5 peatükk

Järgmisel päeval tulen alumisele korrusele just siis, kui isa köögist lahkub. “Tere, „ütleb ta , sasib mu juukseid ja ongi oma tuppa kadunud. Vaatan kuidas ta võtmega toa ukse avab.

Söön kausitäie helbeid. Päev sirutub minu ees ja mul pole aimugi, mida teha. Peale sööki kontrollin emailli. Midagi. Tunnen jälle kõhus ebakindlat murelikku tunnet. Ehk olen ka natuke vihane – kus kurat see Chase on?

Kirjutan ja saadan talle lühida emaili. Selles kurdan, et hakkan pahaseks  saama, kuna ta ei kirjuta.

Seisan oma toas ja vaatan ringi. Tuba on rõhuv ja pean välja minema. Tean seda. Lähen maja ette ja vaatan metsa, siis teed. Mind tõmbab tee poole ja keeran samasse suunda kui eilegi. Ma ei mõtle selle peale, miks ma lähen selles suunas aga mitte mujale. Lihtsal hakkan minema.

Mul on t-särk lühikesed püksid ja tossud. Väljas on juba nii soe, et tunnen end väga mõnusasti. Majas olin mingil põhjusel pinges, siin väljas rahunen maha.

Kui jõuan sinna, kust naabri maja paistab, muutun arglikuks. Ma pole arglik. Ei ole. Aga mingil tundmatul põhjusel ei taha ma just praegu maja juurde minna. Seisan ja mõtlen, siis lähen üle tee ja sisenen metsa. Lähen ainult mõne meetri ja siis jätkan liikumist paralleelselt metsa servaga maja poole. Tüdruku maja poole.

Puude vahe kõndides jõuan varsti kohta, kust maja ja õu ja laut paistavad, aga mina jään nähtamatuks. Leian jämeda puu, mille taga seisan ja vaatan.

Metsas pole nii soe, lehestik varjab päikese, aga pole ka sugugi jahe. Kuulda on ainult linnulaulu. Seisan umbes kümme minutit, siis tüdinen. Kedagi ei paista ümberringi. Arvan, et maja elanikud peavad olema kas väljas, või majas, aga mina neid  ei näe. Hakkan end rumalana tundma.

Tuldud teed tagasi minekuks kulub ainult natuke aega ja ma lahkun metsast samas kohas, kus ma sinna sisenesin. Lähen üle tee, siis pean otsustama, mida teha. Ma ei taha koju minna. Seal ei ole midagi teha, ja mulle see ei meeldi. Tunnen end kuidagi nagu lõksu püütuna.

Vaatan ümber. Tee on tühi. Ma pole ühtegi sõidukit näinud. Ma isegi ei mäleta, et ma oleks ühtegi kuulnud, kui ma kodus olin.

Kuulda pole muid hääli, kui need, mida teevad linnud, putukad ja tuul. Inimesele, kes on linnas üles kasvanud, on see peaaegu liiga vaikne. Olen harjunud taustamüraga, mida-iganes tehes, kus-iganes ma olen ja niisugune vaikus tundub imelik, justkui ebanormaalne kuidagi.

Hakkan aeglaselt edasi minema. Kui jõuan sinna, kust maja selgesti paistab, kus teda ei varja eesõue suured puud, kuulen järsku, kuidas uks kinni lüüakse. Peatun ja siis tuleb tüdruk maja tagant nähtavale.
Tal on lühikesed püksid, t-särk ja tossud nagu minulgi, kuigi tal on sportpüksid, kuna minul on pikemad, peaaegu põlvini. Ma ei suuda uskuda, mida tal käes näen. Tal on korvpall kaenla all.

Ta ei vaata minu suunas. Ta suundub kuuri poole. Ta jõuab kuurini, siis pöörab selle  taha, ja kaob silmist. Seisan paigal ja siis kuulen ilmeksimatut korvpalli põrgatamise häält.

Lähen teed mööda edasi, aga teda pole kuuri tagant ikkagi näha. Lähen  sissesõiduteeni, mis viib majani ja kuurini. Seejärel hakkan peaaegu alateadlikult seda mööda minema.

Ikkagi pole ühtegi inimest näha. Kes see tüdruk ka poleks, ta ei saa siin üksinda elada. Minu arvates on ta umbes minu ealine. Ta on ikkagi ainuke inimene, keda ma näen.

