Kui Will sel õhtul direktori majast lahkus ja lühikest teekonda tagasi koju alustas, taipas ta ehmatusega, et ta mõtted polnud enam nii segased kui tavaliselt. Ta oli hakanud oma mõtetel lennata laskma, kui leidis end pidevalt ema põlglikke ja halvustavaid sõnu oma peas kordamas. Mõne aja pärast, et vältida nende mõtete põhjustatud valu, oli ta õppinud kohe millelegi, ükskõik millele, muule mõtlema. Ta oli selles nii osavaks saanud, et sellest oli saanud tema harjumus ja ta tegi seda kogu aeg. Nüüd, kõndides läbi sooja õhtu ja nähes eemal teisi poisse paarides või gruppides oma majade poole kõndimas, taipas ta ehmunult, et ta mõtted ei rända üldse ringi, vaid keskenduvad sellele, millele ta kavatses mõelda.

Ta märkas ka, et osa jääkvalust, mida ta alati endaga kaasas kandis, polnud enam nii terav. See oli ikka veel olemas, ta tundis seda, aga see ei tundunud nii hirmutav, nii kontrollimatu. See ei paistnud varitsevat hetke, mil end püsti ajada ja teda hammustada.

Direktor oli talle öelnud, et tal on parem olla, kui ta kodust lahkub. Ta mõtles sellele ja teadis, et see on tõsi. Tema hinges oli kergus, mida polnud varem olnud. Ta ei tundnud, et maailm variseb tema peale kokku, nagu ta oli nii kaua tundnud.

Ta lubas oma mõtetel teha seda, mida ta oli varem kogu oma jõuga vältinud. Ta lubas neil puudutada oma ema. Ta suutis kergesti ette kujutada teda köögilaua taga istumas, nägu punane, silmad ja suu täis vihkamist. See mõte oli ta alati piltlikult öeldes põlvili surunud. Nüüd tegi see haiget, aga ta avastas, et suudab seda vaadata, isegi analüüsida. Ta teadis instinktiivselt, teadmata, kuidas, et kui ta laseb oma mõtetel sinna minna, siis mida rohkem see juhtub, seda vähem toores see hetk tundub. Ja see iseenesest oli tervendav tunne.

Siis mõtles ta Liamile. Viimasel ajal oli ta palju aega Liamile mõelnud. Ta mõtles sellele, mida direktor oli öelnud, et Liam hoolib temast sügavalt. Siis mõtles ta sellele, mida ta Liamist teadis, kui korralik, aus, hooliv ja tundlik ta oli, ning taipas, kui hea inimene ta oli. Ja talle hiilis pähe küsimus, et kui selline poiss temast nii palju hoolida sai, kas ta siis tõesti võib olla nii väärtusetu, kui ta end oli tundnud?

Ta kõndis edasi, lähenedes oma majale. Ta möödus nooremast poisist, kellest ta teadis, et ta on tema majas, aga temast madalamas klassis. Ta polnud poisi nimes täiesti kindel. Will polnud varem eriti vaeva näinud, et teada saada, kes teised poisid olid. Aga ta tundis ta ära kui kellegi, keda ta oleks võinud tunda.

Poiss istus raja ääres pingil. See oli kummaline. Oli peaaegu aeg õhtupalvuseks. Noor poiss ei tohiks siin üksi olla. Varem poleks Will teda arvatavasti märganud. Nüüd ta märkas ja peatus, siis kõndis tagasi ja jäi mõne sammu kaugusele seisma. Poiss vaatas üles ja siis uuesti alla, nähes Willy teda jälgimas. Will nägi korraks poisi silmis valuvälgatust.

Will kõndis pingi juurde ja istus maha. Poiss vaatas talle uuesti otsa ja seekord Will naeratas talle, ütles tere ja ütles, et poiss näeb välja nagu vajaks praegu sõpra.

“Kõik on korras. Ma saan hakkama.“

„Ma olen alati ka seda arvanud. Aga see aitab, kui sul on keegi, kellega rääkida. Mis viga on?“

Poiss nägi hetkeks segaduses olevana välja ja ütles: „Ma isegi ei tunne sind!“

„Mina olen Will. Nüüd sa tunned mind. Ja ma tahaksin aidata, kui sa lubaksid. Keegi just aitas mind. Ma tahaksin sind aidata. Aga sa pead mind laskma. Kas sa lubad?“

Poiss ohkas. „Ma ei usu, et sa saad. Ma just sain emalt kirja. Tema ja isa räägivad lahutusest. Ja mina olen siin kaugel.“

Will pani käe ümber noorema poisi, kes aga õlgu kehitas. Will ei lasknud end heidutada. „Minu vanemad pole ka koos. Ma tean, kui raske see on. Kuule, lähme tagasi koju. Sind loetakse iga hetk kadunuks ja see on halb.“ Lähme tagasi ja kohtume homme kohe pärast teed raamatukogus. Siis räägin sinuga. Võid mulle rääkida, mida sa tunned, ja võib-olla rääkimine teeb enesetunde paremaks. On abiks, kui on keegi, kellega rääkida.

Just siis kostis kaugusest kellahelin. „Tule,“ ütles Will, tõmmates poisi üles ja hakates maja poole liikuma, ikka veel rääkides, „me mõlemad jääme hiljaks. Sa oled minu majas, eks? Ma räägin sinu eest härra Fitzsimmonsiga. Ma arvan, et saan su süüst puhtaks teha. Ma ütlen talle, et me rääkisime isiklikust asjast, mis sind vaevas, et sa vajasid teiste poiste eest veidi ruumi. Ta saab aru. Aga tule nüüd. „Aitab küll, kui me vaid paar minutit hiljaks jääme.“

Poiss tõusis püsti ja nad sörkisid maja poole tagasi. Nad jõudsid kohale vaid minutiga ja tegelikult olid palvused sel õhtul paar minutit hiljaks jäänud ning neid ei jäänud isegi vahele. Will naeratas poisile, kui kohaloleku kontroll algas, ja sai tänuliku naeratuse vastu.

Will irvitas endamisi. Tal oli juba direktoriga teejoomiseks eelis olemas ja hakkas end juba paremini tundma.