2 peatükk.
Olin magama jäänud ja ehmun ärkvele, kui ta mind lõunasöögile kutsub. Ajan end küünarnukkide najale. Hele päikesevalgus tungib läbi akna, pestes tuba oma kõigutamatu silmipimestavusega. Hele valgus toob ruumi sünguse eriti esile. Luitunud tapeet, kulunud põrandariie, väsinud kardinad. Maja ise on sama vilets. Kui me esimest korda sisse astusime, oli kopituse lõhna tunda, aga isa ei paistnud seda märkavat. Ta oli jälle ära, omas maailmas. Ta kõndis asju vaadates ringi, nagu oleks tal midagi plaanis, aga kui oligi, siis mina ei osanud arvata, mida nimelt.

Koristajad käisid, kuid nad ei suutnud eemaldada selle koha vanadust ja väsimust.

Tõusen voodist ja lähen alumisele korrusele. Isa sööb juba suppi. Minu kohal on ka kauss ja ta on mulle võileiva teinud. Istun maha. Ta ei reageeri minu tulekule kuidagi.
Peale sööki  loputan oma nõud ja laon kraanikaussi. Nõudepesumasinat pole. Olen natuke üllatunud, et majas üldse elekter on. Paistab, et peame käsitsi oma nõusid pesema. Võib-olla on see minu töö, kuna isa keedab süüa. Kui seda nii võib nimetada. Pole nii palju nõusid pesta.

Peale lõunat otsin oma jakki, siis tuleb mulle meelde, et see on ikka veel rõdu peal ja et mul pole seda vaja. Väljas kõnnin ümber krundi. Maja taga on suur tagaõu, samas seisukorras, kui maja ees olev õu. Aga tagaõu on tasane ja ulatub majast päris kaugele, enne kui kergelt allamäge minema hakkab. Lähen edasi, et kaugemale näha. Kallaku põhjas on jõgi. Ma ei tea, kas see on meie krundil. Ma ei tea paljusid asju.

Ronin kallakust üles tagasi. Lähen kuuri ja uurin seda. Kuur on tühi. Lõhnab ainult niiske maa järele. Kuuril on muldpõrand. Ma ei tea, kas siin on kunagi loomi peetud. Tean ainult, et ta näeb sama kurb välja kui kogu ülejäänud koht. Suur, tühi, enamjagu pime ruum.
Mul pole midagi muud teha kui kastid lahti pakkida. Tean, et pean oma meeleolu kontrollima. Ehk õnnestub see asju lahti pakkides.

Lähen majja tagasi. Isa kannab kaste elutoast väikesesse ruumi. Jälgin teda natuke aega. Ta ei vaata mulle otsa. “Isa?” ütlen. Ta peatub ja pöördub minu pool, kast käes. Ta nägu on ilmetu, silmad peaaegu surnud. Ta ei ütle midagi. Otsustan ka vaikida.

Lähen oma ruumi tagasi. Sealt on arvatavasti õige lahti pakkimisega alustada. Aga esiteks heidan jälle pikali. See tundub parim asi, mida teha. Kuhu kiirustada? Kõht tundub ka imelik. Arvatavasti närvidest. Kastid ei kao kusagile, kuni ma jälle üles tõusen.
Heidan pikali ja lasen oma mõtted uitama. Tean küll, kuhu nad lähevad. Ma ei taha seda, aga nad lähevad ikka. Iga kord, kui silmad sulen, elan ma neid sündmusi uuesti läbi.

See juhtus peaaegu aasta tagasi. Tulin koju, jalgpalli treeningust väsinud ja lasin peale ukse sulgemist oma spordikoti esiku põrandale.

“Ema, ma olen kodus,” hõikasin.

Vastust ei tulnud ja tundus, et majas pole kedagi, selline imelik tunne, et maja oli tühi. Aga uks ei olnud ju lukus olnud. Tundus imelik et kedagi pole kodus, kui oleks pidanud olema.  Raputasin selle tunde endalt maha ja võtsin külmikust juua. Siis läksin tagasi ukse juurde, haarasin oma higised trenni riided, viisin nad pesuruumi ja viskasin pesumasinasse.

Kuulsin kui uks avati  ja pärast seda, kui olin pesumasina sisse lülitanud, läksin vaatama, kes tuli.