Ma ei kõhkle. Lähen kuurini, siis järgin sama teed, kust ta oli selle taha keeranud. Kui lähenen, muutuvad põrgatamise ja palli vastu korvi löögi hääled selgemaks. Astun esile, nii et näen ja olen nähtav.

Tüdruk mängib üksinda. Kuigi see ei ole see, mida ma kõige esiteks märkasin. Ta on oma t-särgi seljast maha ajanud. Vahin teda. Ta kannab tugevat rinnahoidjat, aga see on ikkagi rinnahoidja ja mina tunnen piinlikkust, nagu oleksin lubata sisse tunginud.

Ta näeb mind ja peatub. Ta hoiab palli käega vastu külge ja vaatab mind, mina vaatan teda.
Ta räägib esimesena. “Sa oled see poiss, kes eile siit mööda läks.”

“Jah, olin küll. Nägin sind ka.” Vaikin. Mu silmad libisevad kogu aeg ta näolt ta rinnale, siis kiiresti üles tagasi. Pole nii, et ma näeks paljut midagi, mida ma ei peaks nägema. Ta rinnanibud paistavad kergelt läbi, aga seda olen koolis tihti näinud. Lihtsalt mõte, et ehk  ma vaatan midagi keelatut tõmbab mu silmi jätkuvasti sinna. Ma pole kunagi varem niimoodi riietatud tüdrukut näinud.

Ta jälgib mind, siis ilmub ta  näole pool-naeratus. “Mis viga on?” küsib ta. “Pole kunagi varem sport rinnahoidjat näinud?”

Punastan.
Tema naerab. “See on palju mugavam kui tavaline rinnahoidja. Hoiab mu rinnad hüplemast.”

Punastan tugevamini. “Paistab, et oled kartlik tüüp.”

Pean end kaitsma. Ma ei saa tal niimoodi mõelda lasta. “ Ei ole. Ma lihtsalt pole seda varem näinud ja, noh, tead. Sa oled umbes minu vanune. Kõik niisugused asjad on, on..” Ma ei tea, kuidas lauset lõpetada. Ma ei saa ju öelda  midagi niisugust et ‘See on erutav’ , või ‘See on seks’. Ma ju ei tunne teda. Nii pean leppima kogelemise ja punastamisega.
Ta küsib “Kui vana sa oled?”

“Viisteist.”

“Ahaa, see selgitab asja. Viieteist-aastased tunnevad ikka veel piinlikkust seksi ja keha ja tisside ja värgi üle ja mina olen tüdruk. Ma olen kuusteist, nii et ma arvan, et olen rohkem küpsem ja sedasorti asjad mind ei häiri.”

See oli kindlasti kõige imelikum vestlus, mis mul kunagi oli olnud! Siin on tüdruk, keda ma 2 minutit tagasi esimest korda kohtasin, rääkimas mulle tissidest, nagu poleks see midagi. Siis tuleb mulle meede, et ta elab talus. Olen kuulnud, et mõned talutüdrukud on nendes küsimustes kaunis asjalikud. Ehk see ongi põhjuseks. Ma pole ju kunagi varem talutüdrukuga rääkinud.

Tegelikult arvasin siiani, et olen ka valmis sellistest asjadest  vabalt rääkima, eriti kui asi puudutas tüdrukuid, kuna olen gei. Tüdrukud ei peaks mind üldse häirima. Tüdrukute kehaosad samuti. Nad on huvitavad, aga see on ka kõik.

Välja arvatud see tüdruk, tema .. noh, tema ajab mind natuke tasakaalust välja. Ma pole isegi kindel, miks. Ta on kena, väga kena, ja tal pole eriti palju riideid seljas. See on kindlasti asja üks osa. Mina olen erutunud ka, isegi peale vahejuhtumit metsas; olen seda alati natuke. Samuti räägib ta asjadest, millest ma päris hästi ei tea, kuidas ma temaga rääkima peaks. Ta paneb mind end nohikuna tundma, raputan pead, enda suhtes pettumust ja vastikust tundes. Siin ma olen, ebakindel, kogelemas ja püüdes talle mitte silma vaadata, ja ma pole ju selline. Üldsegi mitte! Ta on mind oma alastiolekuga ka seksile mõtlema pannud, aga ta on ju tüdruk!

