3 peatükk

Sõitsime vaikides peale seda kui ta oli öelnud, et ei tea, kuhu ta läheb – kuhu meie läheme. Selle ütluse naeruväärsus üksinda aitas mul mõista, kui sügavale ta oli vajunud. Minu isa ei olnud mees, kes sellistele emotsioonidele järele annaks. Ta oli arvuti-veidrik, kes oli pööranud oma arvutiarmastuse oma perekonna heaks toimetulekuks. Ta oli meie kodulinnas väikeses firmas IT osakonna juhataja. Ja kuigi tal oli juhtivtöötaja positsioon, töötas ta meelsamini arvutitega, kui oma osakonda juhtis. Ta töötas inimestega hästi, oli lugupeetud aga enam nautis ta tehnilisi väljakutseid, millede lahendamisel ta nii osav oli.

Ta oli tehnikamees, kes lahendas ainult asjasse pühendatuile arusaadavaid probleeme kõrgtehnoloogia maailmas. Aga nüüd pidi ta tegelema reaalse maailma probleemidega, millega kaasnesid isiklikud tundmused ja ta oli omast elemendist väljas. Otsustasin, et pean lõpetama hellitatud poisikese mängimise ja teda toetama. Ta vajas seda. Ta oli mind kogu mu elu toetanud. Nüüd vajas ta seda minult. Meile kummalegi ei olnud mingit kasu minu mossitamisest. Pidin mehelikult käituma.

Ma ei teadnud, kui palju suudan aidata, aga viha ja sarkasm ei aita teda kindlasti kuidagi. Ma ei saaks oma eluga järje peale, enne kui ta pääseb seisundist, milles ta oli.  Abi minu poolt temale oleks lõpptulemusena ka abi mulle endale.

Sõitsime veel tunni vaikides. Nüüd olime suurtest linnades päris kaugel  maal, kus farmid vaheldusid  metsadega. Sõitsime paarist väikeset linnast läbi ja ma vaatasin ümber. Paistis, nagu oleksime minevikku sõitnud. Nendes linnakestes olid vanamoodsad  kauplused ja McDonaldsid või Pizza Huts-id paistsid seal päriselt puuduvat. Ühes linnakeses, kust me just lahkusime oli Marge’s Café ja Nicky’s Ristorante Italiano. Seal oli ka ainult üks valgusfoor, üks poodidega tänav ja üks bensiinijaam.

Mõtlesin kogu aeg, kui sõitsime. Kui jõudsime kolmkümmend või nelikümmend miili hiljem järgmisesse linna, mis paistis natuke suurem, ja isa paistis kõigi märkide järgi sellest ka läbi sõitvat, ütlesin, „Isa, kas me võiksime hetkeks peatuda?”

Ta vaatas minu poole, siis keeras tee äärde laialeheliste tammede alla. Olime just seljataha jätnud linna keskuse, mis oli natuke kaalukam kui väga väikestes linnades, millest olime viimati läbi sõitnud. Seal oli olnud väike kaubanduskeskus, äripiirkond, mis ei piirdunud ainult ühe tänavaga ja mitu valgusfoori. Nüüd olime elamurajoonis teel linnast välja.

“Mis sellel kohal viga on?” küsisin. “See on sama hea kui iga teine. Meil on vaja elukoht leida ja lõputu sõitmine ei vii meid sellele lähemale. Kui sul just mingit kindlat kohta meeles ei mõlgu, on see hea koht küll.”

Isa vaatas ringi, nähes tegelikult esimest korda linna, milles olime. Meie parkimiskoha lähedal olid tagasihoidliku suurusega vanad majad. Aga nad olid korrashoitud, murud olid hoolitsetud ja teisel pool teed sõitis jalgratastega paar last.

“Ärme sõidame kauem eikusagile, isa. Palun. Peatume siin.”
Isa vaatas mõne hetke enese ette ega öelnud midagi. Siis nõustus, rääkides emotsioonideta häälega. “Hästi,” oli kõik mida ta ütles.
Ma naeratasid ja lasin end istmele tagasi, hingates sügavalt sisse. “Mis edasi saab? Kas sa tahtsid korterit üürida?”

