17. peatükk

Isale ei mahu pähe, et Carly tagasi on. Oh, ta tunneb Carly silmapilkselt ära, ta on ekstaasis, näen ta silmis õnnepisaraid aga näen ka segadust. Minu arvates pole selles midagi ebanormaalset. Loen kogu aeg sõduritest, kellel on lahinguväljalt koju naastes raske uute tingimustega kohaneda. Kui oled kogu oma olemusega täielikult millelegi keskendunud –  iga tegevuse  ja mõttega – ja siis järsku see miski lakkab olemast, vajad sa aega kohanemiseks ja surve  väljalaskmiseks, nagu tuuker pinnale tõusmisel.

Isa vajab aega surve väljalaskmiseks.

Kui me majja läksime, oli isa muidugi oma toas. Koputasin uksele ja karjusin, “Isa,  tule välja. Nüüd kohe!” Astusin ukse juurest eemale, keset tuba, et oleks natuke ruumi, kui ta välja tuleb; et ta mulle otsa ei jookseks.

Ta keeras luku lahti ja avas ukse, nähes välja nagu nendel päevadel ikka – kortsus riided, udused silmad, pesemata ja habe ajamata, näol veidi äraolev ilme. Ta vaatas mulle otsa, siis sellele, keda ma süles hoidsin. Mul oli Carly süles. Püüdsin teda varem maha panna, kuid ta ei lasknud seda teha. Ta klammerdus ainult kõvemini minu külge  ja surus oma näo mu kaela vastu. Nii ma siis kandsin teda  ja ta vaatas jälle ringi.

Ta reageeris kiiremini kui isa. “Issi!” karjus ta vääneldes mu käte vahelt maha. Lasin ta põrandale ja ta tormas isa poole, kui see on õige sõna kolmeaastase jaoks.

Isa vaatas teda ja ta näole ilmus kõige hämmastunum ilme. “Carly?” ütles ta ja siis karjatas suutmata oma silmi uskuda, “Mu jumal! Carly!!!” Kui Carly talle lähenes, langes isa põlvili ja siis oli ta isa käte vahel, ja isa hoidis teda nagu ei laseks ta teda enam iialgi lahti. Pisarad voolasid ta silmist ja ta ütles, ”Carly, Carly, Carly, Carly,” üha uuesti ja uuesti, puistates vahele suudlusi ta pähe ja näole.

Lõpuks Carly ei olnud rahul, et teda nii tugevasti hoiti. Isa lõdvendas haaret ja Carly vaatas üles ta näkku ja ütles, “Tundsin su järele igatsust, issi. Tundsin sinust nii väga puudust. Ja memmest ka. Kus memm on?”

Carlyle tasakesi kõrva kudrutades tõstis isa ta üles  ja kõndis natuke ebakindlal kõnnakul toolini. Ta istus maha ja Carly sättis end mugavalt ta sülle, niheles end veel mugavamalt istuma. Isa ei pööranud temalt pilku, kuid siis vaatas mulle otsa ja siis ma nägingi esimest korda ta pilgus varjatud segadust.

“Me kasutasime su nimekirja, isa,” ütlesin talle. “See mida sa tegid tasus end ära. Me ühendasime  sinult saadud informatsiooni ja mõned meile tulnud ideed ja läksime teda otsima, ja ainult tänu õnnelikule juhusele ja õiges paigas olemisele me leidsime ta.”
Nägin, kuidas rattad tal peas pöörlesid.  Tal oli palju, mille üle mõelda: kus me praegu elasime, kus ta töökoht oli, kus ema võiks olla, kuidas tema Carly tagasitulekusse suhtub, kui ametnikud end asjasse segavad, siis mida nemad ütlevad, mida röövlite suhtes ette võetakse? Kõige sellega tuleb tegeleda ja paistis sellest kõigest uimaseks löödud olevat. Ta oli päevas 18 tundi ja enamgi oma toas töötanud, lugedes ja dešifreerides, plaanitsedes ja muretsedes – ja järsku oli see läbi. Täielikult.

Seda oli  õige palju ühe korraga ja tal polnud üldse aega kohanduda.  Ja kõige tipuks oli tal nüüd tütar, kelle eest ta pidi vastutama, tütar, kellel olid vajadused ja kes oli nüüd täielikult tema vastutusel.

