19. peatükk

Me kõik oleme Mussode juures. See on nüüd läbi. Martinez leiti süüdi olevat mitmetes kuritegudes. Me ei pea oma elu ajal muretsema temaga kohtumise pärast. Ta on vana mees, kui ükskord välja saab, kui saab. On vägagi võimalik, et ta niikaua vastu ei pea. Ülbed, kiuslikud endised võmmid ei ela vanglas alati rõõmsat elu.

Talle anti tähtajatu karistus. Aga rohkem kui 25 aastat. PV arvates on talle paras vähemalt 30. Ta otsib ka teisi süüdistusi, mida tema vastu esitada saab. Tema üle võidakse hiljem enamate kuritegude eest kohut  mõista.

Jälle on suvi ja ma veedan kuu aega Lindsey ja tema vanematega. Olen nüüd 16! See on lapse jaoks tõeline verstapost, eriti osariigis, kus selles vanuses on võimalik juhiluba saada. Mul on piiratud õigustega juhiluba, Missouri osariigis välja antud. Ma olen nüüd mees. Just kui.

Tegelikult ma ei tunne end vanemana, targemana või küpsemana, kui 15 selt. Ootan ikka veel, et see juhtuks.

Ma ei ole siin üksinda. Case tuli minuga kaasa. Ma ei muretse üldsegi tema Trevorile kaotamise pärast. Trevor on ka aasta vanem ja 12 selt hakkab ta hirmus kenaks lapseks muutuma. Chase on seda märganud. Siiski on toimunud ka teisi arenguid. Kui Trevor meie pool oli, kui me postkontori juures Martinezi filmisime, kohtus ta Charlesiga, kui me Goodingite majas õhtust sõime. Nad on sellest ajast kogu aeg e-maile vahetanud, Skype kaudu suhelnud ja kõike muud sellist. Charles on end natuke avanud, aga ta on ikka veel võrdlemisi reserveeritud ja mitte eriti jutukas. Ta näib ebamugavust tundvat selle pärast, kes ta on, aga see võib ka lihtsalt tema vanusest tingitud olla. Vaadates teda koos Trevoriga – nad pole üldsegi sarnased – näen vahel, et nende vahel on midagi. Isegi härra Musso näeb seda. Ta raputab ainult pead imestava ‘miks mina’ ilmega näol, aga näen, et ta leiab praktiliselt igal päeval aega Trevorit emmata. Mulle meeldib see mees väga.

Isa on ka siin, aga ainult täna. Ta sõitis siia, kui kohtuotsus teatavaks sai, nii et me saaksime seda kõik koos tähistada. Muidugi  võttis ta Carly ka kaasa. Ta on neljasena imetlusväärne. Ta ütleb nüüd isegi mu nime õigesti.

Vestlus õhtusöögi ajal on rõõmsameelne ja lustakas ja kõik, mis suvel juhtunud oli, tuleb jutuks. Ühel hetkel ütleb isa, „Ma arvan, et jäin paljust ilma. Ma olin niivõrd keskendunud Carly otsingutele, et jätsin paljud asjad tähelepanuta. Aga Valge Tamme linnakesse tulemine oli õigustatud. Mul oli siin aega ja ruumi tegutsemiseks ja Troy noh Troy...”

Ta vaikib ja olen vapustatud, nähes tal silmi märjaks minemas. Ta tõuseb ja tuleb minu juurde;  tõusen ka, kuna tundub, et peaksin. Ta embab mind kõvasti.  Emban teada ka ja tunnen ta hingamises jõnksatust ja tunnen sama emotsiooni, mida temagi.

See pole talle kerge olnud. Ta helistas mu vanaemale, mu ema emale, kui Carly tagasi oli, ja vanaema ütles, et ema oli haiglasse läinud, et ta oli omadega täiesti sassis – ja mitte ainult alkoholi pärast. Isa oli haiglasse helistanud  ja arstiga rääkinud, kes ütles et arvatavasti peab ta sinna kauaks jääma.

Isa rääkis sellest mulle nelja silma all. Ta ütles ka, et juba ammu enne Carly kadumist oli emal probleeme olnud. Ta ütles, et haiglaravi vajadus oli sündmuste tõttu varem tulnud, kuid need ei olnud haiguse esmaseks põhjuseks. Ta ütles, et mõnedel naistel on peale lapse sündimist probleeme depressiooniga ja tema omad paistsid olevat välja arenenud järelmina Carly sünnile.

