16. peatükk

Peatume Bureger Kingi juures ja ostame toitu. Chase ütleb, et peaksime seda parki sööma minema; ta on autos istumisest tüdinud ja ütleb, et ei taha ka istuda kõvadel restorani plastistmetel, vahtides karja teisi inimesi, enamuses ülekaalulisi, kui nad toitu näost sisse ajavad.

Park on rõõmsam, kui ülejäänud linn. Pargis mängivad lapsed, mõned vaikselt, mõned joostes ja kisades ja see parandab natuke me tuju. Naervad lapsed kiiguvad kõrgele ja ma mõtlen Carlyle. Kiigud olid tema lemmikkoht pargis. Muidugi oli ta siis nii väike. Paljusid asju ta ei saanud teha. Aga kiikuda – kiigel, mis oli mõeldud väikeste laste jaoks ja milledel oli ees latt, mis hoidis lapsi istmelt maha kukkumast – seda sai ta teha ja ta naeris ja kilkas seda tehes. Talle ei meeldinud kunagi, kui ütlesime, et on aeg lõpetada.

Nagu alati temast mõeldes ähvardab mind sügav kurbus enda alla matta. Mis mõni päev tagasi näis nii lootustandev, hakkab nüüd üha enam karmi reaalsusena näima. Nagu oleks selles otsingus väga vähe lootust.

Sunnin end neid mõtteid maha raputama, võttes suure sõõmu oma joogikõrrest, lootes, et Coca kihina kõrvetus mu kurgus  tõmbab mind välja meeleolust, millesse vajumise ohus ma olen. Isa ei kaldu kõrvale. Mina pean ka sama tegema.

Chase teeb oma koti lahti, paneb toidu enda ette ja ütleb, „Seda maja on raske valvata. Sellel tänaval ei olnud ühtegi autot pargitud. Me torkame seal istudes silma, neljakesi autos istumas, maja vahtimas ja ootamas. Suuremas linnas nagu Mineola saime seda teha, aga mitte siin.!

Lindsey nõustub. “See ei tundu õige koht niikuinii. See linn. See on liiga väike, liiga...mis sõna on liiga enesesse tõmbunud jaoks?”

“Kolkalik,“ ütleb Chase  ja me kõik pöördume ja vaatame talle otsa.

Lindsey jätkab. “Ma arvan, kus ta ka ei oleks, on see suurem koht, selline, mis pakub rohkem anonüümsust. Siin peaks igaüks igaühte tundma. Kaheaastase ootamatu ilmumine – see tekitab hulga huvi ja võib inimesed sellest rääkima panna. Lapselapse-röövlid ei tahaks, et sellest räägitaks.”

Hakkan sellele vastu vaidlema, võib-olla lihtsalt vaidlema. Ma ei ole nende kumbagi arvamuse vastu, kuid olen pahur. Hakkan oma suud lahti tegema et erinevat arvamust kuuldavale tuua, kui miski mu pilku püüab. Teisel pool parki tulevad sisse kaks naist väikese tüdrukuga. Tunnen kuidas mu süda rinnus taguma hakkab. Üks naistest tundub nagu tuttav olevat, aga tüdruk on see, keda ma vahin. Tüdruk on vanem kui Carly, kui ta kadus, aga see oli aasta tagasi. Selle tüdruku juuksed on ka teistsugused. Carly oli blond, nagu mina, aga selle tüdruku juuksed on pruunid. Tumepruunid. Tema juuksed olid pikad ja selle tüdruku omad on lühikeseks lõigatud. Ja siiski see, kuidas tüdruk kõnnib,  tema keha keel, niipalju kui ma ta nägu nii kaugelt näen, kuidas ta oma pead keerab pargis ringi vaadates: see on Carly! Ma olen kogu oma elu temaga veetnud, seni kuni ta kadus. Ma tunnen teda, isegi pealiskaudsete muudatustega. Sama tuvi moodi kõnnak. Sama moodi peahoiak. Sama moodi naise käe tõmbamine, sama moodi  sörkimine, kui ta kiike näeb, käed sama moodi liikumas, kui ta seda teeb. Minu jaoks pole absoluutselt mingit küsimust. Ma lihtsalt tean seda. See on tema! Me oleme ta leidnud! Me oleme Carly leidnud!

