40. peatükk

Käisin reede õhtul Darryliga kinos. Kino asus kaubanduskeskuses ja enamik sealviibijatest olid lapsed, kellest paljusid tundsin kooliajast. Noh, ma ei tundnud neid päris hästi, aga ma teadsin nende nimesid.

Enamik vanemaid lapsi olid paaridesse jaotatud, poiss ja tüdruk. Minu vanuses ei käinud paljud lapsed eriti kohtamas, seega olid tüdrukute ja poiste grupid või lihtsalt paarid. Darryl ja mina ei paistnud üldse silma. See oli hea, sest ma polnud kindlasti veel valmis oma tunnetest rääkima. Ma ei saanud isegi Darrylile rääkida. Kartsin, et kaotan pooled oma sõpradest, kui seda teen.

Meil tekkis kohe probleem. „Kiskjad” osutus R-reitinguga filmiks. Me polnud piisavalt vanad. Olin valmis alla andma ja mõnda teist filmi vaatama, aga Darryli silmad lõid särama. Ta küsis kahte piletit teisele filmile, aga ütles, et hüppame kinodes edasi, kuni eelvaated jooksevad. Läksime müügileti juurde ja seisime popkorni järjekorras ning Darryl hoidis silma peal tüübil, kes kontrollis „ Kiskjate” näitamise ajal kinno minevate inimeste vanust. Umbes viis minutit pärast seda, kui inimesed olid sisse läinud, kõndis ta minema. Ostsime popkorni, seejärel liikusime kinno sissepääsu lähedale, kus „Kiskjaid” näidati, ja kui me ei näinud kedagi vaatamas, astusime lihtsalt sisse. Film polnud veel isegi alanud. Mul oli natuke naljakas tunne. Ma polnud seda kunagi varem teinud. Darrylil oli suur naeratus näol. Ta nautis seda!

Pärast filmi, mis oli täpselt nii hea, nagu Darryl oli lubanud, jalutasime kaubanduskeskuses ringi, tegemata midagi muud ega omades ühtegi eesmärki peale kõige vaatamise, vestlemise ja atmosfääris osalemise. Mul oli mugav temaga jalutada. Mulle polnud kaubanduskeskus kunagi meeldinud, aga mul polnud seal kunagi sõpra, kellega koos olla.

Ta oli minust jutukam. Mul polnud kunagi palju harjutamist olnud. Ta ei paistnud pahandavat, et tema tegi suurema osa tööst ära ja hoidis vestlust käigus. Lasin tal seda hea meelega teha. Tal oli hea huumorimeel ja mina sain samas vaimus kaasa rääkida, nii et me naersime päris palju.

Natukese aja pärast korises mu kõht ja ta kuulis seda. „Kas tahad midagi süüa?“ küsis ta.

„Jah. Tead, see on naljakas. Nüüd, kui ma kodus piisavalt süüa saan, ei usuks, et ma ikka veel kogu aeg näljane olen, aga olen küll.“

Ta vaatas mind imelikult ja küsis siis: „Kas sa ei saanud varem piisavalt süüa?“

Noh, see juhtub siis, kui sa pole harjunud palju rääkima ja siis oled koos kellegagi, kes sulle meeldib, ja arvad, et sa ei pea ennast eriti hoolikalt jälgima, ning lased valvsuse maha. Ma ei tahtnud sellest rääkida, aga ma ei kavatsenud ka valetada. Ma varjasin tema eest juba olulist saladust. See ei tundunud nii suur asi olevat. Niisiis, ma ütlesin: „Kui ma ema juures elasin, olid söögikorrad üsna ebaühtlased ja vahel, karjumise ja öeldu ning kõhutunde tõttu, ei söönud ma palju. Nüüd on see teistmoodi.“

Ta vaatas mind ikka veel imelikult. Ma arvan, et ta ei saanud aru, et mõne lapse probleemid olid lihtsamad kui teistel.

Ma vahetasin teemat. „Kuhu sa minna tahad?“

"Kas pitsa sobib?"

Ma naeratasin. Ma armastasin pitsat.

Lahkusime kaubanduskeskusest ja jalutasime lähedalasuvasse pitsarestorani, kus oli väga hea pitsa. See oli meeldiv jalutuskäik kodu suunas ja meil polnud kiiret. Me rääkisime juttu ja paar korda lükkas ta mind ilma põhjuseta ja loomulikult pidin mina ta vastu lükkama ning me hakkasime itsitama. Ta küsis, kas mul on piisavalt raha, ja ma taipasin, et esimest korda elus on. See oli uus kogemus, mitte muretseda millegi hinna pärast. Proua Jenks andis mulle taskuraha ja mul oli raha taskus. See tundus hea.

