Mingil põhjusel näib perekondadel olevat tunne, et nad peavad oma õpetajale Jõuludeks kingituse tegema ja sageli on lõbus ära arvata, kas kingituse valis õpilane või tema vanemad. Sel aastal näiteks sain ma väikese keraamilise konna, kes istub kiiktoolis ja suitsetab piipu. Tundsin kohe ära tegelase laste raamatust ‘Konn konna majast’. Olin selle jutu lastele koolis ette lugenud ja olin päris kindel, et kingitus oli õpilase valitud. Naersin heakskiitvalt, kui selle oma kodus lahti pakkisin ja vaatamiseks välja panin. Teiselt poolt jälle pudel veini oli ilmselt vanematelt. Tavaliselt veetsin ma osa oma vaheajast kirjutades tänukirjakesi oma õpilastele. Kui nad soovisid kirjakesed oma vanematelele edasi anda, siis minugi poolest.
Peale Jõule hakkas talv raevukalt pihta ja varsti kattis mänguväljakut poolemeetrine lumekiht. Kuna lumesõja pidamine oli koolis keelatud, polnud õpilastel mänguväljakul suurt midagi teha ja suur vaheaeg oli sees. Siiski polnud reegleid lumesõja kohta peale kooli ja mänguväljak oli siis täis võitlusmeeskondadesse kaasatud lapsi ja lumekindlusi. Olen kindel et enamus lastest oli kojumineku ajaks läbimärjad.
Ajaleht oli taaselustatud ja toimetus töötas selle kallal peaaegu igal päeval. Iga kord, kui ma seda trükkisin, valisin ma kaks liiget toimetusest endale abiks.
Ilmnes, et Akram oli mulle andestanud. Ta kinkis mulle Jõulude puhul väikese õpetajat kiitva mälestustahvli, kuigi olin päris kindel, et ta Jõule ei tähista. Tõsi, olid olemas Süüria kristlased, kuid selle põhjal, mis ta mulle rääkinud oli, polnud ta üks nendest. Tema artiklid ajalehes olid jätkuvasti kõige parmini kirjutatud. Samuti joonistas ta oma klassikaaslastest karikatuure, pannes neid igal nädalal lehte. Siis allkirjastas ta originaali ja kinkis selle õpilasele, tõsisel ilmel soovitades tal see alles hoida, kuna ühel päeval on see palju raha väärt.
Kevade paistis tulemine aega võtvat. Lõpuks, aprilli keskel, oli lumi sulanud ja puud hakkasid punga minema.
Nagu ma mainisin, alustasid mõned lapsed kevadel süütut flirtimist.
Suure vaheajal võis näha, kuidas grupp tüdrukuid jalutab ümber mänguväljaku, neile kümne sammu kaugusel järgnemas grupp poisse. Vahel keerasid tüdrukud ringi ja kõndisid poiste poole, kes ka ümber pöörasid ja ära läksid. Sageli veetsid nad kogu suure vaheaja jalutades, omavahel rääkimata, kuid toimuvast selgesti teadlikud.
Akram veetis tavaliselt oma suured vahetunnid tüdrukutega, kes polnud karja liikmed.
Juuni kuuks oli selge, et lapsed olid valmis edasi liikuma. See oli suur edasiminek, sest nad olid olnud samas kooliruumis lasteaiast saadik ja nad lähevad suurde keskkooli linnas. Enamusele nendest on see esimene sõit koolibussiga. Suurim muutus, nagu ma eelmiste aastate kogemusest teadsin, oli see, et järsku muutusid kõige vanemad lapsed koolis kõige nooremateks järgmises koolis. Nad peavad sellega kohanema. Samuti peavad nad harjuma sellega et erinevaid aineid õpetavad erinevad õpetajad ja et mitmel korral päevas on vaja klassiruumi vahetada.
Eelviimasel koolipäeval enne suvevaheaga andis Akram mulle kirjakese. Lugesin seda ja tema isa ja ta kutsusid mind õhtusöögile nende kodus järgmisel laupäeval. Aegajalt olin selliseid kutseid varemgi saanud. Eriti siis, kui lõpetasin perekonna kõige noorema lapse õpetamisega. Kuid sel korral oleme me ainult Akram, tema isa ja mina.
Päeva jooksul kirjutasin ma vastuse hr. Midani’le, milles ma teda tänasin ja nõustusin kutsega ning andsin selle Akramile kohale toimetamiseks.
Ma eeldasin, et õhtusöök on mitteametlik ja olin jahmunud, kui Akram mulle ust avades oli ülikonnas ja lipsuga. Piinlikkust tundes läksin sisse ja kätlesin ta isaga.
