinni on, duši all käimata.”

“Miks sa seda minu jaoks teed?”

“Me tunneme üksteist seitsmendast klassist saadik. Sa oled mu Hispaania keele kolmanda kursuse klassis. Sa oled hea kutt. Sa oled mu sõber. Ma ei suuda kuulda, et sa pole süüa saanud. Ma ei suuda kuulda, et su ema on sind maha jätnud. Sa väärid paremat, Chris. Üks asi, mida ma elus õppinud olen, on et inimesed peavad üksteist aitama ja üksteise eest hoolitsema. Eriti, kui nad sõbrad on.”

“Darryl, sinu rahvas ei taha et sa mingi kodutu lapse oma majja vead ja enda juurde kolima sunnid.”

Ma naeratasin. “Sa ei tea minu rahvast midagi. Nii et anna mulle oma seljakott ja tõuse püsti. Sa tuled koos minuga koju.” Sirutasin käe välja ja liigutasin sõrmi, viidates, et Chris peaks püsti tõusma.”

Chris sirutas oma käe välja. Sain aru, et ta ilma abita võib ta mitte suuta püsti tõusta, seepärast võtsin ta käe ja aitasin tal seista. Küünitasin pingi alla, haarasin ta seljakoti ja siis me läksime aeglaselt bussi peale-võtu kohta . Jõudsime just õigel ajal, et saada bussi peale, mida ma koolist koju minekuks kasutasin. Istusime tagumise väljapääsu lähedale kõrvutistele istmetele.

Kui buss lähenes mu peatusele koputasin ma Chrisile õlale. “Järgmine on meie peatus,” ütlesin ma. Aitasin tal tõusta ja me astusime ettevaatlikult bussist kõnniteele.

“Minu maja on siit kolme kvartali kaugusel. Kõnni nii aeglaselt kui vaja; meil pole kusagile kiiret. Kui sa tuge vajad, anna teada.”

“Kas su rahvas on kodus?” küsis Chris, kui me kõnniteed mööda edasi kõndisime.

“Mu ema on Inglise keele õpetaja Las Lomase Gümnaasiumis . Ta on kodus umbes poole kuni kolmveerand tunni pärast. Ta võtab koduteel kaasa mu vennad – identsed kaksikud Ryani ja Seani – Walnut Creek keskkoolist . Isa töötab tarkvarafirmas Oaklandis . Tema jõuab koju kella kuue ringis.

“Mitmendas klassis su vennad käivad?”

“Kaheksandas. Nad on kaksteist aastat vanad. Sulle nad hakkavad meeldima. Nad on väga lõbusad. Muide see on ka hoiatus. Neile meeldib väga nalja teha, nii et parem on mitte tõsiselt ega isiklikult võtta kõike mida nad ütlevad.”

Läksime maja juurde. Chris peatus ja vaatas maja esist ja puid ja taimi ees-aias. Juhtisin teda mööda sissesõidu teed ja läbi värava maja taha. Keerasin tagaukse lukust lahti ja lasin tal minu ees sisse minna. Häire piiksus ja kui me kööki asusime, läksin ma seinal oleva klaviatuuri juurde ja valisin koodi. Piiksumine lakkas.

“Mis selle alarmiga on? Kas see on kuritegelik piirkond?” naljatas Chris.

“Ah ei,” vastasin. “Alarmsüsteemi kasutatakse takistamaks pesukarusid kogu aeg majja tulemast.”

Me mõlemad naersime. Chris jäi seisma, mulle otsa vaadates. “See on esimest korda, kui ma nalja tegin ja naersin pika...” siis hakkas ta nutma. Tõmbasin ta enda kaissu ja me hoidsime teineteisest, kuni ta nutmise järele jättis. “Ma olen nii rumal,” ütles ta. “Kuusteist aastat vana ja nutan nagu väike laps.”

“Jama! Ükski kuueteist aastane ei peaks seda läbi tegema, mis sulle on juhtunud. Las ma otsin sulle nüüd midagi süüa. Ma arvan, et see peaks olema kerge toit, mitte vürtsikas. Kuidas oleks kausitäie maishelvestega mustikatega ja piimaga?”

“See kuuldub suurepäraselt. Ma ei oska sulle kirjeldada, kui tüdinud ma olen hommikusöögi burritodest meie kohvikus.”

Loputasin mustikad ja panin nad koos mehise annuse maisihelveste ja piimaga kaussi ning asetasin selle ja lusika köögilauale. Chris asus toidu kallale ja sõi. Ta ei neelanud seda ühekorraga alla: ta paistis teadvat, et saab kõhuvalu, kui ta seda teeb.

Kui ta lõpetas, loputasin kausi ja panin selle koos lusikaga nõudepesu masinasse.

“Tule üles minu tuppa. Mul on oma vannituba. Sa võid dušši all käia.”

