Cole Parker
Wyomingi kõrg preeriad

Wyomingi kõrg preeria on väga eriline paik. See ei ole igaühe jaoks. Majesteetlik oma suuruses, on tas ka karmi ja tühja üksildust. Vaatepilt pole sellepärast vähem muljet avaldav või tundmusi äratav. Avarad preeriad, mäejalamid ja orud, mäed ise, järved ja ojad, kõrged männimetsad – need moodustavad üheskoos tohutu panoraami.

Aga preeria on enamat, kui lihtsalt panoraamne vaatepilt. Talvel on seal külm. Külm muutub elunormiks. Külm on üdini tungiv ja tundub igavesti kestvat. Kui talvel üle koltunud rohu pühkiv tuul läbi su riiete lõikab, on külm kõikehaarav ja mõte soojusest tundub kauge ja ebareaalse unistusena.

Suvel seevastu on preeria imekaunis Siis on päevad soojad, tihe rohi õõtsub tuules, linnud laulavad, ojad on selged ja külmad, järvede päikeses helkivat pinda lõhestab kalade mängimine. Võid uppuda tundmuste, aistingute ja vabaduse tulva, puhtasse ja ülevasse Wyomingi metsikusse loodusesse.

Preeria võib olla kaunis, kuid ta on ka eraklik. Väga eraklik. Sina ja su ratsu võite päevad kaupa lonkida läbi tohutute avaruste, nägemata teist inimest. Näha võib loomi – põtru, koiotte, võib olla isegi hunte. Aga teist inimest? Arvatavasti mitte, kui oled korra eemal vähestest laialipillutatud linnakestest ning väljaspool rantšode tarasid.

Üks asi, mida selle maa juures kunagi ei tohi unustada: ta on ohtlik. Kui sa oled üksi, võib iga äpardus saatuslikuks saada. Seal pole kusagilt abi tulemas, kui sa seda vajad ja kogu see eraklikkus, kõik need tohutud kõnnumaad võivad sind tappa sama kiretult nagu püssikuul. Ainult selle vahega, et lõpp tuleb arvatavasti kauem.

Sellesse maasse, nendesse tasandikesse tuleb suhtuda austusega. Austades seda, mida nad on – halastamatud, samas rõõmu pakkuvad neile, kes teavad mida ja kuidas on vaja teha, olles teadlikud alati varitsevatest ohtudest. Kui sa söandad sinna üksinda minna, pead endas väga kindel olema. Sa pead olema endas selgusele jõudnud, olema sõltumatu, otsustamisvõimeline ja küllalt küps. Need omadused tulevad läbi kogemuste. Pead olema valvel. Kui sa ei austa seda maad, siis tema üksildus ja julm ükskõiksus, tema ainult tugevaid soosiv olemus võivad sind tappa.

Sealne majesteetlikus on haarav ja seda mitte ainult silmaga nähtavas. Seda on preeriate üksilduses ka. Üksilduse majesteetlikkus on see, mis mind haarab.

Mu ema muretses esimesel korral kui ma sinna läksin ja arvata võib et ka hulgal järgnevatel kordadel. Aga mina läksin ikkagi, et kogeda seda tühjust, tunda selle tohutust, näha seda, mõnuleda selles. Ma tulin alati koju tagasi. Olen seal käinud juba paar aastat ja loodan et ema enam nii väga ei muretse. Isegi kui see nii pole, sõidan ikkagi sinna metsikule maale. Üksinda. Siis kui seda vajan. Wyoming õpetab iseseisvust. Mulle ei meeldi ema muretsema panna, aga ma pean enda tundmuste järgi toimima.

Ma tulen alati koju tagasi.

Väljasõit

Pingutasin sadulakotte Jesse seljas, kes seisis oma loomupärase rahulikkusega, aga täis indu matkale minna. Ma tunnetasin seda. Me tundsime üksteist päris hästi. See, kuidas ta turja väristas, kuidas ta tagajalga tõstis ja selle tagasi maha pani, see kuidas ta oma kaela painutas, et vaadata, kui ma magamisrulli, sadulatekki või joogikanistrit tooma läksin, näitas selgesti tema innukust.

Lõpetasin Jesse koorma pakkimise. Planeerisin olla ära neli päeva ja kolm ööd. Toitu oli mul meie mõlema jaoks kogu matka ajaks, kuigi rohkem minule kui temale. Mina ei saanud ju preeriarohust elada, nagu tema. Kaasas olid vajalikud riided, esmaabi pakk mida ema alati kaasa võtma sundis, kuid mida mul kunagi polnud vaja läinud, tekk, mõned asjad mis elu matkal kergemaks teevad ja muidugi minu püss.

Minu emal ja minul polnud palju vara. Aga mul oli mu püss. See oli olnud minu isa oma, kui ta veel elas, ja nüüd oli ta minu oma. See oli üks pagana äge püss, Weatherby Mark V koos 4,5 korda 18 võimsusega Leopold optikaga. Talle käisid Wetherby 300 padrunid, mida ma ise käsitsi täitsin. Ma valdasin püssi hästi. Olin palju harjutanud, õppinud teda tundma ja kuna mul oli täpseks laskmiseks vajalik meelelaad ja rahulikkus, samuti palju aega ja motivatsioon, olin nüüd see, kelleks tahtsin saada: keegi kes suudab tabada seda, mille peale ta tulistab. Möödunud aastal sain pihta põdrale natuke alla 600m kauguselt. Igaüks sellega hakkama ei saa. Muidugi pole enamusel inimestest sellist püssi ka nagu minul ja enamus inimesi ei ole teinud vajalikku tööd, mida täpselt laskmine sellise maa pealt nõuab. Ehk ma hooplen natuke. Ma ei peaks seda tegema.

Aga ma ei läinud jahile. Praegu polnud isegi jahihooaeg, kui kool oli just lõppenud ja päevad soojemaks läksid. Ma läksin lihtsalt välja tasandikele et üksinda olla, ainult mina ja Jesse. Et siit minema saada. Tegin seda sageli. Püssi lihtsalt võtsin alati kaasa. Harjutasin sellega laskmist kui sain, sest mulle see meeldis ja harjutama pidin, et hoida täpsust sellisel tasemel nagu tahtsin.

Need tasandikud on avarad ja üksildased. Püss aitas mul tunda end kindlamalt lisaks lõbule, mida harjutamine pakkus.

Asusime teel keskhommiku paiku. Andsin Jessele suuna kätte ja ta alustas kerget traavi. Me sõidame suurema osa teest sammu, aga ta oli innukas, jooksmine tegi talle rõõmu. Me pääsesime niimoodi kiiremini minema ja olin igati selle poolt.

Oli kaunis suvepäev. Paistis, et päeva peale läheb soojaks, midagi sellist, mida me siin alati ei saa. Ma elan osariigi lääneosas, kus maapinna kõrgus on 1500 ja 3000 meetri vahel. Seepärast on siin talvel nii külm ja soojad suvepäevad on eriline kingitus.

Mõtlesin uurida ühte järve, mille ääres ma varem polnud käinud. Aga see oli ainult suund, kuhu liikuda ja polnud tegelik põhjus, miks ma matkale läksin. Minu peamine eesmärk polnud see, kuhu ma läksin, vaid see, et ma läksin. See oli asja tuum.

Seal kus ma elasin oli väike linn ja küllaltki palju rantšosid. Igaüks tundis igat ühte. Käisin kohalikus keskkoolis, kus linna ja maalapsi oli samavõrra.

Elasin ühes linnale lähemas rantšos. Kooli sai koolibussiga, aga mul oli lihtne linna pääseda kui seda tahtsin. Lühike ratsasõit Jessega või jala. Mul võis olla hulk sõpru linnalaste seas. Teoreetiliselt. Aga olid paar asja, mis selle võimatuks tegid.

Esiteks see, et meil ei olnud palju raha. Vaestel lastel, elagu nad Wyomingis või New York Citys, on sotsiaalselt raskem kui keskklassi lastel. Lihtsalt pole võimalik teistega samu asju teha. Kino, videomängud, söögikohas söömine, moekad riided, piljard, keegel – kõik need asjad nõudsid raha. Kui sul seda pole, on su võimalused piiratud.

Mul oli tore lapspõlv, selle ajani kuni mu isa suri. Siis asjad muutusid. Me muutusime heal järjel keskklassi perest selliseks, kes elas kindlustusest, mis aga polnud piisav äraelamiseks, ilma et ema tööl oleks käinud. Ta käis ja tal oli tõesti õnne et leidis ametniku koha linnas raamatupidamisefirmas. Palk polnud suur, aga koos kindlustusrahaga tulime sellega läbi. Mitte kõige paremini.

Kindlustus aitas maksta rantšo ostuvõlga, nii et me võisime teda pidada. Aga maa pealt tuli maksu maksta. Maamaksu raha saamiseks rentis ema karjatamis õigused ühele naabruse rantšoomanikule. Sellest me tulu ei saanud, aga sissetulek kattis suurema jao maksudest ja me ei tarvitsenud oma kinnisvara ära müüa. Me mõlemad tahtsime maal elada, kuigi tegelikult oleks olnud kasulikum rantšo müüa ja linna kolida.

Aga meil polnud palju raha, peagu üldse mitte liigsete asjade ostmiseks või linnas lõbustustele kulutamiseks. Me pidime jälgima, millele raha kulutasime. See oli siis üks põhjus, miks ma igal võimalusel linna ei jooksnud. Teine põhjus oli arvatavasti veelgi tõsisem.

Olin kasvanud koos ümbruskonna omavanustega, käinud koos nendega koolis, suhelnud nendega nagu ikka. Kõik oli tore kuni paari aasta taguse sündmuseni. Siis muutus kõik. Ei ole hea olla gei Wyomingis. Eriti ei ole hea olla gei väikeses vanamoodsas Wyomingi linnas, kui teised inimesed seda teavad.

Just siis, kui hakkasin harjuma isa puudumisega ja sellega, mida see tähendas, just siis, kui ema oli otsinud ja leidnud töö ja tööl käima hakanud – mõlemad asjad, mis muutsid mu elu põhjalikult nagu see igal üheksa aastasel poisil muudaks - hakkasin ma märkama midagi endas. Need olid esmased arusaamised sellest, kes ma olin.

Umbes aasta hiljem tegin vea. Lapsed teevad vigu. Ma tunnistasin oma parimale sõbrale, mida ma tundsin. Tema rääkis oma vanematele. Ta ei teadnud, et poleks pidanud rääkima, või milliseid et probleeme see tekitab. Ta polnud pahatahtlik, ta lihtsalt tegi vea nagu minagi. Ma ei oleks pidanud talle rääkima. Tema ei oleks pidanud oma isale rääkima. Niimoodi see elus käib, ma arvan. Inimesed teevad vigu.

Niisiis kõik muutus. Siis sain teada, kui halb on olla gei Wyomingis.

Mind narritati pidevalt, poisid said aru et kui nad minu sõbrad on, narritatakse ja kiusatakse neid ka. Nüüd olin ma valge vares. Minust sai paaria. Veel midagi, mille üle muretseda.

Peksa ma eriti ei saanud. Igas kakluses, mille keegi neist alustas, seisin ma enda eest. Sain kaunis kenasti hakkama. Kui lapsed teadsid, et suudan enda eest seista, ei olnud enam väga palju proovijaid. Märkused, halvustamised, põlgus – need olid siiski kaunis pidevad. Siis ma tegin, mida pidin tegema. Ma lihtsalt tõmbusin kõigist eemale. Kõigist, peale ema. Aga kui sa oled poiss, kasvamas kümnesest viieteiskümneseks ja sul pole kedagi peale ema, keda usaldada või kellega koos midagi teha, siis on asi päris karm. See muudab sind. Noorelt olin sõbralik poiss. Siis sai minust hüljatu ja põlgusalune. Sa kas õpid üksinda toime tulema, muutud väga sõltumatuks ja üksindust taluvaks, õpid inimeste läheduseta hakkama saama, või sa lähed hulluks.

Mina olen kaunis terve mõistusega. Olen nüüd ka märksa karmim. Rohkem enesekindel. Vähem huumorimeelt, naljameelt. Aga terve mõistusega. Olen rahul sellega kes ma olen, selle isiksusega kelleks olen muutunud.

Üles kasvades veetsin hulga aega üksinda. Woyoming on üks pagana suur tagahoov. Mina veetsin seal palju aega. Lugesin ka. Raamatud, ema, mu püss, Jesse ja Wyoming – need olid mu elu.

Ema ütles “Palun Masse? See on eriline päev. Sa ei saa 16 aastaseks iga päev. Ma tõesti soovin et sa koju jääksid ja koos minuga oma sünnipäeva tähistaksid.” Ja vaatas mind selliste silmadega. Ma ei andnud siiski järele. Mina kavatsesin tähistada väljas preerias, Jesse ja mina. Ma ei tea. See tundus kuidagi kohane. Minu elu oli praegu selline. Nii et sobis veeta sünnipäev ka sama moodi. See oli õige sõna: kohane.

Esimene päev.

Ootasin seda matka terve viimase kuu. Mõned lastest korraldasid suure koolilõpu-peo. Mind sinna ei kutsutud. Oleksin võinud kodus istuda ja norutada. Aga ma lõpetasin seda sorti asjad juba ammu. Kui kõik teised rääkisid millisele peole keegi läheb ja kellega läheb ja hooplesid mida nad lootsid pärast teha, siis mina planeerisin vaikselt oma matka. Esimesel päeva olin otsustanud liikuda loode suunas - kerge tõus suurem jagu teed. Sinna suunda jäid mõned männimetsad ja võtsin ühe nendest oma esimese päeva sihtmärgiks. Eelistasin öö laagrit pigem kõrgete puude all kui lagedal väljal.

Teadsin et minu sõidusuunas on järv, mida olin kaugelt näinud ja mis oli mu kaardil. See oli matka eesmärk. Jõuan järveni ja saan seda teisel päeval uurida, rännates läänekallast mööda kuni tipuni, siis ümber tipu mõningase maa idakallast mööda tagasisuunas. See oleks minu jaoks uus maa, nii et ootasin huviga uurimisretke. Teise öö veetmiseks plaanisin leida laagrikoha järve lähedal.

Kolmandal päeval kavatsesin alustada aeglast tagasisõitu, kiirustamata, lihtsalt matka nautides. Kavatsesin enne laagrisse jäämist püüda natuke üle poole koduteest sõita. Niimoodi jääks järgmiseks päevaks kerge kojusõit. Kalkuleerisin, et leian sobiva laagripaiga. Kui muud ei aita, võin lagedale laagrisse jääda. Olen seda varemgi teinud. See mulle ikkagi ei meeldinud. Tundus kuidagi liiga kaitsetu.

Peale kerget traavi rahustasin Jesse kõnnile. Lonkisime edasi. Imesin endasse ümbruse lõputust. Täna oli meeldivalt vaikne tuul. Mul oli jakk seljas, aga õhu järgi tundsin, et saan ta tunni või paari pärast seljast võtta.

Suunasin Jesse põhja poole, siis läände siis uuesti põhja tagasi, kui maapind tõusis ja langes. Tohutu kergelt tõusev lagendik laius meie ees. Läänes võis aimata metsa piirjooni. Keerasin keha kergelt vasakule ja puudutasin Jesset vasaku põlvega, millest aitas et ta uue suuna võtaks. Paari tunni päras jõuame metsani.

Lasksin oma mõtetel triivida. Kõik kooli pinged, kõik need silmad mis mind seal rõhusid, kõik märkused, mõeldud torkama, kõik see üksindus inimeste keskel, kes mind endast eemal hoidsid, kogu pilkav naer, mõeldud alandama ja lõikama ja isoleerima – kõik selle mõjud hakkasid minust aeglaselt välja immitsema. See maa oli liiga suur, et sedasorti asjad mingit tähendust omaks. Selline värk ei olnud muretsemist väärt, mitte siin. Aistingud ärkasid, tunnetasin maa rütme, tervitasin õhu lõhna, imetlesin rohu harmoonilist lainetamist kui kõik kõrred liikusid tuule muutudes ühes taktis, nagu nähtamatu käe poolt juhitud, pilvede liikumist - seal olin ma oma vaimuga. Ma vajasin seda. Vajasin tõsiselt. See tundus nagu pääsemine.

Hilja õhtul sisenesime männimetsa. Hakkasin kohe laagripaika otsima. Ma ei tahtnud seda toimetust liiga hilja peale jätta. Kui pimedus saabub, tuleb ta kiiresti ja on sageli absoluutne.

Leidsin koha metsa serva lähedal. Lasksin Jesse rohtu sööma, kuni ise lõkkepuid korjasin. Tegin oma matkakirvega kuivi maha langenud oksi lõkke jaoks parajaks. Siin polnud palju kive, nii et kühveldasin lõkkeasemelt lahtise pinnase ja puhastasin okstest. Siis seadsin lõkke üles. Mul polnud suurt tarvis. Põlema panen hiljem.

Magamisaseme tegin otse metsa piirile. Mulle meeldis tunne, et magan tasandikul. Mulle meeldis, et öösel olid tähed näha. Ja rohkem kui mõlemad meeldis mulle metsa turvalisus selja taga.

Õhtusöögiks soojendasin kolm viinerit, ei olnud tahtmist sel esimesel õhtul keerulise söögivalmistamisega vaeva näha. Jesse sai natuke tema jaoks kaasavõetud kaeru. Kui pimedaks oli läinud, lebasin tekil, hingasin jahedat öö õhku ja vaatlesin universumit enda kohal. Sellise meeliköitva vaatepildi juures oli raske olla liiga mures selle pärast, kelleks mind oli sõimatud või vastikust väljendav pilk mõne lapse silmis, enne kui ta mulle selja pööras. Sama laps oli mõned aastad varem olnud mu kaheksandal sünnipäeval. Jäin magama, silmades taevalaotus asendanud vastikustunde ja see taevas leidis tee ka minu hinge.

Teine päev.

Hommikusöögiks praadisin mune ja peekonit. Kohvi tegin ka. Mul oli kaks väikest praepanni kaasas ja munad olid väga hoolikalt pakitud. Olid terveks jäänud. Ma ei vajanud sooja hommikusööki, aga võimalus seda saada tegi mind rõõmsaks. Teadsin et olen sõltumatu ja aegajalt meeldis mulle seda endale tõestada.

Õhk oli külm, aga askeldades, toitu valmistades, koristades, laagrit maha võttes ei pannud ma seda suurt tähelegi. Iseseisvuse juurde käib ka asjade talumine, mille üle sul kontrolli pole.

Kui kõik oli koristatud nii, et keegi ei märkakski, et siin laagripaik oli olnud, pakkisin Jesse koorma uuesti ning me asusime teele. Oli algamas veel üks imekaunis varasuvine päev. Tunda oli, et varsti ajan jaki seljast. Näpistav õhk ja preeria tegid Jesse vallatuks. Lasksin tal natuke joosta. Põhja suunas.

Järveni jõudsime natuke enne keskpäeva. Vesi oli nii sinine et paistis nagu värvitud olevat. Selge ka. Mägiojadest ja sulalumest toidetuna oli vesi puhas ja külm.

Hakkasin rannikut mööda ülespoole sõitma, jäädes järve ümbritsevast metsast välja. Kui metsa moodustavad männid ja haavad liiga järve lähedal kasvasid, läksime läbi vee. Kus järv liiga sügav oli, läksime metsa kaudu, hoides nii vee lähedale kui võimalik.

Natuke peale keskpäeva tegin peatuse. Olime tagasi kaldal, mis siin kohas umbes 15 meetri laiuse rohuribaga kaetud oli. Lõunasöögiks tõin lagedale mõned võileivad. Jesse einestas rohumaal ja võttis pika sõõmu järvest.

Jaki olin juba tükk aega tagasi seljast võtnud. Sooja oli nüüd juba tublisti üle 20 kraadi. Paradiis. Lõpetasin lõunasöögi, viskasin rohule selili ja lihtsalt lasin atmosfääril endasse imbuda. Järsku märkasin silmanurgast mingit liikumist. Tõstsin pea ja vaatasin. Umbes 100 meetri kaugusel lõuna pool oli metsast karu kahe pojaga tulnud ja jõi järvest. Jesse ei onud nende lõhna tundnud, kuna tuul puhus põhja poolt.

Lamasin liikumatult ja jälgisin neid. Varsti tõusis emakaru tagajalgadele ja uuris ümbrust. Karud ei näe kuigi hästi. Kuid neil on suurepärane nina ja kuna tuul puhus nagu ta puhus ja nemad olid allatuult, siis tundis ta arvatavasti meie lõhna. Ta vahtis meie poole, aga olin kaunis kindel, et sealt kust ta vaatas, meid ta ei näinud, eriti vastu meie taga olevaid puid. Lõpuks ta laskus neljakäpakile jõi veel natuke, siis pöördus ja kõndis tagasi metsa. Pojad mängisid ja paistis et nad ei märganudki ta lahkumist, aga paar sekundit peale mamma kadumist panid nad tema järel minema.

Otsustasin, et on aeg edasi liikuda. Tahtsin näha, kui suur järv oli. Samas tahtsin minna kusagile, kus polnud varem olnud. Hüppasin Jesse selga ja asusime jälle teele. Suuremalt jaolt saime järve äärest läbi. Matk läks kergelt. Ilm läks veelgi soojemaks. Mõne tunni pärast juba higistasin. Pidasin Jesse kinni ja tõmbasin särgi seljast. Soojus oli selleks päris paras. Sõita aeglaselt mööda järvekallast, õhk keha paitamas, üksinda oma hobusega kaunis looduses – raske oleks olnud midagi paremat tahta.

Natuke hiljem peatusime puhkuseks. Meil polnud kusagile kiiret. Jesse jõi jälle ja otsustasin teha sama. Täitsin kanistri ja lasksin sisse puhastustableti. Arvatavasti polnud see vajalik, kuid see käis koos sõltumatuse asjaga. Iseseisev olemise juurde kuulub mõistlike otsuste tegemine. Üks põhjusi, miks ema lasi mul siia üksinda tulla, oli teadmine et ma teen õigeid otsuseid. Nii ma siis täitsin kanistri, viskasin tableti sisse ja lasin tal enne joomist ära sulada.

Sel ajal kui ootasin tableti sulamist ja vaatasin kuidas Jesse joob, otsustasin et vesi on liiga ahvatlev. Ajasin riided seljast ja läksin veepiirile. Kanistrisse vett võttes olin tundnud, kui külm vesi oli. Aga mida põrgut – elame ju ainult korra – teen selle ära. Vesi oli ääres poole meetri sügavune ja läks järsult sügavamaks. Astusin mõne meetri tagasi ja enne kui oleksin jõudnud meelt muuta tormasin järve ja hüppasin nii kaugele kui suutsin.

Mul oli õigus. Vesi oli kuradi külm! Sukeldumine oli paras šokk. Tulin naerdes ja puristades pinnale. Rahmisin ringi, sukeldusin, tulin pinnale ja sukeldusin jälle ja järkjärgult ei tundunudki vesi enam nii külm. Ujusin natuke ringi, kuid tulin umbes viie minuti pärast välja. Seda oli enam kui küllalt, et maha jahtuda.

Mul oli magamisrullis kuivatusrätik, aga ma ei kavatsenud selle väljavõtmisega vaeva näha. Seisin hoopis värisedes kaldal ja pühkisin vett nii palju maha kui ulatusin. Siis istusin maha, tõmbasin kätega põlved vastu rinda ja lasin päikesel ülejäänuga mängida.

Nautisin paljalt väljas olemise tunnet. Üllatav, kui loomulikuna see tundus. Selles oli natuke erootikat, aga see jäi kaugele tahaplaanile võrreldes muretuse ja vabaduse tundega. Lõpuks tõusin püsti ja lihtsalt olin, alasti ja elus, tundes päikest oma nahal ja rõõmu looduse osana olemisest.

Oli aeg edasi liikuda. Panin riidesse. Jesse oli hakanud ringi vaatama, kõrvad püsti. Paistis närviline olevat. Ma ei tea, kas ta nägi, haistis või lihtsalt tundis midagi. Mina tema närvilisust ei jaganud. Ma ei tunnetanud läheduses mingit hädaohtu. Mida iganes ta ei tundud, mind see muretsema ei pannud. Ainuke asi milles ma kahtlesin, et see võiks inimene olla. Ma olin päris kindel, ei olin ainuke kilomeetrite ja kilomeetrite kaugusel. Kui valmis sain, ronisin sadulasse ja alustasin taas sõitu. Ikka põhja poole liikudes.

Õhtul hilja jõudsime järve põhjatippu. Ma teadsin järve kuju kaardi järgi. Aga ma polnud seal varem käinud ja ei teadnud, missugune maastik võiks olla. Paistis päris sarnane sellega, millest olin läbi sõitnud: puud ja preeria, kauguses mäed. Polnud siin suurt üllatust.

Kaardil oli näha mitu järve toitvat oja, mida tuli ületada, et ümber järve põhjatipu pääseda, aga ma ei teadnud, kui suured nad võiks olla, enne kui neid nägin. Tahtsin järve tipuni sõita ja siis ümber tipu teiselt poolt tagasisuunas alla tulla. Teadsin et kaugele ei saa järve idakallast pidi lõunasse sõita, sest varsti tuli tihe mets järsakutega. Koju jõudmine võtaks päevi, kui püüaksin sealtkaudu läbi metsa tungida. Plaanisin lihtsalt vaadata, kuidas seal kõik välja näeb ja seejärel vana teed koju tagasi pöörduda.

Sõitsin mööda järve põhjakallast ja jõudsin esimeseni ojadest, mida olin kaardil näinud. Ojasäng oli umbes seitse meetrit lai ja umbes poole jagu oli laisalt voolava veega täidetud. Oja oli kergesti ületatav, vett ainult alla poole meetri. Jessel polnud jalgade märjaks tegemise vastu midagi.

Veel kaks põhja poolt järve toitvat oja jäid meie teele. Ojad olid täpselt sama kergesti ületatavad, nagu esimenegi. Varem kevade poole, võib olla isegi kaks kolm nädalat tagasi oleks nende ojade ületamist pidanud tõsiselt kaaluma.

Järve kirdenurka jõudmise ajaks oli päike taevas madalal ja teadsin, et laager tuleb peagi üles lüüa. Preeria laius sealt põhja ja itta. Umbes kahe kilomeetri kaugusel lõunas ulatus mets järve kaldani. Mõtlesin metsani sõita ja metsa äärde laagrisse jääda.

Võib-olla oli see ebausk, või minu ettevaatlik loomus, aga ma ei näinud mingit kahju selles et andsin järele oma tungile vältida laagripaika avatud maastikul.

