See nõudis Willilt suurt otsusekindlust, aga järgmisel päeval, tee ajal, liitus ta taas Liamiga. Nad olid eelmisel õhtul koos õppinud. Nende vahel tekkis üha suurem lähedus. Will polnud ikka veel enda suhtes eriti avameelne ja Liam oli õppinud teda mitte survestama ning nii kasvas nende sõprus. Täna märkas Liam Willis närvilisust, mida polnud varem olnud. Ta küsis selle kohta.

"Oh, see pole tegelikult midagi, Liam."

"No ole nüüd, Will. Me oleme nüüd sõbrad. Seda sõbrad teevadki. Nad räägivad sellest, mis neid häirib, mis neid närviliseks teeb. Räägi minuga. Näed, see aitab."

Ta vaatas Willi anuva pilguga ja Will ei suutnud vastu panna. "Olgu, aga sa ei saa midagi teha. Eile pärast teed ütlesid kolm poissi mulle, et ma ei istuks sinuga."

Liam neelatas. Ta oli kindel, et see juhtub. Ta oli ka lootnud, et see ei juhtu nii kiiresti, enne kui nende sõprus on kindlalt paika loksunud. Kuigi ta muretses, et see võib olla selle lõpp, imestas ta ka selle üle, et Will täna temaga koos istus. Ta polnud arvanud, et tal on julgust, kui talle väljakutse esitatakse.

"Kes see oli? Oota, ma tean. See oli Hogsford, eks ole, ja ilmselt need kaks ahvi, kes temaga koos hängivad?"

Will noogutas, näol hetkeks murelik ilme, seejärel lõdvestus märgatavalt. "Liam, ma ei usu, et nad mulle midagi teevad. Ma olen neist palju väiksem ja nad satuksid nii suurde hätta. Nad pole nii rumalad, ei saa tegelikult olla. Nad võivad mulle asju öelda, aga ma ei usu, et nad kaugemale lähevad. Ma arvan, et kuna sa arvasid ära, kes nad olid, on sul nendega probleeme olnud. Mida nad sulle teinud on?"

„Nad on olnud kõige hullemad. Pärast seda, kui Richardson kõigile rääkis, mida ma ütlesin, kõik norisid mind tükk aega, aga siis see kuidagi vaibus. Kõik peale Hogsfordi. Ta kasutas iga võimalust, et mind sõimata ja vastikuid kommentaare teha, ja siis, kui teised inimesed hakkasid harjuma mõttega, et ma olen teistsugune, aga ei tundunud olevat ohtlik või midagi sellist, nägi ta, et mõned inimesed hakkasid minuga uuesti rääkima, ja hakkas kõigile ütlema, et nad minust eemale hoiaksid. Üks poiss käskis neil ta rahule jätta ja tuli järgmisel päeval minu juurde istuma ning tal olid lõpuks sinikad. Ta ütles, et komistas ja kukkus. Aga ta ei tulnud enam kunagi minu juurde istuma. Võib-olla kõik teadsid, mis juhtus, sest pärast seda tundusid kõik teised mind lihtsalt ignoreerivat. Kas ignoreerisid mind või tegid ebaviisakaid märkusi.

„Hogsford on survet avaldanud, rääkides kõigile, kui haige ja vastik ma olen, kuidas ma tahan neile pükstesse pugeda, kuidas ma tahan neid duširuumides ja riietusruumis alasti näha, ja ma arvan, et kõigil on olnud lihtsam mind rahule jätta, isegi kui mõned neist tahaksid muidu sõbralikud olla. Ma näen vahel pilke. Mõned poisid näevad veidi häbelikud välja, aga siis pööravad ringi ja kõnnivad minema. Ma arvan, et kui ta sinu juurde jõuab, teed sina ka seda. Sa ei saa kõigi kolmega võidelda. Sa ei suudaks isegi ühega neist võidelda.”

Liami tuju oli muutunud, kui reaalsus talle kohale jõudis. Selle kõne lõpuks vaatas ta alla lauale ja ta hääl murdus. Nüüd vaatas ta niiskete silmadega Willile otsa ja ütles: "Tead, sul oleks parem püsti tõusta ja lahkuda. Ma saan aru. Ja tänan, et mind päästsid ja üritasid mu sõber olla. See tähendab mulle alati kõike."

Liamil polnud enam isu. Ta lõpetas söömise ja istus lihtsalt pea norus, vaadates oma kandikut. Ta teadis, et peab end koguma. See ei sobiks üldse, kui kõik teised poisid teda nutmas näeksid.

Kui ta lõpuks enesekontrolli sai, tõstis ta pilgu üles ja oli üllatunud, kui avastas end Willile otse silma vaatamas.

"Ma arvasin, et sa lähed ära."

„Sa eksid. Ma otsustasin enne teed, et istun täna siin. See, et sa ütled, et võin haiget saada, on midagi, millest ma juba aru sain. See ei muuda midagi, et sa räägid mulle seda, mida ma juba tean. Mulle meeldib siin sinuga istuda ja ma kavatsen seda jätkata. Ma tean, et sa üritad mul lahkumist lihtsamaks teha, aga ma ei taha lahkuda. Las Hogsford teeb, mida tahab. Kui ta mind peksab, lasen ta välja visata. Siis ta ei tüüta sind enam. See on ehk parim.“

Liam ei suutnud seda uskuda. Väike Will, kes oli talle öelnud, et ta pole üldse julge, seisis tema kõrval. Sellele mõeldes tundis ta äkki hirmu uuesti nutta.

Will nägi tema emotsioone ja tõstis korraks käe Liami õlale ning lõi seda õrnalt. Seejärel võttis ta vaikselt oma võileiva ja sõi.