Siirderiitus
Cole Parker

”Kuule nüüd, esitan sulle väljakutse.”

Ma ei salli, kui keegi mulle niimoodi ütleb. Eriti, kui Ryan seda teeb.

“Sa lihtsalt kardad.”

Seda sallin ma veel vähem! Ryan teab, kuidas mu nuppudele vajutada. Isa ütleb alati nii, kui ema  teda sunnib tegema asju, mida ta teha ei taha. Siis ta ütleb, et ema vajutab ta nuppe. Täpselt see, mida Ryan praegu tegi.

Ma sain sellest aru, aga ikkagi oli raske talle mitte tähelepanu pöörata, mida ma nüüd oleks pidanud tegema!

 “Argpüks, argpüks.”

“Jäta juba, sa väike kurat!”

Ta silmad läksid teeseldud ehmatusest suureks. “Jed, sa ütlesid ‘kurat’! Nüüd pean ma tulema ja su emale ära rääkima. Sa ju tead, et ta usub mind alati kui ma sinu peale kaeban. Saad sellise sõna pruukimise eest nädalase karistuse.”

“Jah, ja kes sul sellel nädalal siis seltsiks on, tarkpea?”

“No sinu seltsis pole niikuinii väga lõbus, kui sa öösel metsas telkida kardad.”

“Ma ei karda,” vaidlesin vastu. “Olen lihtsalt kuulnud sellest metsast lugusid ja need tunduvad mulle jubedad. Poisid räägivad, et seal on imelikke hääli kuuldud. Miks sa üleüldse tahad seal telkida?”

“Kardad sa siis pimedas hääli? Tõesti? Sa oled minust vanem ja mina ei karda. Mul ei põle magamise ajal öölamp ega midagi.”

Jah, muidugi! Nagu minul põleks!

“Sa ei vastanud mu küsimusele. Miks metsas?”

“Ma tahan seda seepärast, et.. ma lihtsalt tahan seda.” Ta hääl muutus seda öeldes; ta ei vigurdanud enam. Aga ta hakkas kohe uuesti peale. “Ja siis me saame kõigile öelda, et me seda tegime, sest enamik neist on argpüksid. Ma ei arvanud, et sina seda oled.”

Ikka veel nuppusid vajutamas. Tundsin, et see hakkab mulle mõju avaldama ka. Ryan suutis alati mind panna tegema asju, mida ma ei tahtnud teha. Ta oli minust neli kuud noorem aga seda sa ei ütleks. Me olime enam-vähem ühesuurused, aga peale meiega kohtumist inimesed niimoodi ei arvanud. Nad arvasid alati, et tema on suurem, sest tal oli suurem isiksus ja minul oli väiksem. Mina olin mõtleja, tema oli tegutseja. Kui me inimestega rääkisime, siis pöördusid nad alati tema poole, küsisid temalt, kui neil midagi küsida oli ja mulle ainult naeratasid põgusalt, kui nad üldse minu poole vaatasid. Kui me midagi üheskoos tegime, siis tavaliselt selle pärast, et tema oli mulle augu pähe rääkinud.

Olin rõõmus, kui sain suvel kodus verandal istuda, põhja California suve kuumust nautides, raamatut lugedes, end vanal aiatoolil edasi-tagasi kõigutades ja vajadusel lehti keerates. Tema tahtis alati kuhugi minna, midagi teha, majast välja saada. Mulle meeldis lugeda. See vana aiatool oli pehme ja suvepäeval sellel kiikuda oli mõnus. Muretu. Turvaline.

Mitte Ryani jaoks. Tema pidi kogu aeg midagi tegema ja kõige halvem oli see, et risk ei olnud tema jaoks kunagi takistuseks.  Paistis, nagu kardaks mina enamikke asju, kui teda kuulata. Ma ei kartnud. Ma lihtsalt suutsin asjades peituvaid ohte ette näha. Tema ei paistnud suutvat kunagi midagi ette näha. Vähemalt mitte halbu asju.

 “Arvatavasti ei lubaks ema mind niikuinii,” ütlesin, et süüd kellelegi teisele veeretada. “Ta ütleb, et meil on maja taga täiesti hea plats ja seal võime telkida, nagu varemgi. Ta ütleb, ‘Miks te tahate sinna pimedasse ohtlikku metsa minna?’ Kuulen teda seda ütlemas.”

Ryan pöördus minu poole ja vaatas mind vastikusega. Me nõjatusime lattidest tara vastu, mis külgnes rööpalise külavaheteega, ja vaatasime  kaugemal paistva Drugginsi maja poole. See  oli nüüd paar aastat tühjana seisnud, värv oli juba enne seda läinud ja nüüd hakkas ta väga lagunenuna paistma. Mida viletsam see välja nägi, seda enam huvitavama leidis Ryan selle olevat. Niisugune ta oli.

“Kas sa arvad, et ma tobu olen või?” Ryani hääl kuuldus, nagu oleks ta vihastanud, aga ma teadsin, et ta ei ole. Ta ei vihastanud eriti tihti, hõivatud nagu ta oli, mõeldes välja asju, mida pidime tegema ja sundides mind neid siis tegema. Ma lihtsalt teadsin. Teadsin ta hääletooni ja kehakeelt ja mida see tähendas. Ja ma teadsin, et ta  vihastamine on mängult, mitte päris.

 “Jah oled küll, aga miks sa nüüd seda küsid?”

“Ha ha. Väga naljakas. Ma ei ole tobu. Sa lihtsalt leiad ettekäändeid, kuna kardad ja ei taha seda teha.”

Ma ei tea, miks Ryan selline on. Me oleme 11, lähenemas 12-le ja viimasel kahel kuul paistab, nagu tahaks ta järsku näidata, kui täiskasvanud ta on. Tahab teha igasuguseid asju, et seda tõestada. Tobedaid asju, nagu magamine õudses metsas. Mina ei tunne vajadust seda teha. Ma ei tunne ka suurt erinevust sellest,  kui olin 10 või isegi 9. Muidugi, mõnes suhtes ma tunnen teisiti, aga kindlasti ei tunne ma vajadust tõestada, et ma nüüd vanem olen.

Aga Ryan jälle on pelutum kui mina. Mulle meeldib see sõna, pelutu. See tuli ühes mu raamatutest ette ja ma uurisin järele, mida see tähendab. See justkui sobib Ryanile. Mis omakorda võib olla põhjuseks, miks see mulle nii meeldib. Ryan on mu parim sõber. Hea, kui on olemas sõna, mis teda nii hästi kirjeldab.

Muidugi on ka teisi sõnu. Tüütav. See on teine hea sõna.

Vahtisime veel natuke Drugginsi maja, läbi puude ja põõsaste nii hästi kui saime. Maakohas olid majad üksteisest lahus. Ta ei öelnud rohkem midagi. Ma teadsin, et varsti ta siiski ütleb. Ta ei jätnud asju kunagi sinnapaika ja ta tahtis metsas telkida. Selleks, et saaks öelda, et ta seda teinud on. Või mõnel teisel põhjusel, kui ma nüüd sellele tagasi mõtlen, kuidas ta seda öeldes kõhelnud oli. Ehk oli põhjuseks enese proovilepanek.

Hatcheri mets oli tohutu suur vana laas umbes miili kaugusel põhja pool küla. Seal oli künklik maastik, metsa all kasvasid põldmurakad ja madalad viinapuuväädid, puud ise olid vanad ja kasvasid ligistikku, nii et võra ei lasknud isegi päeva ajal kuigi palju valgust läbi. Kui metsa minna, tundus seal alati jahedam kui väljas. Vähemasti minule tundus  see paik jubedana. Tunnistan, et mul on väga elav kujutlusvõime, aga ainult sellele paigale vaatamine tekitas jubedust. Kui seisad päikesepaistel metsa ääres ja vaatad puude vahelisse hämarusse ja siis sisened metsa, langeb temperatuur ja millegipärast pole seal enam linnulaulu ega vilkaid oravaid ega midagi muud. Ainult vaikne, hämar ja jahe.

Ma ei tundnud mingit vajadust seal ööd veeta. Mitte mingisugust.

Ryan hakkas jälle peale. “Grant ütles, et seal kummitab, et mõni aasta tagasi läksid paar poissi sinna telkima ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Keegi ei näinud neid enam.”

“Miks sa Grantiga rääkisid?”

Grant oli üks Cartonitest. Ta oli meist aasta vanem. Tema perekond elas ühes saras jõge mööda allapoole. Niipalju kui ma kuulnud olen, ei olnud tema isa tavaliselt kodus ja kui ta oli, siis lapsed püüdsid seal mitte olla. Tema ettekujutus distsipliinist olid kõva rusikas ja  julm käsi. Enamjagu, mida ma Cartonitest teadsin, pärines kuulujuttudest, aga midagi head neis polnud. Kõige vanem oli mõni aasta tagasi kadunud, kui ta18-ne oli. Ühe tüdruku isa räägiti teda taga otsivat ja ta pani plehku. Järgmine vend, kui ta 18 -seks sai, saadeti raskendavatel asjaoludel tehtud kallaletungi eest vangi. Kodus oli veel üks vanem kui Grant; tema nimi oli Rodney, aga igaüks kutsus teda Rooster (kukk), ja ta oli nii paha, et meie linnas hullemat polnud. Ta käis läbi ühe teise, vanema poisiga, keda ma ei tundnud. Kukk oli 19. Ma ei tea, kui vana ta sõber oli. Teadsin ainult, et ei taha nendega kokku saada. Nad oli sageli seadusega ka pahuksis, aga siiamaani oli nad suutnud vanglast hoiduda, vähemasti enamjagu aega. Selle kohta, mida nad teinud olid, liikus igasuguseid jutte, kaasa arvatud soovijate kanepiga varustamine, aga ma ei teadnud kedagi, kes kanepit suitsetas ja see võis ka olla lihtsalt inimeste väljamõeldis nende kohta, kellel juba oli halb kuulsus, et ise paremad välja näha ja pahasid veelgi halvemana näidata. Inimesed teevad niisuguseid asju.

