Sadas – mitte tugevasti, tibutas ainult kergelt – just see, mida me vajasime. Ilmaennustus ütles, et see kestab ka enamuse homsest päevast.
Nii et vaheaeg väljas ei tulnud kõne alla ja olin sunnitud korda pidama vaheajal oma klassiruumis. Mul oli 23 ohjeldamatut kuuenda klassi last, kes innukalt kella vaatasid. Enamus nendest ei hoolinud sellest, kas vaheaeg oli sees või väljas, senikaua kui see kestis tervelt pool tundi.
“Hea küll,” ütlesin ma. “Te teate reegleid: joosta ei tohi; kõva häälega rääkida ei tohi; süüa võite ainult oma pingis; koristate enda järelt kiiresti, kui vahetund lõpeb. Nüüd aga lõbutsege.”
Mõned õpilased võtsid oma toidupakid seljakotist. Teised leidsid klassiruumi tagaosast lauamängud ja laotasid need põrandale. Mul polnud paljut vaja midagi teha, kui nad mängisid malet, kabet, monopoli, neli ritta või mõnda teist hulgast mängudest, mida ma aastate jooksul olin garaažimüükidelt kogunud.
Oli varasügis ja see oli meie esimene siseruumides vaheaeg ja ma istusin oma laua taga, lapsi vaadeldes. Õpilaste kohta saab palju öelda ainult vaadates, kuidas nad teistega suhtlevad. Seal oli Mason, kes istus raamatut lugedes nurgas. Seal oli Carolyn, kes koos teiste tüdrukutega lobises moest ja meikimisest. Meikimine ei olnud koolis lubatud, kuid oli ilmne, et mõned nendest olid sellega väljaspool kooli eksperimenteerinud. Ma nägin nende kaheteistaastastel nägudel veel meigi jälgi, mis polnud täielikult ära puhastatud.
Siis oli seal Akram. Mul polnud kunagi varem olnud Akrami sugust õpilast. Oh, seal olid neid, kes hiljem osutusid geideks, kuid kuuendas klassis olid nad oma puhkeva seksuaalsuse hästi ära peitnud, võibolla isegi endi eest. Akram polnud seda teinud. Ta rääkis, liikus ja käitus nagu stereotüüpiline gei poiss. Ta vihkas sporti, kuid armastas kunsti ja muusikat. Ta käed olid plastilised. Ta nahk oli karamelli värvi ja ta mandlikujulised silmad võisid olla hüpnotiseerivad. Klassis olid veel mõned eri rassidest vanematega lapsed. Tundus, et kõik aktsepteerisid kõikki.
Akram veetis enamuse ajast tüdrukutega mängides ja olin natuke üllatunud, et polnud koos Carolyni ja ta sõpradega. Selle asemel oli ta koos lastega - tüdrukutega, nagu ma märkasin - ühes nurgas arutamas kooli ajalehe käimapanemist.
Kooli ajaleht ilmus peaaegu igal aastal ja kuuenda klassi lapsed, kes selle kallal töötasid, võisid oma töö üle uhkust tunda. Nad intervjueerisid oma klassikaaslasi, samuti õpetajaid ja lapsi teistest klassidest. Lehes oli alati ka ristsõna. Minu ainukeseks ülesandeks oli leht korrigeerida ja õpetajate toas välja trükkida. Kool polnud suur, ainult kaks klassi iga aastakäigu kohta ja me trükkisime viis eksemplari iga klassi jaoks.
Sellel hommikul tuli Akram ja tema naissoost saatjaskond minu juurde ja küsis, “Hr. Travis, kas ajalehes võivad ka pildid olla?”
“Kas sa mõtled joonistatud pilte või fotosid?” küsisin mina.
“Mõlemat,” ütles Akram.
“Noh, me oleme joonistatud pilte varem ajalehte pannud, ja ma ei näe põhjust, miks mitte. Kui te tahate inimeste fotosid avaldada, peab teil nende nõusolek olema ja allkirjastatud formular ka.”
“Mis see on?” küsis Beth.
