Peatükk 7

Teen õhtusööki isale ja endale. Seekord mitte midagi erilist. Purgi spagetit  kastmega. Pole eriti hea. Otsustan õppida seda paremini tegema. See on töö, mida saan teha. See on abiks ja pean seda oskama niikuinii. Ainult kuidas õppida, ma ei tea. Võib-olla hankida kokaraamatuid? Ehk otsida internetist retsepte? See oleks algus.

Oma toas kontrollin emaili. Jällegi mitte midagi. Järgmine kord, kui ma Chaset näen, teen talle tuupi. Tõsiselt. Kirjutan ja ütlen talle seda.
Mõtlen, kuidas Lindsey mulle üha enam meeldima hakkab, kuigi ta on tüdruk, siis  mõtlen: Ta peab mulle kirjutama. See peab teda kirjutama panema. Nii ma räägin talle, kuidas Lindsey mind järve äärde viis ja alasti ujumisest rääkis. Sellega lõpetan. Nüüd ta peab kirjutama; ta on uudishimulik, võib-olla isegi kiivas.

Kirjutan pika emaili. Kõigest, mida tunnen. Kahtlustest isa suhtes. Kuidas ma temast puudust tunnen. Lindseyst. Täpsemini,
mõningaid asju Lindseyst.

Magama minnes mõtlen sellest kõigest.  Hakkan harjuma sellega, et öösel pole mingit müra ega kunstlikku valgustust, et ainuke valgus tuleb kuust ja tähtedest. Teadvustan endale, et kõik mu elus on muutunud. Ja et ma saan sellega päris hästi hakkama. Viimane, mis mul meeles on, on valu Chase pärast. Ja Carly pärast. See on valu, mis ei näi kunagi kaduvat.

[]   []

Järgmisel päeval võtan ujumisriided ja käterätiku Lindsey poole kaasa. Pean otsustama, aga see on kerge valik. Võtan oma kõige väiksemad Speedod. Seega olen alasti ujumisele nii lähedal kui üldse olla saab. Loodan, et tema ujumisriided on ka pisikesed. Mõtlen sellest. Kuidas ma riideid vahetan, kuidas näen teda tema ujukates, kuidas me vees mängime. Kuidas veest välja tuleme, Riided seljast võtame. End kuivatame. Uuesti riietume. Kuidas see kõik võiks toimuda. Mõtlen ka võimalikest piinlikest momentidest.

Ma ei tea, kas vanemad inimesed ka mõtlevad seda sorti asjadest.

Lindseyt väljas ei ole, kui ma sinna jõuan. Kui ma koputan avab seekord ukse naine.
“Oh, sa pead küll Troy olema,” ütleb ta ja naeratab. Ta naeratus on samasugune nagu Lindseyl. Ta meeldib mulle kohe.
“Olen küll.” Naeratan vastu.
“Tule sisse! Lindsey lõpetab kohe omad  toimetused. Ta on minuti pärast valmis.”

Ta juhib  mind kööki. Laua ääres istub mees, kohvitas ees. Ta tõuseb ja sirutab käe välja.
“Tere, minu  nimi on Frank Musso.”
Surun tal kätt ja ütlen, et minu nimi on Troy Hodges. Ta osutab toolile laua ääres, siis istub ja ütleb, “Ma saan aru, et oled Lindseyle kõva vastane olnud. Sa pead olema väga hea pallimängija, et seda olla.”

Tema häälest kostab uhkust.
“Ta on kohutavalt hea,” ütlen. “Pidin mängima paremini kui kunagi varem, et ainult temaga samal tasemel olla.”

Ta naerab. „Kogu see talent tuleb minult, kas tead?” ütleb ta silmade sädeledes.

“Isa!” See on Lindsey, kes just kööki tuleb. Mulle ütleb ta, “Ta ei tea korvpallist midagi.”

“Kuule,” ütleb ta naljatleval toonil, “Mina ehitasin mänguväljaku! Minu arust kõik, mis peale seda tuleb, tuleb minu pärast.”

“Mõtle edasi niimoodi, isa!” Ta naeratab temale, siis pöördub minu poole.
“Lähme,” ütleb ta ja kõnnib ukse poole.
Tõusen ja ütlen, “ Kena oli teie mõlemaga kokku saada.”
Nad mõlemad noogutavad mulle ja siis olen ukses väljas.

