18. peatükk

Oleme Lindsey autos, varitsedes postkontori juures. Nii ütlen ma Trevorile, ja siis pean talle seda selgitama. Chase ainult irvitab, talle meeldib politseifilmide terminoloogia.

Peale Mary ja Donna külastamist on palju juhtunud.

Bedfordist tagasituleku järel rääkisime palju isa ja Mussodega. Nad kõik arvasid, et oleme hullud, et peaksime asja politseile üle andma. Mina esitasin neile põhjused, miks me seda tegema ei peaks, kaasa arvatud Donna ja Mary ülesandmisest hoidumine. Isa ei tahtnud aga midagi muud rohkem, kui just seda ja nõudis, et me seda teeksime. Mina vaidlesin vastu. Rääkisin, et nad olid Carly eest hoolitsenud, polnud talle viga teinud, et Mary oli vaimselt haige ja et nad ei tee kunagi enam midagi niisugust. Küsisin temalt, mida muud saadakse sellest, kui nad mõlemad oma elu lõpuni vangi heidetakse, kui kättemaksuhimu rahuldamine. Ta küsis, mida halba on väikeses kättemaksus.

Siis tõmbasin välja oma trumpkaardi. “Isa,” ütlesin ma, “kui toimub kohus, siis vajatakse Carly tunnistust. Isegi kui meil lubatakse tal ainult tunnistust anda, oleks see tema jaoks traumeeriv ja võib-olla nõuab kaitsja et ta kohtusse toodaks. Kindlasti ei taha sa seda, ega? Tema kohtumist Maryga kohtus. Sundida teda nägema Maryt nutmas?”

See oli elav vaidlus. Isa polnud mõelnud Carly tunnistajaks olemisele, aga talle meeldis ikkagi idee, et naised selle eest, mida nad teinud olid, karistada saaksid. Ma ütlesin talle, et nende endi südametunnistus seda teeb. Ta jäi kangekaelseks ja ma ei olnud ikkagi vaidlust võitnud, kui mitte arvestada seda, et kaks naist ikka veel vabaduses viibisid. Isa oli nõus seda praegu niimoodi jätma, kuna meil oli vaja suuremat kala püüda.

Nagu igaüks võib arvata, oli Mussodele vastumeelne, et nende lapsed millestki hädaohtlikust osa võtaksid ja mina ei saanud garanteerida, et see mida teha kavatsesime, ei sisaldaks mõningast  riski. Aga Lindsey ja Trevor olid kõigutamatud, nad  tahtsid asja lõpuni näha. Ma ei arva, et oht oleks väga suur olnud ja ma tahtsin neid endaga. Peale selle oli veel midagi. Ma ei tahtnud seda kellelegi tunnistada aga – ma ei tahtnud seda üksinda teha.

Pidasime pikki ja mõnikord häälekaid arutlusi meie kavatsuste üle. Ma arvan, et meid aitas see, et me oleksime seal neljakesi koos ja tõsi on, et hulgakesi on turvalisem.

Mulle tundus, et veenvaks argumendiks sai see, kui ütlesin, et me ei saaks soovitud  tulemust, ise selleks midagi ette võtmata. Kõik mis mul oli, olid oletused; kõik minu arvates politsei poolt kergesti vaidlustatavad. Meie tahtsime enamat.

Lõpuks nõustusid kõik, et me seda teeme, kuigi täiskasvanud selle üle rõõmsad ei olnud. Aga meil oli nende vastumeelselt antud õnnistus, me tegime oma ettevalmistused ja me olime valmis.

“Kui kaua me ootama peame?” küsib Trevor. “Võtsin seekord oma muusika kaasa.”

Sätin oma päikeseprille. Need on mu maskeering, koos nokkmütsiga. Chasel on ka päikeseprillid. Ta tundis ka musta mehe pildil ära, aga ei suuda samuti meenutada, kes ta on. Aga fakt, et Temms Kinnessas elab tähendab seda, et ta võib kas minu või Chase ära tunda, nii oleme mõlemad maskeeritud. Keegi muu ei pea äratundmise pärast muretsema. Ma ei usu, et Chasegi peaks, aga lähen kindla peale välja.

Suurema turvalisuse huvides kolisin parempoolsele tagumisele istmele, kõige kaugemale postkontorist, mida me jälgime. Lindsey istub ees kaassõitja istmel ja juhi iste on tühi. Me tahame näida nelja  lapsena, kes ootavad oma vanemat autosse tagasi.

