Kaheksa kuud varem, päev varem...

Craigi silmad avanesid järsku, süda peksis kiiresti. Ta vaatas kella.

4:08. Tuba oli ikka veel pime.

Ta kuulatas, püüdes aru saada, mis ta nii äkki äratas. Kõik oli vaikne. Ümber pöörates otsustas ta, et see pidi olema uni, ja sulges silmad uuesti, jäädes kiiresti uuesti magama.

Tema kellraadio äratas ta mitu tundi hiljem, nagu tavaliselt, kell 7:30. Mis polnud tavapärane, oli see, et tavapärase muusika või DJ hommikuse nalja asemel oli vaid staatiline müra. Tal oli õnne, et ta sellest läbi ei maganud. Ta pidi eile õhtul helitugevust reguleerides jaama tuuneri maha lükkama. Ta viskas jalad põrandale ja ajas end sirgu, olles ettevaatlik, et vältida eilse hommiku sissejuhatust päevale. Ta astus palja jalaga eilse veel niiske soki peale, kui ta ukseava poole liikus. Öäk. Craig läks unisena vannituppa, pissis, võttis ainsa soki jalast ja astus pärast vee seadmist duši alla. Pärast riietumist haaras ta seljakoti ja suundus kööki müslibatooni haarama ning koolibussi ootama.

No see on küll imelik, mõtles Craig. Tema ema ei paistnud veel üleval olevat. Võib-olla oli ta oma toas või õues lillepeenart kastmas.

„Ema!” karjus ta.

Vastust ei tulnud.

Ta proovis uuesti. „Ema?”

Mitte midagi.

Ta kehitas õlgu ja rebis teise müslibatooni lahti, nõjatudes samal ajal vastu tööpinda ja vaadates köögiaknast välja. Ta nägi vaevu oma tänava, Granlee tänava, nurka ja tiheda liiklusega 2. avenüü ristmikul asuvat stopp-märki. Kolmapäeva hommikul tundus olevat tavapärasest vaiksem, hetkel polnud näha ühtegi autot.

Pärast müslibatooni söömist ja ümbrise köögiletile jätmist haaras ta puuviljakausist banaani ja avas külmkapi, et lõunasöök haarata.

Lõunasööki polnud.

Mis toimub? Kas ema üritas talle midagi öelda? Võib-olla oli ta tema peale eilsete kommentaaride pärast vihane. Aga passiiv-agressiivne käitumine polnud talle kohane. Kummaline. Ta heitis pilgu kellale, vaikselt vandudes, ja viskas võileiva kokku, jättes emale meelega segaduse koristamiseks. Kell oli 8:17, buss hilines harva ja tavapärasest pealevõtmise ajast oli juba kaks minutit möödas. Ta astus verandale ja istus ühele kahest odavast valgest plastist õuetoolist, et oodata sõitu järjekordsele rõõmsale koolipäevale.

Kümme minutit hiljem hakkas ta muretsema. Ta ei saanud ju maha magada, eks? Ta oli allkorrusel õigel ajal. Ta pöördus, et tagasi tuppa astuda, kui midagi 2. avenüül tema pilku köitis.

Auto. Suure tammepuu vastas, justkui oleks see sinna üsna aeglaselt sisse sõitnud. Ta kuulis vaevu, et mootor ikka veel töötas. Kõige kummalisem oli see, et kedagi ei paistnud õnnetusega tegevuses olevat. Ta jõllitas hetke, enne kui pöördus, et tuppa minna ja ema asukohta uurida, et ta saaks kooli küüti saada.

Oota hetk. Kuidas kurat ta siit auto mootorit kuulis? Ta kuulatas hetke. Peale eelmainitud auto ning mõne linnu ja putuka ei kuulnud ta ühtegi heli. Oota. Kuskil haukus koer. Mingil põhjusel kõlas see veidi meeleheitlikult. Muidu polnud midagi.

See oli küll kummaline.

Muidugi oli see vaikne linn, palju vaiksem kui linn, millega ta oli harjunud, aga ikkagi. Seal oli alati midagi. Autod, lennuk, hääled, mängivad lapsed, muruniidukid ja umbrohutõrjevahendid, veoauto piiks-piiks, mis tagurdas laadimisdokki. Täna polnud midagi.

Ta värises kergelt, enne kui selle endalt maha raputas. Mingil põhjusel pidi lihtsalt vaikne päev olema.

Ta läks tuppa ema tuba kontrollima. Ta koputas ja karjus uuesti: "Ema?!"

Ta koputas uuesti ja avas ukse. Ema polnud seal. Voodi oli tegemata, aga see oli kummaline. Tekid polnud tagasi tõmmatud nii, nagu tavaliselt, kui keegi need enne istukile tõusmist tagasi keeras. Paistis, nagu oleks ta enne püsti tõusmist nende alt padja poole roomanud.

Ta läks tagasi kööki ja otsis kirja. Ei midagi. Siis märkas ta ema autot ikka veel väljas pargitud olevat. Craig ei teadnud, miks ta seda varem ei märganud. Aga nüüd ta märkas.

Ta taipas, et ta süda lõi palju kiiremini kui tavaliselt.

Ta võttis telefoni ja valis ema mobiilinumbri. Ja kuulis seda ema toas helisemas, kus see oli laadijaga ühendatud. Ema ei läinud kunagi kuhugile ilma telefonita.

Ta pani toru ära ja vaatas taas aknast välja, püüdes maha raputada kasvavat hirmu.

