Kolm nädalat hiljem istusid Will ja Liam oma toas oma laua taga. See oli olnud joovastav kolm nädalat. Ilma Hogsfordi ähvardava kohalolekuta olid teised poisid hakanud Liami ellu tagasi imbuma. Nii nagu nad olid, ja kuna oli näha, et ta oli sama sõbralik ja karismaatiline poiss, kes ta oli olnud enne, kui nad tema saladuse teada said, olid teised poisid tema poole hoidnud ja häbi, mida nad tema hülgamise pärast tundsid, ununes kiiresti. Ja nii oli Liam jälle terve. Ta kaitses ka tulihingeliselt Willi, kellel oli nüüd sõber, üksindus, millest ta polnud isegi aru saanud, et ta teda vaevas, oli kadunud, tal läks tundides hästi ja tema suhtumine oli parem. Ta oli endiselt mõnevõrra reserveeritud, ta oli endiselt soe ainult Liami vastu, kuid see soojus oli talle praegu piisav ja muutis kõik. Liam aitas teda tööga, mis tal oli tegemata jäänud, ja julgustas teda ning kuna Liam oli tema suhtes nii toetav, olid varem tema pihta aeg-ajalt suunatud sarkastilised märkused nüüd lõppenud. Tegelikult, kui nad oma laudade taga istusid, oli toas veel kolm poissi ja nad kõik vestlesid. Nagu ikka, oli Will mõnevõrra endassetõmbunud ja võttis harva sõna kuid ta oli pigem grupi liige kui kõrvalseisja ja vastas küllaltki hästi, kui temalt otsest kommentaari küsiti. See, et Will Liamit alati jälgis ja kaitses, nagu Liam teda, polnud kellelegi ilmne. Kaitset polnud Liamil nüüd vaja.

Olles seltsiv poiss, oli poiste kogunemine Liami ja Willi tuppa tavaline. See juhtus enamiku päevade jooksul. See tegi Liami tujule imesid. Aga selles oli ka kibemagus varjund. Liami vaevas see, et ta ei suutnud ikka veel Willi teiste poistega entusiastlikult liituma panna. Willis oli kurbust, mida ta näis luku taga hoidvat, ja kuigi ta oli nüüd õnnelikum poiss ning vahel isegi naeratas, teadis Liam, et Willis polnud ikka veel seda enesekesksust, mida enamik poisse eakaaslastega koos olles naudib. Liam tahtis nii meeleheitlikult aidata tal saada muretuks ja õnnelikuks poisiks, keda ta teadis temas peitvat, aga ei teadnud, kuidas. Ta tahtis näha, kuidas naeratus, mis Willi huultele vahel ilmus, ka tema silmadesse jõuab. Oli asju, millest Will lihtsalt ei tahtnud temaga rääkida, asju, mis panid ta kangeks jääma ja vait jääma, ning Liam mõtles, et kui ta suudaks Willi nendest asjadest rääkima panna, saaks ehk osa tema kurbusest kustutada.

Ühel hommikul tekkis Liamile mõte ja kuigi see hirmutas teda, olid tema tunded Willi vastu sellised, et ta teeks kõik, mis tema võimuses, et teda aidata. Väike hirm ei suutnud teda peatada. Ja nii juhtuski, et pärast hommikuseid tunde leidis ta end direktori ukselävelt.

Pärast seda, kui ta oli sisse juhatatud ja seejärel suletud kabineti ees lühikese mureliku ootamise läbi teinud, avanes uks ja direktor seisis seal, vaadates talle alla.

„Ah, Blake. Palun tule sisse. Istu maha, palun. Mul on hea meel, et sa mind külastasid. Ma soovin, et rohkem poisse tuleks. Nüüd palun ütle mulle, miks sa külla tulid? Kas on midagi, millega ma saan sind aidata?“

Liam oli jahmunud. Ta polnud kunagi oodanud sellist soojust ja sõbralikkust sellelt pealtnäha karmilt mehelt. Ta oli lootnud, et mees võiks teda aidata. Esimese külastuse ajal oli ta mehest sügavalt vaimustuses. Aga sõbralikkust ta polnud oodanud. Kus oli see eemalolev poistevihkaja, kellest ta pidevalt kuulis?

„Tänan teid, härra. Ma lootsin, noh, ma lootsin...“ Ta peatus. Ta polnud end selleks tegelikult ette valmistanud, ta oli tulnud peaaegu kapriisi ajel ja mõistis nüüd, et tal pole aimugi, kuidas edasi minna.

Direktor naeratas talle. „Kuule nüüd, Liam. Kas ma võin sind Liamiks kutsuda? Aitäh, siis ma kasutan seda nime. Ma kuulsin, kuidas sa Tannerit tema kristliku nimega kutsusid ja tema sind Liamiks kutsus, ja see kõlas nii mugavalt. Ma võtan selle nime sinuga omaks, kui tohin? Olgu, aitäh siis. Nüüd, Liam, kuidas sul läheb? Ja Tanneriga? Kas te olete oma uues toas õnnelikud?“

„Oh, jah, härra! See on imeline. Ja kooli poisid on nüüd palju paremad. Kõik on täpselt nagu enne ja ma olen selle üle nii õnnelik. On ainult see üks probleem ja ma, noh, ma lootsin, et te saate aidata. Ma ei teadnud, kuhu mujale pöörduda. Te tegite meie heaks nii palju ja kõik on olnud nii hea pärast seda, kui te seda tegite, mida te tegite, et ma mõtlesin, et äkki, noh...“ Liam hakkas tundma meeleheidet.

