47. peatükk

Järgmisel hommikul, hommikusöögi ajal, kui olin poolärkvel, kõnetas härra Jenks mind, lehitses üle oma ajalehe ja küsis, mis oleks minu valik, kui peaksin valima: kas elada ema juures või jääda nende juurde? See polnud mingi valik. Mulle ei meeldinud mõte, et ema hoolib minust nii vähe, et ta oli mu San Diegosse minnes maha jätnud, isegi kui mu elu oli sellest ajast peale palju parem olnud. 

Aga nüüd tahtis qa tagasi tulla ja mind siit eemale viia, mind tagasi millegi juurde, mida ma ei tundnud. Olin tema vanemaid kohanud vaid korra, kui olin väike, ja ma vaevu mäletasin neid, peale selle, et ta isal olid vuntsid ja ma kartsin teda veidi. Ma ei tundnud Dubuque'is kedagi. Olin üsna kindel, et olin teada saanud, et see asub Iowas, aga pidin kindluse huvides järele vaatama. Ma polnud isegi kindel, kus Iowa asub, peale selle, et see oli kuskil keskel. Kas seal ei kasvatata lina või midagi sellist? Ja mis see lina üldse on? 

Ma ei tundnud seal kedagi, ma polnud seal kunagi käinud, ma ei teadnud, millised ta vanemad nüüd on, kui ma vanemaks olen saanud, mul polnud seal peaaegu poiss-sõpra nagu siin, mulle ei meeldinud mõte magada elutoas, kus igaüks võis sisse astuda ja mind näha, ja võib-olla olin ma linad ja tekid maha  ajanud, eriti kui ma olin linad ja tekid maha ajanud, mulle ei meeldinud mõte privaatsuse puudumisest, mulle ei meeldinud see, et ma koolis ei käinud – kogu see asi oli persses.

Mulle meeldis Jenkide juures elada. Ma armastasin seda. Seega polnud tegelikult mingit valikut. Ma tahtsin jääda sinna, kus ma olin. Ma ütlesin seda härra Jenksile.

Nii ta siis rääkis mulle, mida ta advokaadid ütlesid. Ja see kõlas minu jaoks hästi, aga nagu ma ütlesin, olin ma alles pooleldi ärkvel. Ta lasi mul midagi allkirjastada ja siis lahkus. Läksin tagasi oma hommikusöögi ja röstsaia juurde. Ma polnud kunagi hommikuinimene olnud.

Lõuna ajal naeratas Darryl mulle ja mina naeratasin talle ning ta küsis, millal me jälle ujuda saame, kuigi see, kuidas ta ütles „ ujuda jälle”,  ei kõlanud nii, nagu ta mõtleks märjaks saamisele, vähemalt mitte basseiniveega, ja ma oleksin ehk punastanud. Ütlesin talle, et pärast kooli oleks hea, ja ta küsis, kas ma oleksin tema poiss-sõber. Nii kauaks kui meil aega on. Mu silmad läksid pärani ja ma noogutasin. Tõesti kõvasti.

Koridoris nägin Garyt ja ütlesin talle, et me Darryliga oleme poiss-sõbrad; et ta oli minult seda palunud. Gary viskas mulle viit, siis üllatas mind põsemusi ja kiire musi saatel ning hakkas rääkima, kui õnnelik ta minu üle on, kui meid katkestati.

„Teie kaks. Minu kabinetti. Kohe!“

Härra Johnson ähvardas meid. Ta pööras ringi ja marssis ning meie järgnesime talle justkui... noh, me järgnesime talle.

„Teie kaks homot olete hädas,“ ütles ta, kui me tema ette istusime.

„Ee, te ei tohiks minuga mingit kontakti pidada,“ ütlesin ma pisut häbelikult. Mul läks enda eest paremini, aga temaga mitte nii väga.

„Miks hädas?“ küsis Gary. Ta ei tundunud üldse hirmunud, vaid pigem uudishimulik.