“Ei,” vastas ta istudes sirgemalt, hääl otsustavam kui varem. “Meile on maja vaja, ja ma tahan, et ta oleks teistest eemal. Vabanda Troy, aga ma pean olema teistest majadest eemal, eemal häirijatest. Kusagil maakohas. Arvatavasti mitte parim asi sinu jaoks, aga see on, mida ma vajan. Ma arvan, et peame ringi sõitma ja vaatama.”

“On ka parem moodus.” Istusin ka sirgemalt. Tundsin, et pean asjasse  sekkuma enam, kui lapsele kohane. Isal ei paistnud asjadest aimu olevat. “Peame leidma kinnisvaramaakleri ja uurima saada olevate majade kohta,” ütlesin. “Kas me tahame rentida või osta?”

Isa kortsutas kulmu. Nägin, et ta praktilised üksikasjad polnud need, mille üle ta mõelda oleks tahtnud ja et mina sundisin teda tagant. Ma ei teadnud, mida ta pea täis oli, aga ta oli sügavalt enesesse tõmbunud ja mina eksitasin teda. Mõtlesin, et see on hea ja halb. Tal oli vaja maailma, kus ülejäänud meist, elasid tagasi tulla, minu juurde tagasi tulla. Aga ta pidi võitlema ka oma sisemiste mis-iganes deemonitega, kes teda vaevasid. Minu mõte oli leida elukoht, kus ta saaks ennast taas leida.

Mina pidin teda aitama tavaliste asjadega, pidin tegema tema eest rutiinset, igapäevast mõtlemist. Aga ma olin ainult 15, vaid 15.  Ma ei tundnud maailma kombeid. Arvan, et praktiline olemine tuleb mul kaunis hästi välja. Ta oli alati öelnud, et mul on hea pea õlgadel, siis kui ta oli veel ta ise ja sedasorti asju ütles.
“Isa, sa ütlesid hommikusöögi ajal, et vajad aega et ennast taas kokku võtta, et asjadega hakkama saada. Ja kui me oma majast lahkusime, siis ütlesid, et peame varsti lahkuma, kuna lubasid võtmed rentnikele üle anda. Neid kahte asja kokku pannes tundub mulle, et sa kavatsed ühel päeval meie majja tagasi pöörduda.”

See pani mind veel muustki mõtlema. “Kas sa ütlesid oma töö üles, kui me lahkusime?”

Ta raputas pead. “Ei nad andsid mulle palgata puhkust.” Olin üllatunud, kuna nägin, kuidas ta silmis vilksatas naeratuse vari. See oli kurb naeratus, aga ikkagi... ta polnud viimasel ajal üldse naeratanud. “Nad ütlesid, et tahavad mind tagasi.”

“Siis on hästi.” Sundisin end olema väga positiivne ja püüdsin et mu hääl kõlaks ka niimoodi. “Me läheme maakleri juurde ja räägime talle, et otsime rentimiseks maja, möbleeritud maja maal. Kui on veel midagi peale eraldatuse, võid sa talle sellest rääkida. Eks?”

Ta ei vastanud. Selle asemel ta noogutas, näol lühike viltune naeratus. Nägin vilksatust oma vanast isast, keda ma polnud liigagi kaua näinud.

Õhtupooliku ja järgmise hommiku veetsime otsides. Maakler näis nagu nälgiv mees, kes näeb tänupüha kalkunit pidulaual. Võis arvata, et ta äri läheb väga viletsalt. Aga tal oli meile mitmeid maju näidata. Isa tahtis midagi eraldatut, midagi möbleeritut, ja midagi mida ta saab rentida ja maakler ütles, et oleme tulnud õigesse paika, et see maakond on spetsialiseerunud eraldatusele. Ma arvan, et ta tegi nalja.

Kui ta meid oma neli-aastat-vanas hõbedases Caddys ringi sõidutas, andis ta meile väikese ülevaate kohalikust ajaloost. “Valge Tamm on vana, vana linn. Vanasti oli siin veski, eelmise sajandi alguses. Jahvatas kõiksugu kraami, mitte ainult vilja. See pole kunagi edukas linn olnud.  Elanikud on siin elanud toimetuleku piiril. Siin oli väike kaevandus ja veski jahvatas maaki ka, kui ei olnud viljakoristuse aeg. On olnud aegu, kus ta on olnud mõõdukalt jõukas. Praegu on kitsad ajad, suurem jagu meist tuleb just ots otsaga kokku.