Näha oli, et kõige selle tajumine käis talle üle jõu.  Läksin tema juurde ja tõstsin ettevaatlikult Carly ta sülest. “Tule Carly,” ütlesin, “vaatame sulle midagi süüa.” Kandsin ta kööki. Tagasi vaadates nägin isa, kes ikka veel istus. Ta mõtles ja ta silmades võis olla segadust näha, aga ta näol oli ikka veel imeline naeratus. Ta saab hakkama. Võib kuluda tund, või päev või natuke kauem, aga nähes teda seal toolis istumas ja säramas, pinge kehast kadunud, oli mul tugev aimdus, et ta hakkama saab.

Köögis teen Carlyle pähklivõiga võileiva ja lõikan kooriku ära. Talle meeldisid need alati ja meeldivad ikka veel. Valan talle pool klaasi piima. Meil ei ole veel lastetooli. Meil ei ole midagi nii väikese lapse jaoks, kui Carly on. Chase hoiab teda süles, kui ma taldriku ja klaasi tema ette lauale asetan. Chase köhatab tähendusrikkalt ja teen talle täpselt samasuguse võileiva. Nad nihkuvad kahekesi lauale lähemale ja hakkavad koos sööma. Carly vaatab üle õla Chaset ja see teeb talle nägusid. Carly itsitab ja ütleb, “Chase,” ja sätib end ta süles uuesti mugavalt istuma.

Carly on juba mitu tundi maganud, isa magab, Chase magab mu voodis koos minuga ja mina mõtlen. Ma peaksin ka magama. Olin kurnatud, kui voodisse sain. Aga Chase tahtis teha, mida paistab, et ta alati tahab teha, ja nii me seda tegime ja tema jäi peaaegu silmapilkselt magama, aga see mida tegime oli mulle tegelikult energiat juurde andunud ja nüüd ma laman ärkvel ja mõtlen.
 
Läbi mu pea jookseb palju mõtteid, mõned seoseta, mõned häirivad, mõned segadust tekitavad. Väikesed meenutused omandavad tähtsuse. Ma ei jää enne varast hommikutundi magama. Mul on palju, mille üle mõelda.

Tõusen hilja. Isa on duši all käinud, habet ajanud, puhtad riided selga pannud ja imede ime, valmistab köögis hommikusööki. Suudan seda vaevalt uskuda, aga ta vilistab köögis ringi liikudes.

Chase  on usinasti tegutsenud. Ta on Trevorile, siis proua Mussole helistanud. Mõni minut hiljem saabuvad härra ja proua Musso oma vana autoga, tassides laste söögitooli, voodipiiret mis takistab last harilikust voodist maha veeremast ja suurt plastikust prügikotti, mis on täis seda, mida proua Musso naeratades ‘väikeste laste kraamiks’ kutsub. Meil juba natuke vajalikke asju. Käisime eile linnas, kuna isa ütles, et Carlyle on arvatavasti ikka veel ööseks mähkmeid vaja ja meil neid polnud. Nii ostsime koos nendega ka teisi vajalikke asju. Isa oli eriti innukas, otsides šampooni, mis peseks pruuni värvi Carly juustest välja. Aga Mussode toodu oli suures osas kraam, mida meil polnud meeles olnud osta.

Proua Musso on Carlyst vaimustuses. Olles see ja selline nagu proua Musso on, jookseb Carly kohe tema juurde. Isa vaatab seda ja naeratab. Muidugi naeratab ta juba enne, aga nüüd ta naeratus nagu laieneb. Ta on vaimustuses sellest, kuidas Carly naerab.

Carly on olnud jutukas juba sellest ajast, kui ta 17 kuu vanuselt esimesi sõnu ütlema hakkas. Ta on ikka veel jutukas. Ta istub proua Musso süles  ja räägib ja räägib ja järsku hakkab talle kõnelema naisest pargis ja me ülejäänud kuulame teda.

Lapsed mängisid peitust ja Carly läks ära puu tagant, kuhu nad Lisaga end peitnud olid, kuna  seal oli liiga vähe ruumi nende mõlema peitmiseks. Carly oli läinud ja kükitanud tara ääres oleva heki taha, kus keegi teda näha ei võinud. Naine, kellega tema ja ema olid koos lõunat söönud tuli kõnniteed mööda teisel pool madalat tara. Ta peatus ja kükitas maha, nii et ta oli Carlyga samal kõrgusel ja rääkis Carlyga, küsides kas ta nägi, kui ta lehvitas, kui nad emaga varem mööda sõitsid. Ta ütles Carlyle, et ema oli läheduses asuvas raamatupoes ja palus tal Carlyle järele tulla. Ema tahtis, et Carly valiks raamatu, mida talle õhtul ette loetakse. Carly tõusis püsti ja sirutas oma käed; naine tõstis ta üle madala tara ja kandis ta minema. Siiski ei viinud ta teda raamatupoodi. Ta viis ta oma autosse.