Grant paistis oma vendade jälgedes käivat. Ta oli olnud kiusaja niikaua kui mina teda teadsin. Ta oli kakluste, kiusamise või varastamise pärast kogu aeg koolist väljaviskamise äärel. Paistis, et ta oli koolis vähem aega, kui karistusi kandmas. Ma ei tundnud kedagi, kes ta sõber oleks olnud. Mul polnud aimugi, miks Ryan temaga rääkima oleks pidanud.

Ryan ei vastanud kohe. Lihtsalt toetas end vastu tara. Paistis, et ta mõtleb, mida öelda. Ma ootasin.

“Nägin teda linnas paari noorema poisiga. Mõtlesin, kas nad ehk peaksid abi vajama ja nii ma siis läksin justkui nende suunas. Kuulsin teda neile metsast rääkimas. Arvatavasti püüdis ta neid vaid hirmutada.”

Ryan vaikis selle järel. Sain aru, mida ta mõtles. Tema oli niisugune. Ta tundus vaistlikult kaitsvat neid, kes seda vajasid. Samas tuli mulle ka teine mõte. Mõtlesin, et ehk oli see kuidagi seotud tema tungiga ennast kontrollida, ennast proovile panna. Et näidata, et ta on nüüd vanem. Et ta on täiskasvanuks saamas.

 Aga Grantiga rääkimine on rumal tegu, ja tahtsin talle seda selgeks teha. “Aga mis siis, kui need poisid oleks abi vajanud? Mida sa tema vastu oleks teha saanud? Miks sa ei kutsunud lihtsalt abi?”

“Abi? Ta lihtsalt rääkis nendega. Nad paistsid natuke hirmunutena, aga arvatavasti seepärast et nad teadsid, kes ta on, mitte tema jutu pärast. Talle meeldib, kui inimesed teda kardavad, ta nautis seda. Läksin lihtsalt nende juurde ja kuulasin.”

“Ja siis?”

“Mida sa mõtled?”

“No sa ei saanud lihtsalt seal seisma jääda. Sa olid seal, ta vaatas sind. Mis edasi sai? Kas sa ei kartnud?”

Ta kõhkles jälle.  Kui ta veel teravamalt Drugginsi maja vaataks, võiks  ta läbi sinna veel alles jäänud värvi näha. Võib-olla ta ainult tuletas meelde. Lõpuks ta vastas. “Ta vaatas mulle ülalt alla. Seejuures jäi ta vait ja poisid lasid seda ära kasutades jalga. Mistõttu me jäime Grantiga kahekesi.”

“Jah?”

“No ma lihtsalt ütlesin, ‘Tere, sina Grant’, pöördusin ja kõndisin minema. Muud midagi.”

“Aga, aga kui ...?”

“Kui ta midagi oleks teinud? Kas ikka oleks? Olime kõnniteel keset linna Jenseni maja ees. Ja proua McCromick tuli tänavat mööda lähemale ja tal ei olnud niikuinii põhjust midagi teha.”

Nüüd oli minu kord vaikida. Tahtsin seda õigesti sõnastada. “Sa nautisid seda, eks ole? Sa tahtsid lõvikoopasse jalutada et näha, mis tunne on. Sa tegidki seda. Arvatavasti oli jube. Ja sulle see meeldis. Ah?”

Ta naeratas. Ryani naeratus oli eriline, kuigi olen seda palju näinud. Ta kortsutas oma silmi, kui ta naeratas ja ta nägu elustus. “Jah, sain natuke närvikõdi. Nägin ta silmi lähedalt ja õelust nendes. Ta nägi minu silmi ka. Üritasin nendesse natuke väljakutset panna. Lihtsalt proovimiseks. Pidi toimima, kuna märkasin, et ta nägi seda. Ta nägu muutus.”

“Sa esitasid talle väljakutse? Sa oled segane! Mis siis, kui sa kohtad teda kusagil, kus proua McCromick ei tule tänavat mööda, kusagil, kus oled ainult sina ja tema? Sa ei taha temaga kokku saada!”

“Miks mitte?”

“Ryan! Ta peksab su vaeseomaks! Sa ju tead, mida ta tegi Bradfordi poisile. Sa võiksid targem olla!”

“Ta võib. Või siis võin mina teda peksta. Sa ei saa elada kogu aeg kõike kartes.”

Ta pöördus ja vaatas mind seda öeldes. Ma vaatasin tagasi ja siis otsustasin, et Drugginsite vana maja nõuab minu tähelepanu. Vaikisime mõlemad natuke aega.

“Nii et teeme siis selle ära, eks?”

Ma teadsin, et ta seda ei jäta. Et ta edasi pressib. Aga nüüd oli tal olemas mõjutusvahend. See, et ta mind argpüksiks kutsus, ei olnud tõsiselt võetav. Võisin selle tähelepanuta jätta. Aga mida ta nüüd oli öelnud, oli tõsine asi olnud, ja see esitas mulle väljakutse ja tundsin, et kui ma keeldun, siis valmistaksin kellelegi pettumuse.  Ma polnud kindel, kes see keegi on, aga keegi see oli.

Võib-olla ma siiski teadsin, kes.

“Ma küsin emalt luba. Eks?”

“Jah, lähme küsime. Ma tulen kaasa.”

Ei, ta ei olnud üldsegi tobu.

¤¤¤

Oli soe hilissuve pärastlõuna, mõni päev peale seda kui Ryan mind kiusama oli hakanud. Ema oli just minema sõitnud, peale seda, kui oli meid autost maha pannud. Ta ei kiitnud seda heaks, aga isa oli teda veennud, et kõik on korras, rääkides midagi siirderiitusest, mis mulle arusaamatuks jäi, aga ema oli lõpuks nõustunud. Mu tunded olid ikka veel segased ja nüüd me seisime siin, ainult meie kahekesi, ja paha aimdus  kaalus üles head mõtted, mis mul oleksid võinud meie ettevõtmisest olla.

Seisime külatee ääres. Päike hakkas horisondile lähenema, aga meil oli ikka veel küllalt valgust, et metsa jõuda, telkimiseks hea koht leida ja väike lõke teha.

Päikeselised nurmed laiusid meist ida ja lääne poole. Linnud laulsid. Mõned punasaba pistrikud lendasid üle, teraselt näriliste, usside ja sisalike järele vaadates. Nägin mõnd musta värvu ja kolme pääsukest vilklemas just rohu kohal ja õhust väikesi putukaid haaramas. Kuidas nad seda teha said, ei suutnud ma isegi aru saama hakata. Oli palju asju, millest ma aru ei saanud, aga mõned asjad, mida ma looduses nägin, olid selles nimekirjas kohe päris esimestena.

Tume mets oli otse meie ees.

Ryan korjas üles oma magamisrulli ja kokkuköidetud telgi. Seljakott oli tal juba seljas. Ma haarasin telgivardad, vaiad ja enda magamisrulli. Toit oli tema seljakotis, joogid minu omas ja meil olid ka muud asjad omavahel ära jagatud. Minu seljakott oli poole raskem, kui Ryanil. Ta ütles, et ma olen pakkinud koti matka jaoks Alaskale, mitte üheks ööks metsas. Ütlesin talle, et valmisolek on  kõige tähtsam.

Sisenesime metsa, Ryan ees. Kohe muutus hämaraks ja näha oli ainult mõnekümne meetri kaugusele. Oli liiga hämar, et midagi selgemalt näha. Puud kasvasid tihedalt ka, piirates vaatekaugust. Mõne meetri kaugusel metsa äärest ma peatusin, et ringi vaadata. Siis ma tundsin jahedust. Väljas tee ääres oli kolmkümne kraadi ümber olnud. Siin pidi kümme kraadi jahedam olema ja kontrasti tõttu tundus kahekümne kraadine õhk külmana. Lindude laul oli ka kadunud. Nagu oleksime erinevasse maailma sisenenud. Olime vahetanud valguse pimeduse vastu, soojuse kõleduse vastu, rõõmsad helid … vaikuse vastu.

Ma ei tahtnud end ära hirmutada ja püüdsin sellistele asjadele mitte mõelda ja kiirustasin, et Ryanile järele jõuda, kes polnud peatunud nagu mina. Tema kündis edasi, see oli tema loomus. Mõtlesin juba kes teab mitmes kord, kui hea oleks olnud omada tema loomust enda oma asemel.

Ta jätkas matka sügavamale metsa.  Tagasi vaadates polnud enam teed näha. Korraks tundus mulle, et oleme eksinud, aga tema järgis mingit raja moodi asja. Ehk oli see loomarada, oli selline ebamäärane, aga siiski olemas ja me saime seda mööda edasi minna. Kui me ümber pööraks ja kõrvale ei kalduks, juhiks see meid teele tagasi.

Ma ei teadnud, kas siin jahiloomi oli. Ma polnud nendest midagi  kuulnud. Siin ei käinud keegi jahil, nii palju kui ma teadsin.  Metsaalust kattis mõningane roheline taimestik, madal ja kasin, aga see ei näinud küll nii välja, et võiks hirvekarja ära toita, ja puud kasvasid ka nii tihedasti, et hirved ei pääseks siin niikuinii jooksma.

Siiski pidi siin väiksemaid olendeid olema. Võib olla jäneseid. Pesukarusid. Opossumeid. Arvan et need võiks ajapikku raja sisse tallata. Ehk võivad. Taipasin, et et ma ei tea loodusest kuigi palju. Olime mõnda aega kõndinud, Ryan ees, mina järel. Jõudsin talle järele. “Kui kaugele sa lähed?  Peame enne pikemat laagrit üles panema hakkama. Ma ei tea, palju valget aega on veel jäänud.” Paistis, et iga sammuga, mis me astusime, läks pimedamaks.