Mäng on metsik. Ma ei tea, kas  see tuli tema või minu tujust, aga ta alustab mängu rämedalt ja mina vastan samaga. Tema muutub jämedamaks, ja mina teen sama. Mängime tunni, peaaegu täiesti puhkuseta. Mängu lõppedes olen kurnatud, higine ja elevil. Tunnen end suurepäraselt. Isegi uutest muhkudest ja marrastustest on hea tunne. Mäng oli tohutult tore.

Ta naeratab ka ja ma arvan, et ta jagab minuga sama tunnet, rõõmu  ja lusti, isegi peale sellist karmi kohtlemist, kui kogu keha valus on. Sest see on osa tervikust. Sellest, et me mõlemad koos väsinud oleme. Oleme mõlemad sama asja ja tunnet kogenud.
Vajun vastu kuuri seina, siis hüppan jälle püsti. Taipan, et kui ma liiga maha jahtun, on lihased pärast kanged ja valusad. “Lähme ujuma,” ütlen. “Võtsin ujukad kaasa.” Osutan kokkukeeratud käterätile enda kõrval.

Ta nõustub, võtab enda kokkukeeratud rätiku, kaks cocat ja me lähme metsa.

Mulle meeldib see mets. Seal on ka soe, aga palju talutavam ilma päikeseta. Seal on rahu ja aja ja ajaloo  ja veel millegi, millegi määratlematu tunne. Aga see koht annab mulle meelerahu.

Jõuame järve äärde. Vaatan otsivalt ringi, kus võiks riideid vahetada. Lindsey vaatab mind.

“Mis on? “ küsin.
Ta irvitab, ja ma ei suuda ta ilmest midagi välja lugeda, aga ta hakkab oma kingi ära võtma. Ma vaatan. Siis tulevad sokid, püksid, rinnahoidja ja siis aluspüksid. Ta on alasti. Ma lihtsalt seisan seal ja jõllitan, süda nii kõvasti peksmas, et kõrvus kumiseb. Ta on alasti otse minu ees!

Sinna ta ei jää. Huigates keerab ta mulle selja, teeb viis jooksusammu ja hüppab vette. Ta pöörab näoga minu poole ja ma näen ta põskedel kerget puna. “Vesi on mõnus. Tuled ka?”
Kui ta naeratus oleks veel laiem, ulatuks see tal  kõrvuni.

Seisan ikka veel justkui transis. Siis taipan, et nüüd on minu kord. Tõmban seljast t-särgi, mille olin enne metsa tulekut selga pannud. Ajan kingad teise jalaga toetades jalast ja alla vaadates näen mügarikku oma pükstes. Ma ei suuda seda uskuda. Mul seisab ja ma isegi ei märka seda. Mulle pole niisugust asja varem juhtunud.

Aga kuidas ma saan lahti riietuda, kui ta mind ja mu jäika tilli vahib? Kui ma ümber pööran, et seda varjata, siis ei kuule ma kunagi selle lõppu. Kuulen, et ta on minust vapram et olen argpüks ja kõike muud sellesarnast jama.

Kingad on mul nüüd jalast ja sokid järgnevad kiiresti. Otsustamise hetk.
Ta vahib huviga. Tal on näol innukas naeratus ja silmad on elevil.

Haagin pöidlad pükste ja aluspükste sisse. Ma ei hakka siin striptiisi tegema. Kogun end hetke ja siis tõmban järsu liigutusega püksid ja aluspüksid maha, tõstan jalad neist välja – mõte komistamisest ja kukkumisest liiga õudne, et sellest mõelda rohkem kui hetke, aga piisav selleks, et ette vaataksin – siis  torman vete, Lindsey ikka vaatamas,  vaatamas, kuidas mul hüpleb. Ma ei kavatsegi end kätega katta. Kurat sellega. Ta on seda juba näinud, ja tema ei katnud midagi.

Hüppan talle nii lähedale kui võimalik, soovides seda irvitust ta näolt ära uhta. Ta pöörab ennast, nii et vesi pritsib talle selga.

Ta pöördub minu poole ja ütleb, “Sa näed hea välja. Ma pole kunagi varem alasti 15-aastast näinud, aga sa näed hea välja.

“Mida sa näinud oled? “ küsin.
“Mul oli aasta tagasi poiss-sõber, mu esimene. Hullasime palju ja ma sain poistest ja nende kehaosadest kõik teada. Läksime lahku enne kui ta 17 sai. Ta on ainuke poiss, keda näinud olen, kui mitte mu venda arvestada, aga ta on ainult 11.”