Isa oli paaril korral Carly tema juurde viinud, lootes et see midagi muudab, aga ema ei olnud kumbagi neist ära tundnud. See tegi Carly muidugi õnnetuks, aga isa hoidis teda ja rääkis temaga ja Carly toibus sellest võrdlemisi hästi. Isa selgitas, et ema on haige ja peab siia jääma ja Carly paistis sellega leppivat. Ta oli ema juurest aasta aega ära olnud ja kogu selle aja Marylt kuulnud, et ema haige on. Nähes nüüd seda tegelikkuses, ei olnud tal nii raske sellega leppida. Võib-olla oli see ta suhtumist muutnud.

Mina nendega kaasa ei läinud. Minus oli ikka veel jääke vihast tema suhtes, isegi kui ma nüüd aru sain, et see mis mind tema juures pahandas, ei olnud ainult tema süü. Igal juhul arvasin, et parem oleks koju jääda.

Isa saab hästi hakkama, aga ma arvan, et ta tunneb emast puudust. Loodan, et ta hakkab jällegi kellegagi käima. Carly vajab täiskohaga naisterahvast. Ja isa on küllalt noor, et partnerit vajada.

Isa hakkas jälle täie kohaga tööle. Ta on leidnud naisterahva, kes meil päeviti käib. See võttis mõnda aega, kuna, see ‘kuna’ on arvatavasti ilmne. Ta teeb majapidamistöid, teeb süüa ja vaatab Carly järele. Ta on huvitav inimene, okkaline ja karm, aga teda peab tundma õppima. Mulle ta meeldib, nii imelik kui see ka pole. Ta on käsutaja tüüp ja kui ta meie juures alustas, tuli talle selline hullumeelne idee, et mina olen üks nendest, keda ta käsutada saab. Selle asja klaarisime päris kiiresti ära.

Ta on meie looga tuttav. Minu arvates tapaks ta igaühe, kes julgeks Carlyle pilku heita.

Kui isa on taas istunud, uurib härra  Musso temalt, kuidas Martinez teda ahistas; ta pole veel kogu lugu kuulnud.

Isa räägib talle sellest, vähem valuliku osa.

“Mulle tundub see liiast,” ütleb härra Musso. “Ta käis viha kaarti liiga tihti välja. Isegi siia kaugele tulles. Miks oleks ta pidanud seda tegema? Minu arust oleks ta rõõmustama pidanud, et te läinud olite. Mis silmist, see meelest. Talle oleks kasulik olnud lasta asjal vaibuda. Siia tulek äratas jälle kõik üles.”

“Ma pole seda meest kunagi mõistnud,” ütleb isa pead raputades.
Ma köhatan. Kõik vaatavad minu poole.

“See polnud nii lihtne,” ütlen ma.

Näen nende silmis küsimust, ja räägin neile.

“Ta tegi vigu, aga ta ei olnud täielik lollpea. Ta oli arvatavasti liiga suure tüki ahnitsenud. Ta taipas, et tema tegevus on mingil määral riskantne, kui Carly oli ainult üks kadunud lastest, kes talle väljapressitud raha sisse tõi. Seepärast ta oligi nõus nii väikeste summadega: koos moodustasid nad suurema summa. Aga tal oli põhjust ka muretsemiseks. Kui keegi nendest, kes talle maksis, kunagi mingil põhjusel rääkima hakkaks, oleks ta vägagi haavatav. Seepärast astus ta samme enesekaitseks. Sattusin peale, kui ta seda tegi, aga polnud siis küllalt taibukas et aru saada mida ta tegi. Alles hiljem ma taipasin.”

“Millest sa räägid?” küsis isa.

“Mäletad, kui ta meile tuli ja mina läksin sind kutsuma?”

Isa noogutab. Kõik teised jälgivad meid.

“Kui ma tuppa tagasi tulin, leidsin ta meie asjades sorimas. Ma ei osanud sellest midagi arvata, see ainult vihastas mind. Teadsin, et tal ei ole õigust seda teha. Me olime oma sotsiaal-õpetuse tunnis lugenud  Konstitutsiooni Neljandat Parandust.
“Igatahes kui ta viimati siin käis, tahtis ta väga sisse saada ja muutus pööraseks, kui see tal ei õnnestunud.”

“Ma arvasin, et sellepärast, et ta ei saanud mu arvutit ära võtta,” ütleb isa.

“Minu arvates oli arvuti äravõtmine ja kogu see jama seersant Fredericksiga arvuti kontrollimiseks vaid riugas, põhjus, et ta siia saaks tulla. Miks ma nii arvan, oli see, et seersant Fredericks võttis arvuti osa enda peale. Ja kui Martinez seda nägi, siis miks ta nii vihaseks sai? Ainuke asi, mida ma võin järeldada oli, et arvuti polnud ta siiatuleku põhjuseks.
“Miks ta siis tuli? Mul kulus kaua aega, enne kui seda taipasin. Oli raske aru saada, miks ta paljusid asju tegi, aga lõpuks leidsin igale ta tegevusele põhjuse. Kõige raskem oli taibata, miks ta siia meie majja tuli.”
 
