4. peatükk

Metsast lahkudes märkan, et ma pole ainuke kellega muutus on toimunud. Maja ees on auto, töömeeste auto ja näen kahte meest katusel. Nad maadlevad suure ümmarguse plastikust asjaga ja kui nad on selle  paigale saanud ja mina olen liikunud nii et näen seda paremini, saan aru, et see on satelliidi antenn.

Ma arvasin, et isa soovis eraldatud olla!

Lähen läbi köögi majja  ja kuulen drelli  häält elutoast. Kas majas on veel töömehi?  Lähen läbi lühikese esiku vaatama. Leian isa ukse juures, millest pääseb elutoast väikesesse tuppa. Ta puurib elektridrelliga auke, alguses ukse raami sisse, siis ukse sisse. See tuba näeb välja nagu väike magamistuba, aga miks on ta eluruumi kõrval? Seal on teine ruum, mis sobiks just kabinetiks, aga milleks on siis see tuba  mõeldud, mille juures isa töötab?

Siis ma mõtlen. See on vana talumaja. Kui see ehitati, polnud siin keskkütet. Arvan et see väike ruum oli mõeldud magamistoaks ja võib-olla oli ta siin all elutoa kõrval seepärast, et siin oli suurem kamin ja seetõttu oli siin talvel soojem kui ülakorrusel. Vaatan, kuidas isa töötab. Nüüd saan aru, mida ta teeb. Ta paigutab uksele riivi. Ja mitte ainult ühte. Ta kinnitab ühe ukse välisküljele, teise aga natuke kõrgemale ukse siseküljele.

“Milleks sa seda teed?” küsin.

Ta pöördub ja vaatab mind. „Oh, tere, Troy.”

Ma pilgutan silmi. Midagi on teisiti. Tema hääl on elavam, kui olen nädalaid kuulnud. Ta on isegi naeratuse vari näos.
“Ah, tere” ütlen. “Mis toimub?”

Mina küsin ukse kohta, aga tema vastab millegi muu kohta. “Sa rääkisid interneti ühendusest, enne kui me kodust lahkusime. Mõtlesin selle üle ja otsustasin, et sa vajad seda. Sa oled siin kaugel kinni, sul peaks olema email, Facebook, kõik need asjad.”

“Aga..” Ma ei tea, mida öelda. Ta seisab sirgemalt, tema näos on väljendusrikkus asendanud tühjuse, ja kuigi ta silmad ei sädele, on neis vähemasti elu.
Tunnen, et pole mõistlik seda mainida. Nii pöördun tagasi ukse küsimuse juurde.

“Mis nende lukkudega on?”
Ta mugistab naerda. “Arvasin ainult, et vajan kindlamat kohta mõningase kraami hoidmiseks. Kuule, nood mehed kes taldrikut monteerivad on peaaegu valmis. Sa ehk tahad oma arvuti üles seada, siis nad saavad teada, et kõik töötab.”

Nii ma teen. Lähen ja pakin lahti oma arvuti, printeri ja muu koli ja ühendan kõik omavahel juhmetega. Kui mehed lõpetavad, tuleb isa ja aitab mul kõik käima saada. Ta on selles nii osav, et lihtsalt hämmastav. Aga ta õpetab mind ka, hea küll, varem ta õpetas, ja ma olen innukas õpilane.

Esimene asi mida ma teen, kui kõik töötab, on e-mailide kontrollimine. Chaselt ei ole midagi. Ma pole üllatunud, arvestades kui rivist väljas ta minu lahkumisel oli. Meil polnud põhjust emaile vahetada ja ta teadis, et isal ja minul kulub mõnda ega, et end sisse seada. Saadan talle kirjakese, milles räägin maja hankimisest, kus me nüüd elame ja kui eraldatud me oleme. Ma räägin talle isegi oma metsaskäigust. Selle, mis seal juhtus, otsustasin jätta teise emaili jaoks.  Samuti selle, kui palju ma end nüüd paremini tunnen kui varem. Pole taktitundeline seda öelda, ta saaks sellest valesti aru, ükskõik kui ettevaatlik ma ka poleks, ja see teeks talle haiget. Ta oli meie lahkumineku pärast sama tujust ära kui minagi, ehk isegi rohkem.

