Peatükk 10

Kui ema ära läks, oli Chase see, kelle juurde ma läksin. Ta luges oma toas. Ta luges väga palju. Vajusin ta voodile. Ta viskas mulle pilgu ja siis istus minu kõrvale. Ta pani oma käe minu ümber. Mina olin temast suurem, aga ta lohutas mind palju rohkem, kui mina teda kunagi lohutanud olin. Mina vajasin seda palju sagedamini. Ma kaldusin tegema sama, mida mõlemad mu vanemad tegid: hoidsin oma emotsioonid eneses. Vahel vajasid nad väljapääsu. Siis läksin ma tavaliselt Chase juurde. Ta sai sellest aru, kuigi tema polnud üldsegi niisugune.

Valasin oma mõtted temale välja. Temaga ei pidanud ma midagi tagasi hoidma. Rääkisin talle, et ema läks ära – mida ma seepärast tundsin. See oli imelik, sest kuigi ma teda armastasin, ta mulle väga ei meeldinud. Me ei olnud viimasel ajal rääkinud. Olin enamuse ajast tema peale vihane. Aga peale lahkunist jäi temast suur tühi koht. Mu maailm oli põhjalikult muutunud ja mul oli raskusi oma tundmustega hakkama saamisel.

Chase kaisutas mind, siis nihkus voodil kaugemale, nii et istusime üksteise vastas.  Ta rääkis mulle. Ma ei tea, kuidas ta nii targaks oli saanud.

“Troy, sinuga juhtub praegu nii palju. Aga sa saad sellega hakkama. Sa räägid mulle, mida sa tunned, ja see peab aitama. Kui kõike endas hoiad, kestab su valu vaid kauem”

Ta pigistas mu õlgu ja ütles mulle silma vaadates. “Sa poleks inimene, kui sa praegu segaduses poleks. Sinuga pole kunagi midagi niisugust juhtunud. Kellegagi ei peaks midagi niisugust juhtuma.” Ta vaikis hetke, võib-olla selleks, et see mulle pärale jõuaks ja siis ütles, “Tead, see on hea, et sa nii tugev oled. Nõrgem inimene  oleks juba ammu laiali lagunenud.”

Ma ei öelnud midagi. Mida oleks ma võinud öelda? Tema seevastu teadis, mida öelda. Just õiget asja. “Sul on ikka veel su isa, Troy. Ja mina olen sul ikka veel. Olen alati. Oled hea inimene, ja midagi sellest ei ole sinu süü. Sa pead ainult tugev edasi olema, ja asi läheb paremaks. Aga praegu, kui sul on vaja nutta, kui sul on vaja karjuda ja sõimata ja vastu seina taguda, siis mina olen sinu kõrval. Sa tee, mida sul on vaja teha. Ma saan sellest aru ja võib-olla nutan koos sinuga.”

Järgnevatel päevadel veetsin temaga palju aega, rohkem kui tavaliselt. Ta isa lakkas mind altkulmu vaatamast. Küsisin selle kohta Chaselt  ja ta ütles, et isa pole minu kohta midagi öelnud, aga arvatavasti ta märkas valu mu silmades, mis oli pahem kui kunagi varem. Chase ütles, et ta isa on väga hea inimene, kuigi näis vähe hirmutav. Lõpuks sain ema äraminekust üle. Ma pole kindel, et ilma Chaseta oleksin sellega nii hästi toime tulnud.

Tõusen üles ja kontrollin oma arvutit. Chaselt kirja pole, aga on kiri aadressilt, mida ma ei tunne. See on RLGooding@Avontal.com. Vahin seda. Gooding on Chase perekonnanimi. Kõhklen ja järsku muutun närviliseks. Chase isa nimi on Richard. Kas Chasega on midagi juhtunud? Kas ta ütles isale, on gei ja isa kirjutab mulle, et ma enam kunagi Chasele ei kirjutaks? Kas on midagi muud? Kuidas ta üldse mu e-maili aadressi teab? Siis otsustan: loe ja jäta kõik need kahtlused!

Hingan sügavalt sisse ja avan kirja.

See on Chase isalt. Ta kirjutab:

Troy:

Vabandan, et pean sulle niimoodi kirjutama. Aga meil on probleem ja ma loodan, et sa saad aidata.

