Peatükk 6

Lähen järgmisel hommikul jälle teed mööda tagasi. Väljas on soojem kui eile, ja juba poolel teel Lindsey majani mul higi jookseb. Olen täna riietunud sooja ilma jaoks ja korvpallimänguks. Jalas on mul korvpalli püksid ja tugevamad sokid. Seljas on mul käisteta     t-särk. See laseb mul näidata oma õlavarre ja õla lihaseid, mis pole pahad 15 aastase poisi jaoks. Suuremal jaol minuvanustel poistel pole lihased kuigi palju arenenud. Kõigi nende spordialadega tegelemine, ja raskuste tõstmine, mida vajan maadluse ja jalgpalli jaoks, on oma jälje jätnud.

Kuulen jätkuvalt endas väikest häält ütlemas, et püüan Lindseyle muljet avaldada. Aga ma ju ei püüa. Tean et ei püüa. Mulle meeldib Chase, olen gei ja kuigi Lindsey on väga ahvatlev, ei taha ma temaga midagi teha. Ja päris kindlasti ei hooli ma sellest, kui ta arvab, et mina ligitõmbav olen.

Muidugi ei hooli ma sellest.

Ja ma kordan seda endale kogu tee tema majani.

Maja juurde keerava tee otsas jään seisma. Palli põrgatamist ei ole kuulda ja järsku olen ma natuke arglik. Võib-olla ei taha ta täna mängida, või on tal toimetusi teha. Ehk oleksin pidanud eile selle ära korraldama, öeldes lihtsalt, “Homme näeme,” kätt  lehvitades ja minema kõndides.

Räägin enesele, et olen rumal ja lähen teed mööda maja poole. Eile oli ta selleks ajaks vaba, nii et kui tal oligi toimetusi, peaks need nüüdseks lõpetatud  olema, õigus?

Kõnnin kuurini ja kontrollin mänguväljakut selle taga. Lindseyt seal ei ole, kuigi pall on korvi all maas. Mõtlen, et võiksin selle võtta ja pealeviskeid harjutada, aga see oleks ebasobiv. Mind pole kutsutud ja ebaviisakas oleks hakata mängima, nagu oleks see minu väljak. Vähemasti mulle tunduks see niimoodi.

Lähen kuuri ette tagasi, siis mõtlen, mida põrgut, lähen maja ukse juurde ja koputan.

Lindsey teeb ukse lahti, naeratab, tõesti naeratab ja ütleb, “Ma arvasin, et sa vist enam tagasi ei tule, kui ma sulle eile nii täielikult tuupi tegin.”

“Ainult esimeses mängus ja sedagi enne kui ma aru sain, et sa räpaselt mängid,“ ütlesin laialt naeratades.
Ta naerab selle peale. Mulle ta naer meeldib. Arvasin, et ta vastu vaidleb, või eitab seda või kaebab selle üle. Ta ei teinud midagi niisugust. Ta on riides peaaegu samuti kui mina. Näen tema valge t-särgi all tumeda rinnahoidja piirjooni. Täna ta rinnanibud esile ei tungi.
“Tahad sisse tulla?” ta nihkub natuke kõrvale. Näen, et ta seisab köögis. Kedagi teist pole näha.

“Ei. Tahan täna sulle tuupi teha. Saad sa mängima tulla?”

“Mul läheb hetk aega,” ütleb ta. “”Mine tee sooja. Tulen kohe välja.”

Siis ma viipan käega, pöördun ja lähen väljakule tagasi. Mul on järsku väga hea tunne.

Mängime üle tunni ja kui me lõpetame, olen ma täiesti läbi. Me mängisime neli mängu ja jäime kokkuvõttes viiki. Ta on imeline – ja mitte ainult seepärast et on tüdruk, kes nii hästi mängib. Ta mängib tõesti hästi ja saaks arvatavasti hakkama ka poiste meeskonnas minu vanas koolis.

Vajun seljaga vastu kuuri seina, nagu eilegi, ja tema toob jälle meile mõlemale coca purgid. Joon ühe hingetõmbega pool purki. Mu särk on ammu seljast kadunud ja selg on nii higine, et libisen kogu aeg vastu seina toetudes.