Saabusime metsa äärde ja leidsin hea koha lõkke tegemiseks. Jesse oli valmis rohtu sööma. Korjasin natuke puid ja kuna oli veel küllalt valge, otsustasin vaadata kas järves ka midagi on. Mul oli kokku käiv õngeritv kaasas. Ei võtnud kaua aega mõned ussid välja kaevata ja konksu otsa panna. Leidsin paiga, kus puu oksad ulatusid järve kohale ja varjutasid vee nende all.

Sellel õhtul puhastasin ja küpsetasin püütud kala, millele olin soola ja pipart raputanud ja just selleks kaasavõetud jahusse kastnud. Praadisin kalu koos hommikusöögist jäänud searasvaga. Praadimislõhn ajas mind peagu hulluks ja pani kõhu korisema, aga ma teadsin, kui kaua nad peavad küpsema ja olin kannatlik. Teha asju õigesti oli mul veres. Tunnetasin tugevasti, kes ja milline ma olen, arvatavasti kõige selle pärast, mida ma koolis kannatama pidin. Ma olin õppinud, kuidas teha asju, mis olid minu jaoks tähtsad ja tundsin uhkust nende õigesti tegemisest. See oli osa distsipliinist, mida ma endalt nõudsin. Osa ka põhjusest, miks ma endaga rahul sain olla.

Jesse paistis jälle närviline olevat. Minule paistis kõik korras olevat. Võib olla oli piirkonnas hunte. Me olime tsivilisatsioonist nii kaugel eemal. Hõõrusin teda põhjalikult ja rääkisin nii rahustavalt kui suutsin ja mõne aja pärast jätkas ta rohu söömist.

See öö ei tundunud nii külm kui eelmine. Ehk oli põhjuseks järve lähedus. Taevast täitvad tähed olid sama kirkad. Mul polnud mingit muret magama jäämisega.

Kolmas päev.

Tuli tagasi minema hakata. Peale hommikusööki ronisin Jesse selga ja suundusin tuldud teed tagasi. Sõitmise ajal uurisin metsaäärt. Ei tulnudki kaugele sõita, kui leidsin, mida olin otsinud. Otse metsa veerel oli suur kivimürakas. Arvata võis, et jääliustik oli järvesängi kujundanud, ja kui jää sulas, jäi kivi maha. Ta võis alguses järves olla, ja kui see nii oli, siis aastatega pidi järv kokku kuivanud olema ja kivi oli nüüd paigas, kuhu mets oli kasvanud. Kivi oli minu arvates täiuslik.

Kuna koht, kus ma laagris olin olnud, polnud kaugel, läks ainult mõni hetk sinna minna ja lõkkease lahti kaevata. Võtsin sealt söestunud oksa ja sõitsin tagasi oma kivi juurde. Seal joonistasin söega kivile umbes kolmekümne sentimeetrise servapikkusega ruudu. Kivi oli palju suurem kui mu ruut. Kivi taga oli tihe mets. Nagu ma ütlesin, täiuslik.

Ronisin uuesti Jesse selga ja sõitsin tükki maad kivist eemale, umbes 700 - 800 meetrit. Seal hüppasin sadulast, tõmbasin oma püssi kabuurist välja ja võtsin sadulakotist oma laser kaugusmõõtja. Vaatasin tagasi kivi suunas ja kuigi suutsin ta leida, siis ruutu kivi peal ei olnud näha. Istusin maha ja leidsin optilise sihiku abil sihtmärgi, mille olin joonistanud.

Laser kaugusmõõtja näitas et kivi oli umbes 700 meetri kaugusel. Oma langus diagrammilt leidsin vajaliku kõrgus kompensatsiooni selle kauguse jaoks. Minu püss oli väga võimas, ja kasutasin enda laetud padruneid, kuna nad olid palju odavamad. Ma tahtsin, et nad oleks üksteisest nii vähe erinevad, kui teha suutsin. Kui sind huvitab täpsus pikkadel vahemaadel, siis täpne püssirohu kaal padrunis on elulise tähtsusega, samuti kui teadmine, et nad on kõik ühesuguse kaaluga. Pole võimalik tulistada eri laske samamoodi, kui padrunid ei ole samasugused.

Püss ja laskemoon, mida kasutasin, andsid väga suure kuuli alg kiiruse. Aga praegu oli sihtmärk 700 meetri kaugusel. Selle püssi kuuli algkiirus oli natuke üle kilomeetri sekundis. Praeguse kauguse juures läheb kuulil peaaegu sekund aega, enne kui ta märki tabab. Raskusjõud mõjub kuulile kogu selle aja. Mul oli diagramm, mille järgi sai täpselt määrata, kui palju kompensatsiooni tuleb sihikule seada kiiruse ja kauguse põhjal. Uurisin diagrammi, siis seadsin sihiku.

Võtsin lamades laskeasendi. Panin padruni pesasse ja lukustasin, reguleerisin sihiku nii, et sihtmärk täitis sihiku silma, kompenseerisin tuule järgi varasema kogemuse põhjal, toetasin püssi tema alusele siis kontrollisin oma hingamist kaitseriivi vabastades ja sihikuristi joonistatud sihtmärgi keskele peatades.

Hästi aeglaselt hakkasin kukke tõmbama, lasksin välja umbes pool hingetõmmet, mille olin just sisse hinganud ja peatusin. Siis jätkasin aeglaselt kuke tõmbamist.

Minu arvates on mu oma padrunitega püssi heli täiesti eristuv, heli mida tekitavad ainult võimsad püssid. Ma olen kuulnud teiste laskjate püsse. Võib olla on see mu ettekujutus, aga mulle näib, et ainult sellistel nagu minu oma, laskemoonaga nagu mina kasutan, on selline terav kärgatus, mida on tunda sügaval oma sisemuses. Kui oled seda korra kuulnud, jääb see meelde.

Hoidsin sihiku laskmise ajal sihtmärgil: nägin tolmu ja kivikilde lendamas. Olin tabanud ruudu ülemisse äärde ja umbes viis sentimeetrit tsentrist vasakule. Olin vaimustatud. Esimene on alati katselask et näha, kas tuule mõju on õigesti hinnatud. Olin hindamisega hästi hakkama saanud.

Seadistasin sihiku ümber ja veetsin veel mõne minuti harjutades. Panin neli padrunit salve, nii palju sinna mahtuski, proovisin täpsust säilitades lasta nii kiiresti kui võimalik. Kui see oli tehtud, harjutasin ümberlaadimist nii kiiresti kui võimalik. Siis tulistasin nii kiiresti kui täpsus lubas, siis laadisin uuesti maksimaalse kiirusega. Mul polnud muud põhjust seda teha, kui et see oli oskus, mida pidi harjutama. Mulle meeldis püssi käsitseda ja saavutada vilumus kõiges mis selle juurde kuulus. Laskmine oli väljakutse. Peaaegu võimatu on saavutada täiuslikkust, on lihtsalt liiga palju muutujaid, mida kontrollida. Aga paremaks muutumine tähendas õppida valitsema kõike seda mida on võimalik valitseda, mida ma püüdsingi teha.

Kokku tulistasin ruudu pihta kivil üheksa korda ja leidsin tagasi minnes, et olin tabanud seitsmel korral. Ma tundsin, et see oli kaunis hea nii kauge vahemaa jaoks. Teadsin et üks möödalask tuli sellest, et kiirustasin ja tõmbasin kukke liiga kiiresti, liigutades kergelt toru. Peaaegu kolmveerand kilomeetri juures võib kõige väiksem toru liikumine lõppeda meetrise möödalasuga. Kui ma laskma õppisin, proovisin erinevaid kuke tõmbe jõudusid ja seadsin oma püssi kaunis madalale tõmbejõule, umbes 1 kilo. Mulle oli see kõige mugavam ja täpsem. Liiga kiire kuke tõmbamine tulenes selles, et liigselt kiirustades polnud ma asendit sisse võttes korralikult peatunud. See möödalask oli täiesti minu oma süü. Selle pärast ma loomulikult harjutasingi. See õpetas mind tähelepanelik olema, samal ajal mu tehnikat lihvides, et saaksin oma laskmist usaldada.

Teise möödalasu kandsin tuule arvele. Peaaegu iga muutus sellest, mille jaoks sihik oli seatud lõpeb sellisel vahemaal möödalasuga. Mul oli väga hea meel et olin sellisele pisikesele sihtmärgile rohkem kui 75% kõigist laskudes pihta saanud.

Oli aeg tagasiteele asuda. Täna oli tuulisem ja tuul paisus natuke, kui metsast eemaldusin. Puhus põhjast ja oli natuke jahe. Mul oli soe jakk ja olin harjunud tuulega, mis oli tasandikel peaaegu alatine.

Ratsutasime ühtlases tempos, ületasime ojasid ja jätkasime sõitu. Arvasin, et hommikul oleks hea korralikku sõitu teha. Sedasi saaksime täna küllalt kaugele, nii et homseks jääks kerge jalutuskäik koduni. Ujumiseks oli liiga jahe ja plaani jäi lõuna, laagri püstitamine õhtul, õhtusöök ja siis magama. Homme koju, lõõgastunud ja rõõmus.

Jessel oli hea olla ja ta tahtis joosta. Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin, aga ma teadsin. Nii ma lasin tal joosta ja ta pani hoogsas galopis minema. Ta jooksis selles tempos umbes veerand tundi, enne kui kiirust maha võttis. Ta noogutas peale galoppi mitu korda peaga. Ma arvan et ta oli endaga rahul.

Sõitsime mööda järve läänekallast lõunasse. Lõunat sõin järve kaldal. Seal olles püüdsin paar pirakat kala ja mõtlesin, et need oleks oivalised õhtusöögiks. Puhastasin kalad, panin nad plastikkotti ja mähkisin tagavara riiete sisse et neid külmana hoida. Paar tundi peavad ilusasti vastu. Mul oli küllaldaselt toitu ilma kaladetagi, aga need olid paremad kui oad, mida süüa plaanisin. Täitsin kanistri ka uuesti.

Olin head sõitu teinud ja oli alles varajane pärastlõuna, kui esimese öö laagripaigast möödusin. Nüüd pidin otsuse vastu võtma. Kui aeglaselt sammu sõita, oleks siit koju läbi enamasti lageda preeria umbes kümne tunnine matk,. Tasandikul oli puusalukesi nende kohtade vahel kus ma olin ja kuhu olin minemas, aga mitte palju. Nii et võisin siia laagrisse jääda, mis oli ikka mõni tund liiga vara, või ma võisin edasi sõita ja leppida võimalusega et pean öö veetma kohas kus mind ümbritseks ainult rohi ja ei midagi muud. Mul poleks millestki tuld teha ja see poleks turvaline niikuinii. Aga asi polnud ainult selles. Tundsin end kuidagi kaitsetuna lagedal lamades. Rumal, aga nii see oli.

Ma ei tahtnud peatuda. Otsustasin, et liigun edasi, kuni leian ühe nendest vähestest puusaludest ja jään sinna laagrisse.

Ratsutasin metsa lähedal nii kaua kui võimalik. Lõpuks pidin välja tühjale lagendikule ratsutama, aga mulle meeldis et mets paremal jääks lähedale nii kauaks kui võimalik. Uurisin sõidu ajal lagendikku et näha puusalusid. Mõni minut peale teele asumist nägin väikest salu, aga kui sõidaksin nende puude juurde oleks ikkagi liiga vara peatuseks. Jätkasin teed.

Paari tunni pärast, kui olin jätmas metsa, märkasin teist salu. See oli umbes poole kilomeetri kaugusel, ehk isegi kaugemal, ja seal paistis olevat rohkem puid kui selles, mida ma viimati nägin. Kui ma seal ööbiksin, oleks mul hommikul viie või kuue tunnine sõit, kui vahepeal traavi sõidaksime. See paistis olevat enamvähem see, mida otsisin. Otsustasin selle salu poole suunduda.

Olin just sellele mõtlemas, kui Jesse pea püsti nõksatas ja kõrvad tõstis.

Ta oli selle reisi ajal tavalisest närvilisem olnud. Oleksin seda ignoreerinud, aga ta reageeris sellele, mis iganes see oli, tugevamalt kui varem. Peatasin ta ja seisin vaikselt. Vaatasin ümberringi. Ainuke mida ma nägin oli metsa serv. Mitte midagi paremal, mitte midagi vasakul. Otse ees, vähem kui kilomeetri kaugusel, oli väike salu. Vahtisin seda. Sinna näitasid Jesse kõrvad. Ma vahtisin ja nägin liikumist.

Ärevuseks polnud mingit põhjust. Liikuda võis mis iganes. Siiski nihutasin puusasid, tõmbasid kergelt valjastest ja Jesse taganes. Kõrge männimetsani oli umbes paarkümmend meetrit. Liikusime tagasi esimeste puude alla. Ronisin sadulast ja tõmbasin Jesse natuke kaugemale puude vahele ja sidusin nii, et ta jääks metsa. Paitasin ta nägu ja rääkisin rahustavalt. Kui ta oli rahunenud, asusin asja kallale.

Võtsin oma püssi, et sihikut vaatamiseks kasutada. Jäin puude vahele ja hakkasin salu uurima.

Ma arvan et pole liialdus, kui öelda et ma olen ettevaatlik, ehk rohkem kui enamus minu vanuseid poisse. Fakt on, et mind pole viimastel aastatel kuigi hästi koheldud. Paaril korral on mulle kallale tungitud, andmata mulle võimalust ennast kaitsta. Ega nad palju midagi ei teinud, mõned rusika- ja jalahoobid, aga see, et ma ei saanud minema ja pidin kuulama asju mida nad ütlesid, asju mida ma poleks kuulanud, kui oleksin saanud ära minna. See ei olnud lõbus, aga ka mitte kõige halvem. Kõige hullem oli see, mida ma sisimas tundsin, teades et ma ei saa midagi teha. Nemad kontrollisid olukorda, mitte mina. See mulle ei meeldinud.

See oli asja üks külg. Aga teine pool oli ka. Ma olin nüüd suurema osa ajast üksinda ja olles üksinda, on mul tekkinud teadlikkuse ja ettevaatlikkuse tunne. See on nüüd lihtsalt osa minu loomusest. Olen ikkagi alles poiss ja mitte suur seejuures. Kui olen vastamisi omavanuse poisiga, suudan enda eest päris hästi seista. Sageli saan hakkama isegi kahega. Aga ma ei saaks palju teha, kui sattuksin vastamisi mehega, mitte siin lagedas preerias. Ma tean seda. Mul polnud aimugi, keda oleksin võinud seal kohata. Kui sul polnud kellelegi loota peale enda, pidid olema ettevaatlik. Sa ei tea, mida inimesed, keda kohtad, võivad tahta või teha püüda. Kõige tõenäolisemalt on nad sõbralikud. Aga kui ei ole? See oli veel üks põhjus mu ettevaatlikkusele. Olin emale lubanud et olen ettevaatlik. Seda ma tegin. Olin ettevaatlik minu enda ja oma lubaduse pärast. Selline ma lihtsalt olin, selliseks olin muutunud.

Tõenäoliselt polnud mul põhjust nii ettevaatlik olla selle suhtes, mis oli seal salus Jesse tähelepanu äratanud. Aga mu loomupärane ettevaatlikkus toimis nüüd ja kindlasti polnud paha enne edasi liikumist maad uurida.

Nägin salu läbi sihiku väga hästi. Ei läinud kaua aega et avastada, miks ma liikumist olin näinud. Seal oli kaks inimest. Ühte ma nendest tundsin. Ta oli minuvanune poiss. Ta nimi oli Elam Turner. Tema rantšo oli meist järgmine ja tema isa rentis meie maad. Elam oli olnud mu parim sõber, Temale ma rääkisingi oma segadust tekitavatest tunnetest mõni aasta tagasi. Tema oli see, kes rääkis oma vanematele, mida olin öelnud. Nad nõudsid, et me enam koos aega ei veedaks. Kui teised talt koolis küsisid, miks me enam koos ei ole, nagu varem, ütles ta, et tema vanemad ei luba. Lapsed, nagu lapsed ikka torkisid ja togisid kuni ta rääkis miks. Lastel on raske asju enda teada hoida. Peale järelemõtlemist ma tema peale viha ei kandnud. Ma arvan et kui kedagi süüdistada sai, siis mind. Alguses ma juurdlesin selle üle palju. Siis aga tulin mõttele, et see oli üks niisugustest asjadest, mis juhtuvad.

Elam oli salus mehega, keda ma ei tundnud. Mees hoidis püssi käes.

Salu ei onud selline nagu mets. Seal oli viisteist, ehk kakskümmend puud, kõik noored haavad. Nad ei kasvanud tihedalt koos, vaid olid üksteisest küllalt kaugel, nii et Elamil ja sellel mehel oli piisavalt ruumi ja nii harvalt, et nägin mis seal toimus.

Mehel oli püss paremas käes ja vasakuga hoidis ta Elamit käsivarrest kinni. Ta tõukas teda küllalt toorelt kaugemale salusse, nii et Elam komistas. Kui ta oli Elami sinna saanud, kuhu tahtis, tõukas mees ta pikali maha, siis jäi tema kohale seisma. Mehe selg oli minu poole, aga ma arvan, et ta rääkis, sest Elam vaatas tema poole üles. Ilme Elami näol pani mind järsult sisse hingama. Ta oli hirmunud.

Mehe kael oli pinges, kõõlused naha all liikumas ja mul oli tunne, et ta karjub Elami peale. Olin liiga kaugel, et midagi kuulda. Nägin, et Ealm raputas pead ja mees kummardus ja lõi Elamit vastu nägu. Ja veelkord. Ma nägin, et Elam hakkas nutma.

Mida ma peaksin tegema? Ma ei teadnud! Mehel oli püss. Kui ma sinna ratsutaks, kas ta võtaks mind kinni nagu nähtavasti Elamiga oli juhtunud? Kas Elam oli tõsises hädas, või oli mees tema peale mingil põhjusel vihane? Kas ta lööb Elamit veel paar korda ja laseb tal minna? Mul polnud ühtegi vastust, ja isegi kui mul oleks olnud, ei teadnud ma, mida ma teha saan.

Jätkasin vaatamist, tundes end väga närvilisena. Mees tõusis püsti tagasi. Elam vaatas maha. Ta raputas jälle pead. Mees haaras ta käe ja tõmbas ta järsult jalule. Siis pööras ta ümber ja tõukas käe mida ta hoidis üles selja taha. Ma peaaegu tundsin ise valu, mida see põhjustas. Natukese aja pärast pani Elam ise teise käe selja taha, mida mees oli vist käskinud, kuna ta lõdvendas oma haaret esimesele käele. Ta hoidis mõlemat rannet ühe käega, siis küünitas ümber Elami kohmitses natuke ja tõmbas Elami püksirihma teksaste pealt ära. Ta sidus Elami käed rihmaga kokku. Siis lükkas ta Elami maha ja tõstis püssi, sihtides Elamit.

Olin kohkunud. Aga mida ma saan teha? Ma ei saanud lihtsalt meest tulistada. Ma ei saanud seda teha. Kui ta oleks Elami maha lasknud, siis ma oleksin saanud. Kui oleksin enne teadnud, et kavatseb teda maha lasta, oleksin saanud. Aga ma lihtsalt ei saanud, kui ta vaid seisis seal, mina aga polnud kindel, milles üldse asi on.

Lasksin püssi alla ja sundisin end mõtlema. Ei tundunud mõistlik, et mees kavatseb Elamit maha lasta. Kui ta oleks kavatsenud, poleks tal enne vaja olnud käsi kinni siduda. Ta oleks võin Elami siis maha lasta, kui ta istus ja nuttis.

Vaatasin uuesti läbi sihiku. Mees oli Elami juurest eemale läinud. Vaatlesin salu ja leidsin kaks hobust teisel pool salu. Elami hobune, Kaalikas, oli seotud mehe hobuse kõrvale puu külge. Mees oli nende juures ja soris Elami ja enda sadulataskutes.

Ta leidis mida tahtis. Nägin, et see oli pikk jupp nööri. Ta tuli tagasi sinna, kus Elam maas oli, siis põlvitas tema kõrvale. Tõukas ta kõhuli, sidus püksirihma lahti ja asendas selle nööriga. Tegi seda kiirustamata, siis tõusis jälle püsti.

Ta tõmbas Elami jalgadele. Ühe käega hoidis ta teda käsivarrest, et ta liikuda ei saaks, siis teisega avas Elami teksaste luku ja tõmbas need maha. Sama tegi kiiresti tema aluspükstega. Elam seisis seal, vööst allapoole paljas.

Raisk! Ma võisin aimata, mis hakkas toimuma. Mida ma saaks teha? Jumal küll, mida ma saaks teha?

Ma sundisin end jälle mõtlema, selle asemel et paanikasse langeda, isegi kui oleksin teadnud, mida teha, pidin seda kiiresti tegema. Aga ma pidin välja mõtlema, mida teha.

Kui ma tulistaks, siis mees teaks et ma seal olen. Mida ta teeks? Ta kõnniks arvatavasti salu äärele, tirides Elamit kaitseks enda ees. Ta ei näeks mind, kuid vaataks tükk aega. Ja mida siis? Ma võisin ainult arvata, aga kui ta oli tüüp, kes kavatses vägistada last, kes oli talle preerias vastu tulnud, mis minu arvamise järgi oli viinud nende kahe jõudmiseni sinna salusse, oli ta kas kaunis enesekindel või siis mitte eriti arukas. Mõtlesin selle üle ja otsustasin, et püssipaugu kuulmine teda minema ei aja. Ta oleks vaid jätkanud, mis tal plaanis oli. Ja polnud midagi, mida ma oleks saanud teha. Ja ma oleksin kaotanud suure eelise, mis mul oli. Ta ei teadnud, et ma siin olin.

Kas mul õnnestuks tema juurde hiilida? Ei. Minu ja tema vahel oli peaaegu kilomeeter maad, ja Kaalikas teeks arvatavasti häält, kui Jesset näeks. Siis oleks ma lagedal maastikul oma hobuse seljas ja temal oli püss. Ma ei kahelnud, et ta mu maha laseks. Kui ta kavatses Elamit vägistada, oli ta juba tegemas tõsist kuritööd. Arvatavasti mõtles ta Elami vägistada ja seejärel maha lasta. Miks ka mitte? See oleks tema jaoks ohutum. Nii et kui ma sinna sõidaksin, laseks ta minu ka maha.

Ma ei tahtnud tema pihta lasta. Teadsin, et see on võimalik püssi ja laskemoonaga, mida kasutasin. Aga kui sa selle püssiga kedagi tabad, siis päris kindlast tapad ta. See oli inimese vastu kasutamisel laastav relv. Ma ei tahtnud tema pihta lasta. Aga kui mõtlema hakata, kas ma saaksin tal lasta Elamit vägistada ja siis maha lasta? Ma pidin tema pihta laskma, eks ole?

Kas oli mõni muu võimalus? Mida muud ma saaks teha?

Kaalusin tema kõrvale tulistamist, aga ma ei teadnud, mis tulemus sellel võiks olla. Olukord oli väga keeruline ja mul polnud aega korralikult läbi mõelda. Kohe võisin näha hulga asju, mis juhtuda võiksid ja kõik tema kasuks. Ei, mida ma ka poleks teinud, pidin saama olukorra üle kontrolli, ja tahtsin kasutada üllatusmomenti selle osana. Mida vähem oleks tal aega mõelda, seda paremini oleksin saanud teda sundida tegema, mida mina tahtsin.

Mul polnud mõtlemiseks kaua aega, aga jõudsin ideeni. See oli riskantne. Aga ühte asja teadsin kindlalt. Olin pagana hea laskur. See oli enam-vähem ainuke asi, mida ma olin. Kui ma tahtsin olukorrast pääseda, ja Elamit päästa, ilma et me mõlemad surnud oleks, siis oli see ja üllatusmoment ainukesed asjad mis mul meie jaoks kasutada olid.

Kui see ei õnnestu ... ma parem ei hakanud sellele mõtlema. Kui see ei õnnestu, siis tegelen sellega, kui nii peaks juhtuma.

Kavatsesin ära hoida Elami vägistamist, kui võimalik, aga palju tähtsam oli ära hoida tema tapmist. Parim ja kindlam mida ma oskasin mõelda, oli võtta mehelt tema võimalused ja ta minema hirmutada.

Mul läks ainult mõni minut lahenduse leidmiseks. Mida ma teha kavatsesin, oli hävitada mehe püss, kui võimalik. Ma ei saanud seda teha kui püss ei oleks kohas kus ma teda hästi näeks, või oleks kohas kus lask oleks võinud ühte neist tabada.

Närviliselt, peksleva südamega, ajaga võidu, kontrollisin veelkord läbi sihiku. Ja peaaegu pillasin püssi maha.

Mees oli seotud kätega Elami põlvili näoga vastu maad surunud. Ta põlvitas tema taga ja oli oma püksid maha võtnud. Ta hõõrus ennast, ette valmistades! See juhtus liiga kiiresti! Ma ei suutnud seda peatada!

Ma katsusin end koguda nii hästi kui suutsin samal ajal mehe püssi otsides. Ma ei oleks midagi saanud teha kui oleksin paanikasse langenud. Ehkki ma ei suutnud vägistamist vältida, oli mul siiski veel aega et tapmist vältida. Kui mees mõtles Elami hiljem maha lasta, siis ma pidin seda takistama. Vaatlesin salu, tundes kerget iiveldust ja püüdes oma paanikat maha suruda, et püssi leida. Kiiremini! Aeg saab otsa! Siis ma märkasin seda. Püss oli puu najale toetatud, aga ta oli täpselt ühel joonel minust sinna, kus Elam küürutas. Ta oli ka liiga kaugel, et nii väikest märki tabada. Kurat!

Pidin liikuma ja pidin seda tegema kiiresti. Teadsin, et aeg vägistamise ära hoidmiseks on läbi. Mul oli veel aega Elami elu päästmiseks. Kavatsesin püssi pihta lasta. Pidin lähemale saama, palju lähemale kui ma praegu olin ja ma vajasin vaba tausta. Ma ei teadnud, palju mul aega oli, aga seda ei paistnud piisavalt olevat.

Kahmasin, mida vajasin ja jooksin umbes sada meetrit salu poole, püüdes liikuda vaikselt, aga selle pärast eriti muretsemata, muretsemata et mind võidaks märgata, sest mees oli seljaga minu poole ja täielikult hõivatud sellest, mida ta tegi. Ma tundsin, kuidas aeg möödub. Kui arvasin, et olen küllalt lähedal vajusin põlvili ja vaatasin uuesti. Nüüd saaksin tulistada püssi pihta, ilma et keegi ette jääks, aga ainult hädavaevalt. Ma ei olnud ikkagi küllalt lähedal. Hüppasin püsti ja jooksin veel viiskümmend meetrit, joostes diagonaalselt, et tulistamisobjekti tagust vabastada, tundes, kuidas aeg kaob iga sammuga. Kui palju on mulle veel aega jäänud? Pidin asja tehtud saama enne kui mees oli Elamiga lõpetanud. Kui ta kavatses Elami maha lasta, siis teeks ta seda just siis. Olin kaunis kindel, et ta laseb ta maha. Sedasi ei jääks tunnistajaid, poleks kirjeldust, mida võidaks anda. Mees võis lasta Elamil esiteks endale haua kaevata, või kui tal labidat ei ole, võis ka sellega mitte vaeva näha. Liiga palju tundmatuid! Kui ta minema läheks, võtaks ta arvatavasti Kaalika kaasa, võib olla Elami keha tema seljas. Viiks laiba metsa ja jätaks kiskjate hooleks. Siis läheks oma teed, võttes Kaalika kaasa, nii et keegi otsijatest ei näeks hobust ega hakkaks Elamit otsima. Võib kaua aega minna, enne kui keegi Elami leiab, isegi kui ta matmata oleks jäetud.

