Me elasime teise korruse korteris raamatupidamiskontorite kohal - ema isa ja minu õde Angie. Ja mina muidugi. Angie oli kolm aastat noorem kui mina ja käis ikka veel algkoolis sel ajal kui mina käisin gümnaasiumis. Just nimelt. Olin esimese aasta gümnasist koos kõigi juurdekuuluvate tunnustega.

Meil ei olnud palju raha. Isa oli oma töö juures vigastada saanud ja ei saanud väljaspool meie korterit töötada. Kuigi ta oli tark ja haritud ei saanud ta eriti omal jõul ringi liikuda ja oli seega koju aheldatud, kuna me ei võinud endale lubada niisugust autot mida ta oleks liikumiseks vajanud. Tema jaoks oli kuhugile minek suur ettevõtmine. Ta tegi natukene telefoni-müügitööd. See oli väga närvesööv töö, kuna nii paljud lasid automaatvastajal telefonile vastata. Tema sissetulek oli väga väike, kuid see võimaldas tal säilitada oma uhkust et suutis meid aidata ja ema tegi sellest alati suure numbri ja kiitis kui tema igakuine tšekk tuli, vaatamata sellele kui väike see oli.

Olin tema üle uhke. Ta säilitas tasakaalu ja püüdis väga kõvasti mitte masendununa näida. Selleks on vaja sisemist jõudu, mida ma tõsiselt imetlesin.

Ema töötas kokana naabruses asuvas väikeses restoranis. Ta oli võtnud selle töö hädavajadusest. Restoran oli kesklinnas nagu meie kortergi ja enamus külastajaid käid seal pigem lõuna ajal kui õhtul. See tähendas, et ema võis meie jaoks igal õhtu kodus olla. Tema töötasu ei olnud ka kuigi suur, kuid me tulime omadega välja.

Isa oli olnud juhtiv insener metallitöötlustehases. Ta oli väga andekas kutt ta oli alati rõõmus ja õnnelik ning energiline ja suurepärane isa. Peale õnnetust oli ta siiski endasse tõmbunud ning kui meie finantsolukord halvenes, pidi ema tööle minema. Me pidime müüma oma maja ja kolima väikesesse korterisse, kus me nüüd elasime. Ta tundis et ei teinud tööd nagu mees oma perekonna toetamiseks. Ma rääkisin talle, et ta teeb kõik võimaliku mida ta saab teha, ja mina - et me kõik - oleme tema üle väga uhked. Uhked, et ta ei olnud alla andnud, et ta oli ikkagi veel meie majapidamise pea, ja et ta hoidis oma vaimu üleval. Peale seda, kui ta ka masendunud oli, ei näidanud ta seda meile välja.

Ta sai viga tehases ühe mehe elu päästes. Mees seisis metallikoorma all mida kraana liigutas. Koorem pääses lahti. Isa lükkas mehe kõrvale ja sai see-eest ise pihta. Ta ei ole enam kunagi võimeline kõndima ja ta vasak käsi kaotas liikumisvõime. Kompanii kindlustus aitas natuke, nagu ka tööliste kindlustus, kuid haiglakulud olid olnud kohutavalt suured, sellele järgnevad ravikulud veelgi suuremad ja kindlustus hüvitis oli saanud otsa enne kui arved makstud said. Tööliste kindlustus oli ainukene asi mis meid vee peal hoidis. Ainult vaevalt vee peal. Sellepärast pidime me oma maja müüma ja kasutama sellest saadud tulu haigla arvete maksmiseks. Meil oli ikkagi veel võlgu, kuid kivist pole võimalik vett välja pigistada. Isa ütles seda hästi tihti. Enamasti kuu lõpus kui arved saabusid. Enamasti vaevumärgatava naeratusega näol.

Aga me saime hakkama. Ema sai enamusel päevadel restoranist toitu koju tuua, nii et see oli üks kuludest, mis liiga suur polnud. Riided - noh kui ema ja isa suutsid kõik päevad oma päid hoida nii püsti kui võimalik, kuidas võisime siis meie Angiga õiendada niisuguse asja pärast nagu kasutatud riiete kandmine? See oli temale raskem kui minule. Ta oli üheteistkümnene, ja tüdrukud tema klassis hakkasid märkama kes kandis moodsaid riideid ja kes mitte.

Mu elu oli muutunud märkimisväärselt väga lühikese aja jooksul. Olin muutunud keskklassi lapsest vaeseks lapseks. Kuigi ma polnud kunagi olnud pidu pidaja tüüpi, oli mul sõpru olnud. Kuidagimoodi, olles vaene, olin kaotanud oma enesekindluse. Ma ei rääkinud enam kuigi palju ja lasin elul endast justkui üle voolata, selle asemel temast osa võtta.

Olin 1. aasta gümnasist küllaltki suures koolis. Mind ei pandud eriti tähele, mis oli hea, kuna kui seda oleks tehtud, oleks mind kindlasti narritud. Kui sa ei kanna õigeid riideid ja kui sul ei ole õigeid asju, siis eraldud sa teistest. Seda ei juhtunud minuga väga palju, kuid ma kartsin et varsti see juhtub. Kuidas sa narritamisele reageerid sõltub suurel määral sellest, kes sa oled. Kui sa otsustad, et igasugune sinu riiete üle narrimine näitab rohkem narrija iseloomu, kui narritava oma - oi oota üks hetk, kas see oli õige sõna? No see pidi olema. Kui narrija on sõna miks siis mitte narritav?

Vabandust. Ma satun arutlema niisuguste asjade üle nagu see. Eriti sõnade üle. Ma loen väga palju ja mulle meeldivad sõnad. Huvitavad sõnad. Minu praeguse aja lemmikud on chinook, oxygenium, contante, proteaas ja ubikvist. Ma mängin, püüdes neid kõiki ühte paragrahvi panna jutus mida ma kirjutan. Võib-olla tundub see snobismina et tahan teada sõnu, mida teised minuvanused lapsed ei tea, kuid võib-olla ka mitte. Võib-olla annab see mulle midagi, mille üle uhke olla. Mul ei ole palju selliseid asju. Siiski olen ma õppinud omasuguste laste seltskonnas neid sõnu mitte eriti kasutama.

Kuid igatahes. Igaüks kes narris kedagi riiete pärast mis ei olnud parimat brändi või uuemad oli lihtsalt rumal mühakas. Väärt minu defimatsiooni - mitte et mul oleks kunagi jätkunud julgust seda avaldada. (Ahaa! Nüüd ma kasutasin üht; noh justkui. Kas see on variant? Selles keeles on nii palju asju milles ma kindel pole. Kuid ma armastan sõnu!) Sellepärast, et kui palju neljateist aastasi poisse ostavad ise endale riideid? Pagana vähe. Muidugi, nad räägivad oma emadele mida nad tahavad, kuid mida nad saavad, sõltub väga paljudest asjadest, milledest enamuse üle neil kontroll puudub. Mina polnud ainukene poiss üheksandas klassis kes ei riietunud hästi või isegi mitte lähedaselt moodsale. Asjad lihtsalt olid niimoodi. Kui sind narritakse, sõltub sinust kuidas sa reageerid. Mina olin siiamaani ignoreerinud nende provokatsioone ja naernud koos kõigi teistega. Kui nad näevad, et nad sulle naha vahele ei pääse, jätavad nad sind rahule, tavaliselt.

Naljakas kuidas asjad siiski käivad. Ma pole kunagi kuulnud et lapsed nagu mina oleks kaevanud nende riiete üle või rääkinud kadedalt mis teistel lastel on. Need olid hoopis need lapsed kellel olid kenad riided kuid mitte kõige paremad - need lapsed kaebasid tihti selle üle.

Narrimine ja kiusamine olid meie koolis keelatud, samamoodi nagu haiget tegemine kehalises ja kaklemine ka. See oli mida kirjutati kooli käsiraamatus, nii et see pidi tõsi olema.

See oli nali.

Meie koolis oli palju kiusamist. Osalt füüsilist, osalt vaimset või psühholoogilist. Mõned lapsed lihtsal tundsid, et peavad teisi halvustama oma ülemvõimu näitamiseks, või sellepärast, et tahtsid silma paista või oli neil madal enesehinnang, või noh, kes neid põhjusi kõiki teadis. See mida ma teadsin, oli see et kiusamine käis kogu aja. Käsiraamat või mitte.

See ei olnud hea nendele kes olid sotsiaalse redeli madalamatel astmetel. Kui mõni poiss läbi peksti, kuid see mida keegi oli kellelegi teinud, ei leidnud kinnitust täiskasvanu poolt, noh, siis ei saanud midagi ette võtta. Niimoodi ütles meie kooli direktor. Muidugi, meile öeldi et ta on määranud kõik täiskasvanud kes koolis töötavad jälgima ja silmas pidama koridore ja kohvikut ja tualettruume ja välist õue. Kuid see oli hämmastav kui vähe need inimesed nägid. Hämmastav. Kuid see tegi nende elu kergemaks. Ainult mitte meie oma.

Nii nagu enamikus gümnaasiumides, ma kujutan ette, õpetajad kas lihtsalt ei teadnud või ei tahtnud teada mõnedest asjadest mis toimusid. Elu oli niimoodi nende jaoks kergem. Mõnikord puhkesid kaklused ja keegi sai vigastada. Mõnikord olid sellisel asjal järelmid. Kuid kui keegi täiskasvanutest, kes vastutas, ei teadnud mis toimub, siis ei saanud neid ka vastutusele võtta ja nii tegid nad näo, et ei tea mis toimub. Nii paistis asi olevat meie kooli maailmas. Kõigele mis toimus polnud tunnistajateks ainult õpilased; sageli nägid seda ka täiskasvanud, ja kui õpetajad ei sekkunud, siis õpilased tundsid et kindlam on, kui ka nemad midagi ei ütle.

Nägin sellest mõndagi. See läks aga ainult edasi ja keegi ei paistnud muretsevat kui mõni laps vaeseomaks peksti või tema kodutöö ära võeti või raha rööviti või last internetis niisugusel määral halvustati, et ta ei julgenud enam oma nägu koolis näidata või lõppes asi veelgi traagilisemalt. See mõjus samavõrra nii tüdrukutele kui ka poistele. Tüdrukutele võib-olla isegi rohkem, kuna tüdrukud käituvad rohkem karjana ja on sageli palju õelamad ja moraalitumad. Mulle vähemasti näis see asi niimoodi.

Olin redeli kõige madalamal pulgal lihtsalt selle pärast, et olin esimese aasta gümnasist. Olen 14 ja veel mitu kuud, enne kui 15 saan. Minu vanustel lastel on sageli idealistlikud tunded. Nad on juba õppinud, et maailm pole õiglane, kuid selle õppimise ajal on neis veel piisavalt last, soovimaks, et see tõsi pole, selle üle vihastades. Nad tahavad elada muinasjutumaailmas, kus head lapsed edasi jõuavad ja pahad lapsed vahele jäävad ja karistada saavad, kus täiskasvanud on head ja hoolivad, kus pahad inimesed alati oma teenitud karistuse saavad.

Ma nägin, kuidas elu tegelikult gümnaasiumis käis. Ma polnud seal mittekeegi. Olin väikest kasvu, ja olin olnud natuke aravõitu, kui meil rohkem raha oli, ja nüüd palju häbelikum, kui meil seda polnud ja olin kindel, et igaühe silmis olin ma tähtsusetu. Kerge mööda vaadata. Kerge kõrvale heita. Olin lihtsalt taustamüra.

See oli kollektiivne arvamus; mitte minu oma. Mina uskusin, et olin midagi väärt ja minu isiklik eksistents oli sama tähtis, kui kõigil teistel. Ma sain aru, et olen ikka veel laps ja kui niisugune pidin veel palju küpsema. Kuid ma ei tundnud end tähtsusetuna. Ja ma ei arvanud ka et mu mõtted oleks tähtsusetud olnud. Vihkasin fakti, et kiusajad pääsesid karistuseta, keerates nässu maailma, milles ma elasin. Ma ei näinud, miks maailm ei võiks õiglane olla. Ja ma mõtlesin sellest päris palju - kuid ei teinud selle jaoks midagi. Kuidas saab keegi tähtsusetu, nagu mina, midagi millegi jaoks teha?

Hea küll, nüüdseks teab igaüks kes seda loeb päris kindlasti ühte asja: ma olen ja olin esmaklassiline, paberitega, täielik nohik. Noh see tulenes arvatavasti olukorrast, milles ma olin. Meil ei olnud palju raha, väga vähe asjade jaoks, mida enamik poisse omas. Mul polnud mobiili, näiteks. Ega arvutit. Ega ühtegi videomängu. See jättis mind väljapoole ringi. Nood olid asjad, mis teistel poistel olid ja eeldati et igal poisil nad on. Millest üksteisega räägiti põhines sageli nende ühisel kogemusel. Milliseid mänge nad mängisid, milliseid videoid nad olid näinud. Minuga mitte nii väga. Videod maksid raha. Samuti mängud. Mina polnud ringis sees.

Mina pidin kasutama arvuteid kooli raamatukogus või linna pearaamatukogus, kui meil olid kodutööd, mille juures arvutit kasutada tuli. Nii ei saanud ma vaadata mõnesid lehti, millest kuulsin teisi poisse rääkivat. Ma ei saanud vaadata seda, mida nemad nägid, teada saada, mida nemad said. Meil oli küll seks õpetus. Mul oli see eelmisel aastal. Kuid sellest, mida ma pealt olin kuulnud, olid seks õpetus ja mõned tasuta pornolehed internetis omavahel umbes sama sarnased kui vatt ja teraslaastud.

Nii et mida ma siis tegin ajaga, mida teised poisid kulutasid oma mobiilide ja arvutite ja mängude ja teiste asjadega, mida ma endale lubada ei saanud? See mida ma tegin tegi mind nohikuks, või olin ma nohik seepärast mida ma tegin. Kana-või-muna sorti dilemma. Mida ma tegin oli see, et ma lugesin. Palju. Meil ei olnud raha raamatute jaoks, kuid seda polegi tarvis. Kõik mida sa vajad on juurdepääs raamatukogule. Me elasime kesklinnas, mis oli koht, kus asus meie linna raamatukogu. Ja koolis oli ka üks.

Nüüd hakkan ma lähenema asja tuumale, see võtab ainult natuke aega, et sinna jõuda. Toonitan kõike seda selgitamaks asja, mida ma tegin. Arvatavasti poleks ma seda teinud, kui poleks olnud kogu seda aega, mis ma raamatukogus veetsin.

See oli koht, kus ma lugesin natukene Platonist ja Aristotelesest. Näed sa, olin natuke uudishimulik maailma üle ja selle üle, miks me sellised oleme nagu oleme, miks head inimesed ei saanud tunnustust ainult head olemise pärast, nagu nad minu arvates oleksid pidanud saama; samal ajal pahad inimesed said sageli kasu, või vähemesti neid ei karistatud nende halbuse eest. Mulle näis, et võiksin millelegi niisugusele põhjenduse leida, lugedes natuke filosoofiat. Ja meie, lääne inimeste jaoks panid aluse sellele need kaks kutti ja veel teine, Sokrates. Platon õppis Sokrateselt ja Platoni järel tuli Aristoteles. Nood kaks viimast olid paras paar.

Platonil oli pea pilvedes rohkem kui ta sõbral Aristotelesel. Võibolla on sõber vale sõna, sest kuigi Aristoteles oli Platoni õpilane, oli ta piisavalt iseseisev, et asju eri moodi näha. Platon oli rohkem idealist, Aristoteles rohkem praktiline. Platoni arvates oli inimese eesmärgiks püüelda tõe ja arusaamise poole, mis siis tema hinge valgustaks, kuid püüdlemine ise oli see, mis luges. Aristoteles elas rohkem materiaalses maailmas ja arvas, et saame paremini edasi, õppides parimal moel siinses maailmas hakkama saama, kui et pea pilvedes elada. Ta arvas, et peaksime püüdma mõista oma maailma ja meie isiklikku kohta selles. Platon kaldus rohkem spirituaalsusse ja pimedasse uskumusse ja intuitsiooni. Aristotelese jaoks oli kõige tähtsam loogika ja materiaalne tegelikkus.

Noh, sedasi sain ma nende lugemisest aru; nii palju sellest, suurem osa, oli mulle arusaamatu, nii siis ehk minu tõlgendus sellest on natuke vildakase. Kuule, ma oli 12 kui ma seda kraami lugema hakkasin. Jätke minu arvustamine! Lugesin mõnesid lauseid kolm korda, saamata nendest paljut enamat kui peavalu. Ja olin pettunud, saamata tegelikult vastust küsimusele ‘miks’ hea ja kurja vahelises võitluses - miks kenasid kutte kutsutakse headeks, isegi kui nad seda pole ja õelaid kutsutakse alati kurjadeks, mille kohta ma tean, et see alati õige pole. Ma mõtlen sellega et olen näinud häid kutte tegemas õelaid asju ja õelaid kutte, vähem sagedasti, kuid vahetevahel, kenad olevat. Absoluutsed asjad ei näi inimeste suhtes toimivat, kuid üks asi paistab tõsi olevat: head kutid on sageli jäetud ilma vihmavarjuta vihma kätte sügavasse veelompi seisma, samal ajal kui pahad kutid limusiinis mööda sõidavad.