“Nii et see naine oli koos emaga kohe enne seda?“ küsib segaduses isa. Ma saan tema segadusest aru. Kõlab nii, et röövel ei olnud üldsegi pargis viibinud täiskasvanute hulgast. Aga kui see nii oli, siis kuidas sattus tema nimi pargis viibinud inimeste nimekirja? Kuidas oli mul võimalik olnud teda leida?

“Jah,” ütleb Carly. “Ta oli memme sõbew. Me sõime koos lõunat. Ta käis meie pool palju kordi.”

“Mis ta nimi on?” küsin mina.

“Mawy,” ütleb Carly. “Tema nimi on Mawy. Ma olin Mawy ja Donnaga. Mawy ütles, et memm on haiglas ja et isa palus neil mind hoida, kuni memm  terveks saab. Aga see oli nii kaua! Ja ma tahtsin Twoyd näha! Ja memme ja sind issi ka!”

“Mary!” ütleb isa. “See peab Mary Truscott olema.”

“See nimi oli nimekirjas,” ütlen mina.

“Aga miks? Teda ju pargis ei olnud!” ütleb isa. “Carly ütles, et ta läks sealt mööda, aga ta oli teisel pool tara.”

Ma mõtlen hetke. Siis tõusen ja lähen oma tuppa mobiili järele ja helistan Trevorile. Siis tulen tagasi ja istun jälle laua äärde. “Isa,” ütlen, “ma palusin Trevoril vaadata nimekirja, mille sa välja trükkisid. Jätsin selle sinna, et võmmid seda siit ei leiaks. Ta luges mulle pealkirja ette. Ülekuulatute nimekiri. Juhtum 14-3972. Carly Hodeges. Miski ei viita sellele, et nimekirjas on ainult pargis viibinud inimesed.”

Isa silmad selginevad. “Tead,” ütleb ta, „arvan, et ma lihtsalt eeldasin seda.  Politsei ütles mulle, et nad kuulasid üle kõik, kes pargis olid ja kui ma nimekirja sain, oli loomulik arvata nii nagu ma arvasin. Ma arvan et igaüks, keda üle kuulati, peaks nimekirjas olema, mitte ainult pargis viibinud.  Ma ise pidin andma väga põhjaliku tunnistuse sellest, mida ma sellel päeval tegin, kus ma olin ja keda ning kuna kohtasin. Sama pidi tegema ka su ema. Kui Mary oli sellel päeval su emaga, nagu Carly ütleb et ta oli, siis küsitleti teda, et kontrollida, kas ema poolt räägitu vastab tõele. Tema nimi pidi olema ülekuulatute nimekirjas koos inimestega kes tegelikult ka pargis olid.”

See märkus äratab mu peas mõtte. Mul oli mitu mõtet, õigemini mälestust asjadest, mis mind viimasel ajal häirinud olid. Püüdsin neid ühendada. Olin sellega eile õhtul voodis olles tegelenud ja mõned asjad näisid paigale asetuvat. Nüüd seda kuuldes  tundus siin veel midagi olevat, mis sobis täpselt sellega, millest olin mõelnud. On kummaline et see mis tundub hullumeelsusena ja ebatõenäolisena leiab üha rohkem ja rohkem  kinnitust. Olen teada saanud uusi asju, asju, millede vahel puudub nähtav side. Ma olen jõudnud oma mõtlemisega väga uskumatu ideeni. Imelik on see, et mida enam ma asjadest teada saan, seda enam leian toetust oma hullumeelsele ideele. Kui üha rohkema asju sobivad eeldatuga, siis see ehk polegi lõpuks nii hullumeelne.

Leian isa oma töötoast. Carly vadistab  elutoas proua Mussoga, kes paistab olevat vaimustuses võimalusest taas nautida nii väikese lapse seltskonda. Olen neid kahte mõnda aega jälginud ja märkan, et mu oma ema ei olnud kunagi Carlyga nii soe ja emalik; mul pole ka mälestusi, et ta minuga niisugune oleks olnud.