“Nii kaua, kui see aega võtab,” ütlen mina, vastates Trevori küsimusele. Ma ei tunne tema suhtes sümpaatiat. Ta on kesk tagaistet minu ja Chase vahel ja ma surun teda vastu Chaset, kuna iste on kitsas. Kuigi olen kindel, et nende vahel midagi ei toimu, olen selles kindel ainult oma ratsionaalse ajuga, mitte emotsionaalsega. Olen alati natuke närviline, kui nood kaks koos on. Trevor teab seda ka ja võtab sellest, mis võtta annab.

Chase küsib, „Oled sa kindel, et Temms täna tuleb?”

Me oleme sellest juba rääkinud. “Muidugi pole ma kindel. Aga ma arvan, et ta tuleb. Mina tema asemel tuleksin täna.”

Kell on üheksa hommikul. Me neljakesi magasime eelmisel ööl minu majas. Nii hea oli taas kodus olla. Rentnikud olid kaks päeva varem välja kolinud.

Me kontrollisime Donnalt saadud aadressi ja leidsime, et see oli üks nendest postkontoritest kus on renditavad postkastid nende klientide jaoks, kes on nõus maksma postkasti eest, mis on turvalisem ja privaatsem kui koju kanne. Seal saab ka pakke pakkida lasta, saata ja muud seesugust. Lahti tehakse kell üheksa. Me oleme siin juba üle poole tunni olnud. Tahtsin kindel olla, et saaksime parkimiskoha, mille olime juba päev varem valmis vaadanud. Sellelt kohalt, kus oleme, on hea vaade postkontori esisele  ja isegi natuke on läbi akna sisse näha. Me oleme parkinud tänaval seisvate autode rivis. Midagi ei eralda meid minu arvates. Ma loodan seda. Soovin, et meil oleksid toonitud aknaklaasid. Ma ei mõelnud sellele enne kui täna hommikul ja siis oli juba liiga hilja.

Keegi teeb seestpoolt ukse lahti ja riputab aknale sildi ‘AVATUD’. Lindsey ja mina libiseme natuke sügavamale oma istmetesse.

Chase seletab, „Ma lugesin raamatust, et maja varitseval mehel on alati tops või pudel, kuhu sisse pissida. Kuidas me saame pudelisse pissida, kui Lindsey autos on?”

Lindsey ütleb, “Ma olen su riista juba näinud. Miks sa nüüd häbenema peaksid?”

Ja Chase ütleb, “Minu nägemine ja mind pissimas nägemine on kaks erinevat asja.”

Trevor ütleb, “Meil pole niikuinii pudelit,” mis lõpetab arutluse.

Varitseme kaks tundi. Inimesed on postkontorisse läinud ja sealt välja tulnud. Aga mitte härra Temms. Ma hakkan mõtlema, et kui ta varakult ei tule, siis ei tule ta arvatavasti üldse.

Auto peatub ja pargib meie suhtes üle tänava, kohe postkontori ees. Juhi uks avaneb. Siis ma näen teda ja hingan kiireminii. Härra Temms, alias uurija seersant Martinez. Pole üldsegi must mees, aga see-eest just see, keda ma ootasin. Ta seisab tänaval, autouks ikka veel lahti ja vaatab ringi.

Kui see on võmmi auto, siis on ta tähistusteta. Minu arvates on see arvatavasti ta isiklik auto. Ta lukustab ukse ja pöördub postkontori poole. Ilmselt ei tundunud me talle kahtlastena, kui ta ümbrust uuris. Me oleme ainult neli last, istume autos ja lahtistest akendest voolab rockmuusikat välja. Mitte midagi, mis vääriks teist pilku. Libisesin istmel allapoole nii, et ta isegi ei näinud mind.

Ilmselt rahul, et keegi teda ei jälgi, siseneb ta postkontorisse.

“See on tema,” ütlen ma, “Chase? Trevor?”

Chase ütleb, “Juba tegutsen. Sain kõik peale.” Trevor ei vasta. Väljun kiiresti autost – keeran end nii, et postkontori poolt mu nägu näha ei oleks – ja Trevor libiseb minu tagant autost välja ja kõnnib üle tänava, postkontorist mööda, vaadates möödumisel aknast sisse ja läheb tänavat mööda alla, nii et kui ta tagasi tuleb, läheneb ta autole tagant poolt. Ma olen autos  tagasi ja uks on kinni enne kui ta keset tänavat on jõudnud.

Uurija Martinez on postkontoris ainult minuti või kaks. Ta tuleb välja tagasi, kollane ümbrik käes ja läheb oma autosse. Ta ei sõida ära. Ta istub autos, õiendab midagi aknast allpool, nii et me ei näe, mida ta teeb. Siis tuleb ta autost välja ja viskab midagi, mille ta kokku on kortsutanud, lähimasse prügikasti. Ainuke asi, mida me näeme, on et kägardatud asi on kollane.