Tal on ponisabaks köidetud tumedad juuksed. Tumepruunid juuksed, mis päikeses säravad. Kena nägu, täpitatud higipisarate ja tedretähnidega, mis annavad talle poisiliku, meeldiva väljanägemise, nägu pruun rohkest väljas viibimisest. Ta ei ole kõhn, aga ka mitte üldsegi paks, või isegi täidlane. Ta paistab toekas ja tugev olevat.

Punastan ikka veel, ega tea, mida öelda. Mulle see pilk, millega ta mind vaatab, eriti ei meeldi. See pole päris üleolev, rohkem nagu väga enesekindel. Liiga enesekindel. See näitab, nagu kontrolliks tema siin olukorda, aga mina olen poiss. Äärmisel juhul võiks ta mõelda et oleme võrdsed. Aga ta ei mõtle.

“Kas sa korvpalli mängida oskad?” küsib ta, justkui narritav väljakutse hääles.

“Paremini, kui sina,” vastan. Mõtlen seda öelda samal toonil, kui tema, aga see ei tule niimoodi välja. See mida ütlesin, kõlab mulle endale jämedana, ja seda ma ei tahtnud, aga olen segaduses ja natuke ärritunud tema käitumisest. Olen korralikku kasvu, suurem kui teised minuvanused poisid. Ma mängin ju jalgpalli, kas teate. Tema on tüdruk. Ta võib ju natuke vanem olla kui mina, aga ta on tüdruk!

“Viie möödaviskeni või üks ühe vastu? Sina oled külaline, valik on sinu.” Seekord on ta hääles vähem naeru. Võib-olla selle pärast, mida ma ütlesin, või kuidas ma seda ütlesin. Aga mulle justkui meeldib see toon, millega ta seda ütles. See näitab, et ta ei võta mind enam kui kindlat saaki ja ei kohtle mind kui väikest last.

Hakkasin ütlema, et üks ühele poleks tema suhtes õiglane, aga siis peatusin. Niimoodi öelda oleks upsakas, mis arvatavasti polekski paha, aga ta võiks arvata, et olen ninakas ja ma ei tahtnud seda. Tahan temaga sõbraks saada. Mul on selline tugev tunne. Ehk on parem siis niimoodi ka käituda, ja vähem nagu mölakas.

Küsin süütult, „Kummas sa parem oled?” Ma olen kindel, et suudan teda mõlemas võita. Viie möödaviske mängu oleks  kergem võrdsena pidada. Ta ei saaks kuidagi aru, kui ma meelega mööda viskan. Suudan viie möödaviske mängus palju kergemini tema tasemele laskuda, aga ta võib ka üks ühele mängu eelistada, ja parem oleks talle valikuvõimalus anda. Härrasmehed käituvad niimoodi.

Enne vastamist vaatab ta mu veelkord üle. Siis üllatab ta mind öeldes, “Üks ühe vastu siis, kui sa selleks valmis oled. Aga ära looda, et ma lihtsalt selle pärast hellitan, et sa küllalt võistluslik ei ole või peksa saama hakkad. Sa näed küllalt tugev välja, et sellega hakkama saada. Hästi?”

Hellitama? Ta arvab, et peab minuga mängides hellitama? Hakkan end võistluslikult tundma. Ja samal hetkel ka vähem härrasmehelikult.

Astun tema mänguväljakule. See on uhke väljak. Keegi on siia kuuri taha väljakule betoonist aluse valanud. See on suur, peaaegu poole normaalmõõdus korvpalliväljaku suurune. Korv ei ole ka kuuri seina küljes. On hoopis posti küljes, mis on betooni sisse valatud umbes nelja meetri kaugusele kuuri seinast, mis on väljaku äärejooneks. Karistusjoon on valge värviga maha märgitud. Isegi kolme punkti viskekaar on olemas. Vaatan kõike seda, uuesti teda, mugavasti seismas, pall käes.

Ehk peaks ma oma upsakust natuke järele andma.
Tal on lõppude lõppuks koduväljaku eelis.
Peatun korvi ees kolme punkti viske joone taga talle otsa vaadates. “Oh,” ütlen, “Mina olen Troy”. Mis sinu nimi on?”

“Lindsey,” vastab tema ja põrgatab palli minule.

[]   []

Istume kõrvuti väljaku ääres, seljad vastu kuuri laudseina, vahelduseks päikesevarjus.
Mul on särk seljast võetud. Tal ikka veel kõik riided seljas, kuivõrd need riided on.

