Peatükk 8

Trevoril oli keelatud järves üksinda ujuda. Seepärast otsis ta Lindseyd, lootes teda üles leida.
Näen, kuidas ta pilgu Lindseyle pöörab, oodates vastust oma küsimusele meie alasti ujumisest. Lindsey naeratab talle ja ütleb, “Kui ujuda tahad, siis me ootame sind.”

Ma ei tea, kas ta märkas, et talle vastust ei antud.  Vaatan, kuidas ta oma vähesed riided seljast koorib, põrmugi end häirida laskmata sellest, et täiesti võõras  või  ka ta õde teda alasti näevad. Ja huigates, nagu Lindseygi varem, jookseb ta ja hüppab vette. Ta pladistab naerunäol vees ringi, siis vaatab mulle otsa. “Sa ikka ujud, mitte ei seisa lihtsalt vees?” küsib ta.

Ütlen talle, et ujun.

“Tule siis vette! Ujumine on palju lõbusam kui pealtvaatamine.”
Ta jutus on iva. Mul on ujukad kaasas, Speedod mida ma Lindseyga ujudes jalga ei saanudki. Aga kui Trevor on paljalt järves ja Lindsey mind vaatamas, nagu ta seda praegu teeb – see väljakutsuv naeratus silmis, mida ta pahupidi pöörab, tehes sellega väljakutse veel ilmsemaks – mida peaksin ma tegema?

Ootan hetke, siis kergitan sõnatu küsimusena kulmu. Tema kergitab mõlemat, küsides tagasi ja tundes asjast tohutut mõnu.

Märkan, et Trevor vaatab meid ühelt teisele.  Mul kulub ainult hetk, et otsustada. Ma ei kavatse vedelaks lüüa. Riietun kiiresti lahti. Trevor jälgib mind, aga ma ei märka midagi peale uudishimu, kui mu aluspüksid maha tulevad. Siis olen koos temaga vees. Hullame  vees. Ma ei puuduta teda nagu Lindseyd. Ta on mul pideval seljas, aga tema  puudutused on juhuslikud. Kuidas ma seda tean? Ma ei teagi, aga nii see on. Ta ronib mulle selga ja mina viskan ta vette, me mõlemad pladistame ja ujume ja ma unustan Carly ja Martinezi ja selle, et elame vanas majas, kus on imelik hais ja isa käitumise ja.. ja Chase.

Ronime veest välja ja ta heidab oma kuivatuslinale, end kuidagi katmata – ilma tagasihoidlikkuseta ja ilmselt selle järele vajadust tundmata. Vaatan teda ja teen sama. Enda katmine peale tema nii loomulikku käitumist  oleks kuidagi solvav. Isegi kui Lindsey vaatab.

Vestleme kolmekesi omavahel. Kõiksugu asjadest, ja kui me tagasi maja juurde läheme, oleme kolm sõpra. Oma üllatuseks tunnen end paremini kui mitme viimase nädala jooksul. Carly on ikka meeles, ta jääb sinna alati, aga valu on väiksem. Näib, nagu suudaksin ma nüüd juhtunut tunnistada ja edasi liikuda, teda unustamata, aga leides natuke kergema tee selle teadmisega edasi elamiseks.

Chase? Mis temaga on, miks ta ei kirjuta... pean hiljem sellele mõtlema.
Kui me teele jõuame, pöördun kodu poole, ja Lindsey paneb oma käe mu käsivarrele. “Jää õhtusöögiks,” ütleb ta.
“Jah,” ütleb Trevor.

Ma kõhklen, aga ma ei taha koju minna. Seal ei ole minu jaoks midagi. “Hästi,” ütlen. “Kas te vanemad on sellega nõus?”

“Meil on alati toitu küllalt,” ütleb Lindsey, “ ja Trev ja mina mõlemad tahame, et sa tuleksid.”

Otsustada on kerge. Lähen nendega.