Samuti nagu pimedamaks, läks kogu kõndimise aja ka külmemaks. Ryan peatus ja vaatas ringi. Otse ees paistis justkui lagendik. Maapinnal oli roheline taimkate, nagu olin näinud kohtades, kus natuke päikesevalgust maani ulatus. Lagendiku ümber olid kõrged puud ja ühel küljel oli puu maha murdunud, moodustades sellel küljel nagu osalise tara. Viimased päikesekiired täpitasid siin seal maapinda.

Ryan heitis oma koti seljast ja pööras ennast ringi mööda, püüdes telgi jaoks parimat kohta leida. Ma tegin samuti ja me otsustasime panna ta lagendiku äärele, langenud puu poole. Olime seda telki oma maja taga mitmeid kordi üles pannud ja teadsime, kuidas seda teha. Tema rullis telgi lahti, mina laotasin tokid laiali ja seadsin nad telgiriide pesadesse ja mõne minuti pärast olime tegevuses. Mina tagusin kirvega vaiasid maasse ja Ryan kinnitas telginööre.

Selleks ajaks olid viimased päikesekiired kadunud. Mina läksin kiiruga ümbrusest kuivi oksi ja risu korjama, kuni Ryan lõkkeaset puhastas. Tal õnnestus leida piisavalt kive, et tuleaseme ümber ring ehitada. Oleksime ka ilma nendeta lõket teha saanud, ümberringi ei olnud midagi, mis tuld oleks võinud võtta; pinnal kasvavad taimed olid liiga rohelised selleks et põleda ja nad ei kasvanud nii tihedalt, et tuli levida oleks saanud, kui nad oleksidki süttinud. Aga võimalus sulgeda meie lõke kividest ringi lasi mul end kuidagi paremini tunda, tunda, et kontrollime  olukorda.

Kui olin küllalt puid kogunud, viisin need tagasi ringi juurde, mida Ryan ehitas ja viskasin nad sinna maha. Otsisin välja oma kokkukäiva matkalabida ja kaevasin ringi seest pinnast välja, et tuli tekkinud süvendis paremini põleks, plaanides väljakaevatud mulda süte katmiseks kasutada, kui me magama läheme.

Seadsin puud madalas augus viisil, mida olin õppinud tegema, Ryan võttis välja tikutopsi ja mõne sekundi pärast põles meil tuli.

Imekspandav, mida tuli meelolule teeb. Minu tuju oli imelikuvõitu olnud sellest ajast, kui jätsime päikesepaiste ja metsa tulime. Atmosfäär oli siin sünge, peaaegu kuri. See koht tundus olevat vana, väga vana ja seal oli jubedust mis jäi küll taustale, aga oli kogu aeg olemas. Selle koha tohutu vaikus käis mulle närvidele ja tekitas soovi vilistada või rääkida või teha ükstapuha mida, et seda peletada, samas aga peaaegu nõudis, et ma seda ei teeks. Vaikus tundus olevat karm, see nõudis aupaklikkust.

Tulevalgus muutis lagendiku heledamaks. Ta küll ei valgustanud seda täielikult kuni äärteni, aga valgustas seda kohta, kuis me olime, oli lõbus ja parandas mu tuju.

“Mis õhtusöögiks on?” küsisin. Ryan vastutas toidu eest.

“Miks sa minult küsid? Sinu kord oli toit kaasa võtta.” Ta vaatas mulle otsa ja tantsivas tulevalguses paistis  ta näol küsiv, natuke murelik ilme. See muutus taipamiseks ja ta küsis, ”Sa ei võtnud toitu kaasa, ega?”

“Ryan, sina pidid toidu tooma! Me arutasime ju seda!”

Ta vaatas mulle kulmu kortsutades murelikult otsa ja ma vastasin pilguga, milles kindlasti oli sama, kui mitte sügavam mure ja siis ta puhkes naerma. “Sa oleks pidanud oma nägu nägema,” naeris ta. Tundsin kuidas mu nägu muutus murelikust vihaseks. Hakkasin tema poole minema ja tema nägi mind tulemas ja hakkas taganema, käed ette sirutatud. “Kuule, see oli nali. Rahune maha, Jed. Tegin vaid nalja. Mul on toit olemas. Oota nüüd –“

Ta oli taganenud langenud puuni, mis oli nii jäme et ulatus talle õlgadeni. Ta oli jõudnud nii kaugele kui minna sai.

Ma krabasin tast kinni, ta püüdis minema saada, ja ma maadlesin ta maha.

Me olime parimad sõbrad, olime juba aastaid olnud ja olime mitmeid kordi maadelnud. Olime enamvähem ühesuurused, nii et maadlustega olime enamvähem viigis. Tal oli palju elavam loomus, kui minul, tema kasuks oli see pelgusetu asi, ta oli sada korda seltsivam ja sõbralikum, aga kui läks maadluseks, polnud meist kumbki teisest selgelt üle. Mina võitsin teda sama tihti kui tema mind.

Ja täna kavatsesin ma võita, kuna olin ikka veel natuke pahane. Mitte nii palju, kui ma tahtsin et ta usuks, aga ma olin pahane. Olin nüüd juba üle tunni metsa tontlikkust tunnetanud ja kui tuli oli süüdatud, tundsin ennast natuke paremini.  Umbes kümme sekundit.  Siis oli ta tuule mu purjedest täielikult võtnud, rääkides, et peame nälgima, mis tõi mu sünge meeleolu ja rahutuse uue hooga tagasi. Rääkimine, et see kõik ainult nali oli olnud, ei teinud mind üldse rõõmsamaks.

Ta naeris ikka veel, kui ma ta maha panin, tema kohal olin, ta käsi kõrvale laiali vastu maad surudes. Vaatasin talle raevukalt otsa. Ta vaatas tagasi, lõpetas naermise kui mu ilmet nägi, siis naeratas mulle.

Igatahes, pagan temaga.

Kui sa pole olnud 11 aastane poiss koos parima sõbraga, tõesti  päris parima sõbraga, ei saa sa aru. Aga kui sul on selline olnud, kui sina oled kunagi selline olnud, siis on sul see tunne ehk veel meeles. Ma tean, et mul see oli. Ma polnud kunagi tüdrukusse armunud olnud, seepärast ma ei teadnud, kuidas see tundub. Ma armastasin oma vanemaid, aga tunne, mida ma Ryani vastu tundsin, oli erinev sellest, mida ma nende vastu tundsin, nii ei saanud ma neid kahte kuidagi võrrelda. Ja kui ma sellest mõtlesin – ja ma mõtlesin kõige üle, see oli üks mu puudusi – kui ma selle üle mõtlesin, tundsin, et ma pidin teda vist armastama. Ta oli minu elu peamine osa. Kui ma hommikuti mõtlesin mida ma päeval tegema hakkan, oli Ryan alati kaasatud, alati osa sellest. Ma veetsin igal suvel peaaegu kõik päevad temaga. Jäime ööseks üksteise poole. Sõime koos. Läksime teineteise koju ette teatamata ja mu vanemad ei teinud väljagi, nähes teda sisse tulemas, või kui nad istusid eluruumis ja nägid teda ära minemas kui nad polnud teadnud, et seal oli. Arvestasin temaga, kui abi vajasin ja tema arvestas minuga, kui abi vajas. Ja me võisime teineteisele loota. Täitsime seda osa mõlemad.

Olime mõlemad natuke kasvanud. Nägin seda temas rohkem, kui endas võisin tunda. Tal oli nüüd see enda proovilepaneku pisik. See oli uus asi. Ta muutus ka füüsiliselt,  kasvades tugevamaks, muutudes kõhnemaks ja pikemaks. Ta nägu muutus natuke lahjemaks. Sama toimus arvatavasti ka minuga, aga temas märkasin ma seda enam. Teda ma nägin. Iseennast ma ei näe, välja arvatud, kui ma peeglisse vaatan ja ma ei kulutanud sellele rohkem aega kui hädapärast vaja. Ma polnud inetu, aga ma ei usu, et minus oli midagi vaadata. Ryan polnud ka eriliselt kena, aga tema nägu oli iseloomulik ja kui see kõhnemaks muutus, hakkas ta üha parem ja parem välja nägema. Mul polnud aimugi, mida teised tema välimuse kohta arvasid aga mulle hakkas viimasel paaril kuul tunduma, et ehk ta oli kena. Teadsin ka, et kui ta mulle naeratas, seda erilist naeratust, mida ma polnud näinud, et ta kellegi teise jaoks kasutas kui  ainult minu jaoks, tekkis mul viimasel ajal kõhus imelik tunne.

Ma ei rääkinud talle sellest. Rääkisime üksteisega enamvähem kõigest, aga sellest ma talle ei rääkinud. Ma päriselt ei tea, miks. See tundus .. no ma lihtsalt ei rääkinud ja kõik.

Ja nüüd ta naeratas mulle. Ma ei saanud ta peale vihane olla, kui ta niimoodi naeratas. Äkki tekkis mul mõte, kas ta ehk ei teadnud, mida see naeratus minuga tegi. Lootsin et mitte. Kas ta võiks? Ei, ei võiks. Aga seda ta tegi, naeratas. Ja mina ei saanud selle vastu. Naeratasin ka.

Ta pani  käe mu ümber ja läksime kaelakuti  tagasi lõkke juurde. Pidin ta käe maha raputama, et puid lõkkesse juurde panna. Laasisin need kirvega, siis raiusin  parajaks. Me mõlemad olime seda varemgi teinud. Meile meeldis koos matkamas käia. Aga me polnud kunagi varem siia metsa tulnud.

