Paplioja park
Cole Parker

Proua Beckstormil oli raskusi klassi vaigistamisega. Üheksandikud ei olnud nii pahad, kui seitsmendikud, või kaheksandikud, kuid neil olid ikka veel selliseid hetki. See oli üks nendest. Koolipäev hakkas lõpule jõudma ja klass teadis, et neile tuleb külaline. See tähendas neile, et tuleb enam-vähem vaba tund. Ja täpselt nii nad käitusidki.

Proua Beckstromile ei meeldinud karmi nägu teha, kuid tal oli vaja enne külalise saabumist neid korrale kutsuda.

Ta ohkas, siis tõusis püsti ja ütles väga vaikselt, "Nüüd aitab, klass. Rahunege maha." Peale seda ta lihtsalt seisis neid vaadates.

Proua Beckstrom oli kogenud õpetaja ja hea õpetaja. Ta ütles aasta alguses igale klassile, et peale seda, kui ta on neil palunud rahuneda, on neil kakskümmend sekundit aega seda teha ja igaüks, kes peale seda ikka veel räägib, või oma kohal pole, peab minema härra Condi jutule, ilma igasuguste küsimuste, vabanduste või vaidlemiseta. See toimus automaatselt. Loomulikult pidid mõned sõltumatud hinged seda alguses järele proovima. Mõnedel oli isegi häbematust öelda, et polnud kuulnud, kui ta palus neil rahuneda. Selle peale ajas ta silmad suureks ja küsis tehtud hämmastusega, 'Miks sa mind ei kuulnud?' Laps hakkas vastama, kuid sai aru, et ta mida ta ka ei ütleks, et ükski vabandus, millega ta ka välja ei tuleks, ei päästaks teda arvatavasti konksu otsast.

Nüüd oli neil teine semester käimas - oli aprilli kuu - ja isegi kõige mässumeelsemad ja riski valmimad ei arvanud enam, et nemad temast üle on.

Neil kulus rahunemiseks 19 sekundit. Nad andsid talle järele, kuid tegid seda vastumeelselt. Teda see ei häirinud. Ta polnud tapmas nende vaimusid, ainult nende lärmi.

"Klass, nagu te kõik nüüdseks juba kuulnud olete, on meie kool kaasatud uude programmi teie hüvanguks. Meie linnas töötavad inimesed tulevad järgmise kuu jooksul meile endi tööst rääkima. Te peate varsti oma karjäärivaliku tegema, on see siis kolledz - ja põhisuund selle ülikoolis - või töö peale gümnaasiumi ning gümnaasiumis teie poolt võetavad kursused võivad teid aidata valmistuda selleks, mida te teha tahate. Nii! Täna tervitame me oma esimest rääkijat. Tema nimi on härra Collins ja ta on iga minut saabumas.

"Ta töötab Independent Bugleris. Ta on seal nüüd kolumnist, kuid oli palju aastaid reporteriks. Arvatavasti olete te mõnda tema töödest lugenud. Ta räägib teile ajakirjandusest kui karjäärist ja teie võite temalt küsida kõiki küsimusi, mis teil sellises vallas töötamisest võiks olla. Ah, just õigel ajal!"

Ta ütles seda, kuna peal lõpetamist kostus tasane koputus, millele järgnes ukse avanemine ja selle vahele ilmus pea küsiva ilmega näol.

Proua Beckstrom kõndis ukse juurde ja samal ajal sisenes pea klassi, kinnitatuna paksukese keha külge. Härra Collins oli mees oma viiekümnendates, lühike ja ümmargune, salgu punakate juustega oma enamjagu paljal pealael ja küsiva, natuke skeptilise ilmega silmis, silmis, mis paiknesid metallraamidega prillide taga. Proua Beckstrom surus tal kätt, ütles et klass on tema kuulamiseks ette valmistatud ja et kui ta valmis on, võib ta alustada.

Härra Collins tänas teda, siis pöördus klassi poole. Ta vaatas põhjalikult ringi, vaadates silma igaühele, kes sellele vastas. See tehtud, naeratas ta klassile. Siis hakkas ta rääkima. Tal oli sügav bariton, hulga tugevam, kui klass nii lühikeselt mehelt oodanud oleks. Tema hääles oli käskivust ka.

"Tänan minu kutsumise eest, proua Beckstrom. Ja klass, tänan teid ette minu kuulamise eest. Ma tahan rääkida natuke sellest, mida ma teen ja kuidas töö meie ajalehes käib ja missugune kvalifikatsioon teil peab olema, et seal tööd saada, aga ma tahan täna ka midagi muud teha - midagi, mis mind erutab ja ma loodan et hakkab ka teid erutama. Pr. Beckstrom ei tea sellest midagi. Ma mõtlesin sellele alles siis, kui siia sõitsin. Kui kohale jõudsin, rääkisin sellest teie direktoriga ja tema on sellega täiesti päri. Ma loodan, et proua Beckstrom on ka."

Siis vaatas ta õpetajale otsa end natuke rumalana tundva, natuke uskumatu ja ettevaatliku, lootusrikka pilguga mille tegi valeks tema ülimalt enesekindel hääl ja tuluke silmis. Pr. Beckstrom noogutas, naeratas talle ja ütles endale et see polnud mees, keda kergelt võtta.

"Hea küll, hakkame peale." Härra Collins vaatas uuesti oma auditooriumile silma ja siis hakkas rääkima sellest, mida reporter tegi, millised olid põnevad ja igavad päevad. Ta rääkis anekdootlikult oma kogemustest, mõneti riskantseks muutudes, mis vaimustas ta auditooriumi ja kindlustas talle kogu nende tähelepanu. Ta rääkis et on edutatud oma veergu kirjutama ja pingest mida selle tegemise vajadus neli korda igas nädalas põhjustab.

"Te arvate, et see oleks kerge, kas pole? Hei, vaadake endid, kutid. Teil kästakse esse kirjutada, või teemajutt, või muidu paber, kuidas iganes neid siin nimetatakse ja te istute maha ja kirjutate ja keegi ei maksa teile nende eest ega anna autasusid või maini, kui head te olete. Nii tundub et see on justkui päris hea töö, ah?"

Ta peatus ja vaatas ruumis ringi oma vaimustatud, enamjagu 14 aastastest koosnevat publikut. "Ei, mitte midagi selle vastu. Välja arvatud..." Ta venitas mõlemat sõna ja siis sellele järgnevat vaikust, kuni kõik end ebamugavalt tundma hakkasid, siis naeratas laialt. "Pole kerge leida midagi uut ja vapustavat millest kirjutada - neli uut asja, iga nädal. Algul sa mõtled, et see on käkitegu. Siis aga koidab reaalsus. See pole kerge, lapsed. See pole kerge."

Ta võttis tagataskust taskurätiku ja kuivatas otsaesist ja nägi kaastunnet iga klassis oleva lapse silmis; nad tundsid talle kaasa surve pärast, mille all ta oli, lakkamatu surve päevadel, mis möödusid, kuni järgmine rubriik valmis pidi olema. Ta surus naeratuse maha, teades, et see tal ikka veel näol on, tema sarm ikka veel toimimas, ta suutis ikka veel publikut võluda ja lasta tal oma peost süüa. Proua Beckstrom surus ka naeratust maha ja pidi vägisi mõtlema müügimehest eskimotele külmikuid müümas.

Ta lasi enda poolt äratatud tundel kinnistuda, siis naeratas. "Kirjutamine, kui sa oled seda mõnda aega teinud, on kerge osa. Ideed, need on raske osa."

Ta pidas vahet ja rääkis hetke tasakesi proua Beckstromiga. Tal polnud seda vaja teha. Ta lihtsalt lubas klassil hetke hinge tõmmata.

Peale seda hõivas ta jälle lava keskme, või mis oleks olnud lava kese, kui klassis selline oleks olnud. Klass lõpetas silmapilk sosistamise ja nihelemise. Härra Collins oli vangistav kõneleja. Ta võis auditooriumit käsutada lihtsalt oma kohaloluga, nagu ta praegu tegi.

"Ma peaks küsimustele vastama. Ma ei taha seda teha. Mul on teile midagi muud öelda. Mul pole aega vastata küsimustele ja rääkida sellest teisest asjast ka. Nii jätan ma paki nimekaarte proua Beckstromi lauale. Kui keegi teist tahab midagi küsida, saatke mulle e-mail. Teema reale kirjutage proua Beckstrom, siis oma nimi ja e-maili aadress, kui see pole aadress, millelt te kirjutate. Ma vastan igale ühele teist. Nüüd aga lubage mul millestki muust rääkida."

Ta vaikis jälle. Lapsed lõdvestusid ja kuulda oli vaikset juttu, jalgadega sahistamist ja paari itsitust. Proua Beckstromi nägu muutus karmiks ja ta vaatas Tim Gormani poole, siis Angela Pincessi poole, nende kahe jaoks oli vaikselt istumine kõige raskem. Tim rääkis oma naabriga, naeratus näol ja Angela vaatas unistava pilguga enda ees istuvat poissi, poissi nimega Cade Taylor, kes oli täielikus teadmatuses oma austajast. Proua Beckstrom pööras oma tähelepanu tagasi Timile ja tõmbas kulmu kortsu, millest piisas, et kogu ruum vaikseks jääks.

Härra Collins lasi vaikusel kasvada, haarates nii iga ruumis oleva lapse tähelepanu. Nagu ta teadis, et see juhtub.

"Hästi," ütles ta lõpuks. "Ma just rääkisin survest, mille all ma kõigi nende rubriikide kirjutamise pärast olen. Noh, ma mõtlesin selle üle täna enne siia tulekut ja mulle tuli suurepärane idee. Palju teid siin ongi, 31­? Nii ongi! Vähemasti täna on teid 31. Ja mulle tuli see äge idee. Miks ei võiks mõned teist kirjutada minu rubriiki minu eest? Kui te kõik seda teete, teeb see 31 rubriiki mida mul pole vaja kirjutada. Iga kuu kirjutan ma umbes 16 rubriiki, nii et kui saan teid seda minu eest tegema, saan ma peaaegu kaks kuud puhkust. Ossa poiss!"

Ta karjus kaks viimast sõna, tõstis käed ja tegi paar tantsusammu. Klass purskas naerma. Ta lõpetas tantsimise, vaatas neid üle prillide ja naeratas vabandavalt.

"Vabandage mind. Vahel lasen end kaasa kiskuda. OK, küllalt. Räägime sellest natuke tõsisemalt. Seda ma mõtlen: teie, kutid kirjutate minu eest. Aga mitte seepärast, et ma laisk oleksin. Vaid selle pärast, et ma soovin erinevaid perspektiive probleemile, millest ajaleht just praegu kirjutab, vastupidist harilikule. Linnakodanikud kaitsevad mõlemat poolt. Ja on üks suur ja tähtis grupp linnaelanikke, kelle arvamust pole kuulatud."

Ta vaikis ja ootas, kuni viimane kui üks silmapaar oli temale pööratud, ütles oma kõige sügavama häälega, "Teie, kutid! Lapsed. Keegi pole teilt selle kohta arvamust küsinud. Kuna see on probleem, mis teid mõjutab, arvan, et meil on aeg seda teha."

Ta vaikis jälle. Proua Beckstrom vaatas, kuidas ta klass reageerib härra Collinsile ja surus jällegi oma naeratuse maha. Ta nägi, et härra Collins oli seda sorti mees, kes oma vilepilliga Hamelini kõigist ta rottidest vabastab ja tal jääb ikka veel aega üle keelitada linnaelanikke tänavaid rotisõnnikust puhtaks pühkima.

Härra Collins lõdvendas oma hoiakut ja naeratas, lubades ka lastel lõdvestuda ja järsku näis pool pinge energiast ruumis hajuvat. Ta hakkas kõndima ja liikudes vaatas ta lapsi enda ees ja kui ta rääkis, tegi ta seda vähema kire ja elavusega. Ta rääkis nagu see, kes on intiimse sisemise ringi liige, rääkimas oma kolleegidega .

"OK, probleem on järgmine. Paplioja park oli aastaid oluline paik siin linnas. Linn hoidis seda korras ja suur osa meie linna kodanikest kasutas seda sageli. Seal olid spordiväljakud, piknikuplats, kaks kaunist aeda, laiuvad murud pinkide ja kõnniteedega, avar mänguväljak lastele, väike järv ujumiseks ja veesõidukitele. See oli koht, kus lasti 4. juuli ilutulestik; lihavõttemuna jaht peeti kevadel ja oktoobris Halloweeni paraad lastele, kõik oma kostüümides, mis tõi peaaegu kogu linna sinna kokku. Koht oli linna tegevuste jaoks meka.

Nüüd muutus härra Collinsi hääl madalamaks. Ta jätkas sügava bassihäälega, "Siis toimus muutus majanduses. Töötus kasvas, nii vähenesid ka linna fondid, mis tulid maksudest. Algas eelarve kokkutõmbamine ja üks esimesi asju, mis läksid oli raha pargi tegevusteks ja korrashoiuks. Raha pargi jaoks ei tundunud nii tähtis olevat kui selle kasutamine teiste asjade tarvis, mida linnal vaja oli."

Proua Beckstrom jälgis klassi. Iga silmapaar oli härra Collinsile needitud. Ta oli üllatunud. Härra rääkis nüüd linna eelarvest ja klass oli võlutud.

"Te kutid pole veel küllalt vanad, et seda kogenud olla, kuid meie majanduses, riigi majanduses, on tsüklid. Enamus ajast on asjad kaunis head ja siis tuleb koht, kus nad mõneks ajaks halvaks muutuvad. Just see juhtus hiljuti siin maal ja selles linnas ka. Arvatavasti teate te kedagi, kes töö kaotas, võibolla oli see isegi teie isa või ema; seda juhtub praegu paljudega. Ajad on karmid."

Siin ta vaikis, andes lastele võimaluse selle üle mõelda. Noortel nägudel oleva tõsise ilme järgi nad muidugi mõistsid taanduva majanduse mõju linnaelanikele.