Kui me mu magamistuppa astusime, jäi Chris seisma ja vaatas ringi. Tal oli nii kurb ilme. See pani mind peaaegu nutma. "Võta oma taskutest kõik asjad välja. Sa võid nad mu kummuti peale panna.”

Juhatasin ta oma vannituppa. “Siin on puhas pesemislapp ja saunalina, uus hambahari; hambapasta on sahtlis. Sa võid riidest lahti võtta ja dušši alla minna. Šampoon juuste ja keha jaoks on dušši juures. Ma Võtan ja viin su riided alla pesumasinasse. Siis toon ma sulle pikkade käistega särgi, aluspüksid, paari teksasid, püksirihma ja sokid ning jätan nad vannitoa lauale nii et sa saad riidesse panna. Kui sa riides oled, tule tagasi mu tuppa. Ma olen siin, töötan oma inglise kolmanda kursuse projekti kallal, mille pr. Harington meile täna teha andis. See on suur ja soovimatu üllatus, mis peab valmis olema 7. jaanuariks, päevaks, mil me kooli tagasi lähme.

“Kui see sobib, riietuks ma sinu toas lahti. Meil pole mingit põhjust uje olla. Me näeme alasti poisse võimlemises kolmel korral nädalas. “OK,” ütlesin mina. Tegelikult ei käinud ma sel semestril kehalises, kuna see on vanematele gümnasistidele valikuline ja nii käisin ma selle asemel Arvutiõpetuse erikursusel. Mida rohkem erikursusi ma saan gümnaasiumis, seda vähem põhikursusi pean ma läbima oma esimesel kolledži aastal. See aga tähendab, et saan keskenduda oma põhiainele.

Chris võttis riided seljast, jättes need mu voodile. Jälgisin teda silmanurgast, et otsese vahtimisega mitte vahele jääda. Paistis, et Chris ja mina olime igas osas sama mõõtu; leidsin, et minu teksad peaks talle sobima.

“Miks ei võiks sa neid riideid, mis sa mulle laenad, oma voodile jätta,” tegi Chris ettepaneku. Ta oli alasti ja seisis minu vastas, hoides saunalina ja pesemislappi käes.

“OK.”

Ta läks vannituppa ja pani ukse kinni.

Võtsin riided, mida ta kandnud oli ja viisin alla pesuruumi ning panin pesumasinasse, lisasin pesuainet ja väheke vedelat riide pehmendit, valisin lühikese tsükli ja lülitasin masina sisse. Riided, mida ta kandnud olid, ei näinud mustad välja, kuid ta võimlemistunni riided nägid küll sellised välja nagu oleks ta sel nädalal pori sees jalgpalli mänginud.

Kui ma oma tuppa tagasi läksin, tõmbasin välja riided, mida ma talle laenasin. Otsustasin lisada pikkade käistega särgi; ilm oli külmema poolne, eriti õhtul. Panin riided oma voodile.

Istusin oma laua taha, tõmbasin oma PC seljakotist välja ja hakkasin mõtlema Inglise keele kolmanda kursuse projektist. Missugune jama oli leida keegi, kes võiks mu jutustuse peategelane olla. Mulle tuli meelde, et hoiatasin Dough Wud et kasutan teda selleks. Olime sõbrad, kuid mitte lähedased sõbrad. Kuid minu teada polnud tal koolis mingeid probleeme. Tal olid kõik viied, ta oli tennise meeskonnas, ta paistis olevat rõõmus poiss ja seetõttu ei sobinud ta pr. Haringtoni kriteeriumiga. Missugune jama.

Ma sirutasin ja keerasin end edasi tagasi. Seda tehes märkasin ma riideid oma voodil... ning lasin end lõdvaks ja hakkasin naerma. Ühekorraga ma teadsin, kes on täiesti sobiv isik mu loo peategelaseks. Ja just nüüd oli ta vannitoas dušši all! Miks ma kohe temale ei mõelnud?

Chris sobis suurepäraselt. Ta sobis kõigi pr. Haringtoni tingimustega. Too ei saa teada, kellega on tegu; ta oli minust aasta maas ja pr. Harington andis Inglise keelt ainult kahes viimases klassis. Sobib. Me olime sõbralikud, kuid mitte parimad sõbrad. Sobib. Tal polnud ainult üks probleem, neid oli tal terve kuramuse hunnik, kõik omavahel läbi põimunud. Sobib. Ta sobis suurepäraselt.