Ma tahan püsti karata, hüüda ja tema juurde joosta. Kuigi mu süda taob nagu meeletu, hoiab kaine mõistus mind tagasi.  Ma sunnin end mõtlema, mis võib juhtuda. Täiskasvanud siin pargis võivad seda paari tunda. Meid nad ei tunne ja ei luba kunagi Carlyt meile. Kui proovime teda haarata ja ära joosta, siis keegi püüab meid takistada. See oleks üks suur jama.

Aga ta on siin, siin samas! Ma tean ühte asja. Mida me ka ei otsusta teha, mida me ka välja ei mõtle, mina siit ilma temata ära ei sõida. Mitte mingil juhul!

Ma ei tea täpselt, mida teha aga tean, mida ma ka ei teeks, kui me autosse istume on Carly meiega. Ma ei ole kogu oma elus milleski kindlam olnud.

Ma pöördun oma sõprade poole. “Kutid,” ütlen ma ja mu hääl tundub isegi mulle endale imelik. See peab Chasele imelik tunduma, sest ta keerab järsult pead et minu poole vaadata. “Ma ei taha, et te kuidagi reageeriksite. OK? Lihtsalt istuge rahulikult. Aga vaadake sinna piknikulaudade poole.”

Nad pööravad vaatama.

“See on Carly,” ütlen mina. Mu süda lööb ikka veel liiga kiiresti. Tung tema juurde joosta on ikka veel liiga tugev.

Nad kolm istuvad ja vahivad mõne hetke, siis ütleb Chase, kes Carlyt tunneb, “Oled sa kindel?”

Vaatan talle otsa. “See on Carly,” ütlen ma niisuguse kindlusega, et vastuvaidlemine on võimatu.

“Mida me siis teeme?” küsib Lindsey.

“Ma ei tea! Peame midagi välja mõtlema.” Mu südame pekslemine ei taha järgi anda.

“Me ei saa lihtsalt minna ja teda ära võtta,” ütleb Lindsey, korrates kajana mu varajasemat mõtet. “Me peame abi otsima.”

“Mitte politseid,” ütlen ma kiiresti mõeldes. “Nad võtavad Carly ära.  Nad ei lase iialgi meil neljal teda endaga võtta. Meie jutu peale ei anna nad teda iialgi meile. Arvatavasti annavad nad ta nendele naistele tagasi.”

“Siis helista oma isale. Võib-olla tema saab aidata.”

Raputan pead. “Ta oleks sellises olukorras lootusetu.”

“Sa võid minu isale helistada,” ütleb Trevor. “Ta aitaks ja ta oskab seda.”

“Ei,” ütlen. “Peame seda nüüd kohe tegema. Me ei saa oodata.  Me peame midagi tegema ja kui me ootame, võib juhtuda, et me ei saa seda enam teha. Just praegu me saame. Me peame. See on meie teha.”

“Aga me teame, kus nad elavad,” toob Chase esile. “Me võime koju minna, rääkida sinu isale – võib-olla Trevori isale ka – ja kõik koos otsustada, mida teha. Me oleme ainult lapsed; me ei tohiks ise otsuseid vastu võtta! Me võime asja nahka keerata.”

Ma vaikin ja mõtlen, selle asemel et vaidlemist jätkata. Chase jutt pole vale: me olema ainult lapsed, ja siin käib asi meile üle jõu. Aga mulle näib, et nüüd kus me Carly üles leidnud oleme, me lihtsalt ei saa teda siia jätta ja ära sõita. Tegelikult me ei tea, kas nad üldse lähevad sinna majja tagasi. Võib-olla lähevad nad kusagile mujale, võib-olla lähevad puhkusereisile ja ei tule pikka aega tagasi. Võib-olla lahkuvad  nad sellest linnast jäädavalt, tundes, et on siin liiga kaua olnud. Võib-olla äratas miski neis kahtlust. Nad ostsid kiirtoitu nagu meiegi. See võib tähendada, et nad on oma asjad pakkinud ja on lahkumas. Võib-olla pole see väga tõenäoline, aga mis siis, kui see nii on?  Ma ei saaks sellega kunagi leppida, kui nad kaoksid just siis, kui me teda nägime.

