Ärkasin oma uinakust poole kuue paiku. Kõht oli ikka veel täis, seepärast otsustasin teha jalutuskäigu. Või kerge sörgi. Chrisi toa uks oli lahti ja vaatasin sisse. Ta magas kergelt norsates. Otsustasin teda mitte äratada.

Läksin alla ja kaksikud olid elutoas, vaadates NCIS: Los Angeles kordust

“Ma lähen jalutama või teen kerge sörgi, et meie hilist lõunasööki allapoole raputada. Olete huvitatud kaasa tulemast?”

“Jah,” ütles Sean. “Tuleme sinuga kaasa. Ema ütles, et õhtusöök on seitsme ringis valmis. Ta teeb krabi salatit. Midagi kerget, sest meil on kõhud justkui täis veel.”

“Nii et ainus põhjus, miks ta krabi salatit teeb on, et teie kõhud on justkui täis veel?”

“Ei,” ütles Ryan. “Me ütlesime talle, et te Chrisiga olete kõrini täis. Kuulsime kui te sellest rääkisite.”

“Kas jakk on vaja selga panna?” küsis Ryan.

“Ma ei tea. Lähen välja ja annan teile teada.”

Läksin välja taga-õue. Kerget jakki oli vaja. Tulin tagasi, ütlesin seda kaksikutele ja nad läksid üles.

Läksin kööki. Ema ja isa istusid laua ääres.

“Me lähme kaksikutega ja võibolla Chrisiga, kui ta üles ärkab, reipale jalutuskäigule et vabaneda liigsetest kaloritest, mida me lõunat süües saime.”

“Mida me tegema hakkame?” küsis Chris, kes kööki astus.

“Nii et sa oled ärkvel?” küsisin.

“Paistab niimoodi, kui ma just kuutõbine pole. Mis see on, mida me tegema hakkame?”

“Teeme reipa jalutuskäigu koos kaksikutega ja püüame kahandada oma ülemäärase lõunasöögi mõju. Ema teeb õhtuks krabisalatit. Kaksikud ütlesid talle, et nende kõhud on justkui täis veel ja et meie oleme ka end üleliia täissöönud. Seega jalutuskäik - ja õhtusöök. Reibas jalutuskäik.”

“Tundub hea asi. Kas me peaks...”

“Jaki selga panema?” ütlesin ma vahele ja Chris noogutas. “Jah. Kergest jakist peaks küllalt olema.”

Läksime üles ja võtsime jakid ja järgnesime kaksikutele, kes endile jakke selga pannes trepist alla läksid. Hõikasin meie rahvale, et oleme tunni pärast tagasi. Siis lahkusime esiukse kaudu.

Hakkasin kõndima, kuid mõne aja pärast tundsin, et vajan rohkem koormust ja hakkasin sörkima. Chris tegi sama, kuid kaksikud ei sörkinud. Selle asemel hakkasid nad jooksma ja möödusid meist.

“Nägemiseni, kutid!” karjusin ma neile järgi. Chris kihistas naerda ja meie jätkasime sörkimist.

“Mis sa arvad, kui kaua nad vastu peavad?”

“Joostes? Kui ülesmäge hakkame minema, ma arvan, et näeme kui nad tempo maha on võtnud, võibolla juba järgmise nurga taga.”

Keerasime nurga taha, kuid kaksikuid seal polnud. Neid ei olnud kusagil näha.

“Kuhu nad läksid?” küsis Chris.

“Ei tea. Meist vasakul olev tänav läheb ülesmäge. Ma arvan, et nad läksid teist teed.”

“Selle kohta on reegel,” ütles Chris, “kui sa allamäge lähed, siis arvatavasti ootab sind järgmise nurga taga ülesmägi.”

Naersin. “See on äge. Kust sa selle leidsid?”

“Mõtlesin selle ise välja. Ma isegi guugeldasin ja ei suutnud seda kusagilt leida.”

“Sa peaks sellele autoriõiguse võtma.”

Jõudsime järgmise nurgani ja Chrisil oli õigus olnud. Tänav meist vasakul, meie kodusuunas, läks tõesti üles mäge.

Läksime edasi, kõnnile üle minnes. Kui järgmise ristteeni jõudsime, torkas Chris sõrmega mu kätt ja näitas paremale.

“Vaata.”

Kaksikud istusid kõnnitee äärekivil.

“See on vale suund,” ütlesin ma Chrisile. “Koju jõudmiseks peame vasakule ja ringiga tagasi minema.”

Kõndisime sinna, kus kaksikud puhkasid. “Te lähete vales suunas,” ütlesin.

“Me teame, me läksime sinna suunda,” ütles Sean, näidates meist paremal ülespoole suunduvale tänavale, “see läheb kogu aeg üles peale käänakut. See on järsk tõus.”

“Avastasime, et oleme valesti keeranud,” lisas Ryan.

“Noh, ajage end püsti ja lähme koju. Ma tean, kuidas minna. Emal saab varsti õhtusöök valmis.” Sirutasin mõlemad käed välja, kumbki kaksikutest haaras ühest käest ja ma aitasin neil tõusta.

“Meil on rohkem vaja harjutada,” ütles Sean.

“Sa tead, et meil on perekonna liikmekaart 24-tunnises spordikeskuses.”

“Jah. Häda on selles, et see on meie majast kaugel,” ütles Ryan. “Jala minemiseks on see liiga kaugel, ja me peaks kahe erineva bussiga sõitma ja see võtaks liiga kaua aega.”

“Kui te palute, võtavad isa ja ema teid nädalalõppudel kaasa. Mina läheks ka,” ütlesin.

