1 peatükk

Istun ja vaatan aknast välja. Vaatepilt on veel küllalt uudne, et huvi pakkuda. Maja ees, teisel pool külavaheteed on mets. Suur õu maja ja tee vahel on nii tugevasti umbrohtu kasvanud, et kahtlen, kas siin kunagi üldse on muru kasvanud.

Naabrite maju ei ole näha. Kummalgi pool meie maja on üks. Ühte ma nägin enne, kui me tast mööda sõitsime, aga teist ma ei ole näinud. Aga see pole linn, kus inimesed elavad üksteise kukil. Et naabrite maju näha pole, ei tundu raasugi imelik, kuigi ma pole kunagi varem maal elanud.

Aga maale me oleme kindlasti kolinud, mu isa ja mina. Me ei näe oma naabreid ja nemad ei näe meid. See on üks põhjustest, miks isa selle koha rentis. Kindlasti mitte selle pärast, et see kena koht oleks olnud.

Tunnen, kuidas mu viha tagasi tuleb. Vihaseks saamine ei tee mulle midagi head. Isale see ei mõju. Kui ta seda näeb, läheb ta lihtsalt minema. Ta on üha osavamaks muutunud tähelepanuta jätma asju, mis teada ei huvita ja üha vähem olen mina see, keda ta tähele paneb. Tal on omad probleemid ja minu omad on tema jaoks lihtsalt kergesti välditav ebamugavus.

Mu jakk on välisukse juures nagis, haaran selle välja minnes. Väljas leian, et ilm on küllalt soe, nii et ma jakki ei vaja ja lasen selle rõdule kukkuda. Väljasõidu tee on rööpaline kruusatee. Kunagi oli see ehk korralikult kruusatatud, aga nüüd on seda sinna vähe jäänud. Väljasõidutee koosneb kahest  auklikust sõidujäljest millede vahel kasvavad umbrohututid ja mis viib tänavalt maja taga asuva väikese kuurini. Isa pole oma autot sinna veel ajanud, jättes ta välja maja kõrvale.

Auto seisab seal, kuhu isa ta jättis. Lähen auto juurde, avan ukse ja libisen rooli taha. Järgmisel aastal võin juba autot juhtida. Tegelikult isegi varem. Nüüd kus me maal oleme ja meie teel autosid peaaegu ei ole, peaksin suutma oma isa veenda, et ta lubaks mul harjutada selle asemel et oodata, kuni ma 16 täis saan. Olen kuulnud, et maapoisid seda teevad. Ma tahaks ka. Ma olen oma vanuse kohta päris suur ja mul poleks auto juhtimisega raskusi. Ma olen aastaid jälginud, kuidas isa autot juhib. Palun tal mind lubada vähemasti väljasõidu teel autoga sõita. Pean lihtsal ootama, kuni ta on ‘jah’ ütlemise tujus. Ma küll ei tea, kuna see võiks juhtuda.

Ronin autost välja, löön ukse kinni  ja lähen teisele poole autot. Seal on kitsas riba, mis peaks muru olema, aga ei ole, ja selle taga on karjamaa või põld, või mis-iganes see on. Seal ei kasva midagi, mida silma järgi võiks ära tunda, ja pole mingit märki, vähemasti minu jaoks, sellest mis seal varem võis kasvanud olla. Vahin umbrohtu ja madalaid põõsaid ja minu ees laiuvat kergelt lainetavat künklikku maastikku. Siis pöördun ja vaatan metsa üle tee. See paistab rohkem huvitavam olevat. Seal kasvab igat liiki puid. Puid, mida ma püüan ära tunda, kui otsustan sinna uurimisretkele  minna. Ma õppisin kaheksandas klassis kesk lääne puid. Arvatavasti tunnen mõned nendest ära. Kohast kus ma seisan, näen, et seal kasvab ka alusmets, mis kohati on päris tihe.

