44. peatükk

Nägin härra Johnsonit hiljem samal päeval paar korda koridorides. Iga kord oli ta koridori teises otsas, aga vaatas otse mulle otsa, jõllitades. Selles mehes oli midagi erilist. Kui ta seal seisis, polnud tema kõrval kedagi. Tundus, nagu oleks tal ümber kaitsekilp, mingisugune jõuväli.

Vähemalt ta lihtsalt jälgis mind. Ta ei teinud mingit pingutust minu suunas kõndida ega lehvitanud mulle, et ma tema juurde tuleksin. Kui ta oleks teinud seda, oleksin teeselnud, et ma teda ei näe. Aga ta ei teinud seda.

Sel õhtul „kodus“ ütles härra Jenks mulle, et tal on uudiseid ja ta räägib mulle neist pärast õhtusööki.

„Ee, kas sa ei saaks mulle kohe öelda? Ma olen muretsenud ja, ee, noh, ma tõesti ei taha oodata.“

Ta ei naernud ega narrinud mind. Ta ütles lihtsalt: „Muidugi. Tule minu töötuppa.“

Mulle meeldis tema kabinet väga. Seal katsid terve seina raamaturiiulid, suur laud arvutiga, vanamoodne märkmikukomplekt ja pastakad puidust alusel ning selle kõrval põrandalamp, millel oli liigutatavad kohtvalgustid, mida sai liigutada, et fokuseerida laual olevale paberile. Seinte ääres oli süvistatud valgustus ja laua taga oli suur aken, kust avanes vaade haljastatud tagaaiale.

Suure osa puitpõrandast kattis idamaine vaip ja tuba oli piisavalt suur, et lisaks lauale oli seal diivan ja kaks vestlusgrupis olevat tooli. Istusin diivanile ja pärast ühele toolile pilgu heitmist otsustas ta istuda minu kõrvale diivanile.

„Keith, ma kardan, et sulle ei meeldi kuulda kõike, mida ma sulle räägin, aga sa oled piisavalt vana, et seda kuulda, ja te mõlemad väärite ja peate seda teadma.“

Ma neelatasin. Oma alateadvuses teadsin, et polnud mingit head põhjust, miks mu ema oleks mulle helistamata jätnud või öelnud, et müüb meie maja maha. Seega olin ette näinud halbu uudiseid. Ma ei pidanud pettuma.

Ta pööras end diivanil pooleldi minu poole, et mind rääkimise ajal näha, ja mina pöörasin end tema poole. Ta sirutas käe, pani selle mu reiele, patsutas seda ja ütles siis: „Ma rääkisin ühe meie ettevõttesisese juristiga. Ta sõitis San Diegosse. Ta tunneb inimesi. Head juristid tunnevad teisi juriste ja ta on töötanud mõne mehega kontoris, kus su ema töötab. Tal oli nendega suhe ja tänu sellele sai ta ema intervjueerida.“

„Naine ei tahtnud millestki isiklikust rääkida ja ütles seda ka oma tööandjatele, aga nemad nõudsid. Ma arvan, et neid huvitas rohkem see, et meie advokaadiga probleeme ei tekiks, kui see, et ta rahul oleks. Igatahes käskisid nad tal temaga rääkida ja ta tegi seda.“

Tema käsi oli ikka veel mu reiel ja ta pigistas seda nüüd kergelt, enne kui selle tagasi tõmbas. Arvasin, et see tähendab, et raske osa on käes.

„Ta ütles mulle, et kohtumine temaga oli ebameeldiv. Ta oli väga pingsas seisus ja see tekitas ruumis palju pinget. Ta rääkis temaga ta praegusest tööst, sellest, mida ta siin tegi, maja müümisest ja sinust.“

„Vastused, mis ta sai, olid... noh... las ma lihtsalt räägin sulle, mida ta mulle rääkis. Ta sai enne temaga rääkimist teada, et talle antakse ülesütlemine. Ta peaks juhtumi, millega ta praegu tegeleb, umbes kahe nädala pärast lõpetama ja siis lasevad nad tal minna. Põhjus on selles, et nad ei pea teda vaimselt stabiilseks. Nad ütlevad, et kahtlustasid et midagi on valesti, kui ta sinna tööle asus, ja tema seisund on halvenenud. See pole küll vallandamise põhjus, aga see on tegelikult põhjus, miks ta oma töökoha kaotab.“

„Ta peab teadma, et asjad seal halvasti lähevad, sest nad on teada saanud, et ta on siinsetes firmades tööle kandideerinud. Nad ei usu, et ta neilt vastuseid on saanud. Ma arvan, et ta on saanud kõigist selle osariigi piirkonna advokaadibüroodest maine, et temaga on raske koostööd teha.“

„Kui mu mees temaga rääkis, tunnistas ta, et otsib uut tööd ja praegu, kuni ta kuskilt sellise leiab ja jalule saab, plaanib ta minna tagasi oma vanemate juurde elama.“

Ta peatus ja mu kõht, mis oli olnud pingul sellest ajast peale, kui ma temaga kabinetti astusin, hakkas valutama.