Nüüd oli väljas kottpime. Lõkkest tulev valgus oli ainuke valgusallikas. Esimest korda märkasin, kui külmaks oli läinud. Kui astusin tule juurest sammu eemale, oli seda kohe tunda. Oli külm. Kas oli see metsa pärast, või tundsin ma lihtsalt seal olles külma?

“Kuule, kas sul külm ei ole?”

Ryan vaatas üles. Ta vormis hamburgeri kotlette. Ta oli pannud kaasatoodud metallvõre kividele tule kohale, ja selle peale madala praepanni. Ta oli valmis kotlette pannile laskma.

“Ma pole märganud.”

“Astu tulest eemale. See on imelik. Minu arust on temperatuur viimase poole tunniga 10 kraadi langenud.”

“Ei saa olla.” Ta astus mõned sammud tagasi, viimane kotlet käes. Ta seisis hetke, siis ütles, “On küll külmem. Imelik.”

Ta astus tule juurde tagasi ja lasi kaks suurt kotletti pannile. Kohe kostus sisinat ja siis lõi lõhn mulle ninna. Kõht hakkas korisema.

Sõime oma kotlette koos krõpsudega, jõime soojavõitu cocat ja sõime küpsiseid magussöögiks. Ma ei suutnud uskuda, kui maitsev see kõik oli. Kuna lähedal ei olnud istumiseks sobivaid murdunud oksi ja me ei tahtnud lõkkest kaugele minna, istusime maa peal. Ryan haaras oma magamisrullist alusteki, laotas selle laiali ja me istusime selle peal.

Kumbki meist ei rääkinud palju, ainult sõime. Minu arust hakkas selle koha atmosfäär ka Ryani peale mõjuma. Ainus asi, mida võisime kuulda, oli lõkke praksumine, mis nüüdseks oli päris väikeseks kahanenud. Vaikust oli lausa tunda, omaette loodusjõuna. Polnud ühtki heli, vaid juhuslik susin või praksatus tules lõkkeaasemel. Kodus oli alati midagi kuulda. Maja seina kriiksatus, tuul läbi aknaprao, kella tiksumine, keegi voodis külge keeramas, tilk köögi kraanist, ahi või õhukonditsioneer sisse või välja lülitumas, midagi ikka. Ma ei mõistnud, miks oli siin absoluutne vaikus. Ei olnud tuule hingustki, siiski tundus külm üha levivat. Praegu oli ju suvi. Miks siis nii külm oli?

Kui me söömisega valmis saime, panime toidukraami suletavatesse plastikkottidesse. Me polnud kuulnud, et siin ümbruses võiks karusid olla, või puumasid või isegi metsikuid kasse, aga metsameeste hea komme oli asjad ära pakkida. Kui me neid toimetusi tegime, tundsin kerget tuulepuhangut. Selleks ajaks, kui valmis saime, oli see juba rohkem kui puhang. Tuul oli tõusnud. Külm tuul. Ja nüüd oli vaikus natuke taandunud, kuna tuul vilistas puude vahel.

Karta polnud mitte midagi. Oli lihtsalt külm ja tuuline pimedas, muidu vaikses metsas. Miks ma siis end nii  närvilisena tundsin? Tegelikult ma ei teadnud täpselt, mis tunne mul oli. ‘Närviline’ polnud päris õige sõna. Tunne oli tugevam. Niipea, kui tuul tõusis, oli sama tunne kohal, sama, mis mind valdas, kui metsa sisenesime, ainult tugevam. Vaatasin ümberringi, aga ei näinud midagi. Meie ümber oli ainult mets. Mis seal metsas oli? Ma ei teadnud, ei saanud teada, aga tundsin millegi juuresolekut. Ma tean, et mu kujutlusvõime oli üle töötanud, aga siin olemine oli häiritud, lihtsalt siin viibimine, olles pimedusega ümbritsetud ja tundes, et siin on midagi enamat, kui ma kunagi teada võiks.

Oli veel vara, aga tegin ettepaneku magama minna. Liiga pime oli, et midagi teha ja arvasin et magamiskotis võiks soojem olla. Väike osa minust, mille olemasolu ma keeldusin tunnistamast, ütles mulle et telgis võiksin end ehk natuke turvalisemalt  tunda.

Ryan nõustus, kuigi tal ei paistnud selliseid tundeid ega mõtteid, nagu minul, üldse olevat. Läksime telki ja hakkasime lahti riietuma. Ta oli taskulambi põlema pannud ja telgi küljele suunanud. Kui jõudsime aluspüksteni, vaatas ta mulle ühe kõige salakavalama naeratusega näol. Siis raputas ta end aluspükstest välja.

Harilikult magasime telgis alusriietes. See oli erinev. See oli ka erutav. Ma naeratasin ka ja riietusin samamoodi lahti. Siis ronisime oma magamiskottidesse. Ryan keeras oma taskulambi välja. Pimedus oli silmapilkne ja absoluutne.

Tuul oli natuke vaibunud, aga telgi küljed laperdasid ikka veel veidi. Nüüd tundus veelgi külmem olevat. Olime mõlemad suvistes magamiskottides. Enne kodust lahkumist polnud mingit põhjus voodri sisse panemiseks. Lebasin natuke aega, siis küsisin, “Kas sul on soe?”

“Ei. Külm on. Sul on soe?”

“Ei. Arvan, et peame riided selga tagasi panema.”

“Ah, Jed? Mis oleks, kui ma sinu juurde kotti  roniks? Koos olles peaksime mõlemad üles soojenema.”

Erutus, mida olin tundnud teda alasti tuhmis taskulambivalguses nähes, oli tagasi. Ma oleks pidanud arvatavasti mõtlema et see pole õige. Ma ei mõelnud üldse midagi.

“Hästi,” kuulsin end ütlevat. Mu hääl kuuldus mulle imelikuna. Ma ei tea, kas ta märkas.

Ma kuulsin, kui ta kotiluku lahti tõmbas. Mina tõmbasin enda oma ka ja siis oli ta minu kõrval, tema nahk minu oma vastu. Ta väänles, sai luku kätte ja tõmbas selle üles. Siis ta väänles nii hästi kui sai tagasi nii et me olime nägudega vastakuti, kitsa koti poolt üksteise vastu surutuna.

Mul oli jäik. Tema oma ka. Ta haara oma kätega minu ümbert ja mina tegin sama temaga. Käte jaoks polnudki kusagil mujal ruumi. Kaisutasime üksteist, emotsioonid kasvamas.

Kumbki ei öelnud tükk aega midagi. Mu süda peksles, ja tundsin, et tema oma ka. Külmatunne oli läinud. Meil oli koos soe. Mul jooksis peas nii palju mõtteid, et kartsin et see lõhkeb.

Ärkasin võpatades mõtisklustest, kuhu olin libisenud.

“Jed?”

“Jah?” Sosistasin, nagu temagi. Tundus kuidagi kohane olevat sosinal rääkida.

“Kas ma võin sulle midagi rääkida? Midagi salajast?”

“Jah”.

“Ma olen justkui viimasel ajal sind vaadanud. Rohkem kui varem. Erinevalt. Ja siis on mul vahel imelik tunne. Ja viimasel ajal olen sinust rohkem mõelnud ka.”

Ma ei saanud teda lähemale tõmmata, me hoidsime üksteist juba nii tihedalt, kui võimalik. Siiski tundsin, et ta püüab mind lähemale tõmmata, kui ta seda ütles. Nii püüdsin mina ka. Et ta tunneks, et ma püüan.

“Ma olen sind ka vaadanud, Ry. Palju. Ja arvan, et tean, mis tunne sul oli. Justkui all kõhus?”

“Sa tead! Sa oled ka niimoodi tundnud?”

Ma ei vastanud, lihtsalt hoidsin temast. Me mõlemad liikusime natuke teineteise haardes ja ma väänlesin natuke rohkem. Arvan et sellest oli kinnitamiseks küllalt.

Olime natuke aega vait, mõlemad teisest mõeldes, mida me tundsime ja et teine tundis sama asja. Need olid uued tunded. Sellised, mida meil kummalgi polnud ennem olnud. Ma ei olnud teadnud, et ta tundis sama, mida minagi. See oli ilmutus, midagi tuliuut, midagi, millest aru saada.

Ta oli alati julgem kui mina. Nüüd ka. “Kas sa oled kunagi meist mõelnud?”

“Kogu aeg. Iga päev.” Sosistasime ikka veel.

“Mitte ainult harilikult. Ma mõtlen…” Sain aru, et isegi sosinal oli tal raske öelda, mida ta mõtles. Isegi sosinal on toon olemas. Tema toon oli närviline ja ebakindel. Ta püüdis uuesti. “Ma mõtlen, noh, Jed, ma mõtlesin ehk sa meeldid mulle. Meeldid rohkem kui ainult sõber.”

Ma ei vaikinud isegi niikaua, et lasta sel kohale jõuda. Teadsin, et kui mina oleks midagi niisugust öelnud, ei  oleks ma vaikimist tahtnud. ”See on hämmastav. Ma mõtlesin paar päeva tagasi just sama asja. Ma mõtlesin, et see mida ma tunnen sinu kohta, oleks nagu midagi armastuse moodi.”

“Jah! Just seda ma mõtlesin! Ainult sina oli küllalt vapper, et seda välja öelda.”

“Sina alustasid ütlemisega, mina poleks seda kunagi teinud. Sa oled alati vapram kui mina.”

“Ei ole. Ainul rumalam. Ma ei mõtle asju läbi nagu sina. Soovin, et ma seda teeksin. Sooviksin, et oleksin rohkem sinu moodi.”

“Ja mina soovin, et oleksin sinu moodi. Tõsiselt. Mõtlen seda kogu aeg.”

“Mina ka. Sinust.”

Siis ta naeratas. Ma ei näinud teda, aga kuidagi ma seda teadsin.