Võtan oma cocapurgist sõõmu ja tema teeb sama. Olen higist läbimärg. Samuti on tema. Tunnen tema deodorandi lõhna. Tema arvatavasti tunneb minu oma ka.
“Tüdrukute korvpallinaiskond?” ütlen.
“Peamine punktitooja,” ütleb tema, vaikib hetkeks, siis lõpetab, “ringkonnas.” Ja naeratab laialt. Tema silmist näeb, et ta ei kiitle, aga on selle üle uhke ja lihtsalt räägib sellest mulle. Ta silmist paistab naer koos uhkusega.

Istun hetke vaikselt. Püüan ikka veel oma normaalset hingamist tagasi saada. “Ja mitmest mängust on sind vigade pärast eemaldatud?”
Nüüd naerab ta kõva häälega. Mulle ta naer meeldib. See on särav ja tugev, mitte itsitamine, mahasurutud iseteadlik häälitsus, mida mõned tüdrukud kuuldavale toovad. Selles pole pretensiooni. Kui ta naerab, tunned, et see tuleb ta seest ja näitab, et ta on rõõmus. “Sa ei ole tüdrukute korvpalliga harjunud, kas pole?”
“Meil ei olnud tüdrukute naiskonda. Ma pole kunagi tüdrukute mängu näinud.”

Ta noogutab. “Poisid on ka toored, aga mina olen nende mänge vaadanud ja paljude poiste vastu mänginud. Ma arvan, et meie mängud on tooremad. Me ei suuda nii kõrgele hüpata, kui teie poisid, seepärast on laua all enam kontakte, positsiooni pärast võitlust, kuna positsioon on meie jaoks lauapallide juures ainutähtis. Teeme palju rohkem katmist ja blokeerimist. Füüsiline kohalolek on meie mängus määrav.  Saame ka rohkem karistusi ega väldi ka vastasmängijale otsa jooksmist. Sa ei saa tüdrukute korvpalli mängida, olemata kõva sell.”

Mõtlen selle üle ja vaikin. Ta oli minu vastu kõva füüsilist korvpalli mänginud. Olin väga üllatunud.  Siis olin maruvihane, kui ta oli minust peaaegu üle jooksnud, küünarnuki või puusaga mind lauapalli võtmisel oma teelt eest lüües. Seejärel hakkasin tema vastu sama moodi mängima, nii seepärast, et vihane olin, kui seepärast, et pidin ellu jääma. Nüüd ei muretsenud ma tema pärast vähematki.

Olen hea korvpallur ja palju mänginud. Olen enamvähem sama pikk kui tema. Ehk natuke  pikem. Aga ta on igas suhtes sama hea mängija kui minagi. Aga võib isegi parem olla. See mida me just teinud olime, muutis minu arvamust temast kui kenast tüdrukust kellekski väga minu sarnaseks – võitluslikuks, kes ei armasta kaotada või väljakutse ees  taganeda – kellekski  enesekindlaks  ja teadlikuks sellest, kes ta on ja mida ta suudab teha.

Meie üks ühele mängust sai kaks mängu. Esimese ta võitis 20-9, põhiliselt seepärast, et ma polnud valmis ta metsikuks ja tooreks mänguks. Teises ma end tagasi ei hoidnud. Lõpetasime 22-22 juures. Olin kurnatud raskest mängust armutu päikeses all – palju enam kurnatud kui tema, aga ta oli ka väsinud ja ma arvan ... noh, arvan, et ta oli rõõmus. Niimoodi ta välja nägi. Ma ei tundnud teda nii hästi, et teada, kas ta ehk mõnel muul põhjusel oli teinud ettepaneku mäng lõpetada. Oli ta ehk minu egot kaitsnud? Kas ta oli tahtnud minuga sõbraks saada, olemata kindel, kas see õnnestub, kui ta mind järjekordselt alistanud oleks. Ma ei tea. Mängu ajal nägin, et talle meeldisid tõsiselt võitlus, minu võitluslikkus, et mängisin tema vastu sama kõvasti kui tema minu vastu, et ma ei hoidnud tagasi tema vastu jõudu kasutades. Nägin, kuidas ta seda nautis. Sellest, kuidas ta teist mängu mängis, nägin et ta pidas minu mängust sama palju lugu, kui mina tema omast. See tekitas mulle millegipärast väga hea tunde.

Istusime mõlemad mõnda aega vaikides. Siis ta ütleb, “Sa kolisid Higginsite majja, ah?”

