Tee ajal oli Will tavapärasest vaiksem. Liam tajus seda kohe ja andis endast parima, et Will ütleks, mis teda vaevas. Will polnud vapper poiss ja juhtunu ees otsusekindel olemine lihtsalt polnud temas. See ei võtnud kaua aega ja ta alistus Liami küsimustele. Ta rääkis talle, mis oli juhtunud.

Liam oli maruvihane. Ta oli Hogsfordi vihkamis- ja väärkohtlemiskampaaniale vastu pidanud, sest ta oli üksi paljude vastu, Hogsford oli temast palju suurem ja karmim ning teised koolipoisid tundusid temaga koos olevat. Paistis, et ta ei saanud palju teha. Nüüd aga oli väiksemat ja kaitsetut poiss rünnatud lihtsalt selle eest, et ta oli tema vastu kena olnud. Liami pahameel, mis oli tema depressiooni vaibudes kasvanud, jõudis haripunkti. Ta tõstis pilgu teelt ja nägi Hogsfordi ja tema sõpru teda ja Willi vaatamas.

Liam tõusis püsti ja kõndis nende laua juurde. Ta oli nii vihane, et suutis keskenduda ainult Hogsfordile. Tema perifeerne nägemine oli kadunud, kuulmine oli kadunud, kogu tema tähelepanu oli suunatud Hogsfordile. Nähes teda lähenemas, tõusis Hogsford püsti. Tal oli näol ootav naeratus.

"Hei, see homopoiss näeb välja nagu oleks talle munad kasvanud. Paistab, et mul on võimalus nad talle sisse lüüa."

Ta ei saanud rohkem öelda, kui Liam kohale jõudis. Ta kõndis tema juurde ja lõi teda. Hogsford tõmbas näo tagasi ja Liami rusikas läks mööda. Siis lükkas Hogsford teda ja Liam kukkus põrandale. Kui ta uuesti püsti hüppas, tõusis kogu ruum püsti, liikudes lähemale, et paremini näha, ja hüüdes võitlejatele. Siin polnud ühtegi õpetajat, kuna nad jõid teed eraldi ruumis. Prefektid ei paistnud olevat innukad kaklusse astuma.

Liam oli jälle püsti, rusikad üleval ja valmis. Hogsford irvitas väiksema poisi poole ja õhutas teda. Liam ei vajanud julgustust. Ta ei mõelnud üldse. Ta tahtis ainult verd. Hogsfordi verd.

Ta sammus edasi ja kui Hogsford rusika tagasi tõmbas, et teda lüüa, sööstis Liam talle vastu, lüües teda õlaga kõhtu. Hogsford komistas tahapoole ja tooli otsa. Ta kukkus põrandale, Liam tema peal. Liam hakkas rusikaga lööma, aga Hogsford oli palju suurem ja kogenud võitleja. Ta veeretas Liami kiiresti endalt maha ja siis oli ta peal ning Liam all, nägu peaaegu valge raevust ja rabeles kõvasti. Hogsford oli palju raskem ja kogu oma raevu juures ei saavutanud Liami rabelemine midagi.

Hogsfordil oli näol õnnelik naeratus, kui ta vaatas Blake'ile alla, kes oli abitult tema all. „Olgu, homo, siin me nüüd oleme. Just seda olen ma oodanud. Sina alustasid seda ja ma võin selle lõpetada kuidas iganes õigeks pean. See on kõik enesekaitse. Ma peksan sind, kuni sinust pole muud kui veri ja haavad, ja teen sellega hea töö.“

Hogsford lõi rusikaga Liami näkku, jahmatades väiksemat poissi. Ta tõmbas rusika uuesti tagasi, aga see oli kõik, mida ta tegi. Sel hetkel kostis karje ja siis oli Will Hogsfordi seljas. Väike Will, sentimeetrite võrra lühem ja kümnete kilode võrra kergem kui Hogsford, oma klassi väikseim ja võib-olla kõige vaguram poiss, oli Hogsfordi seljas, karjus sõnadeta ning kraapis, küünistas, hammustas, lõi, tegi kõike, mis suutis, et suuremale poisile haiget teha. Will oli hulluks läinud.

Hogsford üritas temani jõuda, aga Will oli ta selja külge kinnitatud, üks käsi torkas ta kaela, teine sikutas ta juukseid. Siis kaevas see käsi ta näo külge, küüned tungisid lihasse; kogu selle aja karjus Will arusaamatult.

"Hei, võta ta minult ära. Kurat, võta ta minult ära!" Hogsford vehkis asjatult kätega, püüdes Willi kätte saada. Siis ta kiljatas, kui üks Willi sõrmedest ta silmani jõudis. Ta tõusis püsti ja raputas end raevukalt ning Will lendas minema pealtvaatajate sekka.

Hogsfordil jooksis näost verd, maas vedeles paar juuksetutti ja ta silm paistetas kiiresti kinni. Ta seisis hämmeldunud ilmega.

"Laske mind lahti," karjus Will poistele, kes olid ta kinni püüdnud ja nüüd teda hoidsid. Nad lasid ta lahti ja ta jooksis kohe tagasi ringi, aga mitte Hogsfordi juurde. Ta ignoreeris teda ja jooksis Liami juurde, kes oli nüüdseks istukile tõusnud. Ta tundus näo küljele saadud löögist ikka veel veidi uimane olevat, aga Will aitas tal püsti tõusta. Seejärel vaatasid nad mõlemad ringi neid ümbritsevate poiste poole, seejärel Hogsfordi poole, kes seisis ikka veel arusaamatuses veri tilkumas näol olevatest haavadest.

Will pani käe Liami seljale ja juhatas ta laua juurde tagasi. Ring avanes neile. Laua juurde jõudes istus Liam tagasi toolile.

Sel hetkel astusid ruumi kolm õpetajat, kelle üks prefekt oli teejoomiselt kutsunud. Nad rääkisid kahe teise kohalviibinud prefektiga ja mõne aja pärast suundus üks õpetajatest Liami laua juurde ja kaks teist Hogsfordi juurde.

Will rääkis vaikselt Liamiga, kes näis nüüdseks oma mõistuse tagasi saanud olevat. Tema pea sumises ikka veel, aga mõtted ei olnud enam sassis. Viha oli kadunud.

Õpetaja saabus, tema ja kaks poissi vestlesid lühidalt ning seejärel saatsid nad teda direktori majja.