“Isa,” ütlen, kui näen, et ta valmistub asju pakkima, “kas sa võiksid asjade pakkimisega veidike oodata?”

“Milleks, Troy? Nüüd kus Carly tagasi on, pole meil vaja siia kauemaks jääda. Me võime asjad pakkida ja koju sõita. Ma helistasin juba meie rentnikel. Nad saavad juba vähem kui nädala pärast lahkuda.”

“Tead..” Mulle on vastumeelt  talle rääkida sellest, mida ma mõtlen, aga tean, et pean seda tegema.  Vajan ta abi.

Me lahkume siit varsti. See on üks asi, millest ma eile õhtul mõtlesin. Mulle ei meeldi lahkumine. Mussod, palliväljak, mets, järv, minu lagendik – mulle ei meeldinud siia kolimine, aga nüüd armastan seda paika. Mulle meeldib Lindsey ja, jah, isegi Trevor. See laps on võrukael ja kangekaelne, aga olen teda armastama hakanud. Aga isa töökoht on Kinnessas ja meie maja on ka seal. See on koht, kuhu me läheme. Hakkan siinsetest seltsilistest puudust tundma. Ja kõvasti. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Elu liigub edasi.

Kuid Carly asjas on vaja veel midagi teha – tema röövimise osas. Kurat temaga, kui isa arvab, et ma lolliks olen läinud. Ma arvasin viimasel ajal mitmel korral, et tema on lolliks läinud ja lõpuks see kõik lahenes. Ta lihtsalt peab korra ka minu hullu ideega kaasa tulema.

“.. tead, enne kui me ära läheme, tahaksin , et sa midagi minu heaks teeksid. Sa saad ikka veel Mary Truscotti arvutit näppida, eks ole?”

“See ei ole näppimine, see – “

“Pole tähtis, mis see on,” katkestan mina, “vaid et sul on sellele ligipääs. Sa saad ikka veel ta arvutisse,  tema e-maile lugema. Saad ju, eks ole?”

“Jah, aga pean sellest kõigest vabanema. See on ebaseaduslik ja mida kiiremini  ma seda teen, seda parem.”

“Hästi, see on tore, aga enne seda palun sul midagi minu jaoks leida ja ma loodan, et tema arvutis või e-mailides on sellele viiteid.”

Ta vaatab mind imelikult, kuid ei vaidle vastu. Olen selle üle rõõmus.

“Mida sa tahad, et ma teeksin?” küsib ta.

“Tahan millegi kohta tõendust leida. Olen sellest palju mõelnud. Olen sündmusi kaalunud ja jõudnud järeldusele, et kogu asja seletaks  üks suur puuduv osa. Ma arvan ka teadvat, mis see on: Ma arvan, et Mary Truscotti on väljapressimise ohver. Tahan seda tõestada ja võimaluse korral uurida kõike mis võimalik selle kohta, kelle ta raha saadab ja kuidas maksmine toimub."

“Väljapressimine?  Kuidas sa ometi selle peale tulid?”

“Ma justkui järeldasin. Mitmed asjad ei tundunud päris õigetena, kui püüdsin nendest aru saada. Nad ei klappinud omavahel. Nii jätkasin otsimist, et leida midagi, mis paneks kõike omavahel klappima. Väljapressimine on üks lahendus mis sobib. Kui see tõele vastab, loodan et suudad leida tema arvutist midagi, mis sellele viitab."

Isas oli huvi ärganud. Näen seda ta näost. Olin pööranud vestluse arvuti-ülesandeks: kas ta suudab leida midagi, keskendudes vaid ühele arvutile, Mary omale, 50-ne arvuti asemel? Kas ta oli midagi kahe silma vahele jätnud, kuna ta tähelepanu oli sedavõrd hajutatud? See probleem oli tema jaoks palju huvitavam kui minu hull oletus.

“Töötan selle kallal,” ütleb tema ja naeratab, ja mina naeratan, ja me mõlemad naeratame.

“Ära seekord end luku taha pane,” ütlen. “Jäta uks lahti, Carly võib sulle sülle tahta.”