“Ma läheks ka, kui see OK on,” ütles Chris.

“Pean isa käest küsima, kuid arvan, et saame sind ka sisse libistada.”

“Kuidas?”

“Kui mu vanematest saavad kasuvanemad, toob see sind sisse.”

“Sinu rahvas ei saa seda teha, Darryl. Mu ema on ikka veel kusagil ümbruses. Peame ta ainult üles leidma.”

“Ehk saad sa kui külaline minna,” ütles Ryan.

“See on hea mõte,” ütlesin mina. “Me võime selle lisada isalt küsitavate asjade juurde.”

Kui me koju jõudsime, tervitas meid ema, “Olen rõõmus, et lõpuks saabusite. Me istume kohe õhtust sööma ja teie ‘kohe’ on peale seda, kui jakid seljast võtnud ja käed pesnud olete.” Ta osutas näpuga trepile. “Nii et parem vaadake, et te selle kohe tehtud saate!” Seda öeldes ta naeratas, nii teadsin, et ta polnud vihane.

Kiirustasime trepist üles - ilma jooksmata – ja naasime mõne minuti pärast. Salatiks oli suur krabi, avokaado viilud, redise viilud, hulga salatilehti ja teisi rohelisi. Ja ema oma valmistatud roheline goddess salati kaste. See oli kerge ja maitsev toit, täiuslik peale tohutu suurt lõunasööki. Isa välja arvatud, ei soovinud üksi meist, isagi kaksikud mitte, teist portsjoni.

Kui me peaaegu lõpetanud olime, esitas ema küsimuse, mis mind üllatas.

“Chris, homme on pühapäev. Kas sa tahad homme kirikusse minna? Kui nii, võime sind viia mis iganes kirikusse sa soovid.”

“Tänan küsimast. Mu ema ei käinud kirikus muidu kui paar korda aastas, Jõulude ajal ja mõnikord lihavõtte ajal ja siis ma käisin koos temaga. Talle meeldis muusika ja laulud ja mina läksin kaasa, kuna ta mind võttis. Kuid muidu ma ei käi kirikus. Kui teie lähete ja soovite, et mina ka läheks, siis see on OK.”

“Me oleme pühade katoliiklased,” ütles isa. “Me käime ainult Jõulude ja lihavõtte ajal. Ja laulatusetel ja korra matustel. Kui tahad minna, siis see meile sobib. Kui sa ei tunne vajadust, siis meile see sobib. Darryl ja kaksikud ei käi pühapäeviti.”

“Mida me öelda tahame, Chris,” ütles ema, “et see on täielikult sinu otsustada.”

“Tänan teid. Ma ei arva samuti, et läheksin pühapäeviti kirikusse.”

“Olgu siis nii,” ütles ema. “Mida sa homseks oled planeerinud?” küsis ta minult … ja arvatavasti ka Chrisilt.

“Meil tuleb Hispaania 4. kontrolltöö sel päeval, kui kooli tagasi läheme,” ütlesin mina. “Me peame selle jaoks õppima.”

“OK. Kuna sa tahad kontrolltöö jaoks õppida?” küsis Chris.

“Kuidas oleks, kui kohe peale hommikusööki? Seda moodi oleks meil ülejäänud päev kõige muu tegemiseks.”

“OK. Kas sul on Hispaania 4, õpik?” küsis Chris minult.

“Jah, on küll. Kas sul on?”

“A, ei. Ma unustasin selle.”

“Sellega on OK. Meil pole kahte õpikut vaja. Me hakkame koos õppima. Meil on õpikut ainult siis vaja, kui midagi on tarvis järele vaadata.”

Ema vaatas mind. “Olen rõõmus, et te kaks kavatsete õppida enne kui homme midagi muud teete. Mida kontrolltöö hõlmab?”

“See on nagu pr. Acero kontrolltööd harilikult on, viie osaline,” vastasin mina.

“Esiteks on seal laused, milledes on - ja mõnedes pole – grammatika, sõnavaliku, kirja ja kirjavahemärkide vigu, mis me peame ära parandama.

“Teiseks, on seal mõned lõigud Hispaania keeles, mis meil Inglise keelde tuleb tõlkida.

“Kolmandaks on mõned lõigud Inglise keelest vaja Hispaania keelde tõlkida.

“Neljandaks on nimekiri Hispaania sõnadest, millede Inglisekeelsed definitsioonid peame andma.

“Viiendaks on Inglisekeelsete sõnade nimekiri, millede Hispaaniakeelsed definitsioonid on vaja anda.

“See on kõik.”

“Kaua teil aega on selle töö lõpetamiseks?” küsis ema.

“Nelikümmend minutit. See on esmaspäeval, nii et tunnid on nelikümmend viis minutit pikad.”

“Tundub keerukas kontrolltöö olevat. See on gümnaasiumi Hispaania keel?” küsis isa

“Jah, aga neljanda aasta oma. See on Hispaania keele viimane aasta,” vastasin mina. “On veel Hispaania Erikursus, mis on orienteeritud kirjanduse lugemisele, kuid seda ma ei kavatse võtta. Ma keskendun matemaatika ja arvutustehnika kursustele.” Vaatasin Chrisi otsa. “Ka sa ei öelnud, et võtad Hispaania Erikursuse järgmisel aastal?”

“Nii see on. Minu arust on see kõige kergem erikursus, mida ma võtta saan.”

“Darryl, sa oled kolmanda aasta gümnasist. Kuidas sa saad sel aastal neljanda aasta Hispaania kursust võtta.