Kui kaua võtab kellegi vägistamine aega? Mul polnud aimugi. Pidin kiirustama, sest Elami elu sõltus peagu kindlalt minust.

Kui arvasin, et olen jooksnud küllalt kaugele, vajusin lamades laskmisasendisse ja südame pekstes kontrollisin sihikuga. Nüüd oli tagapõhi puhas. Liigutasin püssi ja nägin, et mees oli Elami peal. Seadsin püssi jalale ja vaatasin kaugusmõõtjat. 398 meetrit. Alla poole kilomeetri. Rohkem kui neli jalgpalli väljakut.

See oli väga väike märklaud, mille pihta tahtsin lasta. Ma ei kavatsenud kaba sihtida, millele oleks isegi raske olnud pihta saada. Sihtisin väiksemale märgile, püssi keskkohale, kus padrunisalv ja lukk asetsesid. Püssi tabamine sinna kohta oleks selle hävitanud, oleks temast laskmise võimatuks teinud.

Nii kiiresti kui võimalik seadistasin püssi. Esiteks kaugusmõõtja, siis pilk langus diagrammile, paar klõpsu tõusu korrigeerimiseks, veel paar klõpsu nõrga tuule jaoks, mis parajasti puhus ja olin valmis. Püüdsin oma närve ohjas hoida. See oleks kõige tähtsam lask, mida ma eales teinud olin ja ma olin sellest vägagi teadlik. Vähemasti kaugus ei olnud võimatult suur. Nägin sihtmärki selgesti. Minu õnneks tuult peaaegu polnud. Mulle ei meeldinud, et proovilasku teha ei saa, aga seda lihtsalt ei saanud teha. Isegi niimoodi arvasin tabamis võimaluse parimal juhul olevat 50% , kui kõik õigesti oleksin teinud.

Vaatasin meest veel viimast korda. Ta oli ikkagi veel Elami peal ja tundus liigutavat kiiremini. Ma arvasin, mida see tähendas. Kiirelt laadisin püssi nelja padruniga ja asetasin veel neli tükki taskurätikule püssi kõrvale. Kiiresti suunasin püssi uuesti märgile ja aeglustasin hingamist, mida oli raske teha. Olles nii palju harjutanud, õnnestus end selleks sundida. Pikemalt mõtlemata keskendusin sihtmärgile, lükkasin lahti kaitseriivi ja tõmbasin aeglaselt kukke.

Mehe püss tundus plahvatavat. Võib olla plahvataski. Võib olla laskemoon plahvatas, kuigi see tundus ebatõenäoline. Ma polnud isegi mõelnud, et see võiks juhtuda. Tõstsin sihiku mehele. Ta oli püsti karanud ja polnud mingit kahtlust, mida ta just oli teinud. Ta vaatas minu poole, suunda, kust hääl oli tulnud. Kahtlesin, et ta võiks mind rohus lebamas näha. Nüüd pidin viivituseta oma plaani jätkama. Ma tahtsin teda Elami juurest eemale ja selle saavutamiseks tuli teda veenda, et kes ka poleks lasknud, suudab sihtmärki tabada ja teha selgeks, et tema ainuke võimalus on teha seda, mida püssimees tahab et ta teeks.

Kui sa kuuled võimsa püssi kärgatust lasust sinu suunas, kui su relv on just hävitatud sinust kolme meetri kaugusel, siis oled vägagi ainult ellujäämis lainel. Mina oleks vastavas situatsioonis niimoodi reageerinud ja sellega ma arvestasin. Kui ellujäämine tähendas teha seda, mida püssimees tahtis, siis oleks mees pidanud olema vägagi sõnakuulelik.

Järgmise lasu sihtimiseks ei kulunud peagu hetkegi, kuna sihik oli juba seadistatud. Mees seisis umbes poole meetri kauguse Elamist, vahtides minu suunas. Ma olin ettevaatlik, kui ei kulutanud aega, seekord aitas ka lihtsam sihtmärk. Tulistasin tema ja Elami vahele maha.

Mees hüppas, siis astus kiiresti Elamist ja kuulist eemale. Haa! Ta taipas. Nii ma arvasingi.

Kiiresti tulistasin järgmise lasu ta jala lähedale, jälle tema ja Elami vahele. Mees tormas minema hobuste poole, unustades oma püksid kaasa võtta. Nüüd oli vaja et ta jätaks Kaalika sinna kus ta oli. Ma arvasin, et see ei tohiks raske olla. Polnudki. Kui ta oli oma hobuse lahti sidunud ja sadulasse hüpanud, kummardus ta ja küünitas Kaalika päitsmete poole. Ma oli seda oodanud ja sihiku valmis seadnud. Tõmbasin kukke ja kuul paiskas tema hobuse esikapjade juures mulda üles. Mees jõnksatas sadulas püsti, kui tema hobune eemal hüppas. Siis küürutas ta hobuse kaela kohale ja kihutas galopis minema, suundudes tasandikule, minust eemale ja tänuväärselt ka metsast, kus Jesse oli.

Tõusin püsti ja laadisin kiiresti püssi valmispandud laskemoonaga. Aga seda ei läinud enam vaja. Mees galopeeris eemale nii kiiresti kui suutis. Ma olen kindel, et ta nägi, kui ma seal seisin ja teda jälgisin, aga ta ei võtnud tempot maha. Mul polnud aimugi, mida mees ilma püksteta peale hakkab. Aga ma ei kavatsenud sellepärast muretseda.

Andsin talle umbes pool minutit, jälgides, kuidas ta järjest väiksemaks muutus. Kui ta kaugel eemal oli, hüppasin püsti ja kihutasin tagasi metsa, lükkasin püssi kabuuri, ja muud asjad sadulataskusse ning panin ajama salu poole, kannustades Jesse galopile.

Kui jõudsime salusse, sõitsin Jessega puude vahele. Mul oli vaja mõnda kraamist, mida ta kandis. Kui ma Elamile lähenesin, hüppasin Jesse seljast ja seisin hetke vaadates. Ta oli samas kohas, kus ma teda viimati näinud olin aga ta ei olnud enam põlvili. Ta oli suutnud end küljele veeretada. Käed olid tal ikka selja taha seotud ja ta oli vööst allapoole paljas. Ta silmad olid suletud.

“Elam!” ütlesin tema juurde astudes. Tahtsin et ei arvaks et mees on tagasi tulnud.

Ta silmad värelesid lahti. Ta nägi kohutav välja. Pool ta näost oli vastu maad surumisest kriimustatud ja muljutud, kui mees tema peal oli. Pisarad olid mulla näol laiali uhtnud. Ta silmad olid punased ja ma nägin neis valu.

“Ma seon su käed lahti,” ütlesin, peamiselt selleks, et midagi öelda. Ma ei teadnud, mida öelda, kuidas teda lohutada. Ta oli täiesti vait.

Vaatasin sõlme ja püüdsin seda lahti harutada aga sain kohe aru et see võtaks väga kaua aega, kui see üldse võimalik oleks. Nöör oli seotud nii tihedalt, et lõikas naha sisse ja käed olid valgeks läinud.

Mul oli taskunuga, Šveitsi sõjaväenuga, mille hoidsin terava nagu habemenoa. Leidsin koha, kus sain teda vigastamata nööri läbi lõigata. Kuigi see oli tugev nöör, sai mu nuga sellest kergesti jagu.

Kui nöör oli läbi lõigatud, vajusid ta käed selja tagant ära ja ta oigas. Hetk hiljem ta karjatas, kui veri hakkas taas läbi käte ja sõrmede voolama.

Ma polnud kindel, mida edasi teha. Tema tagumik ja randmed olid verised. Ma tahtsin, et ta istuks, aga see oleks tagumikule survet avaldanud ja kuna ta juba veritses, siis mida oleks õigem teha? Mulle ei meeldinud end nii abituna tunda. Mulle meeldis teada, kuidas asju tuleb teha. Ma tundsin end mugavalt Wyomingi metsikus looduses. Teadsin, kuidas seal tuleb käituda, mida teha, kuidas enda eest hoolt kanda. Olin õppinud, mida oli vaja teada ja tundsin uhkust oma sõltumatuse, teadmiste ja oskuste üle. Nüüd kui olin kohanud midagi sellist, millega polnud kunagi varem pidanud tegelema, tundsin end täiesti küündimatuna.

Ma ei teadnud, kas Elam oli šokis aga mõtlesin et ta võis olla. Teadsin et šoki ohvrid tuleb soojana hoida. Seda ma võisin teha. Ma võisin isegi hoolitseda tema tagumiku eest, mida ma küll ei tahtnud teha, aga pidin tegema nii kui nii.

Võtsin oma magamisrulli Jesse seljast, siis aga mõtlesin ümber. Ütlesin Elamile, et olen kohe tagasi, läksin ja sidusin Kaalika lahti ja tõin salusse. Sidusin ta Jesse kõrvale. Hobused tundsid üksteist ja said hästi läbi, nii et sellega polnud probleemi. Ma lootsin, et Elamil on magamisrull, oligi. Sidusin selle lahti ja tõin sinna kus ta lamas.

Laotasin rulli tema kõrvale maha kohta mis oli tasane, ilma kivideta, välja ulatuvate juurteta ja oksarisuta. Tal oli rullis kolm õhukest tekki. Panin kaks tekki kokku volditult maha, nii et see sai nelja teki paksune. Põlvitasin Elami kõrvale.

“Pead tekkide peale heitma ”, ütlesin talle, püüdes rääkida , nagu teaksin, mida on vaja teha. Kui mu hääles oleks kahtlust, võiks ta mind mitte usaldada. “Tahan et lamaksid külili, nagu praegu, ainult tekkide peal. Aitan sind üles.”

Ta silmad olid lahti ja ta vaatas mulle silmadesse. Vaatasin tagasi. Püüdsin oma silmad hoida ilmetuna. Mõtlesin, et kui vaatan kaastundlikult, võib ta koost laguneda. Ma võisin kaasatundmisega tegeleda hiljem, kui üldse.

Ma polnud kindel, kas ta on valmis koostööks. Ma ei olnud kindel kui teadlik ta oli sellest, mis toimub. Seisin, hoides teda käest, kui ta lamas maas ja vaatas mulle otsa ehk viisteist sekundit. Siis ta haaras mu käest ja proovis end jalgadele upitada.

Hoidsin teda käest, haarasin teise käega käsivarrest ja tõmbasin ta püsti. Ta kukkus peaaegu kokku, aga ma lasin ta käe lahti ja haarasin kiiresti ümbert selja, teda toetades. Tegime kaks sammu, mis oli vaja tekkideni jõudmiseks ja ma aitasin ta pikali nende peale, öeldes, et ta heidaks külili. Nii ta tegi ja katsin ta kiiresti tekiga. Ta sulges jälle silmad.

“Kas sa sooviksid vett juua?” küsisin. “Oled verd kaotanud. Vajad vedelikku.”

Ta silmad värelesid jälle lahti, vahtis hetke mu nägu ja siis noogutas. Mul oli tõesti hea meel, et ta oli vastanud. Ma polnud kindel, mida ma oleksin pidanud tegema, kui ta pooleldi koomas oleks olnud.

Naeratasin talle ja võtsin ta kanistri. Ma hoidsin kanistrit ja ta suutis oma ülakeha niipalju tõsta et sai natuke juua.

Ta heitis pikali tagasi ja ütlesin, “Pean su randmed kinni siduma. Mul on esmaabi pakk. Oota.”

Ma tõin paki ja avasin selle, esimest korda sellest ajast, kui ema selle mulle kinkinud oli. Seal paistis palju kraami olevat. Mida ma ei näinud, see oli seep. Õnneks oli mul enda jaoks natuke kaasas. Võtsin selle välja, koos asjadega pakist, mida vajasin.

Pesin ta randmeid oma seebiga ja veega minu kanistrist. Kuivatasin puuvillast tampoonidega pakist. Surusin tampoonid veritsevate kohtade vastu ja hoidsin, kuni veritsemine lakkas. Tupsutasin haavadele Neosporiin salvi, mähkisin marli sidemetega ja kinnitasin teibiga.

Ta vaatas mind pinevalt, kuni ma seda tegin. Otsustasin, et ta ei ole sokis. Ta oli selleks liiga ergas. Aga ta ei rääkinud. Mõtlesin, et kui tema ei räägi, siis peaks mina rääkima. Ta pidi end imelikult või ebamugavalt tundma, tundma piinlikkust selle pärast, mis oli juhtunud ja et mina seda teadsin. Ma võisin kujutleda kõiki neid mõtteid, mis ta peas keerlesid. Ma pidin jää murdma.

“Nii. Haavad ei näe väga hullud välja. Nad valutavad, aga arvan et paranevad kenasti. Veritsemine on peatunud, see on hea. On su kätel parem?”

Ta vaatas mulle otsa, vaatas mu silmadesse, ja ma polnud alguses kindel, kas ta vastab mulle, aga siis ta vastas. “Kipitavad veel, aga valu on peagu läinud.”

“Hästi. Nüüd raske osa juurde. Saa arvatavasti ei taha, et ma seda teeks, aga ma luban sulle, mina ei taha seda rohkem kui sina. Aga see tuleb siiski ära teha. Ma pean su tagumikku kontrollima ja arvatavasti teda puhastama. Sa ei hakka pabistama, eks?”

Vaatasin talle otsa, hoides oma ilme nii igapäevase kui suutsin. Ma teadsin, et tal on valus, ja mitte ainult füüsiliselt. Tehes ja öeldes kõike vabalt ja igapäevaselt, lootsin pinget vähendada. Ehk ei olnud niimoodi õige teha. Ta võis mõelda, et olen tundetu. Ma ei teadnud seda. Aga ma pidin midagi tegema ja vaba ja igapäevane oli parim, mida oskasin mõelda.

Ta sulges silmad ja pani pea tekile tagasi. Võtsin seda kui nõusolekut. Ma ei tahtnud ka sellest rohkem rääkida. Olin nõus. Mina ka ei tahtnud.

Läksin ta selja taha, põlvitasin maha ja tõstsin teki, kus see kattis ta tagumikku. Värsket verd tilkus tekile. Mõtlesin, mida järgmisena teha. Polnud mingit vihjet. Ma surusin hambad kokku ja otsustasin, et katsun teha mida võimalik.

Ma panin käe ta tagumiku peale ja ütlesin, “Sa veritsed natuke. Ma vaatan lähemalt. Teen seda nii ettevaatlikult kui võimalik.”

Ta ei vastanud. Pressisin tagumiku laiali. Liiga vähe. Surusin natuke tugevamini ja nägin annust. See näis punane ja arvatavasti natuke paistetanud, ja sealt tuli verd. Mitte palju, immitses kergelt, aga pidevalt.

Lasin ta aeglaselt lahti ja ütlesin talle. „Ma arvan, et parem oleks, kui sa kõhuli keeraks. Sinu seest tuleb natuke verd. Ma katsun vaadata, kust see tuleb. Kui see on pinna lähedal, suudan arvatavasti verejooksu peatada. Kui mitte, siis ... muretseme selle üle pärast seda, kui olen vaadanud, mis on mis. Saad sa kõhuli keerata?”

Ta keeras ja mina võtsin esmaabi pakist natuke paksemaid puuvillast mähiseid. Neil oli arvatavasti mingi nimetus, aga mina seda ei teadnud. Nad olid 10 korda 15 cm suurused ja poole sentimeetri paksused. Pühkisin ühega sellistes verd vähemaks. Nüüd nägin hulga paremini. Ma ei näinud muud, kui annuse alaservast immitsevat verd.

Kui olin surunud annuse natuke lahti, nägin rebendit. See ei olnud suur, aga verd tuli umbes paari sentimeetri sügavuselt.

Võtsin puuvilla tampooni, määrisin natuke Neosporiin salvi peale ja surusin vastu rebendit. Tundsin, kui Elam võpatas, ja vabandasin, kuid hoidsin pidevat mõõdukat survet umbes minut aega. Siis võtsin tampooni ära ja vaatasin. Rebend hakkas jälle immitsema, aga nüüd palju nõrgemini.

Võtsin järgmise tampooni ja Neosporiini ja kordasin protsessi. Seekord hoidsin kaks minutit. Siis ilma seda lahti laskmata ütlesin Elamile, “Arvan et sain verejooksu peaaegu pidama. Ma tahan tampooni mõneks minutiks sinna jätta. Ma jätan tampooni paigale. Ma arvan, et ta jääb ise kohale, kui lahti lasen. Nüüd lasen!” Lasksin tagumikupooled aeglaselt kokku, teise käega tampooni hoides. Kui ma tundsin, et tampoon oli hoitud ilma minu abita, lasksin lahti. Tõusin püsti. Hingasin sügavalt sisse ja lasin õhu välja.

“Kui saad, siis peaksid mõne minuti niimoodi lamama. Kui ma arvan et küllalt aega on möödunud, pean sul ümber keerata laskma, et saaksin su nägu ravitseda. See on natuke kriimustatud ja vajab pesemist ning arvatavasti natuke desinfitseerimist.

Ta ei rääkinud. Lihtsalt lamas seal. Katsin ta jälle tekiga, siis võtsin esmaabi pakist näo jaoks vajalikud asjad. Peale seda vaatasin teda hetke, enne kui ütlesin, et tulen mõne minuti pärast tagasi. Pöördusin ja kõndisin salu äärele kus ma vaatasin tasandikule, lihtsalt hingates, püüdes koguda natuke sügavat hingerahu, mida see mulle tavaliselt andis.

Umbes viie minuti pärast pöördusin tagasi. Elam ei olnud liigutanud.

“On sinuga kõik korras, Elam? Kas sul valutab kusagilt veel peale randmete, näo ja tagumiku? Ma oleks pidanud enne küsima. Ma pole midagi sellist varem teinud.”

Ta avas silmad. Nägin neis ikka veel valu. “Mul on valus, aga elan üle. Ma ei taha liigutada. Las ma laman siin. Mu tagumik valutab põrgulikult. Kusagil sügaval sees on ka valus. Ega sul aspiriini või muud sarnast kraami ei ole?”

“Pakis on aspiriini, aga kas see mitte ei vedelda su verd?” Ma teadsin, et vedeldab, aga väga tahtsin, et ta ise otsustaks aspiriini mitte võtta. Ma ei tahtnud talle keelata, kui ta seda tõesti tahtis.

“Jah, ma arvan ka nii.” Ta hakkas ennast ümber keerama, oigas natuke, aga jätkas kuni oli küljeli. Siis ta keeras end selili. “Arvan, et suudan seda taluda.”

“Mul on vaja su nägu putitada.” Ta moonutas nägu, aga ma ei lasknud end sellest peatada. “Sa ei taha infektsiooni saada. Ma olen väga ettevaatlik, aga su näo pealt tuleb muld ära pesta ja siis rohuga määrida. Kui ma sulle haiget teen, siis karju.” Naeratasin talle ja ta vastas peaaegu laia naeratusega. Nägin seda ta silmades. “Ehk võid mulle ühe tou anda, kui paraned.”

Seda ma vist ei oleks pidanud ütlema. Nägin kuidas ta silmad muutusid. Naeratus ta näol suri. Ma ei olnud seda nii mõelnud, aga ma sundisin teda meenutama. Meenutama, kuidas mind paaril korral peksti. Tema sellest kunagi osa ei võtnud, küll aga nägi pealt. Nägi, aga ei püüdnud takistada.

“Palun vabanda,” ütlesin. “Tahtsin nalja teha. Las ma pesen uuesti.”

Sain asjad tehtud nii nagu vaja. Pesin ta nägu nii õrnalt kui sain, aga mõnes kohas oli muld naha sisse hõõrdunud, nii et pidin puhastamisel haiget tegema. Ta kannatas stoiliselt. Kui nägu oli puhas, immitses kolmest neljast kohast verd, õige natuke. Kuivatasin teda steriilse vatitampooniga, siis kasutasin puhast tampooni haavadele surumiseks, mis peatas verejooksu kiiresti ja siis tupsutasin nägu Neosporiiniga.

Seisin püsti ja kogusin kogu kasutatud sidumis materjali plastikust prügikotti. Kui ma ringi vaatasin, et veel prahti leida, nägin mehe pükse seal, kuhu ta nad oli maha visanud. Arvasin, et nad tuleks ka kotti toppida, kuna võiksid aidata määrata mehe isikut. Üksnes pükste üleskorjamine oli vastik. Ma ei vaadanud, mis taskutes oli. Haarasin püksid ja toppisin prügikotti.

Läksin Elami juurde tagasi. “Kuule, meil on kaks võimalust, ja ma valiks esimese. Mis sa arvad? Me võime ööseks siia laagrisse jääda, ja siis homme väga aeglaselt koju tagasi sõita. Või võime nüüd lahkuda ja väga hilja öösel koju jõuda. Tegelikult homme hommikul vara. Hiljem tõuseb kuu ja me mõlemad tunneme teed, samuti nagu hobusedki. Nii, et kui sa tõesti seda tahad, jõuame me ilusti kohale. Aga ma ei usu, et oleksid valmis täna sõitma, ja ma arvan, et sul on hommikul palju parem olla. Siis on palju ohutum sõita ka. Sina oled see, kes otsustab.

“Ma ei taha praegu küll kusagile sõita. Ma pole kindel, kas ma üldse suudakski. Kuulsin ta hääles rõhutust.

“Jääme siis ööseks siia. Tore. Kuule, ma jätan su mõneks minutiks üksinda. Lähen metsa tagasi ja korjan tuletegemiseks natuke puid. Siis ma tulen tagasi ja valmistan õhtusöögi. Aeg hakkab sinnakanti jõudma. Sobib?”

“Jah, püüan magama jääda. Siis ma ei tunne valu.”

Naeratasin talle, lootes et ta võtab seda sõbralikkusena. Ta vaatas mulle otsa ja sulges silmad.

Umbes kakskümmend minutit hiljem jõudsin tagasi. Mul oli sületäis puid ja osa veel Jesse sadulakottidesse topitud. Mulle meeldis puud korralikuks sütehunnikuks põletada ja siis nende peal toitu valmistada. Niimoodi ei olnud leeke segamas ja kuumus oli ühtlasem. Süte põletamiseks kulus natuke aega, aga ma tegin alati niimoodi, kui võimalik ja praegu polnud kusagile kiiret.

Aega ajalt lisasin lõkkesse vajaduse järgi puid, söekihti kasvatades. Vahepeal valmistasin kala ette. Loputasin ja kuivatasin nad ära, soolasin, pipardasin ja veeretasin ülejäänud jahu sees, täpselt samuti, nagu enne. Searasva ei olnud enam järele jäänud, aga mul oli väike taimeõli pudel kaasa võetud.

Tahtsin midagi kala kõrvale ja otsustasin kaasavõetud ube keeta. Oad pole mu lemmiktoit, aga on hea ja oluline toiduaine. Aga mulle tuli ka see mõttesse, et neis on palju kiud-aineid ja Elam peab mingil hetkel reisile asuma. Ehk oad teevad selle talle kergemaks. Arvatavasti oleks tal kõigest hoolimata põrgulikult valus, aga väikegi abi oleks hea.

Kui tuli oli madalaks põlenud ja paks söekiht valmis, valasin natuke kanistrivett ühele kahest praepannist ja lisasin oad. Neid peab kaua aega keetma, et head saaksid. Maitseks lõikasin natuke kuivatatud veiseliha ja viskasin kolm järele jäänud viinerit ka pannile, siis panin kaane peale. Paari minuti pärast kontrollisin, oad keesid. Nihutasin panni süte peal jahedamasse kohta, et vesi liiga kiiresti ära ei keeks.

Kuni oad keesid, tegin oma magamisaseme Elami kõrvale. Lebasin ja kaalutlesin seal tükk aega. Lõpuks kontrollisin ube, nad olid pea aegu valmis. Oli aeg kala praadida. Nihutasin ubadega panni, tehes ruumi teise panni jaoks. Nihutasin teda nii, et oad jääks soojaks ja valmiks lõplikult, siis panin teise panni kuumadele sütele. Lasin tal natuke olla, siis valasin õli sisse. Lasin tal kuumeneda ja proovisin kanistrist natuke vett piserdada. Veetilgad paukusid nii kui olid kuuma õlisse kukkunud. Pann oli valmis.

Panin kalatükid õli sisse ja nad hakkasid sisisema. Küpsetasin neid kuus minutid, keerasin ümber ja küpsetasin veel kuus minutit.

Elam ei olnud maganud, või oli praadimislõhn teda äratanud, sest kui ma püsti tõusin, et kala ümber keerata ja tema poole vaatasin, oli küünarnukile toetunud ja vaatas mind.

“See lõhnab fantastiliselt. Ma ei teadnud, et sa oskad süüa teha.”

Naeratasin. “Ma ei osanud, kui me koos olime. Ma olen palju õppinud, nende viimaste aastatega.” Ta naeratus kadus jälle. Ja ma kiirustasin ütlema. “Kuramus, ma räägin kogu aeg ilma mõtlemata. Vaata, ma pole sinu peale vihane, Elam. Mul pole mingit vimma sinu vastu. Ma olen lihtsalt palju matkanud, mulle see tõesti meeldib. Olen õppinud, kuidas enda eest hoolt kanda ja sinna hulka kuulub söögi tegemine. Söök on peagu valmis. Kuidas sa süüa tahad? Arvad, et saad istuda? Ma võin sind sööta, kui ei saa.”

Ta pani mõlemad käed tekile ja tõukas end üles, nii et ülakeha oli püsti ja istus tagumikule. Siis vedas ta näo viltu ja lasi end aeglaselt maha tagasi. “Valus on,” ütles ta. “Ma vist ei saa istuda.”

“Siis ma söödan sind. Pole probleem. Vaata, mul ei ole taldrikuid kaasas. Harilikult söön lihtsalt panni pealt. Me peame samuti tegema. Ka on mul ainult üks kahvel. Nii et me peame seda jagama. Kui sul pole ehk oma kraami hulgas kahvlit?” Ta raputas pead. “Hästi, siis jagame. Sul pole ju haigusi küljes?” Naersin, näitamaks, et olin nalja teinud.