„IKA,“ ütles härra Johnson, näiliselt endaga väga rahul olevat. „Pole lubatud. See on raamatus kirjas. Pean sinuga eeskuju looma. Välja arvatud juhul, kui sa kohe viiepäevase karistusega nõustud.“

„See on naeruväärne!” hüüatas Gary.

„Sa suudlesid teda. Kui see pole Isiklik Kiindumuse Avaldus, mis pagan see on?“ Härra Johnsonile ei meeldinud, et õpilased talle vastu vaidlesid, ja Gary just oli seda teinud. „Lisaks sellele olete te mõlemad perverdid! Selle kohta pole mingeid reegleid, aga peaksid olema! Kui mina koolis käisin, teadsime, kuidas selliste tüüpidega nagu teie käituda. Viisime nad tribüünide alla ja näitasime neile, mida me neist arvame ja kus nad seisavad.“ Ta peatus ja naeratas, meenutades, ma arvasin, mis tunne on olla osa tervest seltskonnast tüüpe, kes peksavad kahte poissi, kes ilmselt polnud minust paremad end rahvahulga eest kaitsma.

„Mis siis saab? Kas peatatakse koolist või teen teist terve kooli ees eeskuju?“

„Millest te räägite?“ Gary nägi välja nagu ta oleks ärrituma hakkamas. Ma polnud teda kunagi päriselt ärritununa näinud. Ta oli leplik, sõbralik, avatud ning tal olid juhiomadused ja isegi oma vanuse kohta teatav heatahtlik rahulikkus. Sain kohe aru, et ta oli nagu tema isa. Härra Jenks oli samasugune!

Ma vaatasin pealt, kuidas Gary hakkas hr Johnsoniga vaidlema, ilma et oleks mehe ees üldse aukartust tundnud, kuigi hr Johnson muutus aina kuumemaks ja kuumemaks ning tema kommentaarid teravamaks ja lõikavamaks. Jälgides märkasin midagi kummalisemat. Tavaliselt oleksin ma sel hetkel otsinud auku, kuhu pugeda. Ja seda ei juhtunud! Ma ei olnud sugugi oma kesta peitunud! 

Ma olin alati vihanud vastasseise ja see oli üks põhjus, miks täiskasvanud nagu hr Johnson ja mu ema mind nii palju häirisid. Nende loomulik reaktsioon igasugusele vaidlusele oli vastu karjumine ja aina valjemaks muutumine, mis tähendas, et ma hakkasin endasse tõmbuma peaaegu algusest peale. Isegi kui minu peale ei karjutud, oli see minu reaktsioon. Nüüd aga puudusid kõik füüsilised reaktsioonid, mida ma alati tundsin – kõhus pitsitamine, närvilisus, külm higistamine, värisemine, südamepekslemine, aju seiskumine. Ma tundsin seda ära ja leidsin, et see on enam kui tähelepanuväärne. See oli hämmastav. Ma ei kartnud!

„Anke tulla!“ See oli Gary ja ta oli jalul, karjudes sama valjult kui hr Johnson. Nad mõlemad olid teineteisele nii lähedal kui võimalik. Kui laud poleks nende vahel olnud, oleksid nad teineteisele kõri kallal karjunud. Mis poleks olnud hea, kuna hr Johnsonil oli Garyst vähemalt 150 naela ja kuus tolli Garyst rohkem. 

„Saite aru! Kohe praegu! Auditooriumis!“

Ta võttis laual oleva mikrofoni, vajutas lülitit ja ütles: „Tähelepanu kõigile õpilastele ja õpetajatele. Viie minuti pärast toimub auditooriumis kõigi õpilaste kogunemine. Viie minuti pärast. Keegi pole vabandatud. Minge kohe kohale!“

Ta lülitas lüliti välja, vaatas meile otsa ja hüüdis: „Marss!“