See, et elu õiglane ei olnud häiris mind väga. Ma mõtlesin selle üle palju.

Mis võibolla selgitab, miks ma tegin seda, mida ma tegin. Teie jaoks, kaas Aristotelese järgijad, see sündmus juhtus ja motiveeris mind midagi tegema.

See oli ainult foon. Mulle meeldiks seda nimetada ‘eelmäng’, kuid tähenärijatest lingvistid võivad prääksuma hakata.

Marcus oli justkui minusugune laps. Noh, ta oli vaene. See oli põhiline erinevus. Mina olin omavanuste seas nagu normaalse väljanägemisega, isegi kui olin natuke lühem ja kergem kui teised. Tal oli justkui kohmaka 14-aastase eksponaadi väljanägemine, näides nagu peaks ta veel kasvama, et saada selleks, kes ta vanemana olema hakkab. Ükski asi ta näos ei paistnud sobivat. Ta nina oli liiga pikk, kõrvad liiga suured, kael liiga peenike, silmakulmud liiga tihedad. See oleks võinud koomiliselt mõjuda, kui see, noh, poleks peaaegu groteskne olnud.

Tema põhiline häda oli selles, et ta oli tundlik oma väljanägemise suhtes. Teised lapsed oleks selle ära kannatanud, lihtsalt tunnistades et nad muutuvad aasta, võibolla poole pärast ja oleks olukorraga leppides edasi läinud. Marcus seda ei suutnud. Iga märkus, mis talle tehti ja talle tehti neid pidevalt, tegi talle haiget ja ta lasi sellel välja paista. Tal oli paar halvustavat hüüdnime ja teda pommitati nendega igal pool. Loll-nägu oli üks nendest. Teine oli skatoloogiline, ja seda kasutati isegi enam. Ma kuulsin isegi mõnesid tüdrukuid seda kasutavat. Mitte keegi, kes neid teab, ei nimetaks meie-vanuseid tüdrukuid kenadeks; see ei sobi nende olemusega.

Marcusel oli sama vähe sõpru kui minul. Võiks arvata, et see lähendas meid üksteisele, kuid seda ei juhtunud. Peale oma välimuse, mis teda tagasi hoidis, polnud ta ka eriti tark. Polnud kuigi palju, millest oleksin võinud temaga rääkida ja igal juhul hoidus ta minust sama palju kui mina temast. Nendele vähestele, kes mind niipalju tundsid, et mind sildistada kui raamatukoid, õpetajate pailast ja nohikut. Miks peaks ta tahtma minuga suhelda?

Ei, ta oli täiesti üksinda, nagu minagi.

Ta oli ka suureks lõbustusvahendiks nendele meie hulgast, kes soovisid ära kasutada lapsi, kes ei osanud reageerida mõnitustele ja solvavatele märkustele - nende jaoks, kellel polnud südametunnistust ja kes olid piisavalt asotsiaalsed, et nautida teiste õnnetuks tegemist. Hea küll, ma ei saa ka mõnede poiste kohta palju kiidusõnu öelda. Kuid suurem jagu nendest pole sellised. Tüdrukutest polnud ainult mõned.

Igatahes mulle ei meeldinud see, kuidas teda koheldi, kuid mida ma teha sain?

Sündmus, mida ma esile tõsta tahan, oli järgmine. Ühel päeval nägin, kui Marcus poiste vetsust välja tuli. Ta teksadel oli ees suur märg laik. Ta oli näost punane ja talle järgnesid kaks tuntud kiusajat, Tom ja Frank Brownerid 11-s t klassist. Kui Marcus minema kiirustas, karjus Frank talle järele “Kuule Pussunägu, mitu korda ma pean sulle ütlema? Sa pead oma tilli püksist välja võtma enne kusemist. Või ei leidnud sa seda üles?”

Sellele järgnes Tomi poolt öelduna nii kõva häälega, et seda võis üle kogu linna kuulda, ”Ta püüdis oma tilli leida. Nägin teda seda otsimas tervelt viis minutit, liigutades kätt pükstes edasi tagasi. Võibolla see poegi kõik kusi ta pükstes.” Siis tegi ta ühe käega pihku löömise liigutusi teise käega eemalduvale Marcusele osutades.

Ma seisin koridoris nendest kaugel ja Marcus tuli minu suunas, eemaldudes poiste vetsust ja ma nägin pisaraid ta silmis ja põskedel.

Kui palju gümnaasiumi poisse tahab, et neid nutmas nähakse? Mitte ükski, vot kui palju. Ja alanduse nägemine Marcuse näos vihastas mind tõsiselt välja. Tema viletsuse tunnistajaks olemine oli see, mis sundis mind otsustama et tuleb midagi ette võtta selle suhtes, mis siin koolis toimub. Nägin ühte meie õpetajatest, hr. Granti, koridoris seismas ja teesklemas, et vaatab teisele poole. Kuid ta oli seal olnud, kui Marcus vetsust välja tuli ning ta oli seal olnud, kui Brownerid talle järele karjusid. Hr. Grant oli näinud ja kuulnud seda kiusamist. Kuid nüüd vaatas ta kõrvale. Ta ei võtnud Brownerite suhtes midagi ette. Ignoreeris neid. Lasi kõigel sellel juhtuda.

Olin pahane ja täis otsustavust ka. Nii palju, et ma isegi ei pööranud tähelepanu plõksule oma selja taga. Kuid kui see jälle kostus, märkasin ma seda. Kui ma ümber pöörasin, nägin ma tuttavat poissi otse mu selja taga seismas ja vaatamas samasse, kuhu minagi, mobiiltelefon käes. Ilme ta näol oli samasugune, kui arvatavasti minu omal. Kuid siis, nähes et ma teda vaatan, ta naeratas.

Ma teadsin, kes ta on. Ta nimi oli Stuart. Tundsin teda ainult selle pärast, et teadsin enamuse meie klassi laste nimesid. Ma ei tundud teda tegelikult isiklikult, kuid teadsin temast nii palju, kui see on võimalik teisi ja nende omavahelist suhtlemist jälgides.

Teda tundis enamik lapsi. Stuart Fong oli hea väljanägemisega ja isikupärane; ja hea väljanägemisega seltsivad poisid olid sotsiaalsel skaalal minust umbes kaksteist astet kõrgemal. Ta ema oli ameeriklanna ja isa hiinlane ja mulle näis ta olevat täiuslik sulam nendest kahest. Ta oli populaarne oma atraktiivsuse, kuid ka oma tugeva isikupära tõttu.

Ta nägi mind, nägi mu nägu ja ütles, “Paistab et see pahandas sind ka.”

“Jah,” vastasin ma, viha mu tavalist tagasihoidlikkust maha surumas.

“Ma arvan, et meie peame selle suhtes midagi ette võtma,” ütles Stu.

Ma kuulsin sõna ‘meie’. Kuulsin seda valjusti ja selgelt ja mu närvid hakkasid mängima; ma ei oodanud et räägiksin kellegagi – ja veel armsa väljanägemisega poisiga? Olin selleks ette valmistumata. Kuid olin ikka veel küllalt vihane, et talle vastata. “Mida tegema?”

Ta vaatas mind imeliku pilguga. “Kuule, sina pead geenius olema. Sina oled see, kellele ideed tulevad. Mina olen ainult abimees, kes sinu plaanidega kaasa läheb. Olen ainult reserv, eks ole?

“Sina oled? Mina olen? Millest sa räägid?”

Ta itsitas. Itsitamine on väga kaugel vihane olemisest – mida ta oli hetk tagasi – kuid seda ta tegi. “Sellest, mida me selle üle ette võtame. Tobu. Sina juhi asja. Sina oled tark poiss.”

Ma ei tundud end väga targana. Ma polnud selleks ette valmistatud. Ma rääkisin ühega populaarsetest lastest ja ta käitus nii, nagu oleksime me võrdväärsed. Mul polnud aega, et selle kõige üle mõelda või sellest aru saada. “Sa räägid mulle, et sina ja mina peaksime midagi Brownerite suhtes ette võtma?”

“Noh, võibolla,” ütles ta vähem enesekindlalt. Brownerid olid hirmutavad. “See võib olla raske ja riskantne. Ma mõtlesin rohkem seda, et peaks midagi ette võtma personali suhtes, kes õpilasi ei kaitse.”

“Tõsi ka või? Sest see on täpselt see, millest mina olen mõelnud. Ja kui ma nägin, mis Marcusele juhtus, otsustasin ma et midagi peab ette võtma. Et sina tahad ka midagi selle suhtes ette võtta on, noh, see on õnnelik kokkusattumus. Ma jätsin lisamata tahtsid koos minuga ette võtta, kuid kindlasti mõtlesin ma niimoodi.

“Nii et mida sa siis kavatsed ette võtta?” Stu rääkis minuga, nagu oleksime juba pikka aega sõbrad olnud. Kuid me ei olnud. Sellega harjumine võttis natuke aega. Üksildane Jason – sõber populaarse kuti Stu Fongigs, keda kõik armastasid. Stu vaatas minu otsa, justkui oleks juhtimine siin minu käes. Niimoodi polnud mind varem vaadatud.

“Ma mõtlesin raamatukogusse minna ja see välja mõelda. Mul on justkui plaan. Hulga mu plaane ei vii kusagile, kuid võibolla...”

”Hästi. Meil on nüüd tunnid, kuid pärast kooli? Saan sinuga seal kokku.” Ta naeratas mulle ja ma ei saanud sinna midagi parata, naeratasin talle vastu ja tundsin end üleni nagu udus. Ma polnud harjunud, et armsa väljanägemisega lapsed mulle naeratavad. Et ükski laps naerataks.

Noogutasin, siis kiirustasin minema. Olin ikka veel nohik, kuigi mul nüüd peaaegu oli sõber ja nohikud ei armasta tundi hiljaks jääda.

Kooli raamatukogu oli peale kooli põhiliselt tühi. Seal ei olnud ka päeval väga palju rahvast. Naeratasin raamatukoguhoidjale kui sisse tulin ja ta naeratas vastu. Me olime peaaegu sõbrad; käisin seal nii tihti, et see oli piinlik. Miks? Noh, Vaata uuesti seda osa ülalpool, kus ma rääkisin narrimisest. ‘Raamatukogul’ on mitu tähendust, kuid ma pole ma ei usu, et oleksin kunagi näinud seda defineeritavat sõnaga, mis minul selle jaoks oli: varjupaik.

Sel päeval veetsin ma koolis ülejäänud aja lõpukella oodates. Mul olid segased tunded ja enamus nendest olid head. Tundsin väga puudust sõpradest. Kahtlesin, kas meist Stuga sellised saavad, see tundus uskumatuna, kuid vähemasti veedame me väheke aega koos, ja niisuur oli mu üksindus, et isegi terake sõbralikkust tähendas minu jaoks tohutu palju.

Istusin tagumise laua juurde. Kõik lauad olid raamatukoguhoidja nägemisulatuses; koolivõimud polnud rumalad. Kuid olime küllalt kaugel, et ta kuulda oleks võinud, millest me räägime.

Stu tuli ainult minut hiljem kui mina. Ta nägi mind, naeratas, tuli minu juurde ja võttis istet. “Ma polnud kindel, et sa kohale ilmud,” ütles ta.

“Tõesti? Ma ootasin... ma mõtlen, miks poleks ma pidanud?”

“Ma ei tea. Olin lihtsalt närvis, et sa ei tule. Igatahes ütlesid sa, et sul on idee. Võid sa mulle sellest rääkida?”

Ma arvan, et läksin näost punaseks. “Noh, see on ainult idee. Arvatavasti mitte hea. Arvatavasti ainult fantaasia. Arvatavasti -”

“Oota! Sul vähemasti on idee. Minul pole midagi! Igatahes seepärast me teemegi seda üheskoos. Sa räägi mulle sellest; me arutame seda ja vaatame, kas saame seda paremaks teha. Kaks pead on parem kui üks, tead küll, isegi siis, kui üks nendest on minu oma...” Ta vaikis sekundi, siis tuli tagasi. “Pagan! Sa isegi ei vaata minu poole! Sa oled häbelik, kas pole?”

Hingasin sügavalt sisse, siis veel korra. Püüdsin talle silma vaadata.

“Jah. Natuke.”

“Noh, minuga ära ole. Räägi ainult, mida sa mõtled. Võin kihla vedada, et kui sa korra rääkima hakkad, unustad sa kogu närvilisuse.”

“Mida tead sina häbelik olemisest?” ütlesin ja siis peaaegu neelasin keele alla. Kes olin mina, et temale vastanduda?

Nägin ta silmades kaastunnet, mis tegi asja halvemaks. Kuid peatasin oma negatiivse mõtlemise ja võtsin end kokku. Ma tean, et muutun häbelikuks, kui endast mõtlen, kuidas ma välja näen, mida keegi sellest hakkab arvama, mida ma ütlen. Parim tee sellest üle saada oli lihtsalt rääkida. Nii ma tegingi. Ennetasin teda, ei lasknud tal vastata mu sarkastilisele ja kriitilisele küsimusele.

“Hästi, ma räägin sulle, mida ma mõtlesin.” Vaikisin sekundiks, mõeldes, kuidas seda kõige paremini teha, siis aga ootamatult naeratasin. “Tead sa kes Sokrates oli?”

Ta vaatas mind, nagu oleks ma lolliks läinud. Ma vahtisin vastu, vaikimisega teda vastama ergutades.

“Noh, justkui. Ta oli üks nendest vanadest kuttidest, eks ole? Filosoof. Kreekas või Roomas või kusagil?”

“Õigus. Ja tema arendas välja nn. Sokratese meetodi. See on kuidas genereerida ideid ja seejärel sügavale nende sisse kaevuda. Üks tema võtme teesidest oli küsimuste esitamine, millede üle hiljem arutleda.”

Stu kortsutas otsaesist kuid irvitas. “Sa räägid imelikult,” ütles ta ja hakkas naerma.

Vaatasin maha. “Jah ma tean. Vabanda. See on hullem, kui ma erutatud olen.”

“Sellest pole midagi,” ütles ta väga siiralt. “Aga jätka. Kui ma millestki aru ei saa, nagu misasi võtme teesid on, võin ma küsida. Kuule, äkki teeb see mind samasuguseks kui Sokrates!”

Nüüd oli minu kord naerda. Ta oli mind pingest vabastanud sellega, et ei heitnud nalja minu rääkimismaneeri üle. “Hea küll,” ütlesin. “Minu arvates on parim tee mu plaani selgitamiseks küsida sinult mõned küsimused. Esimene on: mida me tahame saavutada?”

“Me tahame peatada kiusamise koolis? Me tahame, et see mis Marcusele juhtus ei jääks karistuseta? Me tahame kooli kõigile lastele turvalisemaks teha.”

“Ok, see on hea! Ja miks kool seda juba ei tee? Kas kooli käsiraamatus pole kirjas, et kiusamine ei ole lubatud?”

“Jah, kuid seda ei jõustata.”

Me jõudsime asjale lähemale. Ma juhtisin teda sinna, kuhu ma tahtsin teda – noh, tegelikult meid - jõudvat. Ma ei teadnud, kas ta sellest teadlik oli, kuid mina olin ja olin selle pärast elevil. “Miks?”

See pani ta vaikima. Siis ütles ta ebakindlalt, “Ma ei tea. Võibolla õpetajad ei taha sellega tegeleda.”

“Kuid kas nad ei peaks? Kas neil ei tule pahandusi, kui nad ei tee seda, mida neil kästakse teha?”

“Ei tule, kui reegleid ei täida nende ülemus.” Ta ütles seda ja ta ilme muutus. Ta oli midagi taibanud – midagi, mis mu plaaniga kaasas käis.

“Ja kes peab jälgima, et reeglid täidetud saaksid, et need neile midagi tähendaksid?” küsisin ma naeratusega näol.

“Direktor! Direktor Cotton! Nii see ongi; ta ei tee kunagi midagi, et kiusamist peatada. Kui keegi kinni püütakse ja süüdistatakse kiusamises või kakluse alustamises või milleski muus, ei tee ta midagi!”

Ma naeratasin. Siis hakkasin naerma. “Vana Sokrates teadis mida ta tegi, kas pole?”

Oma elevuses polnud ma märganud muutust Stu ilmes. Nüüd kortsutas ta kulmu. “Mis on?” küsisin ma.

“Kuid kui direktor Cotton on probleem, ei saa me midagi ette võtta.”

Ma noogutasin. ”Jah, see teeb asja raskemaks, mille pärast ma tegingi plaani.”

“Oh jaa. See, millest sa mulle rääkima pidid, kuid pole siiani rääkinud!”

Ta naeratas. Mulle meeldis temaga rääkida. Mõtlesin, kas tema nautis seda sama palju kui minagi.

“OK, ma tahtsin sind samale lainele, kus minagi olen, kui sulle räägin, mida ma asjast arvan. Asjal on rohkem mõtet, kui sa tead, mis meie ülesanne on. Näed, see mida ma kavatsen teha, on märkmikku pidama hakata. Selles uurin ma iga kiusamise juhtumit, mida ma näen, või millest ma kuulen. Siis aga, kui meil on küllalt juhtumeid kirjas, tahan ma seda direktorile esitada. Tal on väga raske seda ignoreerida, kui me seda õigesti teeme.”