Ei, mulle näib nii, et tema on siin, meie oleme siin ja meie asi on ta päästa, pikemalt ootamata. Nad võivad peale söömist lihtsalt lahkuda. Täiskasvanute kaasamine võtaks aega ja oleks liiga riskantne, kuna see on nii, nagu Chase märkis: me oleme lapsed keegi ei pööraks tähelepanu sellele, mida meie ütleme kui vastandume noile naistele.

Ma vaatan ülejäänud kolme otsa, püüan nende pilgud. “Kutid, see on asi meie teha,” kordan ma. “Siin. Nüüd. Meie.”

“Aga  kuidas?” Chasele ei meeldi see üldse. Tavaliselt on tema riski armastav, seiklushimulisem kui keegi, keda ma tean, aga nüüd? Mõistan, et ta muretseb selle pärast et võime midagi niisugust teha, mis Carly ohtu võib panna. Ta ei taha selle eest vastutust võtta. Mina ei taha ka teda ohtu panna, aga mulle näib, et kui me midagi ei tee, kui see võimalik on, on see veelgi riskantsem.

Lindsey toob oma kahtlused kuuldavale. “Peame Carlyga ettevaatlikud olema. Kui midagi valesti läheb, võib ta kergesti haiget saada.”

“Ma tean!” Mu mõtted tormavad sama kiiresti kui mu süda lööb. Mul on raskusi kaine mõtlemisega. Carly nägemine läbi pargi mõjub mulle nii.

Trevor ei pane ka midagi ette, peale selle ühe soovituse oma isale helistada. Harilikult on tal pea ideesid täis. Nüüd võib situatsiooni raskus talle liiga ränk olla. Ta on lihtsalt vait.

Chase ütleb,” Kui me seda teha tahame, tähendab see tema nende juurest eemale saamist. Me ei saa midagi teha, kui ta nendega koos on. Peame nad eraldama.”

“Ja siis mida?” Küsib Lindsey.

Mu pea hakkab töötama. Teised on rahulikumad kui mina. Kui aeg kulub ja Carly istub paigal ja sööb, näitamata ärevuse või rahutuse märke, suudan sügavalt sisse hingata ja küllaldaselt rahuneda, et mõtlema hakata.

Jälgin mõtlemise ajal nende lauda, suutmata oma pilku Carlylt pöörata. Midagi tundub mu mälus esile kerkivat, midagi ühe kohta naistest, aga ma keskendun Carlyle. “Kui suudame ta nende kahe naise juurest, kellega ta on, eemale saada, siis arvatavasti saame ta enne autosse, kui nad meid kätte saavad,” ütlen ma.

“Aga nad hakkavad karjuma. Kutsuvad politsei. Kutsuvad inimesi pargis appi. Meid püütakse kinni ja arreteeritakse ja nemad kaovad koos Carlyga!” Ütleb Lindsey, üha enam erutudes, kui ta kujutlusvõime maalib pilte, mis kõik valesti võib minna. Ma kaalutlen seda, mis ta ütles, siis raputan pead.
“Ei, nad ei tee seda,” ütlen  ma. “Nad ei tee üldse lärmi. Sa arvad, et nad kutsuvad võmmid? Tõesti?”

Chase silmad lähevad äratundmisest suureks. “Nad ei tee seda!” hüüab ta. “Kuidas nad saaksid?  Ma isegi ei arva, et nad meie peale häält tõstaksid!”

“Õigus!” Ütlen mina. “Nemad on kurjategijad, mitte meie. Aga meil on ikkagi vaja Carly nende juurest eemale saada. Kui me nende juurde läheme ja teda ära võtta katsume, siis nad arvatavasti haaravad ta tagasi või võtavad meid kinni ja me ei taha et ta haiget saaks. Või et meie saaksime. Üks nendest naistest näeb tugev välja. Teate mida? Vean kihla, et nad on lesbid. Kaks naist, kes tahtsid tütart! Ja vean ükstapuha mille peale kihla, et too tugev naine kratsib meil silmad peast, et teda hoida!”

Me kõik vaatame jälle nende poole. Nad istuvad piknikulaua ääres.  Tugev naine paistab olevat varajastes 40dates ja heas vormis. Ta kannab lühikesi pükse ja teesärki ja ta on sale. Teine naine võib ainult mõni aasta noorem olla. Ta on väiksem, näeb rohkem naiselikum välja. Nende ees on toidukarbid. Meie käisime Burger Kingis. Paistab, et nemad on käinud Kentuky praetud kana söögikohas.