“Vabandan,” ütlesin ma, “ma ei saanud aru, et lõuna on ametlik ja ei ole vastavalt riides.”
“Pole probleem,” ütles hr. Midani. “Akram soovis, et tänane õhtu oleks väga eriline, nii riietus ta pidulikult. Mul on ikka veel tööriided seljas.”
“Noh, sa näed tõepoolest elegantne välja, Akram.” Ta naeratas selle peale laialt ja rohkem riietusest ei räägitud.
Enne õhtusööki istusime hr. Midani’ga sohval ja nautisime klaasi veini.
Õhtusöök oli maitsev. Lambapraad oli ainus, mida ma ära tundsin, kuigi valmistatud mulle tundmatute maitseainetega. Teised toidud olid Süüria retseptide järgi. Ma nautisin neid kõikki ja Akram ütles mulle iga toidu nime ning millest see koosnes. Ilmselt oli ta palju toiduvalmistamisega tegelenud.
Ühel hetkel, kui pöördusin ta isa kui hr. Midani poole, ütles too, “Palun kutsuge mind Jamal.”
“Ainult siis, kui teie mind Beniks kutsute,” vastasin mina.
Siitpeale olime me Jamal ja Ben. Rääkisime mitmetel teemadel, enamus milledest ei olnud kooliga üldsegi seotud. Õhtusöögi lõpu poole ütles Jamal Akramile, et ta peaks minult oma küsimuse ära küsima.
Esiti ei tahtnud Akram rääkida, kuid lõpuks ta ütles, “Te mainisite kiusajaid keskkoolis. Miks te arvate, et nad peaks mind kiusama hakkama?”
Mõtlesin, kuidas sellele vastata. Ma ei teadnud, kas ta mõtles endast kui geist, nii üritasin ma oma küsimuse vormida ilma seda sõna kasutamata. “See on raske, Akram, kuid ma pean ütlema, et sa käitud mõnevõrra erinevalt, kui teised poisid sinu klassis.”
“Te peate silmas, sellepärast et ma gei olen?”
“Ausalt öeldes, jah.” Vaatasin Jamali poole, et näha tema reaktsiooni, kuid tema ilmest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Olen kindel, et keskkoolis on teisigi gei poisse, kuid nad suudavad seda peita, kuni vanemaks saavad.”
“Nii et peaksin käituma nagu tavaline poiss?”
“Suudad sa seda?”
“Ma ei usu, et suudaksin, ja peale selle ma ei taha seda. Ma meeldin endale sellisena, nagu ma olen ja ma arvan, et kui teistele lastele see ei meeldi, on see nende probleem.”
“Noh, mul on kahju, kuid mõnedele see ei meeldi. Sinu sõbrad loomulikult hoiavad sinu poole, kuid sind võidakse kiusata. Pead arvatavasti suve jooksul oma isaga rääkima, kuidas sellega toime tulla.”
Jamali poole pöördudes ütlesin ma, “Me räägime, nagu teaksite te et Akram gei on ja teie arust on see ok. On see nii?”
“Jah,” ütles ta. “See on üks põhjustest, miks me siia kolisime, kuna Araabia maailmas arvavad paljud inimesed, et geisid tuleb karistada, isegi hukata, nii kolisime me maale, kus geid on vastuvõetavad. Kuid nüüd räägite te, et mitte igaüks pole sellega nõus. Näete, miks me segaduses oleme?”
“Loomulikult,” vastasin mina. “Kuigi meie seadused nüüd lubavad gei ühinguid ja tegevust, on õnnetuseks igal pool fanaatikuid, ja kahjuks pole mõnikord nende eest pääsu.”
“Mida kooli korravalvurid ütlevad?” küsis ta.
“Selles maa osas, mis on võrdlemisi konservatiivne, peaks kooli korravalvurid gei õpilasi kiusamise eest kaitsma. Kahjuks vaatavad õpetajad ja kooli juhtkond liiga tihti kõrvale ja ei rakenda abinõusid, väites et nad ei tea, kes kiusajad on. Ma arvan, et mainisin seda varem, see paneb rünnatava poisi raskesse olukorda. Kui ta midagi ei ütle, saab ta haiget; kui ta nimetab nimesid, võib ta klassikaaslaste põlu alla sattuda. Ma sooviksin kindlasti, et asjale leiduks lahendus, kuid kui see olemas on, siis ma ei tea milline see on.”