Kolan natuke aega internetis. Ma ei lähe lehtedele, mida ma ikka olen vaadanud, kui mul vastav meeleolu on. Tunnen ikka veel midagi metsas olemise ajast ja ma ei taha seda tunnet määrida.

Kui hakkan arvutiga tegelemisest väsima, tõusen üles. Tuba on sama sünge  kui ennegi. Minu paranenud meeleolu ei ole mu ümbrusele mõjunud. Vaatan voodit, aga pöördun ära. Olen viimasel ajal liiga palju tukkunud.

Lähen alumisele korrusele. Isa paistab olevat hõivatud kastide kandmisega tuppa, millele ta just uue luku oli pannud.

“Lähen uurimisretkele,” hõikan talle.
Ta pea ilmub kastivirna tagant, mis tal süles on ja ta vastab, “Hästi, tunne sellest rõõmu.”

Minu isa mulle rõõmu soovimas pole midagi sellist, mis eile või pikka aega enne seda oleks võinud juhtuda.

Kõnnin külavaheteed pidi edasi, vastassuunas sellele, kus ma juba olnud olen, minnes ei tea mille suunas. Kas see on ummiktee? Kas see viib sillutatud teeni? Kui nii, kas ta ristub sellega või lõpeb seal? Ja kui kaugele ta läheb?

On kaunis suvepäev. Kirkas sinises taevas on ainult mõned pilved. Enamasti tihedad cumulus pilved, kuigi mõned kohevad stratus ja cirrus pilved on ka nähtaval. Mulle meeldib cumulus pilvi vaadata ja otsustada, mis kujundeid nad moodustavad, aga ma ei saa seda kõndides teha. Peatun ja vahin taevast. Aga tunnen midagi sarnast, nagu enne oma toas: pean edasi liikuma, pean tegutsema. Pööran silmad taevalt ja lähen edasi.

Tundub, et temperatuur on 30 kraadi ringis. Jahedam kui eile. Piisavalt soe, et kõndides natuke higistada, aga mitte ebamugav. Juhuslik laisk tuuleiil paitab mind aeg ajalt, just nii sageli ja nii tugevalt, et seda märkaksin.

Möödun põldudest. Erinevalt nendest, millest möödusime, kui sõitsime sinna, mis nüüd on mu kodu on,  pole need umbrohtu täis kasvanud ja söötis vaid on üles haritud. On varajane suvi ja vili alles sirgub. Möödun maisipõllust, kus varred on umbes pooleteise meetri kõrgused ja teisest põllust, kus kasvab midagi, mida ma ei oska määrata. Tee ise on tolmune ja lohke ning auke täis -  mitte nii palju, et raske oleks sõita, aga piisavalt, et peab aeglaselt sõitma, et auto amortisaatoreid ja vedrutust säästa. Kõnnin tee äärt mööda, mis on tasane. Autosid pole. Ma pole mitte ühtegi näinud.

Eespool kaugemal on näha maja. See on samal pool teed kui meie oma, mets ikka veel üle tee. Ma ei tea, kui sügav mets on aga tee ääres laiub see miili või kahe pikkuses.
 
Jätkan kõndimist. Maja tuleb lähemale, kuigi asetseb teest kaugel eemal. Maja on värskelt valgeks värvitud, selle värv on palju valgem ja värskem kui meie majal. Maja taga paistab kuur, kuuri taga karjamaa, millel on paar hobust ja mõned lehmad ja taraga ümbritsetud õu kuuri ees, kus uitavad maast nokkivad kanad. Ühtegi inimest ei ole näha. 
Ja siis ma näen kedagi. Kohe maja taga on pesunöör millel ripub kuivav pesu. Ma pole seda kunagi elus näinud, välja arvatud vanades mustvalgetes filmides. Aga siin näen seda reaalses elus.  Linad, riided, rätikud, igasugust kraami ripub enamjagu sirgelt alla, aga aegajalt kergelt lehvides, kui tuulehoog end tunda annab. Peatun ja siis näen tüdrukut. Ta võtab pesupulki nöörilt maha, hoides pesu kinni, et see maha ei kukuks. Iga  pulkadest vabastatud eseme  voldib ta kokku ja paneb suurde korvi, mis on tema lähedal maas.

