Craig ja Joel istusid tema majas. Tegelikult tema toas, samas magamistoas, kus ta oli olnud sellest ajast peale, kui ta emaga siia kolis. Ta vajas tuttavlikkust, sidet oma vana eluga, seega polnud ta kunagi proovinud kusagil mujal magada.

Nad olid koerakorjused toidulaost kaugele viinud ja selle uuesti sulgenud, et loomad eemal hoida, ning sõitnud Craigi majja, et süüa midagi muud peale koogikese.

Joel istus Craigi laua taga olevale toolile. „Mees, see oli maitsev. See oli esimene tõeliselt hea eine, mis ma ammu olen söönud. Paljud asjad said viimasel ajal kodus otsa. Aitäh.“

„Pole probleemi. Mul on piisavalt sealihakotlette terveks eluks, eeldusel, et sügavkülmik töötab. Tahaksin lihtsalt rohkem steike leida. Kahju, et me ei saanud neid grillil grillida.“ Craig liikus edasi oma voodile ja istus nüüd poollamavas asendis, padi all.

„Ah, see on okei. Usu mind, ma mäletan, mis juhtus viimati, kui paar kuud tagasi grillida üritasin. Pooled maakonna metsikutest koertest tulid külla.“

Craig noogutas. „Jah, ma pean sellega midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et võiksin ehk grilli kesklinna kortermaja katusele vedada. See peaks toimima, aga see on üsna tüütu, kui ma ei leia viisi, kuidas majja mõneks ajaks elektrit saada, et saaksime muid asju süüa teha.“

Peale terasest aknaluukide, mille ta oli oma akna välisküljele poltidega kinnitanud, polnud tema tuba tegelikult eriti muutunud. Talle meeldis see nii. Seal nad olid, kaks neljateistaastast poissi, kes istusid tema toas ja vestlesid. Tal oli isegi CD mängimas. Lisaks sellele, millest nad rääkisid, oli ta vaid mõneks minutiks justkui teeselnud, et midagi pole muutunud. See tegi asja kuidagi raskemaks. Joel näis märkavat tema järsku meeleolumuutust. Mõlemad poisid olid mitu pikka sekundit vait.

„Kuule, ee, ma tunnen ka seda, tead,“ ütles Joel.

„Jah. See oli peaaegu nagu teesklesin paar sekundit, et kõik on normaalne. Siis, pauh, tabas see mind. Vabandust. Ma pole kuid niimoodi kõikunud.“

„Tead,“ ütles Joel, „meil on selleks täielik õigus. See on olnud meie mõlema jaoks väga suur päev väga-väga pikka, pikka aega. Ma arvan, et kui me kõige pärast nii paanikasse ei läheks, siis me ei olekski päris normaalsed.“

Craig ajas end sirgemaks ja niheles veidi, püüdes välja mõelda, mida ta ütlema peab. „Noh, ma ei tea, ma pole kunagi päris normaalne olnud. Aga noh. Kellega me end võrdleme? Kõigist inimestest miilide ja miilide raadiuses, kes teab kui paljude miilide ulatuses, olen mina viiekümne protsendiga neist täiesti normaalne. Ja sina oled täiesti normaalne võrreldes teise poolega.“

Joelil kulus paar sekundit, et aru saada, mida ta silmas pidas. Normaalne oli suhteline mõiste. Selleks, et otsustada, mis on normaalne, peab olema midagi, millega asju võrrelda. „Jah, vist sul on õigus. Vist sellist asja enam pole, eks?“

Craig noogutas.

„Tead,“ alustas Joel aeglaselt, „meil on ikka veel palju asju, millest rääkida. Pärast laost lahkumist oleme rääkinud generaatoritest, ohutust veest, võrrelnud tulirelvi ja jumala pärast isegi retsepte vahetanud. Aga, ja ma arvan, et sa tunned seda ka, me mõlemad väldime rääkimist... sellest... tead küll. Sellest, mis juhtus. Ja sellest, mida teha. Ma ei pea silmas tänast ega homset. Ma mõtlen pikemat perspektiivi.“

Craig noogutas uuesti. Seekord aeglaselt. „Ma tean. Ma... ma ei usu, et ma tean, kuidas sellest veel rääkida. Ma ei usu, et ma suudan.“ Jällegi hakkasid tema emotsioonid, mis terve päeva kõikjal keesid, tema silmis paistma.