Sellest ajast, kui sa lahkusid, on Chase masenduses. Asi läheb järjest hullemaks. Arvasin, et ta on sinu lahkumise pärast mõned päevad õnnetu, aga temaga on midagi enamat  juhtunud.

Tal on täieliku masenduse tundemärgid: ta peaaegu ei söö, magab korratult, pole millestki huvitatud ja kui ma temaga räägin, saab ta minu peale väga vihaseks, hoolimata sellest, mida ma ütlen. Täna ta sõimas mind; ta pole seda kunagi varem teinud.

Ma ei tea, mida teha. Ma ei taha, et ta ravimeid võtaks ja praegusel juhul paistab masenduse põhjus päris selge olevat.  Sa oled läinud ja see on talle väga tõsiselt mõjunud.

Troy, tahaksin, et sa temaga kohtuksid. Ma arvan, et see aitab. See võib olla ainus asi mis aitab. Kas sul on võimalik meile külla tulla? Või kas tema võiks sulle külla tulla?

Ma tean, et sa talle kirjutad. Ta on su e-maile lugenud, aga mitte kõiki. Enamus nendest on ta arvutis märgitud kui lugemata. Ta peaaegu ei räägi minuga ja peaaegu ei vasta sellele, mida ma talt küsin. Seepärast ma ei tea tõesti, mida ta tunneb või miks ta su kirju ei loe. Kontrollisin ta saadetud kirjade kausta ja näen, et ta ei kirjuta sulle ka. Ma arvan, et sellest sa näed, millises olekus ta praegu on. Ta on minu peale vihane, võib-olla ka sinu peale, võib-olla kogu maailma peale.

Troy, ma tahan oma poissi tagasi. Ta on alati nii hingestatud ja elav olnud. See, et ta nii õnnetu on, tapab mind. Palun vasta nii kiiresti kui saad. Olen täiesti meeleheitel.

Richard Gooding

Loen kirja kolm korda. Hakkan arvama, et mu aju on ülekoormatud. Esiteks kõik, mida isa rääkis, nüüd see.

Isa arvates olen nüüd potentsiaalne kaasosanik tema kriminaalses tegevuses. Mõtlesn selle üle ja otsustan, et ei pea kriminaalne olema. See sõltub minust; kui  politsei tuleb võin lihtsalt mitte valetada. See tähendab, et isa võidakse putkasse pista ja sel juhul lähen arvatavasti elama Goodinigite perekonda, kes minu arvates  mind väga ei taha. Aga tean, et ei saa seda teha – isa politseile üles anda – kuigi olen natuke nördinud, et ta ilmselt eeldab, et ma neile tema heaks valetaksin, nagu oleks see loomulik asi. Ta ei jäta mulle eriti valikuvõimalust.

Aga tean, et ta mõtleb enamjagu ajast Carlyle. Kõik millest ta mõtleb, või mida ta planeerib, on Carlyst. Ja kui ma sellele mõtlen, on kerge nõustuda sellega, mida ta teeb. Ma tahan ka teda tagasi. Asi pole minus. Asi on temas – ja isas.

Aga Chase? See oleks ju lihtne, kui poleks seda kõike, mis siin praegu toimub. Isa pole arvatavasti Chase külaskäiguga mingil juhul nõus ja mina ei saa ära minna. Kui ma läheksin, jääks ta täiesti üksinda ilma puhvrita kui politsei tuleb ja kui praktilisem olla, siis poleks tal kedagi, kes sööki valmistaks, kedagi, kellega rääkida. Tal poleks selle viimase vastu midagi, kuid minu arvates on tähtis, et keegi ta tähelepanu vähemalt mõneks minutiks päevas Carlylt eemale juhiks – et teda maa peal hoida.

Pean selle üle mõtlema. Mulle on liiga palju ühe korraga kaela sadanud. Nii ma siis seda teen; leban voodil ja mõtlen sügavasti.

Kogu oma elu olen oma probleemide lahendamisel ennetav olnud. Lähen neile enam kui poolele teele vastu. Mõtlen Chasele ujula duširuumis. Mõtlen Lindseyga korvpalli mängimisest ja mis juhtus järve ääres. Mõtlen kõigist spordialadest, millega olen tegelenud.

Mina pole selline, kes istuks ja laseks sündmustel oma rada minna. See on mu loomuse vastane. Isa otsib Carlyt. Chase vajab abi. Ja mina näin oma elu suurimas draamas kõrvaltvaatajana.