“See on üks paber, millele on kirjutatud midagi sellist nagu ‘Annan oma nõusoleku, et minust võetakse pilt sellel ja sellel kuupäeval kooli ajalehe jaoks.’ Seal on koht isiku allkirja ja kuupäeva jaoks, samuti tunnistaja, tavaliselt õpetaja allkirja ja kuupäeva jaoks. Ma arvan, et te peaksite teadma, et mõned lapsevanemad on avaldanud soovi, et nende laste pilte ei avaldataks, millisel juhul me ei või neid kasutada, isegi kui õpilane ise sellega nõus on.”
Nad tänasid mind ja pöördusid oma nurka tagasi.
Minu tähelepaneku kohaselt kohtlesid teised lapsed Akramit nagu igat teist õpilast. Polnud narritamist ega tagaselja järele ahvimist.
Kartsin Akrami elu pärast järgmisel aastal, kui kõik lapsed lähevad suurde ühendatud linna keskkooli. Seal oli rohkem lapsi kõiksugustest rassidest ja erinevate tagapõhjadega ning mõned nendest kaldusid olema kiusajate poolt haavatavad õpilased.
Kuigi olles gei, ei olnud ma seda kellelegi avaldanud, välja arvatud mu perekond. Kui ma laps olin, oli minuga kõik korras, mul oli palju sõpru läbi kuuenda klassi, kuid edasi sain tugevasti kiusamist tunda ja ma ei tea selle põhjust, kuna ma polnud kellelgi endast rääkinud. Ilmselt leidsid mõned kooli kiusajad minus midagi ja hoidsid sellest kinni. Olin õnnetu. Kolledžis õnneks seda probleemi polnud.
Põhjus, miks ma täiskasvanuna välja polnud tulnud, oli see, et elasin ja õpetasin maa väga konservatiivses osas. Kartsin, et kui väljas olen, leiavad mõned lapsevanemad mind oma lastele ohtliku olevat ja kasutavad seda ära, et mind vallandada. Muidugi polnud ma ohtlik, kuna ma ei tunne laste vastu huvi. Kuid tahtsin meeleheitlikult meest endale partneriks. Õnnetuseks ei teadnud ma, kuidas seda saada. Ma olin proovinud mõnesid interneti kohtingulehti ja läinud esimestele kohtamistele, kuid nendest ei tulnud midagi välja.
Vaheaeg lõppes ja lapsed panid oma mängud ära, välja arvatud monopoli mängijad. Nad küsisid, kas võivad mängu riiulile panna, nii et saaksid seda hiljem edasi mängida. Olin nõus.
Meie koolimaja oli nii vana, et seal polnud söögisaali, söögi vaheajal sõid õpilased oma pinkides ja seejärel otsisid välja oma mängud ja projektid.
Neid jälgides mõtlesin ma, missugune tore punt lapsi nad olid. Nad olid naabrid ja sõbrad ning jäid sageli peale kooli mänguväljakule, et üheskoos jalgpalli või mõnda muud mängu mängida. Kuuendas klassis hakkasid lapsed süütult flirtima, kuid enamuses tuli see kevadel. Sinnamaale olid nad üks, suur ja rõõmus grupp ja ma nautisin töötamist nendega.
Ajalehe alustamisest huvitatud õpilased küsisid, kas nad võiksid minuga peale kooli kohtuda ja kuigi mul oli tööd teha, nõustusin ma meelsasti. Küsisin, kas nende vanemad ei hakka muretsema, kui nad kohe peale kooli koju ei tule, kui nad kinnitasid mulle, et vihmastel päevadel läksid nad sageli üksteise kodudesse ja vanemad ei hakka enne muretsema, kui pimedaks läheb.
Meie kooli järgsel kokkusaamisel tegelesime küsimustega, millega nad välja tulid. Kui mitu lehte võib ajalehes olla? Kuna ja kuidas küsitleda õpetajaid ja teisi lapsi? Kas direktor peab heaks kiitma kogu ajalehe või kõik erinevad lehe versioonid? Kuidas käib piltide panemine ajalehte?