Ta hakkas ka naerma, siis järsku paistis šokeeritud olevat.

“Mis viga on?” küsisin.

“Kurat, Mase. Tal ei olnud kaitsevahendit. Ta lihtsalt rammis mind. Ja mina veritsesin. Mis siis, kui tal oli AIDS?!”

Vandumine oli õigustatud! Oi oi! Ma polnud sellele üldse mõelnud. Elam näis muserdatud. Ma pidin midagi tegema.

Istusin tema kõrvale, panin käe õlale ja vaatasin talle silma. “Tead, kutt. Kuula. Sa ei tea. Sa võid ennast selle pärast surnuks muretseda, aga sa ei tea. Parem oota muretsemisega, kuni oleme tagasi jõudnud ja lase endale test teha. Võimalus on, et kõik on korras. Me elame kohas, kus AIDSI on kõige harvemini kogu maal. Ja midagi muud on veel. Sellest on piinlik rääkida, aga me oleme mõlemad täiskasvanud. Ja see peaks su enesetunnet parandama. Kui ma sind puhastasin, oli seal palju kuivanud ja värsket verd. Ma puhastasin kõik ära. Elam, ma ei näinud midagi muud peale vere. Ma ei teadnud otsida, aga ma oleks näinud, kui seal oleks olnud. Seal ei olnud seemet. Ma arvan, et katkestasin teda ... enne ... saad aru? Ma oleksin näinud. Nii ma arvan, et on veelgi ebatõenäolisem, et mingi nakkuse said. Ja võimalus on, et tal polnud HIVi niikuinii.

“Vaata, muretsemine sind ei aita. Püüa see unustada. Kui koju jõuad, lase end kontrollida. Aga võimalus on, et oled terve.”

Hoidsin ikka veel kätt ümber ta õlgade ja vaatasin talle silma, soovides, et ta näeks mu siirust. Ta vahtis tagasi ja ma nägin ta silmis pisaraid.

Arvasin et ta ei tahaks, et ma seda näen ja tõusin püsti. “Pean kala tulelt võtma, või muidu on ta kõrbeb ära, mida meil küll plaanis ei olnud.”

Võtsin mõlemad pannid tulelt ja viisin aseme juurde. Asetasin nad tema kõrvale maha. Hirmunud, nagu ta oli, mures, nagu ta oli, oli lõhn ta söögiisu äratanud. Ta pühkis pisarad ära ja ma naeratasin talle. “Valmis?”

Ta naeratas mulle, nõrgalt ja sunnitult. “Valmis.”

Võtsin kahvlitäie ubasid, puhusin neile peale, siis proovisin neid. Olid head, mitte liiga kuumad peale puhumist, küllalt keenud, ja isegi maitsvad, kui sulle Slim Jim oad maitsesid. Võtsin teise kahvlitäie, puhusin peale nagu enne ja olin valmis tema suu juurde viima. Teda vaadates nägin, kui muserdatud ta oli. Siis, lootes parimat ütlesin kahvlit ubadega tema suhu torgates, “Siin tuleb väike tsuh tsuh, tee tunnel lahti.” Sain tasuks nõrga naeratuse, ja ta tegi suu lahti. Lükkasin oad sisse, tema sulges huuled ja mina tõmbasin kahvli välja.

Ta näris, naeratas ja ütles “Head!”

Võtsime suutäisi vaheldumisi ja kui lõpetasime, oli kogu kala otsas. Meie isu sai aga enne otsa kui oad. Andsin talle tema kanistri ja ta jõi korralikult. “See oli suurepärane,” ütles ta. “Sa tõesti oskad süüa teha!” Tema hääl oli elavam kui enne, ja silmis ei olnud enam nii löödud ilmet. Paistis, et toit oli tema vaimu kosutanud.

“Me pole veel lõpetanud,” vastasin.

“Ei ole veel?”

“Ei. Üks asi veel. Oota.”

Ma läksin lõkke juurde, kuhu olin oma sadulatasku tühjaks laadinud ja võtsin väikese plastikkarbi. Pöördusin nii, et ta ei näeks, mida ma tegin. Siis askeldasin natuke, hoidsin käsi selja taga ja läksin tagasi tema juurde.

“Valmis?” küsisin teist korda täna õhtul.

“Mille jaoks?” küsis ta tagasi.

“Selleks,” ütlesin ja võtsin käed selja tagant välja. Mul oli käes kreemikoogike, küünal keskel põlemas. Kui ta mind vahtis, hakkasin laulma. “Palju õnne mulle nüüd, palju õnne mulle nüüd, palju õnne kallis Mason, palju õnne mulle nüüd!”

Ta oli naerma hakanud, kui lõpetasin. “Olin unustanud. Sul on sünnipäev, eks ole?”

“Jah. 16 täna. Ma ei oodanud, et peaksin seda tohutu suurt sünnipäevakooki kellegagi jagama, ega õiglus on õiglus. Puhusin küünla ära, tõmbasin koogikese topsist välja, siis rebisin paberi ümbert, murdsin koogi kaheks ja ulatasin poole talle.

Ta võttis selle vastu, naeratas mulle ja ütles “Palju õnne, Mason.”

Koristasin kõik ära, siis läksin asemete juurde. “Ma arvan, et me peame magama keerama. Täna on olnud meile mõlemale pikk päev ja mulle meeldiks hommikult küllalt vara lahkuda, siis saame hästi aeglaselt sõita. Sobib sulle?”

Ta näis tõsiselt väsinuna ja selle asemel, et vastata, lihtsalt noogutas. Heitsin oma tekkidele, ütlesin head ööd ja keerasin end nii et mu selg jäi tema poole. Olin umbes kümme minutit vagusi, siis keerasin ettevaatlikult ümber ja vaatasin teda.

Ta magas sügavalt. Ta nägu oli pingest vabanenud.

Ajasin end istukile. Olin väsinud, ehk isegi väga, aga mul ei olnud plaanis magada.

See millest enne olin mõelnud, olid asjad, mis juhtunud olid. Ja mis järgmisena võib juhtuda. Ma olin mõelnud sellest mehest, kes ära sõitis, vööst allapoole paljas. Kuhu ta läheks? Mida ta teeks? Aga kõige enam, mida ta mõtleks? Mulle ei meeldinud järeldused, milledele olin tulnud.

Faktid olid sellised. Ta vägistas Elami. See viiks teda pikaks, pikaks ajaks vangi, kui ta kätte saadakse. See oli üks asi. Teine asi oli see et keegi peale kahe teismelise seda ei teadnud. Ja üks nendest ei olnud seisundis, et minema sõita sealt, kus ta oli.

Seega oli mees päris kindel, et see laps on ikka veel salus, terve öö otsa. Laps, kes võiks teda puuri saata kes teab kui kauaks, kui ta räägib.

Nüüd võib ta kahelda, arvatavasti kahtlebki, kas kutt, kes teda püssist lasi sõitis minema abi järele ja jättis teise lapse üksinda? Kui ta minema sõitis, oleks mehel hirmus lihtne Elami järele tulla ja teha nii, et ta lihtsalt kaoks. Aga mis siis, kui see laps, kes Elamiga oli, ei läinud abi järele, vaid jäi tema eest hoolitsema? Mis siis? Kas mees võiks arvata, et riskida meie mõlema järele tulla on seda väärt? Me olime kaks last, ühe püssiga. Lapsed jäävad magama, eks ole? Need lapsed nägid, kui mees põgenes ja võivad temast enam mitte mõeldagi. Ta võib otsustada tagasi tulla ja oma olukorda tublisti parandada.

Minu meelest mees mõtleks niimoodi. Mulle tundus see mõistlik. Sest ma olin asjale vaadanud ka teistmoodi. Mees oli püksata minema sõitnud. Kuhu ta kavatses püksata minna? Ehk tal olid teised sadulataskus, aga see ei tundunud sedamoodi olevat. Mees võib kaasas kanda eraldi särki või jakki, ehk eraldi sokke ja aluspesu, aga pükse? Enamasti elasid nad preerias ühe paariga, kuni need läbi kulusid. Nii siis tal ei olnud pükse, ja ta pidi nad saama. Ilmselt pidi ta kusagile ilmuma ilma püksteta koos selgitusega, miks tal neid pole.

Sellest poleks midagi välja tulnud. Poleks sellepärast, et homme oleksime kodus tagasi ja šerif saaks teada, et mees, kes vägistas lapse on kusagil preerias püksata ja neid uudiseid levitatakse igale seadusesilmale mitmete miilide kaugusele. Igaüks, kes ilmub palja tagumikuga kusagile, pakkudes mingit lugu oma olukorra selgitamiseks, võetakse kinni ja kui mitte kohe, siis peale seda, kui see kes iganes teda pükstega oleks varustanud, rääkima hakkaks.

Kui tal vähegi oidu oleks, tuleks ta selle peale. Nii on tal siia tagasi tulemiseks veel rohkem põhjust. Mida rohkem ma mõtlesin, seda kindlam olin, et öösel on meil külalisi oodata.

Kas ta teeks seda? Tuleks meie järele? Ma ei teadnud seda kindla peale. Aga ma mõtlesin, et arvatavasti ta tuleb ja tasus jätta ühel ööl magamata ja olla kindel, et tal asi ei õnnestuks, kui ta tõesti prooviks.

Ma ei tahtnud Elamile rääkida, mida mõtlesin. Ta oleks veel enam muretsema hakanud, ja ta vajas öösel korralikku und. Ma ei teadnud, kui hästi ta homme ratsutada saaks, aga ma teadsin, et peale head und ja mõningast paranemist oleks ta võimalused paremad. Kui ma talle rääkinud oleksin, siis peale muretsemise oleks ta ka valvekordi jagada tahtnud. Nii ma siis ei rääkinud talle.

Tõusin ja läksin sinna, kus Jesse rohtu sõi. Olin tema ja Kaalika kammitsasse pannud, et nad saaksid öösel süüa palju tahavad, aga ei saaks liiga kaugele minna. Paitasin teda ja rääkisin talle tasakesi pikka aega, enam seltsiks, kui millekski muuks. Ma ei tea, kas mees oleks saanud meie juurde hiilida, ilma et hobused teda ära oleks andnud, aga ma teadsin, et nad magavad öösel seistes. Ma ei usaldanud neid kui vahimehi.

Läksin tagasi salusse ja vaatasin ringi. Puud ei olnud kuigi jämedad. Salus polnud end kuhugile korralikult peita. Ma ei teadnud ka, mis suunast ta tuleks, kui ta tuleks.

Vaatasin üles puude otsa. Neil ei olnud alumisi oksi, millest ronimist alustada ja ülemised olid minu kandmiseks liiga peenikesed niikuinii.

Istusin maha ja toetasin selja vastu puud. Pidin veel mõtlema. Pidin välja nuputama, kuidas kõige paremini Elamit ja ennast kaitsta.

Hea otsuse tegemiseks ei teadnud ma lihtsalt küllalt palju! See sai üha selgemaks, mida enam ma katsusin otsustada, mida teha. Üks mõte oli teha üles tuli, mis meid pimedas preerias valgustaks. Ma võiks ümber salu käia, tume siluett lõkkevalguse taustal. Ma võiks püssi kanda ja igaüks kilomeetri kauguselt võiks mind näha. Ja teaks, et Elamit valvatakse. Ja jääks eemale.

Või kas jääks? Kui tuli heledalt põleb, siis ta näeks mind kindlasti, aga mina ei näeks teda üldse. Valgus rikub mu öise nägemise ja hoiab kõik mis väljaspool salu mulle nähtamatuna. Nii see plaan toimiks, kuid ainult siis, kui mees, kes otsustab meid rünnata, on relvitu. Aga kui tal oleks käsirelv sadulataskus? Ta võiks kergesti salule läheneda, sihtida ja lihtsalt mind maha lasta. Ma ei näekski teda.

Seega polnud tuld teha üldse mõistlik. Ma ei saanud riskida sellega, et tal oleks relv olnud.

Tuld siis ei ole. Nii et kuhu see mind jätab?

Mees võis rünnata igast suunast ja minu võimalused edukalt valvata kolmesaja kuuekümne kraadist ringi peaaegu täielikus pimeduses näisid võimatuna.

Tundus, nagu peaksin alla andma. See oli liiga raske ülesanne. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas seda teha. Ma ei teadnud, kas ta tuleb, kas tal on relv, või kui ta tuleb, siis kust suunast. Ma ei teadnud, mida tema peatamiseks ette võtta!

Tõusin taas jalule ja hakkasin edasi tagasi käima. Väljas oli nüüd pime. Väga pime. Kurat, mees võis juba teel olla! Käisin tiiru ümber salu. See ei olnud suur ja selle ümber tiiru tegemine ei võtnud rohkem kui paar minutit aega. Käies vaatasin väljapoole. Ma ei näinud midagi. Ainult pimedus.

Jätkasin kõndimist, liikudes aeglaselt, püss käes. Jäin peaaegu seisma ja kuulatasin teraselt. Ma ei kuulnud midagi.

Hakkasin taas mõtlema, tõugates oma allaandmis mõtted eemale. Nendest poleks abi.

Mida ma teeksin, kui oleksin too mees? Ütleme, et ma kavatsesin rünnata noid lapsi. Kuidas ma seda teeksin?

Ta pidi selle läbi mõtlema, plaani tegema, eks ole? Muidugi ta pidi. Siis mida ta mõtleks? Kuidas mina seda teeksin, kui meie positsioonid oleks vahetatud? Lasin oma mõtte triivima, kujutledes teda mõtlevat.

Pean need lapsed kätte saama. Kätte saama ja vagaseks tegema. Hea et mul revolver on, mu vana Colt.45. Nemad seda ei tea ka. Nii et saan neid sellega üllatada. Ma pole teab mis hea revolvrist laskja, aga umbes10 meetri pealt saan kindlasti pihta. Ehk ei peagi nii kaugelt laskma. Ehk lihtsalt sihin nende peale ja ütlen “Viska püss maha,” ja laps viskabki, Ehk on nii lihtne.

Aga nii ma ei tee. Kindlasti mitte. Ma mõtlen, et nad võivad magada. Kui saaksin küllalt lähedale, tapan ühe nendest, teine võib üles ärgata, ja kui ta veeretaks end küllalt kiiresti, võiksin mööda lasta. Kui tal on see püss.. seda ma ei taha. Ei, seda tuleks teha nii: hiilida nende juurde öösel hilja, kui nad magavad, minna päris lähedale ja lüüa esimest revolvripäraga, ilma suurema kärata, siis võtta teine käsile. Niimoodi ma teen.

Nii asi toimib. Peaks toimima. Nad ei tea mind oodata. Aga mis siis, kui nad mõlemad ei maga? Mul on midagi muud vaja, tagavara plaani moodi. Hei, ma tean! Hiilin nende juurde. Ma tean et saan pimedas ligidale. Nad ei näe mind selle kõrge rohu sees, isegi kui nad ärkvel oleks. Nad arvavad, et tormasin minema, on mu unustanud, ma mõtlen. Siis ma pääsen neile täiesti lähedale. Siis näen, kas nad on ärkvel. Mida edasi? Mul pole isegi vaja neid pähe lüüa, ma lihtsalt kõnnin nende juure, revolver laskevalmis. Kõigepealt leian, kus see püss on. Ta on ehk puu najal, võtan selle ära. Proovib laps esimesena püssi juurde jõuda, lasen ta maha. Kui ta püssi magamisaseme juurde on viinud, on see tekkide alt väljas, ja ma leian selle kergesti. Kui ta seda laskevalmis hoiab, lasen ta lihtsalt maha. Kunst on saada salusse, ilma et nad mind ootaks. Peaks hilja öösel lihtne olema. Kui ma korra seal olen, vaatan, mida teha annab.

Nii, olen ma midagi unustanud? Ah jaa! Hobused! Kui nad muutuvad rahutuks või häält teevad, võivad nad lapsi hoiatada. Siis pean minema hilja, kui hobused ja lapsed magavad ja pean hobuste suhtes allatuult minema. Jätan oma hobuse maha ja lähen madalal ja vaikselt.

Peatusin ja vaatasin oma asukoha ümber ringi. Tundsin kerget tuult puhumas. See tuli põhjast. Ta oli põhja suunas minema ratsutanud. Talle võis arvatavasti pähe tulla, et kui me teda ootaksime, vaataksime põhja poole, oodates et ta tuleb samast suunast kuhu oli läinud. Nii oli tal kaks põhjust lõuna poolt tulla. Hobused ei tunneks tema lõhna, kui ta sealt tuleks, ja meie ei ootaks teda sealtpoolt.

Mõlemad hobused sõid lääne pool salu. Sealt poolt ta tulnud ei oleks, mõelgu mida tahes, ja põhja pool tundus sobimatuna, kui tal vähegi taipu oli. See jättis ida ja lõuna suuna ja lõuna tundus hulga mõistlikum olevat.

Nii olin kolmsada kuuskümmend kraadi lõiganud saja kaheksakümneks, arvatavasti isegi üheksakümneks. Naeratasin. Andsin endale aru, et ma ei või kindlalt teada, mis juhtuma hakkab, aga olin andnud oma parima, et seda välja mõelda. See oli parem kui tunda end kaotajana ja allaandjana.

Hästi, siis. Otsustasin, et ta tuleb läbi rohu hiilides lõuna poolt. Salust lõunas oli kõrge rohi. Kõrgem kui teistes suundades. Ta oleks paremini varjatud.

Kontrollisin kella. Oli ainult 10:40. Ma mõtlesin, et kui ta tuleb, siis rohkem nagu 2:30 või 3:00. 4:00 kõige viimati. Mul oli veel aega.

Mõtlesin, kuidas asju natuke paremini korraldada. Salus oli paari tosina jagu väikesi puid. Elam magas keskpaiga lähedal. Väljastpoolt salu teda näha ei olnud, sest ta oli maa ligidal ja väljas oli nii pime. Salu sees, puude vahel olid tema piirjooned aimatavad.

Läksin ta juurde. Mu tekid olid seal maas. Läksin ja võtsin mõned oksad, mida ma polnud ära põletanud, need mida plaanisin hommikusöögi tule jaoks kasutada. Tõin oksad tagasi tekkide juurde ja panin maha, siis laotasin teki neile peale. Astusin tagasi ja olin asjaga rahul. Elami magav kogu ja minu tekiga kaetud oksad nägid väga ühte moodi välja. Krooniks asjale võtsin peast oma Stetsoni, mida ma alati kandsin, kui Jessega välja läksin ja panin selle teki peale, lootes et see paistab nagu kataks ta mul magades nägu.

Läksin lõkkeaseme juurde tagasi ja tõmbasin sealt pooleldi põlenud puutüki välja. Jahutasin seda veega kanistrist ja kui ta oli küllalt jahtunud, hõõrusin sellega oma käsi. Käed said mustaks. Hõõrusin kätega nägu ja kaela, siis käeselgasid.

Mõtlesin, kuhu istuda. Kas ma peaks liikuma, või peaks end kuhugi peitma? Mul oli kokkukäiv labidas. Oleksin võinud süvendi kaevata ja sinna heita.

See ei tundunud millegipärast õige olevat. Tundus olevat liiga piiratud. Kui mul oleks millegipärast vaja kiiresti liikuda, siis kraav oleks piirav. Nii et see ei kõlba. Mis kõlbaks? Seljaga vastu puud istumine näis parim olevat. Mitte täiuslik. Midagi polnud täiuslik.

Jätkasin mõtlemist ja naeratasin. Ma arvan, et lugesin sellest kusagilt, või olin filmis näinud, aga ei suutnud tõesti meenutada. Läksin tõin lõkkeaseme juurest kuivi oksi, siis võtsin välja oma matkakirve ja taskunoa. Lõikasin oksad umbes veerand meetristeks tükkideks. Teritasin mõlemad otsad, ühe nürimalt, teise hästi teravaks. Tegin neid kuuekümne ringis. Mul oli aega, see hoidis mind tegevuses ja ärkvel, hoidis mul naeratuse näol, kui ma neid tegin.

Kui tokid valmis, võtsin oma püssi ja uurisin hoolikalt preeriat lõuna pool. Ma ei näinud midagi. Oli väga pime ja ma kahtlesin, et mind näha oleks, kui mees just väga lähedal ei oleks ja ma arvasin, et ta ei ole veel. Ma ei olnud päris kindel, aga olin nõus riskima.

Kummardusin madalale ja punusin kõrge rohu sisse, mis ulatus vööni. Läksin veel umbes kümme meetrit edasi, siis hakkasin tokke maa sisse suruma, jättes teravad otsad umbes viie sentimeetri jagu maast välja. Surusin nad umbes 30 sentimeetriste vahedega. Kui valmis sain, oli mul umbes kümne meetri laiune tokiriba ja teine samasugune selle taga umbes kolmekümne sentimeetri kaugusel, tokid esimese rea vahekohtades.

Arvasin ,et mees võiks proovida salust umbes poole kilomeetri kaugusele tulla, ja sealt käpukil edasi liikuda, et rohu varju jääda. See tähendas, et ta võis oma käte ja põlvedega tokkide otsa sattuda. Ta võis nendest ka mööda pääseda. Ta võis ka üldse mitte lõuna poolt tulla. Aga kui ta tuleks, mis oleks tõenäoline ja tuleks lõunast ja hoiaks suunda salu keskele, mis oleks ainuke orientiir pimedas, astuks ta nende orkide otsa.

See ei olnud täiuslik, polnud lollikindel, aga oli midagi, mida oli võimalik teha.

Mul oli vaja kohta, kus teda oodata, kohta kust oleks parim vaade. Kõndisin ümber salu, kontrollides kogu ümbrust. Leidsin puu Elamist teisel pool salu, kus maapind puutüve ümber natuke tõusis. Kui ma maha istusin ja end puu vastu toetasin, olin just niipalju kõrgemal, et nägin üle rohulatvade lõunasse. Otsustasin, et see on koht, kus ma ootama hakkan.

Püüdsin vaikselt istuda, mõeldes, et kui ma ei liiguta, ja mees hiiliks meie juurde, võiks tal raskem olla märgata, kus ma olin. Pead pidin siiski keerama. Olin kaunis kindel, et ta tuleb lõunast, aga ma ei jätnud teisi suundi tähelepanuta. Itta ja läände võisin näha, keerates ainult pead. Aega ajalt keerasin hästi aeglaselt kogu ülakeha ja piilusin põhja poole.

Kontrollisin kella. Oli 1:47. Arvasin ,et kui ta tuleb, siis järgmise kahe tunni jooksul. Pidin ärkvele jääma, aega ei tohtinud liigutada. Mida kauem ma liikumatult istusin, seda unisemaks jäin. Veel üks asi millele vaja lahendus leida.

Ma istusin, vaatasin, istusin ja tundsin, kuidas mu pea noogutama hakkas. See ei olnud hea. Ma pidin ärkvele jääma. Päev oli olnud pikk ja sündmusterohke ja olin väsinud. Pidin midagi ette võtma. Öös ei olnud peaaegu üldse hääli, kuusirp taeva ääres ei valgustanud suurt midagi. Taevas olid tähed, tohutul hulgal tähti ja nad heitsid imelikku hõbedast valgust üle maastiku, aga tegelikult seda ei valgustanud. Mu silmaterad olid täielikult laienenud, aga ma ei näinud sellest hoolimata nii palju, kui oleksin tahtnud. Jahe, üle kogu tasandiku puhuv alaline briis tundus ainuke liikuv asi olevat. Viimase tunniga oli temperatuur langenud ja embasin ennast kätega et sooja hoida. Mõtlesin, kas püksata mehel võiks jahe olla.

Järsku välgatas mul mõte, kuidas ärkvele jääda. Tõmbasin jaki luku lahti, siis tõmbasin särgi üles, paljastades kõhu. See äratas mind kindlalt üles. Vaatasin oma kõhule ja hakkasin teda kiiresti kätega hõõruma, püüdes välkuvalt valget pinda peita. Hõõrusin käega kaelatagust, et sealt nõge lisada. Kui valmis, polnud see täiuslik, aga ei saanud mind enam ära ka anda.

Nüüd pani külm briis mind värisema, aga hoidis ka ärkvel. Mõtlesin selle üle ja tõmbasin jaki tagasi enda ümber. Kui ma liiga palju värisen, ei suuda ma korralikult tulistada.

Lootsin, et ma ei pea tulistama. Kui ma tema pihta laseksin, poleks kahtlust, et tapaksin ta. Isegi pärast seda, mida ta Elamile oli teinud, et tahtnud ma seda teha. Mitte tema pärast, aga enda pärast. Ma ei tahtnud minna läbi elu teadmisega et olen tapnud inimese.

Aga mis siis, kui ta mind selleks sunnib? Mis siis, kui ta tuleb salusse, ma ütleksin et ta peatuks, aga ta ei tee seda? Kas ma saaksin teda maha lasta? Kas ma teeksin seda? Ma arvasin, et teeksin. See oleks ainuke võimalus kuidas saaksin Elamit ja ka ennast kaitsta. Otsustasin, et kui pean, siis ma seda teen ja ei lase ennast sellest häirida. Aga kahtluse kübeke jäi.

Hoidsin jaki enda ümber, siis tegin natukeseks lahti, kui tundsin end tukkuma jäävat. Vaikselt istumine hakkas mulle närvidele käima, aga teadsin, et ei tohi liigutada. Vaikselt istudes, mustaks määritud nagu ma olin, sulan ma puuga ühte.

Ma mõtlesin, ehk peaksin kontrollima, kuidas Elamiga on, mõtlesin et kogu see asi mehest kes meile järele tuleb oli ainult mu kujutluses, kui ma midagi kuulsin. Seda polnud palju, aga see oli heli, mida ma varem kuulnud polnud, heli, mis ei sobinud öise preeria helide hulka. Midagi erinevat. Sel momendil hakkas mu süda taguma. Sundisin end rahulikuks, hoiduma paanikast, mis nõudis parasjagu enesevalitsemist. Võtsin püssi enda kõrvalt maast ja panin sülle, aeglaselt ja nii vähe liigutades, kui võimalik. Heli oli tulnud lõuna poolt. Vaatasin itta ja läände olemaks kindel et seal midagi ei ole, siis keskendusin taas lõunasse. Seal ei olnud ikkagi midagi näha, aga jätkasin sellest hoolimata vahtimist.

Siis arvasin midagi nägevat nelikümmend või viiskümmend meetrit salust eemal. Oli liiga pime, et nii kaugel üksikasju eraldada ja alguses ma ei näinud üldse midagi. Aga siis, kui jätkasin pingsalt vaatamist, arvasin nägevat et väike lapike rohtu ei liikunud sama moodi nagu ülejäänud rohi tema ümber. Liikumise puudumine oli see, mida esimesena märkasin ja isegi see oli olnud ebaselge, peaaegu kujuteldav.