“See oli väga lõbus,” ütlen.
“Mulle meeldib sinu vastu mängida,” ütleb tema. “Sa ei tee mulle hinnaalandust.  Suurem jagu poisse annavad kergelt järele, ei pane kõike välja. Aga niimoodi on palju lõbusam.”

Naeratan talle, siis ohkan. “Kas siin on alati nii kuum?”

Tal on ainult lühikesed püksid ja rinnahoidja seljas ja higi tõttu on rinnahoidja keha ümber tõmbunud. Rinnad ei mõju mulle üldse. Või siis ei teinud need varem mulle midagi. Mul on raskusi nendest pilgu eemal hoidmisega. Minu püksid on ka märjad, aga täna kannan sportlikke stringe. Ta näeb neid arvatavasti läbi paistmas, ega mitte midagi muud, kuigi märkan, et punsumine minu ees on rohkem märgatav, kuna püksid on end selle ümber vorminud.

Ta vastab mu küsimusele. “Meil on siiamaani kuumad suved olnud, aga see on kuumem kui tavaliselt. Mulle see meeldib. Mulle meeldib higistada. Annab mulle hea enesetunde.”

“Lugesin kusagilt, et tüdrukud ei higista, et nemad eraldavad niiskust,” ütlen, püüdes nalja teha.

“Mina higistan,” ütleb tema ja kuulen ta hääles väljakutset, mida seal nii sageli on. Mõistan, et nimetada teda tüdrukuks – mõeldes sellega, et ta on vähem kui poiss – on Lindsey puhul vale teha.

Otsustan teemat vahetada. “Kus siin end jahutada saab? Majas, kus ma elan pole õhu konditsioneeri. Ühel päeval ma uurisin maja lähedast metsa ja see oli kena. Tahad jalutama  minna, vaadata, kas seal on parem?”

Ta hakkab vastama, siis vaikib hetkeks  ja vaatab mind raskelt mõistetava pilguga, enne kui naeratab.
“Tule,” ütleb ta, “Näitan sulle midagi.”

Ta juhib mind metsa. Temperatuur langeb silmapilkselt ja on mõnus kui pea ja keha päikese eest varju leiavad. Ta paistab mingit rada mööda minevat, sest siin puudub igal pool ümbruses kasvav roheline aluskate ja välja arvatud mõned üksikud lehed, on maapind paljas.
Rada on piisavalt lai, nii et saame kõrvuti kõndida Seda me teeme, aga mingil põhjusel kumbki meist ei räägi. Võib-olla on see metsa suhteline vaikus, mis meidki takistab.
Kõnnime umbes kümme minutit. Ma hakkaks muretsema, kui rada ei oleks. Kui ma üle õla tagasi vaatan, näen seda kergesti.

Tuleme puude vahelt välja avatud alale, millest suurema osa võtab enda alla metsaga ümbritsetud järv. Väike järv, natuke suurem kui jalgpalli väljak, enam vähem, arvan. Järv on kaunis, päike helkimas juhuslikelt pinna virvendustelt. Järve ümber on rohuga kaetud kalda-äär, umbes kümne kahekümne meetri laiune. Ümbritsevad puud lasevad sellel kõigel väga privaatsena tunduda.

Vaatan üllatunult vett, sest siiani polnud midagi muud, kui ainult metsa näha.
“Me tuleme suvel siia sageli ujuma. Vanemad ja vend harvemini, aga mina väga tihti. Tulen siia peale trenni, kuumadel päevadel nagu täna. Vesi on natuke jahe, aga mitte väga. Päike soojendab seda.”

“See on kihvt,” ütlen.
Ta vaatab vett. Siis mind, teeb suu lahti, siis kõhkleb.
“Mis on?” küsin.

“Ah, midagi tegelikult. Ehk järgmine kord sa võtad ujumisriided kaasa ja siis me saame ujuda. Sa oskad ju ujuda, eks?”

“Oskan. Kodus oli linna ujula, ja me ujusime seal terve suve.”