“Mida see tähendab, seda õigesti teeme?”

“See tähendab välja selgitada, mis juhtus, kes seda nägi, missugune kooli personali liige seda nägi, mida tunnistajad ütlevad, kus ja kuna see juhtus, kõiksugused asjad. Ja sina andsid mulle suurepärase idee. Kui me saame pilte või isegi videoid võtta, kui midagi juhtub, on see täiendav tõendusmaterjal seda on veelgi raskem ignoreerida.”

Ta noogutas. “Jah, kuidas saab ta ignoreerida sündmusi, mis on nii hästi dokumenteeritud?” Siis muutus ta ilme murelikuks. “Aga mis siis kui ta seda ignoreerib? Ma mõtlen et ta on juba näidanud, et ei tee midagi kiusamise vastu. Me anname talle märkmiku, tema ütleb, ‘Hea küll, ma vaatan seda’, ja siis on see viimane kord, kui me sellest kuuleme. Mis siis saab?”

“Me oleme sellega silmitsi, kui see juhtub, kuid surve temale on suur. Ta näeb kõiki inimesi, kes kaasatud on, agressoreid, ohvreid, kõiki. Ma arvan, et ta teeb midagi. Ma arvan te ta peab tegema. Kui ei, noh, siis me otsustame, mida me siis teeme.”

“OK.” Stu oli entusiastlik ja seda oli ka ta kehakeelest näha. “Nii et mida nüüd? Kuidas me alustame?”

“Mina hakkan üles kirjutama seda, mida ma täna nägin. Mul läheb kirjutamine paremini kui inimestega rääkimine. Mida sina võiks teha, on küsida Marcuselt, mis juhtus, kui sa tahad. Salvesta see mis ta ütleb oma telefoniga. Siis kirjutan ma selle üles. Me peaks Brownereid ka intervjueerima, kuid see võib ohtlik olla. Aga hr. Grant? Võid sa temaga rääkida? Ja välja trükkida pildi, mille sa oma moblaga võtsid, millel on näha kuidas ta vaatab, kui Marcus eemaldub? Ma loodan et Brownerid on ka peale jäänud.

“Muidugi. Ma võin hr. Grantiga rääkida. Ma olen ta inglise keele klassis. Ta paistab OK olevat. Toon sulle homme pildi.”

“Tore. Hea küll siis. Selline on plaan ja me mõlemad teame, mida teha. Mina hakkan nüüd kohe kirjutama seda, mida ma nägin.” Tõmbasin oma spiraal märkmiku oma seljakotist välja ja panin lauale.

Stu hakkas üles tõusma, siis aga laskus mulle otsa vaadates toolile tagasi. Ta ei öelnud midagi, ainult vaatas mulle otsa.

Lõpuks ma küsisin, “Mis on?”

Ta tegi suu lahti, siis pani jälle kinni. “Aa, midagi. Homme näeme.” Siis ta tõusis, paistis nagu hakkaks ta punastama, pöördus ja läks ära.

Siis aga, kui ma kirjutasin kõike selle kohta, kuidas Markus jooksis koridori mööda ja kes kõik seal seda tunnistamas olid, tuli Stu tagasi. Ta peatus mu laua ees. Ma vaatasin üles.

“Jason?”

“Jah?”

“Ma ei tea, kas sa tead, kuid ma tahtsin kindel olla. Ma mõtlen seda, et kui me seda koos tegema hakkame. Me peame hakkama koos aega veetma ja lapsed näevad meid. Sa pead seda teadma, enne kui me sellega peale hakkame. Ma olen gei. Ma olen selle avalikustanud. Mitte et sellest mingit vahet on või midagi. Ma ainult ei taha, et sind narrima hakatakse ja sina ei tea mille pärast. Ja kui sa seetõttu seda minuga koos teha ei taha, siis on see OK.”

Ta silmad olid väga suured. Neist võis lugeda, nagu oleksid nad rääkinud. Mida nad ütlesid oli, ‘Palun ole sellega päri.’

Mulle tundus, et peaksin püsti tõusma, nii ma tõusin. Tundus vale olevat sellest rääkida kui tema seisis ja mina istusin. Kui ma püsti olin, ütlesin ma, “See pole probleem. Minu probleem on selles, et mul pole ühtegi sõpra. Ma olen väga elevil, sest võibolla, ainult võibolla, saan ma nüüd endale sõbra. Kui sina olid küllalt vapper, et rääkida mulle midagi, mis sinu arvates mulle ei meeldi, siis arvan, et võin olla küllalt vapper et rääkida sulle midagi endast, mis sinule võib eemaletõukav olla. Ma olen nohik. Ma räägin imelikult ega suhtle inimestega kuigi hästi. Minu perekond on vaene ja mõned lapsed näivad arvavat, et see hakkab nendele külge, kui nad minuga suhtlevad.

“Vaata, ma ei hooli sellest, kui sa gei oled. Ehk sina siis ka ei hooli sellest, et ma nohik ja vaene ja täiesti üksik olen.”

Ma ei tea, kui suured minu silmad olid, kuid kindlasti vaatas ta nendesse.

“Ma tahan su sõber olla, Jason. Sa juba meeldid mulle. Sa meeldisid mulle enne, kui julgesin sinuga rääkida. Nii, et selle pärast ära muretse. OK?”

“OK.”

Ta naeratas ja kõndis minema. Mu süda peksis ja näol oli nii lai naeratus, et kartsin oma suud lõhki minevat.

Järgmisel päeval peale tunde kohtusime jällegi raamatukogus. Meil oli ainult üks ühine tund ja ma veetsin suure osa sellest teda vahtides. Ta istus minust paar rivi eemal ja neli rida eespool.

Kui ta sisse astus, olin mina sama laua taga raamatukogu lõpus.

Ta oli nii erutatud, et näis hüplevat. “Sain pildi ja sellel on kõik neli: hr. Grant, Tom, Frank ja Marcus.” Ta andis selle mulle. Hr. Grant oli jäänud pildile just enne seda kui ta ümber pööras. Ta vaatas otse Tomi poole, kui see Marcuse suunas oma solvavat liigutust tegi. Marcus tuli kaamera poole, jalad liikumisest udused, jätmata kahtlust selles, mida ta tundis.

“Suurepärane,” ütlesin mina ja Stu naeratas. “Veel parem – ma sain Marcuse rääkima.”

“Kuidas sul see õnnestus?” Kuidas ma küll kadestasin poisse, kes võisid lihtsalt teiste juurde minna ja rääkida. Mina seda ei suutnud. Ma arvan, et see on enesekindluse probleem. Mul seda pole. Võib olla on raskem enesekindel olla, kui vaene oled. Või oli see lihtsalt iseloomu viga.

“Ma naeratasin talle.”

“Ah?”

Stu naeratas mulle ja ma tundsin seda kõhu põhjani. Siis ta punastas. “Paistab, et mul on selline mõju inimestele. Eriti poistele. Noh, mõnedele poistele.” Ta punastas natuke kõvemini. “Võibolla seepärast, et nad teavad, et ma gei olen ja see, pluss naeratus paneb neid mõtlema asjadest, millest nad püüavad hoiduda mõtlemast. Meie vanuses.. Noh, naeratus hajutab nende tähelepanu ja harilikult saan ma vestlused käima panna. Eriti, kui nad on natuke tasakaalust väljas.

Mõtlesin sellele päevale, kui ma pildistamise klõpsu kuulsin. Kui ma üles vaatasin, oli ta näol see naeratus. Hingasin sügavalt sisse.

“Nii et sa rääkisid temaga?”

“Jah. Sain ta rääkima. Ma arvasin, et nood kaks kiusajat olid ta poiste vetsus kätte saanud ja üks pritsis talle vett pükstele, kuni teine teda kinni hoidis. Asi oli hullem. Nad said ta pissimise ajal kätte. Frank haaras tast kinni ja tõmbas eemale, nii et ta pissis põrandale ja natuke oma pükstele. Tom kortsutas selle peale kulmu ja ütles et ta olevat sõnakuulmatu ja teda tuleb selle eest karistada. Siis pissis Tom ta püksid märjaks. Siis lasid nad ta lahti ja tõukasid uksest välja, enne kui ta jõudis end puhastada või isegi tilli püksi panna. Ta ütles, et tegi seda koridoris. Ta oli peaaegu kokku kukumas, kui ta seda mulle rääkis, seda meenutas.”

Stu tundus vihane olevat, nagu see, mis Marcusega juhtus oleks teda jälle vihaseks teinud. Sain sellest aru; see vihastas mind ka.

“OK”, ütlesin ma. “Ma kirjutan kogu asja üles. Mida sina ja mina nägime, mida Marcus ütles, et juhtus, inimesed kes seal seda tunnistamas olid, mida hr. Grant tegi ja lisan sellele sinu tehtud pildi. Nüüd mis hr. Grantist teada on? Sa kavatsesid temaga rääkida?”

“Jah. Mul pole selleks veel võimalust olnud. Kui sina minuga tuleksid, oleks mul tunnistaja selle kohta mida ta ütleb. See teeks meie seisukoha tugevamaks. Isegi, kui ta keelduks sellest rääkimast, oleks mul selle kohta tunnistaja. Mis sa sellest arvad?”

“Kuna?”

“Ma küsin temalt homme, kuna ta saab minuga erakõneluseks kohtuda. Siis ma ütlen sulle kuna. Võib juhtuda, et peame tunni vahele jätma, kui ta tahab seda oma vaba tunni ajal teha.”

“Minu jaoks ei ole see probleem,” ütlesin mina. “Mul on-” jäin vait. Olin peaaegu ütlemas, et mul on kõigis ainetes ainult viied, kuigi õppeaasta oli alles algamas ja ma meeldisin õpetajatele - ma jälgisin, mida tunnis õpetati; mitte igaüks ei jälginud - ja et tunni vahele jätmine ei avaldaks mu hinnetele mingit mõju. Kuid sain aru, millise kiitlemisena see tunduks ja nii jäin ma vait. Ütlesin hoopis, “Mul peaks olema võimalik selleks luba saada.”

“OK. Ma helistan sulle ja ütlen aja. Mis su mobiili number on?”

“Aa, mul pole mobiili.” Olin talle kogu aeg otsa vaadanud. Nüüd langetasin pilgu. Ma vihkasin seda.

Tekkis vaikus. Ta ei öelnud midagi ja lõppuks pidin jälle pilgu tõstma. Ta jõllitas mind. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma olin arvatavasti ainuke laps kogu koolis ilma mobiilita. Arvatavasti ei suutnud ta seda mõista. Pidin talle selgitama.

“Me ei saa seda endale lubada. Nii...”

“Pole probleem,” ütles ta ja ta ilmes ei olnud ei kaastunnet, ega vastikust ega isegi üllatust - ma ei oodanud niisugust reageerimist. Ta nägi välja täiesti normaalne; ta lihtsalt võttis teadmiseks, et mul pole mobiili ja läks edasi. Ta ei arvanud, et minuga midagi korrast ära oleks või ma muidu imelik oleksin. Pagan, mõtlesin mina, minuga on midagi korrast ära. Tema ei paistnud seda märkavat.

“Ma tean, kus su kapp on. Kontrolli seda kõigi tundide järel. Ma pistan sinna kirjakese, et teaksid, kus ja kuna me temaga kohtume.”

Ta ütles, et peab jalga laskma ja läks minema. Ma hakkasin kogu Marcuse juhtumit kirja panema, kuid mind segasid mu mõtted Stust, kui ta sisse tuli, nii rõõmsana, nii erutatuna. Raske oli kirjutada, sellele mõeldes. Raske oli hoiduda unistamast.

Järgmise päeva hommikul kui kooli tulin, leidsin kirjakese oma kapist. See oli lühike ja armas, kirjutatud märkmikust rebitud paberitükile, mille ta läbi ventilatsioonipilude mu kappi lükanud oli: hr. Granti ruum, kolmas tund.

Pean tunnistama, et veetsin mõnda aega mõeldes asjaolust, et ta teadis mu kapi asukohta, ilma et ma seda talle öelnud oleksin. Mul polnud aimugi, kus tema oma oli.

Käisin korraks oma kolmanda tunni õpetaja juures ja küsisin, kas ma tohin tunnist puududa, kuna mul on just sel ajal tähtis kohtumine ning küsisin kodutöö kohta. Siis läksin hr. Granti ruumi poole. Stu ootas mind selle ukse ees.

Hr. Grant ei andud mulle ühetegi tundi. Stu ütles, et ta on kena inimene. Kahtlesin selles, kuna olin näinud, kuidas ta Marcuse hädasolekut eiras.

Astusime hr. Granti klassituppa. Ta istus õpetaja laua taga ja parandas õpilaste töid. Ta vaatas üles, naeratas Stule siis aga märkas mind.

“Ma arvasin, et sa soovisid minuga üksinda rääkida, Stu,” ütles ta.

Stud see ei häirinud. Ma imetlesin seda tema omadust. Ta paistis olevat enesekindel ja pingeta olukorrale vaatamata . Ta ignoreeris lihtsalt hr. Granti küsivat tooni, mis näitas, nagu oleks ta et mind kaasa võttes midagi valesti teinud.

“See on Jason, Jason McCraffey. Tema on ka esimese aasta gümnasist. Ta on koos minuga. Me püüame midagi välja selgitada, midagi, milles teie meid aidata võite, nii võtsin ta endaga kaasa. Sellest pole midagi, eks ole?”

Mr. Grant naeratas talle korraks. Stu mõjub inimestele niimoodi. “Arvan, et see sõltub sellest, millest sa rääkida tahad,” ütles ta. Ta oli lühikest kasvu ja mul polnud aimugi, kui vana ta võis olla. Arvatavasti 30 ja 50 vahel. Võisin kergesti öelda kui vanad teismelised olid; vanade kuttide kohta ei osanud ma midagi öelda. Tal olid tihedad pruunid juuksed, pikemad kui enamikul õpetajatest. Ta oli kenasti riides, kandes pikkade käistega särki ja viigipükse, kuid tal polnud lipsu, nagu enamikul õpetajatest. Tal oli selline madal hääl, mis mind alati pani teda tõsisemalt võtma kui tenori häälega mehi. Selline hääl tundus natuke ebakohane sellise lühikese mehe jaoks.

Ma ei teadnud, kas pean maha istuma või tema laua ees seisma. Milline on etikett, kui sa õpetajat pinnid? Selline ebakindlus tegi mind alati kohmakaks. Soovisin jällegi, et mul oleks Stu aplomb. Tema ei olnud üldsegi närvis. See ka seista või istuda, ei tulnud talle meeldegi. Ta jäi seisma. Mina jäin ka, kuigi oleksin end istudes paremini tundnud.

A lasksin Stul rääkida. Mul ei olnud selles mingit kahtlust – olin tagaplaan. Mul polnud aimugi, kuidas Stu võiks esitada küsimusi, mis pidid autoriteedi jaoks nii kole piinlikud ja/või solvavad olema.

Stul ei olnud sellega mingit probleemi. “Hr. Grant, meil on midagi, mis meid häirib. Me mõlemad oleme lugenud kooli käsiraamatut. Me mõlemad oleme oma eksemplari allkirjastanud ja ära andnud meie allkirjaga sealt rebitud lehe, kinnitamaks, et oleme selle läbi lugenud. Ma võin mitte kõike mäletada mis seal kirjas oli, või isegi mitte olla kõigest aru saanud, kuid Jason on. Ta on väga tark.”

Punastasin, kuid ei öelnud midagi. Mr. Grant suunas korraks pilgu minule, siis aga vaatas tagasi, kui Stu jätkas.

“Seal on kirjutatud, et kiusamine on keelatud ja kooli personal peab ette kandma kõigist juhtumitest, mida nad näevad. Teie nägite eile juhtumit. Te pöörasite ümber ja läksite minema. Mida ma teada tahan on, miks ei saatnud te Browneri poisse direktori juurde?”

Ma ei suutnud seda uskuda! Kuidas kurat võisime meie õpetajalt sedasi küsida?

Paistis, et hr. Grant ei suutnud seda ka uskuda. Ta vaatas Stule otsa ja Stu vastas ta pilgule. Nägin nende mõlema nägusid. Stul oli väga neutraalne ilme. Hr. Grant näis siiski natuke hämmastunud olevat. Siis ta nagu natuke väänles ja vaatas mulle hetkeks otsa. Üks kõige raskematest asjadest, mida ma kunagi teinud olen, oli ta pilgule vastata ja silmi mitte ära pöörata.

Ta avas suu, siis pani selle kinni. Näha oli, et ta kaalus oma vastust ja ta peas oli palju mõtteid. Kas ta peaks vihastama solvava rünnaku peale? Peaks te seda eitama? Peaks ta meil käskima oma klassiruumist kaduda? Mida peaks ta tegema?

Ta ei teadnud; see oli ilmne. Mul oli selline tunne, et peaksin võtma Stul käest ja ta välja tõmbama. Kuid ma ei teinud seda. Ainult jälgisin. Oli nagu vaataksin rongiõnnetust aegluubis.

