Kirjavahetus.
Cole Parker

Jeremi ei saanud sinna tõesti midagi parata. Ta oli rõõmus, et on nüüd keskkoolis sest kui ta ikka veel algkoolis oleks olnud, oleks ta probleem palju hullem. Algkoolis olid kõik oma klassiruumides kogu terve päeva. Nüüd aga liikusid lapsed vastavalt tunniplaanile ühest klassiruumist teise.

See tegi Jeremi jaoks kergemaks toimetulemise probleemiga, selle samaga, mis teda ees ootas, kui ta järgmisesse klassiruumi sisse astus. Ajaloo tund, proua Parks õpetajaks. Ta armastas ja vihkas seda tundi. Ja seda ühel ja samal põhjusel.

Põhjuseks oli Xander Scott. Kui ta läheduses oli, ei saanud Jeremi midagi parata. Oh, ta oli püüdnud. Meeleheitlikult püüdnud. Aga tal polnud lootust. Ta silmadel näis olevat oma arvamine ja nad reetsid teda jätkuvasti. Liikusid omatahtsi, kuni olid jälle Xanderile fokusseeritud. See oligi Jeremi probleem: ta ei suutnud eluski lõpetada Xanderi vahtimist, kui poiss vaateulatuses oli.

Jeremi oli Xanderist hullemini sisse võetud kui seda oli ühegi teise poisiga olnud. Nood juhtumid polnud teda häirinud. Jeremile meeldisid need, mis tal olnud olid. Ta tundis end nende tõttu elavana ja erutatuna. Teda ei häirinud, et nad kõik poisid olid olnud. Ta lihtsalt oli see kes ta oli ja ta ei saanud sinna midagi teha, seepärast ei lasknud ta end sellest häirida. Mis teda häiris, oli see, et ta oli sunnitud Xanderit kogu aeg vahtima. Xander pidi seda mingil hetkel märkama. Ta pidi. Ja siis, mis juhtub?­

Ta mõtles sellele peale oma istekoha leidmist. Proua Parksil oli klassi plaan ja sa pidid igal päeval samas pingis istuma, mis Jeremi arvates oli väga paha. Kui istuda oleks võinud igale poole, võinuks ta iga päev lihtsalt esimeses reas tooli haarata ja Xander oleks siis kusagil tema taga; probleem lahendatud. Aga siin see niimoodi ei käinud. Xander oli tema ees reas, kolm kohta kõrval. Paistis, nagu oleks ta magnetiline ja Jeremi silmad rauast, kuna tema peale nad kogu aeg triivisid.

Ja siis see juhtus, nagu Jeremi oli teadnud, et see juhtub. Xander, kes küünitas oma seljakotist pliiatsit võtma, juhtus Jeremi pool vaatama ja ta silmad kohtusid Jeremi omadega. Jeremi pööras pilgu kiiresti kõrvale, kuid teadis, et oli vahele jäänud. Nagu poleks pilgu kiire ärapööramine veel küllalt paha, tundis ta end punastama hakkavat. Pagan!

Järgmine kord, kui ta Xanderit vaatas, mis juhtus ainult pool minutit hiljem, vaatas Xander talle otsa. Pagan, mõtles Jeremi: mäng on läbi. Sedasi ütles politsei vanamoodsas detektiiv jutus, mida ta lugenud oli. Just niisugustes situatsioonides kasutas autor seda väljendit.

Jeremi püüdis, püüdis väga Xandrit mitte vaadata, kuid see oli võimatu. Poiss oli perfektne. Tal olid tumepruunid lokkis juuksed, mis ei tahtnud sõna kuulata ja olid alati segamini, aga mismoodi segamini! Perfektselt. Ta tumepruunid silmad olid täpistatud kuldsete sädemetega ja olid säravad ja elavad, just nagu poiss isegi. Perfektne. Mõnedel poistel tulid vinnid, aga Xanderi nägu oli sile ja rõõsk ning ta põsed olid roosakad, kõneldes heast tervisest. Perfektne.

Ja armsa väljanägemisega. Vähemasti arvas Jeremi nii. Väga, väga armsa. Ta ohkas. Ja ta silmad leidsid jälle Xandri.

Mida Xander ette võtab, mõtles Jeremi, kui tund läbi sai. Kas ta astub tema vastu üles? Teeb stseeni? Paneb ta piinlikku olukorda? Ta lootis, et seda ei juhtu. See oleks kohutav olnud. Kuid Xander võib vihane olla.