“Sa näed oma venda paljalt?”
Ta naeris. “Me oleme talu-perekond. Me ei muretse selle pärast. Ta käib siin minuga alasti ujumas ja me ei arva sellest midagi erilist.

“Kui ta lauta koristamast või sõnnikut kühveldamast tuleb, ja ema ei taha teda niisugusena tuppa lasta, siis ta võtab tagaõues riided seljast ja loputab end voolikust üle. Ta on seda aastaid teinud. Minu arvates pole see probleem, kui oled seda seitsmeselt tegema hakanud.”

“Tore!” ütlen. “Meie peres pole keegi teisi alasti näinud. Ma mõtlen, et siis kui ema oli meiega, oli meil niimoodi. Kindlasti olid mu vanemad üksteist näinud, aga kumbki nendest polnud mind näinud sellest ajast, kui ma üheksane või kümnene olin. Arvatavasti siiski üheksane.”

“Aga miks mitte? Me kõik oleme ainult inimesed. Võib-olla elamine talus, võib-olla looduse vahetu jälgimine laseb sel tunduda nii tavapärasena. Igatahes meid see ei häiri. Trevor ja mina oleme seda eluaeg teinud.”
Kui ta rääkis ujusin ringi koera. Vesi oli suurepärane, natuke jahe, aga nii mõnus peale sellist palavust. Nüüd ma küsin, “Kas see su poiss-sõpra häiris?”

Ta naeratab ja noogutab. “Ta oli väga häbelik. Aga peale seda, kui me natuke olime mänginud ja tema näitas mulle, kuidas ta masturbeeris ja mina näitasin, kuidas mina seda tegin ja siis õppisime seda üksteisele tegema, talle see meeldis. Ta oli innukam riideid ära võtma kui mina.
“Siis, kas te kaks, ah, tead...?”

Ta raputab pead. Ma ei tahtnud seda teha. Talle oleks see küll meeldinud. Aga me olime liiga noored.”

Vaatan teda. Ta seisab nii, et vesi on just õlgadest madalamal. Sukeldun ja ujun tema poole. Nüüd näen ta rindu. Vesi justkui toetab neid, nagu raskusjõud neile enam ei mõjuks. Nad on keskmiselt  väikesed. Minu arvates on nad täiuslikud.

Lasen natuke õhku välja ja tõmban kätega end sügavamale. Seal pole palju, mida vaadata, ainult natuke karvu ja muud midagi. Minu arvates on poisid selles piirkonnas palju huvitavamad.

Tõusen pinnale, et hingata. Ta küsib, “Kuidas sinuga on?”

Hakkan vastama, siis vaikin. Mida ma teinud olen, on see Chasega olnud. Ja tema ei tea sellest midagi.
Ma ei taha talle rääkida. Mul pole aimugi, kuidas ta võiks reageerida. Ja teda vaadates tean, et tahan enamat, kui teda alasti näha. Ma tahan teda puudutada, ja lasta end puudutada, ja.. ja rohkem teha.

Ma ei saa talle Chasest rääkida.
“ Ma olen ka kellegagi mänginud. Ma pole ka tõsist asja teinud aga me masturbeerisime koos. See oli erutav. Mulle meeldis see väga.”
Ta naeratab. Siis liigub ta läbi vee minu juurde, paneb käed mulle ümber, tõmbab meid kokku ja suudleb mind.

Suudlus ja tema keha tunnetamine minu vastu avaldab mõju, mida võis oodata. Külmas vees oli mul natuke pehmemaks läinud, aga nüüd on mul silmapilk jälle kõva, meie vahele pressitud. Ta sirutab käe ja katsub seda. Mitte lihtsalt ei puuduta, aga katsub, haarab käega selle ümbert, libistab kätt, nii et saaks puudutada seda, mis on all.

“Ahh,” ütlen.
Ta irvitab ja laseb lahti. ”Sa tundud ka mõnus,” ütleb ta, siis pritsib mulle vett näkku ja ujub eemale.

Ma ajan teda taga. Ta on hea ujuja. Mängime mõnda aega vees. Aeg-ajalt puutume üksteise vastu. Selleks ajaks, kui väsime ja veest välja tuleme, olen ma teda igalt poolt katsunud ja tema mind ka.

Ta laotab oma kuivatuslina rohule. Ma laotan enda oma tema kõrvale. Ta lamab kõhuli, mina sama moodi. Päike paitab imemõnusalt mu selga. Liigutan end nii, et me kehad kokku puutuvad. Mingil põhjusel tundub see mõnus. Tundub õige olevat.