Tõstsin püssi ja vaatasin läbi sihiku sinna paika. Pidin ettevaatlikult otsima, et leida mida arvasin olevat näinud. Siis ma leidsin ja hakkasin jälgima ühte väikest lapikest, kus paistis liikumine täiesti puuduvat. Vaadates rohukõrte otsi, otsad olid ainuke mida näha oli, nägin paika kus nagu poleks midagi. Nägin ümbritsevate rohukõrte otsi ja justkui kohta, kus neid otsi ei olnud – tühi paik rohu ookeanis.

Libistasin end tagumikul aeglaselt puu taha, mille vastu toetades olin istunud, hoidudes nii madalale kui võimalik, mõeldes et senikaua, kui ta pea rohu sees on, ei näe ta mind paremini, kui mina teda. Kui olin põhja pool puud, mis oli umbes kolmekümne sentimeetri jämedune, tõusin väga aeglaselt põlvili. Ma ei tahtnud istudes varitseda. Istudes poleks ma saanud küllalt kiiresti liikuda.

Tõstsin püssi nii, et sihtisin rohtu paika, mis jäi selle koha, kus ta polnud liikunud ja rohumaa ääre vahele, kus mõni meeter enne salu muutus rohi madalamaks võsaks. Ja ootasin.

Mu süda tagus. Vaatasin kiiresti seljataha, põhja. Midagi. Tagasi lõunasse. Midagi. Ootasin.

Arvasin, et märkasin rohus liikumist. Seal, kus rohi ei olnud liikunud kooskõlas ülejäänud rohuga, paistis ta nüüd samasugune nagu igal pool mujal. Salule natuke lähemal paistis rohu liikumises ebakorrapära. Aga ma võisin olla ennast seda mõtlema pannud, et klapiks sellega, mida arvasin toimuvat.

See juhtus äkki. Karjatus lõhestas ööd. Siis teine. Mida peaksin ma tegema? Võis arvata, et mees oli tulnud neljakäpukil, astunud käe või põlvega terava orgi otsa, siis teinud seda veelkord teise käe või põlvega. Aga ma ei teadnud seda kindlalt! Viimane asi, mida teha tahtsin, oli minna rünnakule sinna kõrge rohu sisse.

Siis kuulsin oiet, siis häält, nagu hoiaks keegi suures valus karjatust tagasi, et mitte häält teha.

Põrgusse, mõtlesin. Liigutamata, jäädes kitsa varje taha, karjusin “Mul on püss sinu peale sihitud. Ma tean täpselt, kus sa oled. Tõuse kohe püsti, või ma hakkan tulistama!”

Peatusin ja ootasin. Midagi. Mitte ühtegi häält.

“Hästi,” ütlesin. “Sinna ma ei tule. Tean, et sa mind seal ootad, tahad et tuleksin.

Hakkan nüüd tulistama. Olen sind hoiatanud.”

Sihtisin kohta, kus arvasin teda küürutavat, võtsin kaitseriivi pealt, siis liigutasin sihiku umbes meetri jagu paremale, üle lainetavate rohulatvade ja vajutasin päästikule.

Terav kärgatus vapustas hääletut pimedust. Hõikasin, “See oli ainus hoiatus, mille said.” Olin just sihikut nihutamas lähemale kohale, kus mees minu arvates end peitis, et uuesti tulistada, kui ta äkki püsti tõusis.

Ta oli umbes 25 meetrit minust eemal ja nägi haletsusväärne välja. Ikka püksata. Ta hoidis käsi kõhu peal ristis. Nägin pealmise käe peal tumedat laiku ja arvasin, et see võis veri olla.

“Sa lasksid mu käe pihta,” karjus ta. “Sa lasksid mul kaks sõrme küljest. Mu käsi! Sa lasid mulle kätte! Ma jooksen verd! Aita mind! Ma jooksen verest tühjaks! Aita! Palun!” Ta hääles oli meeleheide.

Hoidsin püssi tema peal. Olin väga teadlik kolmest padrunist, mis ikka veel padrunisalves olid.

“Tõsta oma käed üles, Siruta nad kehast eemale. Ma tahan mõlema kätt näha. Kohe!”

“Aita mind. Valus on. Jumal , kui valus. Aita mind!” Ta hakkas kõikuma, siis ütles, “Ma ei suuda seista. Pea pööritab.” Ta vajus äkitselt maha ja oli jälle kõrge rohuga varjatud.

Sihtisin kiiresti ja tulistasin jälle, väga lähedale kohale, kus teadsin teda olevat. Enne kui lasu kaja oli vaibunud, rääkisin jälle. “Tõuse püsti tagasi. Ma lasin praegu meelega mööda. Järgmist lasku enam mitte. Sul on kaks sekundit aega, siis ma lasen sinu pihta. Üks...ka...”

Ta oli püsti tagasi, käed ikka risti kõhu peal, kõikudes, kaldudes ettepoole, justkui oleks ta valu suurem kui ta kanda jõuab.

“Siruta oma käed välja, nii et ma neid näeks.” Mu hääl oli kale, nii kale, et see isegi üllatas mind. “Rohkem hoiatusi ei tule. Sa kukud jälle rohu sisse tagasi ja ma tapan su.”

Veelgi rohkem ettepoole kaldudes lahutas ta aeglaselt käed. Seda tehes keeras ta äkitselt külje ette, jäädes kitsa küljega minu poole ja tema parem käsi kerkis, hoides suurt püstolit. Ta tegi kiire lasu, mööda. Ta oli oma relva peatamas teiseks lasuks, kui ma oma kukke tõmbasin, sihik tema keha keskel. Koos lasu prahvatusega lendas ta keha tagasi rohu sisse, kadudes silmist.

“Mase! Mase! Mis toimub! Mase?!”

Vaatasi musta tühjusesse, kus mees oli seisnud. Et ma teda tabasin, oli lihtsalt tõsiasi. Ma ei lase nii lühikese maa pealt mööda. Ja ta oli kukkunud. Nagu suur jõud oleks ta lihtsalt minema pühkinud.

“MASE!”

Järsku taipasin, et Elam oli enne ka hüüdnud, esimest korda peale mu esimest hoiatuslasku, kuid ma olin nii keskendunud mehele, et see ei jõudnud minuni enne kui ta vist kolmandat korda hüüdnud oli. Nüüd ma vastasin. “Minuga on kõik korras, Elam. Kõik on korras.”

Tundsin end vankuvat. Lasksin püssi alla, siis istusin maha. Ma olin inimese tapnud. Tema on minu pärast surnud. Ainuke õigustus selleks oli, et see oli enesekaitse. Ma olin oodanud, kuni ta esimesena tulistas. Ehk oli see rumal, sest ma oleks enne teda võinud tulistada. Ma olin näinud, kui ta püstoli oli tõstnud. Olin näinud et see oli suur püstol. Teadsin, kui kaugel ma temast olin, et ta nägi mind hädavaevalt, kui üldse, et puutüvi kaitses mind osaliselt ja et ta oli hirmunud. Mul oli olnud aega selle üle kainelt mõelda. Minu ainus hirm oli olnud see, et seadsin Elami elu ohtu, tulistamisega viivitades, aga ma lihtsalt ei olnud nõus esimesena tulistama.

“Mase?”

“OK. Ma juba tulen.” Tõusin püsti ja läksin tema juurde. Ta oli end ühele käele toetades püstakile ajanud. Kummardusin tema juurde, panin käe talle õlale ja osutades, et ta heidaks maha tagasi. “See mees tuli tagasi, Ma kuulsin, kui ta tuli. Ta lasi minu pihta revolvrist. Ma olen kindel et ta on surnud.”

“Surnud?!”

“Kui mina teda maha ei oleks lasknud, oleks tema meid mõlemat maha lasknud.”

Ta vaatas mind, nagu oleks seda kõike tema jaoks arusaamiskeks liiga palju. Tõusin püsti tagasi ja astusin oma aseme juurde. Eemaldasin tokid, siis hakkasin pikali heitma. Peatusin. Ma tõesti tahtsin pikali heita, aga terve mõistus ütles mulle, et pean enne meest kontrollima.

Mulle see ei meeldinud, aga pidin seda tegema. Laadisin püssi ümber, võtsin sadulataskust väljalaaditud kraami hunnikust taskulambi, siis läksin väikese ringiga sinna, kus teadsin meest lamavat. Olin ettevaatlik, isegi kui teadsin, et seda poleks vaja.

Ta oli seal. Olin tabanud teda keset külge ja kuul oli temast läbi läinud. Särgi hõlm oli ära rebitud ja taskulambi valgel nägin, et tema keha oli sodiks lastud. Ta oli surnud. Olgu, mõtlesin, hoolitsen tema eest homme. Kui mu mõte töötas selgesti, siis mu keha värises teda vaadates, teades, et mina olin seda teinud.

Läksin laagrisse tagasi, panin püssi aseme kõrvale maha ja heitsin pikali, tekki endale peale tõmmates. Sulgesin silmad ja püüdsin oma hingamist rahustada, aga ma ei suutnud kontrollida värisemist. Ma ei teadnud, kas suudan magama jääda, tundsin end kehaliselt täielikult kurnatuna ja vaimselt tühjana.

Kojuminek

Neljas päev

Hommikul raputati mind ärkvele. Elam seisis minu kohal. Ta nägi natuke parem välja.

“Pidin pissil käima,” ütles ta ja naeratas laialt.

“Keegi tunneb end paremini,” oigasin.

“Veidi.” Ta naeratus kadus. “Ikka veel valutab. Arvan et suudan ratsutada.”

“Ega sa hommikusööki pole teinud?” See oli nali, ma ei usu et Elam oleks söögitegemisest kõige vähematki teadnud. Ta oli rantšo laps, aga ta oli kogu aeg linnalastega, arvestamata aega, kui ta minuga oli. Kui meie sõprus otsa sai, siis olid kõik tema uued sõbrad linnakad. Ta ei olnud tahumatu laps, oma isa kurvastuseks. Meil mõlemal olid hobused, aga peale lahkuminekut polnud ma teda peaaegu kunagi Kaalikaga ratsutamas näinud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi preerias telkinud. Või lõkketulel süüa valmistanud.

Ta naeratas uuesti laialt. “Ei. Lootsin, et sina teed.”

Ta ei öelnud rohkem midagi. Ainult vaatas lootusrikkalt mulle otsa. Naeratasin talle vastu. Siis oigasin jälle ja raputasin teki pealt. Ta vaatas mind ja tema silmade järgi otsustades uuris, kas ma pean ka pissile minema. Pidin küll. Irvitas, vaadates, kuidas ma end kohendasin, salu äärde läksin ja seljaga tema poole pöörasin.

Tagasi tulnud, kontrollisin kella, siis küsisin, kas ta tahaks tule üles teha. Ta tõmbas näo viltu, aga ütles, et arvab võivat teha küll.

“Tore,” ütlesin. “Ma pean mõned asjad ära tegema ja tule tegemine ja süte põletamine võtaks lisa aega. Ma tahan siit minema saada nii kiiresti kui võimalik. Meil on pikk tee minna, peame aeglaselt sõitma ja minema saame hiljem, kui ma tahtsin. Kui sina tule teed, saan asjaga kohe pihta hakata.”

Ta noogutas. Läksin ja otsisin, kuhu Jesse ja Kaalikas olid uidanud, võtsin kammitsad ära ja tõin hobused salu juurde tagasi. Sidusin Kaalika kinni, siis kinnitasin sadulakotid Jesse selga tagasi, kui olin sinna kõik vajaliku laadinud. Siis sõitsin Jessega lõuna poole. Seal oli kusagil hobune kinni seotud. Pidin ta üles leidma.

See ei olnud raske. Ma arvestasin, et ta peaks olema joonel salust kuni sinna, kus mehe laip lamas ja otse edasi. Sõitsin kuni metsani, ja seal ta oli, mõni meeter metsaservast kinni seotud ja väga rõõmus kedagi nähes. Sidusin ohjad lahti ja viisin hobuse tagasi laiba juurde.

Tegin seal peatuse. Olin teadlik maasse torgatud orkidest. Nende eemaldamine oli üks mu ülesannetest.

Ma ei teadnud, kuidas laipa hobuse selga saada. Olin plaaninud seda teha. Tahtsin seda meiega koos tagasi viia. Aga tähtsamad asjad esiteks. Panin hobused kammitsasse. Mehe hobune lasi silmapilk pea maha ja hakkas rohtu sööma.

Võtsin sadulataskust kirve ja läksin edasi kuni orgireani. Kummardusin esimese orgini ja tagusin teda kirvesilmaga ühelt poolt, siis teiselt poolt. Ta loksus, aga välja tulla veel ei tahtnud. Tagusin teda veel, enne kui sain ta näppudega välja tõmmata.

Ainult 59 tükki veel jäänud.

Minut orgi peale ja kokku kulub üle tunni. Mul oli esimese orgi väljatõmbamiseks üle minuti aega kulunud. Kurat.

Mõtlesin, et järgmisega proovin teist moodi. Proovisin teda maasse taguda. Polnud üllatav, et asi laabus sedasi palju paremini. Orgi maatasa ja siis maa sisse löömiseks kulus ainult mõni sekund. jätkasin samamoodi kogu reaga, tagudes kõik orgid maasse.

Paarikümne minuti pärast olin laagris tagasi. Tuli oli söehunnikuks põlenud ja Elam oli sütele kohvipoti asetanud ja veega täitnud.

“Hei,” üles. Ta paistis rõõmus olevat mind nähes. “Panin vee tulele ja see on kuum, aga ma ei tea, mida järgmiseks teha.”

Naersin. “Jälgi,” ütlesin ja mõõtsin ning valasin jahvatatud kohvi potti. “Laseme tal paar minutit keeda, siis kurname. Loodan et jood musta. Piima ei saa matkale kaasa võtta.”

“Kas sul suhkrut on?” Ta vaatas mulle lootusrikkalt otsa.

Naeratasin, ”Arvan, et ehk leian veidi.”

Panin panni tulele ja võtsin välja alles jäänud peekoni. Praadisin ta ära, lõikusin tükikesteks, siis lisasin oad, mida me polnud eile ära söönud. Mul oli natuke leiba järele jäänud, mille ka välja võtsin ja otsisin mõned põletamata jäänud oksakesed. Eemaldasin kahelt haruliselt oksalt koore, teritasin harude otsad, siis pistsin leivaviilu iga haru otsa.

“Hoia neid kuumade süte kohal, kuni pruunistuvad. Ära liiga süte lähedale pane ja jälgi neid kogu aeg.”

Ta laskus ettevaatlikult põlvili ja hoidis leiba kuumade süte kohal. Ma segasin ube, lisasin veidike maitseaineid, siis otsisin välja oma tassi ja väikese kurna. Ma teen matkal alati niimoodi kohvi. Kurna oli lihtsalt kergem kaasas kanda, kui hulka muud kraami.

Kurnasin tassi kohvi ja panin selle kõrvale, siis võtsin peekoniga oad tulelt. “Kas röst on valmis?”

Ta kontrollis ja ütles “On küll!” Ta näis üllatunud ja uhke. Kihistasin tema üle naerda.

Pidime kahvlit ja kohvitassi jagama, aga see oli päris lõbus, tundsime mõlemad sellest lõbu. Mulle suhkruga kohv eriti ei meeldi. Mul oli suhkrut ainult seepärast, et kasutasin valmis matkatoidu pakke ja seal oli suhkur juba sees. Ootasin, kuni ta suhkruga kohvi ära jõi, siis kurnasin endale ka tassitäie.

Peale hommikussööki hakkas ta koristama ja kraami pakkima. Viisin mehe hobuse tagasi sinna, kus laip lebas. Hetk tagasi olin otsustanud, et me ei võta seda endaga kaasa. Kinnitasin nööri ta pahkluu ümber, teise otsa sadulanaga külge ja vedasin laiba salusse. Seal võtsin mehe magamisrulli sadulast, laotasin teki talle peale ja ankurdasin selle, tehes mõned vaiakesed ja tagudes need läbi teki maasse. Laip peab seal ainult ühe päeva lamama. See peaks käima küll.

Ma polnud otsustanud, mida mehe hobusega teha. Mõtlesin ta kammitsasse panna ja maha jätta, aga niimoodi oleks ta abitu, kui ümbruses kiskjaid oleks. Siis mõtlesin ta ohje pidi ühe meie hobuse järgi siduda, aga ei tahtnud end sellega koormata. Lõpuks tegin nii, et jätsin talle valjad pähe ja sadula selga ning lasin ta lahti. Mõtlesin, et ta võib meile järgneda, kui minema hakkame. Tuli välja, et just seda ta tegigi.

Sõime, koristasime laagripaiga, laadisime hobused ja olime valmis. Ma ei tahtnud Elamit pidevalt küsimisega tüüdata, et kas ta on valmis koju ratsutama. Pidime kas minema ratsutama, või sinna jääma ja abi ootama. Ta tahtis ratsutada, kui suudab. Sain sellest aru.

Siin oli teine ka asi teoksil. Kui me sõbrad olime olnud, olime olnud kaunis võrdsed. Olen aru saanud et kõik sõbrad ei ole sedamoodi. Mõnikord on üks juhi, teine järgija rollis. Meie olime võrdsed olnud.

Aga nüüd, koosoldud lühikese aja jooksul oli see muutunud ilma et ma seda muuta oleks püüdnud. Juba nägin teda endale toetumas. Mitte ainult seepärast, et ta vigastatud oli. Ma nägin seda ta silmis, kui ta vaatas mind toimetusi tegemas. Seal oli nõustumine sellega, et tean, mida teen. Ja et mina käsutan.

Mulle see ei meeldinud. Soovisin, et asjad oleks samamoodi, kui nad olid olnud. Olin sellega rahul olnud. Mulle meeldis meie sõprus väga. Aga ma ei kavatsenud kaotada oma uhkust ja enesekindlust, mis minusse viimaste aastatega olid lisandunud. Tahtsin, et me oleksime jätkuvalt võrdsed ja et see juhtuks, pidi ta omandama sisemist tugevust, kindlameelsust ja võimekust. Mul polnud aimugi, kas meist saavad jälle sõbrad, isegi kui me seda tahaksime, või kas tema vanemad on üldse muutunud viimaste aastate jooksul. Kahtlesin nendes asjades. Aga kui saaksime uuesti sõpradeks, siis ma ei tahtnud seda takistada juhtpositsiooni haaramise või liigse hoolitsemisega.

Ronisin sadulasse ja jälgisin teda. Kui ta abi vajas, lasen tal endal seda öelda.

Ta karjatas, kui sadulasse laskus.

Nii. Kõik mu head kavatsused lendasid metsa. Libisesin Jesse seljast ja astusin Kaalika kõrvale. “Roni maha. Tule alla.” Tõstsin oma käed ja ta sirutus hobuse kaelale, tõstis ettevaatlikult vasaku jala jalusest, viskas selle üle Kaalika tagumiku, pöörates seda tehes vasakut jalust ja hakkas hobuse seljast alla vajuma. Püüdsin ta kinni ja seadsin enda kõrvale jalule.

Sidusin ta magamisrulli sadula tagant lahti, avasin ja voltisin ümber, siis asetasin sadulale. “See pehmendus võib abiks olla. Kui ikka liiga valus on, siis ütle mulle.”

Ta vaatas mulle otsa ja noogutas. Tema silmad olid ikka veel liiga alistuvad, liiga kergesti nõustuvad, aga isegi kui ma tahtsin vana võrdsete suhet tagasi, ei saanud ma loota, et ta nii kiiresti muutuks. Vaatasin vastu, ja ta keeras pilgu ära. Ta pani jala tagasi jalusesse. Tahtsin aidata, aga ei aidanud. Ta tõusis Kaalika selga, siis laskus ettevaatlikult sadulasse. Ta hoidis näo stoilise. Jälgisin ainult silmanurgast. Kui mul oleks valus olnud, poleks ma ka kedagi seda tunnistama tahtnud.

Kontrollisin jälle, et kõik oleks üles korjatud ja ära pakitud, siis ronisin Jesse selga. Ta raputas pead mitu korda üles ja alla. Ta tegi niimoodi, kui oli reisiks valmis.

Sõitsime välja aeglast sammu. Arvasin, et see on enamvähem see, mida ta kannatab. Selle kiirusega ei jõua me enne hilja õhtut tagasi, aga mul oli küllalt toitu lõunaks ja meil mõlemal olid veekanistrid. Mitte midagi külluslikku, aga tuleme omadega läbi.

Jesse teadis tagasiteed sama hästi kui minagi. Tegin talle selgeks, et ainuke, mida tahan, on aeglane kõnd ja kuigi ta oleks joosta tahtnud, leppis ta sellega. Riputasin ohjad sadulanagale. Elam ratsutas mu kõrval. Tal ei paistnud midagi öelda olevat, ja mulle see sobis. Ma ei olnud nüüd enam nii jutukas kui lapsena olin olnud. Vanasti rääkisin vahet pidamata. Nüüd sobis vaikimine hästi.

Küllalt kiiresti jõudsime väikese ojani, kus lasime hobustel juua. Elam tuli sadulast ja näis, et tal on valus.

Peale hobuste jootmist täitsin kanistrid, lisasin vajalikud tabletid ja asusime uuesti teele. Vaikus oli mõnus. Nägin Elamit nihelemas, püüdes leida mugavamat asendit. See ei paistnud õnnestuvat.

Et ta mõtteid mujale juhtida ja sellepärast, et olin uudishimulik, esitasin talle küsimuse.

“Mis siis juhtus, sina ja see mees? Kui sa tahad sellest rääkida.”

Ta vaatas mulle otsa, siis langetas silmad. Sõitsime mõne minuti vaikides, siis hakkas ta rääkima. “Olin väljas ära jooksnud kariloomi otsimas.” Ta keeras pilgu minult ära. Sain temast aru. Ehk isegi rohkem, kui ta tahtnud oleks.

Tema isa oli tähtis mees meie linnas, Elk Riveris. Ta oli edukas farmer ja oli ka maakonna maakomisjoni nõunik. See oli valitav amet ja teda oli sinna uuesti valitud nii kaua kui ma mäletan. Ta oli suur mees kehalt ja vaimult, seltsiv ja kogukonnas armastatud. Ta oli ka väga mehine, otsekohene ja enesekindel.

Tema poeg seda kõike ei olnud. Ta polnud naiselik, oli lihtsalt pehme, ma ütleksin. Polnud läbisuruja tüüp. Ta ei teinud koolisporti. Ta ei sattunud kaklustesse ja kui vaja siis taganes. Oli väikest kasvu ja muretu, mitte liiga eesmärgikindel, ühesõnaga just sedasorti poeg, kes valmistas piinlikkust sedasorti isale, nagu tal oli.

Ta isa oli kogu aeg teda enda järgi vormida püüdnud. Mind oli see alati natuke imestama pannud, kuna härra Turner oli tark mees rohkem kui midagi muud. Sellest sai aru, kui temaga rääkida ja olen kuulnud teisi mehi märkivat, et kui temaga äri ajada, siis pead endas ikka väga kindel olema. Mitte seepärast, et ta kedagi petta oleks kavatsenud. Ta ei olnud ebaaus. Lihtsalt väga taiplik ja kui kavatsesid endale vingerdamisruumi jäta, pidid kaunis kiiresti tõdema, et seda sul olema ei saa. Ta teadis palju ja suutis aru saada asjadest ning inimeste kavatsustest. Ta oli kiire taibuga ja selgepilguline. Seepärast olingi alati nii hämmastunud sellest, kuidas ta Elamit kohtles. Ta tundus olevat pimedusega löödud, kui tegemist oli ta enda pojaga. Ta tahtis et tema poeg muutuks kellekski, kelleks Elam ei saanud ega tahtnud saada ja ta jätkas survet, lootes et Elam muutub.

Elamil ei olnud mingit tahtmist muutuda. Ta ei olnud trotslik. Ta tegi, mida isa tal palus teha. Ta lihtsalt ei teinud seda hingega. Ta ei tekitanud laineid, ta püüdis lihtsalt olemas olevas lainetuses pinnale jääda ja lasta end nii turvaliselt ja kerge vaevaga kui võimalik randa kanda.

Võisin kaunis kergesti aru saada, miks ta üksinda väljas oli, püüdes leida kariloomi, kes karja aiast välja olid pääsenud. Tarad lagunesid sageli ühel või teisel põhjusel. Abitöölised parandasid neid pidevalt. Ja alati pääsesid mõned loomad jooksu, enne kui okastraat parandatud sai. Nende põgenike tagaajamine oli töö, mis tavaliselt abitöölistele anti, meestele, kellel olid selleks vajalikud vilumused ja kes olid harjunud elama maal karmides tingimustes, ööbima preerias ja ratsutama kes teab kui pikki vahemaid põgenikke otsides. Nendele oli see justkui puhkus.

Elamile see seda ei olnud. Aga oli sedasorti asi, mida ta isa sundis teda tegema, püüdes temast teha sedasorti meest, kelle üle ta võiks uhke olla. Tõsiasja, et Elamil puudus selleks vajalik ettevalmistus ja ta ei tundnud end selliseks tööks küllalt tugevana, võrrandisse ei sisse ei võetud. Härra Turner ei kaldunud nägema, mida ta näha ei tahtnud, kui asi puudutas Elamit.

“Kas sa leidsid mõne?”

“Ei. Aga minult oodati, et mõne ma päeva otsiksin, ja seda ma tegingi. Mul oli kraam ja lobi selleks ajaks olemas. Aga tegelikult ma ei lootnudki ühtegi looma leida, ja kui oleksingi leidnud, pole ma kindel, kuidas ma ta tagasi oleksin saanud, kui ta minna poleks tahtnud. Nii ma võtsin kompassi, et oskaksin tagasi tulla ja sõitsin välja. Sõitsin paar päeva põhja poole, siis tagasi lõunasse.”

Naeratasin talle laialt. Ta vaatas vilksatades minu poole ja nägi naeratust. Ta hakkas kulmu kortsutama, ehk arvates, et olin halvustav, kuid ilmselt otsustas, et polnud ja naeratas ka. Tundsin seda naeratust nii hästi.

“Niisiis olin tagasiteel. Nägin seda salu, kus sa mind leidsid ja suundusin sinna poole, mõeldes et võiksin seal puhata ja otsustada, kas tahan kohe tagasi minna või mitte. See mees oli seal. Ma ei näinud teda enne, kui olin kohale ratsutanud ja hakkasin sadulast maha tulema. Ta tuli salust ja hoidis püssi käes. Ta küsis, kellega koos ma sõidan, ise ringi vahtides ja ma ütlesin, et olen üksi. Siis ta krabas mu kinni. Ta rääkis, mida kavatseb teha, ja kui ma vastu ei aja, siis laseb mul pärast minna. Aga see, kuidas ta seda ütles, hirmutas mind tõsiselt. Ma ei uskunud teda.”