Hr. Grant tõusis järsku. Astusin pool sammu tagasi. Stu ei liigutanud end. Siis läks mees oma laua tagan, ära Stu juurest, pöörates meie poole selja ja läks akna juurde ja vaatas mõnda aega välja. Ikka veel kaaludes mida öelda, mõtlesin mina. Arvatavasti mõeldes, kuidas saaks meid koolist välja visata. Õpetajate solvamine ei ole lubatud. See oli ka käsiraamatus kirjas, selles samas, mille kohta Stu just oli öelnud, et me allkirja andnud oleme. Noh, seal polnud otse niimoodi kirjas, kuid õpilasid pidi olema lugupidavad kooli personali suhtes. Sama oodati nendelt, kuigi seda polnud otseselt rõhutatud, minu arvates. See osa näis olevat kirjutatud nagu mingi järel mõte.

Hr. Grant vaikis küllalt kaua, nii et me Stuga üksteisele imestades otsa vaatasime. Siis pöördus ta ümber.

“Poisid,” ütles ta oma laua juurde tagasi minnes ja väsinuna näides, “teile mu vastus ei meeldi, kuid see, mis ma räägin, on tõsi. Olen siin töötanud 13 aastat. Direktor Cotton on siin olnud üheksa aastat. Kool on selle ajaga muutunud. Mitte kohe. Alguses, kui direktor Cotton oli siin uus, tõi ta endaga hulga uusi asju kaasa. Mulle meeldis ta väga ja meist said justkui sõbrad. Siis, kuus aastat tagasi, asjad muutusid. Ja muutusid päris kiiresti. Enne seda rõhutati akadeemilist poolt. Peale muutust on akadeemiline pool hakanud mängima teist viiulit sportliku kõrval. Nüüd näib, et kooli esindavate võitjate meeskondade omamine on see, mis loeb.”

Ta jäi vait, kuid vaatas meid, nagu peaksime me võtma seisukoha selle kohta millest ta rääkinud oli. Viskasin pilgu Stule. Ta paistis kuulavat, kuid tal polnud midagi öelda. Mul oli tunne, et hr. Grant ootas meilt vastust. Kui Stu ei vasta, oli tuli seda minul teha.

Oleks hr. Grant vihane olnud, poleks mul mingil juhul olnud julgust üldse midagi öelda. Kuid ta ei näidanud viha. See oli midagi palju põhjapanevamat, midagi, millele ma ei suutnud veel nime leida. Kuid ma üllatasin ise ennast ja hakkasin rääkima. “Kas te olete direktor Cottonilt küsinud, miks see muutus on toimunud? Ja kas te võite meile rääkida, kuidas see muutus end on ilmutanud?”

Hr. Grant pilgutas silmi, siis peaaegu naeratas. “Aa, sa polegi siis tumm, Jason. Ja, head küsimused. Annan endast parima, et neile vastata. Siis võibolla vastan ka Stu omale.”

Ta vaikis, kaalutledes, siis vaatas mulle otsa. “See, mis päris kiiresti juhtus oli, et hr. Hedges vabastati jalgpallitreeneri kohalt ja asendati mehega väljastpoolt, hr. Styniga. Kes oli kõva käega mees. Mulle tundus, et ta polnud kunagi varem gümnaasiumi lastega töötanud. Ta muutis meeskonna kurssi. Nad mängisid tema all kõvemini, robustsemalt. Kuulsin, et treeningud olid brutaalsed. Hulga lapsi lahkus meeskonnast ja nad asendati suuremate, tugevamatega. Meeskond hakkas võitma paljusid mänge.

“See paistis seadvat tooni ja teistel spordialadel hakkas sama asi toimuma, kuigi väiksemas ulatuses. Lapsed koolis näisid olevat rõõmsad, et neil on meeskond, kellele kaasa elada. Personal, noh, meie nägime, et akadeemiline pool oli nüüd teisejärguline võrreldes sportlike saavutustega. Meilt oodati sportlaste hoidmist meeskondade jaoks kõlbulikena. See tähendas standardite lõdvendamist. See tähendas ka lõdvemat suhtumist käitumisreeglitesse.”

Ta jäi vait ja tõmbas näo viltu, raputas pead ja vaatas mulle otsa. “Jason, õpilased on oma ümbruse suhtes väga tundlikud. Nad näevad, mis toimub. Nad näevad, kuidas käitutakse. Nad õpivad juba varakult algkoolis, mida õpetajad lubavad ja mida mitte. Sa mõistad, mida ma mõtlen, eks ole?”

Noogutasin. ”Ma ei sallinud, kui lapsed korda rikkusid, raisates aega ja õpetajad midagi ette ei võtnud.”

Ta naeratas. “Täpselt. Minuga oli sama lugu! Meie sinuga võtsime õppimist tõsiselt. Kui palju teisi seda teeb?”

“Mõned. Paljud lähevad ainult vooluga kaasa. Kui õpetaja on huvitatud et lapsed klassis õpiksid ega salli häirimist ning suhtleb lastega, siis lapsed tema klassis on tähelepanelikud ja töötavad. Kui õpetaja ei nõua nende tähelepanu ja lubab häirimist, kasutatakse seda ära ja lapsed, kes õppida tahavad jäävad kuivale. Imelik, aga õpetaja ei pea isegi karm olema, et klassi kontrollida. Ta peab näitama, et hoolib ainest, mida ta õpetab ja lastest tema ees. Kuid ta peab vaigistame neid, kes teda läbi katsuvad.”

Hr. Grant naeratas mulle. “Kui sa mõtled õpetajaks hakata, sobid sa selleks suurepäraselt,” ütles ta ja tundsin, kuidas ma näost punaseks lähen. Hetkega meenus mulle, kuidas ta eile käitunud oli. Mu naeratus ja punastamine haihtusid aeglaselt. Ta nägi seda ja ta naeratus taandus ka.

“OK. Ma vastasin su teisele küsimusele. Mis puutub esimesse, sellesse mis käis direktor Cottoni kohta.” Ta vaikis, siis ütles, “Ma tundsin teda, olime sõbralikes suhetes, ja nii ma muidugi küsisin temalt, millest see muutus suhtumises. Ta ei vastanud mulle. Ainult pomises midagi ja ei vastanud mu küsimusele ja mulle jäi mulje, et ta ei kavatsegi vastata. Ta muutus minu lähedal jäigemaks ja soojus, mida tema suhtes tundud olin, kadus. Ta ise muutus ka. Ta ei näidanud end enam koolis iga päev. Jäi enamuse ajast oma kabinetti.”

Ta pöördus Stu poole. Sa tahtsid teada, miks ma ignoreerisin kiusamist, mida ma eile nägin. See on õiglane küsimus ja ma soovin sind kiita julguse eest mis sul oli et minu juurde tulla ja seda küsida. Sulle mu vastus ei meeldi, kuid vastan sulle ikkagi. Asi on selles: personal saab teha ainult neid asju, millele on direktori toetus. Kui nad püüavad omapäi tegutseda, on sellel tagajärjed. Meil on õpetajate liit, mis meid kaitseb, kuid kui me soovime oma töös edukad olla, peame asju tegema niimoodi, nagu direktor soovib, et neid tehakse. Ja mis direktorile siin meeldib, mida ta toetab, on see, et meie võistkonnad mänge võidaksid. See tähendab aga, et teatud lastele lubatakse nende käitumises suurt vabadust. Nii nägin ma, mis Marcusega eile juhtus. Ma oleksin võinud midagi teha. Oleksin võinud poisid kantseleisse viia. Siis oleksin võinud direktor Cottonile rääkida, mida nad tegid ja ära minna.

Kuid vaata, millega see oleks lõppenud. Nende kahega poleks midagi juhtunud. Nad mõlemad on meie jalgpallimeeskonnas eestvedajad. Treener kaebaks nende isale, kui nad mingisuguse karistuse saaksid ja eriti siis, kui nad mängust peaksid eemale jääma. Mõlemad, nii treener kui poiste isa leiaksid nende teole vabanduse, võibolla nimetades seda teismeliste siirde riituseks ja et Marcus peaks natuke tugevamaks muutuma. Võibolla ütlevad nad, et see on talle isegi kasuks. See on muidugi ainult oletus, kuid ma tean, et kui direktor Cotton oleks tegelikult poisse karistanud, oleks nad treenerile rääkinud, see nende isale ja nad oleksid karistusest vabanenud.”

Ta vaikis pead raputades ja kulmu kortsutades. Nägin, et talle ei meeldinud enda maalitud pildist rohkem mõelda, kui meile seda kuulata meeldis.

Ta jätkas. “Nende isa on Boosteri klubi president. See on organisatsioon, mis toob koolile tonnide viisi raha. See raha on ette nähtud ainult spordile kulutamiseks. Meil on uus võimla, uus riietusruum, uus raskejõustiku ruum, kõiksugu uut varustust ja vormirõivad ja kõike seesugust, kui Cal Browner juhtimise enda käte võttis ja suutis neile finantseerimise tagada. Tal on rohkem võimu kui direktor Cottonil, kellest ma kardan, et ta ei taha midagi muuta, isegi kui ta seda võiks. Ma ei tea seda päris kindlasti. Kuid ma ütleksin siiski seda. Cal Browner oli osa muutusest, mis kuus aastat tagasi juhtus. Siis hakkas ta koolile mõju avaldama. Tom ja Frank on ta kaks kõige nooremat poega.

“Cal armastab mõjuvõimu, mis tal on. Meil on hunnik võistkondi, kes tegelikult toimivad praegu hästi. Ujumisvõistkond, tennisemeeskond, jalgpalli meeskond - nad kõik võitsid eelmisel aastal tšempionaadid ja võivad vägagi hästi sel aastal seda korrata. Meile õpetajatele räägitakse pidevalt, et kõik meeskonnaliikmete hinded peavad olema kolmed või paremad, et nad oleksid kõlbulikud oma meeskondadele. Meie kohustuseks on nende treeneritele teatada, kui on näha, et nad langemas allapoole ning kindlustama, et seda ei juhtuks. Meile on öeldud, et see on meie kui personali kohustus; meie peame kindlustama, et neil oleks sellised hinded nagu nad vajavad. Mitte laste kohustus - meie oma.”

Ta hakkas pahaseks saama. Ta tõstis häält. Ta tõusis jälle, läks akna juure, siis tuli tagasi. “Vabandage, poisid,” ütles ta. “See on mind alati pahandanud. Kuid nii need asjad on. Ühele õpetajale sai sellest nii kõrini, et ta hakkas igal kokkusaamisel direktor Cottoniga etteheiteid tegema. Teda siin enam ei ole. Igasugused asjad hakkasid juhtuma. Tema auto langes vandalismi ohvriks. Tehti anonüümne ettekanne halvast käitumisest ühega õpilastest. Temale hakati andma kõikki halbu õpilasi ja häirikuid. Nonde lastega tema tundides, langesid kõik tema produktiivsuse hinnangud, misjärel teda hakati kritiseerima saamatuse pärast. Personali koosolekutel solvas teda jalgpallitreener. Siis ründas teda verbaalselt Cal Browner eraviisilisel kokkusaamisel direktoriga. Cal Browner on profi jalgpalli mänginud. Taon tohutu suur ja ta kasutab hirmutamist relvana. Koos kõigega, mida administratsioon tegi et sundida teda lahkuma ja siis lisades Cal Browneri kõigele muule, hirmutades ta füüsilliselt poolsurnuks ... noh, ta lahkus töölt.”

Hr. Grant vaikis ja tõmbas sügavalt hinge. “Kui te poisid tahate sellele vastu hakata, leiate te end jamast, millega te ei suuda toime tulla. Cal Brownwer ei ole mees, kellele te tahaks vastu hakata. Mida ma ise loodan, on et kui Tom ja Frank siit mõne aasta pärast ära lähevad, kaotab Cal kooli vastu huvi. Heal juhul võib ka jalgpalli treener selleks ajaks läinud olla, leides võibolla töökoha kolledþis, kus palgad on palju paremad. Kuid sinnamaani ei ole mul mingit mõtet lastelt distsipliini nõuda, kui direktor seda ei toeta. Seepärast ma ära pöörasin. Ma ei ole selle üle uhke, kuid niimoodi ma tegin.”

Meil oli palju, mille üle mõelda. Küsisin Stult, kas ta tahab peale kooli raamatukogus kokku saada , et rääkida. Tundus, et seda on palju enam, kui me eeldasime ja võibolla peaksime taganema.

“Mul on parem mõte,” ütles Stu. “Miks mitte minu majja minna? Me saame seda paremini arutada seal, kus meil on enam privaatsust.”

OK, nüüd pidin ma kahest asjast mõtlema: mida me tahtsime teha kiusamise kaotamiseks koolis koos Browneri poistega ja siis olemisest Stuga üksinda tema majas. Arvatavasti tema toas. Temaga üksinda. Ainult meie kahekesi. Üheskoos.

Pean tunnistama, et mul olid tema suhtes tundmused. Ja ma teadsin, et ta gei on. Ma polnud kindel kas´mina olin, kuid võisin päris kindlasti olla. Ma polnud kellegagi kohtunud; olin liiga häbelik. Tõsiasi, et ma vaene olin, mõjutas seda ka; kuid ikkagi olin ma ebakindel, et keda kohtama kutsuda. Keskkoolis oli mul olnud lemmikuid agu kõigil teistel. Kuid nendest rohkem oli olnud poisse kui tüdrukuid. Seks kasvatuse tunnis öeldi, et see on normaalne ja meie seksuaalsus ilmutab end tugevamal määral, kui vanemaks saame.

Mina ikka veel ootasin seda. Või oli see end juba ilmutanud kuid ma polnud seda lihtsalt märganud. Pean silmas, et mul oli tundeid Stu suhtes. Mis tundus nagu armumine. Justkui.

Korjasin oma asjad kapist, seejärel kohtasin teda päeva lõpus kooli ukse juures. Läksime koos tema majja. Ma tundsin pinget ja olin elevil ja segaduses ja, noh, ma rääkisin temaga, kuid Jumal teab, mida ma ütlesin, või kuidas see kõlas. Mu pea oli laiali otsas. Ratsionaalne osa minust ütles, et läheme tema tuppa rääkima sellest, kas vastata väljakutsele, mis meie ees oli, tulema mingile otsusele ja siis lähen ma koju.

Kuid ratsionaalsel osal mu ajust polnud kuigi palju võimalust kontrollida ebareaalset, emotsionaalset, hormoonide poolt kontrollitud poolt. Tundsin end imelikult. Kuidas sain ma normaalselt käituda, kui mu süda toimis nii, nagu oleksin saanud laengu arenaliini ja testosterooni ja kes teab mida veel? Mida lähemale me tema majale jõudsime, seda kiiremini hakkas mu süda lööma, ja hakkasin kerget peapööritust tundma.

Peale ringkäiku majas viis Stu mind oma tuppa. Ta istus voodile ja ütles, et võin tooli võtta. Kui me istusime, ja tema käitus rahulikult ja normaalselt ja mina fantaseerisin ikka veel vaatas ta mulle otsa ja naeratas. Pagan, tal oli armas naeratus.

Stu tuba oli palju kenam kui minu oma. Mul oli voodi ja kummut, laud, tool ja laualamp. Polnud isegi raamaturiiulit; milleks mulle raamaturiiul, kui mul isegi raamatuid ei olnud? Stul oli kõik mida minu kujutluse järgi meie vanustel poistel olema pidi: elektroonika, raamatud, plakatid seintel, vaip põrandal, seda sorti asjad. Ta tuba oli päris suur, kuid ka kogu maja oli suur. Arvata võib et poole suurem kui meie oma. Neil oli isegi bassein maja taga. Ujumis bassein!

“Sa näed imelik välja. On sinuga kõik korras?”

“Muidugi,” ütlesin mina. Välja arvatud, et see kõlas enam nagu piiksatus, kui midagi muud. Ma vihkasin oma häält. See polnud tegelikult üldsegi palju muutunud. Hulk poisse meie klassis rääkis nüüd baritoniga. Mina polnud isegi mitte tenor, rohkem sopran. See, mis praegu kuuldavale oli tulnud, oli veelgi kõrgema tämbriga.

Ta naeris. Kuid ma ei olnud solvunud. Polnud seda sorti naer. Ma ei tea, kuidas ma sellest aru sain, aga ma sain. See oli meeldiv naer. Läksin näost punakeks, mis suurendas mu segadust ja piinlikkust.

Ta vaatas mind ja mulle tundus, nagu oleksin end ära andnud, et ta suudab mu emotsioone lugeda. Järgmine asi, mida ta tegi, ei aidanud ka.

Ta tõusis püsti ja ütles, “Tule siia.”

Tõusin väga ettevaatlikult ning astusin sammu tema poole. Ta pööras end ja ütles, “Istu siia koos minuga,” ja patsutas kohta voodil päitsi lähedal. Justkui automaat, tegin, mida ta ütles, istudes voodile tema ette, jalad ristis nagu lasteaia lastel põrandal istudes. Süda peksis jälle.