Leban oma voodil ja mõtlen ja kui ma olen küllalt mõelnud, kui ma valmis olen, tõusen üles ja lähen alumisele korrusele.
# # #
Sõidan linna. Seda öeldes olen jätnud rääkimata draamast, mis selleni viis.

Isa oli käre. Chase ei saa siia tulla ja mina ei saa sinna minna. Tal olid selleks head põhjused ka. Mõistlikud, loogilised, asjalikud põhjused. Põhjused, millega ma nõus polnud.

“Isa,” ütlesin, hoides hääle vaiksena. Olin ükskord lugenud, et see, kes häält tõstab kaotab vaidluse. Võib-olla Confucius ütles nii; ta paistis  paljugi teadvat ja nad arvatavasti vaidlesid ka nendel kaugetel aegadel,  kui ta oma asju ajas. Ma ei tea, aga rahulikuks jäämine oli minu arust mõistlik. Saa vihaseks,  ja emotsioonid juhivad su tegemist, mitte pea.

“Isa,” kordasin, kui mul oli tema täis tähelepanu, “sa oled oma seisukohti põhjendanud. Nüüd pead sa mind kuulama. Chasele on mind vaja. See on tähtis. See ei ole midagi, mida võib lihtsalt ignoreerida. Tal on mind vaja. Sellega on siis niimoodi.

“Sinu juhul on abiks, et sinu juures elab külaline, noor poiss, kui võmmid siia tulevad. Kuidas saad sa olla segatud mingisse kriminaalsesse tegevusse, kui sa võõrustad külalisi?! Tema kohalolek laseb sind süüst puhtana näida.

“Ja, JA, sa oled hõivatud oma asjaga, ja see on hea asi, aga sina teed seda; see on SINU asi, aga mina ei ole kaasatud. Minul on vaja midagi MINU jaoks teha ja Chase täidab seda ülesannet. Ainuke asi, et ta võib näha, mida sa teed. Aga kuidas ta seda näeb? Sa töötad lukustatud toas! Sa tuled välja ainult sööma! Sa vaevalt räägid minuga. Ta ei saa näha, mida sa teed; ta lihtsalt arvab et oled segane ega pööra sulle tähelepanu!”

Isa hakkas vastu vaidlema ja ma ennetasin teda. Jätkasin rääkimist. “Vaata, isa.  Sa oled oma tahtmist saanud kõiges, mis viimasel ajal on juhtunud, kaasa arvatud kolimine. Seekord on Chase siiatulek mõistlik asi ja ma kutsun ta siia. Ja kõik.”

Vaatasin teda altkulmu pilguga. Ta vaatas vastu, aga tal polnud rohkem hoogu vaidlemiseks.  Olin olnud jõuline, loogiline ja mis kõige tähtsam, kangekaelne. Tema tähelepanu oli sellel, mida ta seal toas tegi. Mis väljaspool juhtus, siis ta ei olnud täie innuga minuga vaidlemise juures. Ta tegi suu lahti, ma jätkasin altkulmu vaatamist ja lõpuks ta ütles, “Mis-iganes,” tahtes hääletooniga näidata, et ta on välja vihastatud ja siis taandus oma tuppa. Kuulsin, kuidas lukk kinni klõpsatas.

Nüüd läksin ülakorrusele ja kirjutasin härra Goodingile. Ütlesin talle, et Chase  võib tulla, mida varem, seda parem ja kohe, kui olen selle kirja lõpetanud, kirjutan Chasele ja kutsun ta külla. Ütlesin härra Goodingile, et ma ei maini Chasele, et see oleks midagi muud kui minu oma idee olnud, aga et tema peaks kindlustama et Chase seda kutset näeks. Samuti peaks ta mulle teatama, kuna ja kuhu Chasele vastu minna, kuna Chase ise mulle ei kirjuta.

Peale kirja ära saatmist kirjutasin Chasele. Kirjutasin talle, et tunnen temast puudust ja kutsusin teda ülejäänud suve koos minuga veetma. Ütlesin, et see teeb mulle head, kuna vajan teda, et ilma tema emailideta olin segaduses. Ütlesin talle, kus me elame ja palusin tal tulla. Ja kiiresti.