“Mina ei  tea, kuidas me neid lahku saame,” ütleb Lindsey.

Vaikime ja mõtleme ja siis äkki ma ütlen, “Mina tean!” kuna ma just mõtlesin selle välja.

Kõik kolm pöörduvad minu poole. Ma selgitan. Trevor irvitab, teised kaks paistavad murelikud. Ma ütlen, “See toimib. Ja pole mingit põhjust oodata. Teeme ära.”

Lindsey annab auto võtmed Trevorile. Aeglaselt, laisalt, ilmselt mingi eesmärgita lõpetame Lindsey, Chase ja mina söömise ja tõuseme üles, viskame prügi ühte tünnidest ja hakkame kiikude suunas minema. Trevor jääb laua juurde, kus me sõime ja jälgib meid. Tema töö tuleb hiljem.

Vaatan Chase otsa. “Ole väga ettevaatlik,” ütlen.  Ettevõtmise ohtlik osa langeb Chasele. Teda ei paista see häirivat, aga mina kardan. Siis saan üllatuse osaliseks. Kerge bravuuriga hääles ütleb ta, ”Sina oled see, kes ei tohi asja ära rikkuda. Mina olen valmis.” Näen, et tema muretu hoiak hakkab tagasi tulema, koos kuratliku, silmipimestava naeratusega. “Tühi asi,” jätkab ta. Jah, seiklushimu, mis alati on tema lahutamatuks osaks olnud, on nüüd selgesti nähtaval.

Carly lõpetab söömise, kui oleme temast ikka veel kaugel. Ta on alati rohkem mängimisest kui söömisest huvitatud olnud. Ta tõuseb piknikulaua äärest üles ja hakkab kiikede poole jooksma, joostes nii kiiresti kui kolmeaastane suudab. Noorem naine jälgib teda, naeratab ja tõuseb, et talle järgneda, hüüdes talle midagi. Olen ikka veel liiga kaugel, et ta sõnu selgesti kuulda, aga ma arvan et arvatavasti ta hoiatab Carlyt et ta hoiaks teistest lastest kiikede juures eemale, et mitte kiigega pihta saada. Mina hoiatasin Carlyt palju kordi sama asja pärast, kui me koos pargis olime.

Liigun natuke kiiremini, püüdes ikka sundimatuna näida. Vastavalt meie asendile ja kui kiiresti me mõlemad liigume, ristuvad meie teed Carlyga enne kui ta kiikedeni jõuab; ma olen neile nüüd lähemal kui Carly.

Kui olen küllalt lähedal, ma peatun. Naine on Carlyle järele jõudnud ja nad mõlemad kõnnivad aeglaselt kiikede poole, Carly vadistamas, nagu alati. Ma ei ole otse nende teel, vaid jään natuke kõrvale. Teen oma suu lahti, siis panen kinni tagasi. Kui ma hüüan, vaatab Carly minu poole, aga naine arvatavasti haarab tal käest, kui kuuleb ta nime hõigatavat.

Nii teen ma midagi muud. Liigun nii, et jään Carly vaatevälja, kui ta kiikede poole kõnnib. Loodan, et kui ta mind näeb, siis ta reageerib ja naine ei oota midagi ega ole liiga kaitsev. Naine pole kordagi minu suunas vaadanud.

Carly läheneb, kõndides naise kõrval. Kükitan maha, lootes et liikumine hakkab Carlyle silma. Hakkabki, kuna ta vaatab otse minu poole.

Ta näole ilmub järsku lai hämmastunud naeratus. “Twoy!” hõikab ta. “Twoy!” Ja siis paneb jooksma - minu suunas.

Naine üritab kiiresti ta kätt püüda, aga Carly on ta haardeulatusest juba väljas.

Naine paneb ta järel jooksma.  Ta läheneb kiiresti oma palju pikematel jalgadel kui Carly omad. Tundub, et ta püüab Carly kinni. Siis on Lindsey seal. Lindsey, korvpallitäht. Lindsey, kes vastutab kõigi mu sinikate eest igal päeval, kui tema vastu mängin. Lindsey, kellele meeldib füüsiline kontakt sama palju kui palli korvi panemine.