Metsa sisse pole kuigi kaugele näha. On varasuvi ja kõikjal haljendab lopsakas taimestik. Näen, kuidas loodus elule ärkab. Mõtlen, kas metsas võiks olla loomi – väikesi närilisi, linde, kes teab veel keda – aga ma ei näe kedagi, ega kuule ka. Aga ma olen maja juures ja mets on üle tee. Ehk on seal kõiksugu loomi ja linde avastada, kui ma ükskord puude vahele jõuan. Aga kahtlen selles. See maja ja õu tunduvad olevat vanad ning sisse elatud, ja on raske kujutleda et mets oleks täis elu. Arvatavasti lähen seda metsa uurima, kui mul selleks sobivam meeleolu on. Aga mitte nüüd. Ei, mitte praegu. Pööran ümber ja vaatan eemale. Poisid peaks olema elevil, seistes silmitsi sellise seiklusega. Aga ma tõesti ei tunne end enam väikese poisina ja mul pole huvi uurida metsa, millest ma midagi ei tea. Nähes metsa mind ootamas, mõeldes kuidas ta seal enesega rahulolevalt minu külaskäiku ootab, tegi mind veel vihasemaks.
Vaatasin kas ümberringi on midagi, mis võiks huvi pakkuda. Tagapool, majast lõuna pool on kuur, samasugune vankuv, nagu kõik muugi siin. Kuuri taga on avatud väli. Maja teiselt poolelt sirutub eemale aiaga ümbritsetud põld, mis on ammu sööti jäetud. Värvimist vajav ja ripneva trepiga maja ise on justkui võrdkujuks kõigele, mis siin on – lagunev maja ja hüljatud õu, kus minu arvates pole kunagi korralikku muru olnudki.

Isa pole ainuke, kes on pahast tujust vaevatud. Ma ei vaevu oma jakki üles korjama, lähen lihtsalt majja, ikka veel vihane,  ja ronin trepist üles oma tuppa. Kastid on ikka veel lahti pakkimata. Aga ma olen siin alles ühe öö olnud. Seinad on lagedad. Ma ei taha sinna postreid kinnitada. Ma ei taha siin olla.

Voodis on ainult madrats. Ma ei võtnud eile isegi linu välja. Magasin riietes. Täna pean otsima linad ja tekid ja muud voodi asjad kastidest, mis on korratult maja mööda laiali. Suurest majast väikesesse kolides märkad, kui palju on asju, mida sa pole isegi märganud ega nendest mõelnud. Nüüd siis peab otsustama, mida nendega teha. Jätta kastidesse, mind nad ei huvita.  Viskan paljale madratsile pikali.

Varsti muutub see igavaks - lihtsalt lamada ja vahtida paljaid seinu selles ahistavas ruumis, selles ahistavas majas. Tõusen üles ja lähen alumisele korrusele.

Isa on köögis ja joob kohvi. “Kas sa oled juba lahti pakkinud?” küsib ta.

Siis me räägime sellest. Ma hakkan sellega harjuma – rääkima asjadest, millest pole tarvidust rääkida. Varem olime lähedased, palju lähedasemad kui enamik isasid ja poegi. Ma tean, et enamik minu ealisi on oma isadega pidevas võitluses vähemalt soovide osas. Nii on see enamusega minu sõpradest. Ometigi polnud seda minuga juhtunud. Nüüd aga on isa sel määral enesesse tõmbunud, et sageli ta ei kuule, mida ma talle ütlen, või siis lihtsalt ignoreerib seda. Ärritusin kiiresti, kui ta sedamoodi hakkas käituma, aga see ei muutnud asja. Ta on muutunud inimesest, kellele rääkisin kõigest, peaaegu kõigest, kes mulle nõu andis ja mind toetas, olles alati saadaval, kui ma teda vajasin, kellekski, kes on enesesse tõmbunud ja hajameelne kõige muu kui oma probleemide suhtes.

Temaga rääkimine oli kasutu. Olen püüdnud, aga mida ka ma ei ütleks, ta lihtsalt ei kuule seda. Mõnikord, kui ma tõsiselt vihastasin ja karjusin et ta mind ei kuula, tõusis ta lihtsalt keset mu käratsemist ja kõndis minema.

