Tee ajal istus Will oma laua taga. Hammil Akadeemias oli teeaeg mitteametlik, üks kord said poisid istuda kas oma majakaaslastega laudades, kuhu nad olid määratud teisteks söögikordadeks, või tegelikult ükskõik kus mujal, kus nad soovisid. Kool oli selle tava kehtestanud, et julgustada tundide arutamist samades tundides osalevate poiste vahel, kes ei olnud samast majast. Muidugi võimaldas see ka rohkem tutvusi, mida varem vaikimisi takistati, tutvusi poistega, kes ei elanud samas majas.

Willi lauas oli täna mitmekesine seltskond poisse. Mõned olid tema majast, aga neil oli sõpru teistest majadest. Will oli, nagu ikka, üksi lärmakate poiste ebameeldivas kambas. Samal ajal kui ta kaaslased sõid ja vestlesid, veetis ta aega toas ringi vaadates, jälgides ja mõtiskledes.

Äkki tundis ta, kuidas tema kätt tõugati. Üles vaadates nägi ta enda kõrval poissi, vanemat poissi tema majast, teda vihase kulmukortsutusega näol vaatamas. „Kuule, Tanner, ma palusin suhkrut. Ärka üles, unine jobu!“

„Vabandust.“

„Sa unistasid jälle. Miks sa kuhugi mujale ei istu? Sa oled täielik kaotus, tead küll. Tee meile kõigile teene.“

Will ulatas suhkru ja hoidis oma ohke enda teada. Ta langetas pilgu oma taldrikule, kuni teine poiss alla andis ja hakkas teiste poistega laua taga nalja tegema. Siis tõstis Will pilgu tasapisi uuesti ja jätkas rahvarohkes ja lärmakas toas ringi vaatamist.

See oli tema tavapärane tegevus. Pärast väikest vahtimist, teed juues ja moosisaia näksides, jäid ta silmad pidama poisile, keda ta oli varem näinud, poisile, kelle nime ta teadis, nagu ta teadis paljusid nimesid, aga see oli lihtsalt üks poiss.

Tema nimi oli Liam Blake. Kuigi Willil polnud teiste poiste vastu erilist huvi, ausalt öeldes vähe huvi millegi vastu, leidis ta Blake'is siiski ühe tähelepanuväärse aspekti, mida tasuks ehk kaaluda, kui ta peaks selleks inspiratsiooni tundma. Asi polnud poisi välimuses, kuigi paljud leidsid selle köitva olevat. Liam oli kena välimusega noormees, pikk ja laiaõlgne, lokkis, taltsutamata ja pikkade, kuldsete, peaaegu hõbedaste juustega ning kütkestava naeratusega, mida polnud viimasel ajal nähtud. Blake'il oli helde ja sõbralik loomus ning ta oli varem alati olnud sündmuste keskpunktis. See, et see enam tõsi ei olnud, et ta oli nüüd oma sõpradest eraldatud, tundus tõepoolest kummaline, tundus tegelikult vastupidisena asjade loomulikule korrale, sest ainuüksi poisi välimusest olid ilmne tema kaasasündinud juhiomadused ja meeldiv loomus. Willi jaoks oli Blake aga lihtsalt üks poiss, üks sadadest siin. Willi jaoks polnud ta eriti kena välimusega. Tema välimuses polnud pealtnäha midagi märkimisväärset, mis oleks Willi pilku köitnud või tema huvi äratanud. Kuid Will oli varem aeg-ajalt tabanud end Blake'i suunas pilku heitmas. Nagu ta täna tegi, avastas ta, et Blake vaatas teda. Will pööras pilgu kiiresti kõrvale. Silmside oli viimane asi, mida ta tahtis. Will polnud tegelikult huvitatud Blake'iga mingisuguse kontakti loomisest. Või ühegi teise poisiga, kui juba rääkida. Tal polnud tõelisi sõpru, aga ta ei kahelnud ka selles, et ta selle pärast kahetsust ei tundnud. Ta tundis, et on kohane olla üksi, ja oli nüüdseks harjunud oma mõtetega lahus olema, soovimata seda, millest tal puudus oli. Ei, ta ei tahtnud Blake'iga mingit suhtlust, ta lihtsalt vaatas teda, sest ta vaatas kõiki, lihtsalt uudishimulikult, kes kus on ja mida nad teevad. Sellised tühised mõtted hoidsid ta mõtted eemale sellest, kuhu need näisid tahtvat minna. Kummaline oli aga see, et ta pilk nii kergesti Blake'ile libises.