„Keith,“ jätkas härra Jenks kaastundest pehmeneval häälel, „ta kavatseb su kaasa võtta. Ta ütles, et tema vanemate juures pole sulle tegelikult kohta, aga ta läheb ja sina lähed ka. Ta plaanib su elutoa diivanile panna. Ta ütles, et ehk saad sa töö leida ja aitad kulusid katta. Kui temalt küsiti, kas sa ei pea kooli minema, ütles ta, et ehk õpetab sind kodus ja siis saaksid sa hoopis töötada ning keegi ei märka vahet. Minu uurija ütles, et kui ta sellest kõigest rääkis, tundusid ta mõtted kuidagi katkendlikud, nagu poleks ta sellele eriti mõelnud. Ta ütles, et naine käitus nii, nagu poleks see osa sellest eriti oluline.

„Ta küsis naiselt, miks ta sulle ei helistanud,et sellest kõigest rääkida, et sa selleks valmis oleksid, ja naine vastas, et see on tema ja mitte kellegi teise asi, et sa oled tema ja mitte kellegi teise vastutusel ning et sa teed, mida ta sulle ütleb. Mees küsis, kas tal on mobiiltelefon ja küsis numbrit, et sa saaksid talle helistada. Naine ütles, et ta ei taha sinuga rääkida, et tuleb sulle järele, kui ta Dubuque'i lahkub, ja et mees ei tohi sulle ette öelda, sest sa alati tülitsed ja virised kõige üle ning ta ei taha sellega enne tegeleda, kui tal vaja on.“

„Ta küsis, kas naine kohtuks sinuga, kui sa külla tuleksid, et keegi saaks sind autoga viia, ja naine vastas eitavalt, et tal on liiga kiire. Ta ütles, et ta pole kindel, millal ta sulle järele tuleb, aga ütles, et tal on aimu, lähtudes ülemuste viimasest suhtumisest temasse, et ta ei pruugi sellel töökohal enam kaua olla ja ta ei kavatse terveks kaheks nädalaks jääda, kui talle ette teatatakse. Ta ütles, et lahkub siis, kui tahab, kui nad ta vallandavad.

Vaatasin teda ja tundsin pisaraid silmis. Raputasin pead ja keeldusin neil voolamast lasta. Tõusin püsti ja istusin siis uuesti maha. Kõhus oli kohutav tunne. Ta pani käe mu õlgadele, tõmbas mind enda vastu ja ma taipasin, et ei suuda pisaraid enam tagasi hoida. Need tulid ja tulid, tegid ta särgi märjaks ja ta lihtsalt hoidis mind. Mu maailm lagunes koost ja kõik, mida ma suutsin teha, oli nutta.

Kui ma lõpuks peatusin, ütles ta pehme ja õrna häälega: „Keith, kuula mind. Sa elad nüüd siin. Kui keegi elab minu katuse all, ei juhtu temaga midagi halba. Ära kaota usku. Sa oled ikka veel siin ja kui sa ei taha lahkuda, siis ma ei lase tal sind nii kergelt ära viia. Usu mind.“

Pühkisin silmi ja püüdsin end kontrolli alla saada. „Aga sa ei saa midagi teha, eks? Ma olen 14. Kas ma ei kuulu talle seaduslikult?“

„Ära anna alla, Keith. Aa, ja mul on sulle veel midagi öelda. Ma ei taha, et sa sellest liiga palju räägiksid, aga sa peaksid teadma. Täna pärastlõunal panin ma sinu jaoks 75 000 dollarit usaldusfondi. Ma tahan, et sa teaksid, et sa saad ülikooli minna, ükskõik mis, nii et sa ei pea selle pärast muretsema. Mõtle sellele, mitte sellele, kus sa järgmised paar aastat elad. Raha on olemas ja see on kindel. Sinu elukorraldus seni on midagi, mille kallal peame veel töötama.“