“Põllupidamine, kaevandus ja siis saeveski ka.  Inimesed tulid enamus aastaid kenasti toime; keegi ei saanud rikkaks, aga see oli alati hea koht lapsi kasvatada ja sõltumatult elada. Kõige suuremaks, mis linn kunagi on saanud, oli just natuke vähem kui seitseteist tuhat inimest. Nüüd on siin ainult kaksteist tuhat. Palju inimesi on surnud, mõned on ära kolinud ja kui raudtee tähtsus vähenes ja meist 15 miili kaugusele kiirtee ehitati, siis - nüüd oleme väiksemad. Hulga lapsi kasvab siin üles, läheb ära kolledžisse ega tule enam kunagi tagasi. Aga see on siiski kena piirkond elamiseks. Tõesti kena. Vähe kuritegevust, noortekambad puuduvad, ainult perekonnad.”

“Kas siin keskkool ka on?” küsisin. Ma teadsin, et kusagil peaks üks olema. Kas siin, või siis kusagil kes teab kus asuv keskne kool, kuhu lapsi siit ja ümberkaudsetest linnadest koolibussiga veeti. Ma lähen kümnendasse klassi, kui kool peale hakkab. Arvasin et kaksteist tuhat elanikku olid ära teeninud keskkooli linnas, mitte kusagil miilde pikkuse igapäevase bussisõidu kaugusel. Polnud lootust, et me enne kooli algust siit lahkuksime.

Maakler oli sedavõrd ametis oma müügitööga, et ei vastanud mu küsimusele. Arvatavasti pidi ta linna kiitma, kuna rendimajad mida ta meile näitas, polnud suuremad asjad. Enamasti olid nad vanad. Arvata võib, et kui linna elanikkond vähenes viietuhande võrra, ei vajatud enam suurt hulka maju. Isa huvitavad eraldatud majad olid linnast kaugel eemal ja ümbritsetud kas põldude või metsaga või mõnikord ka mõlemaga. Meile polnud suurt maja vaja, aga arvan, et farmerite perekonnad kippusid suured olema. Seepärast olid meile näidatavad majad peale selle, et olid vanad ja vajasid remonti, ka suured. Mõnedes polnud veevärki, või elektrit. Arvan, et väljanägemise järgi olid nad juba kaua aega turul olnud ja mulle paistis, et jäävad sinna veel kauaks.

Esimesel päeval ei leidnud me midagi ja veetsime öö motellis, mida maakler oli meile soovitanud. Sõime kohvikus, mis polnud liiga täis, kuid kus oli korralik toit. Mina sõin pikkpoissi.

Isa läks kohe magama, kui me peale õhtusööki hilja õhtul motelli tulime. Ta vahetas minuga paar sõna, mis oli edasiminek. Aga ta polnud ikkagi veel ta ise. Nägin seda ta silmadest.

Hommikust sõime ühes teises kohvikus ja sõitsime enne maakleriga kohtumist linna vaatama. Nägin keskkooli, raamatukogu, väikest haiglat, paari linnaparki. Neil oli ka linnaujula ja kuigi  kell oli alles üheksa hommikul, nägin lapsi kokkurullitud käterättidega kaenla all ujula poole minemas. Selle järgi, kui kuum eile oli olnud, kujutlesin, et bassein oli kõvas kasutuses.

Ootasime, kuni maakler kella kümneks ilmus. Läksime tema autosse. Nagu eilegi, alustas ta rohkete küsimustega nagu, kust me pärit oleme, miks me siia kolime, kus mu isa töötas, kas tal naine ka on ja nii edasi ja nii edasi. Kui isa talle midagi ei vastanud, ainult aknast välja vaatas, ei teinud see teda üldsegi araks, vaevalt pani isegi kõhklema. Ta jätkas vaid rääkimist. Ta oli müügimees. Olin seda varemgi näinud. Eriti kauplustes, kui müügimehed said vahendustasu. Tundlikkus klientide suhtes paistis olevat midagi niisugust, mis neist müügimeeste koolis välja oli tambitud.