Ta liikus proua Beckstromi laua juurde, lükkas eemale paki pabereid siis istus enne jutuga jätkamist lauaservale. "Linnas käib asi sama moodi nagu teie perekondades. Kui sisse tuleb palju raha, või lihtsalt küllaldaselt raha, võime endale lubada asju, mis elu paremaks teevad. Kui raha pole küllaldaselt, siis hoiame asjade pealt kokku, et meil oleks raha põhivajadusteks. Ja see siin toimub. Me hoiame kokku raamatukogu lahtioleku ajas, hoiame kokku ületundidega politseijaoskonnas, mis tähendab, et politsei katab vähemat ala, kui ennem. Üle kogu linna on kokku hoitud. Arvatavasti olete seda isegi märganud, nagu sedagi, et linna avalik ujumisbassein on suletud."

Ta vaikis ja vaatas klassi ja nägi kuidas mõned noogutasid.

"Üks esimesi asju, mille pealt kokku hoiti, nagu ma ütlesin, olid pargi programmid ja korrashoid. Seda kõigis linna parkides ja eriti Paplioja pargis. See on meie suurim ja pargi ülalpidamine võttis palju raha. Seda raha võis linn kasutada seal, kus see oli olulisem ja seda ka tehti.

"Seda tehti kaks aastat tagasi, just siis, kui majandus väga haige oli. Nii pole sellest edasi midagi tehtud, et parkki korras hoida ja seal pole enam üritusi korraldatud. Noh, mis on selle tulemus?"

Ta vaatas klassis ringi. Kõik lapsed kuulasid. Ja ta ei oodanud neilt vastust, küsimus oli retooriline olnud, kuid üks käsi tõusis. Ta naeratas ja noogutas. Poiss, kes tundus teistest karmim olevat, kellel oli musta värvi t-särk ja kammimata juuksed, tühistades mulje, mida ta välimus oli andnud, öeldes, "Park ei ole tegelikult enam park. See on suur umbrohtu täis plats keset linna, mida me kõik väldime. Seal ei ole turvaline."

Härra Collins noogutas tõsisel ilmel. "Täpselt. Seal pole turvaline ja silmal on valus seda vaadata. Park on korrast ära ja ei ole üldse selline, milline ta oli. Üksikasjalikumalt öeldes, spordiväljakud on umbrohtu täis kasvanud, peapalli väljak on lõhutud, tenniseväljakud on pragunenud ja võrgud läinud, korvpallivõrgud on varastatud ja rõngad kõveraks painutatud kõigil kolmel väljakul. Kenad muruplatsid on nüüd umbrohus ja rendipaadid puruks pekstud. Hooned on graffitiga üle soditud ja palju aknaid katki löödud."

Härra Collins tõusis laualt. "See oli niisugune imeilus puhkamise ja kogunemiskeskus, turvaline ja lõbus koht inimestele kohtumiseks ja lõbutsemiseks ning lõdvestumiseks. See oli linna sünergia osa. Kuid see ennemalt nii rõõmus koht on nüüd tume ja halb koht, kus müüakse narkootikume, kus toimuvad kaklused, kuhu ainult väga vähesed veel lähevad ja mitte kunagi pimedal ajal ega selle pärast, miks varem."

Ta nägi, et ta kuulajad muutuvad rahutuks. Kellelegi ei meeldinud halbu uudiseid kuulda. Kuid tal oli tarvis, et nad siiski oleksid probleemist teadlikud. Nüüd oli aeg positiivsemaks muutuda.

"Hea küll. See oli, mis juhtus. Küsimus on, kuhu me siit edasi läheme? Meil on probleem ja kui probleemid kerkivad, tulevad paljud välja lahendustega. Ja sama lugu on siin. Lõppkokkuvõttes on meil enamasti kaks ettepanekut selle kohta, mida teha. Ja nüüd käib kõva vaidlus, kumba nendest ettepanekutest linnanõukogu peaks toetama.

"Nii, et missugused on need kaks plaani pargi jaoks? Noh, esiteks on arendaja teisest osariigist pakkunud välja osta maa ära ja ehitada sinna ostukeskus ja korterelamud. Sinna kavandatakse peened restoranid, kõrgema klassi poed, kinokompleks ja muud lisad. See annab tööd ehitusmeestele, seni kui seda ehitatakse ja seejärel erinevaid töökohti teeninduses, sealhulgas kõrgema klassi majutuses. See on üks ettepanek."

Ta köhatas oma kurgu puhtaks ja andis klassile natuke aega arutleda, milline see arendus välja näeks. Linnas midagi sellist polnud. Üheski ümberkaudses linnas samuti mitte.

"Hea küll, nüüd teisest ettepanekust. See on täiesti erinev. Grupp linnaelanikke on moodustanud grupi, kes tegutseb selleks, et park jääks alles. Nad ütlevad, et see on hinnaline ühiskondlik väärtus, mille linnavalitsus on lasknud maha käia. Nad ütlevad, et me peame kehtestama erilise ajutise maksu et rahastada pargi põhjalikku puhastamist ja taastamist. Nad ütlevad, et siis peame me müüma osakuid, et rahastada fondi, millest maksta pargi korrashoiuks ja turvamiseks tähtajatult, nii et park jääks pargiks meie lastele rõõmuks ja nende lastele ka ja nii edasi, kui põlvkonnad vahelduvad."

Härra Collins oli oma auditooriumi jälginud. Laste nägudel oli näha erutust kui ta ostukeskusest rääkis. Ta nägi, kuidas mitmed tüdrukud üksteisele otsa vaatasid, silmad säramas ja innukad. Ta nägi neid kujutlemas, kuidas nad ostukeskuse poodidest mööduvad, sisse vaadates ja vaadates ka poisse, kes ostukeskuse koridorides käivad.

Nüüd, kui ta pargi taastamisest rääkis, polnud nende nägudel sellest erutusest midagi järel.

Ta muutus täielikult müügimeheks, püüdes neid mitte kaotada. "Nagu võite arvata, on iga ettepaneku poolt ja vastu hulga argumente. Iga kord, kui keegi tuleb välja uue põhjusega, miks tema idee parim on, tuuakse esile vastuargument. Ajaleht, meie ajaleht on otse selle kõige keskel. Kirjutatakse rubriike, kirjutatakse toimetaja arvamuslugusid kuid selle asemel et probleem laheneks, muutub ta just praegu kuumemaks kui kunagi varem.

"Nii on see koht, kus teie sisse tulete. Koos kogu karjumise ja vaidlemise ja hoiakutega on asi, mida me kuulnud pole, see mida teie, kutid arvate. Teie olete meie tulevik. Kas te arvate, et park peaks tagasi ellu äratatama kui park, või olete te moodsa ostu-korterite arenduse poolt sellel maatükil?"

Härra Collins vaatas ringi. Lapsed vaatasid talle otsa ja siis üksteisele. Täiskasvanud ei küsinud neilt kunagi mida nad arvavad. Nad polnud kindlad, mida öelda.

"Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata," tõdes ta uuesti rääkima hakates. "Mõlema idee toetamiseks on põhjusi. Palju on kirjutatud, püüdes veenda, et iga ettepanek on see, mida me tegema peame. Aga me ei saa teha mõlemat.

"Nii et miks ma teile sellest räägin? Sellepärast, et ma tahan teilt kirjutatud lugu sellest, mida teie arvates tegema peaks. Aga ma tahan enamat kui see. Ma tahan, et te midagi veenvat kirjutaksite. Midagi, mis paneb inimesed lugema ja ütlema, 'Kuule, sellel lapsel on siin midagi. Ma olen sellega nõus!' Seda ma tahan, te võite mõnedki meelt muutma panna, võite inimesi veenda.

"Kuidas te seda teete, pole minu mure. Öelge, mida tahate, kuid kirjutage hästi, kuna head lood avaldatakse ajalehes. Just, teie oma lugu läheb lehte, teie nimega selle juures. Aga pidage meeles, eesmärk on müüa igaühele, kes seda loeb, teie seisukohta, seda, mis teie arvates peaks tegema, sest mida veenvamad te olete, seda rohkem inimesi pöörab teie seisukohale tähelepanu.

"Te kõik teate, kuidas veenev olla. Te suudate oma vanemad panna ostma enamuse asjadest, mida te tahate. Te saate keelitamise ja meelitamisega loa jääda üles nii kauaks kui soovite, mis on üks veenmise mooduseid. Te saate oma vanemad restoranis magussööki ostma, kui neil kõht täis ja nad on valmis lahkuma. Just seda ma siin tahan. Soovin, et veenaksite igaüht pargi maaga tegema seda, mis teie arvates on parim.

"Miks muidu tahan ma seda teha? Kuna kõik teevad seda, püüdes teisi veenda enda moodi mõtlema ja minu arvates on vaja, et rohkem inimesi selles osaleks. Nii saame me parima lahenduse, kui kired vaibunud on.

Nii palusin teie direktoril lubada mul teilt seda paluda. Ta on minuga nõus. Teie kutid kirjutage oma esseed, teie õpetajad vaatavad need üle ja annavad mulle nendest parimad ja mina teen lõpliku otsuse, milliseid lugejad näevad. Ma ütlen teile kohe, et ma avaldan need, mis müüvad mulle kõige paremini seda, mida te müüa proovite. Mulle meeldib hea Inglise keel, kuid kui ma pean valima perfektselt kirjutatud töö, mis on ainult sõnad või sellise vahel, kus Inglise keel võiks natuke parem olla, kuid mis tegelikult kuulajaid liigutab, veenab neid teie vaatekohas, võtan ma iga kell teise."

Ta naeratas neile, andes neile teada, et ta on lõpetamas ja raske müügitöö on läbi. Ta nägi neid lõdvestuvat.

Ta ütles vähem kirglikult, "Noh, ma olin ka kunagi koolis, nii tean ma kõikki küsimusi, mida te küsima hakkate. Kui pikk peab see olema? Kas see peab trükitud olema, või võib ka käsitsi kirjutada? Kas ma pean paberi mõlemale poolele kirjutama, või ainult ühele poolele? Ühe või topelt reavahega? Kuna see valmis peab olema? Te teate kõiki noid küsimusi, millega te õpetajaid vaevate?" Ta vaikis kui kuulis itsitamist, mida oli eeldanud ja naeratas proua Becksrtomile. "Ainuke nendest küsimustest, mille pärast te muretsema peate, on viimane. Ajalehtedel on tähtajad, ja nii on ka meil. Teil on nädal aega seda teha. Järgmisel nädalal koolipäeva lõpus peavad tööd ära antud olema. Kõik, mis peale seda sisse on antud, ei lähe arvesse. Kuid see on ainuke reegel, millele te peate tähelepanu pöörama. Kõik muu kõlbab. Kirjutage värssides, kui arvate, et see inimesi veenab.

"Teie hindeid see ei mõjuta. Te isegi ei pea seda tegema. Põhjuseks, miks te seda teete, kui teete, on see et tahate oma häält kuuldavaks teha millegi kohta, millest te hoolite. Kui te töö on hea, näete oma nime ajalehes oma töö kohal ja nii näevad ka lugejad. Ja viimaseks, kõige tähtsam, kui te töö on hea, veenate te inimesi enda moodi mõtlema ja võite põhjustada muutusi teie kodulinnale tähtsas asjas."

+ + + + +

Cade Taylor lükkas oma esiukse lahti ja astus sisse, lastes seljakoti põrandale kukkuda. Ta liigutas oma õlgu. Ta tegi seda alati, kui raskusest vabanes. Praegu tundis ta seda enam kui harilikult. Täna oli pikk päev olnud.

"Oled see sina, kullake?" hüüdis ta ema köögist.

"Jah," hõikas ta vastu, soovides, et ema teda niimoodi ei nimetaks. Temaga oleks võinud ju keegi kaasas olla. Kuid siiamaani olid tema palved tähelepanuta jäänud.

"Kuidas Brianiga oli?" hõikas ema.

"Ikka vanamoodi, ikka vanamoodi. Kuna õhtusöök on. Ma olen näljane ja mul on sittamoodi kodutööd teha. Oi! Kas ma ütlesin niimoodi?"

"Cade!"

"Vabandust, ema." Kuid ta irvitas. Vähemasti oli ema kullakese ära jätnud.

Saanud teada, kuna nad õhtust söövad, läks ta üles oma tuppa, seljakotti kaasa vedades. Ta lasi koti lauale oma arvuti kõrvale langeda, siis viskas end voodile. Ta sulges silmad, hingas sügavalt sisse, siis lasi õhu jälle välja.

Täna oli tõesti pikk päev olnud, nagu nad kõik kaldusid viimasel ajal olema. Ta lamas vaikselt, ainult hingates, lõdvestudes. Siiski ei suutnud ta oma mõtlemist peatada. Tal oli palju, mille üle mõelda, mis oli üks põhjus et päevad nii väsitavad olid.

Ta mõtles proua Beckstromi klassist. See Collins oli kaunis intensiivne ja huvitav, kuid Cade ei arvanud, et ta viitsiks kirjutamisega tegeleda. Tundus, et sellega on palju tööd ja tegelikult teda park nii väga ei huvitanud. Lapsena veetis ta seal palju aega, aga nüüd oli ta üheksandas klassis ja 14 aastat vana, peaaegu 15 ja park ei võlunud teda nüüd nii väga. Tal oli küllalt tegemist ilma mingi tobeda artikli kirjutamiseta. Neil päevil ei lõpetanud ta oma kodutööd enne kui peale magamamineku aega. Ta ema oli hea, et ei tõstnud selle pärast lärmi. Ema sai aru. Ta ei pahandanud temaga eriti millegi pärast ja ilmselt mängis selles oma osa ka fakt, et ta oli viiemees ja enamuses laiendatud programmiga klassides.

Ei, otsustas ta, ta jätab artikli kirjutamata. Asi polnud nii palju selles, et ta poleks asjadest hoolinud. Ta hoolis. Asjadest, mis selles artiklis peaks olema, mõtles ta, kui asi selleni läheks. Kuid park ei olnud üks nendest.