Kohtumine kestis alla poole tunni ja ma suutsin kõikidele nende küsimustele vastata. Nad otsustasid, et kuna järgmisel päeval jälle sajab, siis ehk saavad nad küsitlused suure vahetunni ja lõuna ajal ära teha.
***
Sügisene õppeveerand arenes sujuvalt. Novembris oli õpetajatel neli poolikut vaba päeva, et laste vanematega kohtumisi korraldada. Need kohtumised panid mind alati natuke muretsema, sest kunagi ei võinud teada kas sind ei ründa mõni ärritunud või vihane lapsevanem. Tegelikult oli minuga seda kogu mu karjääri jooksul ainult korra juhtunud, kuid võimalus selleks oli alati olemas.
Olin kohtunud Akrami emaga kooliaasta alguse tutvustamisõhtul. Sel ajal ma ei teadnud, et ta vanemad lahutatud on. Üks asi mida ma tutvumisõhtule järgneval vabal tunnil tegin, oli Akrami dokumentide hoolikas lugemine kantseleis.
Akram oli sündinud Süürias, kuid kui seal probleemid kasvasid, kolis ta koos perekonnaga ühendiriikidesse. Ta isa oli kirjanik, kuid dokumendid ei öelnud, mida ta kirjutas. Ta ema oli Kesk-ida Poe omanik linnas. Akram oli siin kooliga alustanud teisest klassist, rääkimata sõnagi inglise keelt. Kooliaasta lõpuks rääkis ta inglise keelt soravalt. Ta oli alati koolis hästi hakkama saanud.
Mu vanematega kokkusaamisel olid kohal mõlemad Akrami vanemad. Me arutasime, kuidas Akramil läheb ja nad mõlemad olid tema õppetulemustega rahul.
Ühel detsembrikuu esmaspäeva hommikul tormas Akram klassruumi ja hüüatas, “Oh, härra Travis, kas polnud miss Ameerika riietus sel aastal lihtalt vapustav?”
“Kardan, et ma ei vaadanud seda, Akram.”
“Sellest pole häda. Ma salvestasin selle. Toon selle homme kaasa.”
Viimane asi, millest ma huvitatud olin, oli naiste ilu ära kasutav vaatemäng, kuid muidugi ei öelnud ma midagi. Selle asemel ma ütlesin, “See oli sinust väga ettenägelik. Tänan sind.”
Järgmine päev ta tõigi lindi ja mina lubasin seda vaadata.
Õhtul panin lindi mängijasse ja vaatasin nii palju, et suudaksin kostüüme kommenteerida.
Järgmisel päeval andsin talle lindi tagasi ja tänasin teda.
Seda vastu võttes küsis ta, “Milline kostüüm teile kõige rohkem meeldis?”
Õnneks olin ma selleks valmis ja vastasin.“Lousina missi oma.”
Vastusega rahul, läks ta oma pingi juurde ja võttis välja paberid, millega ta ilmsel töötanud oli ning kirjutas suure hoolega, kuni ma klassi korrale kutsusin.
Kaks päeva hiljem ulatas Akram mulle paberid ja ütles, et see on ajalehe jaoks. Sel korral oli ta kirjutanud päris palju, samal ajal kui ajalehe artiklid kaldusid lühikesed ja selged olema. Mõtlesin endamisi, mitu lehekülge meil olema saab. Toimetuse lapsed trükkisid artiklid ja keegi, arvatavasti Akram ise, pidi tema oma trükkima, kuid ma ei öelnud talle seda. Tänasin teda ja ütlesin, et loen artikli peale kooli läbi.
Peale seda, kui viimane õpilane lahkunud oli, istusin oma laua taga ja lugesin Akrami artiklit. Ta oli kirjutanud täieliku ülevaate Ameerika missi vaatemängust, kaasa arvatud arutlused kostüümidest ja ujumisriietest. See oli väga hästi kirjutatud, kuid kahtlesin, kas see sobib algkooli ajalehte, kuna sellel polnud midagi tegemist kooliga.