Tunnen puudust sellest, mis meil oli – oma isast sellisena, nagu ta alati oli olnud, ja emast ning õest ka. Aga sa teed seda, mida sa tegema pead. Pean sellest üle saama. Pean kohanema sellega, kui erinev nüüd kõik on. Pean leidma võimaluse olla rahul asjadega nii nagu nad on, mitte nagu nad olid, või nagu ma sooviksin et nad oleks. Siiamaani pole ma kohaneda suutnud. Tegelen sellega.
Aga ma olen õppinud, kuidas asjad nüüd käivad. Ma ei küsi talt uuesti, kui ta mu küsimusele ei vasta.

Lähen uuesti ülakorrusele. Heidan pilgu lahtipakkimist vajavatele kastidele ja oma voodile. Viskan jälle pikali. Siis tõusen, avan mõned kastid ja otsin välja oma padja. Viskan selle voodile ja heidan uuesti pikali. Mõtlen, kuidas viimane nädal on möödunud.

“Kiirusta, Troy,” ütles isa, aga vaiksel häälel, nagu alati viimasel ajal. Ta polnud kunagi kuri ega käre olnud, või nõudlik, nagu mõned isad olid. Aga tema hääles polnud enam üldse energiat. Ta oli nagu autokumm, millest suur osa õhku kadunud oli. Ja see polnud ainult tema hääl. Ta isegi ei vaevunud peaaegu üldse end enam kammima. Ja mõnikord ei vahetanud ta riideid kaks või kolm  päeva järjest.

Panin oma ruumis asju kastidesse, mida me selle jaoks olime ostnud. See oli suur töö ja peatusin, et natuke puhata. Vaatasin talle toolil istude üles küsisin, “Meil on seal interneti ühendus, eks ole?” Mu hääl oli kuri. Olin juba mitu nädalat vihane olnud ja mõtlesin, kas ma selliseks jäängi. Ma olin kogu maailma peale vihane nagu tema pealegi, aga tema oli, kellega ma rääkisin.

“Internet. Vaatame.” See oli küll vastus, aga ma ei usu, et ta küsimust oleks kuulnudki. Ta vaatas ringi, nähes, mida ma teinud olin. “Kõik, mida sa ei paki, jätame me lihtsalt maha. Nii et vaata, et sul oleks kõik pakitud mida sa tahad. Koristajad viskavad kõik mahajäetu minema.” Ta pöördus uksel  ja vaatas tagasi. „Me jätame lõunasöögi vahele, sööme midagi teel. Peame kella üheteistkümneks majast lahkunud olema. Lubasin selleks ajaks rentnikele võtmed üle anda.”

Muidugi teadsin ma seda. Ta oli mulle seda juba öelnud. Aga tema mõistus ei töötanud enam korralikult. Juba mõnda aega. Mulle tundus, et see töötas nüüd teisel tasemel. Nagu oleks ta füüsiliselt siin koos minuga, aga mõtetes hoopis kusagil mujal.

Tõusin ja ühendasin juhtmed arvuti ja printeri küljest lahti ja pakkisin nad koos muu riistavaraga  kastidesse.  Peatusin, et ümber vaadata, siis aga siis hakkasin muretsema, et jõuaks tehtud kõik muud asjad, mis vaja. Pidin kontrollima kogu maja pööningust keldrini, kui siin valmis olen saanud. Ma ei võinud selles asjas isa peale loota.

Lõpuks sain oma ruumis asjad tehtud. Jätsin mõned postrid seintele, samuti osa asju riidekappi, mida olin hoidnud sellest ajast, kui olin palju noorem. Pakkimise ajal tõmbasin nad kõik välja ja leidsin  vana Candyland mängu ja Monopoli komplekti, kus puudus pool raha ja kes teab missugused väärtuskaardid. Seal oli Slinky, nii välja venitatud, et enam ei töötanud ja mõned pakid kaarte, mis ei olnud enam täis 52 komplektis. Panin kraami, mida ma enam ei tahtnud kappi tagasi, see paistis nagu mahajäetud, nagu üksinda jäetud. See riiul oli varem alati täis olnud.