Vaikisin, kuid kõik vaatasid mulle ootusrikkalt otsa ja ma jätkasin. Mul oli natuke piinlik, kuna see paistis nagu  kiitlemine, ja ma ei salli seda. Kuid olin korra alustanud ja nägin, et kõik ootavad loo lõppu.
“Ta vihastas tõsiselt, kui ta majja ei pääsenud. Teda vihastas, et ta sisse ei saanud. Mõtlesin selle üle ja meenutasin kõiki neid kordi, kui ta Kinnessas meie majas oli käinud. Ja lõpuks mulle koitis. Läksin ja kontrollisin meie kalendrit. Nägin kuidas ta seda lehitses, päris alguses, kui ta meie asjades soris.”

“Meie kalendrit?” Isa paistab samavõrra segaduses olevat, kui ta enne Carly leidmist oli.
“Jah. Järsku lõi mulle pähe, miks ta võis tahta meie majja pääseda. Läksin otsisin selle kalendri üles ja uurisin seda. Esiteks vaatasin kuupäeva, kui Carly kadus, siis päevi pärast seda ja ei leidnud midagi. Arvasin juba, et olen eksinud. Siis vaatasin kuu aega enne seda ja leidsin selle. Kolm nädalat enne röövimist leidsin telefoninumbri. Lihtsalt telefoninumbri. See poleks mulle silma jäänud, kui ma poleks otsinud kalendrist midagi võõrast, mis sinna ei kuulunud. Kirjas olid ainult numbrid ja raske oli öelda, kas sinu või ema käega kirjutatud. Mis kahtlane tundus, oli suunakood :402. Uurisin järele, see oli Ida Nebraska kood.

“See tekitas minus igasuguseid mõtteid. Number tundus tuttav ja oli Nebraskas. Kontrollimisel ilmnes, et see oli sama number, mille isa oli leidnud oma arvuti abil Mary ja Dana asukohta välja peilides.

“Polnud mingit põhjust, miks see number kolm nädalat enne Carly röövimist meie kalendris oleks pidanud olema. Ema tundis Maryt, aga Mary elas siis Kinnessas, mitte Nebraskas. Veel enam, Mary oli rääkinud, et võttis Carly sel päeval impulsi ajel ja alles peale seda leidsid nad koha, kus nad kolmekesi elada oleks saanud. Seda numbrit polnud isegi olemas sellel kuupäeval, mille juurde ta kalendris ilmunud oli. Ainuke järeldus, mille ma sellest sain teha oli see, et Martinez ise teadis, kus naised peale lapseröövi elasid ja oli nende telefoninumbri meie kalendrisse kirjutanud. Kui ta siia tuli, siis selleks et näha, kas kalender on kolimise üle elanud.”

“Aga milleks?”  küsis  härra Musso. “Miks pidi ta seda tegema?”

“Ta istutas meile süütõendi. Ta vajas süüdlasi, kui talle peaks kahtlus langema. Selle numbriga meie kalendris oli ta sokutanud tõendi et keegi meie majast oli tundnud inimesi ja arvatavasti ka ka nende maja asukohta Bedfordis enne lapseröövi, millest oleks kergesti saanud järeldada, et see keegi oli asjaosaline  ja arvatavasti oli isegi aidanud röövimist plaanitseda.

“Aga ta muretses, et kolimise ajal võisime kalendri ära visanud olla, eriti siis kui sellest oli aasta möödunud ja kes siis ikka aegunud kalendrit alles hoiab. Kui me selle ära oleksime visanud, ei oleks tal olnud seda sokutatud  tõendit, kui seda vaja oleks läinud. Ta tahtis kontrollida, kas see on alles. Võin kihla vedada, et tal oli see telefoninumber paberitüki peal kaasas, midagi millel oli trükitud kuupäev enne röövimist. Ta kavatses selle majja sokutada, kui kalendrit poleks näha olnud.”