Ta vaikis, meenutades. Nägin, kuidas ta judises. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl natuke kähedam. “Ma arvan et sa pidid meid nägema. Ma ei suutnud uskuda, kui ma pauku kuulsin ja ta minust eemale hüppas.”

Ta ei vaadanud ikkagi veel mulle otsa. Ma oletasin, et ta tundis häbi, aga ta ei pidanud seda tegema. Seal ei olnud midagi, mida ta minu arvates oleks teisiti saanud teha, kui ehk mehele vastu hakata, mis oleks talle veelgi suuremaid vigastusi toonud. Kui üldse keegi häbi pidi tundma, siis olin see mina.

“Elam, ma tõesti vabandan, et ei suutnud seda kiiremini teha. Ma püüdsin. Ma tõesti püüdsin, aga ma pidin kõik õigesti tegema ja see lihtsalt võttis liiga palju aega. Ma tahtsin teda takistada sulle tegemast, mida ta tegi, aga ma mõtlesin nagu sinagi sellest, mida ta pärast kavatseb teha, ja seepärast ma ei võinud endale lubada midagi kihva keerata. Ma tahtsin teda peatada, aga enam tahtsin, et ta ei saaks enam oma püssi kasutada. Ma tahtsin ta püssi hävitada ja siis teda minema saada. Seda kõike ma tegin, aga see võttis liiga kaua aega. Vabanda, et ma ei suutnud seda kiiremini teha.” Ma peatusin ja hingasin sügavalt sisse. „Aga me mõlemad oleme ikka veel elus. Ma arvan, et peame selle üle rõõmsad olema, isegi kui ma ei peatanud teda enne, kui ta tegi, mida ta tegi.”

Ta vaatas mulle otsa ja ta sõnad olid siirad. “Mase, ma olen kindel, et ta oleks mu tapnud. Ma ei näe, kuidas ta oleks mind ellu jätta saanud. Sul pole midagi kahetseda. Sina oled kangelane.”

Ühmasin. “Ma pole kangelane. Tegin lihtsalt seda, mida sain. Ja niikuinii on see nüüd läbi. Mul on kahju, et ta tapma pidin. Aga ta tulistas minu pihta. Mul ei olnud valikut.”

Kumbki meist ei rääkinud peale seda pikka aega. Me mõtlesime omi mõtteid. Meil mõlemal oli palju, mille üle mõelda. Isegi üks pikk kojusõit poleks selleks piisavalt pikk.

Hobused olid käinud umbes tunni, kui ta ütles, “Kas me võiks peatuse teha? Vajan vaheaega.“

Käskisin Jessel seisma jääda, siis ronisin maha. Elam jäi Kaalika selga. Ta moonutas nägu. Küsisin, “Vajad abi?”

Ta ei vastanud kohe. Ta paistis enesega võitlevat. Ootasin. Lõpuks vaatas ta mulle otsa. “Jah. Vajan.”

“Tule siis alla.” Seisin ta kõrval, nagu varemgi ja ta libises oiates Kaalika seljast maha ja järsku hoidsin teda püsti. Ta ei paistnud seista suutvat ja ma lasin ta alla maha.

Ta lamas küljel. Meie asukohas oli maastik avatud rohulagendik, rohi osalt põlvekõrgune, osalt lühem. Elam lamas madalama rohulapi juures mõnda aega.

“Tahad sa tekki magamisrullist? Selle peal on pehmem puhata.”

“Ei, nii on hea”. Las ma puhkan natuke. Ah, kas sa saaks minu jaoks midagi teha? Ma mõtlen, midagi muud.”

“Midagi muud?” Ma polnud kindel, mida see tähendas.

“ Sa oled juba nii kena olnud. Aidates.”

“Ah seda.” Teadsin, mida ta mõtles. Ta ei olnud viimastel aastatel mu sõber olnud. “Tegin, mida igaüks oleks teinud,” ütlesin. “Mida sa vajad?”

“Ah, see on piinlik.”

Vaatasin tema peale, siis laskusin põlvedele talle lähemale. “Ei sa enamat olla, kui eile. Ütle siis.”

Ta vaatas mulle otsa, siis pööras pilgu kõrvale. Nägin, et ta püüab leida, kuidas öelda, mis iganes see oli.

“Ma ei tahaks sind tülitada, Mase, aga, kas sa võiksid nagu, mind jälle kontrollida? Ma olen päris kindel , et jooksen jälle verd. Ma ei tea ainult, kui hullusti.

Nüüd oli minu kord nägu viltu tõmmata, aga ma ei teinud seda. Isegi kui ta mind ei vaadanud, leidsin, et nii teha poleks õige. Selle asemel ütlesin, “Libista oma teksad alla.” Siis tõusin, läksin tema seljataha ja küürutasin jälle alla.

Ta tegi rihma lahti, siis hakkas pükse alla tõmbama. Aitasin nii palju kui sain. Lõpuks oli nad põlvini maas.

Ta oli tohutult määrdunud. Aluspüksid olid määrdunud tumepunaseks ja olid märjad. Ma võpatasin, siis küsisin, “On sul väga valus?”

“Ikka on.”

“Peame selle eest hoolitsema. Sa jooksed verd, nagu arvasid. Ma ei tea, kuidas sa nii kaua jõudsid vastu pidada. Oleksid võinud midagi ütelda.”

Ta pigistas huuled kokku ja kortsutas kulmu, öeldes. “ Ma ei tahtnud koormaks olla.”

Tõusin püsti, siis jätkasin, “Toon magamisrulli. Ma ei saa niimoodi maapinnal tegutseda.”

Võtsin kokku volditud teki Kaalika sadulast . See oli ka verine, aga ainult väheke,

Mitte nii hullusti, kui ta aluspüksid. Raputasin selle lahti, siis voltisin pikuti kokku. Laotasin teki tema kõrvale maha. “Viska teki peale. Siis peame püksid maha saama, aluspüksid ka.”

Ta vaatas mulle otsa noogutas ja keeras ära. Ta heitis teki peale. Aitasin tal teksad ja aluspüksid ära võtta. Ta lamas külili, ainult särk seljas.

Astusin Jesses juurde ja võtsin sadulataskud maha. Tõin nad tekkide juurde ja lasin Elami kõrvale maha. Tegin ühe lahti, sorisin sees ja tõmbasin välja esmaabi paki. Sadulataskus oli vana särk. Võtsin selle ka välja.

“Pean sind ära puhastama. Praegu pole nähagi, miks verd jookseb. Kas sa ei märganud, et verd tuleb, nagu enne?”

Ta hääl kõlas piinlikkust tundvalt, kui ta vastas. “Ma ei tahtnud midagi öelda. Mõtlesin, et see jääb ise järele. Siis ma hakkasin tundma, et peaks vaatama, kui hull asi on.”

“Hästi,” ütlesin. Siis neelatasin. “Ma puhastan nüüd vere ära, nii hästi kui saan. Sa oled üleni verine. Siis ehk paistab, milles viga on. Me olen nii ettevaatlik kui saan. Aga mul pole rohkem neid vati tampoone. Pean särki kasutama, nii hästi kui võimalik.”

“Hakka pihta,” ütles ta ja ta hääl kõlas resigneerunult. Ma ei süüdistanud teda. Tundsin sama moodi, ja mina polnud isegi mitte kannataja pool.

Rebisin särgi laiadeks ribadeks, siis kasutasin ühte vere pühkimiseks, mis oli kogu ta tagumiku määrinud. Siis tegin sama veel paari ribaga. Ta veritses rohkem kui päev tagasi.

“Pean verejooksu peatama. Sama moodi nagu eile. Ma arvan, et rebend on ratsutamisega suuremaks läinud.” Vaatasin ja nägin sama rebendit. Ma ei osanud öelda, kas ta oli suurem, aga ta immitses pidevalt, kiiremini kui eile. Tegin särgist väikese padjakese, pigistasin Neosporiini peale ja surusin vastu rebendit.

Hoidsin seda mõne minuti surve all. Kumbki meist ei rääkinud.

Kui kontrollisin, siis oli verejooks peatunud.

“See pani verejooksu seisma,” ütlesin talle.” Ma mõtlen, et pean midagi sinna peale panema, nagu me eile vatitampooniga tegime. Sedasi on ehk ebamugavam ratsutada, aga pidev surve võib verejooksu ära hoida. Ma ei tea sellest palju, aga mõtlen et natuke ebamugavust on parem kui jätkuv verekaotus.”

Tegin ta korda. Tal ei olnud teist paari aluspükse, aga mul oli ja ma lasin tal need jalga panna. Toppisin kõik, mida olin kasutanud prügikotti, ka ta verised aluspüksid.

Lasin tal vett juua ja kui valmis olime, asusime uuesti teele.

Tunni pärast peatusime lõunasöögiks. Mul polnud paljut midagi, aga tal olid võileivad. Ta ütles, et ema oli neid terve hunniku teinud ja see oli kõik, mis tal söögiks oli. Kui me söönud olime, ei tahtnud ta enam Kaalika selga ronida, nägin seda ta näost, aga ta ei öelnud midagi, ronis sadulasse ja sõitsime jälle minema.

Meil oli ikka veel mitu tundi minna selle tempoga, millega liikusime. Elam paistis korras olevat. Ta pidas vastu. Imetlesin, et ta ei kaevanud. Ma teadsin, et tal valus on, ja võib olla käis tal verekaotuse tõttu isegi pea ringi. Siiski ei öelnud ta midagi. Mõni teine oleks kaevelnud või oianud kogu aja. Tema seda ei teinud. See näitas tema kohta midagi.

Ratsutasime vaikides. Mina olin harjunud vähe rääkima. Tema ehk hoidis oma jõuvarusid.

Sellest oli nüüd mõni tund, kui kumbki meist midagi lausunud oli. Meil oli ikka veel palju maad jäänud minna. Tahtsin enne pimeduse saabumist koju jõuda. Võiksime jõuda, kui kiirustaksime veidi. Vaatasin Elami pole, nägin kuidas ta ratsutab ja selle asemele et pakkuda kiiremat sõitu, küsisin, „Kas tahaksin hetkeks puhata?”

Ta näis transist välja tulevat. Ta tõstis pea, vaatas ümberringi, siis minule. “Ehk veidike.”

Ma noogutasin ja vaatasin uuesti ettepoole.

Olime ratsutanud veel mõne minuti, kui ta mind kõnetas. “Mase?”

“Jah.”

Ta ei hakanud rääkima ja ma pöördusin, et talle otsa vaadata. Kui ta mu silmi nägi, ütles, “Tänan sind.”

“OK.”

“Ei, Ma mõtlen kõige eest. Sa päästsin mu elu, ja nüüd teed sa kõike seda. Nii ma tänan sind selle eest, ja ma vabandan selle pärast, kuidas mina olen käitunud Ma mõtlen sellest ajast kui ... tead isegi.

Ma ei vastanud ja ta ei öelnud rohkem midagi. Siiski ma mõtlesin selle üle. Mõtlesin päris põhjalikult. Siis pidin küsima, et olla kindel, mida ta silmas pidas.

“Sa räägid koolist, eks?”

Ta noogutas, siis ütles, “Jah. Kõigest ja minu osast selles. See ei olnud minust ilus. Me olime ju sõbrad olnud.”

Kaalutlesin, kas peaksin aus olema. Tavaliselt ma sellest palju ei rääkinud. Mis võiks juhtuda, kui ma end natuke avaks? Ehk ma ei peaks. Mu isa ütles alati, et kui suud pead, on raske pahandustesse sattuda ja ma olen alati mõelnud, et see on hea nõuanne. Olin näinud paljudel lastel probleeme lihtsalt seepärast, et nad selle nõuande järgi ei toiminud.

Edasi sõites mõtlesin veelgi ja taipasin midagi. Olin sellest, kuidas ma end tundsin ainult oma emale rääkinud, ja viimasel ajal isegi temale mitte. Ma tahtsin, et keegi teaks. Ma olin Elamiga kunagi lähedane olnud ja ma tahtsin, et ta teaks.

“Elam?”

“Jah?”

“See tegi haiget, tead sa seda? Kõik need aastad. Kõigest kõrvale jäetud? Vääralt koheldud? Kõik need aastad. Tegi haiget. Ma harjusin sellega, aga haiget tegi kogu aeg.”

Seda öeldes vaatasin talle otsa. Ta langetas silmad ja ta pea vajus alla.

Sõitsime vaikides. Päike meist paremal oli juba päris madalale vajunud, kui taas rääkisime. Valget aega oli jäänud ainult paar tundi. Siis kulub veel kolm tundi peale loojangut, enne kui koju jõuame. Pimedas on võimalik sõita. See pole just kõige parem asi, mida teha, aga on võimalik. Pimedus kõrgpreerias enne kuutõusu polnud selline nagu linnas. See oli nii tihe, et tundus peaaegu kombatav. Pole tark tegu ratsutada, kui midagi näha ei ole. See on endale häda kaela tõmbamine.

Ja Elam tundis juba niigi valu. Aga hobused teadsid teed. Mina teadsin ka. Kui pilvi polnud, oli siiski võimalik midagi näha. Praegu pilvi ei olnud ja lootsin, et hiljem ka mitte.

Mõtlesin selle üle, ja ka selle üle, et ehk peaksime natuke kiirust lisama, kui ta uuesti rääkima hakkas. “Miks, Mase? Miks sa ei muutnud ennast?”

“Muutnud?” Aga ma teadsin, mida ta mõtles.

“Jah. Sind sõimati. Mina mitte, aga ma ei püüdnud ka teisi kunagi takistada. Ma vabandan nüüd. Aga ma ei saa aru. Miks sulle poisid meeldivad? Ja miks sa ei hakanud tüdrukutega kohtuma? Siis oleks narritamine lõppenud. Mu isa oleks lubanud meil jälle sõbrad olla.”

Mõtlesin et kui ma kiirust lisan, kas ta tuleks järele. Ta oleks võinud arvata, et tahan tema juurest ära sõita. Ma ei võinud seda teha. Seepärast küsisin vastamise asemel, “Kas me võiks natuke kiiremini liikuda? Kas su tagumik peab vastu? Kui saaksime natuke kiiremini minna, võiksime enne pimedat kohale jõuda? Sedamoodi minnes peaksime ehk jälle ööseks laagrisse jääma.”

“Ma ei saa sörki sõita,” ütles ta. “Arvatavasti saaksin kiiremat kõndi teha.”

Lasin Jessel kiiremalt minna. Kaalikas tuli järele. Mõne minuti pärast, kui liikusime ühtlase kiirusega, oli mul tunne, et saame hakkama. Kui oleme kodule nii lähedal, siis saame. Ma oleks nõus pimedas ratsutama, kui oleme lähedal. Ma võisin riskida ratsutada need viimased miilid, kus ma maastiku hästi tundsin, isegi kui paljut näha ei olnud.

“Miks, Mase?”

Vaatasin talle otsa. Ta vaatas vastu ja nägin, et ta ootab vastust. Mis kahju see võiks tuua, kui talle seletaksin?

“Sulle meeldivad tüdrukud, eks ole, Elam? Minu teada sa ei käi kellegagi, aga ma olen näinud, et sa vaatad Tess Burckerit kogu aeg.”

“Ma viisin ta korra kinno. Jah, mulle ta meeldib.”

“Sa oled temast vist kõvasti sisse võetud. Ah?”

Ta oli vait, siis kihistas naerda. “Jah.”

“Aga kui keegi ütleks, et sa ei tohiks olla. Et see poleks õige, kui sulle meeldivad tüdrukud sedamoodi. Kas sa võiksid siis otsustada, et ta sulle ei meeldiks? Kas arvad, et kui nad sulle seda räägivad, siis temast mõtlemine sind enam ei erutaks?”

“See on rumal. Selles ei ole midagi halba. See on ju normaalne.”

Ma ei vastanud, püüdes mõelda, kuidas selgitada. Siis tuli mulle idee.

“Sa oled vasakukäeline, eks? Ma mäletan, et sa kirjutasid vasaku käega. Tundus mulle nagu naljakas.”

“Jah, olen vasakukäeline; ja mis siis?” Ta paistis segaduses olevat. Tore.

“Sa ei arva, et see on väär, vasakukäeline olemine? Peaaegu igaüks on paremakäeline. Nii et see peaks väär olema, kirjutada nii, nagu enamus seda ei tee. Kas sa ei arva nii?”

“Ei, selles pole midagi halba. Ma lihtsalt olen niisugune.”

Naeratasin talle. “Oled sa kunagi parema käega kirjutada proovinud?”

“Jah, palju kordi. Sittagi ei tulnud välja.”

Ma naersin, ja tema ka, väga lühidalt. Ta paistis kahvatu ja natuke haiglane. Ma teadsin, et tal oli valus. Ehk oli ta selle hetkeks unustanud. Olin rõõmus, et ta naerda suudab.

Siis tulin asja juurde tagasi. “Ja kui sulle oleks öeldud et pead kirjutama ainult parema käega, oleks see sulle meeldinud? Mis siis, kui igaüks narritaks sind et sa kirjutad vasaku käega? Teeks sinu üle nalja. Annaks isegi peksa. Kuidas sulle tunduks? Kas saa püüaksid teha kõik, et kirjutada parema käega? Loobuksid vasaku käega kirjutamisest?”

Nüüd ta sai aru, mida ma rääkisin. Aga ta ei tahtnud seda tunnistada, järele anda. “Aga see pole sama asi.”

“Ütle mulle, Elam. Ütle. Milles on vahe?”

Ta oli vait. Vähemasti ta mõtles selle üle.

Lõpuks ta ütles, “ See on erinev. Kõik ütlevad, et see on väär. Kõik.” Ja siis vaiksema häälega, ”Minu isa ütleb, et see on väär.”

“Haa!” hüüatasin, lastes vastikustundel läbi paista. “Ja tal on alati õigus? Tal on õigus, ajades sind loomi otsima kui sa ei oska ega taha ja võid seda tehes tõsisesse hädasse sattuda?”

Ta ei vastanud, lasi ainult pea uuesti longu. Lõpuks ta siiski vastas. Ta tundus ennast kaitsvat, kui ütles, “Jutlustaja ütleb, et see on väär ja et on võimalik end muuta.”

“Mõtle uuesti oma paremale käele. Jutlustaja ei tea sittagi.” Ta oli mind vihale ajanud, ja seda oli mu häälest kuulda. Ta teadis, mida ma olen läbi elanud ja kannatanud selle jutlustaja pärast. Ma olin nii vihane, et ajasin Jesse galoppi. Minuti pärast vähendasin kiiruse endiseks. Sõitsin üksinda umbes tunni. Päike oli nüüd horisondil. Paistis tohutu suurena. Pöörasin end ja vaatasin üle õla tagasi.

Ta oli ikka taga. Ta pea oli longus ja mulle näis, et Kaalikas liigub aeglasemalt. Ta oli rohkem maha jäänud, kui ma arvasin.

Peatusin. Ootasin.

Kui ta minuni jõudis, sõitsime vaikides, veel miili jagu, enne kui uuesti rääkima hakkasin. “Tead,” ütlesin rahulikult, ilma vihata, “seda öeldi vasakukäelist kohta ka. ‘See on väär. Kõik teavad, et see on väär,’ rääkisid nad. Ja mõned selle aja jutlustajad olid nendega nõus, rääkides et vasakukäelisus on saatana töö. Ja inimesed uskusid, kuna jutlustajad seda ütlesid.

“Aga naljakas. Targad inimesed, kes polnud jutlustajad, tegid uuringuid ja leidsid, et vasaku käega kirjutamises pole midagi halba, et lapsed kes kirjutasid olid niisugustena sündinud, sündinud vasakukäelistena. Kõik õpetajad ja vanemad, kes olid oma lapsi karistanud ja püüdnud neid muuta, olid eksinud. Need jutlustajad kes rääkisid et see oli saatana töö, olid ka eksinud.”

Ta vaatas minu poole, oma nägu näitamata. Vaatasin tema poole, ilmetu näoga.

Peale mõningast vaikimist ütlesin, “Naljakas, et sama moodi oli homoseksuaalsusega. Kõik ütlesid, et see on väär. Kõik. Ja nüüd ütlevad teadlased, et inimesed sünnivad niisugustena. Neil on teaduslikud tõendid. See on mõnede inimeste jaoks normaalne. Nad ei saa end muuta.”

Siis jätkasin ratsutamist tema poole vaatamata.

Siis rääkisin uuesti. See asi oleks minus nagu kuhjunud, ilma et ma ise oleks seda teadnud. Muidugi oli Elam esimene minu ealine, kellega sain pika aja järel nii vabalt rääkida. “Sa ometi ei mõtle ju, et ma ei tahtnud samasugune olla nagu kõik teised?” küsisin temalt. “Püüdsin olla teistsugune.” Rääkisin vaikselt. Aga ta kuulis mind. “Ma püüdsin end muuta, just nagu sa palusid. Siiski ma ei saanud. Ma tahtsin. Keegi ei taha olla eraldatud. Kõrvale jäetud. Aga sain aru, et sellest pole kasu. Nii ma siis tunnistasin et olen see, kes ma olen ja elasin selle teadmisega edasi. Tunne, et minuga midagi valesti on, kadus ja ma nõustusin sellega, kes ma olin. Keegi muu ei paistnud seda teha suutvat: lihtsalt minuga leppida. Ma tõesti tahtsin, et nad suudaksid seda. Aga nad ei suutnud.”

Ta ei vastanud. Tema oli olnud üks nendest, kes ei suutnud leppida sellega, kes ma olin. Tema isa oli põhjuseks, kuid ta ei ajanud oma isale vastu. Kergem oli temaga nõustuda, ja Elam valis enamasti kergema tee. Vaikimine oli justkui nõusolek, et tal polnud õigus olnud.

Või siis ei vastanud ta suure valu pärast.

Vaatasin tema poole ja peatusin. Kaalikas tuli kõrvale ja peatus ka. “Kas sinuga on kõik korras?” küsisin.

“Valutab. Aga me peame edasi liikuma. Ma suudan välja kannatada.”

Sundisin Jesse reipale kõnnile ja Kaalikas tuli meiega kaasa. Oli juba päris hiline aeg, aga meil oli veel poolteise tunnine teekond tema koduni jäänud. Ma ei tahtnud uuesti peatust teha. Mul polnud aimugi, kui palju verd Elam oli kaotanud, aga ta nägi ikka kahvatu ja isegi veel haiglasem välja. Ma olin tal laskund vett juua, aga ei teadnud, kes sellest piisas. Ta nägi halb välja. See võis olla valust või suurest verekaotusest. Võib olla oli mees tema sees midagi vigastanud. Pidime koju saama. Ma polnud kindel, kas ta sisemus terve on. Teadsin ainult, et ta nägi halb välja.

Kui ta uuesti rääkima hakkas, siis nii tasa, et kuulmiseks pidin end tema poole kallutama. Hoidsin tema lähedale niikuinii. Ma ei usu, et ta oleks maha kukkuma hakanud, aga ta istus sadulas väga raskelt. Ei teinud paha lähedal olla. Ta ütles, “Kuidas see nii juhtus, et sa kunagi ei kakelnud?”

“Kaklesin, natuke.”

“Ainult siis, kui keegi sind lõi, esimesena lõi.” Siis sa kaklesid. Tegid nii mõnelegi säru ka. Üllatasid lapsi, kes eeldasid, et kardad kakelda. Aga kõik need sõimamised ja narritamine ja alatud tembud ja kõrvale tõrjumine. Sa ei teinud kunagi midagi. Sa ei öelnud kunagi midagi.”

Tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida, aga rääkimine paistis teda aitavat. Ta ei olnud nii küüru vajunud. Võib olla aitas rääkimine tal vähekeseks valu unustada.

Nii ma vastasin. “See on mõnede inimeste komme, Elam. See ei ole minu komme. Juba mõnda aega tagasi otsustasin, et asjad ei saa minu jaoks lihtsad olema. Te õpetasite mulle seda tõesti hästi. Mul oli palju aega mõelda. Polnud sõpru. Te hoolitsesite selle eest ka. Nii ma veetsin aga üksinda, mõeldes. Kuna teiste meele järgi olemine ei paistnud aitavat, milleks siis muretseda. Ja seda ma olengi teinud. Kakelda mõne lapsega seepärast, et ta mölakas on, ei aitaks mind üldse ja ma ei tahtnud seda teha. Nii ma ei pööranud neile tähelepanu, nii hästi kui sain. Ma ütlesin, et mõned asjad, mida te tegite olid mulle valusad. Ma poleks inimene, kui see poleks haiget teinud. Aga lüüa mõnda last sellepärast, et ta mulle midagi ütles? Ma pole selline, Elam. See pole minu loomus, lihtsalt ei ole.

Oli järjest pimedamaks läinud, ja nüüd oli kottpime. Mu silmad olid kohanenud niipalju kui võimalik. Näha oli väga vähe. Lootsin, et Jesse näeb minust natuke paremini. Preeria laius minu ees. Soovisin, et näeksin eespool mõne rantšo tulesid, aga ei näinud. Olin kaunis kindel, et kulub veel vähemalt tund, enne kui tagasi oleme.

Sõitsime taas vaikides. Jätkasin talle pilkude heitmist. Ta ei vaadanud mulle kunagi otsa. Ta kasutas oma jõuvarusid sõidu jätkamiseks. Ma kavatsesin küsida, kas ta ei tahaks peatust teha, aga siis meenus mulle, kuidas ta viimane kord oli sadulasse istunud. Kartsin, et kui me peatume, ei suuda enam edasi ratsutada. Ma ei teadnud, mida verekaotus talle tegi, või oli probleemiks verekaotus koos valuga või šokiga, või midagi veelgi tõsisemat. Aga mulle tundus, et kui ta suudab niimoodi jätkata, on see kõige parem. See lihtsalt oli üks nendest asjadest, mida ma ei teadnud ja lootsin, et tegin õige otsuse.

Tundus et terve igavik oli möödunud, kuid lõpuks nägin väga kaugel eemal valgust. Ma teadsin, mis see oli. Tema isa rantšo oli esimene, kui sellest suunast tulla, kust me tulime. Tal oli üks nendest eriti eredatest lampidest, halogeen lamp, posti otsas lauda juures, kaugel maja taga. Ma tundsin seda kanti. See ta oli, mida nägin.

Vaatasin Elami poole. Ta ei olnud pikka aega sõnagi öelnud. Ta õlad olid longu vajunud. Ma polnud kindel, kas ta täie teadvuse juures oli. Ma ei öelnud talle midagi. Mis iganes seisundis ta oli, paistis parem olevat ta sellesse jätta.

Vabalt kõndiv hobune tõstis pead. Ta tundis millegi lõhna. Arvatavasti teiste hobuste lõhna eespool.