“Ma õppisin Hispaania keelt kaheksandas klassis. See oli võrdväärne gümnaasiumi esimese aasta kursusega, mida ma oleks pidanud võtma, kuid selle asemel võtsin ma Hispaania 2 kursuse. Eelmisel aastal võtsin ma Hispaania 3 ja Hispaania 4 sel aastal.”

“OK, nüüd ma saan aru,” ütles ta.

“Arvad, et saad kontrolltööga hästi hakkama?” küsis Isa.

“Ma loodan nii. Mul on siiamaani selles klassis kõik 5. Koos Chrisiga õppimine on suuresti abiks. Ta on ka viiemees. Me mõlemad oleme klassi parimad.”

“Miks te nüüd kontrolltööks õpite?” küsis ta. “Te ei lähe ju enne kui 7. jaanuaril kooli tagasi.”

“Õigus,” ütlesin. “Asi on selles, et see on meie kesk-semestri kontrolltöö. Me tahame kindlad olla, et meil materjal täiesti selge on. See ja karikamängud algavad järgmisel nädalalõpul ja kestavad läbi Uue Aasta esimese päeva. See tähendab, et me kas vaatame jalgpalli või me õpime nädalavahetusel enne 7. Nii alustame me sellel nädalavahetusel, ja kontrollime üksteist neljapäeval ja reedel. Siis aga vaatame karikamänge.

“Mul on vaja ka Inglise keele 3 jutt lõpetada. Seda teen ma täna õhtul. Siis vaatame Chrisiga telekat või mängime video mängu. Nii et nüüd lähen ma oma tuppa ja alustan oma jutuga.”

Chris ja mina tõusime. “Hommikul näeme. Head ööd,” ütles ta.

Minu rahvas ütles head ööd. Kaksikud muigasid meile. Imestasin, et mida see peaks tähendama.

Läksime üles ja Chris ütles, “Seni kui sa oma juttu kirjutada, lähen ma dušši alla. Siis võime telekat vaadata või videomängu mängida. Mida iganes sa teha tahad.”

“Laupäeva õhtul pole telekast paljut midagi vaadata. Noh, kui mitte arvestada korvpalli mängudega. Kuidas oleks filmi vaatamisega?”

“Sobib hästi. Hiljem näeme.” Chris läks oma dušši võtma.

Kuna Chrisi lähedal polnud, otsustasin lõpetada jutuga mille pr. Harington nii suuremeelselt meile oli Jõuluvaheajaks teha andnud. Avasin faili ja asusin tööle.

Umbes veerand tunni pärast sain jutuga valmis. Kõik mida see veel vajas, oli lõpp-redigeerimine, mida ma teen neljapäeval või reedel ja siis võin ma selle kooli lingile ära saata.

Sulgesin oma jutu faili, väljusin Windowsist ja lülitasin oma arvuti välja. Tõusin ja sirutasin oma kaela ja õla lihaseid. Olin klaviatuuri kohale kummardumiseset kangeks jäänud. Ma pean võimlas harjutama hakkama.

Vaatasin ringi eeldades, et Chris mu voodil lamab. Kuid teda polnud. Läksin tema tuppa ja nägin teda suletud silmadega voodil lamamas. Ta pidi tundma, et ma teda vaatasin, sest ta avas silmad ja naeratas.

“Said oma jutu lõpuks valmis?”

“Ma pean juttu veel redigeerima. Teen seda nädala lõpupoole. Võttis kauem aega, kui ma arvasin. Tahad telekat vaadata? Laupäevaõhtused saated on igavad, Võibolla on Netflixis film, mida me mõlemad vaadata tahame.”

“OK. Kuule, kuidas oleks Musta Pantriga ? Kui sa seda juba näinud pole.”

“Ei ole näinud ja tahan vaadata küll,” ütlesin. “Ma lähen ja uurin kas mu rahvas ja kaksikud seda ka vaadata tahavad. Nii saaksime seda elutoas suurel ekraanil näha.”

Minu rahvas tahtis seda vaadata ja küsisin, kas see on kaksikutele vaatamiseks sobiv. Selle reiting oli PG-13, nii et ema ütles et see on OK. Küsisin kaksikutel ja nad olid täis indu selle vaatamiseks. Kõigile meeldis Must Panter väga. Olime seda meelt, et film peaks saama ühe või enamgi Akadeemia autasusid, võibolla isegi parima filmi oma. Siiski oli see pikk film, võibolla kaks ja veerand tundi. Nii oli kell peaaegu üksteist, kui film läbi sai. Kaksikud kuulutasid, et on valmis magama minema. Sama minuga.

Soovisin kaksikutele ja oma rahvale head ööd. Chris tegi sama ja läksime üles minu tuppa. Kaksikud tulid meie järel ja järgneid meile minu magamistuppa, panid ukse kinni ja istusid mu voodi äärele. Meie Chrisiga seisime ja vaatasime neid.

“Kas me võime teilt midagi küsida?” küsis Ryan.

“Minugi poolest,” ütles Chris.

Mina noogutasin.

Sean pani käed kokku, peaaegu nagu palvetades. Teadsin, et see tähendas et ta oli närvis.

“Darryl, Chris, olete te kutid poiss-sõbrad?”

Ma naeratasin ja vaatasin Chrisile otsa. Tema naeratas ka.

“Noh,” ütles ta, “ma ütleksin et hetkel oleme rohkem parimad sõbrad kui poiss-sõbrad. Ma tean, et Darryl mulle väga meeldib. Rohkem kui ainult parim sõber. Kuid... ütleme niimoodi, et midagi pole veel lõpule viidud.”

“Mida see tähendab?” küsis Sean.