Proua Musso tervitab mind soojalt. Ta on selline ‘keegi pole mulle võõras’ tüüpi naine. Härra Musso meeldib mulle ka. Ta on suurt kasvu ja võiks olla hirmutav, aga ta silmis on alati naljatus ja ma tean, et temast pole ohtu. Ta on rõõmus ja rahulolev.

Proua Musso ütleb mulle, et ta teeb ühepajarooga, aga on just alustamas, nii et läheb veel mõnda aega.  Trevor tahab mulle oma tuba näidata ja Lindsey kaob duši alla. Ma tahaks Trevoriga minna, aga on veel midagi, mida ma rohkem teha tahan. Vaatan Trevorile otsa, naeratan, aga ütlen, “Oota üks hetk,”  ja siis ütlen proua Mussole.

“Kas ma võiksin vaadata – või  isegi aidata? Mu isa on väga hõivatud sellega, millega iganes ta väga hõivatud on  ja ma tegin ühel õhtul õhtusöögi ja paistis, et see teda väga rõõmustas. Ja mul pole aimugi, kuidas süüa teha, aga ühepaja roog tundub olevat selline, mida võib teha suure portsu korraga  ja me saame seda mitmel õhtul süüa. Nii et võin ma siis teid jälgida ja võib-olla õppida, kuidas seda teha?”

Mõtlen, et arvatavasti ta ei taha mind endale jalgu. Aga tema  astub hoopis minu juurde ja embab mind! Tõsiselt.

“Troy, see teeb mind nii rõõmsaks. Lindseyl pole mingit huvi toiduvalmistamist õppida. Näitan sulle hea meelega, kuidas ühepajarooga teha. Ja ka kõike muud, mida sa õppida tahaks. Tule, hakkame peale!”

Trevor vaatab mind vastikusega ja longib minema. Helistan oma mobiiliga isale. Ta vastab enne, kui isegi kutsuvat tooni kuulda on. Ütlen talle, et ei tule õhtusöögiks. Ta tänab, et talle teatasin ja katkestab kõne. Tema tooni järgi otsustades polnud ma isegi kindel, kas ta aru sai, et mina helistasin. Ta olek  paistab halvenevat.

Õhtusöök Mussode perega on imeline. Need on inimesed, kes üksteist armastavad ja tunnen end nendega nii mõnusalt. Sain ühepaja roa tegemise selgeks. See on lihtne, aga teadmata väikesi nippe, nagu kastme tegemine ja kui kaua midagi keeta ja kui tugeval tulel, poleks ma sellega hakkama  saanud. Ma poleks seda ise iialgi välja mõelnud. Aga ma aitasin seda teha ja võin natuke uhkust tunda, kui hästi see maitseb, isegi kui mamma M – ta ütles, et ma teda niimoodi kutsuksin – väärib tegelikult kogu tunnustust.

Vaatasin Trevori tuba. See oli palju rohkem  11-aastase toa moodi, kui Chase venna oma, aga  Trevor ise on ka palju enam             11-aastase  moodi, kui Charles. Välja arvatud see, et teda ei häiri see, kui teised teda alasti näevad. Ma ei tea ühtegi temavanust, kes selle suhtes nii ükskõikne oleks. Mina küll tema vanuses ei olnud.

Kui koju lähen, on täiesti pime. Tähed on siin nii eredad ja neid on nii palju, et mul pole mingit raskust nägemisega, kui silmad on pimedusega harjunud. Öine õhk on soe. Kuulen aeg-ajalt öökulli huikamist ja häält, mida ma pole kunagi varem kuulnud, kuid arvan et see võib rebase haukumine olla. Vasakut kätt olevast metsast on kuulda nõrka sahinat ning õhus on kuulda putukate suminat.

Mõtlen Carlyle ja muutun kurvaks, aga valu pole nii tugev kui varem. Hakkan end selle pärast süüdlasena tundma, aga mõistan, et süü tundmisest pole midagi kasu ja püüan seda maha suruda. Mõtlen, et kui tagasi jõuan kirjutan Chasele pikka e-maili. Võib-olla kirjutan. Võib-olla  vaatan enne kas ta minule on kirjutanud.