Just peale lõunat rääkis ta meile majast mida ta nimetas Higginsite kohaks. Ta ütles, et see on arvatavasti liiga kaugel, aga et tal hakkavad kohad otsa saama. Sõitsime umbes kümme miili linnast välja, siis keerasime sillutatud teelt külavaheteele. Vasakut kätt olid põllumaad, paremat kätt mets. Sõitsime, kuni lõpuks möödusime üksikust talumajast. Siis sõitsime veel. Lõpuks, peagu miili kaugusel nägin vasakut kätt teest kaugel eemal teist talumaja. Minu mõte seda nähes oli, missugune üksildane koht. Meist paremal laius metsmüür.  See polnud läbitamatu müür, kuid teelt vaadates polnud kuigi kaugele metsa sisse näha. Majast ida poole olid põllud ja nii palju kui ma nägin, ka maja taga. Lääne pool oli jäätmaa, kaetud umbrohu, põõsaste ja suuremate kivipaljanditega. Põldudel ei paistnud midagi kasvavat ega ka mõnda aega kasvanud olevat. Sõitsime meist paremal asuva metsa äärt pidi, siis tuli sissesõidu tee vasakul. Hästi kaugel tagapool oli näha väike maja kuuriga selle taga. Maja esine  ei paistnud õue moodi, rohkem mahajäetud põllu moodi.
Sissesõidu teel kasvas rattarööbastes umbrohi, kõrgem umbrohi rööbaste vahel. Caddy põhi käis paaril korral vastu maad, kuigi me sõitsime kiirusega umbes kuus miili tunnis.

“Siin pole mõned aastad keegi elanud. Suur korporatsioon ostis suure hulga mahajäetud talumaju ja krunte kokku. Minu arvates kasutavad nad neid maksude maha kirjutamiseks. Nad said need võileivahinnaga. Ma saan vahendustasu, kui mul õnnestub mõni nendest rentida. See ongi üks nendest majadest. See oli kena maja, kui Higginsite pere siin elas. Ma ei tea, kuidas see nüüd välja näeb. Ma pole siin üle aasta käinud.”

Maja oli väiksem, kui teised, mida me vaadanud olime, aga see meeldis mulle. See tähendas, et meil pole ülearuseid ruume, mida kütta ja koristada. Aga aja jooksul, kui teda polnud kasutatud, oli sinna tekkinud läppunud ja ebameeldiv lõhn, ja ta tundus räpase ja mustana.

Maja oli täis tolmunud mööblit, ja oli näha et see on aastaid kasutuses olnud. Isa käis sõnagi lausumata ruumid läbi, siis läks välja ümbritsevat krunti vaatama, vaadates ka kuuri. Selle maja juurest ei paistnud ühtegi teist maja, ja puude müür üle tee tugevdas muljet, et oleme täiesti üksinda.

Ühtekokku tundus kõik kaunis masendav ja üksildane. Isa tõmbas mind kõrvale ja küsis, mida ma arvan. Minu meelest oli see temast suuremeelne, asja minuga arutada.

“Mina arvan seda, et kui sa soovid paika, kus sind ei häiritaks, siis on raske leida paremat kui see.” Kui kavatsesin talle toeks olla, siis nüüd oli kindlasti aeg sellega alustada. Mu süda käskis mul karjuda ja õiendada. Siin pärapõrgus elamine oleks kohutav.

Ta vaatas mulle otsa, noogutas ja ütles, “Ma ütlen talle, et me tahame seda.”

“Ei, isa.  Ära ütle. Las mina teen seda.” Läksin maakleri juurde kes näris oma autole toetudes hambaorkki. “Isa kahtleb,” ütlesin. „Rent on liiga kõrge sellise suuruse ja asukohaga maja jaoks, isegi kui ta arvab, et tal selleks võimalusi on. Aga ta tahab ka teisi maaklereid proovida. Mulle tundub, et see on linnast ja koolist liiga kaugel. Ma lähen siin segaseks. Aga samas olen ma kõigest sellest väsinud ja ma tunnen teda. Ta võib otsimisele terve nädala kulutada ja ikkagi ei suuda otsustada.”
Ma vaikisin ja näitasin välja, et mu tuju on rikutud. Seda polnud nii raske teeselda.
“Vaadake, asi on selles, et ma ei näe edasisel otsimisel mõtet. Minu jaoks on üks maja sama halb kui teine. Nii siis arvan ma, et teie  tahate tehingut lõpetada ja mina tahan sellega ühele poole saada ja maja ise pole palju erinev teistest. Te võite temaga selle maja peale lepingu saada,  kui natuke vaeva näete. Teate küll, vähendage kuurenti sellest, mida te küsisite $400 võrra kuus, ütelge, et te lasete koristusbrigaadil maja pööningust keldrini puhastada, seda sorti asjad.  Te võite talle kergesti augu pähe rääkida ja teenite endale oma vahendustasu.”