Ma pööran oma coca purgi ülespidi ja joon tühjaks, enne kui vastan. “Niimoodi maakler seda kutsus.”

Väike paus, siis, “Miks sa siia kolisid? Me oleme eikusagil. Meie vanuses lapsi ümberringi pole.”

Nii ma räägin talle. Ja olles korra alustanud, ei saa ma enam pidama. Olen sellest pagana üllatunud, Kahtlen, kas seepärast, et viimasel ajal pole  mul olnud kedagi omaealist kellega rääkida. Tavaliselt olen päris seltsiv. Ma pole harjunud nii palju üksinda olema. Tema on hea kuulaja ka ja mul on nii palju meeles mõlkumas. Nii ma siis räägin ja korra alustanud, ei peatu enam.

Räägin talle Carlyst. Emast. Isast, kes on enesesse tõmbunud. Tema vajadusest eraldatud olla ja et ma seda üldse ei mõista. Puistan välja oma tunded ja olud. Räägin talle kõigest, välja arvatud Chase.

Kui lõpetan, hingan sügavalt. Kas ma ehk liiga palju ei öelnud, täiesti võõrale inimesele. Kas tema arvates on see sama imelik kui minu arvates? Isegi nende mõtetega tunnen end 10  kilo kergemana ja palju rahulikumana. Vaatan talle otsa, et näha ta reaktsiooni ja näen ta silmis midagi niisugust, mida seal varem polnud.
Kaastunnet.

Muidugi polnud ma seal varem kaastunnet näinud. Me mängisime korvpalli ja mitte nii, nagu ma varem olin mänginud. Korvpall on alati võistlus olnud, aga siiski ainult mäng. Lindseyga oli see sõda.

Mina polnud sõjaks valmis. Ainult minu võitlusvaim oli see, mis lubas mul edasi mängida ilma et mu meeleolu oleks must võitu saanud. Esimestel minutitel oli ta käitunud nagu loom. Ta oli mind lauapalli saamiseks kõrvale löönud, tormanud otse läbi minu korvi juurde, kasutanud ettearvamatult oma küünarnukke ja põlvi. Ma polnud kunagi niimoodi mänginud ja ma polnud ka kunagi mänginud kellegi vastu, kes nii  mängis.

Pärast seda, kui olin kolmandat korda oma kondid maast üles korjanud ja tema peale maruvihaseks hakkasin saama, viskas ta palli minule ja ütles,”7 – 1.” Ta hääles ei olnud naeru. Kuid ka mitte narritamist. Korvpall oli tema jaoks asjalik, kõikehaarav võistlus. Ja ma nägin, kuidas ta sellest mõnu tundis.

Ma oleks võinud raevu sattuda. Ma olin temast raskem ja ma oleks võinud temast lihtsalt barbaarselt üle joosta, temaga kokku põrgata, ta jalust lüüa ja siis pall pealt korvi panna. Osa minust tahtis seda teha. Tahtis hirmsasti. Aga see polnud päris see, mida ta minule tegi. Ta näis reegleid väheke väänavat, mitte neid otseselt rikkuvat. Ta lihtsalt mängis toorelt, agressiivselt, aga enamuses puhast korvpalli. Ma ei olnud selleks valmis olnud. Arvatavasti oli oma osa ka selles, et ta tüdruk oli.

Ma oleks võinud vihastada ja räpaselt mängida, aga selle  asemel ma otsustasin proovida, kas suudan ka toorelt mängida. Toorelt, aga mitte räpaselt. Seda otsust oli raske teha olnud. Tüdrukutega õige käitumise asja pärast. Missugune viieteist aastane poiss tahab mängida väga toorelt kena ponisabaga tüdrukuga kelle rinnanibud kergelt aga märgatavalt tema rinnahoidja alt näha on? Mitte see poiss, isegi kui ta on gei.

Hingasin mõned korrad sügavalt, siis vaatasin talle otsa ja küsisin, “Valmis?”

Ta noogutas. Alustasin driblinguga otse tema peale. Ta tõmbas natuke küüru, oma põlvi painutades, taganemata. Kui ta lähedal olin, tegin kiire sammu vasakule, ja kui ta oma raskuse sinna suunda nihutas, liigutades ainult oma raskuskeset, mitte jalgu, liikusin ma paremale, teda seejuures tugevalt riivates. Ta komistas ja mul oli kerge pall pealt korvi panna.