“Seda, et me pole vee intiimsed olnud,” ütlesin mina.

Ryan vidutas silmi, ütles “Oh,” siis irvitas ja pööras pilgu Seanile, siis aga ütles lavasosinal, “See tähendab, et nad ei ole veel seksinud.”

Seani silmad läksid pärani. “Oh!” ütles ta, Siis hakkas naerma ja ütles, “No kuna te seksima hakkate?”

“Mida? Te tahate pealt vaadata?” küsis Chris.

“Muidugi,” vastas Ryan. “Me peame noid asju tundma õppima.”

“Mida, gei seksi?” küsisin mina.

“Jah,” vastas Sean.

“Te arvate, et võite geid olla?” küsis Chris.

“Arvatavasti mitte, kuid arvatavasti bi-d,” ütles Sean. “Meile meeldib, kuidas tüdrukud on alasti, kuid meile meeldib ka kuidas poisid on alasti.”

Siis Ryan itsitas. “Me tahame teada, mida kaks poissi teevad, kui nad teineteisega intiimsed on ja mida kaks tüdrukut teevad, kui nad teineteisega intiimsed on. Kõige parem on kui saame seda selle toimumise ajal jälgida.”

“Kuna meil pole kuidagi võimalik kahte tüdrukut vaadata, olete te meie parim võimalus poiste vaatamiseks,” ütles Sean.

Naersin nende peale. ”Kaduge siit. Minge magama. Minge internetti. Uurige järgi, mida intiimne tegelikult tähendab.”

“OK,” ütles Sean, siis pöördus Ryani poole, “nad ütlevad meile, et nad on poiss-sõbrad, siis kui nad tahavad meile öelda, et nad poiss-sõbrad on.”

“Ja mitte ennem,” ütles Ryan. “Võibolla siis nad lubavad meil vaadata ka.” Nad tõusid itsitades üles.

“Kaduge!” Käskis Chris uksele osutades.

Nad läksid itsitades ja panid ukse kinni.

Chris ja mina potsatasime voodile, naerdes, kuni suutsime.

“Kas meil mitte ei olnud vestlus sellest, et kaksikud teavad seksist rohkem kui meie praegu? Või midagi sellesarnast?”

“Tundub tuttav. Kuid me oleksime pidanud teadma. Kas sa teadsid, et nad aravavad nagu võiksid bi-d olla?”

“Mitte mingil juhul, või oleks võinud seda isegi arvata. Ma pole kindel kas nad teavad, mida see tähendab.”

“Kas neil on juba isaga ‘Jutuajamine’ olnud?”

“Jah. Pärast ütlesid nad mulle, et õppisid oma kaheksanda klassi seks kasvatuse tunnis palju rohkem kui isalt.”

“Nii nad arvavad, et oleme poiss-sõbrad,” nentis Chris.

Pöörasin oma pead ja vaatasin Chrisile otsa. ”Ah-ah. Seda nad nagu ütlesid.”

Ta pööras oma pead ja vaata mulle otsa. “Arvad sa, et me peaksime olema?” küsis tema.

“Mulle see meeldiks.”

“Intiimne osa kaasa arvatud?”

“Mulle see meeldiks.”

“Seda sa juba ütlesid.”

Ma naeratasin siis kummardusin ja suudlesin Chrisi kiiresti huultele ja tõmbusin tagasi.

“Ja see peab olema intiimne?” urises tema.

“See on algus,” vastasin mina.

Ta haaras mind oma vasaku käega ja tõmbas meid üksteise vastu. Siis suudles ta mind. See oli pikk, tundeline suudlus. Kõik mu anatoomia tähtsad osad pakitsesid ja vibreerisid ja paisusid ja kasvasid.

Tõmbusime üksteisest umbes tolli kaugusele. Mõlemad hingeldasime.

Vahtisin teda. “Sa. Mu. Jumal. See oli imeline!”

Ta sirutas käe meie vahele ja pigistas.

Tõusme ja seadsime end magamaminekuks valmis. Läksin dušši alla ja Chris tuli ka, kuigi oli varem juba käinud. Meil oli lõbu laialt. Siis läksime voodisse. Ilma aluspüksteta. Tegelikult täiesti ilma riieteta.

Sama moodi nagu eelmisel ööl, magasime Chris ja mina koos minu voodis. Üldsegi mitte sama moodi kui eelmistel öödel, olime me esimest korda kaugel tsölibaadist. Siis aga läks meil terve tund, et sellest rääkida, mis meile meeldinud oli mida me teinud olime ja mis meid ei huvitanud ja mida me teinud polnud. Olime samal lainel. Nõustusime sellega, et olime päriselt poiss-sõbrad. Eelistega poiss-sõbrad.

Hommikul ärkasin varem, kui arvasin. Chris oli mu selja vastu liibunud, vasak käsi ümber mu piha. Tundsin end turvaliselt ja armastutuna. Ja armastutuna … see oli imeline tunne. See oli teistsugune armastus, mida ma eales ennem tundnud olin. Ma armastasin oma pereliikmeid; see oli perekondlik armastus. Olin armunud Chris Rodriguezisse. Lamasin ainult ja mõtlesin sellest.

Kuulsin summutatud naeruturtsatust; ainult osa sellest. Nägin oma magamistoa ust; see oli praokil. Just nii palju et keegi oleks sisse piiluda saanud.

Sosistasin, “Tulge sisse , kutid.”