Siis helistasin Lindseyle. Oli juba hilja, kuid mul oli tema mobiili number, nii et ainuke keda ma häirisin, oli tema. Ta vastas ja ma ütlesin, et tulen homme hommikul ja mul on temaga millestki tähtsast rääkida.
Ta küsis et millest ja mina ütlesin, et homme saab ta teada. Kell üheksa. Ta ütles olgu nii. Ta ütles seda vastumeelselt. Tundsin, et ta on kannatamatu. Talle ei meeldinud oodata. Lõpetasin kõne.

Nüüd tundsin end hästi, paremini kui juba mõnda aega. Ma tegutsesin. Ajasin oma asja. Tundsin, et suudan olukorda kontrollida, nii palju kui see selles olukorras võimalik oli. Ma ei kavatsenud sündmustel lasta omasoodu areneda ja pealt vaadata. Ma ei teadnud, mis sellest kõigest välja tuleb, aga mulle meeldis võimalus oma saatust juhtida, see parandas mu enesetunnet. Tundsin, nagu oleksin liikunud bussis tagant ette.

Järgmisel hommikul olin Lindsey pool – küllalt vara, nii et mind sunniti vahvleid sööma. Sunniti võib natuke  eksitav sõna olla. Proua Musso ei kasuta valmissegu. Ta teeb selle ise algusest peale ja vahvlid on kõige tervislikumad, kohevamad, parimad, mida ma kunagi söönud olen.

Läksime pärast seda Lindseyga kuuri taha ja istusime seal, seljad vastu seina. Päike paistis nagu alati, aga taevas oli kohevaid valgeid pilvi mis täiendasid taeva lõputut sina. Erinevalt tavalisest, istusime täielikult riides.  Trevor oli tahtnud meiega tulla. Ma viisin ta kõrvale ja ütlesin, et ta saab õige varsti teada, mida ma Lindseyle räägin, aga lasku mul talle alguses üksinda rääkida. Midagi oli juhtumas ja mul oli vaja sellest talle üksinda rääkida.

Minu arvates talle meeldis, et ma teda nagu last ei kohelnud. Ta ütles, et tal on nagunii toimetusi teha. Küsisin, kas toimetused nõuavad kuuri juures luusimist. Ta naeratas mulle ja ma ütlesin, et usaldan teda, ja tean et ta meid pealt ei kuula. Ta ei öelnud midagi, ainult tegi südame kohal sõrmega ristimärgi. Muidugi ma usaldasin teda.

Kui me Lindseyga kuuri taga istusime, muutusin närviliseks. Ma polnud kellelegi enne rääkinud, et ma gei olen, välja arvatud Chase, ja tema juba teadis. Nüüd kavatsesin seda teha. Aga osa minust tõrkus selle vastu, mitte kartusest või alaväärsustundest, vaid seepärast, et olin segaduses. Lindsey meeldis mulle väga. Ma ei saanud seda salata.

“Mul on sulle midagi rääkida ja tahan sult teenet paluda.”

“Jah?” Ta polnud ühegi tüdruku moodi, keda ma kunagi tundnud olin. Ta rääkis rohkem nagu poiss. Käitus niimoodi ka.  Ta oli väga sõjakas, väga enesekindel. Kena ka.

Ta ei olnud üldse koketne. Ta ei mänginud minuga, vahel vaid narritas natuke, mis minu arvamise järgi ei ole mängimine. Ta oli aus ja otsekohene, ja kui ta millestki rääkis sain ma aru, mida ta mõtles. Kõik need omadused meeldisid mulle.

Just nagu tema vastus nüüd. ‘Jah’ oli ta öelnud ja lihtsalt ootas. Mingit silmaripsmetega plaksutamist,  mingeid tule-siia pilke, mingit minu käe puudutamist. Lihtsalt ‘Jah’. Väga lahe.

Nüüd oli aeg seda teha ja ma olin närviline. Aga seda tuli teha  ja ümberringi sekeldamine ei olnud minu komme ja ei annaks mulle midagi. Nii tegin oma suu lahti ja alustasin. “Mul on sõber. Ta nimi  on Chase. Me olime väga lähedased enne kui ära kolisin. Ta isa saatis mulle eile õhtul e-maili. Chasel on väga raske  minu lahkumisega kohaneda. Ta isa tegi ettepaneku, et Chase võiks mulle külla tulla. Nii ma kutsusin ta külla. Ta saabub õige varsti.”

