Hammil Academy

Greater Marsten

Berkshire, Inglismaa

1970

Härra Mellanby vaatas enda ees istuvaid 14-aastaseid poisse. Kõigil olid lipsud ees ja jakid seljas, kõik vaatasid talle otsa, kui ta oma laua kõrval poodiumil seisis. Härra Mellanby ei liikunud peaaegu kunagi poodiumi ees olevale põrandale. Talle meeldis olla oma õpilastest veidi kõrgemal. Ta arvas ka, et selline positsioon on asjade loomulikus korras üsna sobiv ja kohane. See ütles härra Mellanby kohta üsna palju.

Tema poole vaatasid mitmesugused ilmed. Kogenud õpetajana oli ta osav enda ees olevate ettevalmistamata õpilaste väljaselgitamisel. Ta tundis, et tema elumissioon on leida need poisid, need poisid, kes peitsid end oma vendade sekka, arvates, et nad saavad teda petta ja töö eest kõrvale hiilida. Ta tundis, et tema kohus on tuua nende tähelepanematus õppimisele valguse kätte. See polnud ka lunastav valgus. Härra Mellanby valgus oli piitsutav.

Nüüd vaatas ta üle ruumi. Read ja read poisse vaatasid vastu, paljude näod olid innukad ja ootusärevad, mõned tundusid üsna tühjad, mõned murelikud. Härra Mellanby oli õppinud, et poisid on parimad näitlejad. Nende nägudelt polnud midagi näha. Naeratavad ja innukad oleksid võinud terve öö õppetükki pähe õppida ja nüüd olla valmis muljet avaldama ja hindeid teenima; või oleksid nad võinud sama hästi ettevalmistuse üldse vahele jätta ja sellistel juhtudel olid näod mõeldud ainult segadusse ajamiseks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ning neil polnud mingit seost õppimise hulgaga, mida nad olid või ei olnud teinud. Tühja näoga poisid võisid täna hommikul lihtsalt mitte eriti energilised olla. Nende tühjad näod ei tähendanud, et nad ei suudaks tema küsimustele vastata. Ja see oligi tema eesmärk – juurida välja poisid, kes polnud teinud tööd, mille ta neile oli andnud. See polnud mitte ainult tema eesmärk, vaid ka tema rõõm.

Tema pilk oli katnud kogu klassi, enne kui ta nägi Will Tannerit istumas kolmandal istmel akna lähedal.

Will oli väike poiss, võib-olla oma kasvult kõige väiksem. Tal oli sama vallatu ilme, mis paljudel väiksematel poistel. Mõned oleksid võinud teda oma heleda kolmnurkse näo, nööpnina ja tumepruunide silmadega, mida kroonis taltsutamata tumepruunide juuste sasipundar, pidada armsaks, aga pildi loomiseks oli vaja sära silmis ja naeratust huultel ning kumbagi polnud koolis nähtud.

Will istus ja vaatas oma laua taha. Ta luges vaikselt mantrat, mantrat, mis oli talle väga tuttav, kuna ta seda enamiku päevade jooksul endale luges. Tema huuled vaevu liikusid, temast ei kostnud ühtegi häält, kuid tema palved jätkusid vaibumatult, kui hr Mellanby ruumis ringi vaatas. „Mitte mina,“ ütles ta suuga, „mitte mina, mitte mina, mitte mina, mitte...“

„Tanner.“ Hr Mellanby hääles oli kerge võidukas noot. Ta oli kindel, et oli seekord saagi kätte saanud. „Palun öelge meile Henry VIII kuue naise nimed esimesest viimaseni. Ma arvan, et ka nende sünnikuupäevad.“

Willi pilk jäi maha ja ta nägu muutus haigeks. Hetkeks teeskles ta, nagu poleks ta kuulnudki enda poole pöördumist. Lõpuks, teades, et kurtus pole hr Mellanby klassis võidukas kaitse ja ainult pikendab eelseisvaid noomitusi, vaatas ta üles. Hr Mellanby jõllitas teda.

Arvestades oma kahekordset masendust ja alandust ning suurt üksildust, ei olnud Will vähimalgi määral teadlik õpetaja silmis peituvast halvasti varjatud rõõmsast ootusest.

„Noh? Valgusta meid, Tanner. Me ootame.“

Will näis oma toolil veidi väiksemaks tõmbunud. Kuna ta oli algselt väike poiss, ei tulnud täiendav kokkutõmbumine tema välimusele kasuks. See võttis paar hetke, aga siis ohkas Will saatusega leppides, istus sirgelt, tõstis pilgu ja ütles arglikult: „Ma ei tea, härra,“ ning vajus seejärel tooli seljatoele.

„Tõuse püsti, Tanner!“

Will neelatas ja tõusis värisedes toolilt. See oli see osa, mida ta kartis.