Chase on ülakorrusel. Ta kirjutab oma isale e-maili.  Ma olen ise mitu tükki ta isale kirjutanud ja selgitanud, kuidas Chase oli tagasi endine ja sain temalt ülevoolavat tänu vastuseks. Kui me koju jõuame, siis arvan et Chase isa enam kauem mind ei heiduta ega hirmuta;  arvan et olen selle asemel sõbra saanud. Ta on Chase arvutit uurinud. Ta on näinud, mis kohti tema poeg on internetis külastanud. Ta on tema e-maile lugenud. Ta peab teadma, et Chase gei on. Ma tean, et kui me tagasi tuleme ja ma talle teatan, et me paar oleme, siis tagasilööki ei tule. Ta pidi seda arvama, kui ta Chase siia saatis. Ta saatis väga tõenäoliselt  ta kohtuma teise gei poisiga, poisiga kes võiks olla rohuks, mida Chase oma depressioonis vajas. Kindlasti arvas ta, et kui me kahekesi koos oleme, nagu kaks poissi – poissi, kes on parimad sõbrad ja mõlemad arvatavasti geid – koos on, muudaks see ta poja endiseks.

“Mis toimub?” küsib Chase, kui ma tuppa tulen.

“Tahan minna teiste juurde ja rääkida. OK?”

“Muidugi,” ütleb tema ja lõpetab kiiresti oma e-maili ja lülitab arvuti välja.

Me leiame nad mänguväljakult, Lindsey jälle kaugviskeid tegemas ja Trevor tagasipõrkeid talle tagasi söötmas. Ta ei viska palju mööda.

Istume kuuri seina ääres. Mina räägin ja see võtab mõnda aega. Paljud mu arvamused on faktidega toetamata ja neid on lihtne kahtluses alla seada. Seepärast tahangi nendega rääkida. Et näha, kas suudan neid veenda selles, mida ma mõtlen. Et näha, kas ma suudan tõrjuda nende põhjendusi ja vastuväiteid.

Ja nendelt abi saada.

Lõpuks suudan neid rohkem veenda, kui nemad minu mõtteid maha laita. Me hakkame planeerima, mida selle jaoks ette võtta. Neli pead on päris kindlasti parem kui üks!

Isa ei leia eriti palju seda, mida ma soovisin, aga see, mida ta leiab ei õõnesta minu teooriat ka. Ma olin mõelnud et nii võib juhtuda – sama palju kui et ta midagi kasulikku oleks leidnud. Aga ta leidis midagi väärtuslikku. Ta sai teada, et kaks naist olid oma kodust Tamme tänavalt Bedfordist lahkunud. Ilma tema abita poleks me neid iialgi leidnud. Aga tal on nende uus aadress ja teatab mulle, et nad ole oma telefoninumbrit muutnud.

Ma polnud kunagi arvanud, et nad oleks väga kõrgetasemelised kurjategijad.

Mina olen see, kes peab Maryga kohtuma. Isa seda teha ei saa. Liiga palju emotsioone. Isa ütleb, et ta läheks talle kallale, kui nad kohtuvad. Näen ta silmadest, et ta ei valeta. Ta ei lase mul ka üksinda minna ja ilma Lindseyta ei pääseks ma niikuinii kuidagi sinna. Nii sõidame me neljakesi tagasi Bedfordi. Sel korral me siiski Tamme tänav 87 aadressile ei lähe; nad on kolinud linna teise serva. Ma kujutlen neid mõtlemas, et kui politsei peaks nende vastu huvi tundma ja arvaks neid Tamme tänavalt leidmata, et nad on linnast või koguni osariigist põgenenud.

Kaks naist ootavad meie külaskäiku.  Telefoniga rääkides tuli neid tükk aega veenda, et nad nõustuksid meiega kohtuma. Aga mul olid mõned mõjutusvahendid. Mina rääkisin telefoniga.  Ma ei olnud seda isa hooleks usaldanud.

Saabume keskhommikul. Trevor hüppab autost välja. Kas on ka midagi, mis teda hirmutaks? Mina olen väga närviline. Lindsey on Lindsey. Teda ei häiri kunagi miski kuigi palju. Ta on kõige enesekindlam tüdruk, keda ma kunagi teadnud olen.

Astume ukse juurde ja Trevor koputab.

Vanem, mehisem naine, keda olime pargis näinud, avab ukse ja kortsutab meie peale kulmu. Vaatan talle otsa pilguga, mis näitab, et mul pole soovi teda hirmutada või talle vastanduda. Me mõlemad hoiame silmsidet kauem, kui see normaalne oleks ja Trevor ütleb, “Tere, mina olen Trevor.”