Laman seal, tundes päikesesoojust, tundes  tema naha soojust minu vastu ja mõtlen, kas ma peaks edasi tegutsema. Mulle meeldib Lindsey väga ja ma olen ihar. Kahtlen, kas gei poisil on sobiv ihar olla, lebades alasti tüdruku kõrval, kes talle meeldib. Ma ei ole käsiraamatut lugenud. Sooviksin, et selline oleks olemas.

Laman oma kuivatuslinal, kaheldes, mida ma peaksin tegema, mida ta võiks oodata, et ma teeksin, süda endal peksmas, kui järsku kostab hääl.

“Linds, oled sa seal?’”

Hetke täiuslikkus puruneb. Lindsey on äkitselt jalul, haarates oma lina ja mulle sisistades, “Haara oma riided ja kao!” nii tungival toonil, mida ma pole temalt veel kuulnud. Ta jookseb oma riiete juurde ja need on tal ühe ropsuga seljas enne, kui ma tõustagi olen jõudnud.

Kuulen metsast kedagi meie suunas tulemas. Lõpuks ma reageerin ja hüppan ka jalule oma oleku pärast muretsemata. Ta on seda juba näinud ja ta ei vaata praegu niikuinii minu poole. Haaran lina ja riided, ning lendan lagendiku ääre suunas. Jõuan just puude vahele, kui kuulen enda taga, ”Oh, sa oled siin!”

Libisen puude vahele, siis pööran tagasi, nii et teda näen. Poiss seisab ja vaatab Lindseyt, kes on nüüd riides ja istub oma linal, keha järve suunas ja pea poisi poole pööratud.

Poiss läheb tema juurde. “Kus su sõber on?”

Tõmban oma pükse jalga jälgides ja mõeldes, et huvitav, missuguse valega Lindsey välja tuleb, aga ma ei lase tal seda teha. Selle asemel astun lagendikule tagasi ja ütlen, “Siin ma olen!”

Lindsey oli juba rääkima hakkamas, aga nüüd paneb ta suu kinni. Mina aga jätkan. “Me ujusime ja siis kuivatasime endid päikese käes. Kes sina oled?”
Poiss vaatab mind, siis jälle Lindseyt, siis uuesti mind. Ta hakkab midagi ütlema, siis  peatub. Selle asemele, mida ta oli mõelnud öelda – näen ta silmadest, et ta mõtleb kiiresti – ta ütleb, “Ma olen Trevor, Lindsey vend. Kas sa oled Troy?”
Lähen tema juurde. “Jah. Troy. Kena sinuga kokku saada.”

Ta vaatab mind üle, nii teen ma sama. Ma hindan ta vanuseks 11. Ta näeb 11-ne välja. Justkui murdepunktis, aga väga enesekindel – nagu paljud 11 aastased on. Ta on kõhn, seljas t-särk ja lühikesed püksid,  käes kuivatuslina. Ma olen ikka veel särgita, aga peaaegu kuiv. Juuksed on veel niisked. Püksid on ka niisked, aga seda tänahommikusest higistamisest.

Ta vaatab uuesti Lindseyle. Tema rinnahoidja ja püksid on ka niisked. Ta pöördub tagasi minu poole. “Lindsey  ujub siin tavaliselt alasti. Mina ka. Aga sinu riided on märjad.” Ta näib segaduses olevat. “Kas sa ujusid pükstega?” Kumbki meist ei vasta ja ta näole hakkab ilmuma meeldiv, innukas naeratus ja ta silmad välguvad, nagu Lindseyl, kui ta erutatud on. „Te käisite ka alasti ujumas?”

Jumal tänatud, et ma ei punastanud. Selle asemel pöördun Lindsey poole. “Ta on sinu vend, “ ütlen, “Sina vasta!”

[]   []

Chasel on vend. Ta on Chasest kaks aastat noorem ja pole üldse Chase moodi. Ta on vaikne ja tagasihoidlik, kuna Chase on täis elu ja sõbralik. Asi, mis neil mõlemal oli ühine – nad mõlemad olid kenad. Nende ema tavatses öelda ‘kena nagu nööp’. Ja kuigi  mina polnud kunagi sedamoodi öelnud, oli see tõsi.

Ta nimi oli Charles. Muidugi, Chase ja Charles. Chase ütles, et ta emale meeldisid sama algustähega nimed.