Hakkas juba tunduma, et me ei jõua kunagi pärale, aga me jõudsime. Nende karjamaale pääses värava kaudu ja see oli kõige kiirem tee. Hüppasin maha, avasin värava ja juhtisin Jesse sealt läbi. Kui teised hobused olid järgnenud, panin värava kinni.

Mõtlesin ette sõita ja abi tuua, aga siis mõtlesin, et kui ma seda teen, järgnevad teised hobused mulle ja kartsin, et kui Kaalikas jooksma hakkab, võib Elam maha kukkuda. Nii ma tempot ei tõstnud.

Lõpuks jõudsime värava juurde, mille kaudu pääses karjamaalt nende õuele ja lauda juurde. Kaalikas hirnus, rõõmus et oli tagasi kodus ja koos oma seltsilistega. Idee toidust oli arvatavasti tal ka peas.

Hüppasin maha ja hakkasin Elamit hobuse seljast maha aitama. Ta ärkas, või tuli teadvusele, või mis iganes ja lasi oma raskuse minu peale. Ta kukkus Kaalika seljast minu kätele. Ta oli liiga raske ja ma ei saanud muud, kui lasin ta ettevaatlikult rohu peale maha.

Härra Truner pidi hirnumist kuulnud olema. Maja tagauks avanes, ta nägi Elamit maas ja jooksis meie poole. Kui ta meie juurde jõudis, vaatas ta maha Elami peale, siis minu otsa.

“Mis juhtus?” küsis ta.

“Ta sattus hätta,” vastasin. “Talle on arsti vaja. Kas te saate kiirabi kutsuda? Talle on seda vaja.”

“Aga..”

“Ma räägin sellest, aga esiteks kiirabi.”

Ta vaatas jälle Elamile, tõmbas oma telefoni välja ja helistas. Kuni ta rääkis, Elam küünitas ja haaras mu püksisäärest.

Kummardusin maha.

Ta vahtis vaikides mulle otsa. Siis ütles,” Tänan Mase. Ma poleks üksinda eluga pääsenud.”

“Sinuga saab kõik korda, Elam. Kiirabi on varsti kohal. Ma lasen sul endal isale rääkida, mis juhtus. Niimoodi on kõige parem.”

Paistis, nagu tahaks ta vastu vaielda. Ta ei tahtnud oma isale rääkida, ja ma ei süüdistanud teda, aga tal oli seda vaja teha. Nii enda kui isa pärast.

Hakkasin püsti tõusma, aga ta hoidis minust ikka kinni, nii et ma ootasin.

“Ma tundsin sinust puudust, Mase. Meil oli midagi niisugust, mida mul pole kellegi teisega olnud. Ma võisin sulle rääkida asju, mida ma teistele inimesele ei ole saanud rääkida. Sa ei mõistnud mind kunagi hukka. Ma meeldisin sulle just niisugusena, nagu ma olin.”

Ta jäi vait ja nii ütlesin, mida ise tundsin. „Ma olen sinust ka puudust tundnud. Sa olid mu parim sõber. Kõigist nendest asjadest, mis minuga juhtusid, tegi sinu kaotus mulle kõige enam valu.”

“Sa oled nii tugev, karm, Mase. Sa olid juba siis tugev, kui me sõbrad olime, aga nüüd oled sa palju tugevam.” Ta vaatas mulle alt üles ja eredas lambivalguses nägin tema näos tundeid. “Sooviksin tugevam olla. Sooviksin rohkem sinu moodi olla, Mase. Sooviksin, et oleksime ikka veel sõbrad.” Siis sulges ta silmad.

Ta isa oli kõne lõpetanud ja vaatas meid, kuulates. Noogutasin talle ja ütlesin, “Elam räägib teile sellest.” Siis pöörasin ringi ja läksin Jesse juurde tagasi.

Peale sadulasse istumist sõitsin tagasi härra Turneri juurde ja ütlesin, „Kas te võiksite selle hobuse eest hoolitseda, kuni otsustatakse, mis temast saab?”

“Kindlasti. Aga kuhu sa lähed? Kas sa ei taha Elamiga haiglasse sõita?”

Vaatasin talle hetke otsa, mõeldes et mida see tähendas, siis raputasin pead. “Tulen homme vaatama.” Siis alustasin kojusõitu. Olin väsinud, surmväsinud, aga enne tuli šerifi juures käia.

Tagajärg.

Järgmine päev

Hommikul oli mulle telefonikõne. Elami isalt. Küsisin kohe Elami järele ja ta rääkis, et tohtrid olid öelnud, et ta saab korda, aga oli saabudes viletsas seisukorras ja nad hoiavad teda veidi aega, lihtsalt jälgimiseks. Ta ütles mulle seda ja siis üllatas.

“Mason, ma hindan kõrgelt, võtan seda kui isiklikku lugupidamise avaldust, kui me võiksime maha istuda ja teineteisega rääkida. Kas sa leiaksid aega täna siia tulla?”

Kõhklesin. Eelmisel õhtul lausutud vähesed sõnad olid ainukesed, mida härra Turner minuga viimastel aastatel oli rääkinud. Mulle ta meeldis, kui Elam ja mina sõprust pidasime, ja kohe peale isa surma ma isegi kiindusin temasse, kuigi need kaks meest olid väga erinevad, aga kui ta sai teada, et mind tõmbas poiste poole, tema suhtumine minusse muutus. Ta hoolitses selle eest, et ma tema pojaga enam ei kohtuks ja kui me üksteist linnas nägime, siis ta ei naeratanud ega lehvitanud ega teinud kunagi midagi. Vaatas minust otse läbi, nagu poleks mind olemaski olnud. Mulle ei meeldinud eriti tema majja minna. Võib olla ta süüdistaks mind selles, mis oli juhtunud. Võib olla ta isegi ei uskunud Elamit ja arvas, et mina olin kuidagi rünnakus osalenud.

Telefonis tema hääl siiski selline ei olnud. Ma polnud kindel, kuidas ta hääl täpselt kõlas aga see ei olnud vihane. Ja viis, kuidas ta palus mind jutuajamisele tulla, kõlas väga siiralt.

“Aa, kindlasti. Võin kohe tulla, kui tahate. Ehk saaksite telefoni kaudu öelda, mida te tahate?”

“Ei, ma parema meelega istuksin maha ja räägiksin. Praegu sobib. Ootan sind. Tänan.”

“Hästi. Andke mulle natuke aega, et saaksin emale öelda, kuhu lähen ja siis tulen kohe.”

Nagu juba ütlesin, olen ettevaatlik.

Läksin Elami maja juurde ja helistasin kella. Ta isa avas mulle ukse. Tema näost ei paistnud muud, kui muret ja väsimust.

Läksime kabinetti. Mulle oli see ruum alati meeldinud. Seal olid paneelseinad, nahaga kaetud toolid, põrandast laeni raamaturiiulid ühe seina ääres ja panoraamvaade kaugetele mägedele läbi ruumi põhjaseinas asuva tohutu suure akna. Ta sulges ukse ja osutas toolile. Ise istus diivanile minu lähedale.

Ma ootasin ja ta alustas.

“Mason, tänan et tulid. Ma võin kujutleda, et ma sulle eriti ei meeldi. Ja ma tean, et osutad mulle teene, nõustudes minuga niimoodi kohtuma. Aga sa päästsid Elami, kellest sa arvatavasti ka eriti ei hooli, pärast seda kuidas asjad on läinud. Sa andsid mu poja mulle tagasi ja ma tahtsin sind tänada ja sinuga rääkida.

Ma hakkasin vastama, aga ta tõstis käe. “Mason, Elamil olid eile valud ja talle oli valuvaigistit antud selleks ajaks kui ma tema juurde jõudsin, nii et me ei saanud pikalt rääkida. Aga me rääkisime natuke ja ta andis mulle lühikese ülevaate, mis juhtus. Ta ütles veel midagi, mille juurde ma hiljem tulen. Esiteks tahan öelda, et sinu tegu on mulle väga tähtis ja ma tahan sulle oma tänu avaldada. Ma ei kahtle hetkegi , et päästsid tema elu.”

Ta vaikis, kuid ei pööranud oma pilku minult. Ta vaatas mind nii pinevalt, et mul oli tahtmine silmad maha lüüa. Seda ma siiski ei teinud. Siis ta rääkis jälle.

“Mason, ma ei suuda uskuda, mida ta mulle rääkis ja ma kahtlen, kas talle antud rohud pole tal mitte meelepetet tekitanud. Aga ma tean et osa sellest, mis juhtus – kallaletung – tegelikult toimus ja see, et ta elus on, tõendab vähemalt osa sellest, mida ta mulle rääkis.”

Ta vaikis tükk aega, kuid ma nägin, et polnud veel lõpetanud, ja lihtsalt ootasin. Kui ta jätkas, oli tema toon muutunud. Tema hääles oli nüüd palvet. “Tahan, et räägiksid kõigest, mis juhtus. See piinab mind, kui ma ei tea, mis tegelikult juhtus. Kui pean seda kujutlema, on see valusam, kui faktide teadmine. Arvan, et suudan fakte taluda. Olen kindel, et kujutlemine on hullem ja mitte teadmine on kohutav. Seepärast pean teadma. Pean suutma sellest kõigest lahti saada. Elam saab mulle rohkem rääkida, kui ta ärkvel ja selge on, aga võib olla ei taha ta kõigest rääkida ja ta teab ainult vähemat osa asjast. Kas sa aitad mind ja räägid mulle, mis juhtus? Kuidas sa suutsid teda selle mehe käest päästa? Kuidas sa seal sattusid olema? Mida sa mõtlesid? Lihtsalt kõigest?”

Ta lasi pea norgu, enne kui ütles, “Tean paremini kui keegi teine, et mul pole õigust sinult mingit teenet paluda.”

Kui ta pea tõstis, nägin tema silmis emotsiooni ja rõhutust. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. Ta on alati nii tugev, nii enesekindel olnud. Kahtlesin, kas mitte osa sellest, mida nägin, ei tulnud sellest, et ta pidi paluma midagi kelleltki, kellest ta oli sundinud oma poega viis aastat eemale hoidma.

Ta oli piisavalt tundeline, et aru saada, mida ta tegemas oli. Siis ma otsustasin, et pole ilus niimoodi mõelda ja heitsin selle mõtte peast.

“Härra Turner, ma räägin teile. Ehk sellest uuesti rääkimine aitab mind ka, sest mul on probleeme mõnede asjadega toimetulemiseks. Ma tapsin inimese. See oli, mida ma šerifile ütlesin koos sellega, miks ma seda tegin. Kui ta oli mu loo ära kuulanud, ütles ta et toob laiba ära ja kui Elam kinnitab mu juttu ja kui uurimistulemused sellega mida ma ütlesin, kokku langevad, siis seda mida ma tegin nähakse õigustatud teona. Ta üles, et tema isiklikult arvab, et see mida ma tegin pole mitte ainult õigustatud vaid õige ja sobiv ka. Aga mul on raske sellega nõustuda. Ma kahtlen pidevalt, kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha. Kui saan kellelegi kõik ära rääkida, mida ma täpselt tegin, mida ma mõtlesin, miks ma seda tegin, võib see mind aidata. Võib olla saate mulle anda erineva vaatepunkti, kuigi ma ei näe, kuidas see võimalik võiks olla. Ma tean, mida ma tegin.

Vaikisin ja neelatasin. Siis ma ütlesin, “Enne kui alustan, on mul siiski midagi muud öelda. Te ütlesite, et arvatavasti teie ise ega Elam mulle eriti ei meeldi. See pole tõsi. Ma ei arva, et kohtlesite mind väga õiglaselt, ja see tegi haiget, et Elamil ja minul sõbrustamise keelasite. Aga ma ei kanna vimma. Tahan lihtsalt, et te seda teaksite, enne kui alustan.”

“Sa ei ole minu peale vihane?” Kuulsin ta hääles üllatust.

“Ei. Sain sellest juba ammu üle.”

Ta paistis ikka veel üllatunud olevat, aga ma tõesti ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Nii ma siis alustasin, rääkides talle, kuidas ma olin üksinda matkale läinud, maad uurinud, püssilaskmist harjutanud, lasknud endasse imbuda kõrg tasandike rahu ja kirkust. See oli kaua enne, kui Elam pildile sisenes, aga ma tahtsin, et ta tunneks, mis oli juhtund, minu osa selles, õiges kontekstis. Alustasin sellest, kuidas aja veetmine lagendikel mind taastas, kuidas see igal korral mind taastas. Ma ei rääkinud talle, miks ma seda taastamist nii väga vajasin. Ta oli taibukas. Ta võis ise selle peale tulla, kui ta asja üle järele mõtles.

Rääkisin talle üksikasjalikult oma esimesest päevast. Mida ma olin tasandikel näinud ja tundnud, laagri püstitamisest, miks ma olin ta just sinna teinud, kuhu tegin, kõigest, mida suutsin meenutada. Aga kui alustasin teise päevaga ja teadsin, et varsti jõuan sinnamaale, kus olin Elamit näinud, tundsin end närviliseks muutuvat ja asju vahele jätvat. Ma ei rääkinud talle, kuidas ma paljalt järve ääres olin ja mis tundeid see tekitas. Ma ei laskunud ka püssi lakseharjutuste üksikasjadesse. Hakkasin kiirustama läbi pikimate ajavahemike ja nägin teda nihelema hakkavat.

“Mason?” Katkestas ta mind. “Kas.. võiksid sa rääkida kõigest, mida mäletad? Sa ütlesid, et see võiks sind aidata, kui saad kõik ära rääkida. Niimoodi sa alustasid. Nüüd sa hakkad asju vahele jätma. Sa näitasid mulle detaile ja oma mõtteid ja tundeid kui alustasid. Kas sa võiksid samamoodi jätkata? Palun? Ma tahan aru saada, mida sa tegid ja miks sa seda tegid, aga nüüd sa hakkasid rääkima ‘mida’ aga mitte ‘miks’. Niimoodi ei saa ma teada seda, mida tahaksin. Elami jutust ei saanud ma aru, kuidas sa said mõnda asja teha, mida sa ütlesid, et tegid. Siiski olete mõlemad siin, ja te mõlemad oleks võinud surnud olla ja ma tahaks teada kõike, mida sa suudad sõnades väljendada. Nii et ma aru saaks. Kas võiksid seda minu jaoks teha?

Ta vaatas mulle otsa ja ma nägin ta silmades valu ja segadust. Ta hääl kõlas teisiti kui kunagi varem. Ta oli alati olnud üks suurem-kui-elu meestest, keda me kõik aeg-ajalt kohtame, veendunud ja eneses kindel. See mees, kes minu ees istus, ei olnud selline. Elami isa nägi välja väsinud ja ma kahtlesin, kas ta üldse on magada saanud.

See oli pikk lugu, kui seda rääkida nii, nagu ta tahtis, aga ma ei näinud põhjust, miks ma oleks pidanud midagi tagasi hoidma. Nii ma siis ei hoidnud. Läksin jutuga tagasi ja rääkisin kivi pihta tulistamisest, ja mida ma mõtlesin, kui ma seda tegin, ja püüdest parandada oma laskmistäpsust ja natuke isegi sellest, miks ma seda tahtsin teha. Rääkisin talle kõigest. Mida ma tegin, mida ma tehes mõtlesin ja tundsin, miks olin teinud otsuseid, nii nagu olin.

Ma olen harilikult kaunis tagasihoidlik, Tundus imelik niimoodi rääkida, aga avastasin, et mul pole midagi selle vastu ja kui ma jutuga edasi läksin, lisasin veelgi detaile. Avastasin ka et kõigest jutustamine avaldas mulle üllatavat mõju. Panna juhtunut oma mõttes konkreetsetesse sõnadesse ja seejärel seda kuuldavale tuua oli vabastav, aga ka selgust toov. Jutustades nägin asju, millele ma tegutsedes ei olnud mõelnud. Mind üllatas, et rääkides talle oma tunnetest, kahtlustest, sellest mida olin korda saatnud ei tundund ma end ebamugavalt; kuid need olid kõik loo osad ja ma jätkasin, nagu unustades, et rääkisin täiskasvanule, ja veel sellisele, kes mind hukka oli mõistnud.

Kui olin lõpetanud, istus ta natuke aega minule vaadates, nagu poleks ta kindel, mida öelda.

Kui ta rääkima hakkas, siis see, mida ta ütles, üllatas mind. Ta ei rääkinud üldsegi sellest, mis oli juhtunud. Ta ütles, “Sa oled muutunud, Mason. Oled küpsenud. Oled endas palju kindlam. Elam pole palju muutunud. Tema on ikka veel enamjaolt laps, kes ta siis oli, kui te kaks koos olite. Sina oled täiskasvanud. Nüüd saan ma paremini aru, miks sa seda suutsid teha, mida sa tegid.”

Ma ei vastanud. Polnud paljut midagi öelda selle peale.

Ta katkestas vaikuse, küsides. “ Aga, tulles tagasi selle juurde, mis juhtus, kuidas sa teadsid kõiki neid asju teha, mida sa tegid? Sa oled vaid kuueteistkümnene. Sa pidid olema hirmunud, kuigi sa seda ei öelnud. Aga sa pidid olema, ja siiski sa ei kiirustanud, mõtlesid asjad läbi ja tegid õiged otsused. Ma ei tea, kuidas sa suutsid seda teha. Kuidas sa said nii õigesti otsustada nii paljude asjade üle, mis sinu jaoks olid uued ja hirmutavad ning juhtusid nii äkki?”

Mõtlesin enne vastamist selle üle hetke. Siis ütlesin, “See on naljakas, sest kui see juhtus, soovisin kogu aeg, et teaksin rohkem kui ma teadsin, soovisin et mul oleks midagi, mis aitaks otsustada. Kahtlesin endas palju. Tundsin end mitmel korral võidetuna, valmis alistuma. Aga ma nägin, et allaandmisest poleks kasu ja heitsin sellised mõtted lihtsalt peast.

“Ma mõistsin päris kiiresti, et teadsin ainult seda, mida teadsin ja et pean tegutsema. Nii ma kasutasin neid teadmisi ja kogemusi, mis mul olid, mõtlesin järele ja tegin, mis tundus parim olevat. Ja enamasti asi õnnestus.”

Vaikisin ja vaatasin maha, mitte just ebamugavust tundes, aga soovides sellest rohkem mitte rääkida. Oma kahtlustest rääkimine polnud kuigi lõbus ja sellest poleks mingit kasu ka olnud.

Ta raputas pead, nagu oleks seda, mida olin teinud raske uskuda. Tal oli isegi natuke umbusku hääles, kui ta jätkas.

“Aga mõned asjad, mida sa tegid. Nagu püssi pihta tulistamine, nii väike sihtmärk, poole kilomeetri kauguselt. See on fantastiline. Aga sa tegid seda. Raske uskuda.” Siis esitas ta küsimuse, mis oleks võinud mind sundida kaitsesse tõmbuma, aga see ei kõlanud üldsegi süüdistavalt. Ta hääles oli ainult uudishimu. “Mis oleks juhtunud, kui see lask oleks mööda läinud? Sa pidi ju teadma, et võimalus selleks oli suur.”

Noogutasin. “Jah, Hindasin õnnestumise võimaluseks viiskümmend sajast. Aga arvasin, et olin igal juhul võitja positsioonil. Kui ma püssi, millele sihtisin, tabaksin haaraksin silmapilk kontrolli olukorra üle. Siis oleks ta seal salus seisnud ilma püssita, teades et lähedal on kaunis hea laskur. Ma oleksin olukorda päris hästi kontrollinud. Kui ma mööda oleks lasknud, oleksin teda ikkagi sundinud Elamit jätma ja mida ta siis oleks teinud? Kui ta püssi juurde oleks jooksnud, pidi ta arvestama võimalusega, et ma ta maha oleks lasknud. Ta ei teadnud, kas see mulle vastumeelne oleks olnud või mitte. Nii et ta oleks võinud reageerida täpselt samuti, kui ma ta püssi hävitanud oleksin. Mõtlesin et võimalused kontrolli haarata olid minu kasuks mõlemal juhul, aga püssi hävitades haaraksin selle päris kindlasti.”

Ta noogutas kergelt, siis küsis, “Kuidas sa nii hästi laskma õppisid?”

“Praktika. Mul oli palju aega ja kui ma midagi teen, siis meeldib mulle seda hästi teha. Mu isal oli hea püss ja ta oli suurepärane laskur. Püss oli peale tema surma minu oma ja ma hakkasin sellega tööle. Mind võlus kaug-distantsi täpsuslaskmine. Selles on hirmus palju millega peab arvestama. Kui tahad eksperdiks saada, siis peab sul tegelikult snaiperi püss olema, mis on väga erinev minu sport püssist. Nii teadsin ma, et ei saa kunagi nii heaks, kui mõned on, aga tahtsin selle püssiga, mis mul oli saada nii heaks, kui võimalik. Olin üllatunud, kui palju asju tuli õppida. Sa pead suutma end kontrollida, pead õppima ümbruse mõjudega arvestama. Laskmises on nii palju tehnilisi üksikasju, aga kui see sind huvitab, siis nende tundmaõppimine on osa lõbust. Kulutasin palju aega õppimisele, ja kulutan siiani harjutamisele nii palju aega kui võimalik. Kõike ei ole laskmise juures võimalik kontrollida. Väike tuulepuhang, isegi väga nõrk, mida sa tuule jaoks kompenseerimisel ei ole arvestanud, võib tulla siis, kui sa kukke tõmbad ja lask läheb selle pärast märgist kaugelt mööda. Pead kontrollima nii paljut kui inimlikult võimalik, et kindlustada parimat tulemust.

Ta jälgis mind tähelepanelikult, kui rääkisin ja nägin ta silmis uudishimu. Siis ta kustutas selle. Enamik inimesi ei taha, et teised teaksid, mida nad mõtlevad.

Siis laskus ta toolis tagasi ja naeratas. See oli väsinud naeratus. Sain aru, et nüüd esitas ta küsimusi mitte ainult selleks, et teada saada mis Elamiga juhtunud oli, vaid püüdis ka mind paremini tundma õppida.

“Võin ma sinult midagi küsida, Mason? Midagi erinevat?” Ta jätkas, vastust ootamata. “Sa ütlesid, et pole minu ega Elami peale pahane. Miks? Me ei kohelnud sind just väga hästi. Ma tean, et sind pole viimaste aastate jooksul hästi koheldud. Loomulik oleks ju tunda selle pärast viha või vaenulikkust.”

Vaatasin talle otsa, tema pilku kinni hoides. “Ma ei süüdista kedagi.” Vaikisin hetkeks enne selgitamist. “Mul on imelik sellest rääkida. Tean, et olen ikka veel laps ega tea paljusid asju, seepärast on selgitamine piinlik ja tundub kelkimisena.”

“Ei, palun räägi mulle. Tahan teada.”

Ta hääl oli siiras, seepärast otsustasin talle rääkida, mida ta palus. “Ma võtan elu sellisena nagu see on. Pean sellega hakkama saama. Kui sa tunned end teotatuna, või nagu sind ei koheldaks õiglaselt, pead sellega toime tulema nii hästi kui suudad. Kuna ma ei saanud muuta seda, mida teised inimesed tegid või mõtlesid, siis hoidsin nendest eemale, et ei peaks nendega läbi käima. Nii palju kui võimalik, hakkasin neid ignoreerima ja tegema asju, mis teisi ei kaasanud. Niimoodi võisin nad unustada.”

Arvasin, sellest piisab, aga ta jätkas mulle otsa vaatamist, nagu peaksin jätkama. Niisiis jätkasin, kuigi tundsin end seejuures ebamugavalt.

“Kui lased asjadel, mille üle sul kontroll puudub, endale muret valmistada, oled pidevalt häiritud. Kui Elam rääkis teile mis ma olin talle öelnud ja te meid lahutasite, ja kui see koolis välja tuli, tegi see mulle valu ja ma olin mõnda aega haavunud. Niimoodi ei saa olla., Sellest mõeldes ja seda pidevalt oma mõttes keerelda lastes ei saa sa rõõmus olla. Ma tahtsin asjadega edasi minna ja end pahasti tundmine ja teiste vihkamine ei saanud teisi muuta, aga oleks mulle veel rohkem valu tekitanud. Pidin selle lõpetama.”

Ma arutlesin, kuidas paremini öelda, mida ma olin tundnud sestsaadik, kui olin kümnene. “Mõtlesin palju. Otsustasin, et enamus inimesi on head. Nad püüavad seda, mis on õige, teha nii hästi kui suudavad. Mis minuga oli juhtunud, mida lapsed koolis tegid, oli see mida nad arvasid õige olevat. Vähemasti nad ei arvanud, et nad midagi valesti tegid. Aga lapsed ei mõtle palju selle üle, et kas see, mida nad teevad on õige, või et mis tagajärjed sellel võivad olla. Täiskasvanud peaks paremini teadma, aga nemad peavad valikuid tegema, neil on eelistused.”

Vaikisin, vaatasin talle otsa ja ootasin, kuni ta mu pilku kohtas. “Teie tegite, mida arvasite Elami jaoks parima olevat. Te tundsite, et teie ülesanne on teda kaitsta ja seda te püüdsite teha.”

Vaikisin seejärel, kuna kõige selle meenutamine äratas minus alati samu emotsioone, mida ma sel ajal tundsin, kuigi püüdsin neid jätta.

Ta jälgis mind, ja tundsin raskust tema silmades. Siis ta ütles väga vaikselt. “See tegi sulle tõesti haiget, eks ole, Mason?”

Ma ei usaldanud kohe oma häält. Ma polnud tavaliselt emotsionaalne. Ehk viimased päevad ja magamatus olid mulle mõjunud. Noogutasin ainult.

“On sinuga kõik korras?” Ta tundus muretsevat.

“Palun vabandust. Tavaliselt suudan end paremini kontrollida.” Siis tuli mulle mõte ja üllatasin ennast, seda välja öeldes. “Ütlesin teile, et mul on probleeme juhtunuga toimetulemiseks. Ma ei suuda lakata mõtlemast sellele mehele seal lamamas, sellele mida mu kuul talle oli teinud. Võib olla ei oleks ma pidanud teda maha laskma. Võib olla oleksin leidnud mõne teise tee tema peatamiseks.” Sulgesin silmad ja raputasin pead. Olin peaaegu murdumas. Tundsin seda.

Siis vaikisime mõlemad. Ta tõusis ja lahkus ruumist. Mõne minuti pärast oli ta tagasi. Ta pani minu ette lauale klaasi cocat, jää tasakesi klirisemas, kui ta selle lauale asetas. Siis istus ta taas.

“Mason, ma tahan midagi öelda. Ehk sellest on abi. Ma loodan et on.”

Vaatasin talle otsa, lootes et mu silmad ei näita midagi sellest, mida tundsin.