Trevor tuleb tänavat mööda tagasi, möödudes Martinezist, kui too oma auto juurde naaseb. Trevor peatub, vaatab piki tänavat kaugemale ja hüüab, „Kuule, Ricky! Ricky! Oota mind. Mul on kivi kinga sees. Oota üks sekund.” Ta kükitab maha ja õiendab oma kingaga.

Ma näen, et uurija Martinez vaatab Trevori poole, kui see hõikab ja ma hoian hinge kinni ja panen käe ukse käepidemele. Aga siis ta ignoreerib Trevorit ja läheb tagasi oma autosse. Trevor tõuseb  jälle püsti, vaatab korraks auto külgaknast sisse, siis sörgib tänavat mööda alla justkui teda ootava Ricky poole.

Uurija Martinez käivitab oma auto ja sõidab minema. Trevor läheb prügitünni juurde, tõmbab sealt välja kokkukägardatud kollase ümbriku. Ta pöördub meie poole ja naeratab, siis tuleb üle tänava meie auto juurde, ümbrik nähtavalt käes. Ta tuleb autoni ja peatub Chase akna ees. Chase keerab akna alla, aga laseb oma videokaameral edasi käia, salvestades pikalt selge pildi ümbrikust ja aadressist sellel.

Siis lülitab kaamera välja.

Mul on lips ees. Mu kael sügeleb. Ma pole mitu kuud, võib-olla üle aasta triiksärki kandnud ja ma pidin selle ostma. Ma pesin ta ära, aga krae on ikka veel ebamugav.

Ma olen koos isa ja Carlyga ühel pool konverentsilauda. Talle ei meeldi, et me teda lapsehoidjaga üksinda jätaksime, ja isale ei meeldi see ka. Isa ütles, et ta peab vaikne olema, mis tema jaoks raske on. Aga ta tahtis tulla ja lubas mitte rääkida. Mitte eriti palju. Tal on värvimis raamat ja ta kritseldab sinna oma värvipliiatsitega.

Minu isa advokaat ja tema kompaniid esindav advokaat istuvad ka meie pool laua ääres.

Teisel pool lauda istuvad Piirkonna Volinik, tema abi ja stenografeerija.

Mina räägin. Isa tahtis ka, et mina seda teeksin ja peale selle tean ma rohkem sellest, mida rääkida kui tema. Ametnikud olid üllatunud, kuid olid sellega nõus.

Räägin neile kogu loo, kuidas lapseerööv toimus, kuidas isa kolis meid Kinnessast ära, et ta saaks kirjutada ülevaadet oma  perekonna lagunemisest peale Carly kadumist ja pääseda Martinezi ahistamisest. Ma ei selgitanud seda, kuidas ta Carly leidmiseks oma arvutit kasutas. See oli enamjagu ebaseaduslik ega tule kunagi välja, niipalju kui see minust sõltub. Ma räägin, kuidas ma oma sõpradega kokku sain, kuidas me leidsime tee Carly kadumise uurimiseks, kuidas me Carly leidsime ja kuidas  uurija Martinez oli asjaga seotud.

Mina räägin. See on minu lugu ja ma jutustan seda. Isa aitab Carlyt joonistamisel ja aegajalt kallistab teda; Carlyle meeldib tähelepanu. Paistab, nagu ei kuulaks ta, mida ma räägin, aga ma tean et ta kuulab. Ta on tulnud pika tee tagasi sealt,  kus ta kunagi oli. Võib-olla kogu tee.

PV vaatab mulle otsa ja ütleb, “Ja kui paljut sa sellest – ma tahaksin kasutada sõna ‘muinasjutt’, aga olgem viisakad. Kui paljut sellest sa suudad tõestada?”

Ta on suur, pahur mees ja tema tööks on inimesi vangi saata. Ta on taibukas ja on kogu oma karjääri aja kuulanud kuidas inimesed talle veenvalt valetavad. Ta on väga osav inimesi, kellega ta räägib kaitseseisundisse panema. Väga kerge on end kohutada lasta. Püüan kõigest väest end mitte ära hirmutada  lasta. Tõsi on, et mitte kogu meie tegevus ei olnud täiesti seaduslik, nii et pean ettevaatlik olema. Nii ma siis ei ütle, ‘Tänan ei nii viisakas olete,’ sarkasmist läbi imbunult, nagu ma tahaksin.

Vaatan talle silma, mis pole väga raske ja küsin, “Ja just milline osa sellest näib teile muinasjutuna?”