Mulle Charles meeldis, aga ta lihtsat oli seal, laps tagaplaanil. Mul polnud kunagi temaga kuigi palju tegemist, kunagi polnud saanud teda paremini tundma õppida. Ta ei rippunud Chasel sabas, ja ta lihtsalt näitas, et on mind märganud, kui ma tema majas olin, ei midagi rohkemat.
Hiljem, kui Carly ära võeti, selle aja paiku, kui me isaga ära kolisime, sain siiski temast natuke rohkem teada.

See oli meile mitmel põhjusel raske aeg olnud. Me kõik olime vapustatud Carly kadumisest ja haiglasest piinast, mille kaotus meile jättis.

Uurija Martinez ahistas pidevalt isa, ilmudes erinevatel aegadel, helistades talle hilja õhtul et esitada küsimusi, mida ta juba esitanud oli. Ükskord käskis isegi õhtul hilja jaoskonda tulla. Isa läks. Martinezi seal ei olnudki, aga ta ilmus järgmisel päeval meie majja. Meie teda kutsunud ei olnud ja istusime maja ees rõdul. Isa nurises õhtuse jaoskonda kutsumise pärast, kuid uurija eitas telefonikõnet, teeskles süütut ja siis ilmus ta näole muie. Isa oli püsti tõusnud ja sammu tema poole teinud ja Martinez oli jalule hüpanud käed rusikas ja öelnud, “Proovi ainult, sa hoorapoeg!” Ta nägu oli olnud erepunane ja kaelal oli näha veene paisumas.

Ma krabasin isal käest kinni ja tõmbasin ta eemale. Ma olin sama suur kui isa ja paremas vormis ja ma suutsin ta Martinezist eemale tõmmata.

“Jah, las su poiss kaitseb sind, sa kuradi argpüks,” karjus ta.

Ma astusin nende vahele, vaadates Marinezile otsa. Ootasin, kuni ta mulle silma vaatas. “Me esitame politseisse kaebuse,” ütlesin häält kõrgendamata, jäisel toonil. Ma keesin. “Kui te meid ahistate, olete seda arvatavasti ka teistele teinud. Vean kihla, et teie kohta on olemas toimik. Kui seda juba ei ole, siis minu ettekanne tekitab selle. Ma olen kogu aeg märkmeid teinud, kui te meid ahistasite: ajad ja kohad ja mida te teinud olete. Ma olen ka üles märkinud, et te mitte midagi saavutanud ei ole kogu selle aja jooksul, millal asi teie käes on olnud ja te meiega mässanud olete. Te olete lontrus ja teid ei oleks kunagi pidanud edutama. Te pole küllalt taibukas midagi muud tegema kui inimesi kiusama. Mu isa jälitades ei lahenda te seda juhtumit kunagi, aga see on ainus asi, mida te teete. See on kõik, mida te teha oskate.”

Vahtisin talle otsa ja tema nägu oli ikka punane, käed ikka veel rusikas. Vaatasin teda, siis sundisin näole võltsi naeratuse ja ütlesin, “Miks mitte mulle virutada, sa...” Katkestasin. Tahtsin sõimusõna öelda, aga isegi nii vihane, kui ma olin, oli mul seda raske teha.

Martinez tegelikult astuski mulle sammu lähemale. Seisin, ja kui ta peatus, raputasin pead ja ütlesin, “Ei, ma arvan et mitte. See läheb ka mu ettekandesse.” Siis ma pöördusin, haarasin isa käe ja me mõlemad läksime majja. Olin nii vihane, et värisesin üleni.

Arvatavasti mu jutt politseisse ettekande tegemisest mõjus: see oli viimane kord, kui me Martinezi enne ärakolimist nägime.

Aga olud  olid ikka rasked. Meie naabrid, keda me tundsime, ei teadnud, mida meile öelda. Nad vaatasid kõrvale, kui meid nägid. Peale paari esimest päeva, peale seda, kui uudis oli tulnud, ja mõned olid meile ühepajatoitu ja pirukaid toonud, näis et oleme nähtamatuteks muutunud. Ma sain sellest aru. Nad olid närvilised, ei teadnud kas sellest rääkida või mitte ja lihtsam oli jätta meid lihtsalt üksinda.

Lapsed ei ole nagu täiskasvanud. Minult küsiti koolis hulga küsimusi. Mõned nendest olid kaunis hirmsad, nagu kas mingid ahistajad on ta röövinud? Kas ta on minu arvates elus? Kuulsin ka pealt mõnesid vastikuid arutlusi, ja paljud lapsed vaikisid järsku, kui nägid mind lähenemas.

