15. peatükk

On järgmine päev ja oleme teel. Kõik juhtub nii kiiresti, et mul pole isegi piisavalt aega nii närviline olla, nagu ma olema peaksin. Hea asi on et sinna kuhu läheme on kolme tunni tee. Meil on vaja paljude asjade üle rääkida.

Istun ees koos Lindseyga. Chase on taga Trevoriga. Pean kaaluma esiistmel sõitmise privileegi, mille olen ära teeninud tänu oma väärikamale vanusele, fakti suhtes, et see paneb Trevori Chasele nii lähedale nii pikaks ajaks, aga mõtlen, et neil on küllalt kerge silma peal hoida ja ma tahan esiistmel istuda. Hei, ma olen viieteistkümnene!

Suundume Minola poole, mis on kahekümne tuhande elanikuga linn Kansase kirdenurgas. Lahkusime varakult ja jõuame sinna keskhommikuks. See annab meile palju aega maja jälgimiseks; loodame näha mõnda märki Carlyst.

Naise nimi, kes seal elab – keda me kontrollima hakkame – on Joan Pench. Me teame, et Joan elas Kinnessas veel nädala peale Carly kadumist, siis kolis ära. Ma arvan, et kui tema on röövel, siis on tal arvatavasti partner ja tema – kõige tõenäolisem on et ta on mees – võis Carly kohe Kinnessast ära viia. Olen hakanud  mõtlema, et röövis osalesid peaaegu kindlasti kaks inimest kuna logistikat on niimoodi palju lihtsam selgitada. Joan pidi olema see, kes pargis oli ja Carly ära viis, sest tema nimi oli nimekirjas.

Arvan, et ta jäi peale röövi küllalt kauaks paigale, et politsei teda üle kuulata saaks. Peale seda ta lahkus ja läks oma partneri ja Carly juurde. Nemad kahekesi võisid juba sel ajal  Mineolas olla, aga võib-olla ootasid nad Joani kusagil motellis ja siis saabusid nad kolmekesi koos Minolasse. Arvan, et nii võis see olla. Kui röövimine oli hetke ajendil tehtud, mida ma kaldun arvama, siis neil poleks olnud maja, mis neid Minolas oodanud oleks. Nad võisid sõita, kuni leidsid koha, mis neile hea paistis olevat, nagu minu isa ja mina tegime, ja nad leidsid ja rentisid maja paljuski sama moodi nagu meie Valgetammes elukoha leidsime.
 
Vaatan, kuidas põllud mööduvad ja hoian silma tagaistmel. “Trevor,” ütlen, tabades ta Chaset vahtimas, “sa muidugi saad aru et see, mida planeerime on natuke hädaohtlik, eks ole?”

Trevor irvitab. “Pole probleemi, ma tean, mida teha.”

“See mind just muretsema panebki. Sa  arvad et see on nalja tegemine.”

“Ei, ei arva. Aga ma tean, et suudan hakkama saada. Olen kena ja jutukas. Ma meeldin täiskasvanutele. Täiskasvanutele meeldivad lapsed, kes nendega räägivad. Ära muretse.”

Ma ei saa muretsemata olla, aga lõpetan tema kallal virisemise. Ma ei taha, et ta muretseks ja närviline oleks. See muudaks ta tegevuse läbinähtavaks ja ebaefektiivseks.

Chase hakkab rääkima. “Me pole arutanud, mida me peaks tegema, kui me ta leiame. Meil on plaani vaja.”

“Haarame ta ja jookseme,” ütleb Trevor, elevus silmis.

“See võib ohtlik olla,“ sekkub Lindsey juttu. “Minu arvates peame tunde järgi talitama. Tema turvalisus on kõige tähtsam asi, millele mõelda, kui me ta leiame.”

“Kas me ei peaks lihtsalt taganema ja kellelegi teatama?” küsib Chase. “Me oleme lapsed. Nood on täiskasvanud ja nad on kurjategijad. Me võiks võmmidele helistada – või ehk su isale, Troy.”