“7 – 2,” ütlesin ilmetu häälega ja viskasin palli talle.

Sellest hetkest ma mängisime õiglaselt ja võrdselt. Peaaegu.  Tema võitis, aga tal oli selleks ajaks ka suur edumaa ja mina polnud küllalt osav teda punkte viskamast takistama või siis temast rohkem punkte saama. Samuti märkasin ma, et kui teda väga tihedalt katsin, oli ta sunnitud kaugviskeid tegema. Ainuke probleem oli selles, et suurem jagu nendest tabas korvi. Tal oli suurepärane kaugviske tabavus. Ma olin väheke šokeeritud, kui ta puuris viskeid korvi kolme punkti joone tagant ja oma eduseisu lõpu poole kasvatas. Seepärast arvan, et pidada meie mängu sellest hetkest alates võrdseks oleks kerge tõe väänamine.

Aga ma mängisin temaga võrdselt ülejäänud punktide peale, kui olin avastanud parima mooduse kuidas teda takistada peale viskamast ja järgmine mäng oli juba kaunis võrdne. Toores, füüsiline, aga võrdne.

Kui mäng läbi sai, olime mõlemad väsinud ja marraskil, aga tundsin end väga hästi. Olin vabanenud mõnedest tunnetest isa vastu ja isegi Chase vastu. Raske füüsiline mäng oli midagi, mida olin vajanud.

Lindsey ei olnud mulle kaastunnet üles näidanud. Austus? Jah. Ehk oli see ühe väga hea sõpruse algus? Ma lootsin seda.

Enamat?
Kas ma tahtsin temaga enamat?

Ta oli ju kena ja ma polnud kunagi varem tundud temasugust tüdrukut – nii  vaimustatud, võistluslik, füüsiline ja väljakutsuv. Ta meeldis mulle väga. Nii et ‘enamat’ oli midagi, mille üle hiljem mõelda. Ma polnud seda kohe maha kandnud  ja see oli omakorda asi, mille üle ka mõelda. Sest mul polnud kahtlustki, et ma gei olin. Või oli?

Lõpuks lähen koju, peale pikka jutuajamist Lindseyga, kui me selgadega vastu kuuri seina toetasime. Isa on arvatavasti oma kontoriruumis töötamas. Ukse alt tuleb valgust. Katsun vaikselt ust ja leian, et see on lukus. Mida ta ka seal ei tee, ei taha ta, et ma sellest teaksin. See peab olema midagi enamat kui ära visatava kraami sorteerimine. Kuna ukse alt valgust tuleb, siis on ta seal sees. Aga luku taga.

Oma toas kontrollin arvutit ja näen emaili Chaselt. Lõpuks! Teen selle lahti. Ta vabandab et pole kirjutanud. Ütleb, et see on nii raske. Ta tunneb minust nii hirmsasti puudust, et see teeb valu ja mulle kirjutada püüdes läheb valu suuremaks, kuna see justkui rõhutab, et me enam koos ei ole – ja enam kokku ei saa. Ta ütleb, et püüab kirjutada, aga pole kindel, et ta seda väga tihti teeb. Kiri
ei ole üldse tema moodi. Chase on rõõmus poiss ja temas on palju lõbusust. Selles kirjas pole midagi lõbusat.

Kirjutan talle pika emaili, rääkides, kui palju mina temast ka puudust tunnen, aga räägin ka edasi liikumisest, et loodetavasti oleme ükskord jälle koos, aga sinnamaani peame oma elu edasi elama. Ma ei tea; mulle tundub see nõrk, üldsegi mitte veenev, natuke maitsetu, võib-olla natuke ebarealistlik, võib-olla mitte küllalt kaasatundlik ka. Arvatavasti seepärast, et mina pole kunagi pidanud teda üles puksima. Mina olen see, kes alati on olnud liiga enesesse vaatav. Chase ei kuluta aega eneseanalüüsile. Lihtsalt läheb kaasa oma meeleoludega, püüdmata neist aru saada. Sageli pahandas ta minu peale, kui olin tujust ära põhjusel, mis tema jaoks polnud mingi põhjus. Ta oli osav mind kurvameelsusest välja tõmbama. Minul oli sellega vähe kogemust.

Tunnen temast väga puudust. Aga kui järele mõelda, siis Lindseyga kohtumine vähendab seda valu. Teeb sellega toimetulemise lihtsamaks.