+ + + + +

Ta oli üllatunud, kui tundis kätt oma õlal, teda ärkvele raputavat. Ta tegi silmad lahti ja nägi oma isa nägu laia naeratusega, kuigi Cade nägi ta silmades ka muret.

"Hei, sõbrake. Ma ei arvanud, et sa oleksid valmis pealelõunasteks uinakuteks. See on rohkem inimestele oma seitsmekümnendates. Sul on sinnani veel palju minna."

"Jah, jah jah," oli Cade vasturünnak. Ta isale meeldis teda narrida ja temale meeldis oma isa vastu narrida, kuid just nüüd oli tal suus kibe maitse ja pea polnud selge. Ta mäletas seda tunnet varasemastest uinakutest ärkamistest, mida harva juhtus, kuna Cade polnud suur uinakute tegija.

"Lõuna on laual." Isa pigistas ta õlga, siis pööras ümber ja lahkus toast. Cade tõusis istuma, ennast ümber orienteerides. Ta läks vannituppa, pesi käed ja näo ja läks alla sööma.

Cade oli ainuke laps. Taylorid sõid peaaegu igal õhtul õhtusööki kolmekesi. Kui üks vanematest jäi hiljemaks, siis nad harilikult ootasid ja sõid hilise õhtusöögi üheskoos. Cade ema ütles tähtsa olevat, et nad seda teeksid. Cade ei teadnud, on see tähtis või mitte. See oli lihtsalt mida nad tegid. Ta polnud millegi muuga harjunud.

Söögi ajal rääkis ta ema lõbusa anekdoodi ühest paarist hooldekodus, kus ta vabatahtlikuna töötas. Cade ema rääkis sealsetest inimestest nii palju, et Cade tundis kergesti mõned nimed ära ja tal oli tunne, nagu teaks ta mõnesid tema hoolealuseid isiklikult.

Ta isa rääkis lõunast ühega oma klientidest. Ta oli raamatupidaja ja tegi raamatupidamise ja maksuarvestuse tööd paljudele väikefirmadele linnas. Ta muretses selle pärast, et linnas on nii vähe kõrgema klassi restorane, kuhu kliente viia.

See andis Cadele võimaluse mainida, et neil oli täna koolis kõneleja ja hakata rääkima kahest ettepanekust Paplioja pargi kohta.

"Kui park müüakse ja täis ehitatakse, siis üks asi, mida ette on pandud, et seal avataks mõned kõrgema klassi restoranid. Nii et sa oled selle poolt?"

Isa vaatas temale, siis Cade emale, siis tagasi Cadele. "See on kaunis keeruline probleem, Cade. Seal on hulga plusse ja miinuseid. Ma arvan, et olen selle poolt, kuid see ei ole kivisse raiutud. Asi muudab meie linna. Meil saab siin olema palju inimesi, kes tulevad siia ümberkaudsetest linnadest, ehk isegi kolivad siia elama. See tooks siia raha, kuid probleeme ka. Kas raha kaaluks üles probleemid? Ma ei tea. Mis sina Maggie arvad?"

Cade emal oli erinev seisukoht. "Mulle meeldib park. Suviti käis seal palju inimesi. See oli küllalt lähedal ja väga kena nende jaoks. Enam ei ole. Seal ei ole enam kena ja seal pole ligilähedaseltki nii turvaline, nagu varem. Mulle meeldiks, kui park taastatakse selliseks, nagu ta oli, nii et inimesed jälle sinna läheksid. Uued restoranid ja kinokompleks oleksid kindalasti kenad, kuid me saime ka ilma nendeta õnnelikult elatud. Minu arvates pakub park rohkem võimalusi lõbustuseks, kui ostukeskus. Ma arvan, et kui on valida nende kahe vahel, siis mina eelistaksin et park restaureeritaks.

Ema vaikis ja küsis Cadelt, "No kumma poole sina oma artiklis valid?"

Cade vaatas maha, siis ütles, "Ma ei kirjuta artiklit."

"Ah?" Ülatavalt tuli see Cadele stereos. Mõlemad ta vanemad olid öelnud seda samaaegselt.

"Selle kirjutamine ei ole nõutav ja mul on küllalt muresid ilma selleta. Otsustasin selle vahele jätta."

Ta vanemad vaatasid üksteisele otsa, lausumata sõnagi. Ta vihkas seda, kui nad nii tegid. Paistis, et nad suudavad oma silmadega vaikselt suhelda keeles, mida ta üldsegi ei mõistnud.

Ema oli see, kes rääkima hakkas. Kuidas nad seda otsustasid? Kuidas isa teadis, et ema seda teeb. See abielu värk oli tema jaoks täielik müsteerium.

"Ma arvan, et see on ok, kui sa kirjutada ei taha. Aga sinu nimi ajalehes? Kas see ei oleks midagi? Ja kas sa ei tahaks proovida inimesi veenda, nagu sa rääkisid, et ajalehemees tahtis? Minu arvates oleks see lõbus. Ja sa oled hea kirjutaja. Ma naudin alati su kirjutisi. Minu arvates pole kirjutamata jätmine hea. Kas sul siis pole pargi kohta ideed? Kas sa ei hooli sellest?"

Cade mõtles, miks tundus see nüüd järsku, nagu oleks teda noaga torgatud? Jah, ta hoolis! Hoolis hirmsasti. Ta mõtles, kui imelik, et see millest ta varem mõelnud oli, nüüd järsku arutluse all oli ja teda end jällegi natuke süüdlasena tundma pani. See vihastas teda. Tal polnud aega või energiat osalemiseks selles, mis teda pahandas. Tal olid omad mured, millede üle mõelda ja ta hoolis nendest kindlasti. Ainult mitte tobeda pargi pärast. Asjade pärast, mis tähendasid rohkem kui see park. Ta hoolis ja mõtles, et see, millest ta hoolis peaks lehte jõudma. Isegi esilehele. Kõigile lugemiseks ja mõtlemiseks. Ta soovis, et võiks kirjutada midagi kõigile lugemiseks, hoolimiseks ja muutmiseks. Teha midagi selle heaks. Parandada. Selle parandamine siin linnas, mis parandamist vajas, teeks palju enam head kui ainult pargi taastamine, vaatamata sellele, kui hädasti seda ka ei vajatud. Asi polnud isegi selles, nagu poleks park tähtis. Lihtsalt midagi muud oli palju tähtsam.

Ja nagu mõnikord juhtub, kui sa sellele isegi ei mõtle, tuli talle idee, täielikult valmis, suurem kui elu ise. See tabas teda nii kõvasti, et ta kahvliga käsi peatus poolel teel suu juurde, suu juba lahti ja ta lihtsalt istus liikumatult.

Mõlemad vanemad vaatasid paar sekundit oma tardunud poega, siis ütles härra Taylor, "Ah, Cade?"

Sellele ei tulnud mingit vastust. Cade oli tuhandeid miile eemal, kusagil kosmoses, otsusele tulles.

+ + + + +

Järgmisel päeval peale tunni lõppu tegi Cade proua Beckstromi laua juures peatuse."Kas teil on mõni nondest kaartidest, mis härra Condon jättis?"

Proua Beckstrom naeratas Cadele, siis avas oma ülemise sahtli ja sobras selles. "Sa kavatsed siis esse kirjutada? See on hea. Sa oled üks parematest kirjutajatest 9ndas klassis, Cade. Ootan, kuni seda lugeda saan."

Ta leidis mõned kaardid, mis tal üle olid jäänud ja ulatas ühe Cadele, kes teda tänas ja minekule pööras. Õpetaja vaatas, kuidas ta ukseni läks ja siis läbi selle välja. Ta raputas pead. Kuigi ikkagi veel viisakas, polnud ta rõõmus ja veetlev poiss, nagu oli olnud. Õpetaja tahtis talle midagi öelda, küsida, kas kõik on korras, kuid muutus temas polnud nii suur ja kuidagi tundis ta et ei peaks teda segama. Tal lihtsalt oli niisugune tunne.

Võibolla, arvas ta, kui ta selle esseega päris tõsiselt tegeleb, kui muutub entusiastlikuks, siis tõmbab see ta meele sellest välja, mis iganes teda viimasel ajal nii tujukaks on teinud.

+ + + + +

Cade ootas, kuni oli koju jõudnud, siis läks üles oma tuppa ja helistas proua Beckstromi antud kaardil olevale numbrile.

"Hallo. See on Ted Collins."

Tundes natuke närvilisust, hingas Cade sügavalt sisse ja ütles, "Härra Collins, minu nimi on Cade Taylor. Olen proua Beckstromi klassist. Ma tahtsin teilt midagi selle kohta küsida, mida me kirjutama peame."

"Hästi, küsi. Ma palusin teid mulle email saata, kuid me võime seda ka niimoodi teha."

"Mul on kahju." Cadel ei olnud kahju, kuid arvas, et see kõlab paremini, kui ta ütleks, et on. "Ma tahtsin ainult milleski kindel olla ja helistades telefoniga peaks see paremini õnnestuma. Mida ma teada tahan on see, kas ma olen õigesti aru saanud mis kokkulepe siin on. Nagu ma teie ütlemisest aru sain, tahate te juttu mis oleks Paplioja pargist, pikkus pole oluline, kas me peaksime seda hoidma pargina või müüma arenduse jaoks ja see peab veenev olema ja meie seisukohta näitama. See on kõik. Kõik, mis nendele tingimustele vastab ja on hästi kirjutatud pannakse lehte. Kas see on õige?"

Härra Collins oli hetke vaikne. Just siis, kui Cade oli valmis küsima, on ta ikka veel seal, ütles härra Collins väga kahtlustaval häälel, "See on täpselt õige, aga miks mulle kuuldub, nagu veetaks mind siin alt? Miks on mul mulje, et lased mul nood täpsed reeglid kehtestada, selleks millegagi kuidagimoodi pääseda?"

Nüüd oli Cade kord vaikida. Ta kaalutles, kas ta peaks härra Collinsile rääkima, mida ta plaanitses. Siis otsustas seda mitte teha. Härra Collinsil polnud aimugi, kes ta on või kuidas ta kirjutada oskab, mida ta võimeline tegema on ja kui Cade püüaks selgitada, oleks see lihtsalt lapse jutt täiskasvanule, skeptilisele sealjuures. Ei, kui ta peaks võitlema selle eest, mida ta tahab, oleks parim käitumine teha seda peale jutu valmis kirjutamist, kui see härra Collinsi laual lebab. Siis oleks neil midagi konkreetset, mille üle argumenteerida.

"Ma lihtsalt ei tahtnud kulutada oma aega uurides ja kirjutades midagi niisugust, millel pole võimalust lehte sattuda. See on kõik. Te olete mulle kinnitanud mida ma pean tegema ja kui ma seda hästi teen, ütlesite te mulle, läheb see lehte. See oli kõik, mida ma teada tahtsin."

Härra Collins köhatas. "Noh, sa unustad osa, kus su õpetajad seda valivad võimalikuks avaldamiseks, ja siis minupoolse heakskiidu ka."

See viimane osa Cadele ei meeldinud. Nii surus ta. "Kuid te ütlesite, et kiidate heaks artiklid, mis teie nõuetele vastavad kui nad hästi kirjutatud on. Te ei öelnud midagi sellest, et nad peavad vastama teie oma vaadetele asjadest, või mõnele teisele tingimusele, millest te meile ei rääkinud. Seepärast ma helistangi."

"Oh ma ei mõelnud seda. Ma tahan erinevaid seisukohti. Selle pärast me seda teemegi."

Cade naeratas. "No miks ei peaks te siis heaks kiitma minu artiklit, kui ta teie nõuetele vastab ja hästi kirjutatud on?"

Järsku oli härra Collinsil natuke rohkem respekti selle helistaja vastu, kelle hääl oli kindlasti lapse oma, kuid kellel põhjendused olid sama küpsed kui mõnel täiskasvanul.

Ta naeris. "Arvan, et oled mind vahele võtnud, ah, Cade. Loodan kindlasti su kirjutist näha."

"Hea küll siis. Me räägime sellest arvatavasti uuesti, kuid olen kuulnud, mida te ütlesite. Nägemiseni härra Collins."

"Nägemiseni, Cade." Ta hääles kõlas jälle kahtlustus.

+ + + + +

Cade istus oma arvuti taga, külastades lehekülgi, saates emaile, informatsiooni kogudes. Ta teadis, et peab asja laiemalt vaatama, kui tavalist kodutööd kirjutades. Normaalselt võis ta viie saamiseks ainult peast kirjutada. Seekord pidi ta kindla peale teadma, millest ta räägib. Selles pidi olema piisavalt faktilist informatsiooni, et lugu lehte saaks.

Ta oli väsinud. Päev oli olnud tavatult kurnav. Aeg oli hiline ja ta teadis, et oleks juba hulga aega tagasi pidanud voodis olema, kuid ta oli nüüd juba kolm päeva mõelnud sellest, mida ta öelda tahab ja oli aeg seda kirja panema hakata.

Ta töötas hilja õhtuni ja varajaste hommikutundideni. Ta oli märganud, et mõnikord, kui ta kirjutas, tulid sõnad peaaegu käskimata, peaaegu otse ta sõrmeotstest klaviatuurile. Selline hetk oli ta just nüüd. Isegi nii võttis see igavesti kaua, enne kui ta lõpuks oma voodisse kukkus, tsärk ikka veel seljas ja bokserid jalas. Ta magas enne, kui ta pea patja jõudis puudutada.

Artikkel ei olnud valmis, kuid raamistik oli kindlalt paigas. See vajas ikka veel parandamist ja korrigeerimist, kuid ta tundis end selle pärast hästi. Tal oli arvutit välja lülitades naeratus näol, esimene päris naeratus üle pika aja.