Raputan pead, kuid instinktiivselt, mitte põhjuse pärast. Asi on selles, et ma pole üldse mõelnud, mida me peaksime tegema, kui me teda tegelikult näeme. Ja Chasel on õigus: meil peaks plaan olema.

Peatume kiirsöögi kohas hommikusöögiks, aga võtame söögi kaasavõtmise luugist ja sööme sõidu ajal autos. Me kõik mõtleme, kuidas jälgimist tegelikult teha. Mida lähemale Mineolale jõuame, seda reaalsemaks see kõik muutub.

Saabume linna poole kümne paiku. Särav hommikupäike tõotab järjekordset kuuma päeva. Lindsey ütleb, et me peaks enne aadressi otsimist natuke ringi sõitma, et kohta tunnetada ja ettekujutust saada, kus midagi linnas on, kui peaksime kiiresti lahkuma. Sellel on mõtet ja ütlen OK.
Kuigi linn ei ole suur, paistab ta küllalt jõukas olevat. See ei ole niisugune nagu ümbruskonna suurim linn Kansas City, ja me saame linnast  läbi sõita, selleks kogu päeva kulutamata. Leiame gümnaasiumi, paar parki, kesklinna piirkonna, haigla ja rea kiirtoidu restorane linna servas, kõik tihedasti koos. On ostukeskuse moodi asi: poodide grupp koos teatri ja tohutu suure parkimisplatsiga.  Parkimisplatsil on ainult mõned autod, mis minu meelest on imelik, kuid siis meenub mulle, et enamik ostukeskusi avatakse kõige varem kella kümnest.

Sõidame läbi elamurajooni. Siin on linna kõige suuremate majadega piirkond, aga neid ei ole liiga palju. Enamjagu maju linnas on vanemad ja palju väiksemad. Keskklassi majad, ma arvan.

Trevor annab meile teada, “Seal see on.”

Istun sirgemalt, “Mis asi?”

“Õnne tänav.”

Me otsime  Õnne 1266.

Lindsey keerab Õnne tänavale. Ma jälgin majade numbreid ja ütlen, “Ma arvan, et see on järgmises kvartalis või ülejärgmises. Sõida edasi. See on teisel pool tänavat.”

Lindsey sõidab aeglaselt. Väljas on mõned lapsed, mõned jalgratastel, mõned oma eesõues, teiste lastega rääkimas. Peatume tänavaristil, siis sõidame edasi.

“Läheneme sellele,” ütlen.  Tänavale on ainult mõned autod pargitud. Lindsey keerab tänava äärde ja pargib ühe ette nendest.

“See on seal.” Näitan väikesele roheliste luukidega ja hästi hoolitsetud muruga valgele majale. Järgmise maja ees murul on laste jalgratas, aga 1266 murul pole mänguasju ega midagi muud. Me ei näe maja juures mingit liikumist.

Istume ja jälgime maja umbes pool tundi. Autos hakkab kuum, kuna Lindsey on mootori välja lülitanud, et vähem  silmatorkavad oleksime. Meil on kõik aknad alla keeratud. Istume ja jälgime. Ja istume. Ja istume.

Tunnen tagaistmel liikumist ja pöördun vaatama. Trevor niheleb rahutult, siis  vaatab aknast välja, siis liigub istmel ringi, siis keerab oma akna üles ja alla tagasi.

“Lõpeta ära,” ütlen talle.

“See on igav,” ütleb ta.

“Hästi, jätame sind järgmisel korral maha.”

Ta kortsutab mulle kulmu, siis vajub oma istmele, teeseldes pahurust. Pahurus ja Trevor käivad kokku sama hästi kui pitslina ja koera kaka. Ta ei mängi seda välja. Sekundi pärast ajab ta end sirgeks. “Miks ma ei võiks minna ja kella helistada?” küsib ta.

“Kas me ei peaks natuke ootama, nägema, kas seal kedagi on, ümbrust tunnetama?” küsib Chase.
“Ja, peaksime,” ütlen pahuralt, visates Trevorile tähendusrikka pilgu. “Detektiivitöö nõuab kannatlikkust. Detektiiv peab nupukas ja kannatlik olema.”