Ta on liiga kaugel, et teda korralikult näha, aga ma arvan, et ta on noor. Tal on ponisaba, näen seda  ja enamusel vanematel naistel seda ei ole. Tal on valge t-särk seljas, lühikesed spordipüksid ja plätud jalas.

Peatun ja mingil põhjusel ei taha, et ta mind näeks. Siis saan aru, kui rumal see on ja liigun edasi. Mul on ikka veel palju maad minna, enne kui jõuan kõrvu kohaga, kus ta töötab.
Jätkan kõndimist, tema jätkab nöörilt pesu võtmist.  Kui olen talle nii lähedal, kui tee viib, peab ta mind märganud olema – võib-olla seepärast, et ma liigun – kuna järsku vaatab ta üles.

Ma ei tea, kas peaksin peatuma ja rääkima, või mitte. Olen temast umbes poole jalgpalliväljaku kaugusel. Ma peatun ja me vahime üksteist. Siis hakkab mul ilma mingi põhjuseta piinlik ja ma liigun edasi. Minnes vaatan tagasi, ta seisab ja vaatab, ütlemata sõnagi. Olen liiga kaugel, et ta näoilmet näha.

Kui teda enam näha ei ole, imestan, miks ma ei peatunud. Siis taipan, et ta on mu naaber. Otsustan, et olin rumal ja lapsik ja oleks vähemasti pidanud talle ‘tere’ hõikama. Pööran ümber ja kõnnin tagasi. Kui tema maja juurde jõuan, siis pole teda näha. Kõik pesu on kadunud ja tema ka.

Mingil seletamatul põhjusel on mul pettumuse ja kahju tunne.
Jätkan oma maja poole kõndimist, jalutades aeglaselt suvekuumuses. Tunnetan õhku, metsa, põldusid enda ümber. Tunnetan konarlikku teepeenart oma kingataldade all ja tunnen tee tolmu lõhna, kui tuul teda kõditab.
Mõtlen tüdrukule, keda nägin ja siis ilma mingi põhjuseta tulevad tagasi mõtted Chasest. Elavad, emotsionaalsed, mälestusi äratavad mõtted.

Kui ma kümnene olin, oli suvel üks vihmane nädal. Ma polnud kunagi poiss, kes toas oleks soovinud aega veeta. Mina olin aktiivne ja mulle meeldis väljas sõpradega mängida. Korvpall, pesapall, ja jalgpall võtsid hulga aega, kui suuremaks kasvasin. Aga nooremana olin ka väga palju väljas, mängides tagaajamist, peitust ja igasuguseid teisi mänge, mõned  olid meie endi välja mõeldud  koos lõputu reeglite muutmise ja vaidlustega. Lapsed õpivad vaidlemise kunsti ja vaidlustes peale jäämist, määrates, kas mänguväljaku piiriks on suur tammepuu või roosipeenar.

Vihmane nädal tähendas toas istumist ja mina olin juba esimese päeva lõpus rahutu. Chase poole minek polnud ka palju parem. Seal ei olnud midagi rohkem teha, kui minu kodus. Siiski oli seal parem: Chase oli seal.

Chase oli mu sõpradest ainuke, kes raamatuid luges. Talle ei olnud toas olemine ebamugav, isegi täiesti üksinda. Ta sai hästi hakkama voodi ja raamatuga. Kui mina ei sallinud vihmast päeva ja toas istumist, ei häirinud see teda mitte raasugi. Aga kui tagasi mõelda, siis see nädal, see suvi oli aeg, kui me muutuseime nendeks, kes me oleme. Enne olime sõbrad, kes tegid kõikki asju koos. Sel nädalal tegime midagi uut. Me rääkisime üksteisega tõsiselt.