Pidin ainult ettevaatik olema, et ta midagi teada ei saaks millest – ja kellest – ma kirjutan. Ma viitan sellele kui ainult lühijutu kodutööle. Pean ettevaatlik olema, kui Chrisile küsimusi esitan. Ja kuna ma ei saa seda, mida ta ütleb, üles kirjutada, pean ma ta jutu meeles pidama ja võin midagi segamini ajada. Muidugi polnud 100% täpsus pr. Haringtoni tingimus. Seepärast võisin ma seda, mida Chris ütleb, natuke või isegi palju muuta, et see minu kirjutatava looga sobiks. Kõige tähtsam oli see, et ma ei võinud tal lasta lugeda, mida ma kirjutasin.

See saab äge olema! Noh, niikaua, kui ma tagasihoidlik olen, saab see äge olema.

Pidin tegema pr. Haringtoni tingimuste nimekirja. Mul oli see, kuid ma polnud kindel, et ma midagi unustanud polnud. Nimekirja omamine aitab mul meenutada tingimusi, mis ma unustanud olen ja hommikul võin ma need lisada.

Järgmise sammuna pidin ma välja mõtlema oma loo sisu. Lasin end toolil lõdvaks, silmad kinni püüdsin ma luua sisu, mis tuleneks Chrisist. Teiste sõnadega, tuleneks ta probleemidest.

Üks asi, mida hr Buckley meile ilukirjanduse tunnis rääkis, oli et enne sisu loomist tuleb peategelasele nimi anda. Ma polnud aru saanud, miks see nii tähtis oli, kuid kurat temaga.

Nii et mu peategelase nimi. OK, see ei saa olla Chris. Kindlasti mitte Chris.

Hm... OK kuidas oleks Case? See oleks täiuslik eesnimi mu peategelasele. Pr. Haringtonile tundub see arvatavasti lõbus.

Nüüd veel perekonnanimi. Tegin lahti online thesauruse ja skaneerisin verbe. Ponder. Case Ponder. Case Ponder. Case Ponder. Pole paha. Kontrollisin nimisõnu, mida thesaurus soovitas. Ükski valikutest polnud hea. Oota - ‘Swatting’. Case Swatting? Ei. Case Swotting? Ei. Case Studly? Hakkasin naerma. Ei, see poleks kindlasti hea valik!

OK. Valin Case Ponderi oma prototüübi nimeks.

Nüüd aga sisu juurde. Chrisi ema jättis ta maha. Kadus minema ja jättis maha. Võin seda kasutada, või selle ümber pöörata ja lasta Case Ponderil oma ema maha jätta. Mulle see mõte ei meeldinud. Pidin sisse tooma Case Ponderi probleemi. Kui Case ema ta maha jätab, on see täpselt see probleem, mis Chrisil koos terve hunniku teistega. Need olid tõsised probleemid. See oleks tõsine probleem igale lapsele, kellel oli üks vanem ja kes minema kaob ning lapse üksinda jätab.

Kuulsin, kui vannitoa uks avanes ja salvestasin oma jutu online ning lülitasin oma PC välja. Chris tuli sisse, rätik ümber piha mähitud.

“Tänan sind parima dušši eest sellest ajast saadik, mil meid korterist välja visati,” ütles ta.

“Pole probleem. Ma peaks kontrollima, kas su riided pestud on ja kui on, siis nad kuivatisse panema. Tulen kohe tagasi.” See oli tõsi, kuid andis Chrisile võimaluse end riidesse panna, enne kui ma tagasi tulen. Ma ei tahtnud vahtimisega vahele jääda, kui ta rätiku enda ümbert ära võtab. Mul oli suur kiusatus just seda teha. Ja see poleks olnud ainult tühi uudishimu. Sa tahad teada? Jah, see ma olen.

Kui ma magamistuppa tagasi jõudsin, olin ma šokeeritud. Chris magas kergelt norsates mu voodil. Ta lamas rätiku ühe otsa peal, rätiku teine ots oli mu voodilt maha põrandale langenud. Oi oi! Missugune vaatepilt!

Pöörasin ringi ja sulgesin vaikselt oma toa ukse. Ma ei tahtnud, et ema ja kaksikud koju tulemise järel mu tuppa tulevad ja näevad seda, mida ma innukalt vahtisin.

Ma ei saanud seista ja vaadata – oleks liiga piinlik, kui Chris üles ärkaks ja näeks... noh sa võid ette kujutada, mida ta näinud oleks. Seepärast istusin oma laua taha, lülitasin sisse oma PC ja aususin uuesti oma jutu kallale.

Umbes poole tunni pärast kuulsin, kui garaaži uks avanes ja ma salvestasin oma töö ja lülitasin PC välja. Tõusin püsti ( mu probleem oli sedavõrd vähenenud, et olla märkamatu) ja raputasin Chrisi õlast.

"Chris, mu ema ja kaksikud jõudsid just koju. Sa pane parem riidesse.”

Ta avas silmad ja kui ta mind nägi, siis naeratas.

“Tere. Mis sa ütlesid?”

Kordasin, mis ma talle öelnud olin.