“Hästi. Järgmine kord siis.”
Vaatan vett. Mul  on ikka veel kuum ja vesi paistab nii värskendav.  Kuigi siia tulles olin päikese eest varjatud, oli tulemine ise mind higiseks ajanud. Ma näen vett ja tahan seal sees olla.

“Me ei saa ju niimoodi ära minna, eks ole? Ma mõtlen, et võtame kingad jalast ja ujume niisama.”
“Võime küll, aga märgade riietega läbi metsa tagasiminek pole kuigi lõbus. Olen proovinud, ega taha seda enam uuesti teha.”

Mõtlen hetke. “Kas sa siis võtad käteräti kaasa? Ja vahetad riided?”

Ta vaatab mulle otsa, otsesemalt kui muidu. Siis ta ütleb, “see mida ma harilikult teen on, et ujun alasti, siis kuivatan end päikese käes, enne kui riided selga panen. Rätiku võtan kaasa, et sellel lamada.”

Viisist, kuidas ta seda teeb, nii iseendast mõistetavalt, mulle silma vaadates, võin arvata, et ta mind järele proovib. Aga siin on veel enamatki. Mõtlen, kui erutav oleks temaga alasti ujuda, keset päeva ja mu keha reageerib sellele.

Ta vaatab mulle ikka veel otsa, minu mõtteid lugedes.

Kas ma tahan seda teha? Jah! Aga kas ma seda suudan? Tema ees lahti riietuda? Eriti kui ma nii erutatud olen? Ja tean et nähes teda alasti, erutun veelgi enam. See väike hääl minus ütleb mind jälle häirides, et ma ei peaks seda tegema. Hakkan näost punaseks minema.

“Aga mitte täna,” ütleb ta peale hetkelist vaikust, ikka mind jälgides.  Esimest korda sellest hetkest, mil teda kohtasin, märkan temas ebakindlust. Mitte palju, kuid see on olemas. Mul pole aimugi, mida ta mõtleb. “Lähme tagasi,” ütleb ta.

Tagasi kõnnime palju aeglasemalt, kui tulime ja nüüd me räägime. Peale seda hetke järve ääres tunnen mingil põhjusel, nagu oleks midagi juhtunud ja järsku tunnen end niimoodi tema kõrval väga mugavalt. Ta oli olnud keegi, keda ma just olin kohanud, nii et koos uudsusega tuli distantsitunne meie vahel. Nüüd paistis see kadunud olevat. See oli asendunud hea tundega, lähedusega, mida tavaliselt nii kiiresti ei juhtu, vähemasti minuga mitte.
Tema tunneb seda ka. Kuidagi ma tean seda.

Ta räägib mulle natuke oma elust, oma perekonnast, elust talus, poiss-sõbrast, kes tal eelmisel aastal väheke aega oli, kuidas ta siinse elu üksindusega harjunud on. Selleks ajaks, kui tee peale tagasi jõuame, tean tast palju rohkem ja esimest korda tunnen, nagu oleksime päris sõbrad. Kui pöördun ja hakkan koju poole minema, oleme juba planeerinud homme kokku saada. Pallimäng on iseendast mõistetav. Ülejäänut pole veel arutatud, aga kindlasti võtan ujumisriided kaasa. Kas ma neid ka kasutan, on hulga erutava arutluse aineks, mida aegajalt teen.

[]   []

Koju kõndides mõtlen temast ja temaga alasti ujumisest.  Sellest, kuidas oleme temaga alasti ereda päikese käes. Tema alasti keha vaatamisest. Sellest, et tema minu alasti keha vaatab. Mul on enamjagu koduteed väga kõva.

Aga ma ei saa sinna parata, pean Chasele mõtlema. Otsustan, et minu erutus on sellest, et mõtlesin kuidas ma kellegagi alasti olen ja kui erutav see oleks ja see on põhjus, miks ma nüüd Chasest mõtlen, mis ongi peamine põhjus, miks mul kõva on. Ma olen gei, aga ma olen ikka veel teismeline. Igat sorti seks, kaasa arvatud ainult vaatamine – ainult sellest mõtlemine – erutab mind. Nii et mõtlemine Lindseyga alasti olemisest, kes on erinev igast tüdrukust, keda senini näinud olen, peaks mul kõvaks tegema, kas pole? Selles pole midagi halba. Ma isegi ei mõtle temast kui tüdrukust vaid kui kellestki, kellega mul meeldib koos olla.