+ + + + +

Proua Beckstrom täitis oma portfelli kirjatöödega, mis olid tulnud Paplioja pargi kohta. Ta oli üllatunud, nähes, kui paljud neid ära andsid. See oli olnud vabatahtlik ülesanne ja ta oli eeldanud, et et paremal juhul saab ta ehk veerand klassist osa võtma. Selle asemele olid kõik peale loodrite kirjutanud. Tal oli hea meel seda näha, isegi kui see tõi talle kaheks õhtuks lisatööd, mida ta tõesti ei vajanud. Kuid see tõestas talle veelkord, kuidas üks väga osav rääkija võib jõuda teismelisteni ja neid motiveerida. Härra Collins oli seda just teinud.

Kui ta koju jõudis, vahetas ta riided, siis pani enne oma töötuppa minemist pajaroa aeglasele tulele. Kirjatööd ootasid ja ta võis nendega samahästi enne õhtusööki alustada.

+ + + + +

"Cade, kas sa saad peale tundi minu juurde tulla?"

"Kindlasti, proua Beckstrom."

Tund aega hiljem istus natuke murelik Cade proua Beckstromi laua kõrvale pinki, millele too osutas. Ta oli tema kirjutist lugenud. Ta teadis et sellest tuleb nüüd juttu. Ta oli närviline selle pärast, mida õpetaja öelda võiks, kuid tahtis seda ikkagi kuulda. Tema arvates oli ta kirjutis hea, ehk isegi parim asi, mida ta kunagi oli teinud. Temas oli küllalt iseteadvust et tahta teada saada, mida õpetaja sellest arvab. Isegi kui tema poolt öeldu õpetajale ei meeldi, siis võibolla ta nõustub sellega, et see oli hästi öeldud.

Õpetaja ootas, kuni kõik teised lapsed läinud olid, enne kui temaga rääkima hakkas.

"Cade, su töö... Ma ei kohe ei oska midagi öelda. Ma ei arva päriselt, et see on see, mida nad tahtsid. Ja see on nii pikk! Ja noh..." Ta jäi vait, teadmata, mida öelda.

Cade näole ilmus ainult temale omane viltune naeratus, selline, mida õpetaja viimasel ajal näinud polnud. "Kas teile see meeldis?" Ta ei saanud sinna midagi parata. Ta pidi küsima.

"Tõtt öelda arvan ma, et see on suurepärane, Cade. Keegi teine siin poleks seda suutnud kirjutada. Ja see on tõesti veenev. Aga..." Ta vaibus jälle, siis aga ütles, "Ma ei usu, et nad selle ära trükiksid."

"Kas te saadate selle härra Collinsile koos nendega, mis teile tunduvad küllalt head?"

Ta polnud isegi kaalunud, kas seda teha või mitte, ja küsimus pani ta vaikima ja mõtlema. Ta leidis end vaatamas poisi väga tõsisesse näkku ja sai aru, et ta noogutab. "Muidugi teen ma seda. Aga ma ei tea mida ta ütleb või kas ta selle heaks kiidab."

Cade naeratas jälle. "Ma arvan, et ta teeb seda. Ta lubas mulle, et kui see on küllalt hea ja vastab ta tingimustele, ta teeb."

"Sa rääkisid temaga?"

"Jah, ma helistasin talle. Ma teadsin, et see ei saa olema selline, nagu ta eeldas ja enne kui teha kogu töö, mida ma selle kallal tegin, tahtsin ma kindel olla, et ma oma aega raiskama ei hakka. Ta ütles, et see peab olema pargist ja veenev ja teie poolt heaks kiidetud. See oli kõik."

"Kuid see ..." ta vaibus jälle, siis lõpetas, ütlemata seda, mida ta tegelikult mõtles, sõnadega, "See on nii pikk!"

Cade naeratas jälle. "Kontrollisin seda. Ma nagu libistasin selle sisse, kus ta arvatavasti isegi ei kuulnud seda, kuid ma ütlesin, 'Pikkus pole oluline,' ja tema ütles, 'Jah.' Nii et see on mul korras."

Proua Beckstrom raputas pead. "Noh... Ma ei tea, Cade. Ma arvan, et saame näha. Kuid see on erakordne töö. Sa võid selle üle uhke olla."

"Tänan, proua B. Seda ma olen."

+ + + + +

Cade vastas oma telefonile. "Hallo?"

"Mida põrgut see on?" Hääl oli vali ja Cade pidi telefoni kõrva juurest eemale võtma. "Härra Collins?"

"Muidugi olen see mina. Aga see ei vasta mu küsimusele. Mida sa arvad ennast tegevat?"

Cade oli oma esseed sisse andes teadnud, et peab seda kaitsma hakkama. Talle vastasseisud eriti ei meeldinud, kuid ta polnud ka see, kes taganeks millestki, millesse ta uskus. Parem, kui härra Collins poleks vihane, või ei karjuks, kuid ta ei kavatsenud sellel end häirida lasta. Seistes silmitsi endast palju suuremate vihaste lastega ameerika jalgpallis, oli ta õppinud keskenduma sellele, mida ta kavatses teha selle asemel et muretseda mida ta vastane mõtleb.

"Kui te küsite, mida mu esse endast kujutab, siis on see esitis, mis vastab teie tingimustele ja ma eeldan, et see läheb ajalehte. See ta on."

"Nüüd vaata siin, noor mees. Sa pidid kirjutama pargi vastu või päästmise poolt."

"Seda ma tegin."

"Aga kogu see ülejäänud värk. See on, millest esse lõpuks kirjutab. Pargi värk on justkui kõrvaline ja park pidi artikli fookuses olema."

"Nii et te muudate nüüd reegleid, härra Collins? Pärast seda, kui ma töö valmis olen kirjutanud? See ei näe väga ilus välja, eriti pärast seda, kui ma võtsin vaevaks teie käest üle küsida, mida täpselt nõutakse."

"Ma ei muuda midagi! Sa teadsid, millest see pidi olema!"

"Ja see on sellest. Ma toetan selgesti pargi jäämist. Keegi, kes seda loeb, ei mõtle teisiti."

"Kuid.." härra Collins pidi vaikima. Vaatamata oma poosetamisele, oli ta väga nutikas mees ja see oli teda tema karjääris hästi aidanud. Nüüd aga, see poiss telefoni otsas temaga vaidlemas, lõpetas ta oma vaidluse lapsega ja mõtles selle üle, mida ta kuulis. Lapsel oli iseloomu, see oli ilmne, ja härra Collins ei tahtnud lapse suhtes oma positsiooni kasutada, ainult seepärast et ta seda võis. Ta mõistis, et lapsel oli õigus. Ta teadis ka, et on kaotanud.

Kasutades pausist tingitud võimalust, ütles Cade. "Kas töö meeldis teile?" Seekord polnud see tema ego. Cade püüdis koguda eeliseid, kui vaidlus peaks jätkuma.

"Jah, see meeldis mulle. Kuid see ei olnud see, mis ta olema pidi. Kuid kas tead, seal on palju head kraami. Ma avan, et võin teise värgi välja redigeerida ja siis ära trükkida.

"EI!"

"Ah?"

Cade polnud sellele mõelnud. Nüüd oli tema see, kes vihastas. "Absoluutselt ei! Kui te seda trükkida kavatsete, trükkige kõik nagu see on. Nagu te nõustusite tegema. Te ütlesite, pikkus pole oluline. Kui seal on keelevigu, siis olgu. Ma ole 14. Mulle on mõned vead lubatud. Ja kui te tahate nood ära parandada, olen sellega nõus. Kuid ma kirjutasin selle avaldamiseks. Ja ma tahan, et see avaldatakse. Te ütlesite, et see on hea. See on. See võib asjade käiku muuta. Arvatavasti ta seda ei tee, aga ta võib. Ja muutused, mida ma tahan, pole ainult pargi päästmine. Nii et trükkige see tervikuna, või üldsegi mitte. Olgem õiglased."

Teises otsas oli vaikus. See kestis. Cade ootas.

Lõpuks ütles härra Collins, "Olgem siis õiglased ja ma püüan alati seda olla. Las ma mõtlen selle üle." Ja siis kuulis Cade telefonist valimis tooni.

+ + + + +

Järgmisel päeval külastas Cade härra Collinsit tema töökohal ajalehe juures. Neil oli elav vestlus. Isiklikult kohal olles oli härra Collinsil sama karisma, nagu tal koolis oli olnud ja ta oli väga veenev. Cade hoidis siiski oma joont. Härra Collins tahtis tema esseed, vähemasti osa sellest ja Cade oli pühendunud, sügavalt pühendunud sellele, mida tema tahtis. Ta tahtis oma esseed tervikuna ajalehes trükituna näha. Siin ei jätnud ta mingit ruumi vingerdamiseks. Töö kas publitseeritakse tervikuna või üldsegi mitte. Seetõttu oli tal kerge öelda ei igale ja kõigile härra Collinsi argumentidele.

Nad rääkisid päris pikka aega, kuna härra Collins polnud harjunud vaidlustes kaotajaks jääma, ja kindlasti mitte 14 aastastele poistele. Kuid kui Cade lahkus, oli tal naeratus näol ja härra Collins istus pead kratsides, imestades kuidas võis ta nii täielikult üle kavaldatud olla.

Esse, koos teiste heaks kiidetutega, ilmus järgmise päeva lehes. Cade oma oli ainuke, mida polnud redigeeritud. Ja see oli ainuke, mis ilmus esilehel. Ka ei ilmunud see sel päeval omas täies pikkuses. Välja jäänud osa ilmub järgmisel päeval. Ajalehed on lõpuks selleks et neid müüa.

+ + + + +

Härra Taylor luges lehte, kui Cade järgmisel hommikul alla hommikusöögile tuli. Ta luges teist sektsiooni, kohalike uudiste sektsiooni, olles sinna suunatud esilehel oleva artikli alt. Ta oli lugemisest nii haaratud, et isegi ei märganud, kui ta poeg tema kõrvale istus.

Cade sõi oma tavalist hommikusööki - kauss helbeid koos banaaniviilude, apelsinimahla ja röstsaiaga. Ta sõi vaikides. Kui ta lõpetas, pani ta nõud pesumasinasse ja hakkas ära minema, kui teda peatati.

"Cade!"

"Ah, hommikust, isa." Cade naeratas laialt.

"See... see... sina kirjutasid selle?"

"Ma arvan nii. Ma pole veel lehte näinud."

"Kuidas... ah... noh, ma mõtlen... äge!"

"Jah, seda ta peaks olema." Cade näol oli ikka veel lai naeratus.

"Kas su ema on seda näinud? Ma mõtlen su esseed. Ma tean, et lehte pole ta veel näinud."

Cade ema aitas hooldekodus hommikusöögiga ja nii polnud ei Cade ega ta isa teda hommikul enne äraminemist näinud.

"Ei, Tahtsin, et see oleks kõigi jaoks üllatus, isegi teie jaoks."

"Noh, seda see kindlasti on,"

"Kuule isa, kuidas oleks, kui sa jätaksid lehe mulle? Ma kavatsen seda peale kooli Brianile ette lugeda ja minu arvates on see palju muljetavaldavam, kui loen ajalehest."

Isa vaatas teda hetke, kogu ta rõõmsameelsus korraga läinud, siis noogutas. Ta tõusis ja kaisutas oma poega.

+ + + + +

"Kuidas ta täna on?"

"Midagi pole muutunud."

Cade langetas silmad, samuti õlad. Õe näole ilmus grimass. Ta vihkas Cadele pettumuse valmistamist. Ta tuli iga päev, ainukesena peale Briani vanemate. Iga päev tuli ta peale kooli ja istus tema juures. Enne sisse minemist andis õde talle iga päev sama vastuse samale küsimusele. Ja ta tuli ikkagi.

Ta tõstis silmad õele, sundis end naeratama, siis ütles, "Noh, ma lähen sisse. Mul on täna talle midagi ette lugeda."

Õde sirutas käe, puudutas ta õlga, saatis talle väsinud naeratuse ja Cade läks palatisse; õde läks oma järgmist patsienti kontrollima.

Brian lamas voodis samas asendis, nagu eile. Ja üleeile. Cade vaatas teda hetke, siis tõmbas tooli voodi juurde. Esiteks sirutas ta käe ja haaras Briani käest ja hoidis seda mõne hetke. Siis lasi ta käe lahti, ja võttis ajalehe, mille ta oli enne tooli nihutamist voodile pannud. Ta ei teinud seda lahti, veel mitte. Essee algas esilehelt.

"Brian, ma ei tea, kas sa mind kuuled." Ta vaikis, naeratus näol. See oli esimene asi, mida ta igal päeval ütles. Ta ootas päeva, millal Brian vastaks talle oma iseloomuliku sarkastilise naeratusega ja ütleks, "Aitab juba sellest! Iga päev! See teeb mind haigeks!" Ta polnud seda veel öelnud, polnud üldse midagi öelnud, kuid Cade lootis.

"Mul on sulle midagi ette lugeda. See on ajalehes ja puha. See võib mõnda aega võtta ja kui sul on vaja üles tõusta ja kemmergusse minna, siis lase käia. Ma ootan."

See oli nali. Nad olid Brianiga alati naljatanud ja Cade ei näinud põhjust seda nüüd lõpetada.

Ta vaatas ajalehte, ja leidis oma koha. Ta kirjutis algas kohe väikese pildi all temast. Kõigist lastest, kelle lugu lehes, oli pilt võetud. Ta arvas, et tema oma nägi tobe välja. Ta tumedad, peaaegu mustad juuksed olid pikad ja katsid ta nägu külgedelt. Ta kandis neid niisugusena nagu justkui teismelise vastuhakuna, mis oli enamvähem ainuke märk tema vastuhakust. Paljud olid talle rääkinud, et lõigaku need lühemaks. Mitte aga tema vanemad - nemad olid lahedad - kuid teised täiskasvanud. Pikad juuksed olid lihtsalt tema katse olla ta ise ja see oli üks väike võimalus seda teha. Igatahes talle ta juuksed meeldisid, kuid ta nina! Talle polnud ta nina kunagi meeldinud. Vähemasti ei naeratanud ta. See oleks tobe olnud.