Siis oli mul nii hea olla. Polnud külm, ja kindlasti ei kartnud ma enam. Mina hoidsin Ryanit ja tema hoidis mind ja mul oli palju, millest mõelda. Temal pidi ka olema, sest me mõlemad vaikisime. Hoidsime ikka veel teineteist, käed turvaliselt üksteise ümber, lamasime küljel, tema hingamine mu põske kõditamas, minu juuksed tema omasid puudutamas, meie vastastikune soojus teist kaisutamas, jäime me magama.

Ärkasin ei tea kui palju hiljem. Olin maganud unenägudeta ja järsku olin ma ärkvel. Ryan oli ikka veel mu käte vahel ja tema oli ikka veel maailma jaoks elutu.

Mu meeled olid valvel ja millegi pärast olid mu kukla karvad turris. Kuulasin teraselt, püüdes avastada, mis mind äratanud oli, aga kuulsin ainult vaikust. Isegi tuul oli kadunud. Kõik oli surmvaikne.

Mu süda peksles, kui ma ärkasin. Nüüd, kui midagi kuulda ei olnud, jäi ta jälle aeglasemaks. Lasin oma pea tagasi Ryani juurde ja otsustasin, et see ei olnud midagi ja et ma peaks uuesti magama jääma. Olin üllatunud, kui mugavalt ma end tundsin Ryanit hoides ja tema poolt hoitud olles. Mõtlesin sellele ja hakkasin uuesti magama jääma, kui järsku olin taas täiesti ärkvel.

Seekord olin kindlasti midagi kuulnud. Ma ei olnud kindel, mis see oli, aga midagi seal oli. Alguses tundus see nagu vaikne oie, peaaegu liiga vaikne, et seda kuulda, siis aga muutus tugevamaks, siis vaibus jälle. Ma värisesin ja mu meeled olid taas valvel. Kui ma sellest aru püüdsin saada, märkasin, et telgiriie väriseb jälle. Tuul oli uuesti puhuma hakanud. See pidi olema hääle põhjus, selgitasin ma endale.

Siis kuulsin teistsugust häält. Oigav hääl, või tuul, kui see oli seda põhjustanud, oli kadunud  ja teine hääl muutus tugevamaks. Varsti suutsin eristada, mis see oli. Inimeste hääled.

Nad kostusid väga kaugelt ja nii  nagu räägiksid inimesed üksteisele. Kui ma kuulasin, muutusid nad tugevamaks. Otsustasin, et kes nad ka ei olnud, tulid nad lähemale.

Kuulasin hoolega, et aru saada, mida nad rääkisid.

Siis kuulsin naerupahvakut ja siis, “Olge tasem, te kaks!”

“Mis sul viga on, Ted? Siin ei ole miilide kaupa kedagi ümberringi ja hääl ei kosta niikuinii kaugele, sa tead seda. Kuula.” Ja siis kuuldus vali hõige. Sõnadeta. Lihtsalt kõva karjumine. Siis –

“Näed? Midagi. Me võime kisada palju tahes, ja keegi ei kuule.”

Noh, tal polnud päris õigus, kes iganes ta oli. Kuna see röögatus oli midagi teinud. See oli Ryani äratanud. Ta tõstis oma pea mu rinnalt, kus see oli lebanud. Ma panin käe ta suule, et ta häält teha ei saaks.

Hääled olid ikka veel kaugel. Ma kuulsin, mida räägiti, aga häälte nõrkuse järgi teadsin, et nad polnud lähedal. Võibolla aitas metsa surmvaikus häälel kanduda. Või oli see tuul, mis nüüd jälle puhus. Võibolla tuul kandis hääled meieni.

“Pea lõuad! Ja ära röögi rohkem. Sa oled rumal, kas tead? Mõlemad, nii sina kui su tobe vend. Miks sa lasid tal end kaasa vedada, ma ei tea. Sa tead, kui tähtis on seda saladust pidada.”

“Ta ei räägi kellelegi. Ta teab, et teen talle väga haiget kui ta räägiks. Väga.”

“Parem kui ta seda meeles peab. Kui keegi teada saab, siis mitte minult, see tähendab et siis ühelt teist ja siis olete te kaelani sita sees. Ma ei lähe üksinda vangi. Te teate seda. Inimesed saavad teada ja teie mõlemad olete ka vahel. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma teen, et nii juhtuks.”

“Ära muretse nii palju , Ted. Kõik on korras, ma panen tal suu kinni.”

Ma arvan, et nad kõndisid rääkides edasi, kuna nüüd olid hääled lähemal. Palju lähemal.

Mul ei olnud aimugi, millest need mehed rääkisid, aga selle järgi, mis öeldi, oli neid seal vähemasti kolm. Kaks kuuldud häältest kõlasid  palju vanemad kui minu ja Ryani. Hakkasin jälle kartma. Mul ei olnud aimugi, mis võib juhtuda, kui nad meie laagri otsa komistavad, aga rääkimine saladustest ja haiget saamisest, kui keegi nendest teada saab ja et neid oli kolm ja nad olid vanemad, noh ma hakkasin tõsiselt kartma. Mul polnud aimugi, kas ma peaks, aga ma hakkasin.

Ryan oli kohe minu kõrval, aga kuna ma teda ei näinud, ei teadnud ma, mida ta tunneb. Ma tõesti soovisin, et oleksin teadnud. Aga nüüd ei tahtnud ma sosistamisega riskida.

Kui nende hääled nii imelikult kandusid, võis minu hääl sama teha. Hoidsin kätt Ryani suul, mitte tihedalt, aga seal, hoiatades teda sõnadeta vaikne olema.

Võibolla Tedi sõnum, või hääletoon jõudsid teistele lõpuks kohale, kuna ma ei kuulnud rohkem midagi. Istusin seal, Ryanist kinni hoides ja tema istus, minust kinni hoides. Me lihtsalt istusime ja ootasime. Tundsime pimedust ja ebakindlust meie ümber. Aeg näis peatuvat, ma ei kuulnud midagi ja mu hirm kasvas. Ma polnud kuulnud neid meist mööda kõndimas. Kus nad olid? Mida rohkem ma mõistatasin, seda enam ma kartsin, kartus muutumas kabuhirmuks. Kabuhirm muutus osaks mu kehast, raskeks osaks, surudes mind maha, tehes liikumise täiesti võimatuks. Nii ma istusin. Ryanit hoides. Ootasime.

Ootasime.

Ja siis see juhtus ühekorraga. Järsku, ilma hoiatuseta kukkus kogu telk meile kaela. Ryan hakkas silmapilk rabelema, ja mina ka, püüdes vabaneda telgiriidest, millesse olime mässitud. Siis tundsin, et miski haaras läbi telgiriide mu käest ja ma hakkasin kisama.

Kuulsin Ryanit ka kisamas. Võibolla sellepärast, et mina seda tegin, või mingil muul põhjusel, ma ei tea, aga me mõlemad karjusime.

Telk rebiti meie pealt ära. Meie peale oli suunatud kolm taskulampi, millede valgus meid pärast terve igaviku pilkases pimeduses olemist pimestas.

“Tõmba nad sellest kotist välja.” See oli Tedi hääl, aga lampide pimestavas valguses ei näinud ma ikkagi veel midagi. Mind tõmmati toore jõnksuga, aga kuna kott oli lukuga kinni, siis tõmme ainult väänas mu kätt ja ma karjatasin.

“Tee lukk lahti, tobu!” Jälle Ted.

Kuulsin luku lahtitõmbamise häält ja siis polnud ma enam kotti lukustatud. Nüüd oli käsi tagasi mu käsivarrel ja mind tõmmati jalgadele püsti. Tundsin, et Ryan tõmmati minu kõrvale jalgadele.

Järgmised hääled tulid liiga kiiresti, et oleksin aru saanud, kes mida ütles.

“Pagan. Paar last.”

“Vaata, paar homo last.”

“Nad ei näe küllalt vanad välja, et homod olla. Ma kahtlen, et nad isegi veel pritsida suudaks.”

“Ikkagi  homod. Vaata neid.”

“Kuule, ma tean neid poisse.”

“Mulle homod ei meeldi. Anname neile peksa.”

“Jah, anname peksa. Ehk peaks nad  puu külge ka siduma.”

Need hääled tulid kahelt teiselt, mitte Tedilt. Vähemasti üks lampidest oli kogu aeg mulle näkku suunatud, aga ma pöörasin pea ära ja mu silmad hakkasid lõpuks natuke kohanema.

Nüüdseks olin ühe häältest ära tundnud. Selle, mida ma polnud kuulnud, kui nad kõndisid. See oli Granti oma. See tähendas, et arvatavasti see, kes polnud Ted, oli Kukk. Kui ma sellest aru olin saanud, oli mu hirm nii suur, et kõht hakkas lahti minema. Kui me olime nende poiste käes, siis teades, missugused need Cartonid olid, olime tõsises ohus.

Grant ja Kukk jätkasid vadistamist ja ma taipasin, et Ted polnud sõnagi öelnud sellest saadik, kui meid kotist välja tõmmati. Nüüd järsku ta rääkis. Ta ainult ei rääkinud, ta pöördus minu poole. Ta esitas küsimuse.

“Sa kuulsid meid, eks ole? Sa kuulsid, mida me ütlesime.”

Proovisin rääkida, aga olin nii hirmunud, et ei suutnud häält teha. Raputasin ainult pead, ägedalt.

Ta jälgis mind, siis ütles, “Jah, sa kuulsid meid.” Siis pöördus omas sõprade poole. “Kukk, mul on vaja sinuga rääkida. Grant, sa pead neid kahte valvama, vaata et nad paigale jääksid. Arvad, et saad sellega hakkama, ilma midagi nässu keeramata?”

“Jah, need kaks homo on memmekad, mõlemad jubedalt hirmunud.  Näed, kuidas nad värisevad. Nad ei lähe kuhugi. Mul on ühega niikuinii arved õiendada.”