"Lõpeta ära," ütles ta endale vaikselt. "Ma pole mingi väike laps. Sellel on seletus."

Sellegipoolest hakkasid sel hommikul imelikud asjad kuhjuma. Ta haaras diivanilaualt puldi ja pani teleka käima. Film jooksis. Ta valis kanali. Testmuster. Ta valis teise kanali. Järgmise filmi viimane tiitrikuva, mis lihtsalt seisis seal tardunult. Veel üks klõps. Ööpäevaringselt eetris olev uudistekanal, Craig tundis logo ära. Uudisteankru laud oli aga täiesti tühi. Inimesi polnud näha. Laua taga olevad monitorid näitasid staatilisi helisid, testmustreid või lõputult korduvaid videoid.

See oli otsustavalt kõhedusttekitav.

Craigi pilk jäi lõpuks lehe allosas kerivat uudisteaknasse. Midagi, mida ta harva märkas. Täna köitis see tema tähelepanu. Midagi oli teisiti. Tavapäraste pealkirjade asemel keris see korduvalt sõnu: „Taastumisrežiim: sisesta sisu siia.“

Ta sirvis kiiresti veel mõnda kanalit, uudistejaam tekitas temas rahutust.

Ta nägi enam-vähem samu tulemusi. Mitte midagi, testmustrid, hangunud ekraanid või tühjad toad.

Craig hingas kaks korda sügavalt sisse ja mõtles pingsalt. Võideldes paanikatundega. Ta lülitas arvuti sisse ja ootas kannatamatult, kuni see käivitub. Istus maha, logis sisse, avas veebibrauseri ja tippis sisse suure uudiste saidi aadressi. See ilmus aeglaselt. See ei näidanud aga midagi ebatavalist. Peale selle, et kõik pealkirjad näisid näitavat eilsest õhtust pärit ajatemplit.

Ta proovis veel mõnda saiti. See oli üsna sarnane telekanalitega. Mõned saidid andsid talle lihtsalt 404 vea, teised mitte midagi enne ajalõppu ja teised tundusid täiesti normaalsed. Enamik neist tundus siiski tavapärasest veidi aeglasem, justkui oleks palju marsruudivigu tekkimas.

Craigi kasvav hirm sai võitu tema tavapärasest tagasihoidlikkusest ja ta läks välja naabri majja. Ta vaevu tundis neid, aga see ei paistnud praegu oluline olevat. Ta koputas nende uksele. Kui ta vastust ei saanud, proovis ta teisel pool tänavat asuvat naabrit ja seejärel üle tee.

Ta ei mõelnud praegu üldse hästi. See oli lihtsalt liiga veider. Ta pidi leidma kellegi, kes talle ütleks, mis toimub. Võib-olla oli kuskil mingi linnakoosolek ja kõik olid kohal, aga nad unustasid talle öelda? Ta teadis, et see oli rumal, aga see ja mitu muud ebatõenäolist hüpoteesi keerlesid ta peas.

Ta jättis paar maja vahele ja suundus otse proua Kleini poole. Naine oli pensionil ja peaaegu alati kodus. Craig oli suvel paar korda tema muru niitnud, kui ema seda käskis. Ema oli proua Kleiniga toidupoes kohtunud ja nad olid hakanud rääkima. Tema muruhooldusfirma oli pankrotti läinud ja tal oli raskusi uue leidmisega, seega pakkus Craigi ema ta loomulikult vabatahtlikult appi.

Ta koputas naise uksele, kuid vastust ei tulnud. Ta koputas uuesti ja hetke ootamise järel võttis ta peidupaigast võtme, avas ukse ja karjus majja.

„Proua Klein? See on Craig Jamison. Samast tänavast.“

Tema kuldne retriiver, kes näis harva oma mugavast kohast elutoa vaibal liikuvat, tundus täiesti ehmunud ja jooksis täiskiirusel temast  mööda ja välja. Craig mõtles teda taga ajada, kuid otsustas, et tal on suuremad probleemid.

Ta kõndis läbi terve maja. See oli nagu teisedki tühi ja vaikne.

Tal tuli aga üks mõte. Proua Klein oli uudistefänn. Ta luges kõike ja iga uudistesaade salvestati automaatselt. Ta mäletas, kuidas ta teda jälgis. Naisel oli süsteem saadete kiireks kerimiseks, kuni ta leidis pealkirja, loosungi või pildi, mis talle huvi pakkus, enne kui ta lõiku vaatas ja seejärel järgmise juurde tormas.

Ta lülitas naise teleri sisse, leidis PVR-puldi ja hakkas süstemaatiliselt uudistesaadete vahel edasi kerima, alustades sellest, kui ta eile õhtul magama läks.

Nelikümmend viis minutit hiljem istus ta jahmunult. Keris tagasi ja mängis sama minutit ikka ja jälle. Kell 4:07 naersid saatejuhid selle üle, kuidas mingi senaator jälle pükstega maas vahele jäi, ja siis äkki oli uudistetuba tühi. Nende rinnamikrofonid kukkusid laua taha põrandale. Ei mingit teatraalsust, ei mingit maagilist suitsu, ei mingit rohelist kuma. Mitte midagi. Nad olid seal. Siis aga kadusid.

Craig jooksis kiiresti koju, lukustas ukse, istus voodile ja murdus vaikselt. Tema keha ei paistnud teadvat, kas nutta, hirmust väriseda või tarduda, seega püüdis see teha kõiki kolme.

Kulus kaks nädalat, enne kui ta julges uuesti õue minna. Ja sedagi ainult sellepärast, et ta pidi minema.