 
Ta vaatas mulle otsa ja võisin näha, et ta mõtleb. Siis ta pööras pilgu ära ja vaatas üle mänguväljaku.  Kaugel põldude taga olevate puude ladvad liikusid.  Seal pidi olema kerge tuuleke, aga siin seda tunda ei olnud. Olin rõõmus sooja päeva üle. See tegi rääkimise  kuidagi kergemaks.

Lindsey niheles natuke, sügas  oma selga vastu kuuri seina “Ja miks see uudis nii tähtis on, et sa pidid helistama ja ütlema, et tuled seda mulle isiklikult rääkima?” küsis ta  minu poole vaatamata.

Ta oli terane, mille pärast ta ka mulle nii väga meeldis. Ta teadis, et on midagi enamat, kui ma just öelnud olin. Ta oli alati kena, ta ei küsinud otse piinlikke küsimusi. Selle asemel lasi ta mul endal asjani jõuda; ta lubas mul rääkida niimoodi, nagu ma tahtsin.
“Noh,” ütlesin, olles vältimatut nii kaua edasi lükanud kui suutsin, “Vajan sult teenet ja mul on sulle midagi muud ka öelda.”

“Missugust teenet?”

“Mul on vaja linna sõita. Ta tuleb bussiga ja ma pean talle vastu minema.” Lindseyl oli juhiluba ja ta oli mulle öelnud, et vanemad lubavad tal nende vana farmi autot laenata, kui ta seda tahtis. Lootsin, et ta võiks seda autot kasutada, et mulle autojuhtimist õpetada. Ma saan varsti 16 ja võin load saada, kui 16 täis olen.

“Ja mida muud sa tahad rääkida? Minu arvates see ‘midagi muud’ ongi põhjuseks, miks me siin istume ja päikese käes küpseme.”

“Jah,” ütlesin, siis naeratasin talle, peaaegu naersin. Ta nägi mind läbi.

Olin rõõmus, kui ta vastu naeratas. Vajasin seda, seda märki meie vahelisest lähedusest. See tegi rääkimise võimalikuks.

“See on raske,” ütlesin, “aga edasilükkamine ei tee seda kergemaks. Asi on nii, et Chase ja mina olime lähedasemad kui lihtsalt sõbrad. Tegime koos asju, asju mida enamus poisse ei tee; me tegime seda ka siis veel, kui ärakolimine meid lahku viis. Ilmselt on see Chase jaoks raske olnud. Ta isa ütleb, et tal on depressioon. Ta tahab et Chase siia tuleks et näha, kas minuga koos olemine võiks teda depressioonist välja rebida.”

Tükk aega ei öelnud ta midagi. Siis küsis, „Kas sa tahad öelda, et sa oled gei?”

Ta pööras pilgu minule, kui ta seda küsis. See meeldis mulle. Ma ei tea miks, aga meeldis. See tekitas tunde, et teda see suurt ei häiri.

“Jah, enne kui sind kohtasin, arvasin et me mõlemad oleme geid.  Chase ja mina. Aga sa meeldid mulle. Sa tead seda. Näen seda su silmadest et sa seda tead.  Nii et just praegu  ma arvan, et olen segaduses.”

Ta vaatas jälle mujale ja me mõlemad istusime ja mõtlesime mõne minuti. See ei olnud ebamugav vaikus. Olime kaks last kes istusid soojal suvepäeval teineteise kõrval  ja lihtsalt mõtlesid.

Siis ütles ta midagi, mida ma polnud oodanud. “Olen mõnikord mõelnud, kas ma ka olen.” Ma ei öelnud midagi ja ta ei vaadanud minu poole. Ta hääl oli vaiksem kui tavaliselt, vähem minule suunatud. “Mulle meeldib seks – nii palju kui ma seda teinud olen –  aga ma olen seda ainult poistega teinud. Kahe poisiga, ja sina oled üks nendest. See oli hea ja erutav. Aga mul ei olnud erilist tunnet, kui seda tegin. Ma mõtlen emotsionaalselt. Füüsiliselt see on suurepärane. Aga ma arvan, kõige selle järgi, mis ma lugenud olen, et kui sa armunud oled, siis peaks seks väga eriline tunduma. See oli hea ja ma tahan seda alati uuesti teha, aga ma ei tundud armastust. Olen selles täiesti kindel.”