Nii jäin ma üksi. Kui Case polnud saadaval, jalutasin koju üksinda. Mul polnud mingit huvi teiste lastega õiendada. Nad ei tundnud mitte midagi sellest, mida ma läbi elasin. Ma tundsin Carlyst väga puudust, kartsin tema pärast ja tundsin, et olen tema aitamisel täiesti kasutu. Sarnased mõtted, nagu lastel koolis – kohutavad ja jubedad – tulid ka minule ja sageli hakkasin sellest värisema. Koolilaste jaoks ei olnud Carly reaalne. Minu jaoks ta oli ja kui ta kannatas, kannatasin ka mina. Ainult sellest mõtlemine, teadmata temast midagi, tegi haiget. Ma ei olnud enne seda juba aastaid nutnud, aga nüüd ma nutsin.

Aga ma rääkisin ju Charlesist.  See oli aeg, kui ma teda natuke paremini tundma sain. Läksin üksinda koolist koju, nagu nüüd enamasti. Kui ma kodu lähedusse hakkasin jõudma, peatusin äkki. Telefoniposti küljes oli Carly pilt. Läksin lähemale ja nägin, et see oli kuulutus. Pildi kohal olid sõnad. Kas sa tunned seda tüdrukut? Kas sa oled teda näinud?

Mis mind ehmatas, oli pilt ise. See oli minu võetud. Chase oli meie pool olnud ja Carly oli naernud millegi üle, mida Chase oli teinud. Mul oli fotokas käepärast ja sain neist suurepärase pildi.

Kuulutusel oli Chase välja lõigatud ja ainult Carly oli näha. Naermas.

Ta oli kaunis ja nähes teda sellisena, hakkasin jälle nutma.

Pildi alla oli kirjutatud ‘Kadunud sellest ajast’ ja kuupäev, kui ta ära viidi. ‘Kui oled teda näinud, või tead midagi, mis võiks aidata, palun helista: ja siis oli antud minu telefoninumber koos Chase ja politseijaoskonna omadega.

Ma ei suutnud seda uskuda. Kust oli see pilt ilmunud?
 
Seisin ja mõtlesin pilti vaadates, kuid lõpuks pöördusin
ja hakkasin edasi minema. Olin kvartali jagu edasi jõudnud ja näinud veel kuut kuulutust, kui silmasin järsku midagi eespool. Panin jooksma.

Jõudsin poisini, kes kinnitas  kuulutust telefonipostile ja peatusin. Charles. Tal oli seljakotis terve pakk kuulutusi. Ta vaatas mulle otsa, nagu poleks midagi juhtunud. Ta näost ei saanud kunagi palju välja lugeda. Ta oli lihtsalt Charles ja kui sa tahtsid teda tundma õppida, oli sinu asi selleks jõupingutusi teha.

Mina polnud seda kunagi teinud. Nüüd aga tahtsin teada. “Sina panid need üles?” küsisin.

“Jah.”

See oli kõik, mida ta ütles.

“Kust sa pildi said?”

Ta langetas hetkeks pilgu, siis aga vaatas uuesti mulle otsa. “Skaneerisin pildi, mis sa Chasele andsid, siis töötlesin seda Photoshopiga, valmistasin kuulutuse ja trükkisin välja.”

“Aga ..miks?”

“Miks?” küsis ta. “Sellepärast, et ma ei salli, et ta ära viidi ja ma tahtsin tegutseda.”

Ma ainult vaatasin talle otsa. Siis hakkasin temaga rääkima ja tema rääkis minuga ja olin hämmastunud tema küpsusest. Arvatavasti ma ei oleks pidanud olema. Ta oli Chase vend ja Chase oli palju  küpsem kui taibukam kui teised temavanused.

Tuli välja, et temas oli  peidus palju rohkem, kui ma kunagi olin kujutlenud. Aga ta õpetas mulle midagi: ära alahinda inimesi neid tavalisteks liigitades. Charles oli minust noorem. Ta ei olnud selline tulesäde nagu Chase. Chase varjutas teda peaaegu igas asjas ja nii ma teda ei märganudki. Charles ei teinud midagi, et mind tundma õppida. Minu meelest  oli see piisav, et teda ignoreerida. Aga kui ma temaga rääkisin, leidsin, et  ta on väga muljetavaldav poiss. Ja et olin eksinud, teda valesti hinnates.
Nüüdsest peale, iga kord kui Chase poole läksin, rääkisin ka Charlesiga, tänasin teda abi eest ja õppisin teda natuke rohkem tundma.