Mu ema seisis lävel, lihtsalt seisis seal ja ta näol oli selline ilme, mida ma kunagi varem polnud näinud. See oli segu hirmust  ja ebakindlusest ja kurvastusest ja piinast.

“Ema?” ütlesin ja kiirustasin tema juurde. Ta koondas oma pilgu minule ja siis kukkus kokku. Püüdsin ta kinni. Kogu ta raskus langes mu kätele, kuid isegi neljatestkümnesena ma olin pikem ja raskem kui tema. Mul õnnestus kuidagi ta elutuppa toimetada ja diivanile asetada. Mu süda peksis. Mul polnud aimugi, mis lahti oli. Aga tema ilme ei kadunud mu kujutlusest.

Kuulsin, kuidas auto kihutas tänaval ja kummide vilinal  meie sissesõidu teele keeras ja seejärel  kummide kiunudes  järsult peatus. Uks  oli ikka veel lahti. Isa tormas sisse. Ilme tema näol rääkis paljuski sama , mis ema näol oli olnud
“Isa! Mis lahti on? Ema minestas või midagi sellist. Mis toimub?”

Isa tuli elutuppa, kaugelt erinev mu tavaliselt enesekindlast ja rahulikust isast. Ta vaatas emale, siis pöördus minu poole. “Carly on kadunud. Proua Banner oli temaga pargis ja viimane kord, kui ta teda pilguga otsis, oli ta läinud.”

Ma kuulsin ta sõnu, aga kulus hetk, enne, kui need pärale jõudsid. Carly, kadunud? Ei. Ma ei suutnud oma mõistust seda tunnistama panna. Ei!
Avasin suu, aga midagi ei tulnud kuuldavale. Isa astus minu poole, avas oma käed süleluseks ja ma langesin tema embusesse. Ta kaisutas mind tugevasti ja kui ma talle otsa vaatasin, olid ta silmad märjad.

“Proua Banner helistas su emale ja politseisse. Nad otsivad Carlyt, aga temast pole jälgegi. Ta on lihtsalt kadunud.”

Tundsin, kuidas ta rapub ja nägin, kuidas pisarad ta nägu mööda alla voolavad. Märkasin, et mul voolasid ka pisarad.
Carly oli kahe ja poole aastane. Ta oli elav ja kaunis, blondide juuste ja intelligentsete naervate silmadega. Ta oli liikuv, teadmishimuline laps, alati naermas, alati soovimas, et ma teda sülle võtaks ja talle ette loeks. Ma ei suutnud kujutleda, et teda enam pole.

Nii see algas. Alustati laialdasi otsinguid  ajalehtede ja televisiooni toetusel, see oli väga suur ettevõtmine. Aga midagi ei juhtunud. Ei mingeid vihjeid ega juhtlõngu, samuti Carlyt mitte. Otsingud ja jutud kadumisest vaibusid aegamööda, nagu nendega ikka juhtub. Lõpuks liikusid ajalehe ja raadio jutusaated enam päevakohasematele teemadele ja Carlyt ei mainitud enam üldse. Aga õudus ei jätnud meie maja kunagi. Kui see juhtus, oli ema järgmistel päevadel justkui transis, aga siis, ühel pealelõunal, kui ma koolist koju tulin, tundsin majas ebaharilikku lõhna.  See oli osalt magus, osalt raske, aga võõras lõhn. Läksin kööki. Köögilaual oli pudel, viski pudel. Kumbki mu vanematest ei joonud kunagi midagi. Aga see pudel oli peaaegu tühi.
Ema oli jooma hakanud. Ma ei usu, et peale seda päeva oleks ta  kunagi  päriselt kaine olnud.