Olla temaga väljas päikese käes alasti? Jah, see on erutav. Mul on kõva. Lasen oma mõtetel ja meenutustel end haarata, kui külavaheteed mööda edasi kõnnin. Mõeldes Linseyga alasti olemisest. Ja mõeldes Chasest.

Tunnistan, et olen ehk natuke segaduses.

[]   []

Minu esimesed sügavad tunded Chase vastu tekkisid sel vihmasel päeval kui tema poole läksin. Siis nägin esimest korda tema tugevat, enam küpset läbimõtleja poolt. Hakkasin teda siis armastama.

Aga see oli alati tasakaalustatud tema seikleja pooltega, mis tõmbasid mind peaaegu sama palju kui tema sügavam pool. Kui tal tuli seiklustuju, siis oli sädelus tema silmades hämmastav. Ma oleks teinud ükskõik mida nende silmade eest.

Kord otsustas ta, et me läheme tennist mängima. Me olime ka varem mänginud, aga seekord oli tal seda öeldes silmades tugevam sädelus. Tal oli midagi plaanis. Mina läksin asjaga kaasa, nagu alati.
Olles Chasest suurem ja tugevam, olid mu servid tugevamad ja ma suutsin kõvemini palli  maha lüüa. Chase jälle oli kergem ja kiirem, kui mina ja suutis väljakut rohkem katta. Aga mina olin parem mängija, isegi kui mängud mõnikord võrdsed olid. Tavaliselt olid nad võrdsed, kui ma natuke järele andsin.

Oli kuum suvepäev.  Ainult paar last olid küllalt rumalad, et varjuta tenniseväljakul mängida. Täiskasvanutel oli rohkem mõistust. Aga meie ei olnud täiskasvanud, mina olin just 13 saanud,  ja Chase ühineb  minuga värskelt vermitud teismelisena, siis kui tal järgmisel nädalal sünnipäev on.

Me olime sellises igavuse lõppstaadiumis, millist tunnevad ainult lapsed keset koolivaheaega. Peale mõnede ideedega mängimist ilmus Chase näole ilme, nagu alati, kui tal mõni ajurünnakutest käimas oli. Siis ta ütleski, et me lähme parki tennist mängima. Haarasime oma varustuse ja panime oma jalgratastel ajama, mina seletamas, et see on hullumeelsus, millele vastamisega ta end ei vaevanud. Parki, kus olid parimad tenniseväljakud, oli umbes 10-minutine sõit. Saabusime umbes poole kaheks . Päike oli kõrgel, taevas pilvitu, temperatuur üle 35, niiskust küllalt, et juurvilja hautada.
Väljakud olid inimtühjad. Park paistis ka tühi olevat. Kui peatusime, kadus ka meid jahutanud tuuleke ja kohe tulid mulle meelde nood inglased, kes olid küllalt hullud, et minna keskpäevase päikese kätte. Minu arvates olime ka segased, nagu nemadki.

Lõime mõnda aega palli soojenduseks edasi tagasi. Mida kauem me soojendasime, seda väiksemaks muutus mu soov mängida. Kuumus tundus mulle rohkem mõjuvat kui Chasele.

Ta teatas, et on valmis mängima. Läksin võrgu juurde, kus ta minuga ühines.

“Oled sa ikka kindel, et tahad seda teha?” küsisin. “Siin on põrgulikult palav. Me peaks selle asemele jäätist ostma või külmutatud kreemi või limpsi ja varjus istuma.”
Ta vaatas mulle otsa, siis viskas pilgu meie ümber, siis uuesti minule ja ta silmis oli imelik vaade. Seal oli sädelus ja väljakutse ka. Kogu ta nägu oli elav. Mulle ta sellisena meeldis, kuigi see tõi vahel mulle pahandusi kaela.

“Me võime mängu palju huvitavamaks teha,” ütles ta, natuke hoolimatult, meelega oma entusiasmi alla surudes. Kui ta niisuguseks muutus, oleks mul olnud aeg muretsema hakata. Ma tundsin teda. Aga mina olin uudishimulik, et mida ta seekord välja on  mõelnud.