Läksin üles pööningule. Olime selle juba nädal tagasi ära koristanud, võttes mida tahtsime ja nii ma ei kulutanud seal palju aega. Taipasin, et tahtsin seda lihtsalt uuesti näha. Olin seal väikse poisina aega veetnud. Jätsin oma nooruse seljataha, ja see oli osa noorusest. Mul ei olnud kasti, kuhu oma tundmusi pakkida.

Keldrist leidsin mõned asjad, mida otsustasin pakkida, asjad, mida olime juba otsustanud maha jätta, aga nüüd tundsin teisiti. Teadsin et hakkan nostalgiliseks muutuma, aga ei hoolinud sellest. Mu viha läks kuumemaks. Pidin seda maha suruma. Vihastamine mõjus mulle rohkem kui isale ja jättis alati tühja tunde ja närvilisuse peale seda, kui olin  plahvatanud. Ma ei sallinud vihastamist. Olin alati niisugune rõõmus laps olnud. Sellega oli nüüd ka lõpp.

Asjad olid olnud halvad juba enne seda, kui ema jooma hakkas ja lõpuks minema läks. Aga  ta tegi seda ja  siis muutus isa väga vaikseks. Siis, natuke hiljem ütles ta mulle, et me kolime ära. Ta ei öelnud isegi mille pärast, lihtsalt et me lahkume, et ta ei saa siin enam kauem elada.

Kus oli siin õiglus? Minu jaoks, ma mõtlen. Muidugi, asjad olid halvad,  ja ei muutu kunagi endiseks, aga mul läks koolis hästi. Mul oli palju sõpru. Mängisin noortekoondises jalgpalli ja lootsin sel aastal põhikoondisesse pääseda ja ma olin ka maadlus meeskonnas. Kogu mu elu oli seal. Aga isa ütles, et me kolime. Ta ei nõustunud sellest isegi rääkima.

Vähemalt oli ta oodanud,  kuni kooliaasta läbi sai. Mitte, et see oleks mulle vastutulek olnud.  Ta ei leidnud rentnikku enne kui nädal enne kooli lõppu.

Vihastasin pööraselt, kui aru sain, et me lahkume päriselt ja et ma ei saa sinna midagi parata,  et kõik, mis ma ütlesin, ei mõjunud üldse. See oli ebaõiglane ja ülekohtune ning ma astusin talle vastu. Isegi 15 aastasena olin sama suur kui mu isa. Karjusin tema peale, rääkisin talle kõigest, mis oli ülekohtune ja rumal selles lahkumises. Ta isegi ei vaielnud vastu. Ta kuulas mind mõnda aega, siis ütles, “Mul on kahju, poeg, aga ma ei saa siia kauemaks jääda. Me läheme, niipea kui kool läbi saab.”

Ja seda me tegime. Püüdsin olla tujukas ja siis tusane ja tõre aga see oli sama hea, kui ma oleks seinale rääkinud. Ta ei olnud enam minuga ühel lainepikkusel ja see tegi haiget. Tusatsesin  nädala, siis hakkasin sõpradega hüvasti jätma. Kui Chasega hüvasti jätsin, jõudis mulle tõeliselt kohale, et lahkun.

Chase oli eriline sõber. Kui ütlesin talle, et lahkun, läksid ta silmad väga suureks. Ta vajus oma voodile ja langetas pea. Ma polnud kaua teda nii lööduna näinud. Hea küll, ma tunnistan. Mul olid ka pisarad silmis.

Istusime autosse natuke peale 11, peale seda, kui ta oli noore abielupaariga, kes temalt maja rentisid, kätt surunud. Sõitsime minema majast, kus ma üldse kunagi elanud olin,  Kinnessast, ainukesest linnast, mida ma teadsin, eemale kõigist sõpradest kes mul kunagi olid olnud ja koolist, kus mind tunti ja minuga arvestati ja mis oli suur osa minu elust.

Sõitsime kogu päeva maanteid mööda, vältides kiirteid. Ületasime Missouri ja Kansase piiri umbes tund aega peale õhtusööki Dennys. Sõin tuunikala  võileiba juustu ja majoneesiga ja friikartuleid. Ma ei söönud oma portsu isegi lõpuni. Harilikult söön ma seda toitu kaks portsu. Läks pimedaks ja meie jätkasime sõitmist. Kella kümne paiku õhtul võtsime motellis toa kahe voodiga. Võtsin voodi mis oli lähemal vannitoale. Ta ei öelnud sõnagi, käis vannitoas, riietus lahti ja läks voodisse. Ta kustutas valguse oma öölaual, keeras mulle selja ja jäi magama.

