Will mõtles. Mis teda selles poisis huvitas? Tavaliselt polnud tal teiste poiste vastu mingit huvi. Selle poisi üle mõtlemine üllatas teda täielikult. See oli väljaspool tema tavapärast mõttemustrit, mustrit, mis oli väga enesekeskne. See, et ta sellest kõrvale kaldus, oli ebatavaline ja pani teda eneseanalüüsi tegema, et põhjust leida.

Miks ta tema vastu üldse midagi tundis? See oligi kõige kummalisem. Tal lihtsalt polnud enam neid emotsioone.

Vastust saamata jätkas Will hommikusöögi söömist. Täna oli laupäev, mis oli pühendatud mängudele, ja täna hommikul tunde ei tule, mis oleks normist kõrvalekalle. Teised lauas istuvad poisid olid ametis plaanide tegemisega, need, kes olid ühes võistkonnas, arutasid elevusega oma võiduootusi, need, kes polnud nii hõivatud, planeerisid oma muid ettevõtmisi. Willi selles muidugi polnud ja nüüd oli päev tema ees tühi. Ta polnud mõelnud, kuidas ta oma aega veedab. Võib-olla jalutama minna, mõtiskles ta. Kooli ümbritsev maastik oli laugjas küngas, mõned metsad ja muidugi Willowbecki jõe org, piirkond, millel oli peen ilu, mida ta oli sageli leidnud oma hinge rahustavat.

Ta oli üks esimesi, kes oma einega lõpetas, kuna ta ei rääkinud ja teised pulbitsesid oma entusiasmist, oodates vabadust. Kui ta hoonest lahkus, põldude ja ees laiuva päevaga, otsustas ta minna jõe äärde. See voolas läbi metsase ja avatud maa koolist läänes ning ta võiks kergesti veeta lõunani selle kõrval laisalt jalutades. Olles otsuse teinud, astus Will üle koolimaju ja maju ühendava raja ning hakkas üle muruplatsi jõe suunas matkama.

Just siis märkas ta endast veidi eemal kuju, kes samuti jõe suunas kõndis. Ta oli piisavalt kaugel, et Will teda ära ei tundnud. Will peaaegu peatus. Ta peaaegu pööras teise suunda. Aga miski selles kujus, isegi nii kaugelt, peatas ta.

Ja siis ta teadis, mis see oli. See oli päikese käes helkiv blond juuksepahmakas. Ta taipas, et tema ees olev poiss oli Blake.

Kuigi tavaliselt oleks Will valinud teistsuguse suuna, mis oleks teda kõigist teistest eemal hoidnud, meenus talle eredalt pilt sellest poisist, kes eile õhtul kontrollimatult nuttis, ja ta leidis end jätkamas kõndimist suunas, kuhu ta algselt plaaninud oli. Kas see oli uudishimu või midagi muud, ta ei teadnud, aga ta teadis, et tahab sellele poisile järgneda. Ta ei suutnud oma tundeid analüüsida, aga oli sellega harjunud; Ta polnud enesessevaatav ja suutmatus otsustada, miks ta nii tundis, ei häirinud teda. Ta lihtsalt järgnes.

Blake kõndis temast umbes sada meetrit eespool. Ta kõndis rahulikult. Ta ei vaadanud kunagi tagasi ja Willi jaoks üllataval kombel ei paistnud ta kunagi vaatavat mujale kui otse enda ette, olles täiesti teadmatuses ümbritsevast atraktiivsest maastikust. Will oli asunud rahulikule jalutuskäigule, kuid taipas peagi, et ta peab kõndima kiiremini, kui ta oli kavatsenud, muidu kaotab ta Blake'i silmist. Seega kiirendas ta sammu.

Blake suundus metsa, mis laskus madalas ja pikas lõigus Willowbecki jõeni. See oli vana mets, mis koosnes peamiselt pöögist ja lepast. Puud polnud tihedad ja alusmets oli hõrendatud, seega pakkus see mets mugavat jalutuskäiku. Willil polnud probleemi teist poissi puude vahelt silmapiiril hoida.