“Noh, tänan teid mõistva suhtumise eest,” vastas ta. Me kõik koristasime laua, pannes enamuse nõudest pesumasinasse ja jättes keedunõud kraanikaussi ligunema.
Me õhtusöök oli pikaks veninud. Kui me nõudega lõpetasime, ütles Akram, et läheb magama. Soovisin talle head ööd ja valmistusin lahkuma, kui Jamal palus mul jääda paarile klaasile veinile. Nõustusin ning ta tõi kaks veinipeekrit eluruumi, kus me mugavatel toolidel istet võtsime.
Kui ma oma silmadel ruumis ringi käia lasin lasin, märkasin et enamus asju riiulites ja seintel tundusid olevat Araabiast, võib olla Süüria päritolu ning mõned nendest tundusid olevat väga vanad. Küsisin nende kohta Jamalilt ning ta tegi mulle väikese tutvustuse. Ta ütles, et tema perekond on selliseid asju kogunud juba mitusada aastat. Ta ütles, et selliseid asju, tavaliselt antiikseid, ei ole lubatud maalt välja viia, kuid tal õnnestus mõned väiksemad salakaubana kaasa tuua.
Kui me jälle istusime, küsis Jamal. “Ütle mulle ausalt, Ben, missugune on sinu seisukoht gei poiste ja meeste kohta?”
Mõtlesin veidike, enne kui vastasin. “Usun, et eri inimesed võivad bioloogiliselt erinevad olla. Nad võivad olla geid või heterod või transid või mistahes defineeritud nimega. Ma usun, et inimesed peaks elama vastavalt sellele nagu nad end tunnevad ja see pole kellegi teise asi.”
“Tänan sind,” ütles Jamal ja ütles midagi minu jaoks ootamatut. “Olen sinuga nõus ja mina olen ka gei, nagu Akramgi. Ma olen seda varjates kannatanud palju, palju aastaid. Ma ei taha, et ta sama moodi kannataks, nagu mina. Kui ma lõpuks oma naisele ütlesin, et ma homoseksuaalne olen, läksime me lahku, sõbralikult. Akram kohtub oma emaga sageli ja too teab nii Akramist kui ka minust. Meie suhe on võibolla imelik, kuid sõbralik. Me suhtume üksteisesse lugupidavalt.”
Istusin ja mõtlesin, kas ma peaks ka endast rääkima, kuid siis mõistsin, et jutt ei käi minust ega minust ja Jamalist, vaid Akramist.
“Tänan, et mulle sellest rääkisid,” ütlesin ma. “Ainuke asi, mida ma soovitada võin, kui Akramit peaks kiusatama, on minna kohe direktori jutule. Ära mine direktori asetäitja juurde, kuigi tema vastutab distsipliini eest koolis. Direktor on see, kellel on võimu midagi teha.”
Jamal noogutas ja muutis siis kõneainet. Me rääkisime umbes tunnikese, Jamal mu veiniklaasi täites. Küsisin talt, mis sorti asjadest ta kirjutab.
Enamuses ilukirjandus, kuigi vahel kirjutan ajakirjade jaoks ka mitte ilukirjanduslikke artikleid. Mu viimane raamat on Lahkumine Süüriast.
“Jumal hoidku,” ütlesin. “See on ju bestsellerite nimekirjas.”
Jamal ainult naeratas ja noogutas. Ta läks raamaturiiuli juurde ja tuli tagasi raamatu koopiaga, millesse ta pühenduse kirjutas. Seda vastu võttes tänasin ma teda ülevoolavalt.
Kui ma tõusin ja lahkuma valmistusin, panid joodud veiniklaasid mu pea natuke pöörlema, nii et pidin väga ettevaatlikult koju sõitma, kus ma õnnelikult kohale jõudnuna voodisse vajusin.
***
Suviti töötasin ma linna Parkide ja Taastuspuhkuse osakonnas, vaadates pargi mänguväljaku järele. Enamus ajast oli see kerge töö, ainult jälgides, et lapsed viga ei saaks või kiusamise ohvriks ei langeks.
Läbi suve nägin aegajalt pargis oma endisi õpilasi. Mõnikord ma ainult jälgisin, mida nad teevad; teisel korral nad istusid koos minuga ja me rääkisime mõnda aega, enne kui nad mängima läksid. Ma nautisin alati rääkimist oma endiste õpilastega ja ma soovisin, et mul oleks parem võimalus nendega kontakti pidamiseks.
Osa minu kohustustest oli kokku panna segasooline pehmepalli võistkond, kes mängiks teiste ümbruskonna parkide võistkondadega. Lapsed meie pargis olid erinevatest rassidest, mistõttu oli seda loomulikult ka võistkond.