Chase ei ole kirjutanud. Tahan talle nii väga helistada, tema peale karjuda, küsida, mis kurat tal viga on, aga ma ei tee seda. Isa palus mul mobiiliga mitte helistada, kui selleks hädavajadust pole, eriti aga hoiduda helistamast inimestele tagasi koju;  ta ütles, et telefonikõnede järgi saab meid leida ja kuigi meie leidmiseks  on ka teisi võimalusi, pole põhjust seda lihtsaks teha. Tean, et ta mõtleb Martinezi.

Chase teab, et ma helistada ei saa. Kirjutasin talle sellest e-mailis. Ütlesin talle, et ta peab mulle kirjutama. Nii kaua on ta seda teinud, aga ainult ühel korral. Ja ta ei olnud üldsegi enda moodi.

Isa ütleb, et ega me end päriselt ei peida, aga ei taha meie asukohta ka silmnähtavaks teha. Tean, et osalt seepärast, et uurija Martinez teda ei ahistaks. Ma saan sellest aru. Martinez on lontrus ja kiusaja ja tülitab meid kui saab, ainult selle pärast, et ta seda võib.

Kahtlen, kas peaksin Chasele kirjutama. Leban oma voodis ja mõtlen. Ma armastan Chaset. Vähemalt ma arvasin, et  armastan, kui ma temaga koos olin. Viimasel ajal on ta mind välja vihastanud ja paistab et see on minu armastust tema vastu vähendanud. Kas asjad peavadki nii käima? Kas armastus peakski nii habras olema? Ma ei tea.  Mul lihtsalt pole sellega küllalt kogemusi.

Kui ma Chasega olin, arvasin, et olen gei. Ei, ma tean et olin. Ta ütles, et tema on ka. Aga nüüd tunnen lõbu Lindseyga koos olemisest. Mulle meeldib ta väga.

Mõtlen, millised mu tunded Lindsey suhtes on. On see armastus?  Ei, olen päris kindel, et ei ole.  Muidugi, ma ei olnud ka Chasesse alguses armunud. Armastus paistis kasvavat sellest, kui teda paremini tundma õppisin, temaga rohkem aega veetsin, temast palju mõtlesin. Õpin Lindseyt üha rohkem tundma ja ta juba meeldib mulle väga. Õige palju. Temaga on kerge rääkida, ta on võistlushimuline nagu minagi, ta pole mingi nõrk nannipunnist tüdruk, aga on tugev ja elujõust pakatav, ja ta naerab palju. Mul on temaga hea olla.

Tegin Chasega asju, seks asju ja see meeldis mulle väga. Lindseyt olen ainult alasti näinud ja me ei teinud midagi seksuaalset peale selle, et ujudes puudutasime üksteist igalt poolt. Aga see meeldis mulle ka väga.

Raske on neid kahte omavahel võrrelda. Ma mõtlen Chase kehast, kuidas see tundus ja mida ma tundsin neid asju tehes, mida me tegime. Tahaksin teada, kas see tunduks sama moodi, kui seda Lindseyga teeksin. Tean, et ma seda tahan ja et ma seda teen.

Mind ajab sellest mõtlemine segadusse. Otsustan oodata, enne kui püüan neid kahte omavahel võrrelda. Ma ei tea Lindseyt veel küllalt hästi. Aga tean, et ta mulle meeldib ja see paneb mind kahtlema, kas ma ikka olen gei, milles ma varem kunagi kahelnud  polnud.

Sellest kõigest mõtlemine on mind erutanud. Aga millegipärast ei ma taha sellega midagi ette võtta.  Lähen hoopis ja kontrollin jälle oma arvutit. Ikka mitte midagi Chaselt. Nii ma kirjutan talle uue e-maili milles jutustan, kuidas mu päev möödus. Midagi vahele jätmata. Ja et ta peab mu e-mailidele vastama. Et ta tõesti, tõesti peab seda tegema.