“Suurem osa,” ütleb ta. “Võib-olla kõik.” Ta istub sirgemini. ”Kuidas sa leidsid Carly peaaegu juhuslikult, esimese asjana. Et politseiohvitser tegeleb väljapressimisega, teisena.”

“Ma ei leidnud Carlyt juhuslikult. Meie – mu sõbrad ja mina – tulime mõttele ja järgisime seda.”

Ma räägin talle meie ajurünnaku ideedest, kui me Lindsey kuuri taga istusime ja tema inspiratsioonist, et kui keegi lapse röövib et teda enda omana üles kasvatada, peab Kinnessast ära kolima. Et tunnistajate nimekirja hankimine oli ainuke, mida pidime tegema ja vaatama, kes olid ära kolinud. Kuidas me selle järgi tegutsesime.

“”OK, pea kinni,” ütleb ta. “Ja kuidas te tunnistajate nimekirja saite?” Ta vaatab mind altkulmu pilguga, arvates, et on mind paika pannud.

Muidugi teadsin ma, et see küsimus tuleb. See oli üks ohtlikest, kuna see, kuidas me nimekirja olime saanud, oli kuritegu. Nii olin selle üle mõelnud ja jõudnud päris riukaliku vastuseni, mis tundus päris kõditavana, aga täiuslikuna.

“Mul oli see olemas,“ ütlen. “Ma rääkisin teile, kuidas uurija Martinez isa ahistas. Võite seda temalt küsides kontrollida, või veel parem, küsida Chase Goodingult ja seersant Fredericksilt Valgetamme politseijaoskonnast. Nad mõlemad olid selle tunnistajateks. Aga Martinez ahistas meid ja ma vihastasin tema peale paaril korral ja kui sa tema peale vihastad, saab ta ka kohe vihaseks. Ta on ärritunult hullem kui mina. Igatahes olin vihane ja karjusin tema peale, öeldes, et ta polnud midagi teinud et Carlyt leida. Ta karjus vastu, et on üle kuulanud igasuguseid tunnistajaid, mina ütlesin, ’Tõestage seda,’ ja ta läks oma auto juurde, tuli tagasi ja ulatas mulle nimekirja. Pealkiri oli midagi sellist nagu ‘Ülekuulamised, Carly Hodgese juhtum’. Midagi sellist. Ta andis selle mulle ja ma ütlesin, et ta on selle välja mõelnud ja ma ei usu teda ja et pean seda vaatama ja siis panin ta nina ees ukse kinni. Vajasin ainult hetke. Meie arvuti printeriga saab koopiaid teha. Kopeerisin nimekirja, siis viisin paberi talle tagasi, tegin ukse lahti ja ulatasin selle talle tagasi.”

“Miks sa seda pidid tegema?”

Ma näin üllatununa. “Just selle pärast, mida ma talle ütlesin: tahtsin näha, kas ta oli selle välja mõelnud. Ja kui ta mulle vihasena kuklasse hingas, ei suutnud ma isegi mõelda. Ma ei suutnud vaadata, kas nimekirjas paistis midagi kahtlasena või midagi oleks tundunud puuduvat. Seepärast tegin koopia.”

Ta näib mõtlikuna. Ma tean, mida ta mõtleb. Kui ta Martinezilt küsib, siis too eitab. Ja seal me oleme. Mina süüdi ei ole. Ja meil on legaalne põhjus kinnitatud, justkui kinnitatud, miks meil see nimekiri oli. Nad ei suuda iialgi tõestada, et see just nii ei juhtunud. Mulle tundub see täiuslik vale olevat.

Suudan naeratuse endale hoida.

Ta saab aru, et nimekirja kallal norida ei saa, aga jääb ründavaks.

“Paistab, et sulle meeldib uurija Martinezi igasugustes asjades süüdistada,” ütleb ta. “Aga väljapressimine, saad sa seda tõestada?”

“Ja ja ei,” ütlen.

“Räägi mulle,” ütleb ta.

“Hästi. Aga esiteks pean tausta selgitama, siis te teate, miks ma teda üldse kahtlustama hakkasin.”

Ta noogutab. Valan enda ees olevast karahvinist klaasi vett ja joon sellest poole jao. Siis alustan.

“Mul oli kogu aja tunne, et asjad polnud täpselt nii, nagu nad näisid. Lihtsalt väikesed asjad, asjad mis iseendast midagi ei tähendanud. Teate, mulle meeldib, kui asjadel on mõte. Nii et kui midagi tundub valesti olevat, siis ma mõtlen selle üle ja püüan aru saada, milles asi on. Olen seda kogu oma elu teinud.