Chase ütleb, “Noh, see jätab Trevori välja,” ja irvitab. Sellele peale  eirab Trevor käitumisreegleid kargab Chasele kallale ja nad hakkavad maadlema. See on paha asi, sest pean neid keelama kuna me ei taha endile tähelepanu tõmmata ja mõte, mis mulle pähe vilksatas, lendas sealt jälle minema. Mäletan, et oli üks mõte  ja tundus, et see oli tähtis, aga nüüd on see läinud.

“Ma oleks pidanud oma iPodi kaasa võtma,” nuriseb Trevor, kui ma tema ja Chase jälle maha rahustatud saan.

Pööran uuesti ettepoole ja vaatan aknast välja.

Istume veel ühe tunni ja maja jääb vaikseks. Mõned lapsed sõidavad meist jalgratastel mööda ja üks neist vahetab minuga pilgu. Aga see on ka kogu elevus, mis meile osaks saab on. Siis näen meie majas akna juures liikumist. Keegi kõnnib läbi toa; ainult liikumist on näha, mitte midagi eristuvat  või tuvastatavat.

“Mul hakkab kõht tühjaks minema,” ütleb Trevor.
“Minul ka,” ütleb Chase.

Pöördun Lindsey poole. “Võib-olla peaksime laskma Trevoril ukse juurde minna. Kui me lõunale lähme, võib see, kes majas on, ära minna. Praegu on seda sama hea teha, kui mistahes teisel ajal.”

“Ma ei tea..” Lindsey pole kunagi plaani selle osa suhtes innukas olnud.

“Mina olen valmis!” ütleb Trevor ja avab ukse. See tähendab, et ka mina avan ukse ja libisen autost välja.

Ma olen reeglid Trevoriga juba kolm korda läbi korranud. Probleem on selles, et minu arvates on tal tähelepanu puudulikkus sündroom või midagi sellist. Ta niheleb ja naljatab ja poole ajast ei paista ta üldse kuulavat, mida ma talle räägin, kaasa arvatud siis, kui ma talle seda varem rääkisin.

Haaran tal käest. “Vaata,” ütlen. “See on tähtis. Sa ei lähe mitte mingil juhul majja sisse. Mõtle vabandus välja, kui sind sisse kutsutakse, või ütle lihtsalt, et  sind ei lubata. Eks ole?”

“Jah. Sa juba ütlesid!” Põhiliselt ignoreerib ta mind jälle. Võib-olla mõtleb hoopis Chasele.

“Ja me tahame teada saada, kas neil lapsi on – ja nende sugu ja vanust. Sa arvatavasti ei saa seda teada, aga hea oleks, kui saaksid. Sa tead, mida  rääkima hakkad?”

“Ei. Ütlen, mis pähe tuleb.”

“Trevor!”

Ta irvitab ja tõmbab oma käe lahti. “Sa muretsed liiga palju. Chase ka ütleb seda.”

“Ah et ütleb?” kortsutan talle kulmu. “Sa ei võta ju midagi tõsiselt ja see on tõsine asi.”

“Jaa, jaa, jaa. Ma tean, “ütleb ta ja lõpetab ükskord irvitamise. “See on minu ülesanne, OK? Ja sina oled lähedal. Hakkame pihta. Lähme.”

Nähes välja, nagu oleks tal ikka veel suhkru üledoosi saanud, läheb ta üle tänava ja kõnnib maja juurde. Jään temast kõnniteele maha ja siis hiilin maja nurgani, kus mind maja akendest kergesti näha pole. Hoian tahapoole, silma alt ära aga esiuksest kuulmis kauguses.

Ta helistab uksekella ja ootab. Siis uks avaneb ja kuulen naise häält, kes räägib sellise laste kõnetamise tooniga. “Tere, sina!” Kuulen ta hääles naeratust.

Trevor asub oma osa kallale. Kuulen teda rääkimas – kiirusega umbes 100 kilomeetrit tunnis. “Tere. Ma elan naabruses. Te olete siin arvatavasti uus. Ma püüan hankida raha meie Laste liiga toetuseks. Meie sponsor on parim pitsa linnas, Mario, ja nad müüvad kuponge oma pitsale. Võite osta kümme $5 kupongi $20 eest. See annab $30 kokkuhoidu ja $20 läheb  meeskonna toetuseks. Teile meeldib ju pitsa, eks ole?  Kõigile meeldib pitsa, ja Mario oma on parim! Nii et te aitate meid? Ah?”