Isa, kes alati oli soe ja sõbralik olnud, tõmbus endasse. Ta muutus üha vaiksemaks. Nädalate möödudes märkasin, et kiindumus ja lähedus mis nende vahel alati oli olnud, alati ilmne ema ja tema vahel, seda enam ei olnud. Kui emale meeleheide ja alkohol, mida ta valu tuimendamiseks kasutas, üha enam mõju avaldasid, lakkas isa temaga üldse rääkimast – ja siis isegi ei vaadanud enam tema poole. Ta lihtsalt lakkas, tõmbudes veelgi enam enesesse. Vahel ta rääkis minuga, aga ainult siis, kui mina teda kõnetasin.
Ema oli olnud sisekujunduse konsultant. Tal oli oma ettevõte, omad kliendid. Ta tegi katset uuesti tööle minna, kui Carly kadumise šokk oli vähemaks jäänud, aga selle asemele, et juhtunust üle saada, et järkjärgult taastuda, paistis juhtuvat hoopis vastupidine. Ma ei tea, kas selles oli süüdi alkohol või Carly kadumine, kuid ta muutus vaimselt tasakaalutuks ja tema tujud muutusid ettearvamatuks. Lõpuks oli tavaline, et ta jäi koju, jättes unarusse oma töö ja kliendid. Sageli oli ta voodis, kui hommikul lahkusin ja ikka veel seal, kui ma koju tulin. Ta lakkas toitu valmistamast ja isa võttis selle töö üle.
Isa naasis tööle kaks nädalat peale Carly kadumist. Tema olemine oli ka muutunud. Ta ei olnud enam minu parim sõber, minu usaldusisik, minu suurim toetaja. Ta tuli töölt, valmistas mulle õhtusöögi, siis tõmbus oma kabinetti. Ma ei näinud teda peagu üldse.
Nad olid oma lapse kaotanud. Mina olin kaotanud õe ja mõlemad vanemad.

Tulin sellega toime omal viisil. Sattusin raevu. Ma olin koolis populaarne, aga seda enne juhtunut. Peale seda ma muutusin. Hakkasin kaaslastele ja isegi oma sõpradele ilma mingi põhjuseta peale hüppama, solvudes väiksematestki asjadest. Olin vihane ja tahtsin, et kaaslasedki oleksid vihased. Olin neliteist aastat vana, kaheksandas klassis ja suurem kui enamus klassikaaslasi. Valasin oma stressi ja viha välja kõigile, kes  minu ümber olid. Jalgpallimängus pidi treener mind korduvalt väljaku äärde kutsuma ja maha rahuneda käskima. Ühel päeval ta viskas mind lihtsalt treeningust välja ja käskis ära koju minna. Riietusruumis, kui kõik teised olid väljakul harjutamas, virutasin riidekapile nii, et uksele tekkis suur mõlk. Pärast oli kappi raske lahti teha.

Mu viha toitmiseks oli rohkemgi põhjusi kui kadunud õde ja mind hüljanud vanemad. Lisaks kõigele, mis me läbi elasime, käis meil tihti ka politsei. Uurija seersant Martinez oli määratud meie asjaga tegelema. Esiteks käsutas ta isa ja mind jaoskonda tunnistusi andma. Ta oli meiega jäigalt formaalne – mitte mingisugust kaastunnet, mitte vähematki inimlikkust. Ta esitas küsimusi nii, nagu oleks ta kindel, et meil on oma osa Carly kadumises. Ta oli pikk ja raskekaaluline, ei paistnud olevat eriti taibukas ja oli sama tundeline kui puunott.

Hakkasin silmapilkselt tema vastu vastumeelsust tundma. Talle pidi  kohe algusest selge olema, et minul Carly kadumisega midagi pistmist ei ole. Ma mõtlen seda, et ma värisesin, olin rööpast väljas ja ta pani mind mitmel korral nutma. Ma olin neljateistkümnene. Ma vihkasin nutmist.

Ja kuidas ta üldse võis mõelda, et mina olin osaline?  Carly kadus pargis lapsehoidja valve all kui mina samal ajal koolis istusin koos tuhande tunnistajaga. Mida ta saavutas, püüdes mu tuju veel enam rikkuda?

Ta grillis isa ja mind eraldi ja ma ei tea, kuidas ta isaga  käitus, aga isa nägi kohutav välja, kui ta ülekuulamiselt tuli. Ta ei rääkinud mulle sellest, ta ei rääkinud üldse midagi, aga ta nägi välja nii, nagu oleks tast teerull üle sõitnud.

Uurija Martinez ei taganenud. Ta hakkas käima meie majas isa küsitlemas, jälle ja jälle. Kogu tema käitumine lehkas ülbusest ja kahtlustusest. Ta käitus nii, nagu oleks kõik meie räägitu vale. Ta armastas tungida meie isiklikku ruumi kui ta meiega rääkis. Ta sõnastas kõik oma küsimused nii, nagu oleksime meie süüdi või midagi sarnast ja meie ülesanne oli teda veenda et me ei ole.

