13. peatükk

Kui ma noor olin, tuli isa õhtuti, kui ma voodis olin ja luges mulle. Ma ei tea miks, aga ema ei teinud seda kunagi, isegi siis kui isa oli äri õhtusöögil või hilja õhtul tööl. Kui ma emal  lugeda palusin, ütles ta et see on isa asi. See juhtus siis, kui olin kuue või seitsmene. Juba siis näitas ta mulle, et mitte kõik emad ei ole väga emalikud.

Isale meeldis mulle lugeda. Ma ei mõelnud kunagi sellele, aga hiljem meenutades sain aru, et ta oli lugudest sama haaratud kui mina. Ma olin väike laps ja lood mida ta luges olid kirjutatud minuealistele lastele, aga paistsid köitvat ka vanemaid inimesi.

Mul olid lemmiklood – lood mida tahtsin ikka uuesti kuulda. Kuidagi andsid nad mulle kindlustunde;  tegelastele juhtus sama asi iga lugemisega; midagi ei muutunud.  Võisin olla kindel, et asjad juhtuvad just nii, nagu olin kuulnud neid varem juhtuvat. Lugudes mida ma armastasin, ei olnud elu segadust tekitav, seal ei olnud  ettearvamata  tagajärgi ega muutusi rõõmsast ühel päeval kurvaks teisel.

Üks raamatutest, mida palusin isal jälle ja jälle lugeda oli Dr.Seuss lugu Horton Haub Muna.  Mulle meeldis, et miski ei suutnud Hortoni kõrvale kallutada ettevõtmisest, mida ta oli lubanud lõpule viia. Leidsin selle väga ülla olevat. Hortoni üle naerdi, teda teotati mitmel hirmsal viisil, kuid see ei mõjunud tema otsustavusele ega viisile, kuidas ta tegutses.

Midagi selles raamatus jäi minusse ka, sest kui ma üles kasvasin, nägin ma et teised lapsed – ja täiskasvanud ka – andsid lubadusi ilma kavatsuseta neid pidada ja loobusid nendest, kui asjad raskeks muutusid. Minu arvates näitas see väga nõrka iseloomu, või koguni selle puudumist. Mina ei tahtnud selline olla ja püüdsin tõsiselt seda mitte olla. Lubadused tähendasid midagi, samuti kui võitlemine ebaõnnega. Õige asja tegemine tähendas midagi, midagi tähtsat minu jaoks.

Isa armastas seda raamatut sama palju kui minagi. Või nii see mulle näis. Kuna ma ka ei palunud tal seda lugeda, ilmus ta näole alati lai naeratus  ja ma mõtlesin,  kas talle võisid selles samad asjad meeldida, mis minule.

Kui ma vanemaks sain ja teadlikumaks muutusin, nägin isas seda sama joont. Nagu Horton, hoidis ta elu. Ma imetlesin teda selle pärast. Ma püüdsin olla nagu Horton ja mõistsin, et seda tehes jäljendan ma ka isa. Sageli ei suutnud ma enda suhtes püstitatud ootusi täita. Kui sa oled üheksa või kümne aastane, pead sa mõnikord valetama; mõnikord pead lubadusi murdma. Sa lihtsalt pead. Aga ma ei näinud kunagi, et seda isaga oleks juhtunud. Kui ta ütles, et ta midagi teeb, siis ta seda ka tegi. Kuulates teda söögilauas rääkimas märkasin, et kui ta lubas midagi oma töökaaslasele või ülemusele teha, siis tegi ta seda alati. Olin selle pärast tema üle uhke. Ja sain teada, et ta on tugevam kui mina.

On väga hea olla keskendunud. Aga minu arvates on väike jooneke kindlameelsuse ja kinnismõtte – või sundkäitumise vahel. Minu meelest isa võis sellel joonel balansseerida.

Kolme päeva sees sellest, kui me Chasega metsas olime, paistab et isa hakkab väheke ära vajuma. Tal on alati asju tehes perspektiivi tunne, aga nüüd see Carly otsimise asi on minu arvates teda tasakaalust välja viinud.