Joel noogutas Craigi noogutusega kaasa, ta enda silmad pilgutasid kiiresti. „Noh. Lõpuks siis.“

Craig kogus natuke julgust. Joel pidi seda varem või hiljem niikuinii avastama, ilmselt oli ta seda juba teinud. Aga mida ta siis tegi? Jättis ta rahule? Tõenäoliselt mitte. „Ma pole just eriti hea sellistes asjades. Vabandust, ma tean, et see on üsna ilmselge, aga inimestega läbisaamine pole kunagi just see, milles ma hea olen. Ma pole just eriti sotsiaalsete oskustega.“

Joel vaatas teda hetkeks imelikult. „Craig, ausalt öeldes, ja kuigi mul pole just palju võrrelda, siis kui sa poleks seda öelnud, poleks ma seda kunagi märganud. Oleme igasugustest asjadest rääkinud. Mul oli tunne, et saame hästi läbi.“

Craig ei suutnud oma kõrvu uskuda. „No ole nüüd, sa pidid ju märkama. Mul on anne öelda valesid asju. Ma olen inimestelt asjade äratundmisel üsna aeglane, ma olen kohmakas. Kui ma poleks ainus inimene, keda sa tead, kas sa tõesti viitsiksid...“

Joel segas vahele: „Mis kurat, Craig!? Kas me tõesti räägime sellest? See on täiesti veider. Ma ei arvanud, et sellest räägin, kui esimest korda pärast kadumist kedagi näen. Vaatame olukorda lähemalt: sa tegid neile koertele kaks täiuslikku lasku, juhtisid osavalt kahveltõstukit, et korjused ära viia, nii et me ei pidanud neid puutuma ja nakkuse pärast muretsema, mõtlesid välja viisi, kuidas need hiiglaslikud laouksed pärast sissepääsuks lahti murdmist sulgeda ja riivistada, sõitsid koju nagu oleksid terve elu autoga sõitnud – majas, kus oli töötav elekter ja vesi – valmistasid nii hea toidu, mida mina pole kuid söönud! Ja siis oled sa sellest ajast peale minuga igasugustest asjadest lobisenud. Kas sa tõesti usud seda enda kohta? Ma mõtlen, kuidas sa saaksidki? Sa oled elus, eks? Kas sa usuksid, kui miski sellest oleks tõsi? Kas su enesehinnang on nii madal? Kas sa oled tõesti nii enesekeskne?“

Enesekeskne.

Nii see oligi. Jälle.

Craig tundis, nagu oleks talle pähe löödud. Kurat. Kas ta oli tõesti nii pime? Tal oli palju mõelda. Ta tõusis järsku püsti ja kõndis esiku ukse poole. Ta pidi mõtlema. Ta oli juba poolel teel uksest väljas, enne kui taipas, et teeb seda jälle. Kui ta tahab vähem enesekeskne olla, siis ehk oleks nüüd hea aeg alustada.

Ta pöördus Joeli poole, kes vaatas teda pooleldi vihaselt ja pooleldi hirmunult, nagu kavatseks ta igaveseks lahkuda. „Vabandust, Joel, ära muretse, ma pole vihane ja sa ei öelnud midagi valesti. Ma lähen lihtsalt mõneks minutiks alla korrusele mõtlema. Ma arvan, et ma olen idioot olnud. Siis ma tulen tagasi. Ja me räägime. Ma luban.“

Joeli kergendunud ilme, kui ta alla kõndis, tegi ta enesetunde veidi paremaks.

See oli peaaegu naljakas, nüüd, kui ta sellele mõtles. Sest see, mida ta Joelile sotsiaalsete oskuste kohta rääkis, oli omamoodi tõsi. Lõppude lõpuks tundis ta seda poissi kolm tundi ja neil oli just esimene tüli. Tore. Aga temagi hakkas midagi taipama. Ta hakkas enda kohta mõningaid asju avastama, mis tundusid nüüd ilmselged. Kuidas pagan küll oli võimalik, et ta neid varem ei näinud?

See oli lihtne osa. Nüüd raske osa. Tõeliselt raske osa. Näete, Craig oli terve neljateistaastane poiss. Nii et ta oli kogu aeg kiimas. Kogu aeg. Ja ta sai sellega hakkama nii, nagu neljateistaastased poisid on sellega toime tulnud aegade algusest peale. Aga nüüd, äkki, olles esimese inimese lähedal, keda ta oli kuude jooksul näinud, ja väga, väga armsa meessoost inimese lähedal, olid tema hormoonid täiesti ülekoormatud. Nagu ei kunagi varem. Kuidas ta sellega hakkama saab? Noh, ta teadis ühte viisi, mis oli üks põhjusi, miks ta pidi paar minutit üksi olema. Aga see polnud veel kõik. Kuidas ta kavatseb tema läheduses toime tulla? Kuidas pagan ta kavatseb Joelile öelda, et ainus poiss, keda ta kaheksa kuu jooksul oli kohanud, on gei?