Ta peatus uuesti. Direktor nägi tema ebamugavust ja püüdis aidata. „Sa ütlesid „meie“. Seega arvan, et sinu tänase külastuse põhjuseks on Will?“

„Jah, härra.“

„Ja kas tal on siis mingi probleem?“

„Kas ma võin teiega väga otsekoheselt rääkida, härra?“

„Palun tee seda, Liam. Ma tahan aidata. Ma vihkan poisse ärritununa näha ja ma avastasin, et Will meeldis mulle väga, kui ta siin oli. Nii väike poiss, aga nii vapper. Paljud poisid värisevad minu ees, aga ma nägin, et kui asi puudutas sinu kaitsmist, siis ta ei kõhelnud. Kui ta oli arglik, siis ta ei näidanud seda mulle välja. Isegi suuremad poisid kõhklevad minuga rääkimast. Ta ei teinud seda hetkekski. Ta rääkis sinu nimel ja oli vankumatu. Sul on Tanneri näol tõepoolest väga hea sõber, Liam. Ma imetlen seda väga. Kui on midagi, mida saan tema aitamiseks teha, siis ma teen seda."

"Ma ei tea, kas te saate, härra, aga ma loodan, et saate. Aga ma pean teile üht-teist ütlema. Kas ma tohin, härra?"

"Palun tee seda, Liam." Ja kui ma saan aidata, siis ma teen seda."

Ja nii tegi Liam seda, mis on poistele nii raske. Ta usaldas täiskasvanut, täiskasvanut, kellel oli tema elu üle suur võim. Ta rääkis talle Willist. Sellest, kuidas Will ta päästis. Sellest, kuidas tal polnud sõpru, kuidas ta kõik eemale tõukas, kuidas ta enda ümber müüre ehitas ja kuidas nad olid isegi müüride olemasolul sõpradeks saanud. Sellest, kuidas poiss ei suutnud õppida ja tundides läbi kukkus. Kuidas Willi müürid langesid, kui ta Liamiga koos oli, aga ainult siis, kui ta oli temaga koos, ja kumbki neist ei teadnud, miks. Kuidas Will oli ikka veel mures ja Liam ei suutnud seda osa temast kätte saada, aga kuidas Liam teadis, et selle kättesaamine on vajalik, kui ta tahab kunagi õnnelik olla, ja kuidas Liam arvas, et kuna direktor oli tema heaks nii palju teinud, võiks ta ehk sama teha Willi heaks. See oli ainus mõte, mis tal oli, aga ta lihtsalt palvetas, et see võiks toimida.

Direktor pidi kõvasti võitlema, et pisaraid tagasi hoida Liami avameelse ülestunnistuse peale oma elu lõpetamise katsest. Ta oli piisavalt toibunud, et rääkida, ilma et ta hääl murduks, kui Liam oli lõpetanud. Sel hetkel tõusis direktor püsti, palus Liamil tõusta ja kallistas seejärel poissi. Liam oli üllatunud, kuid kallistas siis meest vastu ja sellest hetkest alates ei tundnud ta enam kunagi seda hirmutavat aukartust mehe ees, mida teised poisid instinktiivselt tundsid. Ta teadis siis, et see kujutluspilt oli võlts. See oli mees, kes tõeliselt hoolis oma poistest, ja seejärel suhtus Liami temasse armastuse ja austusega.

"Liam," ütles direktor, kui nad mõlemad lõpuks uuesti istet võtsid, "sa pead lubama, et tuled mind vaatama, kui sa kunagi uuesti sellist meeleheidet tunned. Sa pead. Palun luba mulle seda nüüd, ma palun sind."

"Ma luban. Ma loodan, et ma ei tunne end enam kunagi nii. Ma vaatan seda, mida ma siis proovisin teha, ja võrdlen seda sellega, kuidas ma end praegu tunnen, vaid veidi aega hiljem, ja ma saan aru, et ma ei mõelnud õigesti. Aga ma olen nüüd tõesti korras. Kõik räägivad minuga jälle ja ma ei kujuta ette, et ma kunagi nii madalale jõuaksin. Aga tänan teid, härra, et te minust hoolite, ja ma luban seda.“

„Hea küll. Nüüd teen ma Willi heaks kindlasti kõik, mida suudan. Ta tundub imelise poisina. Palun ütle talle, et ta täna minuga teed jooma tuleks. Ma räägin temaga ja vaatame, mida me näeme. Ja nii hea sõber kui ta sulle on, arvan, et sina oled tema jaoks sama hea sõber. Ma arvan, et te väärite teineteist. Te mõlemad võitlesite teineteise eest vastuolude kiuste, millest te kuidagi üle ei saanud. Te andsite endast kõik teineteise heaks. See on väga-väga haruldane, isegi heade sõprade vahel. Mul on nii hea meel, et te teineteise leidsite.“