Ärge saage minust valesti aru. Ma tahan ka Carlyt üles leida. Mulle lihtsalt tundub raske olevat nii kindlalt nagu tema uskuda, et ta elus  ja hea tervise juures on ja et keegi lihtsalt tahtis väikest tüdrukut üles kasvatada. Mingit viisi on sellel mõtet, et see juhuslik ei olnud. Keegi valis ta, oli võimeline teda jälgiva hoidja nina alt ära hajutama ja ilma jälgi jätmata kaduda laskma. Sel päeval oli pargis palju inimesi. Millest ma aru ei saa on see, et mitte keegi mitte midagi ei näinud. Aga nii see juhtus, mis sunnib mind mõtlema, et see oli ette planeeritud – see sai olla ainuke võimalus et sellise lapserööviga hakkama saamiseks. Seepärast ei paista see nagu hetkelise ajendi moodi asi.

Aga kes võis seda planeerida?  Keegi ei teadnud, kuna proua Banner ja Carly parki lähevad. Proua Banner oli selle selgeks teinud. Ta oli Carlyle raamatut lugenud ja siis oli Carly öelnud, et tahab kiikuma minna. Siis nad lihtsalt võtsid ja läksid parki.
Carly ja proua Banner ei käinud pargis iga päev. Ma ei suutnud uskuda, et keegi võiks kulutada nii palju aega pargis ainult teda oodates. Ja isegi, kui mul selles õigus ei olnud ja võimalik röövel ootas ja ootas, või kui ta lihtsalt otsis väikest tüdrukut, mitte spetsiaalselt Carlyt, oleks keegi teda kui alalist külastajat ära tundnud, kedagi, kes kogu aeg seal oli, ilma et tal last valvata oleks olnud. Ja kuna politseil olid kõik isikud teada, oleks teda lõpuks kahtlustama hakatud. See oleks tähendanud, kui järele mõelda, et arvatavasti olid kaks inimest kaasatud, sest sel ajal kui politsei röövlit üle kuulas – mida nad oleks pidanud tegema, kuna olid kindlaks teinud kõik kes sel päeval pargis olid ja küsitlesid igat ühte nendest – pidi keegi teine Carlyt hoidma. Ja kui politsei oleks lapseröövli majja etteteatamata kohale ilmunud – lihtsalt sel päeval pargis olnud inimeste nimekirja järgi– oleks nad pidanud Carlyt või tema jälgi nägema. Vähemalt oleks nad võinud märgata, kui närvis ülekuulatav oleks olnud.

Kogu sel asjal ei näi mõtet olevat ja mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda vähem mõtet sellel näib olevat. Olin alati mõelnud, et teda võis võtta mõni nendest segastest meestest, kes tahavad teha asju noorte lastega. Ta võis üksinda tegutseda, tal võis lihtsalt õnne olla ja kasutada võimalust, kui keegi sinna poole ei vaadanud. Ma ei kujutanud ette, kuidas sai ta Carly kaasa võtta, ilma et ta palju kära oleks teinud, aga mingil moel pidi ta seda teinud olema. Ma ei saanud sellele mõelda, ilma et ma hirmu oleks tundud ja mul paha oleks hakanud. Seepärast lõpetasin ma alati sellele mõtlemise.

Ma arvan, et isa on teinud sama, omal moel. Ma arvan, et ta keeldub keskendumast tõenäolisele, otsustades tegeleda vähem tõenäolisega, kuna see on vastuvõetavam, lootusrikkam. Ta on seda teinud kogu oma kinnismõtleja raevukusega. Kui aga aeg möödub, on probleem selles, et see kinnisidee hakkab teda neelama. Ta ei ole oma uurimises mingit edu saavutanud ja ta pettumus kasvab. Ta ei lase endasse mingit kahtlust hiilida, mis nõuab palju vaimset distsipliini. Ma ei tea, kas ta suudab seda lõputult üleval hoida, aga see on isa: mitte kunagi järele jätmas, kunagi taganemas sellest, mida ta alustanud on. Ta püüab seda muna välja haududa.

Eile hommikusöögi ajal esitasin talle küsimuse.

Olin teinud pannkooke ja vorsti praadinud, ja tema ainult soris oma taldrikul kohvi juues ja tühjusesse vahtides. Chase ajas toitu sisse; ma arvan, et ta püüdis ikka veel kaotatud aega või söömata eineid tasa teha. Isa aga...

Püüdsin teda välja tõmmata, “Isa,” küsisin, ”kas sa oled üldse midagi leidnud? Kas midagi näib lootustandev?”
Ta vaatas üles minu peale, nagu minust läbi vaadates ja ütles “Jacob Gundersen ostab lisatoitu oma kassile.  Pean selle järgi kontrollima. Võib-olla on see kodeeritud teade Carly kohta.”

“Kas ta  on selles kassist varem ka rääkinud?” küsisin, mõeldes et kui vähe tõenäoline on selle asja seos  härra Gunderseni või tema kassiga.