“Esimene asi uurija Martinezi juures, mille mõtet ma kunagi ei tabanud oli see, kuidas ta algusest peale käitus. Ta ahistas meid, ajas meid vihaseks, tegi asju, millel ei näinud mõtet  olevat. Nagu helistades ja paludes meid keset ööd jaoskonda tulla ja siis eitades, et ta seda teinud on. Meie majas asju otsides, kui tal selleks luba puudus, tegutsedes ebaseaduslikult. Tulles meie majja ainult siis, kui ta teadis, et me parajasti õhtust sööme. Vihastades hirmsasti täiesti tühistel põhjustel. See pani mind  mõtlema, et temaga midagi kahtlast on. Nii ma hakkasin arutlema, et mis nimelt. Mõtlesin selle üle pikka aega, enne kui vastuse leidsin. Aga ma teadsin, et midagi viltu oli. Ma lihtsalt teadsin.”

Pööran oma pilgu PV lt ära, kuna ta nägu on täiesti ilmetu ja raske on seda pikka aega vaadata. Valin tema abilise, keda järgmise osa ajal vaadata.

“Kui  Lindsey tuli välja ideega, et röövel lahkub peale kuritööd linnast, tõi see Martinezi tähelepanu keskmesse. Meil oli kahtlustatavate nimekiri ja Lindsey ütles et vaatame, kes on ära kolinud. Ja see toimis. Lõpuks juhtis see meid Carly juurde.”

Carly kuuleb oma nime ja pöördub minu poole. “Twoy?” ütleb ta.

“Jah, ma räägin sinust, kaunis tüdruk.”

Ta naeratab ja hakkab jälle oma issi sõrmedega mängima.

“Selle peale, et uurija Martinez võiks räpane olla, ei tulnud ma kohe, aga see pani mind mõtlema,” jätkasin ma. “Hiljem, siis kui me olime Carlyt pargis näinud ja arutasime, kuidas teda ära tõmmata, ütles üks meist midagi sellist, et oleme ainult lapsed ja peame täiskasvanutelt abi otsima. See justkui rabas mind. Võib-olla ühendasin selle Lindsey ideega; võib-olla seepärast sain ma aru, et Martinez oleks pidanud ja tegelikult arvatavasti ka läbis  sama mõttekäigu, mis meie.  Kui meie suutsime seda teha – tulla sellele mõttele ja see ellu viia – kas poleks siis loomulik, et õppinud ja kogenud uurija oleks sama teinud? Kas poleks see olnud üks esimesi asju, millele ta oleks tulnud?”

PV niheleb oma toolil, pöörates end oma abilise poole, siis tagasi minu poole. Ta ei ütle midagi, aga näen ta näoilmes muutust.

“Mõeldes, et võib-olla oli ta seda teinud ja teadis kogu aeg, kus Carly oli ja ei öelnud meile, tundus see natuke ebausutav ja ma püüdsin aru sada, miks ta seda võis teha. Esimese asjana tuli mulle pähe, et ta võib meie peale, eriti minu peale selle pärast, mis ma talle öelnud olin, nii vihane, et ei otsinud teda üles, kuigi teadis kus ta on, lihtsalt selleks, et meid karistada. Kui aga aeg möödus ja ma selle rohkem mõtlesin, tundus see vähe usutav. Ta oleks Carly leidmisel palju kiitust saanud. Võib-olla oleks teda isegi edutatud. Ainuke asi, mida ta oma leiu varjamisega oleks saavutanud, oli kättemaks meile, või minule. Nii otsisin ma teisi põhjusi, miks ta võis Carly asukohta saladuses pidada. Raha oli ilmne, esimene asi mida arvesse võtta.”

Peatun, kuna järgnev osa on keeruline. Pean selle veenvalt esitama ja talle ei meeldi see. Üldsegi mitte. Ma kavatsen tunnistada, et olen teinud midagi ebaseaduslikku. Hea küll, tehniliselt ebaseaduslikku. Võib-olla.

“Lõpuks olin veendunud, et Martinez oli peaaegu algusest peale teadnud, kus Carly oli; see oli ainuke asi, mis selgitas tema käitumist, nagu ma kirjeldasin. Minu arvates sai ta vihaseks, sest arvas, et kui meie tema peale vihastame, keskendume temale ja ei pööra uurimisele endale nii palju tähelepanu ning ei märka, et ta pole uurimisega üldse edasi jõudnud.