“Ma..”

“Meie meeskond peaks sel aastal päris hea olema. Ma olen parimas divisjonis. Olin eelmisel aastal algajate liiga meeskonnas, aga mind kutsuti sel aastal põhiliigasse. See on parim tase, kus kõik parimad mängijad on. Ma mängin shortstop-i. Mu parim sõber, Tony, ta elab sellel tänaval, võib-olla olete teda näinud, teda kutsuti ka, aga ta on teises meeskonnas. Kas teile meeldib pesapall? Mulle küll meeldib ja ma mängin korvpalli ka. Mitte päris meeskonnas. Korvpallis laste liigat ei ole. Kas teil lapsi on? Võib-olla tahaks nad ka end Laste liigasse kirja panna? Ah?  Sel aasta meil katsed juba olid ja mängijate kutsumine ka, aga võib-olla järgmisel aastal. Teie laps ehk ei teadnud seda, olles siinkandis uus ja puha.”

“Ah..”

“Ma olen kindel, et suudame piisavalt raha koguda. Kui me küllalt palju kuponge müüme, saame sel aastal uued vormiriided, nende kulunute asemele, mis meil eelmisel aastal olid. Eelmisel aastal oli minu omal auk, kuhu ema pidi paiga õmblema, või muidu oleks mul piinlik olnud ja teised lapsed oleksid naernud. Nad naersid ikkagi, ainult nähes kus koha peal paik oli! Mario lubas kas selles osas aidata. Uute vormiriiete osas, ma mõtlen. Mõned inimesed ütlevad, et ma räägin nii palju, et nad sattuvad segadusse, seepärast pean mõnikord asju selgitama. Ta korraldab meile aasta lõpus pitsa peo ka. Isegi siis, kui me ei võida! Mitu last teil on? Paljud ostavad kuponge, isegi kui neil lapsi ei ole. See on igaühe jaoks hea tehing, aga eriti hea peredele kus on lapsed, kuna lapsed armastavad pitsat.”

Jälgin, kuidas Trevor matab naise oma jutuvadaga – ah, oma veenva müügimehe jutuga, millesse on peidetud peen küsitlus. Lõpuks, kui ta hinge peab tõmbama, saab naine ka midagi öelda. “Meil  ei ole lapsi, aga pitsa meile meeldib ja see on hea põhjus. Oota hetk, toon oma rahakoti.”

Olen hämmastunud, kui Trevor ei kõhkle hetkeski. “Oi ei, proua. Ma võtan ainult nimesid. Kes ja kui palju kuponge tahavad. Kuna need maksvad palju raha ja ma peaks palju raha koguma, pean ainult inimestele selgitama ja teada saama, kui palju kuponge vaja on ja siis mu isa käib koos minuga, kui ma raha  kogun ja kuponge vastu annan. Keegi ei julge teda tülitada – ta on suur. Teile meeldis see, mis ma siin ütlesin, saite asjale pihta? Minu arvates oli see hea. Igatahes on niimoodi, koos isaga, turvalisem. Keegi ei saa tänapäeval liiga ettevaatlik olla, seda ta ütleb kogu aeg. Nii et kui palju te siis tahate?”

“Sul on täiesti õigus,” ütleb ta. „Turvalisuse koha pealt. Seal kus me elasime, rööviti just enne meie ära kolimist väike tüdruk ära. See oli hirmus asi. Palun ole ettevaatlik. Ja me soovime ühe terve kupongi raamatu. Aga mis su nimi on?”

“Cristopher. Aga kõik kutsuvad mind Bucky. Mu esihammaste pärast.”

“Aga su esihambad on ju laitmatud!”

“Käisin hambaarsti juures.”

Hetkeks on vaikus, naine ilmselt ei tea, kuidas sellele vastata ja Trevor ütleb, „Hästi, ma märgin selle oma raamatusse üles. Tänan, proua!”