Käisin duši all, panin jalga puhtad aluspüksid, siis tõmbasin välja raamatu, mis mul pooleli oli – Eating  People is Wrong by Malcom Bradbury. Isegi vaatamata mu hapule tujule ja tundele, et olen tasakaalu kaotanud, tegi see raamat, mida raamatud mulle üldiselt teevad – tõmbas mind välja iseendast ja olukorrast, kus ma olin. Uskumatu, et koomiline satiir saab välja tuua olekust, milles ma olin, aga ta tõi. Võisin tunnetada, kuidas peategelane Stuart end arvatavasti tundis, purustatud lootustega, väsinud, motivatsioonita jätkata aga sunnitud seda siiski tegema. Stuartist lugemine avaldas mulle mõju. Kui ma lõpuks tule kustutasin, tundsin end natuke paremini.

Hommik tuli liiga vara, kuna olin õhtul liiga kaua lugenud. Isa oli alati hommiku inimene olnud, mina päris kindlasti mitte. Ta äratas mind, olles dušši all käimise ajaks vannitoa ukse lahti jätnud. Ta kuivatas end toas, ise vilistades, ja ta ei osanud üldse hästi vilistada. Ta tegi seda, et ma ärkaksin. Mõtlesin padja üle pea tõmmata, aga mida vastuseis mulle annaks?  Viskasin teki kõrvale ja läksin vannituppa. Tal oli  kõik pakitud ja minekuks valmis juba enne, kui ma riidesse sain. Ühtegi sõna me ei vahetanud. Tema oli sellega rahul, ja mina hakkasin ka harjuma, kuigi see tundus mulle nõdrameelsena.

Sõitsime edasi ja kella kaheksa paiku peatusime hommikusöögiks väikeses teeäärses kohvikus just väikse linna taga, millest olime läbi sõitnud. Mul polnud aimugi, kus me oleme, kui et olime Kansases. Kui istusime oma lauas, oodates toidu valmimist, küsisin, „Kuhu me läheme?”

Ta vaatas mulle otsa ja ütles, “Ma ei tea. Ma sõidan millestki eemale, mitte millegi suunas.”

“Kuidas sa siis tead, kuna  peatuda?” Püüdsin oma häälest ärritust hoida. Minu arust käitus ta nagu nelja aastane.

Ta ei vastanud kohe. Ootasin, siis ohkasin valjusti ja vaatasin talle otsa. Ta krimpsutas nägu, siis ütles, “Ma tõesti ei tea, Kuule Troy, ma tean et sa oled pahane ja sul on õigus olla. Aga ma lihtsalt ei saanud sinna jääda. Liiga palju mälestusi, liiga palju inimesi kes tahavad rääkida, telefon helisemas liiga tihti, politsei. Ma pidin sealt minema saama. Mul on vaja mõelda, jõuda selgusele nii hästi kui suudan. See ei ole sinu suhtes õiglane. Ma tean seda. Aga ma ei saa sind ära sugulaste juurde ka saata. See oleks sinu jaoks sama – lahkuda kodust. Ma ei võinud paluda mõne su sõbra perekonnal sind pidada. Ma ei tea kaua aega läheb enne kui...” Ta vaikis ja neelatas. “Nii pead minuga tulema, kuni jõuan sinnamaale, et suudan jälle asjadega toime tulla.”

Vaatasin teda rääkimise ajal ja nägin temas pinget  ja meeleheitele lähenevat kurbust,  ja ma kuulsin ta hääles masendust. Teadsin, et tal on valus.  Mul oli ka. Aga ma ei kavatsenud alla anda. Mulle paistis, et tema oli juba alla andnud.

Aga tema kallal närimine ei too midagi head, või vähemasti nii ma arvasin. Ehk hiljem, kui ta enam nii liimist lahti ei ole.