“Jah, tal olid just pojad. Aga see võib ka kood olla. Võib-olla ta röövis mitu last ja püüab neile kodu leida.”

Ma ainult vaatasin talle otsa. Ta oli surmtõsine.

Täna küsin talt, kas me ei võiks linna minna. Mul on vaja sahvrit täiendada. Chase hävitab toidust suurema osa. Mina võin teda selles ainult ehk väheke abistada.  Tema vastus? Noh, ta ei vasta. Ta lihtsalt tõuseb ja läheb oma töötuppa tagasi.

Ma arvan, et tal hakkab pind jalge alt kaduma. Ta ei aja enam  habet ka. Varem oli ta alati hoolitsetud välimusega. Nüüd? Ta ei vaheta iga päev isegi riideid.

Ma ei ole kindel, kuidas sellele reageerida.  Ma tahaks ta peale karjuda, aga tean, et sellest poleks kasu. Tean, mida ma peaks tegema, kuigi olen tema peale vihane. See mida ta vajab – mida mina suudan talle pakkuda – on toetus. Kindlasti tunneb ta end selles mida ta teeb üksi  jäetuna ja see võib olla osa probleemist. Mis siis, kui püüaksin ühineda? Ma ei suudaks küll aidata, aga näidates üles huvi otsingute vastu ja sellest ise osa võtta, see võib olla see mida ta vajab.

Mõtlen selle üle. Isa tuleb peaaegu alati kella ühe paiku oma toast välja lõunat sööma. Tavaliselt haarab ta võileiva, mille ma olen talle teinud, kui ma kodus olen, ja läheb tagasi oma tuppa. Astun talle lõuna ajal vastu.

Chase tahab Lindsey poole minna. Minu arvates on see, mida ta tegelikult tahab, rohkem alasti ujumist. Ta ei  ole nii entusiastlik korvpalli mängima nagu mina, eriti viisil, kuidas Musso lapsed seda mängivad.

Ometigi meeldis talle kui erutav, seksikas ja läbinisti ulakas alasti ujumine oli olnud. Ma tean seda.

Ma arvan, et talle meeldib Trevorit ka alasti näha.

Nii me siis läheme. Meil on küllalt aega. Isa ei tule toast välja oma võileiva järele enne kui me tagasi oleme. Ootan teda, kui ta seda teeb, isegi kui pean seepärast varakult järve äärest lahkuma. Haarame oma kuivatuslinad ja suundume välja.

Tulen varakult tagasi, jättes Chase järgi tulema;  tal on nii lõbus, et ta pole veel valmis lõpetama. Teen isa jaoks tuunakala võileiva, täpselt nii, nagu see talle meeldib: tuna, majonees, marineeritud till ja sibul. Panen taldrikule mõned krõpsud ka. Ta tuleb natuke peale ühte välja, nagu ma eeldasin. Ikka veel punktuaalne. Ta pole veel lõplikult ära vajunud.
“Isa?”

Ta vaatab minu poole, ja mulle tundub, et tal kulub sekund keskendumiseks, aga see võib ka ainult mu ettekujutus olla. Kuid ikkagi ootan, kuni olen kindel, et ta mind kuulata suudab.

“Isa, sa teed seda Carly otsimist täiesti üksinda. Ma tahan aidata. Ma ei oska seda arvutiga teha, nagu sina, aga ehk ma saan kuidagi teisiti aidata. Esiteks, kas ma võiks saada selle nimekirja  nimede ja muu kraamiga inimeste kohta, kes sel päeval pargis olid? Tahan seda vaadata, ehk annab see mulle mõne idee.”

“Troy, ainuke võimalus on seda teha arvuti abil. Politsei kasutas tavalisi meetodeid ega jõudnud kuhugi.”

“Aga isa, ma ei saa sinu moodi aidata. Ma ei tea, kas ma saan kuidagi teisiti aidata, aga tahan proovida, just nagu sinagi proovid. Tahan tunda et tegutsen.”

Ta mõtleb, siis ütleb, “Võiksin sul lasta emaile lugeda. Mul on raske neid kõiki lugeda, järje peal püsida.”

“Ma parem prooviks midagi muud,” vastan ma. “Ma arvan, et sa teed seda nii hästi, kui seda on võimalik teha. Kas sa jälgid kogu tegevust internetis – nagu väikelapse riiete või mänguasjade ostmine või seda sorti asju?”

“Jah. See ja emailid ja kõik, mida ma võiks mõelda. See võtab terve päeva, et kõigega kursis olla.”