Isa vaatab mulle otsa, teadmata, mida öelda. “See tal ei õnnestunud, isa,” ütlen. “Imekombel oli meil kalender ikka veel alles; hoidsime seda ainult seepärast, et seal oli punasega märgitud Carly kadumise kuupäev ja kumbki meist ei tahtnud seda ära visata. See poleks teda mingil juhul aidanud. Me oleks saanud kergesti tõestada, et numbrit polnud isegi olemas sellel kuupäeval, mille juurde see kalendrisse oli kirjutatud, nii et meie ei saanud seda sinna kirjutada. See oleks enam tema kahjuks kui kaitseks olnud. Olen kindel, et ta kirjutas selle sinna ainult selleks, et oma ülemustele meie süüd näidata, mitte et end kohtus kaitsta.”
Olin hoogu sattunud ja kõik kuulasid, kuid olin peaaegu valmis ja lõpetasin kiiresti. “Meie polnud ainukesed, kellele ta tõendeid sokutas. Mäletate selle musta mehe pilti? Chase ja mina saime kohe esimesel päeval aru kes see oli, kui me kooli tagasi läksime. Politseijaoskonnast määratakse iga päev üks politseinik koolis korra järele valvama. See mees pildil oli üks nendest, kellele see amet oli määratud. Ma arvan, et Martinez tahtis, et see pilt leitakse Donna ja Mary kodust ja kahtlus langeks teisele võmmile, kui juurdlus nii kaugele peaks minema.
“Igatahes ei saanud ta ei telefoninumbrit meie kalendris, ega seda pilti enese kaitseks kasutada. Selleks ajaks, kui ta kohtu alla läks, oli tema vastu liiga  palju muid süüdistusi.”

Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma, aga üks põhjustest, miks Martinez leiti süüdi olevat oli see, et PV pakkus  Maryle ja Donnale kokkuleppe menetlust, et saada nende tunnistust. Süüdistus nende vastu oli küllalt tugev, aga Mary ei olnud tugev. Tema vanglasse saatmine poleks endaga muud kaasa toonud kui et osariik oleks pidanud maksma tema haigla ja hoolduskulud. Ta oli nüüd hooldeasutusse suletud ja Donna jäi sinna koos temaga. Martinezile maksmise asemel läks enamus Donna igakuisest sissetulekust Mary hooldamisele.

Meil on õhtusöögiks suur kook. Carly küsib, et kus küünlad on. Nii läheb proua M ja toob neli tükki, torkab need koogi sisse ja süütab põlema. Carly puhub nad kõik rõõmsa aplausi saatel ära. Ta ei punasta ega midagi, ainul ootab, taldrik käes, kuni kooki lõigatakse. Sellest lapsest võib teine Lindsey kasvada.

Oleme päris palju siinolemise ajal ujumas käinud. Trevor on sama häbenematu, kui eelmisel aastal, kuid Charlesil läks mõnda aega, enne kui ta ujumisriietest lahti sai. Ta on oma arvamust muutmas, aga punastab ikka veel palju. Ei Chase ega mina ei narrita teda selle pärast. Mõned lapsed saavad narritamisest kergesti üle ja teisi  see häirib. Ma tean, et Charlesile narritamine ei meeldiks. Ta on alles avastamas, kes ta tegelikult on. Trevor, vastupidi, on päris kindel.

Chase? Ta on muutumas päris kauniks,  ta lihased on kasvanud ja ta ei lase Trevoril end korvpalliväljakul enam hirmutada. Minu arvates oleme Chasega lähedasemad kui kunagi varem. Ta on ninakam, kui kunagi varem, ja sädelus  ta silmades on nüüd püsiv. Rääkisin meist isale, kui ta oli tagasi oma tavalises olemises ja tema naeratas ja ütles, et ootas mu ülestunnistust Ta lihtsalt patsutas mu selga ja ütles, et mul on hea maitse, ja soovis mulle edu Chase taltsutamisel.
Sel aastal mängisin koolis jälle jalgpalli, aga seekord esindusmeeskonnas. Ma olen natukene suuremaks kasvanud, mõne kilo juurde võtnud ja hooaja keskel alustasin keskmise taga kaitsjana. Chase ütleb, ma et näen suurte musklitega kena välja.

Ma ei ole enam millegi peale vihane. Chase on suuresti selle põhjuseks.

Me Chasega armastame teineteist. Lapsed koolis teavad, et me koos oleme. Me pole selle kohta ühtegi paha asja kuulnud. Võib-olla siis, kui mängid keskmise tagakaitsja positsioonil, peavad nad suu kinni või muudavad oma suhtumist. Mõlemal juhul see sobib mulle.

Nii siis on asjad päris hästi. Olen rõõmus. Mussod soovivad, et veedaksime igal suvel mõnda aega nendega  ja isa ütleb, et temagi poolest. Chase ja Charles on ka kutsutud, nii et saame kõik vähemalt mõnel järgneval aastal koos olla.

Mussodest lahkumine oli raske, aga meil Chasega on oma elu Kinnessas ja see on koht, kus isa ja Carly elavad. Nad vajavad mind seal. Ma tean, et vajavad. Carly ütles mulle nii.