"Kui see sind tüütama hakkab, siis ainult liiguta sõrme või midagi niisugust ja ma jään vait, OK?" Ta vaatas Brianit, siis uuesti lehte ja alustas.

Paplioja park

Cade Taylor

Ma olen 14. On üllatav, et mind paluti kirjutada ajalehele oma arvamusest pargi kohta. Ma olen laps. Kes kuulab kunagi lapse arvamust millegi tähtsa kohta? Teised lapsed, see on enamvähem kõik. Ja laste arvamusega ei arvesta keegi, eks ole?

Kuid minult küsiti ja ma ütlen selle teile välja. Teile see arvatavasti ei meeldi. Kuid see on OK. Ma ei palu teilt, et see teile meeldima peaks. Siiski meeldiks mulle, kui te ära kuulaksite, mis mul öelda on. See meeldiks mulle väga.

Nii et asume otse asja kallale. Kas park peaks arendusse minema või pargiks jääma?

Pargi arendamine oleks rumal. Kas te teate, kui palju ostukeskusi on ehitatud ja oma esimesel aastal läbi kukkunud? Hulgaliselt, on vastus sellele. Eelmisel aastal kukkus neid läbi enam, kui kunagi varem. Kuid ebaõnnestumiste arv on iga aastaga kasvanud. Ma tean. Vaatasin seda järgi. Inimesed, kes soovivad täis ehitada kohta, kus praegu on Paplioja park, loodavad, et teie seda ei tea. Nad teevad seda seepärast, et leiavad investorid, kes nende projektidesse raha panevad, nii et neil endil ei ole sellega mingeid otseseid kulusid. Nemad on ehitajad. Nende sissetulek tuleb ehitamisest. Neid ei huvita, on arendus edukas või mitte peale seda, kui see valmis on ehitatud. Nemad tahavad ainult selle ehitamisest raha saada. See on nende töö. Seda nad teevad.

Kuid enamusel uutest ostukeskustest on alguses väga raske toime tulla. Ja see, noh, sellel ei ole eriti mõtet. Nad pakuvad meile suurlinna ostukeskust kõrgklassi sellega ja kõrgklassi tollega ja meil on väike linn. Kuidas eales saavad siin elavad inimesed sellist kohta toetada? Seda ülal pidada? Hulga perekondi on siin praegu väga raskes seisus. Mitte väga paljud meist ei saa endale lubada ostmist kõrgema klassi poodidest ja söömist kõrgema klassi restoranides ja seda kindlasti mitte väga tihti. Kuidas saab väike linn täita mitmesaalilist kino igal õhtul? Me ei saa! Oh jaa, võibolla me võime sinna minna või külastada kõrgema klassi restorani erilistel juhtudel, kuid iga päev? Nood kõrgema klassi kohad vajavad kliente, palju kliente ja nad vajavad neid regulaarselt, kui tahavad ellu jääda.

Nii et minu vaatekohast on võimalik, et see koht läbi kukub. Arvatavasti esimese aasta jooksul, ja peaaegu kindlasti kahe jooksul. Ja kas keegi räägib sellest? Ma pole midagi sellist kuulnud. Kõik, mida ma kuulen on et kui põnev see kõik on, kui vägev see koht olema saab. Keegi ei räägi tegelikkusest; kõik räägivad unistusest.

Inimesed, kes arenduse asja ajavad arvatavasti vihkavad mind nüüd. Nad ei taha, et keegi mõtleks kuidas koht uperkuuti läheb ja kõik investeeritud dollarid lähevad vett vedama. Nad tahavad, et mõtleksite säravatest tuledest, täis parklatest, rõõmsatest ostlejatest, inimestest panemas oma nimesid laua järjekorda ühes nendest valge-laudlina ja 50$-veini-pudeli-eest restoranides, mille reklaamid vilguvad ja kassamasinad muudkui kõlksuvad. Mahajäetud kauplusehooned, umbrohi kasvamas läbi pragude tühjades parklates, roostetavate piirdetaradega ümbritsetud hooned, katkilöödud akendega ja tühjade kohtadega seintel, kust sildid eemaldatud, see pole kujutlus, mida nad kellegi peas tahaks näha.

Noh, mida siis pargi kohta öelda? See on põrgusse läinud. Linn otsustas, et ei suuda seda ülal pidada ja nüüd on see üks suur korratus. Nii et kas me teeme tuliuue arenduse, mis toob töökohti ja laseb meil head välja näha, ainult selleks et näha, kuidas see laguneb, kõik töökohad kaovad jättes meid pragunenud asfaldi ja hunniku investoritega, paljud nendest kohalikud inimesed, kes jäävad püksata; või me hoiame hulga aakreid pargi maad mis on hukka läinud ja ohtlikuks muutunud? Milline valik!

Annan teile vastuse sellele küsimusele. Annan. Hiljem.

Esiteks tahan ma siiski teile rääkida kahest mu parimast mälestusest selle pargiga seoses, mis tundub siin imeliku jätkuna, kuid on osa mu ülesandest.

Niisiis mu mälestused. Esiteks, kaks aastat tagasi, kui park oli veel kena koht, mängisin ma pesapalli põhiväljakul. Seal, kus suured lapsed mängivad. Ma olin suur laps, lõpuks. Olin kaheteistkümnene, Väikeste Liiga põhi divisjonis. Ma polnud nii väga hea, kuid mind valiti põhimeeskonda hooaja alguses mängijate vahetuse ajal. Ma olin korralik mängija. Ma mängisin teist pesa ja olin kuradi hea sellel kohal. Löögid olid need, millega mul probleeme oli. (OK, see teeb üks 'kuradi' ja üks 'põrgu'. Loendan neid. Kuid me oleme kõik siin täiskasvanud, kas pole? Ma ei usu, et ükski laps seda lehte loeb, kuid kui nad loevad, siis on nad neid sõnu juba varem kuulnud. Mina neid sellega ei riku, ma teen selle ehtsaks. Uskuge mind.)

Nii igatahes mängisin ma suurel väljakul. See oli tähtis mäng. Meil oli vaja võita. Ja minu löök oli. Viimne sissevise. Me olime ühe jooksu jagu maas. Kaks väljas ja Frank, mu meeskonna kaaslane, oli teine. See oli hea uudis; halb uudis oli mina lööjana, sest ma olin kõige viletsam lööja kogu meeskonnas. See oli justkui piinlik, kuna kõik arvasid, et olen kaunis hea sportlane. Ma olin justkui head kasvu oma vanuse kohta ja olin hea koordinatsiooniga ja muidu ka sportlik. Aga lüüa ma ei osanud üldsegi.

Nii olin positsioonil ja söötja oli kutt, keda me kõik vihkasime, kuna ta viskas tugevasti ja see hirmutas meid. Hei, mind ei huvita, kes sa oled, kui keegi laps seisab 15 meetrit eemal ja viskab kõva pesapalli sinu suunas kiirusega umbes miljon miili tunnis, siis on see hirmutav.

Kuid ma pidin lööma ja teadsin, et peame selle mängu võitma, ja kõik karjusid minu ergutuseks. Minu jaoks oli see eriline, kuna nad oleks võinud ägada, kuid nad ei teinud seda. Nad aitasid mind.

Söötude number oli 1 ja 2 ja ma teadsin, et ta järgmine ettevise on sisemine ja kiire. Teadsin seda. Niimoodi ta söötis. Ta teadis, et me kardame ja kasutas seda meie vastu ära.

Ta viskas, täpselt sinna, kuhu ma teadsin, et ta viskab ja olin valmis. Ma peaaegu pigistasin silmad kinni, kuid siiski ei teinud seda, tõmbasin oma käed asendisse, nagu sellise viske jaoks vaja on ja lõin kõvasti. Kuidas ma seda lõin, ma ei tea siiamaani, kuid ma lõin. Kindlalt. Lõin seda kindlalt. Tema viske kiirus ja minu kontakt saatsid palli sügavale tsentri ja paremääre vahele. OK, nii et ma ei saanud palli suunatud, kuid ma sain talle pihta!

Olin läinud nagu püssist lastud. Ma ei osanud lüüa, kuid ülejäänud osa mängust tuli mul loomulikult välja. Jooksin esimesele, teades, et mul on vähemasti kolmene. Möödusin esimesest, möödusin teisest ja jõudsin treenerini kolmandal, eeldades, et ta annab märku libisemiseks kas kotist paremale või vasemale sõltuvalt sellest, kuhu vise läks. Ta ei andnud. Ainult ringitas käega.

Ma ei kulutanud aega mõtlemiseks, mis välitsoonis toimub, kas keegi oli maha kukkunud või pidi palli pärast mingi särtsaka pöialpoisiga võitlema. Jätkasin jooksmist, nüüd juba õhku ahmides, kuid jooksin. Kui ma plaadile lähenesin, nägin et püüdja valmistus palli püüdma ja Frank, kes oli just punkti saanud, vehkis mulle, et libiseksin.

Püüdja, poiss nimega Tom kes oli väga suur ja raske, mille pärast nad teda püüdjaks olid pannud, oli plaadi blokeerinud. Väikeste liigas ei ole ette nähtud proovida üle püüdja tormata. Ma poleks seda niikuinii saanud teha ka. Isegi suur, nagu ma olin, oleksin eemale põrganud.

Nii ma libisesin. Libisesin kaugele, kaugele plaadist mööda. Kuulsin, kui pall matsatas Tomi kindasse, kui ma maad puudutasin. Ta püüdis selle kinni ja hakkas märki otsima, kuid olin temast liiga kaugel eemal et ta mind puudutada oleks saanud ja siis olin ma temast möödas. Plaadist ka möödas. Kuid ma küünitasin tagasi ja suutsin plaati sellest mööda libisemise ajal oma sõrmedega puudutada.

Olime mängu viiki saanud! Ja mina olin seda teinud. Nelja järjest pesa jooksuga. Mina, liiga parima söötja vastu. Mina, oma 0,206-se löögikeskmisega.

Me läksime ja võitsime järgmise vooru. Nad pidid oma söötjat vahetama ja uuel kutil polnud mingit võimalust. Me olime vaimustatud ja entusiastlikud, nemad olid läbi kõrbenud.

See kõik juhtus Paplioja pargis, suurel väljakul, pöetud muruga, valgustuse ja tribüünidega, sel õhtul täis ergutavaid inimesi, kaasa arvatud mu vanemad. Ma arvan, et see jääb mulle alatiseks meelde. Kui see poleks olnud pargis, hulga pealtvaatajate ja kõige ülejäänuga, poleks sellest niisugust suurepärast mälestust. Kuid see oli ja see on.

Kas see on põhjus, et parki alles hoida? Muidugi pole see seda. Kuid meil paluti kirjutada oma lemmik mälestustest selle paiga kohta ja see on üks minu omadest.

Ma tahan teile teisest mälestusest ka rääkida. See on eelmisest aastast. Mulle meeldib see isegi rohkem kui mälestus minust endast. See on mu sõbrast, ja see on veelgi parem, kuid ma arvan, et just ütlesin seda.

Siin see on.

Cade peatus. Ta tõusis ja kõndis ringi, siis jõi veeklaasist, mis oli Briani laual. Mida Brian kunagi ei kasutanud.

Ta viskas pilgu kellale ja nägi, et aeg oli juba sealmaal, kus ta tavaliselt lahkus. Täna jääb ta kauemaks. See oli emaga juba klaaritud. Ta helistab neile, kui ta valmis on ja nad tulevad talle järgi.

Ta istus maha tagasi ja võttis ajalehe kätte, kui oli enne jälle Briani kätt surunud. Ta vaatas Brianit kaua. Nüüd võis ta seda teha. Brian lamas liikumatult, silmad kinni, nii et nende sügavsinist värvi näha polnud. Samuti kui ta heleblonde juukseid; ta pea oli mähitud sidemetesse ja ta juuksed olid niikuinii maha aetud, kuid ta virsiku ja koore värvi nägu oli näha. See nägi teistsugune välja ilma Briani blondi lakata selle ümber ja ilma ta välkuvate, naervate intelligentsete silmadeta, mis tõmbasid ära tähelepanu ta põskedelt ja lõualt. Mingil põhjusel, mida Cade polnud kunagi mõistnud, ei meeldinud Brianile kunagi et Cade teda niimoodi vaatab, nagu nüüd ja oli alati midagi sarkastilist öelnud või ära pööranud või isegi teda bonsai võitlushüüdega rünnanud ja enne naerma hakates, kui ta teda tegelikult puudutanud oli, püüdes teda maha paisata või maadelda. Nüüd võis Cade vaadata niipalju kui tahtis ja vaataski, imetledes Briani head väljanägemist ja kahetsedes, et too nüüd nii vaikselt lamas ja ärkvel polnud, et teda rünnata.

Ta pigistas Briani kätt, midagi, mida ta perioodiliselt tegi oma külaskäikude ajal, lootes et ta pigistusele vastatakse. Kui ta Brianit esimesel korral vaatamas käis ja ta käe oli võtnud, oli ta ülirõõmus olnud, kui Brian oli sellele kuigipalju vastanud ja ta käsi oli vormunud Cade käe järgi. Kuid põetaja oli talle öelnud, et see on tavaline, et see oli ainult refleks ja kuni Brian tegelikult ei reageerinud teadlikult käepigistusele või vastu ei pigistanud või püüdnud kätt ära tõmmata, millised tegevused oleks andnud tunnistust ta taastunud vaimsetest võimetest, ei peaks ta üleliia optimistlik olema.

Brian polnud midagi niisugust veel teinud, kuid Cade ei kaotanud lootust. Ta pigistas iga külaskäigu ajal mitmel korral Briani kätt, kui ta temaga rääkis, ja kuigi reflektoorne vastus sellele tuli, polnud ta kunagi vastu pigistanud ega polnud ka teisi märke sellest, et Brian oleks püüdnud Cadega suhelda.

Cade leidis artiklis koha, kus ta pooleli oli jäänud ja enne kui ta uuesti lugema hakkas, võttis ennast kokku ja ütles Brianile rõõmsameelselt, isegi vandeseltslikult , "Sulle see meeldib. See on sinust."