Kui me tagasi auto juurde läheme, ütlen, „Hambaarsti juures?” Ja tema irvitab.

Peame mõne päeva ootama, enne kui Lindsey jälle auto saab. Veedan mõnda aega koos isaga.  Ma ei räägi talle, mida me teinud oleme, või mida me teha kavatseme. Aga ma räägin temaga sellest, mida tema teeb ja teen mõned ettepanekud, annan mõned ideed, kuidas ta oma otsinguid laiendada võiks. Temaga rääkimine, see et saan ta minuga rääkima, näib teda välja toovat pimedusest, millesse ta paistab vajuvat.

Mõtlen ka nendest kahest inimesest, kes nii kaugele ära kolisid, et me sinna, kus nad praegu on, sõita ei saa. Üks on San Franciscos, teine Boises. Hakkan arvama,  et on rohkem sedamoodi, et Carly on viidud ära kaugemale, kui meie otsime. Me ei saa kuidagi kumbagi nendest kohtadest külastada. Kui mul oleks sõpru, või vähemalt teaksin seal kedagi, võiksin neilt abi saada, aga mul pole. Pean Lindseylt küsima, kas tal on kedagi kas Californias või Idahos.

Kui ma isa juures olen, hakkab Chasel igav ja ta läheb Mussode poole. Kui mõistan, et olen isa küllalt tüüdanud, lähen ka sinna. Leian Lindsey kolme punkti viskeid harjutamas ja Trevorit ega Chaset pole kusagil näha.

“Nad läksid ujuma,” ütleb ta, tehes pika, kaarega viske. Vise kõditab ainult võrku ja ei puuduta üldse võru.
 
Ta jookseb palli järele, siis pöördub tagasi, et teha järgmine kaugvise.

“Tahad ka minna?” küsin.
“Ei, tahan seda teha.”

“Hästi,” ütlen ja pöördun minema.

“Kuule,” ütleb ta ja ma peatun.

“Nende vahel ei toimu midagi,” ütleb ta.

“Siis miks sa seda mulle räägid?” küsin.

“Seepärast, et sa selle pärast muretsed.”

Kortsutan talle kulmu. “Kuidas sa seda tead?”
“Ma ju näen seda. Trevor näeb ka. Ta narrib sind.  Ta ainult ei saa aru, kui palju see sind häirib. Kui ta saaks, jätaks ta kohe järele.”

“Lähen vaatan ise järele,” ütlen ja hakkan minema.

Suved on siin kuumad. Vihma pole peaaegu üldse sadanud sellest ajast, kui ma siin olen. Täna on samasugune päev nagu kõik teised, kuum ja päikeseline. Metsas on jahedam. Lähen puudest mööda, neid peaaegu märkamata. Ma ei märka ka lindude laulu. Olen keskendunud sellele, mis mind ees ootab. Oma kujutluses juba peaaegu näen seda.

Viimased sada meetrit kõnnin ettevaatlikult, püüdes teha võimalikult vähe müra. Mul on meeles, kuidas Trevori tehtud müra meid Lindseyga tema tulekust hoiatas.

Jõuan järve äärse lagendiku servani. Seisan, varjates end lagendiku ääres kasvate puude taha ja vaatan minu ees avanevat vaatepilti. Kaks poissi on ikka veel vees, püsides hinge kinni hoides selili pinnal. Siis hakkab Trevor itsitama ja vajub vee alla. Chase keerab rinnuli ja hakkab kaldale ujuma. Trevor kerkib pinnale ja järgneb talle. Nad ronivad välja, haaravad oma rätikud ja kuivatavad endid, siis laotavad rätikud maha ja heidavad nende peale.

Ootan tegevuse algust.

Ma ootan, ja ootan ja hakkan end rumalana tundma – ehk isegi natuke häbi tundma. Ootan oma kümme minutit ja kõik mida nad teevad, on lamamine ja vahel rääkimine, vahel vaikimine. Kumbki pole erutatud. Nad on lihtsalt kaks sõpra, päikese käes lamamas.