Jooksin tema poole ja ta lasi mind sisse. Läksime tema tuppa. Oli näha, et ta oli voodis lebanud ja raamat, mida ta lugenud oli, lebas tagurpidi seal, kuhu ta oli selle jätnud. Raamat oli Frances Burnett’i  Sala-aed.

Istusin voodi äärele ja võtsin raamatu kätte. Chase seisis ja jälgis mind.
“Kas see on üks nendest raamatustest nimekirjas, mille proua Alberton meile lugemiseks andis?” küsisin temalt.
“Jah.” Ta jälgis mind hoolikalt. Mõnikord ma narritasin teda ta lugemise pärast ja ta valmistus vastama, kui ma seda jälle teeksin. Tundsime üksteist kaunis hästi. Teadsin, et mu narritamine teda pahandab ja viimasel ajal hakkasin sellest hoiduma. Aga ma ikkagi tegin seda veel. Jälgisin vaid, et see liiga räige ei oleks.

Sirvisin raamatut natuke, hoides sõrme lehel, kust see lahti oli olnud. “Aga kas see ei ole üks tüdrukute raamatutest?” Pidin vaeva nägema, et naeratus mu näole ei roniks.

Aasta alguses oli meie inglise keele õpetaja andnud meile nimekirja loetavatest raamatutest. Me pidime lugema vähemasti viisteist raamatut enne 5 klassi lõpetamist. Kui lugesime rohkem saime punkte kõrgema hinde poole, punktide arv sõltus enam loetud raamatute arvust. Üks nimekiri oli poisse huvitavatest raamatutest, teine pidi tüdrukutele erilist huvi pakkuma ja kolmas raamatutest, mis kõigile peaks meeldima. Igaüks võis valida raamatuid kõigist nimekirjadest.

Case tuli minu juurde, mina istusin voodi jalutsis jalad põrandal. Tema istus seljaga vastu voodi  päitsilauda, paljad jalad tekil. Ta ütles, „Ma küsisin temalt. Ta ütles, et mulle see meeldib.”

“Ja kas meeldib?”
“Jah. Isegi kui peategelase nimi on Mary.”

Ma naeratasin, kavatsusega teda narritada. Ta näis väga tõsine ja mingil põhjusel, millest ma päris hästi aru ei saanud, sundis see mind oma märkust alla neelama. See ilme, tõsine ja väga Chasele omane, pani mind kavatsetud naljatuse asemel küsima, mis tegi selle raamatu tema jaoks nii huvitavaks, nii köitvaks.

Tema vastas ja mina küsisin enam  tõsiseid küsimusi ja me rääkisime ilma naljatlemata. Raamatust rääkimine viis jutu poistele ja tüdrukutele, sellele  mida me arvasime nende erinevustest. Istusime Chase voodil kogu õhtupooliku, lihtsalt rääkides. Kui sel õhtul koju õhtusöögile läksin, tundsin teda hulga paremini, kuigi teadsin teda juba hulka aastaid. Sain aru, et ma polnud teda üldsegi tundnud. Ma teadsin, missugune ta oli väljas mängides, et talle meeldis riskida, kui rõõmsameelne ta oli, ja milline võitlejavaim tal oli.  Aga ma polnud teadnud, kui sügavalt ta asjade üle mõtles, kui küps ta oli, ja mida ta arvas sellistest asjadest nagu diskrimineerimine, vaesus ja ebaõiglus. Mõistsin, et selline Chase meeldis mulle enamgi, kui see, kellega ma mänge mängisin. Ta  oli väga taibukas, tal olid oma mõtted ja teadmised asjade kohta, tal olid omad vaated ja see oli põnev. Tahtsin sellest Chasest veelgi enam teada saada..