Mu sõbra nimi on Brian. Ta on mu parim sõber. Ma ei tea, kas täiskasvanud mäletavad, kuid kui sul minu vanuses on parim sõber, siis see sõber on su vanemate järel kõige tähtsam isik su elus.

Pean teile midagi Briani kohta ütlema. Tal pole selle vastu midagi ja niikuinii peate te seda teadma. Ta on gei. Ta on seda kaua aega teadnud ja mina olen ka. Ta pole sellest kunagi saladust teinud, kuna ta seda ei häbene ega midagi. Ta on see kes ta on ja ta on sellega rahul.

Ainuke raske asi oli et kui meie ülejäänud kui olime 13 saanud, hakkasime tüdrukutest mõtlema ja enestele selgeks tegema, millised meile justkui meeldisid ja tema ei saanud seda teha. Ta võis ja saigi aru, millised poisid talle meeldivad tundusid, kuid ta sai väga ruttu selgeks, et seda neile öelda ei olnud hea. Me elame väikeses linnas ja siin arvatavasti pole nii palju gei poisse, kellede hulgast valida ja need kes geid olid, kartsid seda tunnistada kuna senikaua polnud Brianil olnud õnne kedagi enda sarnast leida. Nii polnud Brianil, kes tundis samu asju nagu me kõik, õnne leida kedagi, kellega oma tundmusi jagada.

Enamus Briani tuttavatest teab, et ta gei on. Kuid ta isiksus on tagasihoidlik, ta on väga kena inimene ja tal on sõpru. Keegi ei nori tema kallal, kuna ta on meeldiv laps ja kuna tal on tema sõbrad. Nagu mina, kuid tal on ka teisi.

Hea küll, tagasi pargi juurde. Teil kõigil on meeles suur Pargi Koristamise Päev, eks ole? See oli ainult aasta tagasi, eelmisel kevadel. Meie Brianiga otsustasime osa võtta. Tegelikult oli Brian see, kes ütles, et tema läheb ja et mina pean ka minema, muidu annab ta mulle jalaga. Tegelikult ei lööks Brian mind. Ta on selleks liiga kena ja mina olen temast suurem ka. Kuid selline see Brian on. Ta ähvardab niimoodi kogu aeg. Kuidagimoodi saab ta mind peaaegu kõike tegema mida ta tahab.

Nii olime me sellel laupäeval Paplioja pargis koos teistega, keda paistis olevat peaaegu pool linna. Ma arvan et hulga inimesi on pettunud, et park selliseks on muutunud nagu ta on ja tunnevad puudust, et see kena välja näeks. Võibolla oli see põhjus, miks nii palju inimesi kohale oli tulnud. Kuid igatahes seal me olime, meie Brianiga ja kutid, kes asja koordineerisid, määrasid meid ja mõnda teist meie-ealist tegema seda, mida me teha suutsime: korjama prügi mõlemalt poolt oja, mis järve voolas. Seda oli umbes 100 võib-olla 150 meetrit oja äärset, mida me koristama pidime - alguses natuke varjatud, kus see parki sisenes, edasi aga avatumaks muutudes, kui oja järve suubumise kohale lähenes. Meile anti plastikust prügikotid ja puuvillased kindad ja saadeti oma kohale.

Väikeses linnas, kus oli ainult üks gümnaasium, tundsime me kõikki ümbruskonna lapsi. Võibolla ei tundnud me neid nii hästi, kuid vähemasti teadsime, kes nad olid. Nii teadsime me kõikki, kellega koos töötasime, välja arvatud ühte. Seal oli üks uus laps. Ei Brian ega mina polnud teda kunagi varem näinud.

Pool meist läks ühele poole oja, pool teisele poolele. Uus laps oli teises grupis, teisel pool oja. Brian vaatas teda, jälgis natuke, püüdes mitte vahtida, püüdes mitte olla liiga otsekohene. Ma jälgisin tööd tehes Brianit ja mu nägu kiskus naerule. Ma teadsin, mida ta teeb, mida ta mõtleb.

Umbes tunni pärast olime oja varjulisest osast välja lagedale jõudnud, meie prügikotid täis saamas limpsi- ja õllepurkidest ja isegi mõnedest äravisatud riide-esemetest ja kõik istusid puhkepausi pidama. Istusin Briani kõrvale. Ta vaatas üle oja. Vaatasin sinna, kuhu ta silmad suunatud olid ja seal oli see uus laps, istumas ja teiste kuttidega rääkimas. Kui ma neid vaatasin, tõstsid üks teine laps ja see uus poiss pilgud ja vaatasid otse Brianile. Siis pööras uus laps pilgu kiiresti ära.

"Nägid sa seda?" küsis Brian minult. Ta hääles oli kuulda erutust.

Me Brianiga narrisime teineteist peaaegu kõige üle. Seda saab ainult siis teha, kui olete väga lähedased. "Jah, nägin kui Chuck sind vaatas. Ma ei arva, et ta nii väga sind tahab, Bri. Ta rääkis mulle, et ta võib Marylu Tullinsile meeldida ja ta uurib järgi kas tüdruk temaga kinno tuleb. Peale selle on Chuk justkui inetuvõitu." ( Hei, kui see ära trükitakse, pean ma midagi selgitama. Tegelikult pole Chuck inetu. Kutid lihtsalt räägivad niimoodi! Ma ei mõtle, et te filmitäht oleks või midagi, kuid ta ei ole inetu. Tõesti pole.)

Brian äigas mulle vastu õlga. Ta teeb seda. Hea asi on, et mina olen tugev ja nii ma ei märka seda.

"Mitte Chuck! See uus laps. Ma arvan, et ta küsis Chuckilt minu kohta. Nägid, kuidas ta ära pööras? Ma arvan, et ta punastas!" Tegin näo, nagu kaaluksin seda. "Ei, ütlesin ma lõpuks, "arvatavasti vaatas ta mind, küsides Chuckilt, et kes see nii ilus laps on."

Brian naeris."Hei! Ma loodan, et ta seda tegi. Kui nii, siis arvatavasti meeldivad talle poisid. Noh, sina pole tema jaoks saadaval, mina olen. Nii et isegi kui ta sind vaatas, pole viga. See tähendab, et mul on võimalus, kui ta aru saab, et tegelikult vajab ta kvaliteeti kvantiteedi asemel."

Teesklesin, et läksin turri."Kvantiteedi?! Need on puha musklid. Ja noh, võibolla ta vaataski lõpuks sind ja küsis Chukilt, et kes see eriti rumala väljanägemisega laps on."

Brianil oli sellele kohe vastus valmis. "Jah, sul oli arvatavasti esiti õigus. Ta küsis seda siis arvatavasti sinu kohta."

Sel ajal kui me rääkisime, ei pööranud Brian pilku uuelt lapselt. Nüüd vaatas laps jälle meie poole, justkui ettevaatlikult, salaja, siis aga langetas kohe silmad. Brian küsis minult, erutus ikka veel hääles, "Kui see oleks kuum tüdruk ja vaataks sind niimoodi, mida sa teeksid? Minu jaoks on see täiesti uus asi."

"Ma räägiksin temaga. Leiaksin võimaluse nii, et see loomulik näiks. Hei, ma tean. Tule koos minuga."

"Hei! Mida sa teed?" Paanika, ja suur ka.

"Usalda mind."

"Ma ei andnud talle võimalust taganemiseks. Viskasin oma prügikoti maha ja hüppasin üle oja. Sel aastaajal, kevadel, on ojas palju rohkem vett, kui tavaliselt, kuid suutsin ikkagi üle hüpata, enne jooksuga hoogu võttes. Jooksin ja hüppasin ja Brian maandus kohe minu taga.

"Hei, " hüüdsin. "Kas kellelgi on mõni tühi kott? Meie omad on täis saanud."

Hüppasin nii, et kõige lähemal mu maandumiskohale olid Chuck ja uus laps. Nii polnud üllatus, et laps oli kohe seal tühi kott käes.

"Tere," ütlesin. "Tänud. Mina muide olen Cade ja see on Brian."

Lähedalt vaadates oli laps veelgi kenam, kui ma arvanud olin.

"Ma olen Jared," ütles tema. (Ta ei öelnud seda niimoodi, kuid ma püüan ta privaatsust kaitsta. Selles artiklis kutsun ma teda Jarediks.) Tema hääl oli kõrge, karedavõitu teismelise hääl. Ta rääkis minuga, kuid ta silmad olid Brianil.

Nii jätsin kartuse. Seda pole raske teha, kui räägid kellegagi, kes sind sel viisil köitnud pole. "Jared, minu arvates on meie poolel rohkem prügi. Tahad sa meie juurde tulla, meiega koos töötada?"

Ja nii kohtas Brian Jaredit ja Jared Brianit. Mis peale seda juhtus, on nende asi, kuid Brian läks sel päeval koju, Jaredi telefoninumber taskus. Ja nad hakkasid üksteist tundma õppima, hakkasid sõpradeks saama. Jared on natuke uje, mis Brianile meeldib, kuid samas teda ka ärritab. Igatahes hakkas Brian sellest päevast rõõmsamaks poisiks muutuma, palju pingevabamaks ja seepärast ongi see mu kõige rõõmsam mälestus Paplioja pargist.

Cade peatus jälle ja vaatas kella seinal. Ta peab varsti ära minema. Ta tõusis ja läks akna juurde ning helistas mobiiliga oma vanematele. Ta ema ütles, et on kümne minuti pärast seal.

Ta istus jälle ja rääkis Brianile, et veel on lugeda jäänud, kuid et ta lõpetab selle homme.

"Pean nüüd koju minema, Bri. Võta asja kergelt. Jätka paranemist. Ma ei tea miks, kuid viimasel kahel päeval on mul tunne, et sa mind kuuled. Ma pole seda varem tundnud. Ehk see on ainult mu lootus. Kuid ma olen kogu aeg lootnud, kuid ma tunnen, et õhus on nüüd midagi, mida seal enne polnud, mingi tung, või eelaimdus. Püüa tagasitulemist jätkata, Bri. Püüa hästi kõvasti. Tunnen sinust nii suurt puudust."

Ta vaikis ja köhatas kurgu puhtaks. Mõne hetke pärast ta ütles, "Igatahes pean nüüd minema. Olen homme tagasi, et artiklit lõpuni lugeda. Ma tean, ma juba ütlesin seda. Mul on vaja, et ärkvel oleksid, nii et saaksid mulle öelda, et ennast kordan. Ja minu üle naerda. Ma tunnen puudust paljudest asjadest."

Ta pigistas Briani kätt. Ja ootas.Tundis ta midagi? Ei, ei tundnud.

Ta tõusis ja pühkis silmi, nagu ta tavaliselt pidi tegema, kui lahkus ja suundus haigla peaukse poole.

+ + + + +

"Kuidas ta täna on?" Küsis Cade saabumisel nagu alati ja eeldas tavalist vastust 'Muutusteta'. Selle asemel pani põetaja oma käe talle õlale ja juhtis ta toolile ooteruumis.

"Tal oli eile öösel juhtum, Cade." Cade tundis, kuidas ta süda hüppas. Põetaja toonist kuulis ta et 'juhtum' polnud midagi head. "Ta vererõhk langes järsku siis tehti talle elektrišokk ja süda ei hakanud kohe tööle. Lõpuks said nad südame uuesti käima. Hetkeks rippus ta elu juuksekarva otsas.

"Nii et nüüd on ta OK?"

"Cade, kullake, me lihtsalt ei tea. Ta on ikka veel koomas. Tegelikult pole ta ajurütmide pildis vahet enne juhtumit ja nüüd. Võime ainult oletada, mis seda põhjustas. Kuid me ei saa välistada et seda uuesti ei juhtuks."

"Nii, et ta pole halvemas seisukorras?"

"Me ei tea. See on asjade seis. Me loodame et pole, midagi ei näita, et ta oleks. Kuid see on murettekitav, sest me ei tea, kas see võib uuesti juhtuda ja kui juhtub, siis kas me suudame teda sellest välja tõmmata."

Ta peatus ja kuna Cade vaikis, siis pigistas ta kätt ja ütles, "Tahtsin ainult et sa teaksid. Tegelikult pole midagi muutunud, kuid sellest hetkest kui ta siin on, meie ja sina teame, et ta oli tõsiselt vigastatud."

Cade tundis pisaraid oma silmis. Ta pühkis need vihaselt ära, siis tõusis püsti. "Tänan," ütles ta, "kuid pean talle täna veel lugema ja ma parem alustan sellega. Olen tänulik, et te mind asjaga kursis hoiate."

Ta pöördus ära põetaja kurbadest ja kaastundlikest silmadest ja läks Briani palatisse. Ta peatus, et end kokku võtta, siis sisenes. Kõik näis täpselt samasugune nagu harilikult. Polnud mingit märki sellest, et ta sõber oli öösel surmale lähedal olnud.

Cade istus voodi kõrvale ja ütles, "Tere, Bri," ja haaras kohe Briani lõdva käe ja pigistas seda. Siis aga, mõni hetk hiljem, asetas selle õrnalt tagasi teki peale. Ta võttis ajalehe, mille oli kaasa toonud.

"Hästi, vaatame kuhu me jäime." Ta leidis koha siis ütles häälega nagu näitleja ainult publikule mõeldud repliiki ütleb. "Siin muutusin ma natuke filosoofiliseks. Püüdsin siia panna kõigest natukene. Hiljem jõuame tagasi sinna, kus sinust juttu on. Oota ainult veidi."

Cade vaatas veel korra Brianit, siis hakkas lugema.

Nüüd räägin ma millestki muust. Vabandan, et see nii pikk on, aga mul on veel midagi öelda ja osa sellest on tähtis. Me õppisime metafoore kui ma olin prl. Lumley 4ndas klassis. Ma ei saanud alati aru näidetest, mida ta tõi, kuid see oli viis aastat tagasi. Olen nüüd vanem ja saan sellest paremini aru. Ja ma olen mõtelnud.