“Aga ma teadsin, et on peaaegu võimatu kedagi veenda, et ta teadis, kes röövel on ja et ta temalt raha välja pressis. Nii otsustasin ma seda tõestada, kuna ei tahtnud, et ta karistuseta pääseks. Üks põhjus selleks oli ka see, et kui ta tegi seda Carlyga, siis kuidas jääb teiste lastega? Võib-olla polnud Carly ainuke, võibolla isegi mitte esimene. Ja mida arvata sellest väikesest tüdrukust, kes läks kaduma vähe aega tagasi? Martinezil oli suurepärane positsioon, et teha sama kõigi tema valdusalas olevate kadunuks jäänud lastega. Ma arvasin, et Martinez peab vangi minema ja ma pean leidma võimaluse teie veenmiseks.”

Nüüd tuli keeruline osa. Ma ei peatunud; lihtsalt kündsin edasi. “Nii läksin ma tagasi ja rääkisin lapseröövlitega.”

“MIDA?” PV lihtsalt ei ütle seda, ta kargab oma toolilt püsti ja kõmistab seda.

Mina jään istuma ja nii rahulikuks, kui saan. “Läksin tagasi nendega rääkima. Ütlesin, et tean nendelt väljapressimisest ja palusin detaile. Nad olid üllatunud, et ma teadsin, kuid kinnitasid seda ja rääkisid mulle, mida teadsid. Nad rääkisid, et  panid viiskümmend $20-st rahatähte kollasesse ümbrikusse, adresseerisid selle härra James Temmsile ja saatsid iga kuu esimesel kuupäeval aadressile, mille nad mulle andsid.”

“Oota!” ütleb ta, ja ütleb seda kõvasti. „Sa teadsid, kus nad olid? Ja sa ei öelnud meile?”

“No jah.” Ma ei räägi talle nende ärakolimisest oma senisest kohast. Selle kõige selgitamine viiks mind sinna, kuhu ma ei tahtnud sattuda. Lihtne ‘jah’ toimiks palju paremini.

“Aga sa pidid seda meile rääkima! See on õiguskaitse organite töö takistamine, kui teatakse kuritööst ja sellest ei teatata.  Sa teadsid, et nad su õe röövisid. Sa teadsid, kus nad olid. Sul oli seadusest tulenev kohustus sellest teatada!”

Ma olin seda eeldanud. Ma ei tea, kas mu põhjendus on piisav, aga see on kõik, mis mul on, ja tundub mulle veenev olevat.
Samuti ei sega, kui kõlan ärritunult, nii ma seda teen.

“Kellele ma pidin teatama?” Küsin, teeseldes pahameelt tema pahameelepurske peale. “Kui oleksin sellest võmmidele teatanud, oleks asi uurija Martinezile antud. Võib ainult kujutleda igat sorti hirmsaid asju, mis oleks juhtuma hakanud nagu juhuslik kuulitabamus lapseröövlitele sel ajal kui neid kinni võetakse nii et nad ei saaks väljapressimise kohta tunnistusi anda. Ja kuhu oleks siis mina sattunud, püüdes Martinezi süüdlasena näidata? Kõik võimalused midagi Martinezi vastu tõestada sureksid koos nendega.”

PV ei ole rahul. “Paistab, et oled välja mõelnud, kuidas  ka sellest mööda saada.  Sa tulid asjaga meie juurde nüüd. Oleksid võinud seda  juba siis teha.”

“Jah, aga siis poleks mul midagi peale spekulatsioonide, millega teid Martinezi kahtlustama panna.”

“Ja nüüd sul on?”

“Jah.”

“Noh lase siis kuulda. Kuid oled ikkagi süüdi selles, et varem ei teatanud – kui sa teadsid, kus lapse-röövlid on. Kindlasti on nad juba ammu läinud.”

“Klaarime siis selle kõigepealt ära,” ütlen mina, olles nii kindel kui suudan. “Ma ei teadnud, et nad lapse-röövlid on, enne kui nendega nende kodus rääkisin ja nad seda kinnitasid. Enne seda teadsin ainult seda, et nad olid Bedfordi pargis koos Carlyga. Nad võisid kergesti teda kellegi teise jaoks valvata, olla lapsehoidjad. Mina ei teadnud. Ma ei usu, et seadusega on ette nähtud kahtlustest teatada.”

PV vaatab oma abilise otsa, kes ta pilgule vastab. Siis PV pöördub minu poole tagasi. “Aga peale nendega rääkimist sa teadsid. Siis oleks sa pidanud meile rääkima.”

“Kui oleksin, poleks mul olnud tõestust, mida ma nüüd teile tahan anda.” Vahin talle otsa, väljakutse silmis.

“Sellel pole mingit vahet,” ütleb ta. Valjusti.

Pean juba oma suu avama, kui isa advokaat rääkima hakkab. Olin ta juba unustanud.