“Noh, kui mina ka seda prooviksin teha, siis sa arvatavasti ei usaldaks mind ja teeksid uuesti sama, mida ma juba teinud olen, et  ikka kindel olla. Nii arvan ma et on parem, kui sa teed edasi, mida sa teed ja ma vaatan, kas suudan leida mõne teise võimaluse selle kallal töötamiseks. Mida halba see teeks?”

Ta vaikib jälle, siis kordab, “Mida halba see teeks?” Ta vaatab mulle silma, siis noogutab nõustumise märgiks ja ütleb, “Hästi, tule minuga.”

Me läheme tema töötuppa, temal võileib ja Coca käes ja istub arvuti juured. Ümberringi pole palju pabereid. Ma arvan, et ta paneb kõik Pilve, piiluvate silmade eest kindlasse kohta.
Ta klõbistab natuke aega klaviatuuril, siis elustub printer suminal. Minut hiljem tõuseb ta ja võtab paberilehe. “Siin on nimekiri kõigist inimestest kes seal sel päeval olid. Aga Troy, see nimekiri on tõendus häkkimise kohta!  Ma usaldan selle sulle, kuid ole hoolikas. Kui mõni võmm peaks orderiga ilmuma, siis ei tohi see talle kättesaadav olla, vaatamata sellele, kui põhjalikult ta ka läbiotsimist ei teostaks. See on tõsine asi.”

“Tänan isa, ma pean seda meeles.” Lähen kööki tagasi ja leian, et Chase on tagasi tulnud ja teeb endale võileiba. Vaatan teda, mõeldes, mida isa oli mulle just öelnud. Otsustan seda kindlasti meeles pidada ka.

Chase on tagasi võitnud suurema osa kaalust, mille ta enne siia tulekut kaotanud oli. Ta on natuke päikest ka saanud, ta pole enam nii kahvatu. Ta näeb kihvt  välja. Ma võin muidugi eelarvamuslik olla.

“Mis sul seal on?” küsib ta, vaadates paberit mu käes.

“See on nimekiri inimestest kes pargis olid, kui Carly kaduma läks.”

“Kust ime kohast sa selle said?”

Oi-oi, mõtlen. Ja siis võtan veidi aega järelemõtlemiseks. Kaks pead on parem kui üks. Ja võib-olla neli on isegi parem. “Ma ütlen sulle, aga peale lõunat, lähme tagasi Lindsey poole. Tahan ühe asja üle järele mõtelda ja ma selgitan seda teile kõigile ühe korraga.”

“Kutid,” ütlen, “Tahan teile midagi öelda.”

Istume kuuri taga, oma tavalises kohas. Ainult nüüd istuvad nemad seljaga vastu seina ja mina istun nende vastas. Trevor hakkab tavaliselt nihelema, kui me pikemalt liikumatult istume. Aga nüüd ta ei liiguta.

“See on surmtõsine asi ja kui see välja tuleb, võivad väga tõsised probleemid kerkida. Ma usaldan teid, et te ei räägi sellest kellelegi ega aruta seda isegi omavahel, kui keegi võib pealt kuulda.”

“Trevori silmad löövad põlema. Pean selle summutama. “Trevor,” ütlen, “ Kas sa oled küllalt vana ja valmis, et hoida absoluutses saladuses midagi väga tähtsat? Kui ei, siis pean sind paluma kusagile mujale minna ja meie kolmekesi arutame seda omavahel. Ma võtan väga suure riski seda sulle usaldades. Kas ma saan seda teha?”

“Muidugi,” ütleb tema. Ma tean, et ta ütleks ükstapuha mida, et teda välja ei jäetaks, aga arvan, et ta  on ok, ja ma tõesti tahan teda meie hulka. Arvuline tugevus ja puha. Peale selle olen plaaninud tema jaoks hea töö. Võib-olla. Kui asi selleni jõuab.

“Ma mõtlen seda tõsiselt. See on tähtis.” Vaatan talle karmilt otsa. Ta niheleb.
“Hästi,” ütleb ta.

Vaatan teda altkulmu, ikka veel tema suhtes ebakindel ja ta tõstab vaikides oma käe ja teeb sõrmega südame kohal ristimärgi ilma naeratuse varjuta näos, mulle silma vaadates. Ohkan. Sellest piisab.