Viimasel ajal olen kuulnud palju sõna 'hoolima'. Inimesed küsivad üksteiselt, küsivad isegi minult, kas ma hoolin pargist? Ma hoolin, kuid ma hoolin teistest asjadest palju sügavamalt. Inimestest, põhiliselt. Mu sõpradest, mu perekonnast. Inimestest, keda ma tunnen. Hoolin nendest väga palju.

Aga ma hoolin sellest linnast ka. Ma elan siin ja on palju meeldivaid asju. Me oleme kogukond, arvatavasti enam kui suures linnas. Ma ei tea seda päris kindlasti. Olen kogu oma elu siin elanud.

Paplioja park on mulle nagu metafoor. Meie kogukonna metafoor. Kui tema eest hoolitseti, kui inimesed temast hoolisid oli see suurepärane koht lastele, noorematele täiskasvanutele ja vanematele ka. Siis aga linn enam ei hoolinud sellest, ei hoidnud teda enam kenana. See käis alla, see polnud enam kütkestav nagu see oli varem olnud ja nii käis seal vähem inimesi. See läks halvemaks ja halvemaks. Kas pole meie kogukonnaga sama moodi? Kui inimesed millestki hoolivad, kui nad töötavad, et see korras oleks siis on asjad head. Kui nad ainult enda elule tähelepanu pööravad ega hooli sellest, mis nende ümber toimub, kui igaüks hoolib ainult oma muredest ja kedagi ei huvita mitte kuraditki teised inimesed või elukeskkond või see, mis tegelikult väärt on, siis läheb meie kogukond kiiresti allamäge. Just sama moodi nagu Paplioja pargiga juhtus.

Kuid just samamoodi, kui asjad võivad väga kiiresti halvema poole liikuda, võivad nad ka heaks tagasi muutuda. Kui inimesed ainult ei hooli, vaid teevad ka midagi selle heaks. Me võime teha muutus paremuse poole, kui me ainult ei hooli, vaid paneme oma hoolimise tegevusse. Kui me kõik lisame oma osa pargi puhastamisse ja korrastamisse, muutub ta samasuguseks, nagu see varem oli. Ehk olen ma liiga optimistlik, kuid ma olen laps. Lastele on lubatud optimistid olla. Enamus meist seda on. Ma arvan, et kui hulga inimesi on kaasatud sellesse parki ja nad näevad, et hulga teisi jagavad nendega ühist eesmärki, siis nad õpivad midagi üksteiselt, kui sarnased nad on, ja et enamus neist on head inimesed ja võibolla muutub rohkem kui ainult park sellest paremaks. Võibolla muutub linn ka.

Juba ma kuulen negatiivseid arvamusi. Need osutavad kõiksugustele probleemidele. Nad ei otsi lahendusi, ainult ründavad igat optimismi, mida nad märkavad. Noh, uskuge või mitte, kuid lahendused on olemas, kui me neid vaid leida tahame. Kavatsesin siin üles lugeda kõik detailid, kuid see on juba isegi liiga pikk. Nii siis selle asemel et spetsiifiliseks muutuda, ütlen ainult seda. Võtsin ühendust linnapeaga ja sain teada, mida maksab korrapärane pargi hooldus ja turvateenistus. Siis rääkisin oma isaga, kes on raamatupidaja. Sain teada, kui palju läheks maksma võlakirjade väljaandmine nende kulude katmiseks. Ja teate mida? Isegi nendel rasketel aegadel pole numbrid nii suured. See on teostatav. Eriti kui mõned inimestest linnas, kellel on raha, seda toetavad. Võibolla need inimesed, kes investeeriks arendustesse, võiks parki toetada, selle asemel, et toetada midagi, millel on hea võimalus esimesel aastal läbi kukkuda ja seda peaaegu kindlasti järgmisel aastal, kui uudsus on kadunud. Selleks ajaks on ilmselt kõrged hinnad oma osa nõudnud. Kui samad inimesed panevad oma raha pargi taastamisse, aitavad nad linna ja saavad tohutul hulgal tänulikke sõpru. Ja see läheb neile vähem maksma!

Kui nad otsustavad arenduse kasuks, kui hakatakse ehitama ja see läbi kukub, on see linn palju halvemas olukorras kui praegu. Me kutsume siia igat sorti inimesi väljastpoolt, kes arenduses töötavad ja mõned nendest toovad endiga kaasa probleeme. Me kõik oleme näinud, mis juhtub, kui koht nagu Paplioja park alla käib. See on muutunud kohaks mis tõmbab juurde inimesi ja tegevusi, mille pärast me ei ole pidanud varem selles linnas muretsema.

Hakkan nüüd lõpetama. See on juba liiga pikaks läinud. Kuid see viimane osa, eeskätt selle pärast kirjutasin ma kogu loo.

Meie, meie kõik, oleme lasknud pargil alla käia. Kui see kusagil juhtub, pargiga või linnaga või millega tahes, hakkavad head inimesed seda kohta vältima. Ja pahad hakkavad siis tühja kohta täitma. Just see juhtus meie pargiga. Kui kõik head inimesed lakkasid seal käimast, muutus park julmade laste, pätikampade, narkosõltlaste asukohaks; muutus kohaks, kus toimuvad kaklused, teismelised seksivad ja joovad. Seal pole kedagi sellele piiri panemas. Politseil pole inimesi, et seal muidu kui juhuslikult patrullida ja sellel pole mingit efekti.

Mõned inimesed võivad öelda, 'las nood pätid olla pargis, nad teevad ainult iseendile kahju. See pole minu asi.'

Aga see on. See on meie kõigi probleem. Kui me üksteisest hoolime. Ainult pahad lapsed pole need, kes viga saavad.

Ma räägin nüüd jälle oma sõbrast Brianist. See on natuke karm ja kui olete tundlik, võite kaaluda siin kohal lugemise lõpetamist. Nagu ma varem ütlesin, on Brian väga kena laps ja talle meeldivad kõik inimesed ja enamik inimesi on temast silmapilk tõeliselt võlutud. Aga ta on gei ja mõned inimesed vihkavad mulle arusaamatul põhjusel inimesi, kes on nendest erinevad. Neid on mõned, ainult mõned sellised lapsed meie koolis. Enamus lapsi selliseid ei ole, ja Brianil on seal ohutu olla.

Pargis aga polnud tal ohutu olla. Nad jalutasid Jarediga paar nädalat tagasi pargist mööda. Nad isegi ei kõndinud sellest läbi. Ainult läksid mööda. Ja Brian nägi otse nende ees kolme kutti, kes neid vaatasid. Kolme kutti, keda Brian teadis, aga Jared ei tundud. Enne kui nad nonde kolmega kohtusid, Brian peatus ja käskis Jaredil minema joosta. Jared ei tahtnud, ei teadnud, miks Brian seda käskis, kuid Brian käskis tal uuesti ära joosta ja tõukas teda ja Jared kuulis midagi ta hääles, mis pani teda kuuletuma. Ta hakkas jooksma ja taha vaadates nägi kuidas kolm kutti Briani haarasid ja parki tirisid. Brian ajas vastu, kuid neid oli kolm ühe vastu ja Brian oli nendest väiksem.

Jared käitus väga, väga targasti. Ta ei püüdnud noid kolme takistada. Ta jooksis ja tõmbas taskust telefoni ja valis 911. Ta ütles dispetšerile, et pargis käib kaklus ja ühte last pekstakse ja et nad tuleks nii kiiresti kui saavad. Nad tulidki. Nad tulid kohe ja Jared ootas neid. Ta näitas, kuhu poisid olid Briani tirinud.

Politsei ja Jared läksid Brianit otsima ja leidsid ta. Ta lamas põõsaste taga, mis varjasid teda tänava poolt. Ta oli teadvusetu. Politsei kutsus kiirabi ja Brian viidi haiglasse.

Raske on kirjeldada, mis temaga juhtunud oli. Teda oli julmalt pekstud. Isegi kui ta maas oli, peksmine jätkus. Haiglas leiti tal murtud käsi, kolm murtud ribi ja kaks pragudega, tema peal oli trambitud ja mõlemal käel oli murdunud sõrmi, kuid kõige halvem oli et teda oli neli korda pähe löödud. Tal oli väga tõsine ajuvapustus.

Brian on sellest saadik koomas olnud. Ta lamab haiglavoodis, torud küljes. Osa koljuluust tuli eemaldada, kuna ta aju paistetas üles. Arstid ütlevad, et ainult see, et Jared nii kiiresti abi sai, on teinud prognoosi nii heaks, kui see on ja tegelikult pole see üldsegi nii hea. Arstid ei tea, kas ta üldse paraneb ja kui ta paraneb, siis kas ta aju on saanud püsivaid kahjustusi või ei ole.

Miks ma seda kirjutan? Mitte selle pärast et tahaksin kõikki mõtlema panna, nagu saaksime enam sellist, kui pargi maale ehitatud arendus läbi on kukkunud. Ma ei mõtle üldsegi seda. Ma olen vihane ja kurb ja mulle teeb haiget see mis Brianiga juhtus. Ma arvan, et see kõik on meie süü. Me oleme lubanud vihkamist meie kogukonnas. Kas Brian elab või sureb, me peame peatama siin mõnede inimeste hoiakud ja tegevused. Ja see on, millele ma tahan kaasa aidata.

Tahaksin, et me kõik aitaksime elustada Paplioja parki raha, aja ja isikliku panusega. Tahan et sellest saaks taas kogukonna park, kus me kõik kokku saada võime, kõik üksteisega kohtuda saame. Ja ma tahaks seda ümber nimetada. Tahaksin et ta nimeks oleks Brian Baldwini Sõpruse Park. Tahan, et see oleks koht, mille üle me kõik uhked võime olla, kus me kõik võiks kokku saada, kui kogukond ja oma tugevusi ja erinevusi tervitada. Üheskoos.

Brian on gei. Selle pärast teda peksti, peaaegu tapeti ja me ei tea praegu, kui hästi ta võib taastuda, või kas ta üldse taastub. Ma ei taha elada linnas, mis seda lubab. Ma tahan, et see linn keelduks sellisest käitumisest ja õpetaks kõigile, meie koolides ja kirikutes et selline vihkamine on vale. Tahan, et see kogukond astuks üles sallivuse ja integratsiooni eest. Ja ma tahan sellele meie linna pargis sümbolit, kestvat mälestust. Tahan mälestustahvlit või purskkaevu või midagi, midagi mis meenutab inimestele, kui nad seda näevad, meie pühendumust rahus ja üksmeeles koos elada.

Kui te kõige selle üle mõtlete, kui teil on vaba hetk, siis ma ei näe, mis kahju võiks sellest tulla, kui ütlete palve või kaks Briani eest. Võibolla siis, kui kogu kogukond seda teeb, on talle sellest abi ja see oleks hea koht meile kõigile koos alustada ühise eesmärgi heaks tegutsemisega.

Cade oli lõpuni jõudnud ja peatus. Siis võttis ta Briani käe ja pigistas seda õrnalt. Ta mõtles, kui sobiv oleks just nüüd kui ta lõpuks saaks vastupigistuse.

Seda polnud ette nähtud. Ta ohkas ja pani käe linadele tagasi.

Ta istus Brianiga natuke kauem, jutustades mis sel päeval koolis oli juhtunud, mitte midagi tähtsat, ainult jutt. Ta pidi pingutama, et oma häält ühtlasena hoida. Aeg ajalt ta vaikis.

Ta oli üllatunud, kui kuulis koputust uksepiidale ja siis astus sisse Chris, poiss keda ta artiklis oli Jarediks nimetanud.

"Tere, Chris."

Chris noogutas. Cade oli alati vapustatud, kui uje poiss oli. Poisil oli raskusi kellegi silma vaatamisega. Nüüd vaatas ta Cadele otsa, siis pööras oma silmad Brianile. "Kas on mingeid muutusi?" küsis ta vaiksel häälel nagu alati.

"Kardan et pole. Nad ütlesid, et tal oli raske öö. Mulle näib ta kogu aeg samasugune."

Chris läks teisele poole voodit. Ta tõstis kahtlevalt käe et Briani põske puudutada, siis tõmbas selle tagasi.

"Kas ma võin teda puudutada?"

Cade luba paistis tähtis olevat ja seekord Chrisi sõrmed libisesid üle Briani põse.

Cade vaatas seda ja siis ütles, "Ma arvasin, et su isa ei tahtnud, et sa siia tuleksid. Sa ütlesid, et tema arvates pole sulle turvaline siia tulla."

"Jah. Ta ei tea, et ma siin olen." Ta vaikis ja ütles siis, "Ma vajasin tema nägemist."

"Sa päästsid ta, kas tead."

"Politsei ütles seda. Sina ütlesid ka juba enne. Üks asi, mis kellelegi meelde ei tule - tema päästis minu elu ka."

Cade mõistis seda kuuldes, et see on tõsi. Ja ta polnud sellele varem mõelnud.

Chris hakkas jälle rääkima. "Ma ei saa lahti mõttest, et kui ma oleks püüdnud neid takistada, karjuma hakanud, võibolla nendega kaklema hakanud, teinud midagi ärajooksmise asemel, oleks tulemus võinud teistsugune olla."

"Oleks võinud halvem olla." Cade hääl oli palju tugevam, palju vähem kahtlev kui Chrisi oma. "See, et kiirabi nii kiiresti tuli, on ainuke põhjus, miks tal nüüd lootust on. Kui nad sinu ka oleks ette võtnud, siis võinuks te mõlemad nüüd surnud olla. Sa tegi õigesti, Chris."

Chris ei vastanud. Ta vaatas Cadele otsa, siis aga jälle kiiresti kõrvale.

Sel hetkel tuli põetaja sisse ja ütles poistele, et nad peavad lahkuma. Doktor tuleb kohe Brianit läbi vaatama.