“Dave,” ütleb ta ja ma mõistan kohe, et PV ja tema teineteist tunnevad, “Kas sa ei lähe natuke kaugele? Seadusetäitmisele vastutöötamist on väga keeruline tõestada, nagu sa tead, ja on tavaliselt kuriteo varjamisega seotud. Teie juba teadsite kuriteost ja pidite seda uurima. Mida Troy tegi, oli see, et ta ei teatanud millestki, mida juhtumiga tegelev uurija juba teadis. Või vähemasti midagi, mida Troy arvas, et ta teadis ja tal oli kindlasti põhjust uskuda, et teadis. Sa oleksid väga ebakindlal pinnal, püüdes teda süüdistada. Ja mõtle avalikule arvamusele, mis sind tabab. Sa püüaksid karistada 15-aastast poissi kuriteo lahendamise eest, mida sinu mehed polnud suutnud lahendada ja kes koos sellega oli rajalt maha võtnud räpase võmmi – poissi kes juhuslikult oli kangelane kuna päästis oma röövitud õe.  Sa süüdistaksid poissi, kes päästis oma õe, samal ajal kui sinu politseijaoskond seda teha ei suutnud. Ilma temata oleks ta ikka veel lapseröövlite juures ja Martinez võtaks vastu oma väljapressitud raha.”

PV muutub punaseks nagu peet ja võtab ise sõõmu vett. Ta vaatab oma abilise poole, kes näib olevat süvenenud paberitesse enda ees laual ja väldib oma bossi pilku. Siis pöördub ta minu poole. „Liigume edasi,” ütleb ta, “milline on see ‘peaaegu tõestus’?”

“Nii, et ma pole siin süüdlane?” küsin. Arvan, et võin selle probleemi lõpuni lahendada. Tunnistajate ees. PV näole ilmub grimass ja ütleb, “Noh kui lapse-röövlid on kinni võetud...”

Ma ei ütle sõnagi. Kaks ohvitseri vaatavad teineteisele otsa ja PV ütleb, “Olgu siis. Ei, vastavalt oludele mis meil on, me ei uuri seda. OK?”

“OK,” ütlen. “Hästi, siis. Saime röövlitelt teada, et nad saatsid $1000 kellelegi James Temmsile iga kuu esimesel kuupäeval. Uurisime järgi, kui kaua võtab aega postisaadetisel Bedfordist, Nebraskast Kinnessasse, Missourisse jõudmiseks ja valvasime postkontorit, mida Martinez kasutas. Ja saime selle.”

Teen oma sülearvuti lahti ja käivitan Chase võetud video. Me kõik vaatame kõiki järjestikkuseid sündmusi Martinezi saabumisest kuni lahkumiseni ja Trevorit kes võtab ümbriku  selgelt näidatud James Temmsi nimega. PV vaatab seda kolm korda.

“Probleem on selles,” ütleb ta, ”et tegelikult ei tõesta see midagi. See ei ühenda teda kuidagi röövlitega. Meil oleks neilt vaja midagi, mis seoks teda sellega, mida me näeme. Mis meil siin on, võib olla osa tema uurimistööst, tõestuse hankimine ühele või teisele asjale. See ei oma mingit tähendust ilma röövlite tunnistuseta. Kui sa lihtsalt ütled, et kuulsid seda röövlitelt, on see kohtu jaoks vastuvõtmatu kuulujutt.”

“See näitab, et ta süüdi on,” vaidlen mina vastu. See näitab, et ta võtab härra Temmsile adresseeritud raha vastu ja viskab süüdistava  ümbriku ära. Kui ta süütõendeid koguks, oleks ta ümbriku endale jätnud. Aga seda ma mõtlesingi tõestusena. Ma tean, et see on natuke ebakindel. Aga ma saan natuke paremini tõestada. Hetke pärast  teen ma seda. Aga tahaksin siin mõningaid detaile esile tuua. Esiteks, lapse-röövlid saatsid raha kollases ümbrikus. Te näete Martinezi postkontorist välja tulemas, kollane ümbrik käes. Te näete, et ta õiendab midagi kaamera vaateväljast väljaspool, aga terve mõistus ütleb teile, et ta võtab ümbrikust raha välja. Ja mida kavatseb ta seejärel teha? Ta tahab vabaneda ümbrikust nii kiiresti kui võimalik nime pärast selle peal, ainukese pärast, mida lapse-röövlid teavad. Ja mida ta teeb? Täpselt seda. Ta viskab ümbriku, kollase ümbriku, ära prügikasti postkontori ees. Ja üks meist, Trevor, on seal, et seda välja võtta. Meil oli õnne, arvate? Ei, mina nii ei arva. Me mõtlesime sellele juba enne ja otsustasime, et üks esimesi asju, mida ta teeb, on ümbrikust vabanemine. Kindlasti tahtis ta sellest nii kiiresti kui võimalik lahti saada. Seda me arvasime ja nii ka juhtus. Meie ainuke õnn oli see, et ta ei tühjendanud ja ei visanud ümbrikut ära postkontoris, aga me ei uskunud, et ta teeks seda seal, kus teda jälgida võidakse. Nii saime me ümbriku. Seal peavad olema Martinezi sõrmejäljed. Tal ei olnud kindaid käes.”