Blake oli nagu Will, karjast eraldi olev poiss, ja võib-olla just see anomaalia oli Willile huvitav. Enamik poisse sobib oma kaaslastega. Inimestel on loomuses olla seltskondlik. Eriti poisid olid sellised. Pange nad täiesti võõrastena kokku ja mõne minutiga jagunevad nad kahekesi kuni suuremate seltskondadeni, sorteerides end isiksuse ja huvide järgi. Haruldane on poiss, kes sellisest vaimude segunemisest pääseb. Üksi olemine on nende loomuse vastane ja seetõttu leiab igaüks kellegi.

Kõik peale Willi, kes hoopis teised eemale tõukas. Mitte füüsiliselt ja peaaegu alateadlikult, vaid lihtsalt sellega, et ta ei ühinenud, ei kaasanud ennast teistesse, ei näidanud üles huvi kellegi ega millegi vastu, kasvas eraldatus. Mõne aja pärast lõpetavad isegi kõige pealekäivamad ja heasüdamlikumad poisid oma aja raiskamise kellegagi, kes on täiesti ükskõikne. Muidugi tõi see kaasa paar märkust, paar pilku ja need muutusid alguses lihtsalt ebasõbralikuks ning lõpuks põlglikuks ja mõeldud haiget tegema. Nagu asjade kord, kui Will otsustas grupist eraldi olla, otsustas grupp mitte lubada Willil sinna siseneda ja see, mis oli alanud Willi ettevaatliku ükskõiksuse ja teistest poistest eraldatusena, oli nüüdseks kindlaks tehtud fakt. Nad olid üks, kui see Willi puudutas, ja ta oli üksi. Nad olid korraks Willi norima läinud, kuid Will oli neid ignoreerinud. Ta sai selles väga heaks. Ja nii ignoreeriti nüüd ka teda. See oli see, mida ta oli tahtnud, ja see oli nüüd fakt.

Will oli vaid ähmaselt teadlik, miks ta oli algselt kõigist eraldanud ja lihtsalt leppis sellega, et see oli tema jaoks nii. See ei häirinud teda. Aga ta mõistis, et oli selles osas teistsugune ja see tekitas temas uudishimu Blake'i suhtes, sest ta nägi, et ka tema oli nüüd väljastpoolt sissepoole vaatamas. Ja nii Will tema üle mõtleski, kasvõi natukenegi. Kas ta oli õnnelik? Kas see häiris teda, see eraldatus, milles ta eksisteeris?

Nad mõlemad tundusid olevat asjade äärel, alati kõrvaltvaatajad, mitte kunagi osa tervikust. Willil oli aimu, miks Blake üksi seisis, miks teised teda vältisid. Ta oli kuulnud poisse rääkimas. Isegi nii eraldatud kui ta emotsionaalselt oli, oli ta füüsiliselt teiste poiste seltskonnas, ei saanud jätta poistekoolis olemata ja ta kuulis pealt vestlusi. Ta oli kuulnud, mida Blake'i kohta räägiti. Kas poiss oli tõesti homoseksuaal või mitte, Will ei teadnud. Aga ta arvas, et see seletab, miks Blake oli kõigist teistest samamoodi eraldi kui tema ise.

Will, pidevalt toas ringi vaadates, leidis lõpuks, et tema pilk on taas laual, kus Blake istus. Kui ta pilk Blake'ist möödus, nägi ta taas poissi teda vaatamas. Will kortsutas kulmu ja hoidis pilku liikumas.