Kaks õhtut hiljem raamatukogus mõtles Liam, et ta võiks uuesti proovida selgitada põhjuseid, miks Will end teistest eraldas. Ta teadis, et peab seda tegema väga mitteähvardavalt.

"Will?"

Will vaatas talle otsa. "Jah?"

"Sul on ebamugav endast rääkida, eks?"

Will peaaegu irvitas. "Sa said sellest aru, jah?"

Liam naeratas selle peale. "Jah. Tegelikult olen ma päris terane. Ma üritan leida viisi, kuidas sa saaksid mulle endast rääkida. Ma arvan, et see aitab sind. See on osa sõprusest, rääkida üksteisega kõigest, millest sa ei saa teistele rääkida, ja aidata sõpra, kui ta seda vajab. Sa tahad olla selline sõber, eks?"

„Ma ei tea. Ma arvan küll. Ma tunnen end nii teistmoodi kui enne silda. Mul pole ammu sõpra olnud. Ma ei tahtnud kedagi. Siis, silla juures, valdasid mind kõik need tunded, millest ma aru ei saanud, ja sellest ajast peale tahan ma sinu lähedal olla. Ma ei saa sellest aru. Mitte midagi. Ma üritan siiani aru saada oma tunnetest, kui ma nägin sind sillapiirdele ronimas. See oli kõige tugevam tunne, mida ma kunagi mäletan. Ma teadsin, et ma ei saa sind hüpata lasta. Millegipärast tundsin end siis sulle lähemal olevana kui ma kunagi kellegi teise vastu seda tundnud oli. Ja ma ei tea, miks. Aga see tunne, see polnud halb tunne. Mulle meeldis see lähedus sinuga. Ma mäletan, et see tundus hea. Siiani on hea sinuga koos olla. Jah, ma arvan, et ma tahan et oleksime tõeliselt head sõbrad. Ma tahan seda väga. “

“Keegi teine ei taha minuga rääkida ja ma vajan sõpra ilmselt rohkem kui sina. Seega tänan sind, Will, tänan sind, et lubasid mul olla sinu sõber. Ma loodan, et sa ei muuda meelt. Kui teised poisid meid rääkimas näevad, otsustavad nad ka, et sa oled homo. Ma mõtlen teisi poisse peale Hogsfordi. Nad ütlevad sulle asju, mis teevad haiget.“

„Ma ignoreerin neid, nagu alati. Olen seda teinud juba pikka aega. Nende sõnad ei tähenda mulle midagi.“

„Ja sa ei taha mulle öelda, miks sa neid ignoreerisid, miks sa selline oled, eks?“

„Vist ei taha. Vabandust, Liam. Ma pole veel valmis. Võib-olla kunagi olen.“

„Aga see ei häiri sind tegelikult, kui inimesed ütlevad, et sa oled homo? Enamik poisse vihkaks seda.“

„Ma ei usu, et see mind häirib. Olen õppinud mitte kellelegi teisele eriti tähelepanu pöörama. Kui see, mida nad ütlevad, on õel, mõeldud mind haavama, siis ma lihtsalt ignoreerin seda, nagu olen ignoreerinud kõike, mida nad mulle ütlevad.“

„Ja sina ignoreerisid varem mind ka, aga nüüd mitte. Miks?“

„Ma ei tea, miks, ma ei saa aru oma tunnetest, Liam, aga ma tean, et tahan sinuga sõber olla.“

„See pole sellepärast, et ma olen homo, eks? Ma mõtlen, et ma olen homo. Ma ei peaks küsima, see on minust ebaviisakas ja sa võid mind ignoreerida, kui tahad, aga kas sina oled ka? Kas sellel on midagi pistmist sellega, et sa tahad olla sõber?“

„Ma pole sellele isegi mõelnud. Ma ei tea. Mind ei tõmba poiste ega tüdrukute poole. Mind ei tõmba keegi.“

„Millele sa siis mõtled, kui sa, noh, tead?“

„Kui mina mida?“

„Will! Sa pead teadma, millest ma räägin!“

Will kortsutas kulmu. „Ei, ma ei tea. Mis see on?“

„Kui sul on orgasm. Minusugused poisid mõtlevad seda tehes kuumadele poistele. Poistele, kelle vastu nad huvi tunnevad. Hetero poisid mõtlevad tüdrukutele. Kellele sina mõtled?“

Will ei punastanudki. Ta ütles vaid: „Ma ei tee seda.“

Liam nägi šokeeritud välja. „Tõesti? Sa oled 14-aastane ja sa ei masturbeeri? Ma arvasin alati, et kõik poisid teevad seda. Seda me õppisime oma tundides. Sina ei tee? Sa pole kunagi teinud?“

Will hakkas ärritununa välja nägema. „Ma ei usu, et ma saan sellest rohkem rääkida, Liam. Ma ei tee seda. Ja ma ei taha sellest rohkem rääkida.“

„Olgu. Vabandust. Ma alles õpin sind tundma. Palun ole minuga kannatlik, kui ma õpin, millest me saame turvaliselt rääkida ja millest mitte.“

„Ma proovin. Mõned asjad häirivad mind, nad lihtsalt häirivad. Vabandust. Ma olen õppinud neile lihtsalt mitte mõtlema.“

„Võib-olla leiame kunagi viisi, kuidas sa saad nendele mõelda, ja me saame neist rääkida ja võib-olla siis ei sega see sind enam mõtlemast, mida sa tahad. Igatahes, me peame lugema.“