Kui nad metsas edasi kõndisid, taipas Will, et nad suunduvad Stonehilli silla poole. See oli iidne ehitis, mis oli ehitatud ületamiseks ühel vähestest lõikudest, kus jõgi kitsenes, süvenes ja oli raskesti läbitav. Seal, kus sild seisis, oli jõgi täis suuri kive. Ühel hetkel jõe ajaloos oli keegi maad puhastanud ja siia kivihunnikuid toonud, osa neist silla ehitamiseks kasutanud ja ülejäänud jõkke kallanud. Aja jooksul olid kivid jõe vahutama ja keema pannud ning uuristanud kuristiku, mis oli ümbritsevast maast sügavam, ja seetõttu seisis sild veest ja allpool asuvatest kividest umbes kuue meetri kõrgusel.

Just selle silla poole suundus Blake. Will järgnes talle. Kui Blake sillani jõudis, oli Will ikka veel sada jardi maas. Blake kõndis silla keskele, peatus siis ja vaatas üle silla ühele küljele, alla pritsivale veele, mis allpool kaljudelt alla voolas. Ka Will peatus, sest ei tahtnud teisele poisile läheneda, vaid tahtis teda lihtsalt jälgida. Ometi tundis ta mingil teadmata põhjusel, et peaks veelgi lähemale kõndima. Ta tundis, kuidas kuklal karvad kipitavad. See polnud üldse tema moodi ja isegi olukorda hinnates oli osa temast oma emotsioonide üle üllatunud.

Blake seisis ja vaatas alla jõele. Will kõhkles, seejärel hakkas aeglaselt ise silla poole liikuma, olles võimalikult vaikne ja lipsates isegi puude taha, et märkamatuks jääda. Lähedal asuva kiire vee kohin varjas kõik tema tekitatud helid.

Hiilivalt liikudes oli ta oma kauguse sillast vähendanud vaid umbes kolmekümne jardini, kui Blake liikus kihast, kuas ta seisnud oli. Ta oli toetunud silla ühele madalale käsipuule. Nüüd lükkas ta end sellest eemale, vaatas korra ringi, pani siis jala silla käsipuule ja hakkas sellele üles ronima.

Tema kavatsus oli ilmne; sinna ronimiseks, kuhu ta oli jõudnud, sai olla ainult üks põhjus. Ja äkki kaotas Will oma ükskõiksuse, meeleheitlikkuse, mis oli tema isiksust kuude kaupa iseloomustanud. Äkitselt oli Will täielikult, hingeliselt haaratud ümbritsevast maailmast. Ta teadis, et peab selle poisi peatama. Ta polnud kunagi varem midagi nii tugevat tundnud. Ta pidi takistama sellel poisil hüppamast, suremast. Vajadus seda teha oli nii võimas, et see võttis ta täielikult kontrolli alla. Tunne kristalliseerus temas ja haaras ta täielikult enda valdusse. Ta pidi ta peatama! Ta pidi!

"Stopp!" karjus Will ja hüppas puu tagant, mis teda oli varjanud, välja ning jooksis silla poole. Joostes karjus ta aina edasi. "Ära hüppa! Blake, ära tee seda! Stopp! Stopp!"

Blake oli šokeeritud, kui avastas, et ta polnud üksi. Ta oli olnud sügaval endas, kogudes oma otsustavust. Just siis, kui see oli haripunkti jõudnud, just siis, kui ta oli suutnud silla käsipuule ronida, äratas teda hääl. Nüüd, mõistes täpselt, kus ta oli, vaatas ta alla ja nägi selgelt enda all möllavat vett ja kivihunnikuid. Ta komberdas, vaatas uuesti tagasi, et näha, kes talle karjus, ja ta tasakaal hakkas kõikuma. Just siis jõudis Will lõpuks temani. Ta haaras Blake'il reitest, Blake libastus ja kukkus Willi peale ning nad mõlemad varisesid sillale.

Blake oli Willi peal. Ta vaatas alla ja nägi poissi, keda ta tundis ainult nägemise järgi, poissi, kelle näol voolasid pisarad. Poissi, kes oli päästnud ta elu.