Hommikul istub isa köögis laua ääres ja joob kohvi. Ilmneb, et ta ootab mind.  Viimastel päevadel kui ma üles olen tõusnud on ta kadunud olnud, end oma tööruumi peitnud. Seekord on teisiti.

Panen leiva röstrisse ja võtan helbeid ja piima. Siis haaran oma  röstleiva ja istun maha sööma. Ma ei tea mis tuju mu isal täna on. On ta eemal, mitte täielikult minuga, nagu paaril viimasel päeval?

Kui ta minuga räägib, näen, et täna on ta parem. Ta on täielikult minuga. Tahaksin, et ta jääks selliseks.

“Troy, me peame poodi minema. Kas sa tahad minuga linna sõita?”

Ma rääkisin Lindseyle, et tulen täna jälle, aga ei öelnud millal. Isaga linna minna ja temaga rääkida, kui ta udus pole, on midagi, mida ma teha tahan. Nii ma talle räägingi ja tema  ütleb, et läheme kohe, kui olen hommikusöögi lõpetanud.

Linna sõites uurib ta minult, mida ma teinud olen. Räägin talle Lindseyst ja Trevorist ja Mussode perekonnast. Räägin talle kõigest, ainult järvest mitte. Ma ei arva, et ta peaks seda teadma.

Nüüdseks oleme jõudnud linna viivale maanteele. Rääkisin kogu aja, mil me mööda maanteeni viivat auklikku  külavaheteed aeglaselt sõitsime. “Mul on hea meel, et sa oled sõpru leidnud. Muretsesin et pead siin täiesti üksinda olema. Nüüd ei pea ma sinu pärast enam nii palju muretsema,“ ütleb ta.

“Isa”, ütlen ja kahtlen kas on õige seda üles võtta, “viimastel päevadel oled sa mulle vaevalt paar sõna öelnud,  ja kui ma sinuga räägin, siis tundub, nagu kuulaksid sa mind ainult poolenisti. Mis toimub? Ma olen sinu pärast mures.”

Ta vaatab mind, siis tagasi teele. Ta ei ütle midagi ja muretsen, et ta ei vastagi. Aga siis ta vastab.

“Ma tean. Mul on kahju.  Aga asi on selles, et ma ei saa sulle öelda mispärast. Tegelikult ma küll saaksin, aga ma ei taha seda teha. Troy, sa lihtsalt pead mind usaldama. Meie siia tulemisel oli põhjus ja ma olen sellest, mida teen, täielikult hõivatud, aga mul on ka hea põhjus sulle sellest mitte rääkida.”

Ta sõidab edasi, minu poole vaatamata ja siis ütleb, “Palun usalda mind, Troy. Ma ei ole peast segane, ma ei lähe segaseks ja kui ma ükskord võin, siis räägin sellest sulle. Ma tean, et oled segaduses ja võib-olla mures. Ära ole. Mine ja ole oma uute sõpradega. Lõbutse. Tunne suvest rõõmu.”

Ta vaatab teele, mitte minule, kuid sellel jutul pole viga. Vahin teda mõnda ega, siis küsin, “Millal?” Millal sa sellega, mis-iganes see on, valmis saad? Millal asjad jälle tagasi normaalseks muutuvad?”

Ta viskab mulle kiire pilgu. “Ma ei tea,” ütleb ta.

Siis vaikime. Aga ma muretsen nüüd vähem. Kahtlesin, kas tal võis vaimseid probleeme olla, võib-olla kokkuvarisemine. Ma olen sellest kuulnud. Temaga juhtus nii lühikese aja jooksul nii palju. Carly kaotamine. Ema kaotamine. Martinez. Töölt lahkumine. Kolimine. Palju.

Nii ma siis otsustan teha mida ta mult palub: teda usaldada. Ta teab, mida ta teeb ja temaga on kõik korras.

Aga otsustan talle selle kohta veel ühe asja öelda ja siis jätta. “Kui ma kuidagi saan sind aidata selles, mida sa teed,  siis ma aitan. Ma tahan seda teha.”