“Grant!” Ähvardus tema hääles oli väga selge, ja ta ei rääkinud isegi minu suunas. “Grant, see on tähtis. See ei ole laste mäng. Siin, kas sa oskad seda kasutada?”

Jälgisin kivistunult, kuidas ta oma vöölt, mis tee särgi alla peidetud oli, püstoli tõmbas.

“Jah, olen sellisest varem tulistanud.”

“Hästi. Sinu ülesanne on neid kahte jälgida. Neid ei tohi minema lasta. See keeraks kõik kihva. Nüüd kuula väga teraselt. See ei ole mingi mäng, kus sa näitad, kui karm vend sa oled. See on sul suur võimalus mulle näidata, et sa pole lihtsalt rumal laps. Sa ei tohi siin midagi nässu keerata. Said aru? Kihva keerata ei tohi. Ma ei taha kummassegi neist lastest kuuliauke, kui see vajalik pole. Nii siis ära tulista enne, kui üks nendest seda vajalikuks ei tee. Ma ei mõtle  seda, kui üks nendest maha istub, või tagumikku sügab. Kui nad seda teevad, siis ära tulista. Tulistad siis, kui üks nendest sulle kallale karata või jalga lasta proovib. Siis sa tead, mida teha?”

“Jah, ma tulistan teda.”

“Ei tulista. Kuula nüüd hästi. Mida sa teed, on see, et tulistad ta sõpra, Said aru?”

“Jah!” Kuulsin ta hääles entusiasmi. Mõte meie pihta tulistamisest oli ilmselt midagi, mida ta paistis päris innukalt nautivat.

Taskulampide viletsas valguses, võideldes Granti lambi pimestava valgusega, mida ta suunas vaheldumisi minu ja Ryani silmadesse, nägin ma kuidas Ted haaras Kuke käe ja tõmbas te meie juurest eemale lagendiku äärele, et me ei kuuleks, siis hakkas talle kõrva rääkima.

Ma olen raamatutest lugenud, kuidas inimestel tõuseb süda kurku kui nad kardavad. Ma arvasin alati, et see on ainult naljakas väljend, aga nüüd ma mõistsin, miks nad seda ütlesid. Olin nii hirmunud, et mul oli raske hingata ja ma tundsin klompi oma kurgus. Kartsin nii hirmsasti, kuna olin mõelnud ja mõned järeldused teinud.

Olin aru saanud, et neil oli midagi varjata, midagi salajast, mida nad siin metsas tegid. Mõistsin, et nad ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. Ja kui see tõsi oli, siis kuidas saaks nad meid vabaks lasta? Nad ei saanud. Olin päris kindel, et just seda Ted Kukele rääkis. Et nad ei saa meid vabaks lasta.

Nad kavatsesid meid tappa. Ted oli seda otsustanud. Ehk oli see, mida Grant meie puu külge sidumisest rääkis Tedile idee andnud. Ta kavatses seda näidata nagu homoviha. Paar last oli teo pealt tabatud ja kes iganes seda tegi, ei sallinud homosid, sidus nad kinni ja peksis surnuks. Nad kirjutavad arvatavasti meie oma verega HOMOD paljale kõhule, et asja selgeks teha. Sedamoodi võidakse mõrva seletada ja kellelgi poleks põhjust sügavamale metsa midagi otsima minna.

Mida saaksin ma teha? Ma ei suutnud midagi välja mõelda! Isegi kui ma oleks küllalt vapper, et proovida, olin paljalt öises metsas, olin ainult 11, mul polnud midagi jalas, mul polnud valgust ja neid oli kolm, kõik suuremad ja tugevamad kui mina. Kui ma oleks ainult kahtlase liigutuse teinud, oleks Grant Ryanit tulistanud. Ma ei suutnud meie päästmiseks ainsatki asja välja mõelda.

Kui ma vaatasin, nägin et Ted vaatas maha, siis kummardus ja võttis maast midagi üles. Kui see taskulambi valguses välgatas, tundsin selle ära. Minu kirves.

Nad ei kavatsenud meid ainult surnuks peksta. Nad raiuvad meid tükkideks ka!

Olin liiga hirmunud, et selgelt mõelda. Teadsin, et ei suuda meid päästa. Ma suren. Ryan ka. Kas ma saaksin Ryanit päästa. See oli idee. Aga kuidas? Kui ma Grantile kallale kargaks, võiks Ryan põgeneda. Aga et see õnnestuks, pidin talle selgitama, et kui ma Granti ründan ja ta mind tulistab, siis peab ta minema jooksma. Metsas, selles nii pimedas metsas, õnnestub tal arvatavasti põigelda puude vahel, jääda lampide vaateulatusest välja ja minema pääseda. Kui ta suudab nende vaateulatusest ainult mõnikümmend sekundit väljas olla, on ta arvatavasti pääsenud, kui liikumist jätkab. Nad ei suuda teda uuesti leida.

Aga kui ma Granti ründaks ja Ryan ei tea mis toimub, ta ei jookseks. Tundsin teda liigagi hästi. Ta jääks mulle appi. Ma pidin talle oma plaani selgitama. Kuidas seda teha? Kui ma Ryanile sosistama hakkan võib Grant pahasti reageerida ja seda ei võinud ma lubada. Mitte nüüd, kui püstol meile suunatud oli. Mida ma saan teha? Ma värisesin, teadsin et mul pole palju aega, ja ühtegi ideed ei tulnud.

Tuul oli uuesti tõusnud ja märkasin, et olen läbi külmunud. Seistes tuule käes ilma riieteta, värisesin ma külmast. Ma olin hirmust värisema hakanud ja värisesin ikka veel, aga nüüd reageerisin ka külmale tuulele. Nüüd kuulsin seda imelikku oigavat häält ka. See muutus valjemaks.

Vaatasin lagendiku ääre suunas ja nägin, et Ted ja Kukk hakkavad meie poole tulema, Tedil kirves käes. Kukk tema kõrval, jahinuga käes.

Nad tulid meid tapma.

Siis tabasid mind esimesed vihmapiisad. Tuul ja oigav hääl olid kasvanud maruks ja siis hakkas vihma kallama. See oli alanud üksikute tilkadega ja seejärel tundus, nagu oleks keegi minu peale vooliku avanud. Vihma tuli nii kiiresti ja tugevalt, et ma vaevalt enam nägin Granti. Tuul piitsutas vihma ja oigamine oli nüüd peaaegu kurdistav.

Haarasin Ryani käe. Olin just teda endaga kaasa tõmbamas et püüda metsa põgeneda, taibates, et see oli parim šanss, kuna Granti tähelepanu on kõrvale juhitud ja ta ei näe meid paremini kui meie teda, kui lõi tohutult tugev välk. Mitte sähvatus, vaid terve valgus sein, nagu oleks tuhanded välklambid üheaegselt lahti läinud, valgustades kogu lagendikku, isegi läbi langevate vihmavoogude. Välk valgustas ainult hetke, aga sel ajal nägin selgesti enda ümber, nägin läbi vihma.

Välk valgustas ja jäädvustas vaatepildi. See valgustas lagendikku vähem kui sekundi, küllalt kaua, et liikumist näha.

Mida ma nägin, ajas mu juuksed peas püsti ja peatas mind soolasambana.

Välgu valguses nägin Tedi poole lagendiku peal Kuke kõrval, meie poole astumas, mõlemal käed pea kohal, justkui kaitseks vihma eest. Aga mis kogu mu tähelepanu köitis oli see, mida ma nende taga nägin. Lagendikul oli midagi muud koos meiega, justkui inimese kujuline. See oli ebamäärane. Nägin ainult ta kuju, mis paistis välguvalguses värelevat, nagu oleks staatiline elekter ta piirjooni palistanud. Ma nägin tast läbi; ta oli viirastuslik, aga ta oli seal. Ta oli seal.

Järsku valitses jälle pimedus. Tõmbasin Ryanit ja komistasin külje suunas, teades, et Grant oli vihmast eksitatud ja ta silmad pidid peale välgusähvatust uuesti pimedusega harjuma ja seepärast olime isegi tema lambi valguses nähtamatud. Liikusin mõne meetri, enne kui komistasin kivihunnikule. Kummardusin, et neid katsuda ja tundsin eri suuruses kive. Siit Ryan leidiski lõkkeaseme  jaoks kive, mõtlesin samas imestades, miks kulutan ma aega sellistele mõtetele.

Kobasin ja leidsin kiiresti kaks paraja suurusega kivi, surusin ühe Ryanile pihku, teise võtsin endale. Seda polnud palju, ja ma ei teadnud, kuidas neid kasutada, aga nüüd oli meil vähemasti midagi.

Siis käis teine välgulöök. Jälle nägin hetkeks kõike. Nägin, et  mis iganes see oli, oli otse Tedi taga käed välja sirutanud. Hetke enne seda, kui pimedus uuesti saabus, nägin, et see haaras kirve varrest.

Kõik oli taas pime, kuid ainult mõneks sekundiks. Nende sekundite jooksul ma kuulsin karjet ja see lõppes äkitselt.

Valitses pilkane pimedus, vihm kallamas ja lakkamatu oigav ulgumine kõrvu lõikamas. Enne kui jõudsin end koguda ja midagi ette võtta, muutus jällegi kõik. Kolmas välk valgustas lagendikku. Hetkelises valguses nägin kahte keha maas lamamas ja Granti liikumatult seismas ja maha vahtimas, õudus näos. Ma ei näinud olendit, aga ma nägin ta käsivart ja kätt maa seest välja küünitamas ja käsi hoidis Granti jalga. Enne kui pimedus meid uuesti haaras, hakkas Grant kaduma – ta vajus maasse! Paistis nagu oleks olendi käsi teda maa sisse tõmmanud! Ja ma kuulsin ta röökimist üle tuule oigamise, üle vihma müra kuulsin ma teda kisendamas, õudusest täidetud, kohutav karjumine, mis järsku katkes.