Tema istus ka minu vastas voodil, samas asendis kui mina. “Jason, sa näed välja täiesti närviline ja hirmunud ja segaduses ja arvan teadvat mispärast. Sa oled üksinda poisiga, kellest sa tead et ta gei on. Arvatavasti oled sellises olukorras esimest korda ja sa pole kindel, kuidas käituda või mis juhtuma hakkab või võimalik isegi, mida sa tahad et juhtuma hakkaks. Mulle on see olukord tuttav. Asi on selles, et sa meeldid mulle. Ütlesin seda sulle juba, kuid kujutlen, et mõtlesid mind sõprust mainivat. Seda ka, kuid mõtlesin rohkemat kui ainult see. Jälgisin sind kogu keskkooli viimase aasta. Sa oled sellel aastal veelgi kenam ja mulle meeldib sinus kõik, mida ma näen. Kõik su käitumisiseärasused. Kõik su näoilmed. See kuidas sa juukseid silme eest ära heidad.”

Ta lasi pea ja õlad alla sügavaks hingetõmbeks, siis hingas pikalt välja ja ütles, “Vaata, ma ei hakka tegema midagi, mida ma tunnen. Ainult siis, kui sina seda soovid. See sõltub täielikult sinust, seepärast ei pea sa närvis olema. Jah, ma tahan sinuga asju teha, kuid ma ei soovi, et sa kardaksid et ma seda teen. OK?”

Mu süda lõi ikka veel liiga kiiresti. Võibolla selle pärast ma ütlesin nii nagu ma ütlesin. Ma ei tea siiamaani, miks ma seda tegin. Kuid ma ütlesin: “Mis siis kui ma mõtlen, et tahan sind midagi tegevat?” Seda ma ütlesin - ja tundsin, nagu hakkaksin teadvust kaotama.

Mu pilk oli ta näkku suunatud ja nägin sinna naeratust ilmuvat, väga laia naeratust. Ta punastas ka, mis oli hämmastav. Siis sirutas ta käe välja ja pani mu põlvele. Nii segaduses ja elevil ja hirmunud kui ma ka polnud, oli see kõik, mida vaja. Silmapilguga oli mul kõva nagu kivi. Nii kõva, et mu teksad tegid haiget! Ta pidi mu näos midagi näinud olema või oli see mu nihelemisest, kuid ta vaatas allapoole ja järsku sättis oma pükse. Nii et tal oli ka kõva!

Kui tema seda saab minu ees teha, saan saada ka mina ja tegelikult oli mul seda vaja. Nii ma tegin. Ma ei teadnud, kas minus on piisasvalt verd, et kindlustada nii erektsiooni, kui punastamist, kuid punastasin. Sama tegi temagi.

Ta istus tagasi, sinna, kus ta enne oli olnud. “Ma pole kunagi kellegagi midagi teinud. Minu jaoks on see sama uus kui arvatavasti sinu jaoks.”

Noogutasin. “Minuga on sama lugu. Ma ei suuda uskuda, et ma sulle meeldin.”

“Miks mitte? Oled armsa väljanägemisega, tark ja kena. Ma siiski ei teadnud, et sa gei oled. Ma lootsin. Ma polnud sind kunagi näinud tüdrukuid vahtimas, nagu hulga poisse seda teevad. Paaril korral nägin sind poistele pilku heitmas. Nii ma siis lootsin.”

“Ma olen ikka alles veel sellest aru saamas,” ütlesin mina. “Arvan, et märkan poisse enam kui tüdrukuid. Kindlasti vaatasin ms sind. Vaatasin palju. Sina oled see armsa väljanägemisega.”

Ta nihkus kiiresti mulle lähemale, nii et me põlved kokku puutusid. Pilgud olid meil teineteisesse kinnitatud. Ta hingas sügavalt sisse, siis kallutas end ettepoole. Ma teadsin, mida ta teeb ja ilma seda enesele teadvustamata leidsin end sama asja tegemas. Me huuled puutusid kokku ja siis tundsin ma ta käsi oma õlgadel. Asetasin oma käed tema õlgadele ja hoidsime üksteist, kui suudlesime.

Mul polnud mingit ettekujutust, kui eriline see on, suudelda teist poissi ja seejuures poissi, kes mulle meeldis. Ma ei tea, kui kaua me suudlesime, kuid kumbki meist ei paistnud lõpetada tahtvat.

Me tegime rohkem, kui ainult suudlesime. Noh, lõpuks lamas tema minu otsas ja siis mina tema peal, kuid suurem jagu oli see vaid suudlemine. Natuke rullimist ja suudlemine. Ainult natuke nihelemist ja suudlemine. See oli imeline. Me kumbki ei pööranud tähelepanu sellele, mis allpool toimus, isegi ei hõõrunud endid üksteise vastu, kuid me mõlemad tundsime teineteise kõvadust endi vastu surumas, ja teades, et teine on samamoodi erutatud, suurendas erutust, mis meid mõlemat neelas.

Lõpuks me peatusime. Mingil hetkel tuleb peatuda. Tuleb. Kuid tundsin end teise poisina, kui me peatusime. Tundus, nagu teaksin sellest maailmast rohkem kui enne. Ja tundsin ka end enam selle osana kui varem. Tundsin et mind on heaks kiidetud. Vaesus polnud midagi, mis mul teiste poistega ühendanud oleks. Ma polnud ainult vaene – ma mõtlesin liiga palju poistest. Seal voodis lamades, peale seda, mis juhtunud oli, olid nood mõtted läinud. Oli keegi, kelle ma meeldisin – minu jaoks! Ta oli populaarne poiss, populaarne kõigi jaoks. Ja mina meeldisin talle. Hoolimata, milline koorem mul kanda oli, meeldisin ma talle. Ma ei olnud enam vaene poiss või nohik. Ma olin poiss, kellel meeldis Stu ja ma meeldisin Stule.

Lamasin seal, väsinuna, kuid valmis hüppama üle kõrgete majade. Tõmbasin sügavalt hinge, siis veel korra. Pöörasin ennast, et teda vaadata, kus ta lamas minu kõrval rahuloleva naeratusega näol.

“Meil on tarvis meie plaanist rääkida, mida me kavatseme teha,” lõõtsutasin mina. Püüdsin ikka veel kopsudesse piisavalt õhku saada.

Stu mõtles selle üle vaikides. Siis vaatas mulle otsa. “Tahan jätkata,” ütles ta veendumusega, jättes mind hetkeks öeldu kahemõttelisusega segadusse. Kuid siis teegi ta asja selgeks. Ta väänles istuvasse asendisse; olin selili ega tahtnud end püsti ajada. “Minu arvates on see tähtis, mida me teeme. Ja ma vihkan noid Browneri poisse. Nad teevad nii paljude laste elud viletsaks. Kui kooli juhtkond oma tööd ei tee, peab keegi seda tegema.”

“Kuid see, mida hr. Grant ütles. Kas sa ei karda?”

“Võibolla veidikene.” Ta mõtles hetke, siis aga möönis, ”Me peame ainult ettevaatlikud olema, laskmata kellelgi aru saada, mida me teeme. Noh, ma arvan, et peame teiste lastega rääkima, nendega, keda kutid kiusanud on. Peame neid küsitlema, et su märkmikku laskemoona saada. Peame neil laskma vanduda, et nad suu peaksid, kuid see ei tohiks raske olla, kui nad teavad, mida me teeme. Nad tahavad, et meil edu oleks. Nad ei taha meid ära anda, et näha, kuidas me haiget saame. Nad kõik soovivad, läheksime tagasi Brownerite kallale.”

“Nii et sa tahad Browneritele keskenduda?”

“Noh ... tegelikult polnud ma seda siiamaani otsustanud. Niipalju kui ma ka ei tahaks kiusamist kogunisti kaotada, ei tea ma, kui palju me kaks seda suudame. Kuid Browneritest saame me oma jõududega jagu. Kui meil on küllaldaselt tõendus materjali, peab direktor Cotton tegutsema. Me ei jäta talle mingit taganemisruumi. Ta peab. Võibolla on sellel mõju kiusamisele tervikuna, võibolla mitte, kuid kui suudame Brownerid peatada, peab seda tunda olema. Nemad on kiusajate seltskonnas kõige hullemad.

“Kuid hr. Browner?”

“Tema võib perse minna.”

Ohoo! Mina polnud nii vapper nagu Stu. Kuid kui tema seda teha tahtis, siis nüüd, selle uue tundega temast – ja võibolla oli see osa üle-kõrgete-majade-hüppamise tundest, mis minus nüüd hõõgus - lähen ma taga kaasa. Tahtsin, et tema võiks minu üle sama moodi uhkust tunda, kui mina tema üle. Ja mulle läks see asi korda samuti kui temale.

Nii et plaan oli nüüd muutunud. Rääkisime sellest lõuna ajal. Me sõime nüüd igal päeval kohvikus Suga koos. Mina ei söönud enam üksinda kodust kaasavõetud toitu. Ma sõin ikka veel kaasavõetud toitu, kuid mul oli partner. Kui imeline see tundus ja kuidas see minu egole ja enesehinnangule kaasa aitas.

Rääkisime oma plaanist. Enne olime otsustanud minna kallale personalile ja eriti direktor Cottonile, kuna nad polnud kiusamist koolis välja juurinud. Nüüd olime otsustanud keskenduda Browneritele. Sellel oli mõtet. Meil ei olnud mingit mõjuvõimu oma direktori üle ja kuidas oleks võinud kaks esimese aasta gümnasisti, hambutut gümnasisti sealjuures, minna ja raputada kooli direktori puuri?

Ta oleks igast sellisest katsest vabanenud nagu elevant ussikest lömastades - sellele võibolla mõtlemata, kuid põhjalikult ja osavõtmatult.

Kuid Browneri poiste kallale minek seaks meid vastamisi Cal Browneriga, direktor Cottoniga ja võibolla ka jalgpallitreeneri Mel Stylega. Me polnud kindlad treeneri osas, kuid teised kaks tundusid kindlad vastased olevat. Et direktor Cottonit tegutsema panna, pidime hankima piisavalt väga tugevat kinnitust sellele, et Browneri poisid kiusajad olid ja et nad aktiivselt teiste õpilaste kiusamisega tegelesid. Ja kui ta ei tegutse, siis on meil küllaldaselt laskemoona, et seda ehk kooli nõukogus tema vastu kasutada. See oli ikka veel tulevik ja praegu pidime keskenduma oma osale ülesandes: nende kahe poisi kohta informatsiooni kogumisele ja kontrollimisele.

Otsustasime jälgida Franki ja Tomi nii palju kui võimalik. Enamjagu sai seda teha koridorides ja kohvikus, kuna nad käisid vanemas klassis ja meil polnud ühiseid tunde.

See oli kergem, kui oleks võinud olla, kuna nad olid märgatavad igal pool, kus nad viibisid. Mõlemad olid suured, mis tegi neist head jalgpali mängijad ja mõlemad olid lärmakad, nii oli neid koridoris kuulda juba enne, kui me neid veel näinud olime. Nad arvasid endid kooli kuningad olevat, puutumatud ja nad kuulutasid oma staatust lollusi tehes ja endale tähelepanu tõmmates. Nägin neid mitmel korral koridorides ja Stu ütles mulle, et ka tema oli neid näinud.

Märkasin, et olen ainuke, kes võis koridorides lapsi jälgida ilma et keegi seda märganud oleks. Ma olin mittemärgatav. See võimaldas mul teisi jälgida, nende kehakeelt näha, nende käitumist jälgida kui nad nägid mõnda Browneri poistest lähenemas. Hämmastav, kui palju ainult reaktsioonid räägivad.

Läksin matemaatika tunni klassi, kui nägin Tom Brownerit ühe tüdrukuga. Tüdruk oli oma kapi juures ja Tom kõrgus ähvardavalt tema kohal. Nägin, kuidas tüdruk Tomist eemale tõmbus, nägin kuidas too tal käsivarrest haaras, nägin kuidas tüdruk end lahti tõmmata püüdis, nägin kui Tom ma haaret tugevdas ja kuulsin, kui tüdruk karjatas. See sundis Tomi teda lahti laskma. Kuid ta seisis tüdrukule küllalt lähedal, nii et tollel polnud mingit võimalust pääsemiseks. Tom rääkis tüdrukule midagi, kuid too ei vaadanud tema poole ega vastanud. Seejärel, kui ta oli võtnud kapist, mida ta tahtis, pani ta kapiukse kinni, seisis ta näoga kappide poole, selg Tomi poole ega liigutanud end. Tom rääkis edasi, siis haaras tüdrukul õlast. Tüdruk väänas end eemale ja karjus. Tom pöördus ja hakkas ära minema, kuna teised lapsed koridoris vaatasid nende poole. Siis nägin, kuidas tüdruk teda tagasi kutsus. Tom tuli tagasi ja tüdruk ütles talle midagi. Kogu tüdruku hoiak oli teistsugune, ta seisis sirgelt ja vaatas Tomile näkku. Mida tüdruk talle ka ei öelnud, astus Tom sammu tagasi, pöördus ümber ja läks kiiresti ära.

Mul polnud aimugi, mis seal toimus, kuid sain aru, et tüdruk on järgmine isik, keda intervjueerima peaksime.

Minu tööks oli kirjutamine. Stu oli meil küsija rollis. Seepärast rääkisin ma talle, mida ma näinud olin. Ta ütles, et läheb kohvikus tüdruku juurde ja uurib, kas too on valmis meiega rääkima ja kui on, siis lepib kokku aja ja koha.

“Aa, ma arvan et see ei sobi.”

“Miks mitte?”

“Sest see on liiga avalik. Kõik koolilapsed näevad, kui me temaga räägime. See võib arvatavasti Tomini jõuda, kui ta on huvitatud tüdrukust ja sellest, mida ta teeb. Minu arvates peaksime tegema kõik võimaliku, et seda vältida.”

“Teen kummarduse su ülimuslikule strateegilisele mõtlemisele.” Ta naeratas. “Kuidas peaksime seda siis tegema?”

“Peame tabama hetke, kui ta üksinda on. Kui ta meid aidata soovib, siis võime mingi privaatse koha leida. Esimene kokkusaamine on võtmetähtsusega. Las ma mõtlen selle üle.”

Seda ma siis tegin. Ja päeva lõpuks oli mul olemas plaan. See ei meeldinud mulle eriti, sest viis mind mu mugavustsoonist välja, kuid oli mõistlikum, kui mina talle läheneksin. Sellest, mida ma kapi juures näinud olin, jättis ta mulje kergesti hirmutatavast isikust ja isegi suhtlemisvalmis Stu võis teda kivistuma panna. Polnud võimalik, et keegi mind hirmuäratavaks oleks võinud pidada.

Seepärast otsustasin ise tegutseda. Ilma Stu osavõtuta. Kui asi metsa peaks minema, ei soovinud, et tema minu rumaluse pärast kannatama peaks.

Ootasin teda peale kooli. Teadsin, kus ta kapp oli ja ootasin selle lähedal. Silmapaistmatu nagu alati. Kui ta mõned raamatud ära pani ja teised välja võttis, need oma seljakotti pani ja välja suundus, lasin tal ees minna, tegin kindlaks, et ümberringi poleks märkigi Tom Brownerist ja järgnesin talle.

Enamus lapsi sõitis bussiga, või võeti neid autode peale, või kui nad lähedal elasid, siis läksid nad jala. Lootsin et ta on üks jala minejatest ja et ta läheb üksinda. Mul oli mõlemas osas õnne. Noh, ehk jala mineku osas, ‘üksinda’ osas arvasin et see võiks nii olla. Arvasin, et kui tal Tomiga mingit pistmist on, ja teised lapsed seda märganud olid siis ei soovinud nad temaga enam tegemist teha. Mida vähem oli põhjust, et kumbki Browneritest sind märkaks, seda parem sulle. See käis samavõrra nii poiste kui tüdrukute kohta.

Lühikest maad läksid nad koos sõbrannaga, siis jätkas ta üksinda. Hakkasin talle järele võtma. Ehk saan temaga rääkida. Ehk on mul selleks piisavalt julgust. Ainult öelda, et Stu tahaks temaga rääkida. Ehk ma suudan seda.

Olin tast ainult pool kvartalit maas, lootes talle järele jõuda enne kui ta oma majani jõuab. Nii kaugel koolist polnud teisi lapsi ümberringi, ainult mina ja Teri. Siis aga peatus tema kõrval auto ja reisija poolelt väljus Tom Browner. Ta astus Teri ette.

Ma jäin seisma. Ma ei soovinud mingil juhul siin toimuvas osaleda. Kummardusin oma kingnööri siduma, keerates külje Teri ja Tomi poole. Silmanurgast ma siiski nägin neid.

Teri näis kivistuvat. Tom rääkis. Ta sirutas käe, et teda puutuda ja järsku Teri elustus ja lõi käe eemale. Siis aga minu ülimaks üllatuseks sirutas mõlemad käed vastu Tomi rinda ja tõukas.

Tom oli temast oma 30 kilo raskem, kuid Teri lõi ta tasakaalust välja; ta oleks peaaegu selili kukkunud ja Teri jooksis minu suunas minema. Tom karjus midagi talle, kuid ei hakanud taga ajama. Ta läks autosse tagasi, teisele poole, kui Teri jooksis. Auto sõitis kummide vingudes minema, ümber pööramata, et Terit jälitada.