“Oh. Hea küll.” Ta lasi oma jalad üle voodi ääre maha ja tõukas end käte abil istuma. See ei jätnud midagi mu kujutluse jaoks, kuid olin kogunud piisava enesekontrolli.

“Kas saad mind aidata riidesse panna? Olen ikka veel nõrk.”

“OK.” Seda ma tegin, alustades t-särgist, siis aitasin tal püsti tõusta ja aitasin tal aluspüksid jalga tõmmata, seejärel teksad ja rihma, siis särgi. Ta toppis särgi teksade sisse, siis pingutas rihma, siis potsatas tagasi oma tagumikule voodisse.

“Ma saan oma sokid ja kingad ise jalga panna, kui sul on vaja emale ütlema minna, et sul kaaslane on.

“Ehk on see hea mõte. Panen toaukse kinni, et kaksikud tuppa ei tormaks, teada soovides kes sa oled ja miks sa mu toas oled.” Ma naeratasin, Chris naeratas ka. “Nad ei tule mu tuppa, kui uks kinni on, samuti ei tule mu vanemad,” lisasin juurde.

“See on äge,” ütles ta. “Mul pole kunagi privaatsust olnud.”

Lahkusin oma toast, sulgedes ukse enda järel ja läksin alla korrusele.

“Tere, ema. Kus Ryan ja Sean on?”

“Nad on elutoas ja vaatavad mingit video asja You Tubest. Kuidas sul läheb, Darryl?”

“Hästi. Tõin endaga sõbra koju kaasa. Las ma räägin sulle temast. Ta nimi on Chris Rodriguez.” Läksin jutuga edasi ja andsin talle kergelt kokkusurutud versiooni sellest, mis Chrisiga juhtunud oli. Ema oli šokeeritud sellest, et ema Chrisi maha oli jätnud.

“Ma kahtlen siiski,” ütles ta, “kas tema emaga midagi ei juhtunud. Võibolla lasi politsei tal auto teise koht viia. Siiski on imelik, et ta Chrisile helistanud pole.”

"Tal pole mobiili ja ta emal ka mitte. Nad ei saa endile isegi kõige odavamat paketti lubada. Nad elasid ema autos.”

“Ma eeldan, et tahad ta meie külaliste tuppa panna elama panna.”

“Jah, kui see OK on. Ta on hea poiss ja ma arvan et sulle ja isale ta meeldib.”

“Ta on sinu vanune?”

“Me mõlemad oleme kuusteist, kuid ta on minust aasta nooremas klassis. Ma arvan, et see sõltub meie sünnikuupäevadest.”

“Kas sa tead, kuna ta sünnipäev on?”

Raputasin pead. “Ei. Pean temalt küsima.

“Ma pesin ta riided ära ja laenasin talle enda omad. Tema omad on nüüd kuivatis.”

“Tal on ainult ühed riided?”

“Ei, kahed, kuid ma otsustasin mõlemad ära pesta ja ta spordiriided ka. Need olid päris mustad. Minu arvates mängisid nad sel nädalal kehalises jalgpalli.”

“Miks ei võiks sa tal paluda alla tulla nii et saaksin temaga kohtuda. Ma olen köögis. Seejärel võib ta Ryani ja Seaniga kokku saada.”

“OK. Toon ta siia. Võib juhtuda, et pean tal aitama trepist alla tulla. Ta kaotas esmaspäeval oma lõunasöögi kaardi ära ja tal polnud sel nädalal midagi süüa. Kohe kui koju jõudsime, andsin talle maisihelbeid mustikatega. Igatahes pean ma ehk temast kinni hoidma, et ta trepist alla ei kukuks.”

“Ehk peaks arsti kutsuma?”

“Ma ei tea. Minu arvates on temaga arvatavasti kõik korras, kui ta regulaarselt sööma hakkab.”

“Hea küll. Miks ei võiks sa teda nüüd siia tuua. Ta nimi on Chris, õigus?”

“Täpselt.”

Läksin üles oma magamistuppa. Chris istus ikka veel mu voodi äärel.

“Sa näed hea välja. Lähme alla ja ma tutvustan sind oma emale. Ta tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et sinu meie juurde jäämisega pole probleemi. Peale seda, kui sa temaga rääkinud oled, ründavad sind arvatavasti kaksikud.” Ma irvitasin. “Sa hakkad neile meeldima ja nemad hakkavad sulle meeldima.”

“OK. Ootan nendega kokkusaamist. Ma pole kunagi varem ühtegi paari kaksikuid tundud. Ma olen väga huvitatud identsete kaksikute nägemisest.”

“Noh, lähme siis alla ja sa saad mu emaga kohtuda. Kas sa vajad abi trepist alla minekul?”

“Ei vaja. Teeme selle ära.”