Saime selle maja. Ma ei tea, kas see oli õige olnud nii toetav olla selle paiga rentimisel. Oleksin palju meelsamini linnas elanud. Ma ei näinud selles majas midagi head. Sellega kaasnes ainult üks asi ja see polnud midagi, mida ma oleksin enda jaoks soovinud. Aga see oli, mida isa soovis. Maja oli kindlasti teistest eraldiseisev.

Tõusen üles ja hakkan lahti pakkima. See tuba oli väiksem kui see, milles olin üles kasvanud. Ma ei teadnud, kuhu kõik asjad panna. Otsustan, et osa kraami jääb lihtsalt kastidesse. Ma ei teadnud, kui kauaks me siia jääme. Igaveseks? Üheks kuuks? Ükskord ma lähen alla ja panen isa rääkima, aga praegu ma ei usu et temagi seda teab. Mida head on selles, kui oma viha tema peale välja valan? Temal on oma tunnetele samasugune õigus nagu minulgi. Me katsume mõlemad hakkama saada nii hästi kui suudame.

Ma ei suuda rohkem lahti pakkida. See hullumeelsus. Ma lähen segaseks. Pean siit välja saama. Pöördun ära raamatutega kastist, millest olin voodi kõrvale tühjale riiulile raamatuid ladunud. Hingan sügavalt sisse.

Ma ei näe isa alumisel korrusel. Ta on kusagil, aga praegu ma ei hooli sellest, kus. Esiuks on lahti, ainult võrkuks on kinni. Arvan, et isa tahab värsket õhku majja lasta. Päev on soe. Hakkan mõtlema, et siin tulevad kõik päevad kuumad. Aga Missouris oli ka samamoodi. Olen sellega harjunud. Lähen esiuksest välja, lastes vedrul võrkukse sulgeda. Suundun metsa poole.

Metsas mu meeleolu muutub. Viha minu sees on ikka alles, tunnen seda, aga tundub, et mind ümbritsev on seda vähendanud. Siin ei tüki väline maailm peale. Olen siin puude ja põõsaste vahel ja nad tunduvad reaalsete ja kaalukatena ning ükskõiksed minu elu probleemide suhtes. Metsas on üle kõige võlvuv rahu tunne. Õhk on täidetud kasvamise, lillede, maa ja puude lõhnaga. Tunnen ära jalakad, hulga tammesid ja papleid ja muidugi eristuvad punased vahtrad. Metsas kasvavad ka mõned punased seedrid ja nende vaigulõhna on õhus tunda. Metsa all kasvab palju tagasihoidlikke metsalilli, siin-seal laiutavad madalad põõsad. Alusmetsas kasvab ka palju väikesi sügavroheliste südamekujuliste lehtede vahelt paistvate lillakate õitega taimi. Kummardun, nopin ühe nendest ja nuusutan. Jah, tema lõhn, vaevumärgatav metsaparfüüm on osa metsa lõhnast. Hõõrun õielehti sõrmede vahel ja lõhn muutub tugevamaks, jäädes endiselt meeldivaks.

Lähen sügavamale metsa, teadvustades endale, et mul pole metsaga kogemust, et ma pean meeles pidama, kuhu ma lähen. Puud kasvavad nii tihedalt, et ümbrust on raske jälgida. Võib-olla on see petlik. Olen sirgjooneliselt kõndinud aga kui ma ümber pööran, paistab kõik samasugusena kui eespool. Ilma hea suunatajuta võiksin kergesti ära eksida. Kui ma nüüd otse tagasi lähen, mis minu arvates on otse tagasi, kas ma siis jõuan koju?