Ta peatus ja pöördus, siis aga seisis, vaadates, kuidas auto eemaldus. Ta polnud minust kaugel. Ajasin end sirgu ja lähenesin talle väga ettevaatlikult.

“Teri?” Ütlesin ma tasa.

Ta võpatas natuke üllatusest. Olen kindel, et ta polnud mind seal märganud. Ta pöördus ja vaatas mulle otsa. Ta näost ei paistnud mingit äratundmist.

“On sinuga kõik korras?”

Ta kortsutas segaduses otsaesist ja ei vastanud midagi. Tundsin, et kui ma ei räägi, kaotan ma ta, samuti läheb kaduma sobiv hetk.

“Sa ei tunne mind. Olen Jason McCaffrey. Olen sind koolis näinud. Nägin ennem sind su kapi juures ja nägin, mis juhtus, kui Tom Browner su kapi juurde tuli. Nägin ka, mis just nüüd juhtus. Tahan sulle midagi rääkida, midagi väga privaatset. Kuid esiteks pean sult midagi küsima. Kas ma võin, noh kas mina ja mu sõber võime sinuga Tomist rääkida - ilma et sa temale seda ütleksid? Kui sa seda teeksid, siis Tom peksaks meid, nii minu kui mu sõbra vaeseomaks. Ma kardan Tomi ja noh, kas ma võin? Rääkida sinuga, ilma et tema teaks? Saad sa sellest temale mitte rääkida?”

Nüüd näis ta tõsiselt segaduses olevat. Teadsin, et oleks pidanud laskma Stul temaga rääkida. Ma teadsin palju selliseid sõnu, mida teised minuvanused lapsed ei teadnud, kuid Stu oskas teistega rääkides palju paemini sõnu seada kui mina.

“Vabanda mind. Ma keeran kõik nässu. Kuid me peame sinuga rääkima. Me püüame -” Sundisin end vaikima. Mis siis, kui Tom talle meeldis ja neil oli ainult väike armunute vaheline tüli ja homme on nad jälle sõbrad, võibolla lähevad koos kuhugi?”

Ta vaatas mind ja nägin justkui naeratust ta huultele ilmuvat ja siis laienevat kuni ta silmadeni. “Sa oled häbelik, eks ole?” küsis ta.

Punastasin. Jumal, kuidas ma seda vihkasin. Ma vihkasin iseennast. Mika olin ma selline nagu ma olin? Miks ei võinud ma olla rohkem selline nagu Stu ja peaaegu iga teine poiss koolis? Arvatavasti kogu maailmas!

“Millest sa tahtsid mulle rääkida?”

Vaatasin talle otsa. Ta vaatas tagasi ja paistis väga normaalne olevat. Kogusin kogu oma julguse kokku. “See on Tomist, kuid ta ei tohi sellest midagi teada.”

“Ma ei ütle talle midagi. Ma vihkan teda. Ära muretse selle pärast.”

“Hea! Ma pean silmas, noh, aa, vaata. Me kogume koos sõbraga infot. Ta peaks siin olema. Tema on see kes räägib. Seda oskab ta hästi. Sulle hakkab ta meeldima. Aa, me peame eraviisiliselt kohtuma. Ma ei tea, kus. Võibolla raamatukogus?”

“Kuidas minu maja sobiks? See on siin tänavas. Olin peaaegu kodus, kui see koerapoeg mind kinni pidas. Me võime seal rääkida.”

“See oleks täiuslik! Pean siiski Stule helistama. Tema on mu sõber. Ta peab siin koos minuga olema.”

“OK. Helista talle.”

Punastasin jälle. Pagan! “Mul pole mobiili. Ma tean siiski tema numbrit. Võibolla saame talle sinu majast helistada?”

Ta naeris. “Meil pole enam lauatelefoni. Milleks selle eest maksta, kui kõigil mobiilid on? Helista sellega.” Ta ulatas mulle oma mobiiltelefoni.

Ma oskasin seda kasutada. Inimesed olid mulle varem mulle enda omi laenanud ja näidanud, kuidas need töötasid. Valisin Stu numbri. Ta ütles, et on kohe kohal, kuid see tähendas 10-minutilist ootamist. Nii kaua kulub tal aega et jalgrattaga Teri maja juurde sõita.

Kui Stu saabus, viis Teri meid oma magamistuppa. Ma polnud kunagi varem teismelise tüdruku magamistoas olnud. Noh, tõtt öelda, polnud ma ka väga paljude poiste magamistubades ka olnud, kuna ei kutsunud poisse oma koju ega magamistuppa. Olin olnud Stu omas, nii et see oli mulle tegelikult millega võrrelda.

Tal ei olnud postreid seintel, mis olid kaetud mahedates toonides tapeediga. See oli rahulik ja mitte agressiivne, erinev eredatest sinistest seintest Stu toas mis olid kaetud karjuvate plakatitega bändidest, milledest ma kunagi midagi kuulnud polnud.

Tal oli arvuti, kuid ma ei näinud ta raamaturiiulitel ühtegi arvutimängu. Ainult raamatud, enamuses autoritelt, kelledest ma midagi ei teadnud. Ta tuba oli enam korrast ära kui minu oma. Ma hoidsin oma toa korras. Tema omas olid riided ja koolitööd ja muu kraam ümberringi kuhjatud. Ta ei paistnud piinlikkust tundvat, kui me sisse astusime. Võibolla oli see tuba selline, nagu teismeliste tüdrukute toad kõik on.

Ta pühkis ülestegemata voodilt asjad maha, tõmbas katte peale ja viipas meile, et istuksime. Teda ei häirinud rinnahoidja, mis rippus voodiotsal täiesti nähtaval. Ma arvan, et oleksin surnud, kui tüdruk minu magamistoas oleks ja näeks niimoodi minu aluspesu välja panduna.

Teri oli meie klassis, kaks aastat Tom Brownerist maas. Mõned vanemad poisid käisid meelega mõnede nooremate tüdrukutega. Mõned noorematest tüdrukutest olid nende tähelepanust meelitatud, neile meeldis kuulsus, mida see neile andis ja nad vastasid nendele lähenemiskatsetele. Ma arvasin, et Teri võis olla üks nendest. Kohe saan ma teada, kas mu kahtlus tõele vastab, juhul kui suudame teda rääkima panna.

See oli Stu töö. Nagu ma enne tõdesin, oli ta selles väga hea. “Jason ütles mulle, te sa soovid meiega rääkida.”

“Midagi Tomist,” ütles ta, visates kiire pilgu minule. “Miks te temast midagi teada tahate?”

“See peab jääma väga, väga privaatseks nii sinu kui ka meie pärast.” Stu kallutas end ettepoole, arvatavasti soovides lisada vestlusele intiimsust. “Kui ta sellest teada saab, oleme me kõik hädas. Ma loodan, et sa sellest kellelegi ei räägi, isegi mitte oma sõpradele. OK?”

Ta istus oma arvuti toolil, mille ta oli voodile lähemale nihutanud. Mul oli võimalus teda vaadelda, kui ta Stule keskendunud oli. Mul oli väga harva võimalus omavanust tüdrukut väga lähedalt uurida. Mis siis, kui ta märkab, et teda vahin ja sellele pahasti reageerib? Mis siis saab? Nii ei riskeerinud ma kunagi. Nüüd võisin ma ühte nendest vahtida. Ta oli kena. Väga kena. Võisin aru saada, miks Tom temast huvitatud oli. Ja kuigi ma seda praegu ei näinud, teadsin ma sellest, mis ma koolis näinud olin, et tal oli ka selline ülemeelik iseloom. Ma polnud seda näinud, kui Tom tema lähedal oli. Mulle oleks ta meeldinud, kui mitte arvestada, et temaga koos olemine oleks mulle piinlikkust valmistanud. Ta oli tüdruk, kes oleks öelnud selliseid asju, mis mind häirinud oleksid, pannud mind punastama nagu küpse tomati. Teda siiski mitte. Tema põhjustas piinlikkust, kuid ise sellest osa ei võtnud.

Ta oli sedasorti tüdruk, kes jättis oma rinnahoidja nii, et poiss seda näha ja sellest mõelda võis. Leidsin, et see on pöörane ja kadestasin teda tema enesekindluse pärast. Jah, mulle oleks ta meeldinud isegi, kui ta mind oleks kohutavat piinlikkust tundma pannud. Mida ta oleks kindlasti teinud.

“Ma arvatavasti tean, milline ta olla võib, milline ta on, paremini isegi kui teie kutid. Ma ei ütle kellegi, mis siin toimus. Kuigi ma ikka veel ei tea, mis see on. Mida te tahate et ma ütleks?”

Stu noogutas. “Ma räägin sulle. Meile ei meeldi kiusamine, mis koolis toimub.”

Ta jätkas, rääkides mida me olime otsustanud teha ja kuidas me Tom Brownerile keskendusime selle pärast, mida olime näinud teda ja ta venda Marcus Gainerile tegevat. Ta mainis, et olime rääkinud õpetajaga kiusamisest ja et me intervjueerisime inimesi, kes olid mõlemat Brownerit näinud inimesi kiusamas ja kirjutasime nende jutu üles.

“See toob meid sinu juurde. Jason nägi midagi mis täna su kapi juures toimus, mis pani teda mõtlema, et sa võiksid meile midagi rääkida, mida saame tema vastu kasutada.

“Jason ütles, et sinu kehakeelest nägi ta, et sul on Tomiga probleem. Me sooviksime sellest kuulda kui sa sellest rääkida suudad.”

Teri nägi väga tõsine välja. Ta tõusis ja pööras meile selja. Ta mõtles enam kui minuti ja siis nägin ma, kuidas ta õlad longu vajusid. Ta istus tagasi toolile, vaatas meile mõlemale otsa ja siis küsis Stult, “Te olete mõlemad esimese aasta gümnasistid, eks ole? Seda te mulle ütlesite.”

Stu ütles jah; mina noogutasin.

Ta tõmbas näo viltu. “Võin teile rääkida, kuid see on enam kui piinlik. Kuid siiski, kui see Tomile häda kaela toob...” Ta raputas pead. “Noh, see on ainuke põhjus, miks ma seda teen. See on äärmiselt isiklik ja teie võite mõelda, et ma...” Ta vaikis. Ma ei arvanud, et suudaksime tast rohkem välja pigistada. Ta oli häiritud ja mul oli temast kahju. Ma olin juba püsti tõusmas, kui Stu käe välja sirutas ja talle õlale pani.

“Hei, Teri? Me ei mõtle sinust halvasti. Me oleme sinuga ühevanused. Me oleme poisid, mitte tüdrukud, ja nii võivad meie tunded erinevad olla, kuid teame et meil kõigil on nad olemas. Me mõistame piinlikkust. Me saame aru, et asjad juhtuvad. Kui sul oli Tomiga tegemist, siis pean ma mõtlema, et seal võis olla seksi. Me oleme seks kasvatuse tunnis käinud nagu sinagi. Me teame, mida poisid ja tüdrukud koos teevad. Ma arvan, kuna sa ütlesid Jasonile, et sa Tomi vihkad, tähendas see, et mida iganes ka ei juhtunud, siis sulle see ei meeldinud. Ja tundes Tomi, kasutas ta arvatavasti hirmutamist või isegi jõudu. Ma oletan, et oled temast kaks aastat noorem. Kumbki meist ei hakka sulle midagi pahaks panema. Me püüame teda peatada. Tundub, et sa saad meid väga palju aidata. Ja vaata, mõtle sellele: võibolla aitad sa samuti tervet hulka teisi tüdrukuid koolis. Palun?”

Nagu ma ütlesin, oskas Stu seda hästi. Nüüd oli ta kaastunne ise. Ma imetlesin teda. Ta oli kirjeldamatult hea. Tema muretsemine ei olnud teeseldud ka. Ta tundis Teri suhtes kaastunnet, mida ta välja näitas. Ma nägin ja tundsin seda, nagu Terigi.

“See saab mulle raske olema,” ütles ta ja näis end kokku võtvat. “Kuid võibolla tunnen end paremini, kui leian vaprust kellelegi rääkida. Võibolla vähendab see seda, mida ma praegu tunnen.”

Hakkasin rääkima. “Kas poleks kergem, kui sa ainult Stule räägiksid? Ma võin välja minna. Võibolla on nii kergem.”

Ta saatis mulle kahvatu naeratuse. “Sina oled see, kes peab kõik kirja panema, kas pole?”

Noogutasin end rumalana tundes.

“Hea küll siis. Jää siia ja ma katsun sellest läbi saada. Ma ei tea, miks, kuid mulle on mugavam, kui te mõlemad siin olete. Ma pole sellest kellelegi rääkinud, isegi oma vanematele mitte – ja ma pole kindal, kas ma seda suudan, kuid arvan, et kui ma sellest räägin, viimase kui üksikasja, siis võibolla teeb see mulle kergemaks koos sellega elamise. Loodan saada korda enamat, kui see suur mittejuhitav asi. Seda ma loodan. Kuid palun … palun … tahan et ma teile meeldiksin, et te ei hakkaks minust kohutavaid asju mõtlema.”

“Me ei hakka.” Ütlesin kindlalt. “Kui sa hakkad seks asjadest rääkima, siis me imetleme su vaprust. Me ei tunne muud kui uhkust sinu üle, et suudad rääkida asjadest, millest ma tean, et ei suudaks midagi öelda.”

Siis ma vaikisin, tõsiselt talle kaasa tundes, siis aga küsisin, “Kas see võtab aega?” Siis kiirustasin edasi, tahtmata näida tundetu või pealetükkiv. “Ma mõtlen, selle asemel et püüda kõike üles kirjutada, võibolla saan ma selle salvestada. Siis võin selle oma märkmiku jaoks maha kirjutada ja mul on see sinu sõnadega. On see OK?”

Ta mõtles mõne hetke, siis vaatas mulle tungivalt otsa. “See on OK, kuid mulle tundub, et see on kuidagi on parem kirja panduna, kui mu häälena säilitatuna. Kas sa kustutad selle pärast ära?”

“Ma teen veel paremini,” ütles Stu. “Toon oma telefoni ja lasen sul selle ära kustutada.”

“OK, siis,” ütles ta. Ta ei naeratanud. Näis, nagu võtaks ta end kokku.

Stu võttis oma telefoni välja ja sättis selle salvestama. “Kui sa valmis oled, vajuta siia,” ütles ta. “Ja kuna sina seda salvestad, ei pea me isegi siin olema, kui see sinu jaoks kergem on.”

“Ei, vajan et keegi kuuleks, kui ma seda räägin. See on asja osa. Ma pean nägema, kuidas te reageerite. Loodan, et aitan teid asjas, mida te teha püüate; ma tean, et aitate mind ainult mu juttu kuulates, siis aga võite ehk olla mu sõbrad ka peale seda.”

“Võime seda garanteerida,” ütles Stu ja mina noogutasin, siis aga tegin midagi täiesti minule mitte omast. Sirutasin käe ja puudutasin ta käsivart. Ta naeratas.

“OK,” ütles ta ja ta alustas. Ta rääkis pikka aega. Imetlesin ta vaprust. Mina poleks nii suutnud rääkida, kui tema seda tegi. Vaprust olla tähelepanu keskmes, olla jälgitav, olla hinnatav. Ma ei teadnud veel midagi. Siis ei teadnud ma veel midagi.

Panin kõik kirja, mida ta ütles. Hiljem läksin koos Stuga tema majja; me vaatasime, kui ta salvestise kustutas. Naljakas, kuid pärast seda ei söönud me ainult Stuga kahekesi koos lõunat. Nüüd olime kolmekesi. Ta istus meie lauas iga päev.

Olin märkmikku täiendanud sellega, mis meil siiamaani oli õnnestunud koguda. See sisaldas mida me olime näinud Marcusele juhtuvat, meie vestlust hr. Grantiga ja meie vestlust Teriga ja tema tunnistust. Seda oli kindlasti piisavalt, et laineid tekitada. Piisavalt, et mõlemale Brownerile häda kaela tuua. Kui palju, seda ma ei teadnud. Kui palju häda see meile Stuga toob? Teine tundmatu suurus. Mida me peaksime märkmikuga tegema?

Liiga palju vastuseta küsimusi. Meil polnud küllaldaselt kogemusi asjades, mis olid enam täiskasvanulikumad, kui meie olime ja millede järelmid meile kõvasti ülejõukäivad olid. ‘Väljaspool meie hinnaskaalat’ midagi, mida ma telekast kuulnud olin, sobis siia hästi.

Otsustasime kaasata oma vanemad. Kuna asi oli nüüd suurem kui meie, vajasime vanemlikku juhtimist. Vajasime nende toetust ja abi.

Tegin märkmikust koopiad, viis tükki, üks igale vanemale ja üks Stule. Siis rääkisin Stuga läbi ja me jõudime üksmeelele selles, mida ma mõtlesin olevat kõige parem tee asja ajamiseks ta rääkis oma vanematega ja järgmisel laupäeval läksime koos minu vanematega Stu poole lõunale; mu õde Angie oli oma sõbranna pool. Meie Stuga leidsime, et vajame selleks privaatsust ja seetõttu otsustasime, et restorani minek poleks kõige parem mõte. Mul oli piinlik Stud või tema vanemaid enda poole kutsuda. Nii otsustasime et Stu kodu on parim selleks, mida me teha tahtsime, kuigi mu isa transportimine oli raske.