Nüüd räägin neile. Räägin isast, kes püüab arvuti abil Carly jälile jõuda, et osaliselt on see ebaseaduslik – ma ei lasku detailidesse – ja et minu arvates hakkab ta seda tehes vaimselt läbi kuluma. Räägin neile, et tahan teda aidata, päästa teda läbi põlemast. Ütlen, et võib-olla leiame midagi, mida proovida, mille peale võmmid ega isa pole tulnud. Ütlen, et peame tegema ajurünnaku ja peame leidma midagi, mis võib Carly leidmiseni viia.

Mul kulub selle rääkimiseks mõnda aega ja kui ma valmis olen, hakkavad nad kõik korraga rääkima. Ma ei olnud kindel, et nad üldse midagi ütlevad. Aga neil kõigil näib olevat ideesid ja küsimusi. Ma ei saa vastata selle kohta, mis pargis toimus. Saan aru, et ma ei tea asjast kuigi palju.

“Kas nad kuulasid kõik üle, kes sel päeval pargis olid?” see on Trevori küsimus. Ta vaatab palju telekat.

“Muidugi,” ütlen mina, püüdes mitte kõlada sarkastiliselt. Sarkasm on suurepärane vahend järgnevate ideede lämmatamiseks ja seda ma ei taha teha.

“Nii palju kui me teame, kuulasid nad kõik üle ja sellega tegeles suur hulk politseinike, kuna seal oli nii palju inimesi, aga võib-olla nad ei ole kõikki vastuseid omavahel kooskõlastanud ja midagi jäi tähele panemata.” See on Lindsey mõte.

“Kas me võiksime näha kõikki ülekuulamisprotokolle?” Chase mõtleb rohkem minu moodi.

Me räägime sellest, hakime selle läbi ja põhiline järeldus, milleni välja jõuame, on: peame teadma, mis sel päeval pargis juhtus. Selleks  peame nägema kõiki toimunuga seotud protokolle ja siis nad kõik kokku panema. Ma peaks saama seda teha. Arvan ,et isale meeldib, kui keegi teda aitab, toetab tema usku, et Carly elus on. Ainuke probleem on selles, et mõned nendest protokollidest võivad olla nende hulgas, mille kohta ta ütles, et tal juurdepääs puudub. Aga võib-olla ka mitte. Ta leidis potentsiaalsete tunnistajate nimekirja.  Võib-olla üldpildi loomiseks  tehtud eelnev küsitlemine on samasuguse madala salastatuse prioriteediga. Igal juhul pole selle üle vaja pead murda. Kõik, mida pean selle teadasaamiseks tegema, on  küsida.

Chase ei vadista  nagu Lindsey ja Trevor. Nende jaoks on see huvitav mõistatus. Chase tunneb Carly talle mõjub see natuke enam. Ta on sellele mõeldes tõsine, paneb kogu oma mõttejõu sellesse. Kui teised kaks hetkeks vaikivad, ütleb ta,” Seal võivad ka teised protokollid olla mis aitavad meil sellest mis juhtus täielikku pilti saada. Nagu see, et minu mäletamist järgi lasti su isal koostada ajatabel selle kohta, mis ta sellel päeval tegi – hommikuga alustades, kõik mida ta tegi, järjekorras. Su ema tegi ka selle. Võibolla proua Banner tegi ka. Me saame selle info kooskõlastada sellega, mida teised inimesed pargis nägid. Kas me saame nood ajatabelid kätte?”

“Ma uurin järele,” ütlen talle. Mulle meeldib, kuidas ta sellest mõtleb. Mulle on alati meeldinud, et ta nii terane on nagu ta on – me oleme kena paar, mis sellesse puutub. Arvan, et see on midagi, mis laseb meil omavahel hästi sobida.

Lindsey ütleb, “Ma just mõtlesin midagi.  Oletasin, et kui mina tahaks väikest last röövida; püüdsin end kellegi sellise nahas kujutleda, et aru saada, mida ma peale lapseröövi sellises olukorras teeksin. Tulin järeldusele, et ma ei saaks jääda sinna, kus ma lapse röövisin. Seal oleks liiga palju avalikkust ja mul oleks laps, keda mul enne ei olnud ja mind tundvad inimesed imestaksid, miks ta mul on ja keegi kindlasti taipaks. Nii ma teadsin, mida pean tegema: pean ära kolima. Ma oleks lapse kuhugile mujale viinud.

“Nii et näete, ehk saame välja uurida, kas keegi sel päeval pargis viibinud inimestest on varsti pärast seda päeva ära kolinud.”