Ta viskas mulle kiire pilgu, et mu reaktsiooni näha. Vaatasin talle otsa ja noogutasin, püüdes julgustav olla. “Olen olnud kiindunud nii poistesse kui tüdrukutesse, kuid minu arvates on see normaalne.  Mõnikord päris tugevasti. Eriti tüdrukutesse. Tahaksin näha, kuidas tüdrukuga oleks olla. Näha, kas see oleks kirglikum, emotsionaalsem.”

Ta peatus ja jälle valitses vaikus. Aga see oli tõehetk.  Ta oli selle selgeks teinud. Ta oli ka rääkinud ilma närvilisuseta, ilma juukseid keerutamata, kõhklemata. Ta oli nii tugev, nii enesekindel, nii ilma kahtlusteta.

Mõtlesin, et kui tema suudab ilma piinlikkust tundmata öelda mida ta tunneb, siis suudan seda ka mina. “Ma tean täpselt, mida sa mõtled. Kui me tegime, mida me tegime, sina ja mina, tundus see imeline ja ma tundsin end sinuga väga lähedasena, aga ma ei tundnud, et oleksin sinusse armunud. Chasega oli meil midagi, mis meil sinuga puudus. Aga kui ta mulle ei kirjutanud, tegi see haiget ja ma hakkasin kahtlema, kas olin ainult kujutlenud et meie vahel midagi oli. Nüüd ma tean, miks ta mulle ei kirjutanud ja tunnen end pahasti, et meis kahtlesin.”

Vaikisin, siis tuli mul teine mõte. “Ma ei ole ikka veel kindel. Mulle meeldis, mida me tegime. Sa meeldid mulle hirmsasti. Tundub et see mida sinu suhtes tunnen, võiks armastuseks kasvada, nagu  me kujutlen, et armastus võiks olla. Tegelikult olen ma seda natuke tundnud, aga see oli Chase vastu. Minu arvates armastus kasvab.  Ma ei arva, et ta ei muutu. Tahan öelda, et olen ikka veel segaduses. Aga Chase tuleb ja olen temaga, kui ta sellega nõus on. Tahtsin, et sa seda teaksid.”

Ta sirutas oma käe ja võttis mul käest kinni. “Sa oled 15 aastase poisi jaoks hirmus küps,” ütles ta. Ma ei teadnud, mida sellele vastata, ja nii ma ei öelnud midagi.

Auto on vana. See rapub ja kõigub, kui Lindsey mööda auklikku külavaheteed umbes 30 km tunni kiirusega sõidab. Kui selliste amortisaatoritega kiiremini sõita, hakkab mu pea vastu lage põrkama. Et teineteist kuulda, peame kõva  häälega rääkima.

“Nii et ta on sulle ainult ühe korra kirjutanud?”

“See on mind vaevanud, aga nüüd ma vähemalt tean miks. Mul on raske teda sellisena ette kujutada, nagu ta isa ütleb et ta on. Ta on nii elurõõmus, nii heas tujus, alati silmad sädelemas. Hakkasin teda selle sädeluse pärast armastama. Kui sädelus kadunud on, teen ükstapuha mida, et seda tagasi saada. Ainult kuu aega on mööda läinud. Isegi vähem.”

“Missugune ta välja näeb?”

“Ta on minust väiksem.  Noh aga kõik 15 aastased on minust väiksemad, ja me mõlemad oleme nii vanad. Ta on umbes kuu aega noorem kui mina. Tal on läikivad mustad juuksed, päris lühikeseks lõigatud, aga mitte siilipeaks. Ta kammib neid. Või õigemini kammib kooli ajal. Suvel tükib ta seda unustama. Mulle meeldib ta isikupära, ta kiire taip. Minu arvates on ta kena ka; eriti, kui ta naeratab. Vahel on ta väga kaalutlev, ja siis jälle tulevad talle imelikud ideed ja ta ei taju, et mõned asjad, millesse ta meid mähib, on riskantsed.”

“Tundub minu tüüp olevat. Sul pole midagi selle vastu, kui ma ta sult üle löön?” Ta naerab ja aeglustab sõitu, kuna tunneb teed ja teel ongi kohe sügav auk tulemas.

“Mida sa kavatsed teha, teda järve ääres ära võrgutada? Plaanid temaga alasti ujumist? Mina olen ka seal, kas tead, ja Trevor võib iga moment kohale ilmuda.”