Ta vaatab mind ja naeratab, siiras, soe naeratus, siis sirutab käe ja pigistab mu jalga. “Tänan,” ütleb ta, ja vaatab tagasi teele. Peale seda vaikime kuni linnani.

Läheme toidupoodi. Kuna ma nüüd süüa keedan, siis tean, mida mul vaja läheb. Ostan hautise jaoks kraami ja olen otsustanud ka paari teist toitu proovida. Panen hautise jaoks loomaliha, sealiha, riisi, maitsetaimi ja –rohelist ja muid konserve ostukärusse. Tunnen, nagu oleksin kakskümmend aastat vana, mitte viisteist.

Järsku taipan, et olengi vanem, ja mitte ainult toiduainete ostmise pärast. Isaga on viimastel kuudel palju juhtunud. Minuga vist ka. Ja see on mind vist ka muutnud. Kui me kraami autosse laadime, märkab isa ajalehtede müügiautomaati poe ees.  Ta palub mul hetke oodata ja läheb ajalehti ostma. Me pole ajalehti näinud sestsaadik, kui me siia kolisime. See on väike linn ja arvatavasti on neil nädalaleht, aga mitte midagi enamat. Lähen vaatama. Näen, et müügil on päevalehed, aga suurematest linnadest meie ümber, millest ükski pole meile kuigi lähedal. Seal on Chicago Tribune, Denver Post, Cansas City Star, St.Luis Post-Dispatch. Isa ostab nendest viimase , siis viskab mündi teise automaati ja ostab kohaliku ajalehe. Mul oli õigus, see on nädalaleht. Auto juurde minnes vaatab ta St.Louisi lehte, siis viskab mõlemad lehed auto tagaistmele ja me sõidame koju.

Kodus teen lõunasööki. Võileibu. Isa istub ajalehte lugedes laua ääres. Ma ei päri talt uudiste kohta.  Ma pole nii kaua välismaailmaga kontaktis olnud, et mind enam ei huvita, mis seal toimub, isegi mitte see, kuidas läheb meeskondadel, kellele ma kaasa elanud olin. Nad on niikuinii viletsad, eriti Royals.

Söön oma võileiva, panen taldriku kraanikaussi ja ütlen isale, et lähen Lindsey poole. Ja et tulen koju õhtusööki tegema. Tahan proovida tolle hautise tegemist. Isa on Post-Dispatchi vaatamise lõpetanud.  Ta loeb kohalikku lehte ja ei vasta mulle. Mulle paistab, et ta hoiab lehte kramplikult; ta sõrmed on valged ja värisevad. Hakkan küsima, mis temaga on, aga ta on juba pikka aega selline olnud, isegi kui ta täna paistis parem olevat. Rääkimise asemel lähen üles oma tuppa, panen end  korvpallimänguks riidesse, siis haaran naeratades kuivatuslina, aga jättes ujumispüksid maha suundun Lindsey poole.

Kaheteistkümnestena olime Chasega lihtsalt enamvähem ühevanused naabritest sõbrad. Oli suvi, mul oli igav ja otsustasin ujuma minna. Lähedal oli linna ujula ja mu vanemad lubasid mul sinna üksinda minna. Mul polnud aimugi, mida mu sõbrad tegid, aga ma ei viitsinud helistada ja uurida. Ujulas on kindlasti tuttavaid poisse. Haarasin oma ujumispüksid, rätiku ja hakkasin minema.

Elasime linnas kenas kohas keskklassi rajoonis. Korralikud majad, kenad õued, palju puid ja laiad tänavad. Ujulani oli umbes kümneminutiline jalutuskäik. Teel viipasin möödudes lastele, kes    sõitsid jalgrattaga, niitsid muru, kulli mängisid või lihtsalt kuumaga laisalt istusid ja omavahel rääkisid.

Ujulas näitasin valvurile oma luba, ja ta andis mulle riidekapi võtme. Võtsin selle ja suundusin riietusruumi.