Arvan, et sellest päevast minu tunne Chase suhtes muutus. Enne seda päeva oli  ta hea sõber olnud, kuid kindlasti mitte keegi, keda ma parimaks sõbraks oleks võinud kutsuda. Minu tunded tema kohta olid pealiskaudsed olnud. Olid olnud sellised, mida üks kümne aastane tunneb teise suhtes. Aga peale seda vihmast päeva oli kõik teisiti. See, et temas oli nii palju enamat, oli minu jaoks tähtis.

Hakkasin temale teistmoodi vaatama.

Paistis, et Chase nägi ka mind teistmoodi. Olime sellel pärastlõunal palju lähedasemaks saanud. Seekord ma ei aimanudki, aga mulle hakkas sellest päevast koitma arusaam, kes minust saab.

Kui koju tulen, tuleb isa oma laoruumist välja. Räägin, et käisin teed mööda kaugemal ja et nägin seal talumaja, meie lähemate  naabrite oma. Tüdrukut ma ei maini.

Tema räägib mulle, et on saanud laoruumi kaunis hästi korda. “Pean selle kraami läbi sorteerima, Troy. Pean otsustama, mida jätta, mida ära visata. Palju sorteerimist ja lugemist ja muud sellist. See annab  mulle tööd järgnevateks päevadeks, võib-olla isegi kauemaks. Arvatavasti viin oma arvuti ka sinna. Kui sul mind vaja on ja sa mind kusagil ei näe, olen arvatavasti seal. Selles toas. Ma  mõtlen seda oma tööruumina kasutada.”

Vaatan talle otsa. See siis ei ole laoruum. Millegipärast tundub mulle, et sellega millest ta räägib, et paista kõik päris korras olevat, et midagi on natuke valesti. Ehk tema hääletooni pärast või siis vilksatusest tema silmis. Aga kuna ta pole enam nii äraolev, ei tee ma sellest numbrit. Ehk on ta ikka veel tagasiteel minu juurde. Ehk läheb tal veel mõnda aega, et lõpuni tulla.

On keskhommik. Teen endale võileiva ja lähen oma tuppa. Chaselt pole ikkagi teateid. Nüüd peaks minu arvates temalt juba midagi olema. Mida ta teeb, et ta mulle kirjutada ei saa?

Kirjutan talle veel ühe emaili.  Räägin talle tüdrukust keda nägin ja minu segadusest ja pahameelest iseenda üle, et ma ei peatunud et talle midagi öelda. Ma võin sellest Chasega rääkida. Ma võin temaga kõigest rääkida. Võin olla mina ise. Mõeldes sellele taipan, et ta on ainuke inimene maailmas, kellele võin seda täiesti ausalt öelda.

Kui sellega valmis saan, saadan meili ära, siis vaatan uuesti oma kirjakasti. Mitte midagi.

Longin alumisele korrusele, siis kõnnin välja kuuri juurde. See näeb samamoodi välja nagu enne. Seal ei ole midagi huvitavat. Vaatan metsa üle tee. Praegu ei ole mul tuju seda uurima minna. Olen rahutu, tunnen igavust ega tea, mida ma teha tahaksin. Midagi ei tundu õige. Võib-olla selle pärast, kuidas mu isa käitub. Ta on kõik, mis mul on ja kui ta on natuke segaseks läinud, mis siis minuga juhtub?  Ja nüüd oleme me siin eikusagil ega tunne kedagi.

Lähen majja ja ülakorrusele, aga mu tuba on ikka korrast ära. Mul pole tuju alustatud raamatut lugeda ja kui ma arvuti taha istun, meenutab see, et Chase mulle ei kirjuta. Tema oli mu ankur, kui kodus kõik halvasti hakkas minema. Tema juurest leidsin ma lohutust ja tuge. Ma ei tea, miks ta ei kirjuta.  Mul on kõhus tühi, hirmunud tunne. Mõtlen talle veel kirjutada, aga ei taha. Nüüd on tema kord.