“Mida, kas ta on häbelik? Mul on harva midagi seljas, kui ma seal ujun. Ma ei häbene oma keha pärast põrmugi. Aga pean tunnistama, et see on natuke imelik, kui sina, sinu sõber ja Trevor kõik vaatate mu sihvakat vormikat keha.”

“Sa ei saa mõlemat korraga olla,” ütlen, olles valmis vaidluseks, kuid peatan ennast, kuna midagi palju tähtsamat tuleb paika panna. “Sa unustad midagi. Chase vaatab minu sihvakat keha ja mina vaatan tema oma. Sinu varustus on küllaltki huvitav ja kindlasti naudin selle vaatamist, aga sellel, tead, seal allpool on justkui mõned tähtsad asjad puudu. Ma ei tea keda või mida Trevor vaatab. Kindlasti vaatas ta mind sellel esimesel korral üle.”

“Sa pead sõnaraamatust järele vaatama,” ütleb ta mind üleolevalt silmitsedes, laskmata kunagi mööda juhust vaielda. “Aga kui on võimalus sihvakat keha vahtida, siis olen kindel, et Chase valib mind. See on palju kuumem kui sinu oma, ja sinu oma on ta juba näinud niikuinii. Ta on nüüdseks sellest arvatavasti tüdinenud.”

Naeran ja siis tuleb mulle mõte. “Tead, ma loodan, et me kõik läheme alasti ujuma, kui ta siin on. Viimasel ajal olen tõsiselt kahelnud, kas ma ikka olen gei, või oli see ainult midagi, mida ma Chasega olles tundsin, ja ma ei olnud see, kes ma tegelikult olen. Ma arvan, et ma olen, aga sinuga koos ... Igal juhul, kui ta siin on ja sina ka, siis saan endas varsti paremini selgusele. Ehk ma ei ole enam nii segaduses.”

“Või oled veel enam segaduses,” ütleb tema ja see paneb mind mõtlema. Kumbki meist ei ütle midagi, enne kui oleme maanteel ja poolel teel linna.

Chase buss tuleb 2:15 pealelõunal. Keerame tillukesele parkimisplatsile bussipeatuse kõrval. Tegelikult siin bussijaama polegi. Bussipileteid müüakse apteegis. Inimesed ootavad bussi poe ees kõnniteel, või halva ilma korral poes.

Meil ei tule kaua oodata. Näen tänava otsas bussi ja tulen autost välja. Lindsey tuleb koos minuga ja me kõnnime sinna, kus buss reisijad maha laseb.

Chase väljub viimasena. Ta peab taga istunud olema. Aga võib-olla ka mitte. Ainult kolm teist inimest tulevad maha. Ta võis kustahes istuda.

Vaatame teineteisele otsa. Mul on kõige laiem naeratus näol. Ta näeb seda ja justkui naeratab ka. Selles pole kuigi palju elu. Ta paistab ...  riided on tal kortsus, juuksed vaevalt kammitud, ja ei paista, et ta neid viimasel ajal pesnud oleks. Kui teda sülelema ruttan, siis tunnen et juuksed pole ainukesed, mis pesemist vajavad.

Tema käed minu ümber on lõdvad.  Lasen ta lahti ja astun sammu tagasi. “Ma olen nii rõõmus sind nähes,” ütlen. Ta noogutab ja see on kõik. Silmades puudub  sära. Ta vaevalt vaatab mulle otsa, enne kui pilgu ära pöörab.

Esitlen talle Lindseyd ja esimest korda välgatab ta silmis väike huvi sädemeke.

Võtan bussijuhilt ta koti, viskan selle taha, siis libisen sisse, nii et istun keskel. Ta tuleb ka sisse ja paneb ukse kinni.

Koju sõites räägin talle; ta ei ütle paljut midagi. Minu küsimustele vastab ta ühe - kahe sõnaga. Küsimustele, mis vajavad vastamiseks rohkem pingutamist, ta ei vasta üldse.

Räägin talle majast, metsast, kuidas ma Lindseyga tuttavaks sain, Trevorist. Ta paistab kuulavat, aga ma ei ole päris kindel. Ta ei vaata mulle palju otsa.

Tänan Lindseyd, kui ta meid maha laseb. Chase libiseb autost välja. Lindsey haarab mul jalast, kui talle järgnema hakkan. “Hoolitse tema eest. Talle on palju sinu toetust vaja,” ütleb ta. Noogutan. Ja mõtlen, kui väga ta mulle meeldib.