Liigun vaikselt metsa tagasi, siis kõnnin umbes viiskümmend meetrit tagasi. Siis edasi, mitte vaikselt, aga ka mitte üleliia kärarikkalt, püüdes käia nii normaalselt kui suudan. Tulen metsast välja lagedale ja mõlemad vaatavad mind. Chase naeratab.
“Troy!” hõikab ta, rõõmustades mind nähes.

Kaks päeva hiljem oleme väljas oma teise võimaluse jaoks. See linn, Bedford, on natuke lähemal ja me ei pea päris vara hommikul teele asuma. Seekord sõidame põhja suunas, Nebraskasse.

Ümberringi paistavad maisi ja sojapõllud, miilide kaupa põldusid maisivartega ja madalate oataimedega. Millegipärast pole keegi meist nii jutukas, kui meie esimesel ekskursioonil. Vaatame, kuidas farmid meist mööda veerevad. Heidan pilgu taha Chasele ja Trevorile. Trevor näeb seda ja liigub Chasele natuke lähemale. Ma irvitan talle ja ta paistab segaduses olevat. Tore.

Bedfordini on viis miili. Nii on teeviida peal kirjas. Bedford 5 miili, Lincoln 62 miili.

Jõuame äärelinna, siis sõidame läbi linna, et saada paigast ettekujutust  nagu eelmisel korral. Linn on väiksem kui Mineola ja enamik ehitisi näivad vanadena, isegi väsinutena.

Kesklinn piirdub ainult mõne tänavaga, ainult mõned kvartalid ärihooneid.  Poodide laadi järgi on näha, et see oli algselt farmerite kogukond, mis hiljem on natuke suuremaks kasvanud.

Linnale tiiru peale tegemine ei võta meil kaua aega. Chase vaatab sõidu ajal tagaistmel tänavanimesid. “Kas sa oled Tamme tänavat näinud?” küsin ma.

“Jah. Me möödusime sellest mõni minut tagasi linna põhjaservas. Selle algkooli ja pargi lähedal.”

Ma mäletan, et me neist möödusime. Lindsey keerab ümber  ja sõidame tagasi sinnapoole, kus me juba olime.

Kui Tamme tänavani jõuame, keerame sinna sisse ja ma kontrollin aadresse. See, mida meie tahame on kolmandas kvartalis. See on väike kahekordne maja, mis võiks vajada uut värvikorda. Muidugi vajavad seda ka kõik teised majad sellel tänaval. Rajoon ei paista eriti õitsval järjel olevat. Majad on väikesed, üheski ei paista  isegi nelja magamisuba olevat. Enamuses õuedes on muru niidetud, mõnedes vedeleb mänguasju või jalgrattaid või sporditarbeid. Ilmselt elab siin ümbruses lapsi.

Number 87 juures pole mingit liikumist märgata. Tuled ei põle, aga on ju ka keskpäev. Maja taha pole näha. Kui keegi on tagaõues või sealpoolsetes tubades, siis me seda ei näe. Miski ei lase arvata, et siin laps võiks elada.
Sõidame aeglaselt majast mööda, päris seisma jäämata. Lindsey keerab esimesele ristuvale tänavale ja peatub kõnnitee ääres. Oleme seda varem teinud, rääkida pole tarvis. Trevor hüppab välja ja kõnnib eemale. Ma hakkan ka välja minema, aga Chase paneb käe mulle õlale ja peatab mind. Mõni sekund hiljem väljub ta autost ja läheb kergel kõnnil tagasi tänavanurgani ja ümber selle, minnes arvatavasti piisvalt kaugele, et näha Trevorit, kui ta 87 maja trepile tõuseb. Ma ei saa rahulikult autos istuda. Lähen välja Chase juurde. Näeme, kui Trevor kella helistab, ootab ja siis jälle helistab. Keegi ei tule ust avama.

Kui me kõik jälle autos oleme, sõidab Lindsey tagasi peatänava suunas. “Kellel kõht tühi on?” küsib ta. Ta hääles ei ole pettumust. Me ei ole siiamaani edukad olnud ja me paistame nüüd kõik sellega leppinud olevat, et asjad nii käivadki.