Juba enne, kui sisenesin, teadsin, et seal pole palju inimesi. Seda võis arvata kuna oli vaikne. Kui sisenesin, olid seal mõned poisid  kes panid ujumisriideid või tänavariideid selga. Mehi polnud näha. Päeval käisid ujulas enamasti poisid ja tüdrukud.

Duširuumist oli hääli kuulda ja järsku märkasin, et seal ei olnud voolava vee häält kuulda. Imelik. Inimesed on duši all, aga vesi ei jookse?  Panin oma asjad pingile ja võtsin särgi ära. Siis kuulsin duširuumist imelikku häält ja minus ärkas uudishimu. Otsustasin vaadata, mis seal toimub.

Esimene asi, mida nägin, oli keegi, kes seisis uksel . Ta nägi mind tulemas ja astus mulle vastu. Ta oli minust paar aastat vanem, 14, võib-olla 15.  Aga ta oli vanem – ja  suurem.

“Kuhu sa lähed?” küsis ta ja seisis meelega mulle ette, kavatsedes mu edasiliikumist takistada.

“Vaatan duširuumi,” ütlesin.

“Hiljem,” ütles tema.

Sel hetkel kuulsin midagi kiunatuse moodi ja jalgade müdinat. Siis veel midagi, nagu oleks keegi õhku ahminud.

Vaatasin enda ees seisvat poissi. Ma ei tundud teda. Ta oli pikk, aga mitte väga raske. Mina mängisin jalgpalli. Ma võisin temaga ühe raskune olla. “Mis seal toimub?” küsisin.

“Pole sinu asi. Sa keerad ümber ja kõnnid minema, kui tead mis sulle kasulik on.” Ta püüdis rääkida nagu paha poiss, aga ei mänginud seda päris hästi välja. Sain aru, et kui poisid seal kellegi kallal norisid, siis olid nad endi hulgast kõige nõrgema uksele valvama jätnud. Ehk see poiss polnudki nii karm, kui ta püüdis olla. Ja võib-olla poisid duširuumis käisid kellelegi pinna peale. Kaks, või kolm, või neli ühe vastu. Mulle polnud sellised poisid kunagi meeldinud.

Mina polnud selline, kes taganeks. Polnud kunagi olnud. “Ma lähen ja vaatan,” ütlesin, “ja kui sa püüad mind takistada, siis saad sa seda kahetsema.”

See võis talle naljakas tunduda, 12.aastane temaga niimoodi rääkimas, aga ma rääkisin ja olen kindel, et mu näoilme avaldas mõju ka. Ta näis natuke kahtlevat ja ma tõukasin teda kõigest jõust. Ta polnud minust seda oodanud ja komistas natuke. Astusin temast mööda duširuumi.

Seal oli kolm inimest. Kaks nendest olid umbes sama vanad, kui see, kes uksel valvas. Kolmas oli Chase.  Ta oli alasti ja üks poistest hoidis teda kinni. Selle pois käsi oli Chase suu peal. Teine poiss seisis tema ees, käed rusikas. Nägin Chase kõhul punast löögijälge.

“Kuule, lase ta lahti,” ütlesin vihaselt kõva häälega.

Rusikamees pöördus mind vaatama. Poiss, kes Chaset hoidis oli ilmselt oma haaret lõdvendanud, kuna Chase rapsas äkitselt ja väänas end lahti. Siis tundsin enda ümber käsi.  Valvurist poiss oli tagant tulnud ja minust kinni krabanud.

Olin oma vanuse kohta tugev. Mind kinni haaranud poiss polnud tegelikult innuga asja juures. Olin seda varem ta silmadest näinud. Poisi peale vaadates võib öelda, kui palju temas võitlusvaimu on. Nii mänguväljakul kui ka väljaspool.

Rusikamees tuli minu poole. Tema silmades oli indu. Talle meeldis seda sorti asi.