„Miks sa pole ettevalmistusi teinud, Tanner? Liiga hõivatud oma odavate seiklusromaanide lugemisega, ma arvan. Või liiga palju sõpru, kellega vestelda tundide ettevalmistamise asemel, on see nii? Või raiskasid sa jälle oma aega, Tanner? Tanner, see unistamiste ja fantaasiate poiss? Ma kahtlen selles, sul pole kujutlusvõimet. Noh, poiss, räägi välja? Miks sa otsustasid eile õhtul seda peatükki mitte lugeda? Miks sa raiskad kogu meie aega niimoodi? No tule välja, ütle meile, me kõik ootame.“

Will niheles. Ta pani käed selja taha, pigistas need kokku ja lasi siis vabalt rippuda. Ta vaatas kurvalt toa poole, kus ta nägi ainult teisi poisse, kes teda jälgisid. Enamik tundus olevat lihtsalt rõõmsad, et nad polnud tema kingades, kuigi ta märkas üht või kahte, kelle ilmne ebamugavustunne kuumuse pärast, mida ta talus, pani teda mõistma, et tema vastu tuntakse teatud kaastunnet, koos mõne teisega, kes ilmselgelt nautisid tema ebamugavust. Ta pööras pea teisele poole ja heitis pilgu aknast välja, kus sadas kerget vihma.

Härra Mellanby rääkis sellest kõigest hoolimata, nautides ennast ja oma verbaalset rünnakut. „Me ootame, Tanner. Miks sa pole ettevalmistatud? Räägi meile! Räägi meile!”

Will vaatas alla oma kingadele, kuid ei leidnud sealt kergendust. Tema pilk langes teiste poiste kingadele ja ta märkas mõnda lahtist paela. Härra Mellanby küsimus ei huvitanud teda eriti. Ta teadis muidugi vastust, aga sellest ei piisanud ja ta ei suutnud seda niikuinii sõnastada. Tema ainus võimalus oli seista paigal, kuni orkaan vaibus.

Ta vaatas uuesti üles ja härra Mellanby põrnitses teda läbitungival pilgul. See ei aidanud tema mõtlemist kuidagi. Tähelepanu keskpunktis olemine tegi ta alati närviliseks ja keeletuks. Seega, vaevumata proovima mõelda midagi öelda, teades, et ta ei suudaks seda kunagi öelda, isegi kui ta peaks midagi nutikat pingete maandamiseks välja mõtlema, tõusis ta lihtsalt püsti. Varem või hiljem pidi see läbi saama. Varem või hiljem sai ta maha istuda ja taas nähtamatuks muutuda.

Ja nii ta tõusis. Härra Mellanby märkused muutusid üha sarkastilisemaks, halvustavamaks, teravamaks, lõpuks isiklikuks ja puudutasid poisi akadeemilisi puudujääke, seejärel tema välimust ja seejärel tema iseloomu. Will lihtsalt seisis püsti. Ta oli muutnud oma pilgu suunda. Selle asemel, et kohtuda härra Mellanby sünge pilguga, mida ta oli teinud vaid korraks oma inkvisitsiooni alguses, vaatas ta nüüd kuhugi üle vasaku õla. Ta kuulis vaid pooleldi küsimusi ja märkusi, mis talle peale sadasid. Ta oli kaotanud end sõnade udusse.

"Tanner!" See tuli hüüde kujul ja see äratas Willi tema mõtisklustest.

"Jah, härra?"

„Ma olen sulle nüüd juba kolm korda öelnud, et istu! Kas sa pole üldse kuulanud?“

„Jah, härra. Enamasti, härra. Ma mõtlen, et ma olen üritanud, härra. See läks lihtsalt natuke ebameeldivaks, härra, ja ma võisin natuke kõrvale kalduda. Vabandust, härra. Ma istun maha, härra.“

Ja ta istus. Härra Mellanby oli näost punane ja jõllitas teda edasi. Will istus maha ja lasi oma pilgul langeda igale poole, aga mitte ees olevale poodiumile.

Kui kell oli tunni lõppu tähistanud ja härra Mellanby oli neid oma võimu ja tähtsuse demonstreerimiseks nagu alati neli minutit juurde andnud, lahkus Will klassist järjekorra lõpus. Ta polnud enesekindel poiss ja poiste metsik ja rabelev käitumine, kes tavaliselt hilinesid ja kiirustasid oma tundidesse, mis kohe järgnesid härra Mellanby tunnile, polnud tema jaoks. Kui ta hilines, mida ta tavaliselt tegi, saaks tema järgmine õpetaja aru, et ta tuleb härra Mellanby tunnist, ja vabandaks teda pealiskaudselt. Ta lootis.

Kui ta lõpuks hr Mellanby toast välja jõudis, ründas teda teine poiss.

„Kuule, Tanner, see oli natuke karm. Kas sinuga on kõik korras?“

Will nägi poisi silmis kaastunnet ja see jahmatas teda. Sellest oli tükk aega möödas, kui ta sellega kokku oli puutunud. See puudutas temas midagi, mille ta arvas olevat maha matnud.

„Jah, minuga on kõik korras. Tänan küsimast, Winters,“ vastas Will veidi häbelikult.

Poiss nägi välja, nagu kavatseks ta veel midagi öelda, siis noogutas lihtsalt ja kõndis edasi.