Kuulsin tasast häält ütlemas, “Oops!” millele järgnes midagi, millest ma aru ei saanud. Siis avanes uks natuke enam ja Ryani pea ilmus läbi ukseava. Ta tõmbus tagasi, nähes et ma ärkvel olen ja teda vahin. Uks avanes nii palju, et kaksikud vargsi sisse said hiilida, siis sulgesid nad vaikselt ukse.

Nad istusid voodi ees olevale pingile.

“Hei,” ütles Sean peaaegu sosinal. “Vabandame, et piilusime.” Mõlemad itsitasid. “Me tahtsime tulla ja öelda, et meil on kahju selle pärast, mis me eile õhtul ütlesime.”

“Pole põhjust,” ütles Chris.

Pöörasin, vaatasin talle otsa ja naeratasin, siis pöörasin tagasi kaksikute poole.

“Olen Chrisiga nõus,” ütlesin.

“Nii et nüüd olete poiss-sõbrad?” küsis Sean õhinal.

“Jah,” vastasime me Chrisiga üheaegselt.

Kaksikud hüppasid üles ja kukkusid meie otsa. “See on nii lahe,” ütles Ryan.

“Kas te vallatlesite?” küsis Sean.

“Jah,” vastasin.

“Oh, see on veel lahedam,” ütles Ryan. “Kas teile meeldis see?” küsis ta.

Väänasin end, et näeksin Chrisi. Ta irvitas ja noogutas.

Vaatasi Ryanile. “Jah, meeldis. Väga.”

“Tänud seemne viskamise eest, kutid, “ ütles Chris.

“Seemne viskamise?” küsis Sean.

“Meile idee andmise eest,” vastasin.

“Oh, me oleks pidanud aru saama, mida see tähendab,” urises Sean.

“Palju kell on?” küsisin, võimetu end keerama ja oma kella raadiot vaatama kuhja eelteismeliste tõttu meie otsas. See pani mind Chrisilt küsima, “Kas gruppi eelteismelisi võib kuhjaks nimetada? Ja kas kahte eelteismelist võib kuhjaks nimetada?” See pani meid kahte naerma, kuid kaksikud ei saanud sellest aru.

“Viis minutit puudub kaheksast,” vastas Sean mu algsele küsimusele. Ilmselt oli ta ainuke, kes kella nägi.

“Parem tõuseme üles ja võtame dušši,” ütlesin Chrisile.

“Meie ka,” ütles Ryan. “Meil on hunnik küsimusi teile, teate-isegi-millest. Ehk saame seda täna pärastpoole teha?”

“Võib olla,” ütlesin. “Vajame selleks privaatsust. See tähendab et vanemaid ei ole kodus.”

“OK,” ütles Ryan.

Nad ronisid Chrisi ja minu otsast maha ja lahkusid, tasakesi ust sulgedes.

“Kas me tõesti peame tõusma?” Küsis Chris.

“Ma arvan küll nii. Varsti on hommikusöök ja me tahame kindlad olla, et me sellest ilma ei jää. Ma ei oska mune nii praadida, et nad söödavad oleks. Kujutle kõvaks keedetud mune – suuremalt osalt koorimata – ja siis neid laiaks litsutult ja praetult. Nii et tõuseme, võtame dušši ja seame end valmis alla sööma minekuks.”

Chris naeris. “See asi munadest on enam kui innustav. Teeme seda.”

Muidugi tegin ma Chrisile munade koha pealt nalja. Ma oskan toitu valmistada küll, ja peaaegu alati edukalt.

Kui me alla jõudsime, lugesid ema ja isa pühapäevaseid lehti. Meile käivad mõlemad nii East Bay Times kui San Francisco Chronicle pühapäeviti, kuid mitte nädala sees. Me võime päevaseid lehti internetist lugeda. Ma ei teinud seda peaaegu kunagi muidu, kui ainult gümnaasiumi sporditulemuste vaatamiseks.

Ema tegi meile Chrisiga kergelt kahelt poolt praetud mune. Ema, isa ja kaksikud sõid oma munaputru. Ta valmistas ka peekonit, paksema tüki. Mina viilutasin ja röstisin kõigile saiakesi. Peale sööki koristasime me Chrisiga köögi ja teatasime et läheme üles oma Hispaania keele kontrolltöö jaoks õppima.

Õppimine kontrolltöö jaoks kaks nädalat enne kontrolltööd, isegi kui õpetaja oli öelnud, et see on kaalukas, võib tunduda ebatarvilik. Kuid Hispaania 4 oli üks meie kõige raskemaid kursusi ja valmisolek ühe kõige kaalukama kontrolltöö jaoks sellel kursusel oli meile mõlemale tähtis. Me pidime mõlemad selle eest 5-e saama, et kursuse lõpuhindeks 5 saada. Sellele piisavalt aega kulutada tasus end ära.

Kella üheks olime valmis lõpetama. See oli juba lõuna aeg ka niikuini. Läksime alla.

“Valmis lõunat sööma?” küsis ema minult.

“Jah. Veetsime rohkem kui kolm tundi õppides sõnu ja käänamist ja pööramist ja sõnade järjestust ja … noh, võib öelda, et see on palju keerulisem kui Inglise keel. Vähemasti mina arvan seda.”

“Mida sa lõunaks tahad?”

“Mul ükstapuha. Võileib, või supp, või pitsa, ükskõik, mida,” ütlesin.

Paps küsis, “Pitsa? Lõunaks?”

“Jah, see on hea,” ütles Sean.

“Mina olen nõus,” ütles Ryan.

“Hea küll, me tellime pitsat. Mida te ei taha pitsa peal?”

“Anšooviseid ja paprikat,” ütlesin mina.

“Anšooviseid ja grill kastet, eriti koos,” ütles Chris.