Ta rääkis minuga ka meie majas mitu korda. Tema küsimused oli enamasti sellest, kas meil oli olnud õnnelik pere, kas me vanemad tülitsesid, isegi seda, kas isa oli mind või Carlyt kunagi löönud. Mõne aja pärast ei püüdnud ma enam temaga viisakas olla ja isegi keeldusin vastamast küsimustele, millele olin juba vastanud. Ta teatas, et võib mind arreteerida koostööst keeldumise pärast. Ma oleks pidanud ära hirmutatud olema, aga ma ei olnud. Ma olin ainult vihane ja muutusin aina vihasemaks, mida kauem ma temaga koos olin. Kui ta teatas, et arreteerib mind siis, selle asemel et olla hirmunud, ma naersin tema üle. See ajas ta raevu. Ta teatas, et mina isiklikult teen oma õe leidmise raskemaks. Kui ta seda oli öelnud, tõusin ma püsti ja rääkisin talle, et kui ta oleks neljateistkümne aastane, mitte vana mees, peksaks ma ta vaeseomaks ainult sellisest asjast mõtlemise eest, rääkimata selle väljaütlemisest. Mul olid käed rusikas ja ta pidi midagi mu silmis nägema, sest ta sulges oma märkmiku ja lahkus.

Aga isa oli see, kelle juures ta enamjagu käis. Tema küsimused kordusid, paistis et ta tallas  sama rada aina jälle ja jälle. Ma arvan et iga kord kui ta meie majja tagasi pöördus, tahtis ta näha kas isa jutus on midagi muutunud, või et ta komistaks mõnel detailil.

Ta oli sisse tulnud ja kui ma isa kutsumast tagasi tulin, leidsin Martinezi ringi kolamas ja vaatamas asju, mida ei olnud tema asi vaadata nagu sahtlite avamine elutoas, kalendri sirvimine telefoni juures, seismine isa kabineti uksel, justkui oleks ta seal sees käinud. Ta hakkas tulema ebasobivatel aegadel ja kui ta meie õhtusöögi katkestas, oli ta ilmest näha, et ta tegi seda meelega. Viimane kord, kui ta seda tegi, olin mina, kes teda sisse laskma läks.

“Uurija Martinez,” ütlesin, seistes ukse peal ees. Ta naeratas mulle tehtult. Ma olin vihane, nagu kogu aeg sellest ajast, kui Carly kadunud oli. Mu viha võis mõnikord paisuda, teinekord taas vaibuda, kuid kuna see kogu aeg hõõgus, võttis väga vähe aega, et ta taas täies jõus lõkkele puhkeks. Vaadates nüüd seda politseinikku, kes end kogu aeg meie kulul lõbustas, tundsin kuidas veri mulle pähe tõuseb. Ainult tema nägemine ajas mind marru. Arvatavasti selle pärast suutsin talle öelda, mida ma ütlesin. Arvan, et raevus võid sa öelda asju, mida rahulikuna kunagi ei ütleks.

“Troy. Tulin siia, et su isaga rääkida.” Ta ütles seda pahuralt, tähtsalt, nagu oleks tal sellele, mida tahtis, mingi jumalik õigus.

“Ta õhtustab,” ütlesin, ise tolligi kõrvale nihkumata, mida ta eeldas. “Te peate hiljem tagasi tulema.” Minu hääles oli jõudu. Ma ei püüdnudki varjata, kui vihane ma olin.
“Mul on kahju, aga see ei vabanda teda. See on ametlik asi. Mul on kohe nüüd temaga vaja rääkida. Lase mind sisse.” Ta nihkus edasi.

Mina seisin paigal. “Uurija, viimase kahe nädala jooksul olete te siin käinud neljal korral just siis, kui me istume maha õhtustama. Te olete öelnud, et teil on kiire asi aga ma olen teie küsimusi kuulanud ja need ei üldsegi pakilised olnud. Olid täpselt samad mis varem. Küsimused, mida olite juba esitanud ja millele on juba vastatud.  Tulles siia ja öeldes, et need on kiireloomulised, pole mitte uurimine vaid ahistamine. Ja meile on sellest kõrini. Nii et ei, te ei saa praegu sisse tulla. Oodake, kuni me söönud oleme, kui teil on vaja rääkida. Tulge tunni aja pärast uuesti.”

“Ei  poiss, Nüüd lased sa mind sisse.” Ta sirutas käe ja haaras mul õlast. Lõin selle eemale, kõvasti. Ma isegi ei mõelnud, et see on võmm, kellele ma vastu hakkasin. Viha mõtles minu eest.