Isal oli motoriseeritud ratastool juhtpaneeliga paremas käetoes. Ta oli päris osav sellega manööverdama. Probleem oli ehitistega, mis polnud ehitatud ratastooli silmas pidades. Õnneks mahtus ta läbi Stu maja ukse. Ma teadsin seda; olin selle ära mõõtnud. Samuti olid Stu majas kõik toad ühel tasemel. Seal sai ta ilusasti ringi liikuda.

Kohtasin Stu vanemaid ja nägin, miks ta oli selline nagu oli: lahke, lahe, seltskondlik ja heatahtlik. See iseloomustas ka tema vanemaid. Nad sobisid minu vanematega. Nad ei muretsenud tema pärast, mis oli hea. Ta ei sallinud inimesi, kes seda tegid ja kohtlesid teda nagu oleks ta laps. Mõned inimesed, nähes kedagi ratastoolis, kalduvad seda tegema. Vihastasid teda põhjalikult välja. Mu isa on taibukas. Temaga beebi moodi rääkimine oli talle solvav.

Pr. Fong oli meile väga kena lõuasöögi valmistanud, pajaroa rikkaliku salatiga. Minu vanematele nad serveerisid aperitiivi, midagi millel nimeks Peach Bellinis. Meil Stuga olid kokad. Ma tahtsin maitsta, mida täiskasvanud jõid. Stu pilgutas mulle silma. Võibolla saame seda pärastpoole natuke maitsta.

Joogid ja Fongide seltskondlikkus lõdvendasid asju ja meil oli väga meeldiv lõunasöök. Seejärel liikusime elutuppa ja Stu teatas, et mul on midagi öelda. Pagan teda võtaks! Tema oli meie hääl! Mina olin tema jutu järgi ajud kardina taga. Miks siis panna mind rääkima?

(Hiljem küsisin talt, et miks mina. Tema oli meie kõnemees. Ta ütles, et võin igas osas sama hästi rääkida kui tema, kuid mul puudub praktika ja enesekindlus ja et ainuke võimalus sellest üle saada on harjutamine. Nii kavatses ta mind rääkima panna! Pagan teda võtaks!)

Kuid mul polnud mingit valikut; ta ainult vaatas mulle otsa ja hoidis suu kinni. Rääkisin täiskasvanutele meie missioonist: vabastada kool kiusamisest. Ma kokutasin ja ee-tasin ja puterdasin – noh oma mõttes; tegelikult ei teinud ma seda rääkides nii palju; see ainult tundus niimoodi – ja ma punastasin, kuid sain sellega valmis ja ei kasutanud isegi kuigi palju suuri sõnu. Kui valmis sain, jagasin laiali päeviku koopiad.

“Teid see šokeerib. Kuid te näete ka, miks me vajame täiskasvanute nõuannet ja tuge. Meil on vaja teada, mida te arvate, mida me selle asjaga mis meil on, tegema peame. See on kõik märkmikus kirjas.”

Nad kõik lugesid oma koopiaid. Nad kõik vaatasid lugemise ajal Stule ja minule otsa ja siis jälle, kui nad valmis said. Siis nad rääkisid. Olin tõsiselt rõõmus, et asja neile üle olime andnud. Nad rääkisid, pildudes arvamusi ja ettepanekuid. See lasi mul end tunda päris täiskasvanuna, kuna meie Stuga osalesime vestluses tegelikult võrdsete liikmetena.

Jõudsime kõik otsusele, millist kurssi võtta. Ja siis, kuna me ei teadnud, millised rattad olid pöörlemas, millest me teadlikud polnud, ei lõpetanud me sellega, mida olime otsustanud. Kuid olin ikkagi rõõmus selle et tegime seda, mida olime teinud. Isegi kui sündmused ei toimunud täpselt nii, nagu me planeerinud olime.

Meie panime palli veerema. Ja ta oli veerenud sinna, kuhu me ei oodanud teda veeravat.

Kuid see polnud ainuke asi, mis sellel pärastlõunal juhtus. Kui koosolek märkmiku üle läbi oli ja meie vanemad näisid end väga mugavalt tundvat – nii või teisiti olid nad Bellinide teise ringi juurde asunud - tõmbas Stu mind kõrvale, kööki.

“Ma tahan neile meist rääkida.”

“Mida! Mida tahad sa neile rääkida?” olin kohkunud ja šokis.

“Tahan neile öelda, et oleme geid ja oleme koos.”

“Mis häda sul on seda teha?”

“Sest see on tõsi ja meie perekonna pole saladusi. Isegi mitte piinlikke. Vaata, nad kuulsid just praegu palju juttu seksist. Nad teavad, et suudame sellega toime tulla, et see pole midagi, mille eest nad meid kaitsma peaksid, kui see neile peaks pähe tulema. Nüüd nad teavad, et seks pole midagi, mida peaks meie vanuste laste eest peitma. Nad teavad, et meie vanused lapsed seksivad. Nad teavad, et see pole mingi tabu.

“siis nad teavad, et me geid oleme. Ma tahan, et nad seda teaksid. See on üks põhjusi, miks me nii lähedased oleme: meie jagatud seksuaalsus. Ja mõtle sellele, sa käid siin nüüd hästi palju ja ma tahan seda jätkata, mida me juba teinud oleme, on parem, kui see avalik on. Kui nad tahavad reegleid kehtestada, siis noh las teevad. Avalikult. Nagu meie.”

“Aga, aga …" Ohoo! Ma polnud kunagi mõelnud ma vanematele rääkimisest. “Mida su vanemad ütlevad? Kas nad pahandavad?”

“Ma arvan, et nad on sellega OK. Päris kindlalt. Nad võivad isegi kahtlustada. Kui ma sain neid niikaugele, et teid lõunale kutsusid, vaatas mind mu ema küsiva pilguga ja küsis mult sinu kohta. Ma võisin natuke liiga entusiastlik olla sind kirjeldades. Siis aga, kui ta sinuga kohtus, ta naeratas mulle ja noogutas.”

“Aa, ma ei tea, mida öelda.” See oli täpselt see, mida ma tundsin.”

“Kas sinu vanemad saavad pahaseks? Sinu peale?”

“Ma ei tea. Võibolla saavad. Võibolla mitte. Ma tean, et neil ole geide suhtes eelarvamusi. Kuid nende oma laps?”

“Neil on ikkagi su õde lapselaste jaoks ja igal juhul ei taha nad su elu sinu eest elada, eks ole?”

“Ei nad pole üldsegi sellised. Nad on väga toetavad. Neile ei meeldi, et mul sõpru pole.”

“Kas sa ei peaks seda nende eest varjama. Ma mõtlen, sa oled see kes sa oled. Ega sa ometi selle pärast häbi ei tunne? Enda päradst? Minu pärast.”

“Ei! Üldsegi mitte.”

“Siis mida?”

Siis me rääkisime neile. Tal oli õigus. Fongid polnud üllatunud. Minu rahvas oli … väga üllatunud. Kuid nad ei olnud pahased. Nad mõlemad kallistasid mind. Hakkasin jälle hingama. Üks elutakistus jälle edukalt ületatud.

Meie plaan oli et minu ja Stu isa paluvad kokkusaamist direktor Cottoniga. See oleks olnud privaatne kohtumine kus nad annavad talle üle märkmiku koopia ja arutavad selle tagajärgede üle. Meie jääksime sellest täielikult eemale, vähemasti algstaadiumis.

Selline oli meie kavatsus. Esmaspäeva hommikul endas see õhku. Esimese asjana sellel päeva, klassijuhataja tunni ajal, kästi mul kantselesisse minna. Sinna minnes põrkasin kokku Stuga, kes ütles, et teda on ka kutsutud. Olin närviline. Mind polnud kunagi varem kantselesisse kutsutud. Mida ma teinud olin? Kui suures hädas ma olin?

Kui ma kantseleisse jõudsime, öeldi meile et peame direktori kabinetti minema, et ta ootab meid.

Me läksime sisse, mina väga ettevaatlikult ja leidsime, et hr. Grant oli seal koos direktoriga. Tema palus meil istuda ja rääkis meiega esimesena.

“Poisid, tänan teid siia tulemise eest. Kuna te mõlemad näete hirmunud välja, ütlen teile kohe, et te pole hädas. See mis siin toimub on järgmine. Teie, poisid andiste mulle palju mõtlemisainet. Mida rohkem ma sellest mõtlesin, millest me sel päeval rääkisime, seda enam tundsin ma enda pärast häbi. Teil oli õigus. Me peame oleme sama head, kui missiooni avaldus meie käsiraamatus. Ja ma ei saa lihtsalt ignoreerida seda, mida ma näen. Pean täitma oma osa.”

Ta naeratas meile. Olin ikka närviline. Mis oli meie osa selles?

Hr Grant heitis pilgu direktorile ja jätkas. “Tulin direktor Cottonile rääkima oma uutest tõekspidamisetest, nendest, milledesse te mind häbiga tõukasite. Ja ma sain tead asju, mida ma varem ei teadnud. Ma ei saa teile nendest kõigist rääkida, kuid te väärite seda, et mõnda nendest teada saada. Alustuseks, kas teate, kes kirjutas käsiraamatusse, et kool ei talu kiusajaid? Direktor Cotton kirjutas. Tema väga tugev veendumus on, et kiusajate jaoks pole siin kohta. Ta tunneb sügavat piinlikkust selle pärast, mis siin praegu toimub. Kuid tal on raske olnud tegutseda isiklikel põhjustel.”

Ta viskas jälle korraks pilgu direktorile, kes vastas ta pilgule siis aga vaatas aknast välja. Direktor oli keskealine mees, pikk ja kõhn, taganeva juuksepiiriga. Tal oli alati lips ees; ma polnud teda kunagi ilma näinud. Kui ta rääkis, tegi ta seda harilikult vaiksel häälel. Tema olekust paistis, et ta ei ärata eriti lugupidamist; ta polnud üks nendest suurtest juhi isiksustest, kellest sageli said direktorid. Olin raamatukogus olles pealt kuulnud, kui õpetajad temast rääkisid. Nad ütlesid, et ta polnud eriti kiire otsuste tegemises ja polnud osav neid kaitstes. Kerge oli imaks panna, miks selline mees oli direktoriks saanud. Võibolla oli tal kusagil kõrgemal pool sidemeid?

Nüüd nägin mõnda sellest temast välja paistmas. Ta ei paistnud täielikult sellest haaratud olevat, mida ta tegi. Mulle tuli pähe, et ehk ei peatanud kiusamist, kuna ei teadnud, kuidas seda teha. Et vastandumised olid midagi niisugust, mida ta vältis.

Hr. Grant pöördus meie poole tagasi. “Kus teie sisse tulete on see: ma rääkisin talle teie märkmikust. Sellest, mida te teha püüate. Ta on sellest väga huvitatud. Ta sooviks seda näha.”

Vaatasime Stuga teineteisele otsa. Stu tegi suu lahti, et rääkida, siis pani jälle kinni. Ma vihkasin täiskasvanutega rääkimist! Kuid võibolla laupäevane rääkimine oli kaasa aidanud. Igal juhul oli mul midagi öelda ja ma ütlesin seda, rääkides otse direktor Cottoniga.

“Lugupeetud härra, mul on teistsugune ettepanek. Kuidas oleks sellega? Meie mõlema isad on märkmikku lugenud. Seal on nüüd enam asju, millest hr. Grant ei tea. Ma teeksin ettepaneku teil nendega kohtuda. Nad võivad teile märkmiku koopia anda ja seejärel võite te kolmekesi otsustada, mida ette võtta.”

Direktor pidi selle üle mõtlema. Kuid see ei võtnud tal kaua aega. Võibolla õpetajad, keda raamatukogus pealt kuulasin, olid liialdanud.

“See oleks tore. Minu arvates on see parem kui et sa lihtalt mulle koopia annaksid. Kuna nad saadaval on?”

“Ma räägin täna pealelõunal peale kooli oma isaga. Ta võib hr. Fongiga asja arutada ja nad helistavad teile.”

Meie Stuga ootasime, kuni me isad direktoriga kohtumiselt tagasi tulevad. Nad olid märkmiku koopia kaasa võtnud. Direktor oli seda lugenud ja nad olid sellest rääkinud. Nüüd kohe saame me teada, mida nad ütlesid.

Istusime hr. Fongi kabinetis nende kodus. Ta oli juhatuse esimees oma sõltumatus raamatupidamisfirmas ja tegi hulka tööd kodus. See oli mugav ruum suure kirjutuslauga ja pöördtooliga selle taga ja arvutiga selle peal, sein täis riiuleid ja paks vaip põrandal. Seal oli ruumi ka sohvale ja paarile pehmele toolile. Meie Stuga istusime sohval, hr. Fong võttis tooli ja isa jäi oma ratastooli.

Hr. Fong oli see, kes rääkis meile mis miitingul oli toimunud. “Alustuseks saime me teada, miks asjad koolis olid nii nagu nad olid. Miks seal kiusati. Hr. Cotton ei saa seda peatada, kuna enamuses tegelevad sellega jalgpalli meeskonna liikmed ja mõned teistest meeskondadest ka. Kõige hullemad on Browneri poisid. Ja nemad on kõigist kõige vähem kontrollitavad.”

“Miks?” küsis Stu. Meil kummalgi polnud aimugi, miks kiusamist ei peatatud.

Hr. Fong laskis end oma toolil lõdvemaks. “Seepärast, et hr. Cotton oli hr. Browneril peos. Hr. Cotton on gei. Hr Browner kuulis selle kohta kuulujuttu, palkas detektiivi, kes võttis pilte hr. Cottonist koos teise mehega. Mitte midagi ebasündsat. Ainult pildid nendest koos. Õige mitu pilti. Siis astus ta nendega hr. Cottoni vastu välja.”

Mu isa nägi, kuidas ma kulmu kortsutasin ja ta hakkas rääkima. “Sa imestad, Jason, miks peaks see suur probleem olema. Tänapäeval on gei õpetajad ja administraatorid üldtunnustatud. Kuid see sõltub, kus sa oled. Siin on hariduskomitee eesotsas mees, kes on homoseksualismi suhtes äärmiselt vaenulikult meelestatud. Ta vallandaks hr. Cottoni silmapilk, kui ta teada saaks, et too gei on.

“Hr Browner teadis seda ja see andis talle mõjuvõimu hr. Cottoni üle. Ta kohtus teie direktoriga ja tegi lepingu: las tema kontrollib jalgpalli meeskonda, mängijaid ja treenereid ning ta peab suu hariduskomitee juhataja ees. Hr. Cotton nõustus. Ta ei tahtnud oma tööd kaotada ja ta ei uskunud, et see leping võiks suuri probleeme põhjustada. Ta ei mõistnud, et andis jalgpalli meeskonnale vabad käed teiste õpilaste kimbutamiseks ja asi oli veel hullem: kuna ta ei saanud keelata nende poiste tegevust, ei saanud ta keelata ka teisi lapsi samu asju tegemast, või teda oleks hakatud süüdistama erapoolikuses.”

Hr. Fong võttis jutujärje üle. “Hr. Cottonile ei meeldi, kuidas asjad on läinud ja ta otsib midagi, millega Browneri käest võimu tagasi saada. Ja sina andsid talle just selle vahendi: oma märkmiku.”

Me arutasime, mis järgmisena juhtuma peaks. Mulle see ei meeldinud. Mulle i meeldinud see kohe üldsegi mitte. Kuid selles ruumis oli kolm ühe vastu – ja enamgi, kui direktor Cotton ka arvesse võtta.

“Kuna see juhtub?” küsisin mina.

“Kohe. Tegelikult homme, “ ütles mu isa ja mulle ei meeldinud naeratus ta näol. Ma ei tea, kellele see oli määratud. Kuid vähemasti ei pidanud ma selle pärast nädal aega stressis olema.

Kabinett oli rahvast täis. Direktor Cotton istus oma konverentsilaua otsas. Hr. Browner istus teises otsas. Ta oli tohutu suurt kasvu. Ainult teda nähes võis aru saada, miks ta inimesi hirmutas. Ta polnud ainult suur, vaid tal paistis pidevalt kulm ka kortsus ja vihane tuluke silmis olevat. Mõlemal poolel lauda istusid tema kõrval ta pojad Tom ja Frank. Nad olid ainult kaks aastat vanemad kui mina ja Stu, kuid erinevus meie vahel oli hämmastav. Meie nägime nende kõrval välja nagu väikesed lapsed. Panid meid niimoodi end tundma ka. Browneri poiste kõrval laua pikemas servas olid meie isad, siis meie kaks. Hr. Grant oli ka seal, võibolla moraalseks toeks, ma ei teadnud seda. Ta istus täisnurga all direktor Cottoniga laua kõrval oleval toolil koos minu isa ja minuga, tühi tool tema vastas üle laua. See oli kõik, üheksa inimest. Kui me kõik istusime, hakkas direktor Cotton rääkima. Olin üllatunud. Ta hääl oli palju kindlam, kui eelmine kord. Valjem ka.