Tellisime suure pitsa, pool tema ja pool minu lisanditega. Talle meeldis vorst, mulle pepperoni. Meil olid eriarvamusel ka rohelise paprika, seente ja jalapeno osas. Raputasin lihtsalt pead ja ütlesin talle, kui pettunud ma temas olen. Ta naeris ja mina naersin ka. Kogu see naer, mida me koos olime teinud, tegi mu sees sooja tunde.

Kui olime poole peal, taipasin, et söömise ajal oli ta lobisemise lõpetanud ja mõnda aega oli olnud vaikus. Siis märkasin, et ta vaatas mind. Kui ma oma pilgu tema omale fokuseerisin, jõllitas ta hetkeks vastu, siis langetas pilgu ja ma nägin, et ta hakkas punastama.

„Mida?“ küsisin ma.

Ta vaatas mulle uuesti silma, siis raputas veidi pead ja pööras ära.

„Mis on? Ma näen, et sa tahad midagi öelda.“ Püüdsin teda julgustada ja kõlasin võimalikult mugavalt.

Ta vaatas mind uuesti, siis langetas pilgu ja ütles lõpuks kõhklevalt: „Ma tahan sinult midagi küsida, aga ma ei tea, kuidas.“

„Sa ei pea muretsema, et sa minult midagi küsid. Lihtsalt küsi.“

Ta raputas pead. „Mul oleks piinlik. Mul on juba niigi piinlik ainuüksi sellele mõeldes ja selle üle, mida sa võiksid arvata.“

Võtsin veel ühe pitsatüki ja hammustasin sellest tüki. Närisin seda minuti ja mõtlesin, seejärel valasin kannust klaasi veel kokakoolat, jõin veidi ja ütlesin: „Ma tean kõike, mis piinlikkustunne tähendab. Mäletad, mis bussis juhtus ja kuidas koolis peaaegu alasti koridoris jooksin? Kui ma suudaksin need asjad üle elada, siis miski, mida sa minult küsida saaksid, ei oleks ligilähedanegi sellele, millega ma pidin tegelema. Küsi julgelt. Mis iganes see ka poleks, ma ei pane pahaks. Usalda mind.“

Ta vaatas mind ja ei pööranud seekord pilku minult ära ning ma nägin, kuidas ta julgust kogus. Lõpuks ta neelatas ja ütles: „Olgu, ma teen seda. Aga pea meeles, sa ütlesid, et sa ei ärritu, eks?“

„Olgu,“ ütlesin ma ja irvitasin talle.

Ta üritas vastu naeratada, aga see ei õnnestunud päris hästi. Siis otsustas ta siiski. Hoides oma pilku minul, küsis ta: „Mäletad, kui ma tulin ja me ujuma läksime?“ Kui ma noogutasin, jätkas ta: „Kui olime lõpetanud, istusime terrassil ja mul oli teiega seal olles väga hea tunne ning ma heitsin teile salaja pilke ja...“

„Ja mis siis?“ ütlesin ma.

„Noh, kas sa vaatasid mu, ee, noh, sa ütlesid, et mu ülikonnal oli mesilane, aga, ee, enne seda ma arvasin, et sa, ee, kas sa vaatasid... vaatasid...“

Ta ei suutnud seda öelda ja lihtsalt peatus, kuid jälgis ikka veel mu nägu, uurides ootusrikkalt mu silmi. Ma pidin midagi ütlema! Aga ma ei teadnud, mida!

Ta ei paistnud olevat vihane, kui ma jah ütleksin. Aga mis siis, kui ma eksisin? Mis siis, kui ma ütlesin jah ja ta lihtsalt tõuseks püsti ja kõnniks minema? Ma ei arvanud, et ta mind lööb. Ta ei olnud selline. Aga ta meeldis mulle väga ja mul olid tema kohta seksikad mõtted tekkinud ning ma tahtsin, et ma talle meeldiksin, ja ma ei tahtnud, et ta püsti tõuseks ja minema kõnniks. Ma ei tahtnud riskida. Ma ei teadnud, mida öelda. Aga ma pidin midagi ütlema! Ja ma pidin seda kohe ütlema.

Ja siis, üllatuslikult, ma teadsin, mida öelda. Ma teadsin! Vaatasin talle silma ja ütlesin: „Kas sulle oleks meeldinud, kui ma oleksin seda teinud?“