Otsustasin palli edasi anda. Astunud direktori kabinetti, palusin ma tal artiklile pilgu heita. Lugedes kortsutas ta kulmu ja mida kaugemale ta jõudis, seda enam kortsu läks ta kulm.
Kui ta lõpuni jõudis, ütles ta, “Sellel pole kohta algkooli ajalehes. Ma pean tunnistama, et Akram on selle väga hästi kirjutanud, kuid see artikkel lihtsalt ei saa ilmuda.” Noogutasin ja lahkusin tema kabinetist.
Tagasi oma klassiruumis, mõtlesin ma, kuidas peaksin ma uudise Akramile teatavaks tegema. Õhtul voodisse minnes polnud ma ikka veel seda välja mõelnud.
Kui ma hommikul klassiruumi tulin, kutsusin ma ta enda laua juurde.
“Akram,” ütlesin ma, “lugesin su artiklit ja see oli muljet avaldavalt hästi kirjutatud. Kuid ma hakkasin kahtlema, kas see teema tegelikuilt kuulub algkooli ajalehte.”
Ta paistis muretsema hakkavat.
“Viisin selle direktorile näha et küsida, mida ta sellest arvab ja ta ütles, et seda ei saa algkooli ajalehes avaldada, kuigi ka tema arvates on see väga hästi kirjutatud.”
Kui ma lõpetasin, oli Akram pisarates. Andsin talle paberid tagasi ja ta läks oma kohale, sõnagi lausumata.
Suure vahetunni ajal, mis seekord oli väljas, nägin teda teiste toimetuse liikmetega rääkimas. Enne vahetunni lõppu marssisid nad minu juurde, nagu punt väikesi sõjaväelasi.
“Hr. Travis,” küsis Beth, “miks ei saa artikkel ajalehte minna? Te ise ütlesite, et see on väga hästi kirjutatud.”
“Mul on kahju” ütlesin. “Ei direktor ega mina ei arva, et see oleks sobiv algkooli ajalehe jaoks.”
“Miks?” küsis Gail, teine toimetuse liige.
“Noh,” ütlesin, “sest vaatemäng ülistab noorte naiste kehasid ja pakub neid välja kui ideaale. Lapsed hakkavad arvama, et kui nad ei näe välja nagu missid, siis on nad paksud, vale kehaehitusega või koledad. See kõik on vale, kuid noored lapsed ei suuda sellest aru saada.”
“See on naeruväärne,” ütles Beth.
“Tegelikult see pole, ja ma loodan, et mõtlete selle üle, kui keskkoolis olete. Kuid fakt on, et artiklit ei saa avaldada.”
“Kuid kas see pole tsensuur,” ütles Holley. “Aga sõnavabadus?”
Ohkasin. Imestasin endamisi, kui kaua neil sellest üle saamine võtab.
Häälega ütlesin ma, “Mingil määral see on tsensuur, kuid koolis teil ei ole täielikku sõnavabadust. Kui te kedagi vastiku nimega nimetate, saate selle eest noomida. Kui sa ringi käid ja räägid, et me peaks kooli põlema panema, saad sa selle eest noomida.
“Veelgi enam, kool on tehniliselt ajalehe avaldaja ja avaldajal on õigus otsustada, mida trükkida ja mida mitte.”
“Noh, mina lõpetan,” purskas Holley ja kohe tegid seda ka teised. Mul oli kahju näha ajalehte suremas, kuid arvasin, et lapsed said väärtusliku õppetunni piiridest, mida kool neile seab.
Sel pärastlõunal, just kui ma lahkumas olin, tuli mulle telefonikõne äärmiselt pahaselt hr. Midani’lt, Akrami isalt, kes nõudis kohest kokkusaamist. Ütlesin talle, et parim, mida teha saan, on kohtuda järgmisel päeval peale kooli. Ta nõustus vastumeelselt ja lõpetas kõne.
Sõitsin hommikul kooli, kartes oma pealelõunast kohtumist. See vaevas mind kogu päeva ja kindlasti ei andnud ma oma parimat õpetajana. Kui kell päeva lõppu kuulutas, nägin hr. Midani't ukse juures ootamas. Lapsed lahkusid, välja arvatud Akram, kes tema juurde astus.