Paistis, et minu vastu tulevad kolm poissi. Mõtlesin, et saaksin hakkama sellega, kes mind hoiab ja ühega ülejäänutest. Kolm oleks arvatavasti liiga palju. Ma ei lootnud, et asi hästi lõpeb, Aga...

Rapsasin end võrdlemise kergesti enda hoidjast eemale. Ta kaotas seetõttu tasakaalu ja mina pöörasin end tema suhtes nii et ta haare lõdvenes; pööramine tegi selle kergemaks. Langetasin õla ja tõukasin ta vastu rusikameest. Nad mõlemad kõikusid pisut ja mina kasutasin juhust, et kolmandat poissi vaadata.

Sain üllatuse osaliseks. Chase, kes oli väiksem, kergem ja alasti, oli valmis temaga võitlema. Chasel olid käed rusikas ja ta seisis tema ja minuga seotud tegevuse vahel. Kui poiss püüdis edasi tulla, siis Chase liikus, hoides end meie vahel, laskmata  poissi minu juurde tulla ilma temaga võitlemata. Chase oli sellest poisist palju väiksem, kuid poiss kõhkles. Näis  et üks-ühe vastu võitlus, isegi väikese lapsega, polnud üldsegi tema stiil. Hoida väikest last kinni, kui ta sõber teda peksab, jah, seda ta võis teha. Võib-olla isegi sellest lõbu tunda. Ta oli seda sorti poiss.

Haarasin seda kõike ühe pilguga, siis keskendusin kahele teisele. Rusikamees tõukas oma tasakaalu kogudes valvuri kõrvale, silmad minu peal. Ta arvas vist, et me läheme rusikavõitlusesse, tema ja mina. Ja kuna tema on vanem, pikem, arvatavasti raskem, siis saab tal lõbus olema. Mina temaga rusikavõitlust pidada ei kavatsenud. Kavatsesin teha seda, mis mul hästi välja tuleb. Langetasin õla ja ründasin teda.  Mängisin jalgpalli. Seda ma oskasin. Teadsin, kuidas vastast tuleb lüüa. Ja ma lõin teda õlaga otse ja kõvasti kõhtu. Nii kõvasti kui suutsin.

Ta teegi valju ‘oof’ ja varises põrandale. Vaatasin valvurit, kes seisis segaduses paigal ja ütlesin, “Tule Chase.” Chase vaatas kiiresti ümber, pöördus ja lippas minu juurde.

Panin talle käe õlale ja me kõndisime duširuumist välja.

Riietusruumis küsisin talt, “Mis toimus?”

“Olin just lahti riietunud ja kavatsesin ujukad jalga panna ja nood kolm poissi haarasid minust ja tõmbasid mind duširuumi. Üks poiss küsis, kas mul raha on, siis ütles, et kui ma selle neile  annan, lasevad nad mu lahti. Muidu aga annavad mulle peksa. Ütlesin midagi ninakat ja ta lõi mind kõhtu. Talle meeldis see, seda oli näha. Ta kavatses veel lüüa, aga siis tulid sina sisse.”

“Hästi, ütlesin. „Pane ujukad jalga ja lähme ujuma.”

Vaatasin, kuidas ta pingil lebavast käterätikust ujukad välja õngitses. Kui ta sellega ametis oli, tulid kolm poissi duširuumist välja. Nad vaatasid meie poole kuid nüüd oli riietusruumis teisi lapsi, kes meiega koos riideid vahetasid. Ma arvasin, et ega nad midagi ei  tee ja nad ei teinudki. Nad suundusid väljapääsu poole. Ootasin hetke ja siis järgnesin neile. Nad olid just välisukseni jõudnud kui ma ujulavalvurile ütlesin, “Näed neid kolme? Nad tungisid mu sõbrale duširuumis kallale. Kolmekesi ühe vastu ja nad kõik on meist vanemad.” Poisid kuulsid seda ja panid jooksu. Valvur karjus nende peale, kuid nad ei vaadanud isegi tagasi.