“Tahate sisse, hankige luba. Ja katsuge mind uuesti puudutada. Vannun, et kaeban teie peale peksmise pärast.”

Nüüd ta kees. “Toon loa ja arreteerin teid mõlemat – sind õigusetäitmise takistamise eest.”

“Käige põrgu!” Ütlesin häält tõstes. “Õigusetäitmine! Oleks siis! Mida olen ma takistanud! Siin pole kübetki õiglust olnud ja päris kindlasti mitte teie poolt. Te ainult raiskate aega. Te teate, et mu isal pole sellega midagi tegemist, aga te ei tea, mida muud teha kui ahistada meest, kes isegi põrgulikult kannatab. Mida muud olete te peale selle teinud et Carlyt leida? Öelge mulle!” Nüüdseks ma juba karjusin tema peale ja ta nägu oli sinakaspunane.
Ta ainult vaatas mulle otsa, nägu suletud ja kuri, ta viha valmis purskuma tegutsemises, aga ta ei vastanud mulle – ehk liiga vihane, et vastata – ja ma kiirustasin edasi. “Laske käia, hankige  luba, kui kohtunik selle teile absoluutselt mitte millegi põhjal annab. Niipalju kui ma telekast olen näinud, peab olema midagi erilist, et loa saamist õigustada, ja mida teil on? Midagi! Ma võin teie küsimuste põhjal öelda, et te ei tea praegu rohkem kui alguses. Nii et laske käia. Minge ja laske kohtunikul enda üle naerda!”

Nüüd oli ta nii vihane, et oli valmis jõuga minust mööduma. Lugesin seda tema kehakeelest.
Rääkisin edasi. Mu viha pritsis välja ja tema oli sihtmärgiks. Ma poleks kunagi suutnud seda öelda, ilma temapoolse torkimiseta, siis kui ma juba vihane olin. “Kui suudate loa hankida ja meid arreteerida, ostame end lunarahaga välja ja teate, mis siis juhtub? Meid on ajalehed oma intervjuudega kiusanud sellest ajast saadik, kui see asi juhtus. Toimetajad on kirjutanud, kui kohutav see oli, meie kannatustes meid vägagi toetavad toimetajad. Ma tean täpselt, kellega ajalehe juures rääkida. Ma räägin talle kuidas meid arreteeriti, ja et te pole absoluutselt midagi saavutanud selle aja jooksul, kui asi teie käes uurimisel on olnud. Kuidas te ilma mingi põhjuseta arreteerisite  leinava isa ja  tema 14-aastase poja, kuna poeg ei soovinud, et te juba viiendat korda ilma mingi põhjuseta nende õhusööki segaksite. Neile see meeldiks. Neile meeldiks see kuidas kogenud võmm ei suuda toime tulla lapsega ilma teda arreteerimata!”
Uurija Martinez ei tahtnud midagi rohkem kui mind kõrvale lükata või isegi lüüa. Ta kees. Ta avas suu, pani kinni, avas uuesti, siis taganes. “Me veel näeme,” ütles. “Sa poiss oled siin kaelani sita sees.” Ja siis ta põrnitses mulle otsa ning lahkus. See oli üks viimaseid kordi, kui ta meie majja tuli.

Aga tema pidev nokkimine oli üks põhjustest, miks ma kogu aeg nii vihane olin. Küll väike osa, aga sellel oli oma mõju. See muutis minu suhtumist politseisse ka. Olin uskunud, mida mulle koolis oli räägitud – et nad on selleks, et inimesi aidata. Enam ma seda ei uskunud.

Nii olin ma vihane oma vanematele, enamikule inimestele koolis ja politseile. Ainuke inimene, kelle peale ma vihane polnud oli Case.

Tõusen üles. Case peale mõtlemine viis mind alati tujust ära. Vaatan aknast välja ja märkan, et pean seda pesema. Pesema kõik aknad. Rohima majaesise muruplatsi ja külvama uue muru. Ostma tööriistu muru korrastamiseks. Ja seda oli vaja ainult väljas. Sees oli veelgi enam vaja teha. Isa ei teinud kindlasti midagi.
Seisin akna juures mõne minuti, kõige selle üle arutledes, siis heitsin uuesti pikali.