See murrab jää. Ta vaatab alla Trevori peale ja peaaegu naeratab. “Mina olen Donna,” ütleb ta. “Tulge sisse.”

Ta astub tagasi ja meie siseneme hanereas majja. Isa ei olnud tahtnud, et me sisse läheksime. Aga teda ei ole siin ja ma tegutsen tunde järgi. Ma ei tunneta sellest naisest mingit ohtu. Peale selle arvan ma et Lindsey saaks temaga hakkama.

Mary lamab diivanil teki all, nägu kohutav. Ta on nutnud. Palju.

Donna läheb ja istub põrandale tema pea juurde. “See on Mary,” räägib ta meile, vaadates oma partnerile, mitte meile. Ta hääl on vaikne ja soe. “Me oleme koos.”

“Teie võtsite Carly,” ütlen mina. Donna vaatab järsult üles, kuid ma ei öelnud seda süüdistavalt või ähvardavalt. Ma olin lihtsalt  nentinud fakti ja meie positsioone ka. See oli koht, kust alustada.

Tegelikult ma ei lootnud, et Mary midagi ütleks, niisugusena, nagu ta välja nägi. Aga ma eksisin. Ta pöörab kergelt oma pead ja ta pilk kohtab minu oma. Ta vaatab tagasi Donna poole ja nüüd räägib ta temale. “Ma tahtsin last. Meie tahtsime last.”

Ta vaikib ja Donna haarab kiiresti veeklaasi järele mis on diivani kõrval laual. Mary võtab väikese lonksu, siis langetab taas pea padjale.
 
Lamades ta jätkab rääkimist. “Tahtsin last ja ma olin Carlyt näinud ja ta oli vaimustav. Olin temasse armunud. Niisugune rõõmus tüdruk. Niisugune energia.”

Mary paistab kurnatud olevat, isegi nii vähesest rääkimisest. Ta silmi ilmuvad jälle pisarad. Ta pöörab oma pea ära.

“Arvasin et tundsin teid pargis ära. Ma polnud kindel; ma olin teid ainult paar korda näinud ja väljanägemine oli erinev. Kuid te tundusite tuttav olevat. Te olite ema sõber, kas pole?”

Mary ei vasta. Seekord ei ütle ta midagi, ei pööra isegi pead minu poole.

Siis räägib Donna. “Ta on sellest muserdatud. Ma ei usu, et ta oleks mõistnud, mida ta teinud oli, mida meie teinud olime, enne kui te Carly tagasi võtsite. Mina olen ka süüdi. Aga ta tahtis tütart üles kasvatada, tahtis meeleheitlikult väikest tüdrukut. See igatsus sai tast lihtsalt võitu, muutus kinnisideeks. Ja siis tuli võimalus Carly võtta. Ta ei planeerinud seda, ei mõelnud seda välja, ta lihtsalt võttis. Pärast seda tegime, mida me pidime tegema. Me ei pea tööl käima. Ma võitsin kohtuasja oma endise tööandja vastu ja nüüd  saan neilt iga kuu rahatšeki. Nii ta lihtsalt võttis Carly ja me sõitsime Kinnessast  ära kuni leidsime koha, mis paistis selline, kus võiksime Carly üles kasvatada.

Meile  polnud istet pakutud kuid ma näen, et see võtab veel palju aega, nii ma laskun ühele toolidest ja teised jälgivad minu eeskuju. Istun oma tooli serval ja teised samuti.

“Ootasime mõned päevad, et see ei oleks liiga ilmne. Olen rõõmus, et me seda tegime, kuna politsei kuulas meid üle. Tegelikult küll ainult Maryt. Nad tahtsid su ema jutule kinnitust saada. Aga peale seda me lahkusime. Leidsime  Tamme tänaval maja. Arvasime, et oleme siin kindlas kohas.”

Ta vaatab Maryle, kelle silmad on suletud. “Peale selle, kui te Carly tagasi võtsite, tabas teda täiel määral äratundmine, mida me teinud olime. Mary on õrn ka. Ta on alati olnud. Aga nüüd lasus ta peal lein Carly kaotamise pärast ja siis veelgi tähtsamana süütunne Carly võtmise pärast ja mõistmise pärast, millist valu ta sinule ja su vanematele oli põhjustanud. Mary – ma arvan et tegelikult me mõlemad – oleme elanud unistuste maailmas, tegelikult ainult Carlyst  mõeldes. Nüüd on kogu asja reaalsus meid tabanud. Teda on see tabanud kõige kõvemini. Ta ei suuda sellega hakkama sada. Ta ei söö enam peaaegu üldse. Ta ainult lamab seal ja nutab. Ma pole kindel, et ta sellest päriselt toibub.