Siis oli jälle pimedus. Vihmasadu jätkus, kuid sama järsku, kui see oli alanud, vaibus tuul koos oigamisega. Vihm hõrenes kiiresti ja mõne hetke pärast see lakkas.

Varsti peale seda oli kuu taevas, üks nendest suurtest, hõbedastest ja seal, kus päikesekiired olid lagendikku täpitanud, tegid kuukiired sama.

Sel ajal, kui see kõik toimus, Ryan ja mina lihtsalt seisime kivihunniku juures, hoides üksteist. Me ei teadnud, kuhu joosta ega poleks suutnudki joosta. Nii me lihtsalt seisime üksteise külge klammerdudes. Nüüd, kus kuu andis meile minimaalset valgust, tõmbasin end Ryanist lahti ja astusin sammu sinna poole, kus me telk oli seisnud. Eristasin Tedi piirjooni, ikka veel lamamas seal, kus ma teda olin näinud. Nägin ka seda, mis arvatavasti oli Kukk, teine kühm maas lamamas. Grantist polnud märkigi.

Ettevaatlikult, järkjärgult liikusin sinna, kus Ted lamas. See mida ma nägin oli võigas. Ilmselt oli ta kukkunud ja kukkudes oli ta kirve otsa langenud. Kirves oli talle kaela lõiganud ja sügav haav oli selgelt nähtav, paistes must ja haigutav hõbedases valguses. Sealt ei tulnud verd. Mida sealt oli ohtralt voolanud, selle oli vihm ära uhtnud. Aga kuratlik haav ilma vereta näitas mulle selgesti, et ta surnud oli. Kas see oli mis siin juhtus? Kukkus ta kirve otsa? Teistsugune seletus oleks lihtsalt liiga ebareaalne. Ma pidin seda endale ette kujutanud olema. See pidi olema minu ettekujutuse üle reageerimine.

Liikusin Kuke poole. Siin oli ka lihtne näha, mis juhtunud oli. Ta oli ka kukkunud, ja kukkunud just õige koha peal. Ta oli löönud oma pea vastu ühte nendest kividest, mis meie tuleaset ümbritsesid. Jällegi polnud verd näha, aga ta keel ulatus suust välja ja ta pea oli imeliku nurga all. Kuigi see mind hirmutas, katsusin ta kaela ja ei tundnud pulsilööke.

Laksin sinna, kus ma viimati Granti olin näinud. Selle koha peal oli lohk ja pinnas oli püdel. Võis see tema all järele anda? Või kaotasin ta silmist seepärast, et ta ära oli jooksnud? Kõik oli nii kiiresti toimunud ja näinud olin ma ainult välgusähvatuste ajal. Ma ei võinud milleski kindel olla. Mu kaine mõistus lihtsalt ei saanud sellega nõustuda.

Taipasin, et Ryan seisab minu kõrval. Ta oli mul käest kinni võtnud ja pigistas seda. Vaatasin teda ja nägin, et ta väriseb kangesti.

“Riided. Peame riidesse panema.”

Ta ei öelnud midagi, lihtsalt seisis ja hoidis mul käest kinni ja järsku ma kahtlesin, kas temaga on kõik korras.

Ma olin poolsegaseks hirmutatud, aga nüüd olin rahulikum. Võibolla polnud ta sellest nii hästi üle saanud nagu mina. Võibolla oli ta šokki langemas.

Haarasin meie telgi alt sasipuntrast teki ja mähkisin talle ümber, siis tõmbasin ühe veel kuivadest magamiskottidest välja, keerasin puntras oleva telgi siilu ümber ja laotasin magamiskoti sinna talle istumiseks. Mõtlesin, et ma peaks proovima Granti välja kaevata, aga kui ma tegin sammu sinna suunas, kuulsin Ryani ulgumist ja ta haaras uskumatu raevukusega mu jalast. Istusin tema kõrvale tagasi ja ta rahunes natuke.

Siis ta kaisutas mind. Ma keerasin teki lahti, siis mässisin ümber meie mõlema ümber ja kaisutasin teda vastu. Tema keha enda vastu tunda oli hea. Ta soojendas mind ka natuke, kuigi millegipärast ei tundunud enam nii külm. Tuul oli täielikult vaikinud ja õhk oli märgatavalt soojem. Metsaalune  paistis olevat kõik vihmavee sisse imenud olevat, kuna peale selle püdela koha, kus ma viimati Granti seismas nägin tundus maapind kuiv olevat. Ma istusin Ryanit hoides, kui tema mind hoidis ja vaatasin ringi. Mingil põhjusel, millest ma ei võinud üldse aru saama hakatagi, ei tundunud koht enam hirmutav, See tundus nagu harilik metsalagendik ja kuuvalgus oli imelikult kaunis. Tüüne, rahulik ja kaunis.

Istusime koos Ryaniga, ainult meie kahekesi, kuni esimesed kahvatud  päikesekiired ajasid minema sügava pimeduse, mis peale kuu loojumist lagendikul jälle maad oli võtnud.

Mul oli pissi häda. Kuigi oleksin Ryaniga kauem istunud, pidin pissile minema. Seepärast rääkisin temaga. Esimesed sõnad, mida me tundide jooksul kuuldavale olime toonud.

“Tunned sa end nüüd hästi?”

Ta vaatas ümber, nagu transist välja tulles, mida ta vist tegigi. Siis vaatas mulle otsa. “Jah, minuga on kõik korras.”

Ometigi ei näinud ta niimoodi välja. Ta paistis natuke hajevil olevat nagu ei suudaks ta segadust oma peast tõrjuda.

“Mul on pissi häda.”

Ta vaatas mulle natuke teravama pilguga ja tõusis koos minuga püsti. Tundsin tungi ta käsi võtta ja teda aidata, aga ma ei teinud seda.

Me läksime mõne puu jagu telgist eemale, seisime kõrvuti ja lasime veed jooksma. Siis läksime tagasi kokku langenud telgi juurde ja hakkasime oma riideid otsima. Panin end riidesse, ootasin, kuni Ryan lõpetab, siis ütlesin, et peame eelmisest ööst rääkima.

Ta kortsutas kulmu. “Hästi, mida sellest?”

“Me peame rääkima sellest, mida me teistele ütleme. Esiteks ütle, mida sa nägid, kui välku lõi.”

“Ma ei näinud midagi. Jed, ma olin liiga hirmunud. Ma ei teadnud mida teha. Grant laskis mulle valgust silma ja ma olin ennast täis tegemas, ja mu keha tundus end välja lülitavat. Mu pea läks nagu tühjaks. Ma arvatavasti nägin asju, aga mul ei ole midagi meeles. Mäletan ainult et ma kartsin ja mul oli külm. Tundub, et ma mäletan välku. Aga ainult seda, et välku lõi mitu korda. Ma ei mäleta et ma midagi oleks näinud.”

“Sa tead, et nood mehed on surnud, eks?”

“Jah, kuigi ma ei tea, miks nad surnud on. Nägin neid kuuvalguses ja kuna nad ei liigutanud, arvasin, et nad peavad surnud olema. Mu mõtted paistsid aeglaselt liikuvat. Kuidas nad surma said?”

“Üks nendest, nende juht, ma arvan, kukkus kirve otsa ja see lõikas talle kaela. Kukk kukkus meie lõkkeaseme peale ja lõi oma pea vastu seal olevaid kive lõhki. Ja Grant, tema lihtsalt kadus.”

Paistis, et Ryan mõtleb selle üle. Ta vaatas lagendikul ümber, vaatas Tedi laibalt Kuke laibale. Siis pöördus minu poole. “Ma peaks arvatavasti kurvastama, et nad surnud on, aga ma ei kurvasta. Minu arvates tahtsid nad meid tappa. Ma tundsin seda.” Järsku ta võpatas ja ma panin käe talle ümber. Ta vaatas mind, hirmu meenutamine  ta silmi tumestamas ja jätkas. ”Et nad surnud on, ei tekita minus muret nii nagu ma arvan et see peaks.” Ta vaikis hetkeks, siis küsis, “Kas sa arvad et nad komistasid millegi otsa või libisesid märjal maapinnal? Olid vihmast justkui  pimestatud ja libisesid?”

Ma ei vastanud talle. Ei, nii ma ei arvanud. Aga mida ma arvasin, ei saanud ma talle rääkida. Ta arvaks et ma olen hullumeelne. Mida mina arvasin – osa mu mõistusest  püüdis mulle öelda, et see polnud see, mida ma mõtlesin, aga ma olin näinud mida ma nägin ja suurem osa mu mõistusest ei lasknud seda lihtsalt kõrvale tõugata – oli see, et olend, mis iganes see oli, haaras kirve Tedi käest ja raius sellega ta kaela, siis tõukas Kukke, nii et ta komistas oksahunniku otsa, mille ma lõkke juurde olin visanud. Ta oli kukkunud pea peale ja tabanud seetõttu peaga tuleaseme ümber olevaid kive. Kui ma olendit nägin, oli ta oma läbipaistvad käed välja sirutanud ja oli Tedi käest kirve haaranud. Nüüd lamas Ted maas haigutava haavaga kaelas ja kirves oli tema kõrval maas.

Tegelikult ma ei olnud näinud olendit Kukke tõukamas. Aga ma mõtlen, et see oli Kuke karjatus, mis nagu noaga lõigatult lõppes, lõigatud siis, kui ta peaga vastu kive lõi. Ja ma ei usu, et ta niimoodi oleks karjunud lihtsalt komistades ja kukkudes. Aga ta oleks võinud, kui tundis end äkki tõugatavat.

“Ryan, räägime teistele lihtsalt seda: Me olime hirmunud, kui paduvihma sadas ja kössitasime telgis ja isegi ei teadnud, et need sellid seal olid. Kui me hommikul ärkasime, siis leidsime nad. Surnud. See on kõike mida teame. Neil pidi vihmas õnnetus juhtunud olema.”