Ujusime Chasega paar tundi. Rääkisime sellest, mis juhtunud oli. Rääkisin talle, kui üllatunud ma olin, nähes teda kolmandat poissi tagasi hoidmas ja kuidas see meid mõlemat päästis. Tema jälle muudkui rääkis, kui hirmunud ta oli, aga et mina olin see, kes teda päästis. Peale ujumist käisime duši all, vahetasime riided ja läksime koos koju.

Sellest alates  oli meie vahel midagi uut. Mina päästsin ta peksa saamisest, aga tema päästis mind ka, endast palju suuremale poisile vastu hakates. Hakkasin teda teise pilguga vaatama, ja tema mind ka. Hakkasime koos rohkem aega veetma, palju rohkem kui varem. Meie sõprus kasvas sellest alates. Mulle tulid need hetked sageli meelde, kui ujumisele mõtlesin. Ujumine ja Chase kippusid mul mälus haakuma.

Jõuan Lindsey maja juurde ja kuulen korvpalli tümpsumist vastu betooni ja aegajalt korvi tärinat, kui pall võru tabab. Suundun kuuri poole. Lindsey on seal ja samas on ka Trevor. Mul on hea meel neid mõlemat näha, aga mu plaanid hilisemaks vajavad kohendamist. Minust  ja Lindseyst üksinda järve ääres ... poiss võib ju unistada, eks ole?

Mängime korvpalli. Nemad on juba enne mänginud ja väljas on kõvasti üle 30 kraadi. Nad  on läbi enne mind. Istume kuuri varjus, joome cocat ja räägime. Saan enam teada Trevorist ja mis temaga toimub. Ta on kihvt poiss, isikupärane ja aval. Ta on Chase venna  Charlesi täielik vastand, aga mulle meeldivad nad mõlemad.

Ma ütlen, “Peaksime ujuma minema. Jahutama.”

Trevor ütleb, „Ma ei saa. Mu sõber Tim  tuleb külla, võtame oma püssid ja vaatame, kas saame mõned jänesed ja oravad kätte. Kui küllalt palju saame, teeb ema õhtusöögiks  jahilooma hautist.”

Olen enda üle uhke. Olen pettunud, et Trevor meiega ujuma ei saa tulla. Muidugi olen sellest ka natuke tõstetud meeleolus, et ta tulla ei saa, aga mul on kahju, et ta meiega koos ei ole.

Longime Lindseyga läbi metsa. Ma olen juba erutatud, ja seda on näha, kuigi mul on kitsad alukad jalas. Lindsiey näeb seda ja irvitab. “Oled endas päris kindel, eks ole?” küsib ta.

“Ei, Olen sinus kindel!” vastan ja naeran jooksma pistes. Tean, et ta teeb mulle selle eest haiget, kui kätte saab.
Võtame end paljaks ja sukeldume vette. On väga mõnus. Aga ma olen erutatud ja tema on ka. Selles pole mingit kahtlust. Lühema aja pärast, kui ma arvasin, ronib ta veest välja ja laotab oma rätiku maha. Ma järgnen ja heidan ta kõrvale maha.

Ma ei tea tüdrukutest midagi. Lindsey poistest teab. Me puudutame ka katsume üksteist. Me oleme mõlemad väga erutatud. Ta näitab, kuidas talle sõrmedega meeldivat tunnet teha. See on nii erinev kui poistega. Talle meeldivad õrnad, sulgkerged puudutused, isegi kliimaksi hetkel. Ta on tasane, aga teab, mida ta tahab ja teeb selle ka mulle selgeks.

Ma olen ebakindel kas  teda selle koha peale suudelda, aga kui ma seda korra teinud olen, leian et võin seda teha küll ja tunnen rõõmu, et see talle meeldib. See meeldib talle väga!

Oleme mõlemad väga rõõmsad, tunneme end tõeliselt vabana kui järve tagasi läheme. Läbi metsa tagasi jalutades on mul selline sügav rahulolu tunne. Olen 15 ja maailm näib olevat täis lõputuid võimalusi ja lubadusi.