“OK, tellin pitsa ja lasen selle välja saata. Ütlen teile, kui see saabub.”

“Mis sa pitsa peale kavatsed tellida?” küsis Ryan.

“Tellin ekstra suure pitsa kõige võimalikuga, ilma anšooviseta, ilma paprikata, ilma kana ja grill kastmeta.”

“Äge,” ütles Sean.

“Kellele kana ei meeldi?” küsis Chris.

“Papsile pitsa peal. Ta ütleb, et need on kuivanud.”

“Väljas on ilus ilm,” ütlesin. “Kas te poisid tahate mängida 2-2 korvpalli, kuni me pitsat ootame?”

Vastus oli positiivne ja me neljakesi läksime välja, ma võtsin garaažist oma korvpalli ja kontrollisin, et see korralikult täis oleks ja me hakkasime mängima. Lõbu pärast ainult, muidugi.

Et õiglased olla, seisime me Chrisiga kõrvuti, sulgesime silmad. Siis seisid kaksikud seljad vastamisi. Siis pöörasime ümber ja tema valis selja tagant ühe kaksikutest. Ta sai Ryani.

Meil oli väga lõbus. Me olime Chrisiga võrdlemisi võrdsed. Loomulikult olid seda ka kaksikud. Hämmastav, kuidas lühike laps saab pikale nii kiiresti ette jõuda. Mäng oli viigis 19 19 kui paps välja tuli ja meile ütles, et pitsa on saabunud.

Peale lõunat läksime Chrisiga üles. Ajasime mõnda aega juttu.

“Ma loodan, et sa pole mulle Jõuluks tonni kingitusi varunud, Darryl.”

“Kuna sa pole näinud suuri koormaautosid meile kraami toomas, siis on garanteeritud, et tonni pole. Ma hankisin sulle mõned väikesed asjad, mida sa minu arvates vajad.

“Aga mul on üks kingitus, mida ei saa pakkida. Asi pole selles, et see oleks liiga suur või liiga väike, see on … õhuline. See on hea kirjeldus.”

“Ma olen … segaduses. See on hea kirjeldus.” irvitas tema.

“Sul on Kindle äppiga mobiil. Ma lisan sind oma Kindle arvele. See tähendab, et sa saad näha ja lugeda kõiki raamatuid, mis ma ostnud olen. Sa saad raamatuid osta ka. See läheb minu arvelt. Lõpuks, kui sul oma krediitkaart on, saad sa raamatute eest ise maksta.”

“Oh Jumal! Tõsiselt või?”

“Jah.”

“Sa oled mind teinud … õnnelikuks, väga rahulolevaks, üle kuhjatuks. Kõik nood on head kirjeldused, Darryl”

“Noh, kuni Jõulupäevani pead sa leppima nonde suurte, kohmakate, kõva- ja pehmekaaneliste raamatutega mu kirjust kollektsioonist.”

“Ma võin oodata. Kuid ma olen NII rõõmus, et sa mulle täna ütlesid. See teeb momendi, kui sa tegelikult mu oma arvele lisad, veel palju põnevamaks.”

“OK, nüüd tahan ma jätkata selle ulmeloo lugemist, mida ma varem alustasin.”

“Ja mina tahan lõpetada Going Postal. See on nii lõbus! Mulle see meeldib.”

Istusime mu voodile lugema. Mina lugesin oma telefonis Trotsige Tähti Claudia Cray-lt. Chris luges Postkontorit Terry Pratchettilt. Lugemise ajal hakkas Chrisi mobiil piiksuma – see oli tema valitud helina toon. Ta tõmbas mobiili taskust välja ja vastas.

Chris hüüdis, ”Mamacita!” ja istus mu kirjutuslaua taha. Tõmbasin tooli juurde ja istusin ta kõrvale.

Pikk aega oli vaikus. Ema pidi rääkima. Mul oli aega, et imestada: kuidas ta Chrisi numbri leidis? Siis meenus mulle, et Chris oli võimlasse helistanud ja neile oma numbri jätnud.

Chris ütles, “Ema, kas ma võin valjuka sisse lülitada? Ma olen Darryli majas.”

Oli paus, siis, “Ta on mu parim sõber ja ma jään tema pere juurde. Ma tahan, et ta kuuleks kõne mõlemat poolt.”

Lühike paus, siis lülitas Chris oma telefoni valjuhääldi sisse ja asetas selle mu lauale. Ma sosistasin, “Salvestame kõne.”

Chris noogutas. Klikkasin kolmepunktilisel menu nupul. See näitas ‘Lisa kõne’ nuppu ja ma vajutasin sellele, siis aga valisin Chrisi mobiili numbri. Kuna ta number oli kasutusel, tõi see esile ta kõne postkasti ja siis klikkasin ma ‘Ühenda kõned’ nuppu ja oligi kõik valmis. Samal ajal kui mina seda tegin, jätkas tema oma emaga rääkimist.

“Ema, mul on sulle hulga küsimusi. Saad sa neile selle kõne ajal vastata? On sul küllalt aega, et minuga rääkida? Kust sa helistad? Kas kõne läheb kalliks?”

“Hea küll. Mu esimene küsimus on, Miks sa mu hülgasid?”

Chris näis üdini vapustatud olevat. “Miks sa mulle ei öelnud, et Mehhikosse lähed?”

“Chris, mul on väga kahju. Mul ei olnud mingit võimalust sinuga ühendust saada, enne kui ma ära läksin. Läksin su kooli, kuid see oli Jõuluvaheajaks kinni. Mul polnud ühegi su sõbra nime. Teadsin, et sa töötad korteri ehituse firmas, kuid ma ei teadnud, kus see on või kuidas nendega ühendust saada.”