Tunnen end natuke ebakindlalt ja hakkan tagasi minema ja varsti näengi taamal puude vahelt maja. Peatun. Eksimise tunne kaob aga üksinduse tunne ei kao. Mulle tundub, et olen ainus inimene mitme miili kaugusel ümbruses. Seisan vaikselt ja lasen metsal endasse imbuda. Kuulda on hääli. Tuul, mida maapinnal tunda ei ole, sahistab lehtedega. Lehed hõõrduvad üksteise vastu ja kahisevad tasa. Kuulda on linnulaulu ja oravate või jäneste või kellegi sellise poolt tekitatud hääli. Mina olen linnapoiss, omast elemendist väljas.
Keeran uuesti ümber, jälle seljaga maja poole ja lähen natuke sügavamale metsa. Eespool vasakul paistab metsalagendik. Seisan ja vahin seda mõne hetke.

Sellel lagendikul on aura. Lehestik on siin hõredam kui mujal metsa all ja rohkem päikesevalgust pääseb läbi. Aga päike haarab endaga lehtede rohelise värvi ja annab valgusele roheka tooni, mille põhjusest ma aru ei saa. Lagendikul kasvavad kõrged sõnajalad, ja ma pole kusagil mujal metsas sõnajalgu näinud. Kui lagendikule astun, on selle pind pehme ja sametine. Siin on ka tugev lõhn, terav muskuselõhn, mis mulle pähe tõuseb ja mu meeli erutab.

See koht on eriline. Ma tunnen seda. Siin on midagi sellist, mis paneb mind tundma ... tundma mida? Justkui aukartust, ma arvan.

Sisenen kaugemale lagendikule. See on ümbritsetud lähestikku kasvavate suurte puudega näeb välja nagu suur tuba, eraldatud ülejäänud metsast. Siin on vaiksem, nagu tunneksid metsaloomad selle koha vastu lugupidamist.

Lagendiku ühte serva tähistab langenud puu, moodustades loodusliku pingi. Liigun aeglaselt selle juurde ja istun maha.
Mu mõtteid, mõtteid mis on keerelnud mu peas nähtavasti kuid, vaigistab metsas kogetud rahu ja ma tunnen, kui mõnus see hingerahu on. Tunnetan mõne hetke selle ilu ja mõtlen. Olen nii väsinud vihast. Ma olen nii väsinud kõigist oma elu pahandustest. Tahan uuesti alustada. Tahan uuesti rõõmus olla. Nii palju asju on juhtunud, nii palju muret ja valu. Ma olen lasknud sellel end neelata.

Ma mõtlen isast ja emast, aga eriti Carlyst. Mõtlen, et ema elab nüüd kusagil uues kohas. Mõtlen, et elan siin eikusagil majas, uude kooli minemisest, seal uute inimeste kohtamisest, soovides neid tundma õppida.

Mu mõtted keerlevad jälle, enam kui ma suudan käsitleda. Püüan oma mõtlemist vaigistada, keskenduda. Üks asi, mis vaigistab tormi mu peas on Chasele mõtlemine. Kujutlen, et ta on nüüd minuga siin. Siin metsas, minuga. Siin lagendikul, peagu müstilises kohas. Ainult meie. Mõtted, mälestused temast täidavad mu teadvuse. Üllatuseks, mul tõuseb.

Olen oma reaktsioonist jahmunud. Juba mõnda aega pole selleks mingit  põhjust olnud. See peab olema atmosfäär, fakt et olen üksinda, kõikehaarav rahu on see, mis mu erutust põhjustab. Siin istudes taipan äkki, et mu viha on kadunud. Ma ei ole enam nii tujust ära, kui viimasel ajal. Tunnen et olen osa  loodusest siin lagendikul. Mu keha reageerib sellele, esmatähtsad tunded ründavad mind. Katsun ennast, surun käe vastu. Ma pole mitte kunagi midagi väljas teinud. Siin olen üksinda. See oli päevi tagasi, kui ma, kui ma..

Teen püksluku lahti. Olen kärsitu, mu süda tümpsub vägevalt. Mõtted Casest neelavad mind. Mõtlen meie esimesele korrale...

Ta vaatas mulle otsa ja mina temale, ja siis libistas ta julgelt oma aluspüksid maha. Olin tema juurde ööseks külla jäänud, nagu me sageli tegime. Terve õhtu oli õhus meie vahel pinget olnud, meid millelegi suunamas. Pinget, mille sarnast ma varem tundnud polnud. Riietusime magamaminekuks lahti. Me olime alati aluspesu selga jätnud, kui külas olles magasime. Aga sel õhtul ta võttis ära.