Koos Lindseyga kiikude poole minnes lähenesin kohale, kuhu Carly suundus. Kui ma peatusin ja ootasin, et Carly mulle lähemale tuleks, läks Lindsey edasi. Nüüd on ta Carlyle ja naisele palju lähemal kui mina. Ja kui naine Carly järele jooksu paneb ja talle läheneb, teeb Lindsey kaks sammu, peatab naise puusalöögiga millele järgneb terav löök küünarnukiga ribidesse, mis naise jalust maha lööb.

Siis on Carly mu süles. Haarasin ta, peatusin hetkeks, et teda suudelda ja jooksen, vaadates tagasi.  Tundmatu muutuja on tugev naine. Autoni on palju maad. Naine on nüüd jalul ja jookseb.

Kui ma seda jälgin, ikka Carlyt kandes, ikka auto poole joostes, kuulen kuidas Chase karjub. Ta on tugeva naise lähedal, kuna kõndis meiega samas suunas, kui me kiigele lähenesime. Chase hüüab mulle,” Jookse, Troy, jookse. Ma hoian teda kinni!”

Chase ei kavatse naist kinni pidada. Ta kavatseb teda eksitada. Pole kindel, kas naine  jõuab autoni enne kui Lindsey ja mina, aga see tundub võimalik olevat.  Loodame, et Chase püüdmine tundub talle kergem, tõenäolisem. Ja kui ta Chase kätte peaks saama, on tal olemas vahetuskaup Carly tagasi kauplemiseks.

Chase karjumine on naise tähelepanu tõmbamiseks, talle teada andmiseks, et Chase on üks meist. Nüüd peame ainult lootma, et naine õnge läheb.

Spurdin, mis pole Carlyt tassides sugugi kerge, kui ta jalad vastu mu jalgu kõlguvad, aga olen täis otsustavust, nagu ma oma elus pole olnud. Spurt veenab naist, et ta ei jõua enne mind autoni. Näen, kuidas ta peatub, näen, kuidas ta Chase poole pöörab.

Ma naeratan ja vähendan tempot. Ta ei saa  Chaset kätte. Ma olen Chaset taga ajanud. Ta on kõige käest libisevam, salapärasem, lahedam taga aetav, keda ma kunagi teadnud olen. Kui ta tugevam oleks ja toorest mängu armastaks, saaks temast suurepärane tagamängija meie ameerika jalgpalli koondises. Nüüd laseb ta naise, kellel on hirmutav ja otsustav ilme näol, endale natuke lähemale tulla – nii lähedale, et see mind poolsurnuks hirmutab – enne kui jooksu paneb.

Naine ajab teda taga, aga Chase põikab vasakule, siis paremale siis sprindib edasi, peibutades naist autost kaugemale. Naine järgneb sprintides, kuid taipab varsti, et tal pole mingit võimalust. Ta peatub, käed põlvedele toetatud,  Chase teeb suure kaare ja suundub auto poole.

Trevor on juba seal, olles auto uksed lukust lahti teinud ja avanud. Lõõtsutades jõuan autoni, libisen sisse, hoides Carlyt, kes mind tugevasti embab. Trevor lööb ukse kinni ja ma vajutan selle lukku. Trevor lendab esiistmele ja Chase hüppab kohe tema järel sisse, maandudes talle sülle. Lindsey ilmub kaarega ümber auto ja libiseb rooli taha. Vaatan aknast välja ja näen, et keegi ei jookse meie suunas. Vaata parki. Mõned inimesed vaatavad meie suunas, aga ainult mõned. Enamus ei märganud mitte midagi. Tugev naine seisab ja vaatab meid. Noorem naine, kes end jalule ajab, vahib ka meie suunas, näides abituna, pisarad põski mööda alla jooksmas.

Lindsey hingeldab, aga mitte väga; praegune jooks polnud pooltki nii raske, kui meil korvpalliväljakul on. Chase on hingetu, kuid näol selline lai naeratus, et kardan, et ta nägu võib pooleks minna.

“Kuhu käsite sõita, härrased,” küsib Lindsey autot käivitades, lai naeratus näol.

“Ära jukerda,” urisen. “Sõida siit kur – pagana pärast minema.”

Lasen käed Carly ümber lõdvemaks. Siis suudlen teda teist korda. Ta suudleb mind vastu  ja ütleb, ”Kus sa olid? Olen sinust puudust tundnud!”
Ta kortsutab mulle kulmu ja leian, et mul on pisarad silmis.