“Kui sa Carly tagasi võtsid, ütlesin talle, et peame ära minema. Peame põgenema. Et võmmid tulevad. Ta keeldus. Ta ütles et on ära teeninud kõik, mis temaga juhtub. Ta ei nõustunud minema. Ta oli paindumatu. Suutsin teda veenda siia kolimisega nõustuma, teise majja Bedfordis, aga see oli parim, mida teha sain. Isegi nii tundsin et me oleme siin kaitstud.”

Ta peatub ja silitab Mary juukseid, tema peale vaadates.

Pean endale keelde hammustama. Kui ma nüüd räägiksin, kuidas ma end nende tehtu pärast tunnen, ei saavutaks ma oma eesmärki. Donna paistab soovivat, et ma neist aru saaksin, tahab  minu sümpaatiat. Ma ei tunne seda nende kumbagi suhtes. Kuid ma summutan oma tunded ja asun asja kallale, mille pärast me siia tulime. Donna, tunnetades mu meeleolu või nähes midagi mu näos vaatab üles ja ennetab mind enne kui ma rääkima saan hakata.

“Miks te tulite?” küsib ta. “Mida te tahate? Me ei sa teie heaks midagi teha.” Ta kortsutab mulle kulmu ja ma arvan, et võib-olla esimest korda ta mõistab, kui ebakindel tema ja Mary positsioon on.

Ma ei kõhkle. “Me tahame väljapressimisest teada,” ütlen.

Donna on üllatunud, ja seda on ta näost näha. “Kuidas sa sellest teadsid?”

“Ma ei teadnudki, ainult arvasin. Rääkige mulle sellest.”

Donna raputab pead. “Kogu see asi oli läbikukkumine, aga Mary tahtis seda nii hirmsasti. Ma ei saanud talle ei  öelda, kui ta Carly majja tõi. Aga ta ei suutnud midagi planeerida, ta isegi ei suutnud aru saada selle ulatusest, mida ta teinud oli. Kogu ta tähelepanu oli Carlyl. Nii et pidin ohjad enda kätte võtma ja kõik korda ajama. Varsti pärast Bedfordi kolimist saime kirja. Mees, kes selle saatnud oli, kirjutas, et teab et Carly meie juures on ja et kui me talle ei maksa, annab  ta oma info politseile. Ta ütles,  et me jääme lapsest ilma, meid arreteeritakse ja me veedame oma ülejäänud elu vanglas. Teadsin, et see tähendab ka meie lahutamist ja et me kunagi enam teineteist ei näe. See tähendas, et  mul polnud valikut. Pidin talle maksma.”

“Kuidas ta teid leidis?” küsin.

“Meil pole aimugi. Ta ütles, et põgenemisel pole mõtet, et ta saab teada, kus me oleme ja ta suurendab maksu, kuna see põhjustab talle ebamugavusi.”

“Kui palju te maksite?” küsib Lindsey.

Donna pöörab pilgu temale. “Seda polnud palju. $1000 kuus.  Ma olin üllatunud. Kuid me võisime seda endale lubada. Kui ta oleks küsinud $5000 või $10000 kuus, poleks me nii palju maksta jõudnud. Meil polnud valikut. Me oleks võinud põgeneda ja loota, et ta oli valetanud meie leidmise suhtes. Meil oli see võimalus. Aga me võisime endale lubada $12000 aastas. See tähendas, et me ei saanud teha paljut, mida tahtsime, sest see võttis hulga meie kulutustele jäävast rahast, aga meil oli Carly ja me olime teineteise jaoks olemas, ja see oli tähtis. Mary tahtis seda.”

Ma mõtlen, et mees teadis kuidagimoodi, et kui ta rohkem raha oleks küsinud, poleks ta arvatavasti midagi saanud. Tundub küll ebatõenäoline, et ta oleks tegelikult suutnud naisi jälitada ja neid üles anda, kui nad maksnud ei oleks või tahtnud seda teha, selle pärast, mida  nad oleks võinud tema väljapressimis katse kohta öelda. Kindlasti eelistas ta raha saada, kuigi seda polnud nii palju.