Chase oli koolis minust klass allpool. Ta oli noorem, aga mitte nii palju. Mina olin vaevalt ühel, tema just teisel pool kooli alguse vanusepiiri. Mina olin Juuli lõpus sündinud, tema Septembri alguses. Need kaks kuud olidki põhjuseks ühe aastases vahes.

Ta elas minu naabruses, mis oli põhjuseks, miks ma teda tundsin, miks meist sõbrad olid saanud. Arvan, et  moodustasime naljaka paari. Tema oli väike ja kõhn. Mina olin pikk ja turske, ehk isegi jässakas. Minul olid heledad juuksed tumedamate alatoonidega, tema juuksed olid nii mustad, kui üldse olla saab. Tal oli vallatut sorti iseloom, kiire taip ja seikleja vaim, kuna mina olin enam rahulik ja kaalutlev, enam vaoshoitud.
Kasvasime sõpradena üles ja kui 12 saime, muutusime lähedasemaks. Olime olnud sõbrad nagu poisid ikka. Siis äkki juhtus midagi, ja asjad meie vahel muutusid. Sellest momendist edasi muutusime üksteise jaoks palju tähtsamaks. Varsti peale seda olime palju lähedasemad. Keegi meie vanematest ei teadnud kui lähedased. Hoidsime seda saladuses.

Aga sama palju, kui me eksperimenteerisime ja saime teada endi kohta, kui  koos olime, oli ka tähtis, et saime üksteisele rääkida. Rääkisin talle kõigest, mis oli minu puhul imelik kuna ma ei rääkinud teistele kunagi palju, välja arvatud mu isa. Ja ma ei rääkinud kellelegi, mida  ma tundsin poistest ja tüdrukutest, isegi mitte oma vanematele, eriti oma isale, kuigi olin temaga väga lähedane. Mõtlesin, et võin talle Chasest ja endast rääkida, sellest, mida ma enda kohta olin avastanud. Ma ei arva, et tal sellega probleeme oleks olnud, aga teadsin, et ta oleks emale rääkinud ja mõtlesin, emale poleks see üldsegi vastuvõetav olnud.

Chase ei rääkinud oma vanematele ka. Mulle ta ema meeldis, aga isa hirmutas mind natuke. Ta oli väga suur ja mitte kole sõbralik. Mulle ei meeldinud, kuidas ta mind vaatas. Ma olin rõõmus, et Chase ei kavatsenud neile niipea rääkida.

Peale seda, kui Carly ära viidi, peale seda esimest päeva oli Chase see, kes koos minuga nuttis. Kõigi teiste peale olin vihane ja sulgesin end nende ees. Tema hoidis mind ja püüdis mind rahustada, aga lasi mul ka nutta. Alguses nutsin koos temaga palju. Temaga olin teine inimene kui teistega. Parem inimene. Tema hoidis mind hulluks minemast ja vaatamata kõigele muule mida tundsin, muutusin temaga veelgi lähedasemaks. Ilma Chaseta oleksin kadunud.

Mööduvad päevad  kasvasid nädalateks ja nädalad kuudeks. Me ei kuulnud midagi. Carly oli lihtsalt kadunud. Ja meil olid omad elud elada, ilma temata.

Meil ei läinud see väga hästi. Ema oli oma  kurvas maailmas, alkoholiga uimastatud. Isa oli ka omas, aga tema oma ma ei mõistnud, kuna me enam ei suhelnud. Ma olin kogu aeg vihane ja kodus olin sama isoleeritud, kui  nemad mõlemad. Olime kolm inimest ühes majas peaaegu ilma igasuguse omavahelise kontaktita ja ilma emotsionaalse toeta üksteisele.

Ja siis, ühel päeval, kui koolist tulin, oli ema läinud. Teda lihtsalt ei olnud enam. Voodi oli tühi, üles tegemata. Kapist oli hulka riideid kadunud. Mingit teadet ei olnud jäetud aga kui isalt küsisin, ütles ta, et ema oli talle helistanud, tundudes korraks poolkainena ja öelnud, et läheb oma ema majja. Küsisin kui kauaks, mille peale ta kehitas ainult õlgu.

Ilma emata oli möödunud paar kuud. Uurija Martinez oli külaskäigud lõpetanud ja mina olin õppinud oma viha paremini valitsema, kuigi see polnud päris ära läinud, kui isa viskas oma pommi. Me kolime ära. Minu vaidlemine ja siis karjumine ja vandumine, isegi mõne asja pildumine ei avaldanud  mingit mõju.