“Täna oleme me siin, et rääkida Tomi ja Franki käitumisest selles koolis. Nad tegelevad kiusamisega, mis pole selles koolis sallitud. Meil on nende allkirjastatud avaldused, et nad järgivad kooli käsiraamatu juhiseid, mis näeb ette karistamist kiusamise eest kuni koolist väljaheitmiseni. Mida me nendega ette võtame, otsustatakse sellel koosolekul. Peale mulle esitatud informatsiooni läbivaatamist on minu eelistus väljaheitmine. Kuid sellist sammu ei tohiks astuda, lubamata nendel poistel endid kaitsta. Et nad seda teha saaksid, peavad nad teadma, milles neid süüdistatakse.”

“Vabandage mind! Te ütlete, et teil on plaanis mu pojad välja heita?” Hr. Browneri hääl oli sama suur nagu ta keha – ja vihane ka. “Minu pojad? Seda te ei tee.” Ta hääl tõusis karjumiseni. “Kuidas te julgete! Te EI tee seda! Te teate, mis juhtub, kui te seda teete.” Ta jätkas ainult õige veidike vaiksema häälega. “Ma olen kooli nõukogus mitmel korral rääkinud oma rahulolematusest sellega, kuidas seda kooli juhitakse. Nad ei vallandaks sind ilma põhjuseta, kuid ma võin kergesti selle põhjuse tuua, nagu sa tead. Kui neil see põhjus olemas on, on nad valmis mind ajutiseks direktoriks määrama, senikaua kui nad püsivat asendust otsivad. Oled sa mõistuse kaotanud? Ja milleks on siin kõik need inimesed?”

Direktor Cotton vaatas hr. Brownerile silma pilgutamata otsa. Kui hr. Browner vait jäi, vastas ta rahulikult kuid otsustavalt, tema olek märksa rahulikum kui hr. Browneril. Tal näis olevat täielik kontroll iseenda ja situatsiooni üle. “Sa soovid teada põhjust, miks ma su pojad koolist välja viskan. Need inimesed on tunnistajad ja aitavad meid selgitades üksikasju, miks sinu pojad meie juurest lahkuvad. Need kaks poissi on need, kes uurisid sinu poegade tegemisi. Nad ei alustanud oma uurimisi seda silmas pidades. Nende eesmärgiks oli lõpetada kiusamine, mis koolis ilmneb. Kuid see muutus, kui nad nägid, kui metsikud su pojad on. Ja nende poolt avastatu oli piisav selleks, et seda koosolekut kokku kutsuda.”

“noh, siis on nad vea teinud. Arvatavasti väga valusa, kui see koosolek läbi saab.”

Sell peale ütles mu isa. “Me kõik kuulsime seda ja see oli ähvardus, tehtud täiskasvanu poolt alaealisele, see on piisav põhjus kohtusse andmiseks. Ma loodan et teil on kindlustus olemas. Suur kindlustus.”

“Kes kurat sina veel oled? Kas sa üldse tead, kellega sa räägid?”

Hr. Browner tõusis ja kõrgus üle laua. Arvatavasti niimoodi alustas ta oma hirmutamis taktikaga. Mu isa vaatas seda, siis hakkas naerma.

“Nii te seda teetegi? Hirmutate inimesi? See on naeruväärne. Ja mina peaksin seda kartma? Et kavatsete santi peksma hakkama? Õnn kaasa. Te olete juba ähvardanud mu poega. Nüüd mind. Te ei saa aru, millises olukorras te olete. Parem istuge maha ja pidage oma suu kinni. Mõnikord ei saavuta te hirmutamisega midagi, ja praegu on selline kord. Te ei aima veel, milline häda tulemas on, kuid võin teile öelda, lugupeetud härra, te ei saa seda vägivallaga peatada. Nii et istuge maha ja pidage suu kinni.”

Hr. Browner muutus näost punaseks. Ta ei teadnud, mida vastata. Ta vaatas lauas istujaid. Kõigi silmad olid temale pööratud. Direktor Cotton ütles teisest laua otsast kindlal häälel, “Istu maha, Mel.”

Hr. Browner jäi veel hetkeks seisma – trotslik, ülimalt vihane ja segaduses, kuid nägi ainult emotsioonideta pilke ta pilgule vastamas ja vajus aeglaselt oma toolile. Senikaua kui ta püsti seisis, muutusin ma üha rohkem närvilisemaks. Teadsin, mis järgmisena tulemas oli. Mina.

Nad kõik otsustasid et süüdistused Browneri poiste vastu on palju mõjukamad, kui neid ette loetaks selle asemel, et kõik neid vaikselt märkmiku koopiatest loeksid. Mulle sobis see senikaua, kui ei otsustatud, et mina olin see, kes neid kõva häälega ette loeb.

Põhjus selleks polnud mulle eriti meeltmööda, kuigi ei võinud sellele vastu vaielda. Ma olin mõni toll lühem kui Stu ja mõni kilo kergem ka. Ma nägin välja väiksem, nõrgem, vähem mõjukas. Kõigi arvates kõlaks see, mida ma kirjutanud olin minu esituses nii palju halvemini, kuna tuleb kelleltki, kes pole ilmselt võimeline end kaitsma, kes ise võib kiusamise ohver olla. Igaüks võis võrrelda mind Franki või Tomiga, kes ainult mõni meeter eemal istusid.

Direktor Cotton vaatas minule, siis tagasi hr. Brownerile. “Need kaks poissi on vaadelnud paari intsidenti, milledes teie pojad osalevad. Nad panid saadud tulemused märkmikku kirja. Mul teie jaoks selle koopia olemas, kuid on parem, kui te kuulete, mis märkmikus kirjas on. Jason loeb seda teie jaoks. Jason, hakka peale.”

Mu süda peksles. Mul oli mu algne märkmik, mitte koopia. Tegin selle lahti, hingasin hästi sügavalt sisse, lootusega et see mind lõdvestab, alustasin lugemist. Hingetõmme ei aidanud üldsegi.

Lugesin Marcuse intsidendist. Ruumis polnud muud häält peale minu oma, kõrgema tooniga, kui ma soovinud oleksin; mu närvid põhjustasid seda. Mu aruanne sisaldas kõikki tunnistajaid kes nägid mida kaks poissi tegid väljaspool vetsu ja Marcuse aruanne sellest mis sees juhtus.

Olin üllatunud. Selle asemele et end rumalana tunda, oli mõlemal poisil kerge naeratus näol. Neile meeldis kuulda sellest, mida nad teinud olid! Nende arvates oli see lõbus.

Jätkasin lugemist. Olin osa juures, kus ma kaasasin fakti, et peale õpilaste koridoris oli õpetaja hr. Grant näinud, mis juhtunud oli. Ütlesin nendele, et ta oli sündmusele tunnistajaks, kuid ma ei loe ette seda, mida hr. Grant ütles, kui ma teda küsitlesin. Nad võivad seda ise lugeda märkmiku koopiast, mille nad saanud olid.

Siis jõudsin Teri osa juurde. Vaikisin. Ma tõesti ei tahtnud seda teha. Direktor Cotton vaatas mulle otsa, siis ütles, “Jason? Palun kas sa võiksid järgmise osa ette lugeda?”

Nii siis kündsin ma edasi. Ütlesin, “Me salvestasime selle teatud isikult. Iga sõna on sellest avaldusest. Ma ei nimeta tema nime, kuid Tom teab, kes ta on.” Ja siis ma lugesin selle ette.

Ma pole oma vanematele sellest rääkinud ja ei taha seda teha. Räägin seda teile, poisid, ainult seepärast, et te püüate takistada Tomi jäävalt mind tülitamast. Ma kardan, et ta ei lõpeta seda. Mul on salvrätid siiski alles. Ära peidetud.

Jäin vait. Ruum oli surmvaikne. Keegi ei öelnud midagi. Keegi ei vaadanud ümber ega lauale ka. Kõigi silmad olid Tomile kinnitunud.

Mul oli imelik tunne. Olin selle kõik loetud saanud. Ma ei olnud arvanud, et ma seda suudaksin. Kuid lugemise ajal olin maha rahunenud ja lõpus tundsin end päris hästi. Tundsin end tõsiselt paremini. Ja tundmusi, mida Teri intervjuu meile oli andnud. Viha Tomi peale. Viha hr. Browneri peale.

Tundsin, et ehk olen natuke enam täiskasvanud. Võtsin julguse kokku tõstsin silmad Tomile. Minu jaoks oli see väga julge tegu. Ta ei vastanud mu pilgule. Ta silmad olid kindlalt enda ees laual.

Siis oli mul imelik tunne. Ma arvan, et see oli uhkus. Olin sellega hakkama saanud. Olin Teri avalduse ette lugenud. Kõigi ees. Ma polnud uskunud, et suudan. Kuid olin suutnud.

Mõne hetke möödudes ütles hr. Browner juba vaiksemal ja vähem võimukal häälel, “See ei muuda midagi. Te lasete seda teistel inimestel lugeda ja ma annad kooli kohtusse, ja ma annan teid kohtusse - ” ta vaatas minu isale “ - ja ma teen seda, mida ma lubasin kooli nõukogus.”

Mu isa raputas pead ja ütles seejärel. “Mitte sittagi te ei tee.” See oli esimene ja ainuke kord, kui ma kunagi oma isa ropendamas olin kuulnud. Ta ainult ei ropendanud, ta hääl oli täis põlgust. “Kui te teete midagi muud, kui et viite kohe nüüd, viivitamatult mõlemad oma pojad siit koolist ära, läheb see märkmik politseisse. Nad saavad ka Tomi DNA-ga salvrätikud. Minu nõuandel jagas tüdruk need mitme erineva isiku vahel, nii et Tom ei saa sundida teda neid välja andma.

“Kui politsei mängu tuleb, Siis Tomi määratletakse kui seksuaal kurjategijat, kes end seda mitte soovivale ja protestivale 14-aastasele tüdrukule peale surub. Selles osariigis on teie poeg saavutanud täiskasvanu vanuse. Ta on sooritanud kuriteo, astudes seksuaal-kontakti nii noore tüdrukuga. Senikaua, kui teie asjaga tegelete, teie poeg vanglas istumas, lajatan mina kohtuasjaga minu poja ähvardamise eest, mida te tegite kõigi siin ruumis viibivate tunnistajate ees. Ja lisaks sellele räägin ma ajalehtedele, et te ähvardasite mind, santi ratastoolis. Teie reputatsioon selles linnas läheb solgitorusse.

Siis rääkis direktor Cotton. “Mul on kiri teile allakirjutamiseks, milles on öeldud, et te võtate vabatahtlikult mõlemad pojad kohe nüüd siit koolist ära. Te lähete minema ja ei tule enam kunagi tagasi. Vastutasuks me ei avalda märkmikku, mille Jason on koostanud. Me ei pöördu politseisse. Kuid kui teie pöördute kooli nõukogu poole, või kui midagi juhtub kas nendele poistele või nende perekondadele, või sellele tüdrukule, siis üks selle märkmiku paljudest koopiatest on politsei käes veel enne kui see päev lõppenud on. Tüdruk on lubanud tunnistada. Temast saab oivaline tunnistaja.”

Hr. Browner hakkas rääkima, kuid Stu isa lõikas ta jutu katki. “Teie ei ütle selles punktis midagi. Teie kirjutate alla kirjale, tõusete üles ja kõnnite välja. Te ei vii poisse nende kappide juurde et neid tühjendada. Kõik te kolm lihtsalt lahkute hoonest. Poiste kapid tühjendatakse ja kõik isiklikud asjad saadetakse teile. Nondes kappides võib vägagi hästi olla diskrimineerivat materjali kes teab millele. Kui nii, siis me saame selle kätte.

“See tüdruk, kes rääkis Jasonile ja Stule, mida te just kuulsite, oli ainult üks tüdruk ja me kahtlustame, et neid oli palju rohkem. Tom kinnitas, et matid oli koht, kuhu ta tõi ‘tüdrukuid’ seksi jaoks. Ta kasutas mitmust, Võibolla ta lihtsalt kiitles, võibolla ka mitte. Me võime mõlema nende kapist asju leida, süüdistavaid asju. Võibolla ka mitte. Kuid see tuleb hiljem. Nüüd aga kirjutate te alla kirjale ja te lahkute. Või me kutsume politsei ja laseme asjadel nii minna nagu nad lähevad. Direktor Cotton võib kergesti uue töökoha leida. Senikaua kui ta seda otsib, võib tema partner, kes on kõrgepalgaline kokk, teda toetada. Teie nii kergesti uut poega ei saa ja te määrate ta vanglasse, kui me politsei kutsume. Teie valik.

“Oh, ja üks asi veel. See ei möödu niisama. Meil on tõendeid, mis toetavad Tomi arreteerimist. Kuna me selles päris kindlad ei ole pole meil seaduslikku kohustust neid politseile üle anda. Ja me ei anna, kui Brownerite perekond end vaos hoiab. Kuid teie, poisid, olete pääsenud tõsiseid asju tehes, seksuaalse kallaletungiga faktiliselt, kiusamistega, noorte tüdrukute ärakasutamisega. Kuid see on viimane kord, sest kui me kuuleme siin linnas kaebusi üheltki tüdrukult, ühtki kaebust, et te jätkate sellega, millega siin alustasite, või isegi ühestki kiusamisjuhtumist, olete te surnud. Me jälgime.”

Siis libistas ta kirja koos sulepeaga lauda mööda hr. Brownerile. Hr Browner oli vihane, kuid ka peksa saanud. Ta teadis seda. Ta võttis sulepea, kritseldas oma nime kirja alla, tõusis ja ütles oma poegadele, “Lähme.”

“Hr. Grant saadab teid välisukseni,” ütles direktor Cotton.

Asjad koolis peale seda muutusid. Järgmisel päeval lasi direktor Cotton jalgpalli treeneri lahti. Tuli välja, et ta ei kvalifitseerunud sellele töökohale, kuna tal polnud nõutavat mandaati. Direktor Cotton ennistas sellele kohale hr. Hedgesi, endise treeneri ja praeguse ajaloo õpetaja.

Samuti oli meil järgmisel päeval koosolek. Direktor Cotton vabandas õpilaste ees distsipliini puudumise pärast koolis ja et viivitamata tuleb taastada kooli poliitika kiusamise vastu. Ta ütles, et moodustati komitee õpilastest ja personali liikmetest, mis määrab igaühe saatuse, kes tema ette on kiusamise süüdistusega toodud. Ta ütles et hr. Grant, hr. Hedges, Stu ja mina oleme komitees ja kui keegi teine õpilastest või personalist tahtsid sellest osa võtta , peaksid nad oma nimed teada andma.

Olin šokeeritud, kui seda kuulsin. Keegi polnud mulle sellest midagi rääkinud. Keegi polnud minult küsinud, kas ma soovin olla selle komitee liige, mis teiste õpilaste käitumist hindab. Nüüd oli mu nimi kogu kooli ees näha.

Ma ei saanud muidu, kui pidin mõtlema isa naeratusele. Kas ta teadis, juba siis?

Võibolla teadis. Sest toimus ka teine suur, tohutu muutus. See oli tulenenud meie kahe isa kohtumisest direktor Cottoniga ja seejärel Browneritega. Mu isa oli direktor Cottonile muljet avaldanud. Ning direktoril oli koolis täitmata ametikoht: asedirektor. Isal polnud õpetaja pabereid, kuid see amet ei sisaldanud õpetamist. See oli rohkem direktori nõustamise amet ning vahendaja amet direktori ja õpilaste vahel. Isa hakkab õpilastega tegelema. Ja suur osa asja juures? Sellel ametikohal oli hea palk! Isal on jälle töökoht - ja ta ja suudab jälle perekonda ülal pidada. Ema võib oma töötunde kokku tõmmata ja rohkem aega kodus olla ning meie võime varsti paremas kohas elama hakata. Kohas, kuhu mul pole piinlik Stud tuua.

Meie Stuga olime nüüd paar ja see sõltus palju minu väljatulemisest oma kestast. Tal oli palju sõpru ja paljud nendest said ka minu sõpradeks. Stu oli väljas ja nüüd olin mina ka.

Ainuke asi oli see, et ilma Brownerite ja Treener Stynita läks jalgpallimeeskond tagasi sinna, kus ta oli olnud - vaevalt-vaevalt gruppi. Nad ei võitnud oma alagrupis ega jõudnud finaalidesse. Naljakas asi siiski. Kui ma koridoris meeskonna mängijaid nägin, siis nüüd suurem osa nendest naeratas. Nad paistsid nüüd rohkem gümnaasiumilaste moodi, aga mitte enam monstrumitena. Ma arvan, noh, et jätan sellest arusaamise kellegi teise hooleks.

Teri on ikka meie sõber. Ta on särtsakas ja seksikam kui kunagi varem. Ta toibus Brownerite hirmuvalitsusest nagu kogu koolgi.

Hr. Grant andis teisel semestril mulle Inglise keelt. Ta oli üks nondest õpetajatest, kes suutis inspireerida õpilasi kõvasti töötama. Ta pani mind mõtlema, et olen eriline, kuid selline tunne oli tema tunnis paljudel lastel. Mulle meeldis nüüd gümnaasium väga.