Donna paneb käe Mary õlale ja näen, kuidas Mary võpatab.

“Kellele te maksate ja kuidas see toimub?” küsin ma. Ma ei lase end naiste tundmustest mõjutada. Paistab, et see mis ilmneb, on tõsi ega ole meie heaks välja mõeldud, kuid kujutlen oma ema voodis, isa leinamas ja enesesse sulgumas, Chaset depressiooni küüsis ja mul on kerge jääda mõjutamata nende probleemidest, probleemidest, mida nad ise endale kaela on tõmmanud.

Donna pöördub tagasi minu poole ja raputab pead. Ma pole kindel, mida see tähendab. Võib-olla on see märk mittenõustumisest. “Mehe nimi on härra Temms. James Temms. Saadan talle iga kuu sularaha. Ta ütles, et see peab sularaha olema ja peab olema $20 pangatähtedes. See teeb viiskümmend pangatähte.  Panen need väikesesse ümbrikusse ja saadan talle.”

“Mul on vaja teada kõike, mida te temast teate,” ütlen. “Kuna ja kuidas te maksate. Kas ta on teiega telefoni teel rääkinud; missugune hääl tal on? Kõike, mis aidata võiks.”

Ta tõuseb, patsutab Mary käsivart ja läheb toa nurgas asuva laua juurde. Ta toob mulle paberi, millel on aadress. Ta ütleb, „Mida ma tean, on see, et ta elab Kinnessas.  Me oleme sinna raha saatnud iga kuu esimesel kuupäeval. Ta rõhutas seda eriti, kuu esimesel päeval. Peale selle ei tea ma midagi.”

Ta annab paberi minu kätte. Kui ma selle ümber pööran näen, et see on foto.

Olen nii üllatunud, et jään seisma, paber käes. Mu suu võib ka lahti olla. Ma isegi ei märka seda. Pildil on näopilt mustast mehest kõhna näoga, lühikeseks lõigatud juuste ja hoolitsetud  vuntsidega. Arvan, et ta on kolmekümnendates. Temas ei ole midagi erilist, välja arvatud, et on. Võin vanduda, et olen teda varem näinud. Ta lihtsalt näeb tuttav välja. Ma tunnen seda meest.

“Mis hea pärast peaks ta oma pildi saatma?” küsin. “See laseb ju teda ära tunda?”

Donna vaatab mind imestunud pilgul, siis ütleb, “Aga me juba teame tema nime ja aadressi. James Temms. Kinnessast, Missouri osariigist.”

Ma ei suuda uskuda, kui kergeusklik ta on, et ta ei saa aru, et James Temms on arvatavasti valenimi. Oletan, et pilt on ka, aga milleks siis seda üldse saata? Vahin pilti natuke kauem, lootes, et see midagi mu mälus äratab, siis pöördun tagasi Mary poole.

“Kas ta ütles, miks ta oma pildi saatis?”

Ta noogutab. “Ta kirjutas, et tema tegevus on seadusevastane, nagu meiegi oma ja võimalik on et ta peab põgenema kui võmmid  kunagi ta jälile peaksid jõudma. Kui nii, siis võib ta ise raha järele tulla, kuna vajab seda siis kohe. Ta ütles, et raha panka saatmine oleks ohtlik. Pilt on selleks, et me ta ära tunneksime, kui ta välja ilmub.”
Raputan pead. Kogu see asi muutub veidraks. Fakt, et olen teda varem näinud, vapustab mind ka. Ma polnud midagi sellist oodanud. Libistan pildi taskusse, et seda hiljem vaadata.

Näen, et Donna  muutub kannatamatuks. Tõusen. Minu sõbrad tõusevad ka.

“See on meie jaoks enamvähem kõik. On ainult kaks asja veel,” ütlen. “Teile võivad need mitte meeldida, aga kui te nendega nõustute, ei anna me teid üles. Te võlgnete mulle ja mu perele palju. Seda pole palju küsitud, aga kuigi ma ei saa garanteerida, et te kunagi vanglasse ei sattu,  võin ma lubada, et ei mu isa ega mina pole need, kes teid sinna panevad.”
“Mida?” küsib ta, vaadates natuke kurjemalt, rohkem ettevaatlikumalt kui enne. Ja mina arvasin, et see avaldus võiks teda rõõmustada.
“Te peate veelkord ühe makse saatma,” ütlen ja räägin, mida nad veel peavad tegema.