“Aga tõestuste ahel puudub!” ütleb PV abiline. “See laps, Trevor võis võtta prügikastist välja teise kortsutatud ümbriku. Tal võis juba prügikastis olla ümbrik Martinezi sõrmejälgedega. Martinez kinnitab, et see on tema vastu lavastatud.”

“Seepärast ütlesingi, et tõend on ebakindel,” vastan, “aga mõelge sellele. Kas kohtunike kogu usuks kohtus meid või teda?”

Mees on visa ega pööra mu küsimusele tähelepanu. “Meil pole mingit tõendit selle kohta, et lapse-röövlid teile seda ütlesid, mida te räägite. Te võite selle välja mõelnud olla Martinezi lõksu püüdmiseks.”

Ma ei vasta kohe. Ootan. Tahan, et see, mida ma järgnevalt ütlen, oleks selgelt kuulda ja et selle üle järele mõeldakse.

Kui ma räägin, on mu hääl veel pahasem. “Ma ei püüa teile siin Martinezi kandikul serveerida. Ma püüan teid veenda, just teid, et ta on süüdi.  Tegelikult ei ole minu ülesanne ülejäänut teha. Ma olen laps. Mul pole vastavat ettevalmistust ja ma pole võimeline süüasja kohtusse esitamiseks ette valmistama. Aga ma suudan küllaldaselt tõendeid koguda, ja te peaks nüüd veendunud olema Martinezi uurimise vajaduses. Kui te seda teete, naelutate ta kinni. Ta ei ole väga taibukas, ta on ülbe, ja noh, see on teie töö.”

PV ei ole kindel, kuidas mulle vastata, sest faktid toetavad minu  poolt räägitut ja tema kontor ega kogu politseijaoskond pole teinud ligilähedaseltki midagi, mis minu poolt esitatud tulemusi ümber lükkaks.

Kuni ta mõtleb, lähen ma edasi. “Mul on teile rohkemgi näidata. Ma arvasin, et see arutlus võib niimoodi minna. Ma arvasin, et te esitate vastuväited, mida te esitasite.  Aga  mul on midagi, mis teid veenab. Ei tõesta midagi, millele te vastu vaielda ei saaks, aga  veenab teid tema süüs.

“Me tegime veel ühe video, mille salvestasime enne kui viimasel korral Bedfordist lahkusime.”

Teen uuesti oma sülearvuti lahti. Ja käivitan uue video.

Selles on Mary diivanil, tekk peal ja Donna tema kõrval. Mary paistab videos  isegi nõrgem kui tegelikkuses. Ta räägib kaamerasse kuidas ja miks ta Carly oli võtnud, ja siis räägib Donna oma osa. Ta laskub ka väljapressimise detailidesse. Ta lisab selle, mis minu arvates on asja nael.

“Troy palus mul härra Temmsile saadetavate kahekümneliste seerianumbrid seekord üles kirjutada. Ma tegin seda ja andsin talle koopia.”

Tahtsin, et see oleks viimane tõestus, mida vajame. Aga sain veel midagi, mida ma polnud oodanud.

Enne kui video lõpeb, leian Carly enda kõrvalt. Ta on isa sülest maha roninud ja minu juurde tulnud. Ta vaatab sülearvuti ekraanile.

“See on mamma Mawy,” ütleb ta.

PV vaatab teda. Panen arvuti kinni, siis ulatan talle lehe viiekümne seerianumbriga. “Vean kihla, et tal on veel mõned alles. Tal on kaunis raske selgitada, kust ta need sai, ja kui ta ütleb, et kogus tõendeid, siis parem olgu tal kõik pangatähed alles, sest kuidas selgitab ta mõnede puudumist? Vean kihla, et ta on mõned ära kulutanud.”

Saadan PV le tujutu naeratuse. „Ta võib öelda, et keegi on need talle sokutanud, aga kui usaldusväärne võiks ta tegelikult olla, vandemeeste kogu ees – kohtus?”