“Kuidasmoodi?” küsisin, juba soovides ära varju minna, selle asemel et siin vestelda ja ennast praadida lasta.

“Nii siis,” ütles ta seda venitades ja uuesti ringi vaadates, “me ei saa väga kaua mängida. Päike küpsetab meid ära, kui proovime. Teeme siis lühialt ja higiselt, aga samas huvitavalt. Et me mõlemad püüaksime maksimaalselt, Hästi?”

“Sa pole mulle ikka veel öelnud, millest sa räägid.”

Ta irvitas. “Mängime  riided maha tennist. Iga kaotatud punktiga läheb  midagi seljast. Välja arvatud kingad. Muidu põletame oma jalad. Aga sokid lähevad arvesse.”

Vaatasin teda, tema naeratust,  seda pagana sädelust ta silmis ja ütlesin, “Kas segane oled? Sa tahad, et üks meist alasti oleks. Siin? Pargis?”

“Oh, ja veel üks reegel,” ütles tema minu juhmistunud olekut ignoreerides. “Kui üks meist on alasti, peame terve mängu lõpuni mängima.”

Ma arvan, et mul kukkus suu lahti. Ta naeratas mulle. Nägin, kui väga ta seda teha tahtis.

Mina ei olnud nii seiklushimuline ega avatud, kui tema ja mõte alasti tennist mängida oli kohutav. Ma ei tahtnud seda teha. Aga ma ei tahtnud ka talle pettumust valmistada. Või näidata, et ma pole nii riskivalmis kui tema. Siis mõtlesin veel millelegi. Mina olin parem mängija. Mina võitsin peaaegu iga kord, ja kui ma ei võitnud, siis seepärast, et ma ei mänginud küllalt hoolikalt. Nii ei peaks mina alasti mängima.

Lõpuks ütlesin, „Olgu.”

Ta lõi oma rusikaga võidurõõmus õhku  ja me tõmbusime oma otsajoonte taha.

Meil oli kummalgi viis asja mida seljast võtta: särk, püksid, aluspüksid ja kaks sokki. Otsustasin olla suuremeelne ja lasta tal servida. Tavaliselt mängisime tema serviga algavad mängud viiki, samas  kui mina võitsin oma serviga alustatutest suure protsendi.
Tema esimene serv, selle asemel, et olla tavaline keskmise tugevusega lame, oli väga nõrk, vaevalt üle võrgu jõudev. Pidin edasi tormama, et oma reketit vahele saada, enne kui pall teist korda vastu väljakut oleks põrganud. Upitasin selle üle võrgu, nii hästi kui sain, siis nägin teda seal seismas ja seda ootamas. Ta oli tulnud peale oma servi võrgu juurde. Midagi, mida ta kunagi  polnud teinud. Selle asemele, et pallil tagasi lüüa, tegi ta kõrge kaarlöögi üle minu tagajoone suunas. Aga ta lõi selle piisavalt kõrgele,  et mul oleks võimalik jõuda seda vastu võtma. Pöördusin ja jooksin nii kiiresti kui suutsin ja lõin ainukesel viisil, mis võimalik, ka kõrge kaarlöögiga.
Aga see ei jõudnud väga sügavale tema poolele. Ta taganes võrgust ainult mõne sammu, lasi pallil maha põrkuda, siis vaatas, kui see langes. Mina seisin ikka veel lõõtsutades tagajoonel. Kui pall oli tal vöö kõrgusel, lõi ta seda  kergelt, nii et see võrgu taha maha kukkus. Ma oleks võinud püüda seda vastu võtta, aga kuumus andis juba tunda. Lasin sellel põrkuda ja minuni veereda.

Ta irvitas. “See on su särk,” hõikas ta.