Isa ja poeg tõmbasid endile toolid ja istusid minu vastu. Isa silmist paistis selgesti viha. “Akram on väga häiritud, et jutt ei ilmu.” ütles ta.
“Jah, lugupeetud härra, ma tean seda, kuid mul polnud teist valikut.“
“Akram ütles, et te selgitasite kooli otsust, kuid ta ei mõista seda. Te peate aru saama, et ta on mõnes suhtes erinev ja kriitika suhtes väga tundlik.”
“Kas te võiksite selgitada, mis moodi erinev?” küsisin. Mul oli sellest päris hea ettekujutus, kuid tahtsin kuulda, kuidas ta isa seda selgitab.
“Mind hämmastab, kuidas te pole märganud, et Akram on natuke..., natuke naiselik.”
Akram näis äärmist piinlikkust tundvat.
“Akram,” ütlesin ma, pöördudes poisi, mitte ta isa poole, “Ma mõistan seda ja olen sellest teadlik olnud esimesest päevast, kui sinuga kohtusin. Esitasin selle küsimuse, kuna polnud kindel, et pole midagi muud, midagi mida ma märganud polnud, millest su isa rääkis.”
Tema isa poole pöördudes ütlesin, “Akram on armastatud ja omaks võetud nii selles klassis, kui kogu koolis. Võibolla ei peaks ma seda ütlema, kuid minu arvates peaksite endid ette valmistama selleks, mis keskkoolis tuleb. Kahjuks on seal kiusajaid, kes ta elu raskeks võivad teha.”
“Kas kool lubab kiusamist?” küsis hr. Midani, kostudes ikka veel vihasena.
"Ringkonna koolidel on range kiusamise vastane poliitika,” ütlesin mina. “Kuid kiusaja tuleb enne vahele võtta, kui kool vahele astuda saab.”
“Kas ohver ei või sellest õpetajale rääkida?”
“Ta võib seda teha, kuid siis riskeerib ta ülejäänud õpilaste põlualuseks muutumisega. Noortel teismelistel on oma moraalikoodeks ja osa sellest ütleb, et sa ei kaeba teiste peale. Sellest on täiskasvanutel raske aru saada.”
Hr. Midani noogutas aeglaselt. Võibolla meenus talle, milline ta elu Akrami eas oli.
“Hea küll,” ütles ta. “Kas te võite mulle öelda, mis on kooli põhjus avaldamisest keeldumiseks?”
Ütlesin talle sama, mida ma lastele eelmisel päeval öelnud olin.
Tal oli raskusi arusaamisega sellest, mida ma ütlesin, sest nagu ta ütles, oli tema inimestel erinev vaade naistest kui siin. Lõpuks ütles ta Akramile, “Noh, me elame siin ja peame siinseid reegleid jälgima. Saad sa sellest aru?”
Akram noogutas, kuid tal olid pisarad silmis.
“Akram, nagu ma eile ütlesin, on mul väga kahju, sest sa panid oma südame sellesse artiklisse ja kirjutasid väga hästi. Mis sa arvad, kas see probleem on küllalt suur, et selle aasta ajalehte surmata?”
“Ma pole kindel,” ütles ta. See oli esimene kord päeva jooksul, kui ma teda rääkimas kuulsin. “Ma räägin homme ülejäänud toimetusega.”
Seda öelnud, lahkus ta koos isaga ja mina vajusin ohates oma toolile.
Pidin tunnistama, et hr Midani polnud täiesti põhjendamatu olnud.
Mulle hiilis pähe mõte, kas ehk nende perekonnal oli olnud ka muid raskusi neid vastu võtnud maa kommetega kohanemisel, kuid mul polnud mingit võimalust seda teada.
Hommikul tõi Akram kirja oma isalt. Selles tänas mees mind kokkusaamise ja Akramist hoolimise eest, öeldes lõpus, et ta aktsepteerib kooli otsust, kuigi isiklikult sellega nõus pole.