Olen üksildane. Tean seda. Pööran ümber ja lähen alumisele korrale tagasi. Otsustan õhtusööki tegema hakata. Aeg hakkab juba sinnamaale jõudma. Isal pole aega ja mul on vaja midagi teha, pluss see et poiss peab süüa saama. Miks mitte õhtusööki valmistada? Ma pole mingi kokk, aga olen jälginud oma isa ja jälgisin ema, kui nad süüa tegid. Kui raske see saab olla?

Enne sissekolimist olime poes käinud. Leian külmikust hakkliha. Võtan selle välja ja viskan suurele praepannile. Kui see sisisema hakkab, võtan välja plastikust laia lapiku otsaga riistapuu, mida isa kasutab munade pannil ümber keeramiseks. Kasutan seda pannil liha tükeldamiseks, nii et see ei oleks nagu üks suur kotlet. Otsustan, et liha vajab arvatavasti natuke soola, seepärast raputan natuke peale ja näen et kapis on soola juures teisi maitseaineid. Mida kuradit, mõtlen ja viskan sekka natuke itaalia maitseaine segu.

Pannilt hakkab head lõhna tulema aga siis kui kraabin liha pannilt, et maitseainet juurde segada  jääb liha panni külge kinni. Ja lõhn on ka teistsugune, justkui oleks see liiga kuum. Otsustan, et ehk ei peaks nii kuumaga küpsetama ja keeran leegi väiksemaks. Kraabin panni, kuni liha enam kinni ei jää. Ikkagi on veel hea lõhn.

Maitsen liha ja see on hea, aga otsustan rohkem maitseainet juurde raputada. Vaatan kapi läbi ja leian mõned rohelist värvi maitseained, nagu itaalia segu. Mõtlen jälle, et mida kuradit. Raputan juurde majoraani, basiilikut, tüümiani, segan kõik sisse ja maitsen. Olen üllatunud, kui maitsev see on. Ma ei suuda naeratust tagasi hoida.

Võtan toidu tulelt. Ma ei taha seda ära kõrvetada. Nüüd pean otsustama, mida järgmisena teha.

Otsustan, et liha sobiks pasta peale panna. Panen makaronid õpetuse järgi potti. Näen, et neid saab palju enam, kui ma arvasin. Järgmisel korral juba tean, et nii palju pole vaja panna.

Kui makaronid valmis on, otsustan et vajan umbes kolmandiku keedetutest. Vaatan makarone, siis liha ja mulle tuleb idee. Panen liha pliidile tagasi, siis segan sinna niipalju makarone, kui õige tundub olevat. Kuni see soojeneb, võtan külmikust juustu ja kraabin seda peale. Hästi palju. Mulle juust meeldib. Siis panen kaane peale ja keeran leegi nii väikeseks kui võimalik.

Katan laua, siis lähen isa järele. Oma üllatuseks leian, et tema toa uks on lukus. Milleks ust lukustada, kui oled seal kraami sortimas?

“Isa?” ütles ja koputan.
“Jah,” vastab ta seest.
“Õhtusöök on valmis.”
“Tõesti?” Tema hääles on üllatust kuulda. Ja peabki olema. Ma pole kunagi oma elus õhtusööki valmistanud. Ta tuleb välja ja sulgeb enda taga ukse. Kui me tagasi kööki jõuame, on juust sulanud. Panen panni lauale alusele. Võtan omale cocat, tema võtab klaasi vett. Tõstan munakeerajaga toidu taldrikutele. Otsustan seda kraami kutsuda makalihaks.

See on tõesti hea ja isa ütleb mulle seda. Tundub, et ta on väga rahul. Ta ütleb, et keedaksin  järgmine kord sinna juurvilja ka juurde. Ütleb, et arvatavasti  peaksin lihast tulnud rasva ka välja nõrutama. Tal on õigus. Punastan. Ela ja õpi. Ta näeb mu punast nägu ja naerab. See on esimest korda üle pika aja, kui teda naermas kuulen. Tunnen end selle pärast  nii hästi.