“Miks mitte rääkida politseile, et nad tahtsid meile viga teha?”

“Seepärast, et see annaks meile põhjuse neile ka viga teha. Ja nüüd on nad surnud. Niimoodi on see palju lihtsam. Me ärkasime ja leidsime nad. Läksime ja rääkisime võmmidele. Võmmid tulevad ja leiavad, et Kukel oli nuga; kui nad kontrollivad, leiavad nad kirvevarrelt Tedi sõrmejäljed. Me räägime, et ei  teadnud, et need sellid siin olid ja politsei võib mõelda et nad hiilisid meile järele. Ehk oli neil kavas meile midagi teha. Aga see on kõik spekulatsioon. Nendel sellidel on reputatsioon; nad on varem vahele jäänud. Meie oleme ainukesed, kes kõike teavad ja me ütleme, et me ei tea midagi. Me teeme küll natuke näitemängu, seletades kuidas me need laibad oma laagris leidsime. Mida nad saavad öelda? Ja veel midagi. Kui jutuks tuleb, siis võin ma pakkuda motiivi, miks nad siin olid, ja ehk ka põhjuse meile kallale tungimiseks. Seda teen ma siis, kui nad küsivad, kas nendel sellidel võis mingi põhjus olla meie ründamiseks.”

“Mis motiiv?”

“Kui ma siin kogu öö istusin, tegelesin mõtlemisega.  Mõtlesin sinust, mõnda aega” – punastasin natuke ja tema kihistas naerda – “aga väga palju ka sellest, mis oli juhtunud. Ja hulga asju said äkki mõtte, mis neil varem puudus. Esiteks mõtlesin loomarajast, mida mööda me siia tulime.”

“Jah? Mida sellest?”

“Ma ei usu, et see loomarada oli. Ma arvan, et see oli rada, mida mööda nood mehed varem on kõndinud. Ja nad käisid just nii palju, et see kulus sisse ja nägi välja nagu loomarada. Aga see oli nende rada ja seepärast nad meie otsa komistasidki. Me panime oma laagri otse nende raja kõrvale püsti. Ma arvan et tean ka, miks nad siin kesk ööd olid.”

“Tead või?”

“Jah. Ma arvan, et sellel oli midagi tegemist saladusega, millest nad rääkisid, kui mind üles äratasid. Ma usun, et arvasin selle saladuse ära. Ma arvan, et neil kasvab siin metsas  kanepit. Mäletad, kui sa seekord linnas Granti nägid? Ja ta rääkis nendele poistele, et inimesed lähevad siin metsas kaduma? Sa arvasid, et ta püüdis neid hirmutada. Võibolla püüdiski. Ehk tahtis ta neid siit eemal hoida, et nad tema  taimede peale ei satuks. Mõtle sellele: kuulujutud käivad, et Kukelt saab kanepit, kui keegi tahab osta. Ma arvan et see oligi saladus, millest nad rääkisid. Ja ma arvan et Ted oli valmis tapma, et seda hoida.”

Ryan ei öelnud tükk aega midagi, selle üle järele mõeldes. Kui ta lõpuks rääkis, esitas ta küsimuse, mis mind muretsema pani. “Ma ei saa sellest aru. Kui ta tahtis meid tappa, siis miks ta ei teinud seda? Muidugi sadas vihma, aga neid oli kolm. Neil oli kirves. Grantil oli püstol. Ma ei saa aru, miks nood vanemad mehed niimoodi surma said või miks Grant kadus. See on veider.”

Ma ei tahtnud talle rääkida olendist, mida ma näinud olin. Ta arvaks et ma olen hulluks läinud ja ma ei tahtnud et ta nii mõtleks. Kui ma ei räägi, tähendab see seda, et me mõlemad oleme võrdses olukorras, lihtsalt segaduses, et miks me ikka veel elus oleme ja nemad surnud on. Parem oli selles osas võrdsed olla. Ma ei kavatsenud talle rääkida.

Sel hetkel pidi päike taevas just täpselt õiges asendis olema. Sest et siis valgustas päikesekiir süvendit, kuhu ma nägin Granti kaduvat. Kiir langes otse süvendisse ja siis nihkus hästi aeglaselt, sedamööda kuidas päike  taevas tõusis, mingile poolkuu kujulisele asjale mis kohe süvendi taga maast välja ulatus. See oli hall, nägi välja nagu kivi, aga oli kivi jaoks liiga korrapärase kujuga. See oli umbes 20 cm paksune, peaaegu meetri laiune ja osa sellest ulatus umbes kolmandiku meetri jagu maast välja ja oli kaares, nii et keskosa oli kõrgem kui ääred. Selle vaatamine meenutas mulle midagi. Olin midagi sellekujulist varem näinud. Püüdsin meenutada, kuskohas. Mind kuidagi tõmbas selle poole, ehk seetõttu, kuidas  päikese kiirtevihk seda valgustas

Läksin sinna, siis kutsusin Ryani ka.

“Mille moodi see sulle tundub olevat?”

Ta vaatas seda, siis minu otsa. “Ma ei tea, aga see paistab maasse mattunud olevat. Osa temast ei ole nähtav. Kus labidas on?”

Otsisin ümberringi ja leidsin ta sealt, kuhu selle peale tuleaseme katmist eelmisel õhtul jätsin. Tõin ta ikka veel päikesest valgustatud kivi juurde, siis hakkasin kaevama.

Teadsime, mis see on juba kaua enne, kui olime kaevanud nii sügavale kui meil vaja oli. See oli hauakivi.

Miks pidi hauakivi olema siin kaugel sügaval metsas ei tundunud meile mõistlik, aga hauakivi ta kindlasti oli. Kaevamise ajal pidime astuma süvendisse kivi taga, aga maa tundus seal päris kõva olevat ja kandis meid, kui seal seisime. Arvasin, et eksisin, mõeldes, et Grant oli seal sisse vajunud. Aga ma ei saanud seda, mida olin näinud, kõrvale heita. Või Granti kisa, mida olin kuulnud. Isegi kui koht kus seisin oli liiga kindel et keegi seal läbi võiks vajuda või sisse tõmmatud olla.

Kas see olend võis tõesti seal all olla ja Granti endaga alla kaasa tõmmata. Alla oma hauda?

Kui olime mõnikümmend sentimeetrit kaevanud, nägime kivil tähti, mis muidugi sundis meid kaevamist jätkama, et kogu kirjutist näha saada. Kaevasime kordamööda ja Ryani kaevamiskorra ajal tuli mulle mõte. “Kas sa tead, Ryan, ma tean, miks kõik need kivid siin on. See ei paistnud loomulik olevat, et nad siin olid, kuna me pole kusagil mujal metsas kive näinud. Aga siin on neid terve hunnik. Ma arvan, et nad olid siin selleks, et kui siia maeti, kes see ka ei olnud, kuhjati hauale kive, et loomi eemal hoida.”

Ta vaatas üles, peatus et laubalt higi pühkida, siis ütles. „Ma arvan, et oleme valmis. Allpool ei paista enam rohkem tähti olevat.”

Läksin ja vaatasin. Kivi oli kaua aega maa all olnud. See  oli mullaga kaetud ja tähed olid kõntsa täis ja polnud loetavad.

“Me peame ta ära puhastama.”

Hakkasin labidaga ettevaatlikult kivi pinda puhastama, püüdes teda mitte kriimustada. Ryan võttis paar pulka ja teritas need taskunoaga. Siis hakkas ühe pulgaga tähti puhastama. Mina võtsin talt teise pulga ja aitasin teda.

See võttis meil ainult veerand tundi. Siis võisime kirjutist lugeda.

Siin lebavad Elias Hatcheri luud

1835-1859

Kes suri oma käe läbi,

Järgnedes oma armastatule Thom Case

Tulevasse ellu.

“Mu armastus Tomi vastu on igavene

Nagu on mu vannutud kättemaks

Haua tagant

Kõigile kes teevad kurja

Armastuse vastu nagu minu oma “- EH

¤¤¤

Väljavõtted kohalikust päevalehest:

Turneville, August 28

Politsei teatab, et täna hommikul leiti Theodore O’Brieni, 23 ja Rodney Cartoni,19 surnukehad Hatcheri metsas. Üks alaealine poiss Grant Carton on kadunud. Surnukehadest teatasid kaks poissi, kellede nimesid ei avaldata nende vanuse tõttu. Politsei uurib juhtumit, kuid esialgsed uurimused näitavad, et tegemist on õnnetusjuhtumiga meeste eksimise tõttu ootamatult alanud tormis.(Vaata: Torm, lehekülg 3.)

Arvatavasti sellega seotud juhtumis avastas politsei anonüümse vihje põhjal suure kanepitaimede kasvanduse umbes miili kaugusel surmapaigast. Politsei uurib, kas mehed läksid läbi metsa sinnapoole, kui nad tormi ajal surma said.

Enam detaile avaldatakse, kui need avalikuks tulevad.

Turneville, August 28

Ebaharilik torm puhkes maakonna põhjaosas eelmisel ööl, põhjustades tugevat äikest, tormituult ja äkilist sadu. Meteoroloogid teatavad, et aastaajale mittekohaselt külm õhk maapinnal kohtus sooja õhuga mis liikus Nevada kõrbest, põhjustades ägeda kohaliku tornaado ja umbes 50mm sademeid paduvihma näol ainult viieteist minuti jooksul. Tunnistajad tormi keskme lähedal, mis paiknes Hatceri metsas, teatasid et tuul oli enne vihma ja paduvihma ajal nii tugev, et kostus nagu oigamine.

Kuigi ka varem on selliseid nähtusi täheldatud, toimuvad nad äärmiselt harva. Viimane teadaolev juhtum leidis aset 1859.a.

Lõpp