Kui Cade ja Chris haigla ukse poole läksid, küsis Cade kas Chrisil on olnud õnne püüdluses Brianile kallaletungijaid ära tunda. Chris raputas pead. Ta ei tundnud neid, nägi neid ainult vilksamisi enne kui Brian ta jooksma oli saanud, ja politseil polnud ühtegi sketsi, mille ta ära oleks tundnud. Samuti ei suutnud ta midagi pakkuda politsei joonistajale, millega too oleks võinud töötada. Ta polnud koolis ka kedagi näinud, kes oleks nii välja näinud, nagu ta mäletas. Ainuke lootus noid kutte kinni püüda oli see, kui Brian taastub, ja ainult siis, kui ta suudab kallaletungi meenutada.

+ + + + +

Hr Collins helistas sel õhtul Cadele. "On sul mingit võimalust mind külastada? Minu kontoris, peale kooli?"

Cade mõtles, siis aga ütles, "Ma tõesti ei näe, kuidas ma seda saaksin. Ma käin alati peale kooli Brianit vaatamas ja pärast on mul terve tonn kodutööd teha. Millest te tahtsite rääkida? Kas seda telefoni teel ei saa teha?"

"Arvan, et saab. Asi on lihtsalt, noh, sinu esse on asjad siin tõeliselt liikvele ajanud. Meie telefonid on punased. Minu editor on mulle määranud uurida Briani edasist käekäiku, suur huvi on selle kohta, mida pargis oleks võimalik teha, arendajad soovivad sinu artikli tagasivõtmist ja vabandamist ja ähvardavad kohtuga ja meile tuleb sinu kohta igasuguseid küsimusi."

"Minu kohta?"

"Jah, kõik tahavad sinust teada. Ma pean sinust ka artikli tegema. Mõtlesin, et võiksid tulla intervjuule."

"Ma ei taha, et minust midagi kirjutatakse!"

"Miks mitte? Kõik on uudishimulikud. Sa oled praegu kuum teema!"

"Noh, ma ei peaks seda olema. Ma tahan, et park korda tehtaks ja ümber nimetataks. Kui Brian terve on, tahan ma teda sinna viia vaatama oma nime seal. Võibolla saavad nad nimetahvli panna või midagi seesugust. Tema oma nimega park. See on midagi, mis talle meeldiks."

"Me teeme siis sinust artikli ja sa võid kõike seda seal öelda ja sellest võib abi olla."

Cade mõtles hetke, siis vastas, "Kas te kirjutate midagi, et saada pargi päästmiseks toetust? Kas teid kohtuasi muretsema ei pane?"

"Cade, me peame kohtuma ja selle üle rääkima. Telefoni teel on see liiga raske. Ja seda tuleb varsti teha, senikaua kui sul kõigi tähelepanu on. Ma tean, kuidas oleks homme kooli ajal? Ega sul mõnda vaba tundi ei ole?"

"Jah. Tegelikult ehk isegi kaks. Enne pr. Beckstromi tundi on mul kodutöö tegemise tund ja ta lubab mul arvatavasti oma tundi hiljaks jääda, või kogunisti puududa. Talle justkui meeldis, mida ma ajalehele kirjutasin. Arvatavasti saan ta nõusse."

"Suurepärane! Räägin teie direktoriga ja korraldan sinu kodutöö tunnist vabastamise. Homme näeme."

+ + + + +

"Kuidas ta täna on?" Seekord küsides oli Cade palju närvilisem vastuse pärast. Ta lootis, et Brianil ei ole olnud veel ühte halba ööd.

Põetaja naeratas. "Eelmisel ööl polnud probleeme ja doktor paistis peale eilset läbivaatust rahul olevat. Mulle paistab Brian samasugune nagu alati, kuid sa ütle mulle peale seda kui oled teda näinud, ok?"

Cade naeratas ja noogutas, siis läks palatisse.

Ta istus maha, pigistas Briani kätt lootusrikkamalt kui kunagi varem ja kui vastust ei saanud, püüdis hirmsasti mitte pettunud olla. Alati on homne päev.

Cadel oli täna Brianile palju rääkida: oma jutuajamisest hr. Collinsiga, käimasolevatest plaanidest reorganiseerida linnajuhtide kommitee et parki pargina säilitada ja korrastada, kuidas mitmed potentsiaalsed investorid olid lehele helistanud ja lubanud oma toetuse ja raha pargi päästmisse suunata. Sellest, kuidas arendajad oma plaane üle vaatasid. Sellest et Brianist tuleb jätku artikkel.

Cade ei rääkinud, et tuleb artikkel temast enesest. Tal oli selle pärast ikka veel piinlik ja nõustus ainult seepärast et hr. Collins ütles, et kõik ülejäänu on sellest sõltuvuses, et lugejad tahtsid teada, kes on see laps, kes põhjustas kõigi ninarätikute läbimüügi linnas.

Ta rääkis ka, et peaaegu kõik, kes ajalehele helistasid, olid toetavad Briani ja 'Jaredi' sõprusele ja tahtsid sellest ka rohkem teada. Hr. Collins tahtis 'Jarediga' kohtuda. Haa! Seda ei juhtu. Kuid hr. Collins polnud veel loobunud.

Lõpuks oli aeg minna. Cade pigistas viimast korda Briani kätt.

Ja tundis midagi. Seda polnud palju, vaevalt üldse midagi. Ehk oli see ainult tõmblus. Kuid ta tundis seda.

Ta pigistas korra, kaks korda, kolm korda, ja ootas.

+ + + + +

Kuus kuud oli mööda läinud. Selle aja jooksul oli palju juhtunud.

Cade artiklile järgnenud avaliku arvamuse pöördudes nende vastu, jätsid arendajad pargi projekti katki. Ajaleht, olles teadlik juhtivate linnakodanike meelsusest, võttis omaks seisukoha tugevalt kaitsta pargi muutmist selleks, mis ta enne oli. Töödega oli alustatud ja läks vähem aega, kui keegi oleks võinud arvata, kui park taastas oma koha linna vabaaja keskusena, kohana kus erinevate veendumustega inimesed üksmeeles kohtusid ja suhtlesid. See oli saanud taas kogukonna uhkuseks.

Artikkel Cadest oli suurele auditooriumile peale läinud. Seal oli õigesti ära märgitud, et ta oli esimese aasta gümnasistide jalgpallimeeskonna staar ja oli tõenäoliselt alustamas sellelt positsioonilt järgmisel aastal teise aasta gümnasistide meeskonnas. Seal oli öeldud et ta õppis enamusi aineid laiendatud programmi järgi ja oli oma aasta õpilaste liider; kuidas kõik klassikaaslased vaatasid tema peale alt üles, kuidas ta oli üks populaarsemaid lapsi koolis. Ta oli emalt küsinud, kas ta võib sel päeval haigena koju jääda kui artikkel ilmus. Ema ei tahtnud sellest midagi kuulda ja narritamine oli metsik olnud.

Võlakirjade väljaandmine sihtotstarbelise pargi hooldamise ja turvaprogrammi fondi jaoks sai laialdase toetuse ja läbis üldise referendumi. Linnakodanikel paluti pühendada oma aega ja oskusi pargi restaureerimise töösse ja kiiresti ilmnesid olulised muudatused. Suve lõpuks oli enamus vajalikest töödest tehtud ja inimesed kasutasid taas sealseid võimalusi.

Kevadeks oli veelgi töid planeeritud.

Parim asi Cade meelest oli üks soe augustipäev. Tema koos Chrisiga eskortisid Briani parki ja see nimetati ametlikult ümber. Tseremoonial oli palju rahvast; enamus linnaelanikest paistis kohal olevat. Brianil oli palutud mõned sõnad öelda. Ta kõnevõime oli selleks ajaks peaaegu täielikult taastunud ja ta suutis mõne minuti ilma abita seista.

"Ma pole suur kõnemees," ütles ta, "kuid olen rõõmus sellise võimaluse üle. Tahan kõikki tänada pargile minu nime andmise eest. Brian Baldwini Sõpruse Park. Seda on raske uskuda. Kuid minu jaoks on tõeline au sõna, mis mu nimele järgneb, sest ma olen alati mõelnud, et seda mu nimi esindab. Ma ei saa väga pikalt rääkida, kuid tahan öelda seda."

Ta peatus, köhis kurgu puhtaks ja vaatas Cadet end taga poodiumil, enne kui uuesti rahva poole pöördus. "Kui ma koomas lamasin, ei mäleta ma kuigi palju ja mitte midagi algusest. Kuid mõne aja pärast mäletan end natuke rohkem teadlikuma olevat. Mu mõtted olid kõik juhuslikud ja killustatud, pildid mõttetutest asjadest, asjadest, mis mu teadvuses ujusid, kõik seoseta. Mul polnud millegi üle kontrolli. Ma eksisteerisin ja tegelikult polnud palju 'mind' olemas.

"Kuid kui aeg möödus, ilmus üks püsiv asi, millele ma sain keskenduda. Sellest sai mu päästenöör."

Ta peatus ja pühkis silmi. Ta hääl ähvardas murduda; ta vajas pausi.

"See võttis kaua, kaua aega, kuid see püsiv asi jäi minu juurde ja lõpuks hakkasin ära tundma, mis see oli. Arusaamine, tunnetus hakkas tagasi tulema ja ma mõtlen alati, alati, et see oli selle püsiva keskuse tõttu. Nii kerge oleks olnud lasta kõigel minna, mitte millelegi püüda keskenduda, lasta kõigel mu meeles üha enam ja enam laiali vajuda, kuni polnud enam midagi, mis seda koos hoiaks, kuni midagi poleks järele jäänud.

"Kuid mul oli, millele keskenduda ja kui ma tugevamaks muutusin, siis taipasin, et see oli hääl, kohalolek. Ma polnud üksinda. Mu parim sõber oli minuga, minu kõrval, rääkis minuga, puudutas mind."

Ta peatus jälle, seekord pikemaks pausiks. Siis ta ütles, "Täna olen ma siin oma parima sõbra tõttu, tema armastuse tõttu minu vastu, tema sõpruse tõttu. Nii on sõna Sõprus pargi nimesse lisamine perfektne."

Selleks hetkeks olid Brianil pisarad silmis. Cadel olid ka. Ta ootas, kuni aplaus oli vaikinud siis astus üles Briani juurde ja embas teda, pärast aga aitas tal poodiumilt alla tulla. Ta arvas, et sellega on asi lõppenud ja oli üllatunud ja tundis piinlikkust, kui tseremoonia meister hr. Collinsi poolt innustatud rahvas nõudis et tema ka räägiks. Ta polnud valmistunud mitte millegi ütlemiseks, kuid lõpuks pidi siiski.

Ta kogus end natuke, püüdes välja mõelda, mida öelda ja lõpuks ütles, "Tänan teid kõikki. Ma ei arvanud, et peaksin täna rääkima, seepärast võin ma ainult seda öelda, mida ma hetkel tunnen.

"See on imeline päev. Mulle meeldiks mõelda, et see kujutab endast muutust parema poole selle linna jaoks, ja nendele, kellel on õnn siin elada. Siin linnas elab hirmus palju häid inimesi. Seda, mida te täna siin ümberringi näete on siin kuna teie, head inimesed olete kaasatud ja teie panus on tunda.

"See on enamvähem kõik, mis mul öelda on, kuigi ma ei tahaks lahkuda ilma tänamata hr. Collinsit selle eest, et ta lubas mul oma arvamust ajalehes väljendada või kõiki mu õpetajaid lasteaiast alates ja eriti mu vanemaid. Nende armastus on enam kui miski muu teinud minust selle kes ma olen. Kuid olen siin ainult tänu Brianile. See on Briani päev, Briani park, meie park ja ma olen valmis nautima lihtsalt siin olemist."

Ta vaatas rääkimise ajal rahvahulka ja nägi nende hulgas oma jalgpalli treenerit talle lehvitamas.

"Oh, ja ainult veel kaks kiiret asja: esiteks olen rääkinud treener Snyderiga ja olen kindel, et Warriorid löövad mõndagi väljakul sel aastal. Ta ütleb mulle, et seal on uus laps esimese aasta meeskonnast, kes alustab sel aastal ja kuigi see laps pole just kõige parem ja võib meeskonda natuke tagasi tõmmata, siis ülejäänud meeskond on väga hea. Treener loodab põnevat aastat. Tulge ja vaadake. Teie kaasaelamine aitab meid väga.

"Ja teiseks, Brian" - enne kui ta jälle mikrofoni rääkis, pöördus oma sõpra vaatama, kes nüüd ta taga toolil istus - "sind jälle meie hulgas ja iga päevaga tugevamaks muutumas näha on kõige parem asi üldse."

Oli palju plaksutamist ja Cade punastas, siis aga võis minema pääseda.

Brian oli väsinud ja kaks poissi viisid ta koju. Ta tundis ikka veel piinlikkust ratastooli pärast, mida ta vajas, kuid tema terapeut oli talle kinnitanud, et varsti on ta sellest jäädavalt väljas kui ta jätkab sama kõva tööd, nagu ta oli tema seansside ajal siiamaani teinud.

Cade lahkus veidi peale Briani koju tagasi viimist. Chris jäi. Cade teadis, et nüüd hakkab see nii olema, kuid teda see ei häirinud. Brian oli ikka veel ta parim sõber, ja see ei muutu. Cade oli viimase kuue kuu jooksul Chrisi hästi tundma õppinud ja Chris meeldis talle väga ning Cade arvas, et ta on Briani jaoks perfektne. Mitte ainult nonde kahe isiksused paistsid sobivat, vaid nad nägid koos väga head välja ka.

Nende koos ajaveetmine sobis talle hästi. Kui ta oli koolis peale oma ajaleheartikli ilmumist justkui kuulsuseks oli saanud, kohtas ta mõnesid inimesi, keda ta varem ei tundnud. Hulga tüdrukuid olid äkki hakanud mõtlema, et ta kuum on, milleks ta päris kindlasti valmis polnud ja tegelikult isegi ei nautinud nii väga. Kuid seal oli üks tüdruk...

Nii et Brianil oli nüüd Chris ja nad veetsid koos aega, kuid see oli OK. See jättis talle aega Angelat paremini tundma õppida.

Lõpp.

Tubli poisi kodu