Seisin tagajoonel, ikka veel natuke puhkides ja mõtlesin. Kui ma särgi ära võtan, muutub päike veelgi halastamatumaks. Tema plaan paistis läbi: ta tahtis mind jooksma sundida, kuumuses mind ära väsitada. Ja ilma minu särgita on tal seda kergem teha. Seepärast pöörasin talle selja, tõmbasin  oma püksid ja aluspüksid maha, siis püksid jälle üles tagasi. Olin paljas ehk viis sekundit, kuid kedagi peale Chase ei olnud seda tunnistamas. Pöördusin võidukalt  irvitades Chase poole  tagasi, aluspükse sõrme otsas keerutades, siis viskasin enda taha taravõrgu äärde maha.

Valmistusin ta järgmiseks pallinguks, liikudes aeglaselt tagajoonelt ettepoole, poole maani kuni pallingujooneni. Chase jälgis mind ja kui ma paigas olin, servis sügavale pallingu alasse minu taha. See ei olnud tugev – ta ei servinud kunagi tugevalt – aga selles oli vint sees ja see kandus minust eemale. Kuna ma olin eespool, seal kus ma tavaliselt pallinguid vastu võtsin, polnud mul piisavalt aega ega ruumi  kohanduda nagu mulle oleks meeldinud. Ma jõudsin pallini, aga lõin selle nõrgalt üle võrgu.

Chase oli jälle võrgu juures.  Ta polnud kunagi võrgu juurde tulnud, tema pallingud polnud küllalt tugevad, et seda endale lubada. Nüüd oli ta seda kaks korda järjest teinud. Tavaliselt suutsin temast kergesti mööda lüüa, kui ta võrgu juures oli. Aga mitte sel korral, mul polnud selleks võimalust. Suutsin hädavaevalt reketiga palli tabada. Lõin siiski palli tagasi, aga tema oli seda ootamas ja lõi kerge üleväljaku löögi mille ma isegi ei vaevunud järgi tormama.

Nüüd olin kaotanud aluspüksid ja ühe soki. Ja mu närvilisus oli enam kui kahekordistunud. Kuigi see tundus  ikka veel ebatõenäoline,  paistis juba võimalik olevat ka kaotada!

Ma ei tahtnud sellest mõelda. Selle asemel keskendusin järgmisele punktile.
Ta pallis  jälle nõrgalt aga vindiga. Ma olin võrgule lähemal kui tavaliselt ja  suutsin selle tagasi lüüa. Tegin korraliku tugeva eestkäelöögi, aga seekord polnud ta võrgu lähedale tulnud ja suutis selle võrdlemisi kergesti tagasi mängida. Ta lõi kõrgele üles. Olin sel ajal võrgu juures ja pidin tagasi tormama. Jõudsin sinna õigeks ajaks, ja püüdsin vastata kõrge palliga, aga inerts kandis mind tagajoone poole ja ma ei suutnud palli korralikult lüüa. See kukus minu poolele võrku. Ja ma kaotasin oma teise soki.
Ta irvitas, kui mina seisin oma tagajoone juures, püüdes hingeldamisest võitu saada. “Hakkad juba muretsema?”

“Servi juba see neetud pall!”

See ebard tundis kahjurõõmu! Ma talle näitan. Ma polnud veel lõpetanud ja kui ta kord hakkab oma riideid maha koorima, on ta mul peos! Kõige hullemal juhul, kui ta järgmise punkti peaks võitma, on mul ikkagi veel mu püksid ja siis on minu palling. Siis kaob tal see irvitus. Miks olin ma üldse kunagi arvanud, et nood säravad silmad nii paeluvad on?

Valmistusin jälle ta pallinguks ja seekord lõi ta nii tugevasti, kui suutis, otse minu peale. Kui oleksin tagajoonel olnud, oleks seda kerge kontrollida olnud.  Aga pall oli minu ees enne, kui mul aega oli valmistuda. Lõin ta tagasi, aga ilma mahlakuseta, mida ma tavaliselt oleks lööki pannud.
Ta lõi selle tagasi kaugele väljaku nurka – sügavale nurka – aga nagu alati, ei olnud löögis erilist jõudu. Jooksin ja lõin selle tagasi ja tema lõi jälle risti üle väljaku. Hakkasin väsima. Päike, kuumus  ja kogu see jooksmine hakkas mulle mõjuma. Tegelikult tegin ainult kolm sammu palli suunas, siis lasin tal minna. Ta oli võitnud mängu ja mu särgi, aga nüüd oli minu palling. Nüüd kontrollisin mina olukorda. Lõpp tema pisikestele hädistele strateegia trikkidele. Nüüd oli minu kord olukorda valitseda ja seekord oli mul ekstra motivatsioon.