“Kuidas sa siis mu üles leidsid? Kuidas sa said telefoninumbri millele helistada?”

“Helistasin täna võimlasse ja neil oli su nimi ja number ja nad ütlesid, et olid mind otsinud.”

“Mida ma nüüd siis tegema pean? Sina oled Guadalajaras, mina olen Walnut Creekis. Ma elan Mathewsite juures, Darryli perekonnas, sest nad on väga kenad inimesed ja nad võtsid mind endi juurde.”

“Chris, ma ei arva, et oleks õige sind sundida siia kolima ja koole vahetama. Guadalajaras on väga head gümnaasiumid, kuid see pole siiski sama kui seal, kus sa oled. Ma tean, et tahad seal ülikooli minna, nii et su gümnaasiumi lõpetamine on sulle väga tähtis.

“Kas sul on võimalik jääda selle perekonna juurde, kelle nimeks sa ütlesid Mathews?”

“Jah. Nad on mind vastu võtnud, nagu oleksin üks nende poegadest. Mulle meeldib siin nende juures väga elada.

“Kuidas sa mulle raha saad saata? Kas sul on töökoht?”

"Guadarajara linnas on palju uusi kompaniisid. Öeldakse, et sellest on saanud Mehhiko Silicon Valley. Siin on nüüd palju kõrgtehnoloogia kompaniisid, kaasa arvatud mu uus tööandja, Corporción Saliana. Saliana on liblikate perekonna nimi. Sa peaks Googliga vaatama ja sa näed, kui palju erinevaid liblikaid omab seda sõna oma nimetuses.”

“Kas su uus tööandja, see Saliana, maksab ka õiglast palka?”

“Ma hakkan väga korralikku palka saama. See on võrreldav palgaga, mida ma enne töökoha kaotamist sain. Siin elamine maksab palju vähem, nii et ma hakkan varsti saama küllalt palju, et koguda su ülikooli hariduse ja elamiskulude jaoks.”

“Härra Mathews ütles mulle, et kohtus laupäeval oma advokaadiga ja nad koostavad nn. hooldaja dokumenti. Ma lähen kolmapäeval tema advokaadi büroosse. Selleks on mul vaja minu sünnitunnistust. See on sinu käes ja sa pead ta mulle saatma. Siis pead sa paberitele all kirjutama, et need ametlikuks muutuksid. Kas sa oled nõus seda tegema?”

“Jah. Ma vajan advokaadi emaili aadressi ja telefoni ja faksi numbreid. Mul on siin advokaat, kes aitab mind õiguste saamisel oma ema eest hoolitsemiseks. Nii võib ta töötada koos hr. Mathewsi advokaadiga, et sind Mathewsite hooldusõiguse alla saada.

“Üks asi, mille pärast ma väga kahetsen, on su riided ja mõned isiklikud asjad mu auto pagasiruumis. Järjestan nende saatmise sulle Mathewsite aadressile.”

“Ära muretse. Olen arvatavasti nondest riietest juba välja kasvanud. Mathewsid ostsid mulle reedel uued riided.”

“Ma mõtlesin, et suvisel koolivaheajal võiksid tulla Guadalajarasse oma vanaemale, tädi Adrianale ja minule külla. Tahad sa seda teha?”

“Jah, see mulle meeldiks.” Ta tõmbas hinge. “Nii hea on sinuga rääkida,” ütles ta.

Kuid asjad olid muutunud. Ta tundus … vähem ta ema ja rohkem nagu tädi. Nende vaheline ühendus oli muutunud. Tundus, nagu oleksid nad teineteisest lahti ühendatud. Vanaema haigus oli raske ja tema ema oli keskendunud oma uuele tööle ja oma ema eest hoolitsemisele. See tähendas, et Chris pidi elus oma teed mööda edasi minema. Ta tundis, et on selleks valmis. Niikaua, kui Mathhewsid teda nõus olid toetama. Ja teda välja kannatama, mõtles ta.

“Vabandust. Selline šokk, sinuga rääkimine ja vanaema haigusest teadasaamine.”

Ta vaikis jälle mõneks sekundiks.

“Sa ütlesid, et tädi Adriana palkas tüdruku abiks vanaema eest hoolitsemisel. Kas ta jätkab su ema abistamist ja kas sa saad talle maksta?”

“Oled sa nõus, et parim lahendus on mul Mathewsite perekonna juures elamine?”

“Jah ja jah. Pr. ja hr. Mathewsid on olnud imelised, lasetes mul tunda nagu oleksin nende perekonna osa, koheldes mind nagu oleksin nende poeg. Nad armastavad mind ja mina armastan neid. Nad on väga helded. Hr. Mathews andis mulle sadakakskümmend dollarit Jõuluostude jaoks. Ma saan iga nädal kakskümmend viis dollarit taskuraha, mille eest pean mõningaid majapidamistöid tegema, nagu nende kolm poegagi.

“Mul on nüüd kolm venda. See on väga erinev ja mulle see meeldib. Mina olin ainuke laps. Järsku on minu ümber kogu aeg terve hulk lapsi.

“Kaksikud on kaheteistaastased poisid ja käivad kaheksandas klassis. Nende nimed on Ryan ja Sean. Nad on identsed kaksikud; nende erinevused on vaevumärgatavad. Ma sain ise aru, kuidas neid eristada. Nad olid šokeeritud et suutsin seda, ilma et keegi perekonnast oleks öelnud, mis on need väikesed erinevused.