Tal oli kõva ja ta seisis, lastes mul vaadata. Ta oli alati minust julgem olnud. Alati katsus piire rohkem kui mina. Mida seikluslikku me ka ei teinud, ikka tema õhutusel. Ma vaatasin ja punastasin, aga mitte piinlikkusest. Erutusest, tahtmisest teha ka mida ta keha rääkis mulle  tema tahtmisest teha. Punastasin tahtmisest. Me hoidsime üksteist ja vähkresime tema voodis ja ma polnud kunagi varem end nii elavana tundnud. Me olime 12 ja mida ma tundsin oli nagu ime. Mida meie tundsime.

Mu erutus on nii tugev. Siin istumisest ja endast kinni hoidmisest pole kaugeltki küllalt. Seisan püsti ja tunnen vajadust kaugemale minna, lagendikuga ühte sulada. Jätan tossud jalga, aga lasen püksid  langeda ja astun neist välja. Järgmisel hetkel lendab mu t-särk. Seisan alasti kogu maailma ees. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii stimuleeritud olnud. Kas see on mets, see lagendik mis seda põhjustab? Kas see on vabadus, mida ma tunnen? Viha kadumine, mis mind nii kaua oli häirinud? Ma ei tea. Tean ainult, et aistingud, mida tunnen on kerkinud kõrgemale kui eales varem tundnud olen.

Lähen lagendiku äärele. Mul on nii kõva, et ta peaaegu ei kõigu kõndides. Astun lagendikult metsa. Lähen väheke edasi, endast kinni hoides. Lihtsalt et näha mis tunne on olla üksinda ja alasti ja elus.

Tunnen,  et varsti purskan, tegemata muud, kui vaid hoides kindlas haardes. Erutus kasvab ja tunnen end küllalt hästi, et ära tunda algavat tunnet. Ma ei taha, et see siin juhtuks. Pööran ümber ja lähen lagendikule tagasi. Mu pulss peksleb, tunnen oma südametukseid käega, millega ennast hoian.

Pakilisus kõhu all  annab märku, et olen lähedal, et kihutamine lõpu poole algab. Liigun lagendiku keskele. Lasen põlvili pehmele kattele vanadest seedriokastest, samblast, kõdunevatest lehtedest ja ohtralt kasvavatest tillukestest violetsetest lillekestest. Maa ja elu lõhn on tugev. Tunnen, kuidas mu keha vastab ja lasen sel juhtuda, ainult hoides, isegi mitte liigutades.

Kui see läbi on, ahmin õhku, ikka veel maapinnal. Tunnen pisaraid oma põskedel. Võtab mõne minuti, enne kui tõusen. Komberdan langenud puuni ja puhkan seal, kuni mul on jõudu riietuda.

Mul on tunne muutusest, uuestisünnist ja kui see ehk tundub pretensioonikas, pole kahtlust selles, et mu meeleolu on kergemaks läinud. Viha, millega ma nii kaua olen elanud, enam ei ole. Kui ma metsa tulin, tundsin seda tagaplaanile libisevat, aga samuti teadsin, et see on ikka alles, hetkel end peites, kuid ikka mind oodates. Nüüd ei tunne ma seda enam üldse.

Jään veel mõneks ajaks lagendikule, istudes puul, kogudes endasse tema atmosfääri, tema aurat. Lõdvestun ja lasen end vabaks. Ma ei mõtle, ma tunnen. Lasen oma emotsioonidel kasvada ja kahaneda. Tunnen Chasest puudust. Mõtted Carlyst toovad valu, aga mitte tumedat segu hirmust, agooniast ja kurbusest, mis mind varem piinas. Isa kannatab ja ma ei tea, kuidas teda aidata. Mingil põhjusel paistan olevat koondanud ja eraldanud need mõtted, need tunded ja kuidagi ma tean, et suudan nendega nüüd paremini toime tulla, neid endast eemale asetada, laskmata neil end närida, nagu nad seda siiani olid teinud. Võimetus, mida tundsin, on kadunud.
Lahkun lagendikult  kartuseta, usaldades end ja oma otsustusvõimet, pöördun ja lähen kodu poole, Ma pole eksinud. Ma ei kavatse eksida.

Lähen mõnda aega ja näen läbi puude enda ees meie maja.