“Tänan rääkimast, mida ma sult palusin. See aitab rohkem kui sa arvata võid. Ma näen, et juhtunu sind vaevab ja ma ei ütle et ei peaks, aga tegelikult näitab see sinu kohta midagi, midagi mille üle sa võid uhkust tunda. Kellegi tapmine peab sind mõjutama. Pole tähtis, mis põhjusel sa seda tegid, see ei tohi midagi tühist olla, midagi mida on kerge tähelepanuta jätta. Et see sind vaevab, näitab, et oled tundeline noor inimene, kes hoolib teistest ja sellest, kuidas nendega lävida. Sul on õigus tunda, mida tunned. Aga pead ka aru saama, et see, mis juhtus oli tema tahtmine, mitte sinu. Tema põhjustas seda. Sul oli õigus, isegi kohustus ennast kaitsta ja sellega seoses ka Elamit kaitsta. Kui sa poleks seda teinud, mida tegid, oleksite mõlemad surnud olnud. Ta ründas sind relvaga käes. Ilmselt kavatses ta teid mõlemat tappa. Sul ei olnud aega ega kogemust leidmaks mingit muud võimalust tema peatamiseks. Ära süüdista end selle pärast. Sa tegid, mida pidid, kuna ta sundis sind selleks.”

Ta kõhkles hetke, enne kui jätkas. Vaiksema häälega ütles ta, “Enne kui olin sinuga täna rääkinud ei teadnud ma, kuidas sa seda tegid, mida tegid. Ma arvasin, et sa oled ikka veel selline nagu Elam. Sa ei ole. Sa oled palju tugevam, enesekindlam. Võimekam ka.” Ta vaikis, püüdes oma mõtteid koguda. Kui ta jätkas, oli ta hääles teistsugune toon, rohkem vaimsust kõlas tema sõnades. “Kas sa märkad, et oled täna mitmel korral sõna ‘kontroll’ kasutanud, rääkides nii sellest, mis oli juhtunud, kui endast? Ma ei usu, et see juhus oleks. Ma arvan et kontroll on sinu jaoks tähtis. Ma arvan, et kontrolli vajadusel oli oma osa selles, et suutsid teha, mida tegid.

“Mõtle selle üle. Sa hakkasid tegelema laskmisega kui oleksid võinud valida mistahes asju, millega tegeleda. See ütleb mulle midagi. Laskmine on midagi, mida sa üksinda teed. Muidugi võid sa klubisse astuda, lasta võistlustel koos sõpradega, aga õppimine, harjutamine, padrunite täitmine – need on kõik asjad, mida sa üksinda teed. Kas sinust saab asjatundja, sõltub ainult sinust. Jahil käimine võib olla meeskonna asi, aga kaug distantsi laskmine täpsuse peale on väga paljus ühe mehe üritus. Ma ei tea kui suur osa sellest oli, et laskmine sulle meeldis, või et su isa sellega tegeles, või seepärast, et said seda üksinda teha. Aga kui sa korra alustasid, olid sa sellest kaasa haaratud.

“Midagi muud veel. Laskmine, nagu ütlesid, nõuab suurt kontrolli hulga asjade üle. Kas see pole huvitav? Matkal käimine, nagu sa seda tegid, annab sulle samuti täieliku kontrolli asjade üle. Ma arvan et see on sinu jaoks väga tähtis.

“Ma võin arvata, millepärast ja see teeb mulle häbi.”

Ma polnud kindel, kuhu ta sellega jõuda kavatseb. Siiski tundus tema jutt tõsine olevat ja paistis kuhugi välja viivat.

Ta jätkas, mulle silma vaadates.

“Mõningase kontrolli omamine olukordades, milles me oleme, on igaühele tähtis. Aga ma arvan, et sinu jaoks on see veelgi tähtsam. Umbes viis aastat tagasi kaotasid sa kontrolli selle üle, mis sinuga juhtus, kuidas sind ümbritsevad inimesed sind kohtlesid. Siis sa astusid samme, et kontrolli tagasi saada. Seda kuidas sind koheldi, ei saanud sa palju mõjutada, aga sa tegid midagi muud. Sa asendasid kontrolli, mille olid kaotanud, kontrolliga asjade üle, mida suutsid kontrollida. Valisid midagi niisugust, mille üle sul alustades kontroll peaaegu puudus, midagi sellist, mida oli kohutavalt raske kontrollida – kaug distantsi laskmise - ja tegid kõvasti tööd, et selle üle kontrolli saavutada. Ma arvan, et sul oli selleks väga hea põhjus, mida sa ise ehk ei teadnudki. Ma arvan, et kaotasid midagi väärtuslikku, kui igaüks sinu vastu pöördus. Ma arvan, et kaotasid eneseväärikuse, kaotasid uhkuse eneses. Õppida midagi kontrollima, mida ainult vähesed nii hästi kui sina suudavad, oli sinu tee oma uhkuse taastamiseks. Ja ma arvan, et see on sul õnnestunud.

“Sa leidsid, et suudad heaks laskmiseks vajalikku enesevalitsust arendada ja see viis teiste asjadeni. Lõpuks olid sa omandanud enesekindluse ja saanud selleks, kes oled. Ma vaatan sind ja näen noort meest, kes teab, kes ta on ja talle meeldib, kes ta on: noor mees, kes omab kontrolli enese üle.

Ma ei teadnud, mida öelda, Ta oleks mind justkui lahti riietanud. Kuidas ta seda kõike nägi? Ma teadsin, et ta on taibukas. Ma ei oleks pidanud nii üllatunud olema. Mis mind siiski üllatas, oli see, kuidas ta minuga rääkis. Ma olin harjunud, et täiskasvanud rääkisid minuga, nagu nad seda enamuse teismelistega tegid. Selle asemel rääkis ta minuga, nagu oleksin täiskasvanu. Täiskasvanu keda ta austas. Ta rääkis minuga lugupidavalt.

Tundsin end ebamugavalt. Ma mõtlen selle üle, kui olen üksinda. Praegu tahtsin teemat vahetada. Ma teadsin, kuidas seda teha. Kui ta vaikinud oli, ütlesin, “Härra Turner, te ütlesite, et tundsite häbi. Ma ei mõista seda, või mis on sellel ühist praeguse asjaga.”

Ta vaatas hetkeks kõrvale, siis pööras tagasi ja tundus, nagu peaks ta end selleks sundima. Paistis, et ta ei kavatse kõrvale põigelda selle ütlemisest, mis talle paistis piinlikkust valmistavat.

“Sa oled märkimisväärselt kasvanud, Mason. Õppides, võttes asjade üle otsustamise enda kätte. Sa oled kujundanud enesevalitsemise, sisemise jõu varud, mis lasevad sind paista õilsana - ma arvan, see on parim sõna, mis minu arvates sind kirjeldab.”

Ta peatus ja raputas pead. “Aga miks ma häbi tunnen. Suurem osa sinu vanuseid lapsi ei suuda ligilähedaseltki seda teha, mis sul on õnnestunud. Ma arvan, et sa oled seetõttu osa oma lapsepõlvest kaotanud ja arvan, et see on minu süü. Sul oli õigus, ma püüdsin Elamit kaitsta, aga ma oleks pidanud nägema, mida see sinule tegi. Ma ei muretsenud selle pärast ja see teeb mulle häbi. Ma oleks pidanud muretsema. Käitusin täiesti valesti. Ma võin vabandada, aga hoolimata sellest, mida ma ütlen, olen osaliselt vastutav sinult võetud lapsepõlve aastate pärast. Tegin seda oma isekuse ja tundetuse tõttu. Ma ei ole selline, vähemasti ei tahaks ma selline olla. Tegin vea. Tahan, et sa teaksid, et olen sellest teadlik ja tunnen häbi. Sul oli õigus, ma muretsesin Elami pärast.”

Ta ohkas ja tema hääles kuuldus pettumust, kui ta jätkas. “Ma pole kunagi osanud temale läheneda. Tal ei paista mingit eesmärki ega motivatsiooni olevat. Kui ma just pean seda ütlema, siis viis aastat tagasi ma muretsesin, et ta on gei, või võib olla, ja kui ma teada sain, et sina oled gei, siis arvasin, et koos olles võid sa teda selles suunas mõjutada.”

Pidin nüüd otsustama. Tulin siia, võttes vastu härra Turneri kutse, kuna tahtsin talle mõnest asjast rääkida, mõnest asjast, mida ta minu arvates kuulda saama pidi. Mul ei tarvitsenud talle nendest asjadest rääkida. Ma võisin nüüd tõusta ja lihtsalt lahkuda. See oleks olnud kõige kergem ja osa minust tõmbas sinnapoole.

Aga seda ma ei kavatsenud teha. Ma ei olnud selline. Ma ei valinud kerget teed, kui see ei viinud sinna, kuhu tahtsin minna. Mul oli siiatulekuks olnud kaks head põhjust ja nüüd kavatsesin nende juurde asuda. Ta arvas, et olen muutunud. Olengi. Ma olin nüüd tugevam, rohkem keskendunud ja eneses kindlam kui siis, kui ta mind tundis, ja varsti ta näeb, kui palju. Ma võin mitte saada, mida tahtsin – kindlasti oli minu tee selle saamiseks imelik – aga ma kavatsesin proovida. Kavatsesin öelda seda, mida minu arvates oli vaja öelda.

Tundsin ennast jälle nagu järve kaldal, paljalt, teades, et vette hüppamine on šokeeriv. Ja nagu siis, ei kavatsenud ma siseneda sammhaaval, vähekaupa. Selle asemel ma keskendusin, siis hüppasin, valmis vastu võtma, mis tulemas oli.

“Härra Turner, olen kindel, et kartsite et ta muutub samasuguseks kui mina, et kui me koos oleksime olnud, oleks ka temast gei saanud. Aga ei ole. Samas ei kasva ta üles ka nii, nagu teie seda tahaksite ja ma arvan, et see kurvastab teid, aga see, et ta on väheke passiivne, ei tähenda, et ta gei oleks. Ta on see, kelleks ta on sündinud, nagu minagi. Mina olen gei ja tema ei ole. Kui me oleksime kogu selle aja sõbrad olnud, oleks see ikkagi tõsi. Ta poleks gei. See ta on, kelleks ta on sündinud.”

Vaatasin talle rääkides silma ja mu hääl muutus järjest karmimaks. Mul oli ainult üks kord seda võimalik öelda ja kavatsesin seda teha nii hästi kui oskasin. Elami pärast. “Ma tean, miks te Elamit niimoodi kohtlete, nagu te seda teete. Te tahate, et ta oleks niisugune nagu teie. Te püüate teda vormida. Ja seda tehes oleksite ta peaaegu tapnud. Aga ta ei ole niisugune nagu teie. Te olete teda aastaid püüdnud selliseks teha. Teile ei meeldi ta sellisena nagu ta on ja te tahate teda muuta. Öelge mulle midagi. Mispärast? Miks ei ole ta küllalt hea sellisena nagu ta on?”

Seda ta ei olnud oodanud. Ta oli rabatud ja siis ta tõmbusid ta huuled kokku. Ta pööras pilgu ära ja ta nägu muutus natuke punasemaks. Teadsin, et seda öeldes olin ta maruvihaseks ajanud. Lootsin, et ta ka mõtleb selle üle, mida olin öelnud.

Ta ütles. “Oled kuramuse jäme, kas pole?” See ei olnud esitatud küsimusena, millele oleks vastust oodatud.

Vastasin siiski, rääkides rõhutatult. “Ma ei püüa jäme olla. Ma olen aus. Need viis aastat on mind õpetanud asju vaatama sellistena, nagu nad on ja nendega leppima. Ma arvan et seepärast mulle meeldibki üksinda preerias olla. Seal on kõik puhas. Kui sa seal oled, näed asju sellistena nagu nad on, karmid ja selged, ausad ja ehtsad. Seal pole isiksusi, tunded pole kaasatud, ainult elu, niisugune nagu ta on ja see kuidas sa seal hakkama saad, sõltub su oma taibukusest ja oskustest. Kõik sõltub sinust. Sa sõltud ise endast.”

Vaatasin talle silma, sundides teda mulle otsa vaatama. “Üksinda preerias olemine sunnib sind asjade tõde tunnistama. Seal ei ole võimalik fantaasiamaalimas elada. Ja ellu jääda. Sa õpid asjadega toime tulema niisugustena, nagu nad on, mitte nagu sulle meeldiks et nad oleksid. Sa õpid tegelikkust kujuteldavast eraldama. Ja seda ma kavatsen nüüd teha, rääkida tegelikkusest. Ma ei hakka muretsema, kas see võiks teie tundeid riivata või mitte. Kavatsen teile tõtt rääkida ja ma tahan, et te seda kuulaksite. Et näeksite, mis on mis.” Peatusin, et hinge tõmmata ja vaadata, kas ta hakkab vastu toonile, millega rääkisin. Ta ainult jätkas mulle otsa vahtimist, niisiis jätkasin.

“Arvate, et Elam on nõrk ja teda on piinlik vaadata. Arvate, et ta pole motiveeritud ja temast ei saa kunagi sellist meest, nagu teie tahaksite.”

Ta hakkas sellele vastama, aga ma ei lasknud teda. Ta pidi seda kuulma. jätkasin, rääkides häält tõstes üle tema katsest vastata. “Kui olete aus ja õiglane, siis mõtlete selle üle. Mõtlete, kes ta on ja keda te temast püüate teha. Ma ei püüa jäme olla. Püüan teie silmi avada! Mitte minu jaoks, aga teie ja Elami jaoks. Mida ma siin teen, on see, et püüan Elamit jälle päästa. Seekord teie käest.”

Siis ta rääkis. Ta rääkis nüüd minust valjemini. “Minu käest! Ma ei püüa talle haiget teha!”

“Ei püüagi. Mitte rohkem, kui te mulle püüdsite haiget teha. Aga te tegite. Olin ettekavatsematu ohver. Elam on ka. Kui ma poleks seal preerias kohale ilmunud, siis kui ma ilmusin, mis oli ehk üks miljoni vastu juhus, oleks ta nüüd arvatavasti surnud. See mees, kes ta vägistas, oleks ta tapnud ja ta oleks selle eest vastutav olnud, aga teie oleks seda vastutust jaganud.”

Seepeale tõusis ta üles. Ta kees vihast. Istusin vaikselt ja jälgisin teda. Järsku oli mul hea meel, et olin emale rääkinud, kuhu lähen. Teadsin, et meil oli võimalus sellesse punkti jõuda. Olin emale rääkides endale omaselt ettevaatlik.

Või kui järele mõelda, ehk tegin mida võisin, et säilitada kontrolli selle üle, mis juhtuma hakkab.

Ta surus käed rusikasse ja põrnitses mind. Ta kaalus kaks korda nii palju kui mina. Hoidsin oma emotsioonid vaos ja vaatasin talle otsa erapooletu, mittevaenuliku ilmega näol. Kui ta seal seisis, jätkasin vaiksema häälega, nii et ta pidi tähelepanu koondama, et mind kuulda.

“Laske ma ütlen mõne asja teie poja kohta, tema kohta, keda te ei tunnusta, tema kohta, keda püüate muuta. Esiteks, ta usub teisse täielikult ja armastab teid. Ma ei tea, kas te tunnustate teda selle eest, või kas te üldse märkate seda, või kas see on teie jaoks piisav, kuid see on tõsi. Rääkisime tagasisõidul veidi. Ta arvas, et gei mehed võivad muutuda heteroks, kui ise seda tahavad, ja uskus seda peamiselt seepärast, et teie talle seda ütlesite. Miks ta teie arvates jätkab kõige selle tegemist, mida te käsite, kuigi ta seda vihkab? Aga seepärast, et ei taha teile pettumust valmistada. Miks ta teie arvates mässu ei tõsta, nagu enamik temaealisi lapsi? Aga sellepärast, et ta teid armastab ja tahab teile heameelt valmistada. Mõelge selle üle. Te muudkui sunnite teda tegema asju, mida ta vihkab ja ei suuda hästi teha, aga ta lihtsalt läheb sellega kaasa. See on tema moodi, püüda teile heameelt teha. Seekord oleks see ta peagu tapnud.”

Ta põrnitses mind ikka veel ja jutt, et ta oleks võinud Elami surma saata, näis teda peagu üle ääre viivat. Istusin ja jälgisin teda. Ta kees, tema viha oli ruumis selgelt tajutav ja väga hirmutav, aga ma ei liigutanud end. Nägin tema viha tasahilju vähenemas ja ta silmad muutusid. Kui nad muutusid, ta taganes, siis istus tagasi diivanile.

“Te arvate et teie poeg on nõrk,” jätkasin, hääle tugevnedes. “Las ma räägin teile, kui nõrk ta on. Ta sõitis siia tagasi miile ja miile hobuse seljas, tundes valu, mida ma eales pole tundnud, valu sügaval sisemuses. Ta tundis iga sammu, mida hobune astus. Nägin seda ta näost. Ta oli peaaegu teadvusetu, kui me tagasi saime. Teate, mitu korda ta kaebas? Ta ei kaevanud. Mitte kordagi. Ta ei kaevanud ühtegi korda.

“Ta vajas abi ja ma aitasin teda. Te olete mees, härra Turner ja ma olen kindel et on olnud juhtumeid, kui olete viga saanud ja vajate teise inimese abi. Seda on pidanud juhtuma. Öelge mulle, kas te palusite abi?”

Ta näis natuke jahmunud, siis mõtles selle üle, tema näost paistis kimbatust. “Mehele ei meeldi seda teha.”

“See on teie uhkus. Meil kõigil on see olemas. Minul sama moodi. Viimane asi, mida ma teha tahaks, on abi paluda. Teie poeg vajas abi ja ta palus seda. Ta heitis oma piinlikkustunde kõrvale ja palus. Kas te teate, kui raske seda on teha? Ta palus mind puhastada ja vaadata oma tagumikku. Kas te oleks suutnud paluda kedagi seda teha?”

Jätkasin vastust ootamata. “Teie pojal on tugev iseloom, mida te kunagi pole märganud, kuna see pole teie tugevus, pole teie moodi iseloom. Te arvate, et tal puudub motivatsioon. Kas olete andnud talle kunagi võimalust teha, mida tema tahab? Ta võib isegi mitte teada, mis see on. Aga kui keegi peab tegema asju, mida teda sunnitakse tegema ja mille tegemist ta vihkab, siis ei näita ta päris kindlasti üles innukust ega motivatsiooni.”

Nägin ta silmis äratundmist. Pehmendasin veelgi oma tooni.

“Ma tunnen teid, härra Turner. Te olete tugev ja taibukas ja hooliv. Aga te olete nõudnud oma heakskiidu teenimiseks temalt teie elu elamist ja ta on sellest kaose teinud. Kui annate talle võimaluse oma elu elada, ja annate talle oma heakskiidu ja julgustuse tema otsusele, mis võib mitte teie oma olla, aga on see, mida tema tahab, võite te näha teda tegemas, mida mina olen teinud, mida ma olen sunnitud olnud tegema. Te võite näha teda kasvamas ja küpsemas otse oma silmade ees. Ja kui te seda teete ja ta on küpsenud, siis arvan et olete tema üle uhke. Isegi kui ta otsustab, et tahab tegeleda modern tantsuga, või kirjutada arvuti programme, või saada raamatukoguhoidjaks või arhitektiks. Kui talle võimalus anda, leiab ta selle, mida ta teha tahab. Ta leiab töö, mis talle meeldib. Aga see ei ole talupidamine. See talle ei meeldi.

Lasin sel valusal tõel hetke temasse imbuda. Järsku ta tõusid, siis läks akna juurde, jäi sinna seisma ja vaatas välja, silmitsedes midagi ütlemata kauguses olevaid mägesid. Lasin tal mõne hetke vaikselt seista ja siis, kui ta midagi ei öelnud, jätkasin, hääl ikka veel karm. “Ta peab teilt kuulma, et toetate teda, mida iganes ta peaks valima, ja et ta valmistab teile heameelt sellega, et on lihtsalt tema ise. Ta peab kuulma, et te teda armastate. Ja seejärel ei tohiks te teda sundida tegema asju, mida ta vihkab. Ta tahab, et oleksite tema üle uhke. Ta teab, et te ei ole.”

Härra Turner tuli tagasi diivani juurde. Ta ei vaadanud mulle silma, kui ta istus. Ta nägu ei olnud enam punane. Ta mõtles selle üle, mida ma ütlesin. Ma vaikisin ja istusin, lasin tal mõelda.

Mul oli veel midagi öelda - peamine põhjus, miks ma tegelikult temaga rääkima olin tulnud - aga tundsin, et tema mõtlemine oli pragu palju tähtsam. Tähtsam Elami jaoks.

Kui ta uuesti üles vaatas, oli ta viha läinud. Ta ei öelnud kohe midagi. Kui ta ütles, siis oli see küsimus. “Sa tõesti usud seda, mida ütlesid?”

“Jah, muidugi,” vastasin, rääkides vaikselt ja vähem sõjakalt. “Olen Elamit viis aastat jälginud. Tundub, et ta rabeleb. Ta jalad ei ole kindlalt maas. Ma arvan, et ta kardab proovida midagi, mis talle meeldiks, kuna te ei kiidaks seda heaks. Ta vajab tunnet, et teda armastatakse ja toetatakse. Vajab seda meeleheitlikult. Mul ei ole isa, minul ja mu emal pole palju raha, aga mida mul on, on armastus ja toetus. Mul võib mitte sõpru olla, ma võin suurema osa ajast üksi olla, aga mul on rohkem, kui Elamil.”

Härra Turner raputas aeglaselt pead. Ma ei usu, et ta poleks sellega, mida ütlesin nõustunud. Ma arvasin, et ta nägi selles tõde ja raputas pead, imestades, kuidas ta võis nii pime olla, nagu ta oli olnud. Vähemalt tahtsin ma mõelda, et see seda tähendas.

Lõpuks ütles ta mulle. “Mason, kas sa tead, milline muljet avaldav noor inimene sa oled?”

Kõigist võimalikest asjadest, mida ma arvasin, et öelda võiks, ei olnud see mulle kunagi pähe tulnud.

Ta mõtles veel. Tõusis üles, kõndis edasi tagasi, siis istus jälle. Vaatas mulle otsa, siis kõrvale. Kui ta lõpuks rääkis oli tema hääles taas respekti, nagu varem.

“Mason, Ma tahtsin et sa täna siia tuleksid, et saaksin teada, mis Elamiga juhtus ja kuidas see juhtus. Aga oli veel midagi. Ma tahtsin sind ka tänada oma poja päästmise eest ja vabandust paluda selle valu pärast, mida ma sulle olin põhjustanud. Ja oli veel midagi.”

Ta vaikis, ja ma ootasin.

“Elam ütles eile õhtul midagi. Ta ütles, et tundis sinust puudust ja tahtis, et ta tohiks jälle sinuga koos olla – nagu sõbrad on. Ma ei olnud kindel. Ma ei maganud eelmisel ööl palju, muretsedes Elami pärast, mõeldes sellest mis oli juhtunud, mõeldes sinust. Tahtsin sinuga kohtuda ja rääkida et mul oleks võimalus näha, kes sa oled.”

Äkki hakkas mu süda kiiremini lööma. Kas ta jõuab sinna, kuhu ma teda jõudvat arvasin?

“Mason. Ma olen küllalt hea iseloomude tundja ja see mida ma sinus näen, on see, mida ma sooviksin Elamis näha. Nüüd ma tean, et teie lahutamine oli viga. Ma tahan, et te jälle sõbrad oleksite, kui sa seda saad. Teil on minu õnnistus. Ma tean, et tegin sulle valu, ja tema tegi ka, aga kui sa aus olid, rääkides, et sa meie peale viha ei kanna, siis ehk saad seda teha? Mulle meeldiks, kui saaksid jälle temaga läbi, teie kaks jälle kui sõbrad. Ta tahab seda. Ta rääkis mulle seda eile õhtul.”

Ta oli teinud just seda, mida soovisin! Uskumatu.

Ma arvan, et mu naeratus pidi talle näitama, mida ma sellest arvasin, aga ma tundsin, et pean talle vastama. “Härra,” ütlesin, „Ma ei teadnud seda varem, polnud märganud enne kui sellel matkal. Nende viimaste päevade jooksul tundsin, kui üksik ma olen olnud. Ma olen Elamist tõsiselt puudust tundnud. Ma ei saanud aru, kui palju ma temast puudust olin tundnud, enne kui me jälle kokku saime. See, et sain temaga rääkida, teda kuulata, teda aidata, ainult meie kahekesi – lasi mul jälle end tervikuna tunda. Nii hästi kui ma ka olen õppinud teisteta toime tulema, ei arva ma ometi, et inimesed niimoodi elama peaks. Süües koos Elamiga lõkketule ääres, tulles koos temaga koju, ratsutades tema kõrval, isegi kui teadsin, et ta vigastatud oli, ratsutades tema kõrval ja lihtsalt rääkides – tundsin end paremini kui ma end aastaid olin tundnud.

“Arvan, et asendasin sõprade puudumist kõigi nende asjadega, millega tegelesin. Aga ma petsin ennast, arvates, et mul on hea olla. Tarvitses vaid jälle Elamiga kokku saada, et näha, et see tõsi pole, et näha, kui paljust ma ilma olin olnud. Vajan Elamit. Ma vajan teisi inimesi oma elus. Kui ütlete, et võime jälle sõbrad olla, tähendab see mulle tohutu palju.

Vaikisin hetkeks, lastes sellel kohale jõuda. Mu naeratus venis laiemaks, ja mul oli tunne, nagu oleks mu rinnalt koorem ära tõstetud. Tõusin impulsiivselt ja lähenesin talle. Ta tõusis püsti ja ma embasin teda. Ta justkui kõhkles, siis embas vastu. Hoidsin mõne sekundi enne kui ta lahti lasksin. Astusin tagasi, ikka naeratades, ja tundsin sellist kergust ja rõõmu, millist polnud aastaid tundnud.

Kui mu hääl jälle kindel oli, ütlesin, “Te ehk arvate, et meie sõprus aitab Elamit. Aga ta pole ainus, keda see aitab. See muudab minu jaoks kõik. Elam on kõigiga sõber. Kui ta minuga räägib, aega veedab, teevad teised sama. Ma ei ole enam üksinda. Enam mitte. Mind võetakse jälle tegemistesse kaasa.” Mu silmad läksid märjaks, kui ma mõtlesin, mida see mulle kõik tähendab. “Tänan teid, härra,” ütlesin, hääl tunnetest moonutatud. “Te ei suuda kujutleda, kuidas see minu jaoks kõike muudab.”

Hiljem koju minnes oli mul paljugi, millest mõelda. Nüüdsest peale ei ole asjad enam endised. Need viimased päevad toovad mu ellu suuri muudatusi. Mõtlesin tulevikule. Ma saan jälle sõpru, saan Elami sõbraks tagasi. Kui ma kodu poole kõndisin, ei tahtnud naeratus mu näolt kaduda.