Vahetasime väljakupooled. Võtsin särgi seljast. Päike  surus raskelt mu õlgadele, aga ma kavatsesin võita.

Higi jooksis ojadena. Tundsin kerget peapööritust. Aga olin otsustav.  Nii otsustav, et pallisin liiga tugevalt ja ei tabanud isegi pallingu kasti lähedale. Nüüd lasin ma natuke järele, teades, et elutähtis  oli see sisse saada.

Ta sai aru, et ma seda teen ja kui ma palli õhku viskasin, tuli ta lipates tagajoonelt. Lõin lühikese pallingu keset pallingu ala, et mitte topelt viga teha ja tema oli seal, seda ootamas. Ta lõi perfektse pika eestkäe löögi piki äärejoont ja ma olin kaotanud.

Üks asi, mis mulle Chase juures meeldis: ta polnud selline, kes sulle midagi nina alla hõõruks. Ta oli rõõmus. Ta hiilgas, või siis säras lihtsalt kuumusest. Aga kuigi ta naeratus oli lai, ei öelnud ta midagi minu narritamiseks. Ta jooksis võrgu juurde. Me surusime alati peale matši kätt. Meie arvates oli see lõbus ja rituaalne ja lasi meil üksteist puudutada. Nii me surusime siis kätt ja ta sosistas, “Nüüd püksid.”

“Kas sa tõesti tahad seda?” küsisin. Ta võis mu hääles värinat kuulda.
“Jah,” ütles ta, kergelt hingetu, aga mitte mängust.

Vaatasin ümber, ikka polnud mitte kedagi näha. Läbi puude paistis jupike tänavat. Liiklus polnud tihe ja isegi kui oleks, saaksid möödasõitjad ainult  hetkelise pilgu heita, ja sedagi ainult juhul, kui oleksid just meie suunas vaadanud. Park oli ikka tühi.

Ta irvitas innukalt. “Kuradile!” ütlesin ja tõmbasin püksid järsu nõksuga jalast.

Tundsin kirjeldamatut piinlikkust, seistes keset avalikku tenniseväljakut keset pealelõunat. Aga ilme tema silmades, millega ta mind vaatas, tegi selle natuke erutavaks ka.

“Üks kiire mäng,” ütlesin  ja läksin tagajoonele. Viskasin kiiresti palli üles ja servisin.

Chase ei tabanud seda üldse. Ta vahtis mind ja ta irvitus pöördus naeratuseks, siis naeruks. Köhatasin demonstratiivselt  ja siis karjusin, „Viska pall ja lõpeta naermine.”

Nüüd ainult itsitades tõi ta palli ära ja viskas tagasi. Vahtisin sel ajal ümberringi, et kas kedagi läheduses ei ole. Kui palli sain, tegin kiiresti uue pallingu. Ta naeris ikka veel, aga lõi selle tagasi. Pidin jooksma, et seda tabada ja tundsin, kuidas till hüpleb. Kui ma palli lõin, naeris ta nii kõvasti, et ei teinud isegi katset mu palli tagasi lüüa.
“Kaks punkti mulle, null sulle,” karjusin. Võtsin palli ja olin valmis uuesti servima.

“Oota, “ hõikas tema, ja võttis siis mu hämmastuseks  riided seljast. Särk, püksid, aluspüksid lendasid kõik kõrvale, ja ta oli sama alasti kui mina. ”Sa ei või kogu lõbu ainult endale hoida,” ütles ta.
Lõpetasime niimoodi mängu, kuigi naersime mõlemad nii kõvasti, et see enam paljut võistlus ei olnud. Aga see oli kõige lõbusam hetk, mis mul kunagi tenniseväljakul on olnud. Asja paha pool oli see, et ma ei teadnud hästi, kuidas oma vanematele oma päikesepõletust seletada.