“Nad on ägedad lapsed ja nendega on väga lõbus.

“Mul on minuga ühevanune vend. Tema nimi on Darryl. Me oleme üksteist teadnud algkoolist saadik. Nüüd oleme me parimad sõbrad ja enam.” Chris vaikis hetke, siis jätkas. “Ma armastan teda, ema. Ma tean, et seda on imelik öelda ja sa võid šokeeritud olla, kuid meist on poiss-sõbrad saanud.”

“Olen sinu pärast õnnelik, Chris. Mul pole probleemi et oled selle poisi poiss-sõber. See on parem, kui et sa tüdrukuid taga ajad ja meid rasedaks teed.” Ta naeris, nii et Chris teadis, et temaga on OK.

Ta polnud kunagi emale öelnud, et ta gey teismeline on – noh see polnud õige. Tegelikult oli ta seda just mõni sekund tagasi öelnud. Ta raputas pead.

“Kuidas su elu koos emaga Mehhikos olema hakkab? Milline maja on? Kas seal on turvaline? On see turvalises piirkonnas?”

“Jah. See on külaliste tuba.” Ta otsustas parema olevat emale mitte rääkida, et ta koos Darrylliga selle voodis magab.

“Mis sa Jõulude ajal teed?”

“Ma arvan, et on aeg see kõne lõpetada. Me oleme pikka aega rääkinud, ema. Olen rõõmus, et helistasid ja nüüd on mul su number ka, mu mobiilis.”

“Jah, OK. Teen seda kohe. Palun ütle edasi tervitused vanaemale ja tädi Adrinale.”

“Jah, ma saadan: Head õhtut sulle ja helistan sulle varsti hooldus dokumendi pärast. Nägemiseni, memm.”

“Noh, see oli huvitav,” ütles Chris.

“Olen nõus,” ütlesin. “Paistab, et ta saab Guadalajaras palju parema järje peale kui ta siin oli.”

“Ma tõesti loodan seda. Ma parem lähen ja räägin su isaga hooldusõiguse asjast. Tahan et see saaks võimalikult kiiresti alla kirjutatud.”

“OK. Hiljem näeme.”

Chris irvitas. ”Lõpeta oma Inglise keele kodutöö ära!”

“Hea küll, hea küll” Ma ei viitsinud talle seletada, et olin selle juba lõpetanud.

Peaaegu tund hiljem istusin köögilaua ääres lugedes oma mobiilis sama ulmejuttu Trotsige Tähti. Isa ja Chris tulid sisse, istusid maha ja vahtisid mind. Neil oli olnud palju millest rääkida; see oli neil pikka aega võtnud.

Tundus et nad vahtisid mind.

Vaatasin üles. “Mis on?”

Isa pöördus ja nad vaatasid Chrisiga üksteisele otsa. “Kas sa tõesti tahad selle kuti vend olla, Chris?”

“Jah. Ma arvan küll. Ma olen temaga juba ära harjunud. Ja see on ainuke võimalus kaksikute vend olla, nii et … mis iganes.”

“Heaküll, mis asi on?” urisesin mina.

“Me vaatame, kas me saame Chrisi adopteerida,” ütles isa.

“Ohoo! Aga ta ema? Mida tema ütleb?”

“Homme saame teada. Arvasin, et peaksid teadma et me sellest mõtlesime.”

“Minu arust on see imeline,” ütlesin mina.

“Üks probleem siiski on,” ütles isa. “Kui te vennad olete, et saa te enam seksida.”

Näha oli, et Chris nägi kõvasti vaeva, et mitte naerma hakata.

“Noh minu poolest on see OK,” ütlesin. “Olen kindel, et leian kellegi armsama väljanägemisega, kui kooli tagasi läheme.”

Võtsin oma telefoni ja asusin uuesti loo kallale, mida ma lugenud olin.

“See ei toiminud?” kuulsin ma isa Chrisile sosistamas.

“Häda on selles, et ta on liiga nupukas. Ta sai sellest kohe aru,” sosistas Chris isale.

“Ustedes dos están actuando como agujeros de culo,” pomisesin ma küllalt kõvasti, et nad mõlemad kuulda võisid. Asi on selles, et ainult üks nendest sai aru, mida ma ütlesin. Ja purskas naerma.

“Mis ta ütles?” küsis isa Chrisilt.

“Te ei taha seda kuulda. Eriti kui seda daamide juuresolekul korratakse,” vastas ta. “Just nüüd culo cabeza ja mina lähme üles ja räägime.”

“Teeme ühe asja selgeks,” ütles isa. “Me tegime ainult nalja. Nii et edaspidi hoidke oma Hispaania keel puhtana. Pidage meeles, et kaksikud õpivad Hispaania keelt ja olen kindel, et kui nad oleks pealt kuulnud, mida te kaks ütlesite, vaataksid nad järele, mida see tähendab ja püüaksid koolis järgi proovida.”

Just siis kuulsime me elutoast itsitamist. Ma naersin. “Liiga hilja! Paistab et nad on kuulnud mida me Chrisiga ütlesime. Õnneks me ei kasutanud neljatäheliste keelatud sõnade ekvivalente Hispaania keeles.”

“Darrylil on õigus,” ütles Chris.

“Parem kui teil õigus on,” urises isa, kuid naeratas, nii teadsin et me polnud me hädas.

Läksime Chrisiga koos üles . Kui me mu tuppa jõudsime, sulgesin ukse ja haarasin ta oma kaissu ja me suudlesime.

“Ma armastan sind Chris.”

“Ma armastan sind Darryl.”

See oli kõige parem kingitus.