Kaugelt teistest parem mängija meie pargis oli poiss, kes kutsus end nimega Doodah. Ma ei saanud kunagi teada, mis ta nimi tegelikult oli. Võistlejatele oli vanuse piirang 15 aastat ja ma olin päris kindel, et ta oli vanem. Minu probleem oli see, et kuna lapsed ise ütlesid oma vanuse, polnud meil mingit võimalust selle kontrollimiseks.
Veelgi enam, Doodahil oli pahandusetekitaja kuulsus ja ma ei soovinud pahandust parki kutsuda.
Meie esimene kohtumine oli koduväljakul. Kaks võistkonda olid üles rivistunud ja me laulsime hümni nii hästi kui suutsime.
Kui me laulmise lõpetasime, tuli teise võistkonna treener minu juurde ja ütles, “Mingil juhul pole võimalik, et see laps Doodah on 15 või noorem. Jumal hoidku, ta on kinnitanud juba rohkem kui kolm aastat, et on 15. Me ei mängi, kui ta teie võistkonnas on.”
Ohkasin ja läksin Doodahi juurde, kes valmistus söötma, ise samal ajal närimiskummi mäludes.
“Doodah,” ütlesin ma, “nende esindaja kinnitab, et sa oled võistkonna jaoks liiga vana ja minul pole mingit võimalust vastupidist tõestada. Ma arvan, et parem on, kui sa täna ei mängi. Ma konsulteerin õhtul oma bossiga, ja me püüame selle ära klaarida.”
Doodah ei öelnud midagi. Ta lihtsalt kehitas õlgu, pani palli minu kätte ja kõndis väljakult minema, puhudes välja suure roosa mulli. Tema kiituseks pean ütlema, et ta säilitas rahu. Tegelikult oli see osa tema iseloomust. Ta ei paistnud kunagi vihastuvat või kontrolli enda üle kaotavat.
Kui Doodah läinud, olid võistkonnad päris võrdsed ja me läksime viimasele innigule viigi seisus, 12 jooksu juures mõlemale.
Kui vastas meeskonna söötja soojendust tegi, kuulsin ma naeru ja vaatasin üles ning nägin Doodahit oma jalgrattal, ikka veel roosasid mulle puhumas. Ta sõitis ümber välisväljaku ja siis suundus siseväljaku poole. Sõitnud üle söötja koha, tõusis ta kodupesal tagarattale.
Vastasmeeskonna treener oli vihast meeletu. Ta läks väljakule ja püüdis Doodahi takistada, kuid poiss ei teinud tast väljagi. Ta ainult sõitis mulle puhudes ümber mehe. Treener karjus mulle, “Korista see neetud neeger väljakult!”
Sellest aitas mulle. Kutsusin ülejäänud meeskonna enda juurde ja ütlesin, et me ei aktsepteeri sellist kõnepruuki ja me lahkume mängust. Enamus lapsi olid sellega nõus, kuigi mõned märkisid, et mängu seisuna läheb kirja 0-1.
“Ma ei hooli kirja minekust,” ütlesin mina. “Millest ma hoolin, on et te oleksite turvatud ja et teil lõbus oleks. See treener solvas just praegu iga värvilist isikut meie ja enda meeskonnas ja meie ei kavatse seda aktsepteerida. Me oleme sellest paremad.”
Ühtse grupina lahkus võistkond väljakult ja läks tagasi väikese varustuse-hoone juurde umbes viiekümne meetri kaugusel väljakust et tagasi anda kurikad ja pallid ning laenatud kindad.
Õhtul helistasin ma bossile ja rääkisin, mis juhtunud oli. Kui ma lõpetasin, ütles ta, “Ben, sa tegid täiesti õigesti. See treener saab hommikul kinga. Mis Doodahisse puutub, kui ta ütleb , et on 15, siis pead sa tal laskma mängida. Meil pole mingit võimalust seda suvel, kui kooli kontorid kinni on, kontrollida.
Doodah tuli meie juurde tagasi ja me võitsime rohkem mänge kui kaotasime, kuid mis palju tähtsam, lastel oli lõbus ja nad said üksteisega hästi läbi. Doodah suve jooksul rohkem pahandusi ei põhjustanud. Tegelikult nägin teda sageli väljakul nooremaid mängijaid õpetamas.
Kui päevad veeresid septembri alguse poole, hakkasin tundma seda kerget erutust, mis mul alati sügiseti enne kooli algust on.