“Kuule, ma arvan, et saame, kui me seda nimekirja kasutame,” ütleb Chase särama lüües. “Seal on kõigi aadressid, ainukeste omad, kes teda võtta võisid. Me saame välja selgitada, kui paljud nendest  on ikka veel Kinnessas ja kui paljud on ära kolinud.”

Lindsey on elevil. ”Jah, ja siis võime proovida leida, kuhu need läksid, kes kolisid ja võib-olla nad üle kontrollida, kui nad Kinnessast liiga kaugele ei läinud.”

Ma olen ka elevil. „See on suurepärane idee!” ütlen. “See võiks midagi sellist olla, mida me suudame teha. Vähemasti esimene osa sellest ja ma ei tea, kas võmmid on sellele mõelnud või ei. Te kutid olete millegi jälil.”

Siis tuli mulle vee üks mõte. “Teate, me peame selle üles kirjutama. Kas sa saaksid paberit ja pliiatsit tuua?”

Ta toob ja ma kirjutan kõik meie ideed üles. Mulle meeldib idee kirjutada üles detailne ülevaade selles, mis pargis juhtus, mida sellest on kinnitatud rohkem kui ühe tunnistaja poolt ja mida on ainult üks tunnistaja näinud. Ja mulle meeldib  väga Lindseyl idee koos  selle järjega Chase poolt. Nüüd arvan et meil on kust alata ja plaan, mis võib tegelikult ka kusagile välja viia. Kui me peale Lindsey ja Trevoriga veedetud õhtut koju sammume, on Chase ebaharilikult vaikne. Heidan talle pilgu, et ega depressioon teda jälle ei mõjuta, aga ei. Ta seisab sirgelt ja sammub minu kõrval maha jäämata ja ta ei paista üldsegi ähmane ega tujukas. Ta lihtsalt on oma mõtetesse mähitud. Tema vaikimine annab mulle võimaluse mõelda ja ma veedan natuke aega seda tehes.

Tunnen midagi, midagi mida ma pole mõnda aega tundnud, ja kulub natuke aega, enne kui aru saan, mis see on. Aga siis see ilmub mulle. Tunnen end vabana, olen heas tujus – sedamoodi heas tujus, mis mul oli enne kui Carly kaduma läks ja ema ära läks ja isa minust eemale tõmbus. Enne, kui me siia kolisime.

Ma olin alati rõõmus laps olnud. Mul oli heaolu tunne, midagi, mida ma polnud pikka aega tundud. Nüüd tundsin seda jälle. Tunnen end hästi nii vaimselt kui füüsiliselt – palju paremini kui viimasel ajal. Märkan, et olen enam teadlik nii endast, kui mind ümbritsevast. Märkan maastikku meie ümber, rööpalist teed, Chaset kergelt minu kõrval kõndimas, kõike. Näib, nagu oleks mul hiljuti silmaklapid olnud, nähes ainult vähe sellest, mida näha oli, sellega kontakteerumata. Mulle tuleb kiire mõte: isaga on sama lugu, aga palju enam kui minuga üldse oli olnud. Korraks imestan, miks? Miks olen ma muutunud. Mis seda põhjustas?

Aga ma tean. Alateadlikult ma tean. Ma tunnetan vastust, et miks. See on selle pärast, et ma teen midagi. Carly heaks. Oma elu jaoks. Olen kõrval istunud, lastes kogu sellel asjal minu jaoks juhtuda, lasknud tal end surilinaga katta. Võib-olla olin ma ka natuke masendunud nagu Chase. Aga siis oli olnud mu ärkamine metsalagendikul ja see oli algus olnud. Siis oli Chase saabunud ja oma deemonitest vabanenud ja toimis jälle ja minul oli selles oma osa. Olin uurija Martinezile vastu hakanud ja ta oma majast eemal hoidnud, isegi trepilt lahkuma sundinud ja mitte taganenud, kui ta minu peale pööraseks muutus. Nüüd organiseerin ma midagi, et Carlyt aidata. Ma tõesti tegutsen. Aitan oma isa. Olen oma sõbrad kaasanud. Ma ei veeda enam lihtsalt aega ennast haletsedes, kahetsedes, et pean siin olema, maja ja kolimist vihates. Nüüd ma panen asjad toimuma. Selle tõttu on mul lootus, et midagi head kerkib esile, midagi juhtub, kuna ma ajan seda taga.

Kõik see mõjutas mu meeleolu. Ma ei lase elul end ringi põrgatada nagu Lindsey korvpalliväljakul palli. Ei. Maailm enam ei dikteeri mulle, kuidas asjad peavad olema. Ma tegutsen.