Tund lõppes ja Jeremi jälgis istudes, kuidas ülejäänud lapsed oma seljakotid haarasid ja lahkusid. Xander tõusis koos teistega, siis pöördus et Jeremit vaadata, kes õnnetuseks teda jällegi vahtis. Xander jõllitas hetkeks vastu läks siis välja.

Kas ta ootab väljas koridoris mind? Jeremi mõtles natuke selle üle, kuid siis kuulis proua Parksi köhatamas, tõstis silmad, nägi teda ennast vaatavat ja teadis, et peab minema, hoolimata sellest, mis ukse taga oli.

Mida ta leidis, oli ainult tavaline hordide liikumine erinevates suundades. Polnud Xanderit varjus luuramas. See oli teine väljend, mida 'mäng on läbi' autor armastas kasutada, kurjategijad varjus luuramas.

Jeremi tungis oma kapi juurde ja vabanes oma ajaloo ja matemaatika õpikutest, asendades nad oma seljakotis inglise keele ja moodsa elu õpikutega. Mida ta nägi, kui hakkas ust kinni panema, oli tükike kokkuvolditud paberit ventilatsioonipilu vahel ukse tagaküljel. See oli sisse surutud, kuid mitte nii kaugele, et ta kappi oleks kukkunud.

Jeremi tegi selle lahti; sinna oli kirjutatud: Miks sa mind vahid? X

Jeremi naeratas. Vastulööki siis pole. Ja ehk on midagi suurt. Võibolla Xanderile meeldis, et Jeremi teda vahib ja tahtis näha, kas ta Jeremile meeldib. Võibolla oli Xander sellest meelitatud.

Noh, muidugi olid ka teised selgitused Xandri küsimusele. Asi oli selles, et Jeremi pidi ettevaatlik olema, sest mis siis, kui ta Xanderile ei meeldinud nagu sissevõetud moodi? Mis siis, kui ta vihastaks, kui avastaks, et Jeremi temast sisse on võetud? Ei Jeremi peab ettevaatlik olema. Ta võib loota, kuid ainult ettevaatlikult.

Siiski oli üks asi ilmne: Jeremi pidi Xanderi küsimusele vastama. Ja oli ilmne, et kõige kergem oli seda teha oma enda kirjakesega.

Tal oli natukene vaba aega. Oli üks nendest kahest korrast, kui vaheaeg tundide vahel oli kümme minutit, küllalt pikk, et lapsed jõuaks kempsus käia, kui neil vaja oli, või isegi natuke süüa. Jeremi kasutas seda aega et rebida tühi leht ühest oma märkmikest, rebida see pooleks, siis veelkord pooleks kuna see, mida ta öelda kavatses ei olnud väga pikk. Ta kirjutas: Vahin? Kes, mina? J

Ta teadis, kus Xanderi kapp on; poisi vahtimise tõttu kogu aeg teadis ta temast päris palju. Ta võttis oma kirjakese, voltis selle kokku, siis läks kapi juurde, vaatas, et Xanderit poleks ümberringi näha, pistis kirjakese ventilatsiooniavasse, lükates selle küllalt kaugele, nii et seda enam välja tõmmata ei saanud, kuid et ta sisse ei kukuks, just nagu Xanderi kirjake oli olnud.

Ta oli sellel päeval koos Xanderiga veel kahes klassis. Ta püüdis väga kõvasti teda mitte vahtida. Väga kõvasti. Ja oli kaunis edukas; Xander märkas seda ainult neljal korral.

Kui ta peale viimast kella oma kapi juures oli ja nad olid kõik koju minemas, leidis ta uue kirjakese: Ära mängi. Sa tead, et vahid.Miks? X

Jeremi pidi seekord natuke kauem mõtlema. Siis ta kirjutas: Sa pead mind vahtima, et arvata nagu ma sind vahiks. Kui sa seda ei teeks, sa ei teaks et ma sind vahin. Nii siis, miks sa mind vahid? J

Järgmisel hommikul lootis Jeremi oma kapist kirjakest leida, kuid seal polnud ühtegi. See pani teda jällegi muretsema. Oli ta Xanderi välja vihastanud? Ta oli oma kirjakeses püüdnud naljakas olla, kuid selle üle mõeldes, sai ta aru, et nali võis mitte nii ilmne olla. Kirjakest oleks võinud võtta kui vihast. Jeremi lootis, et Xander niimoodi ei mõtle. Siiski oli see midagi, mille üle muretseda.

Esimeses tunnis, mis oli matemaatika, tund Xanderita, püüdis Jeremi tähelepanelik olla, kuid mõtlemine Xanderile ja sellele, mida too võib mõelda, viis ta tähelepanu kõrvale, ja nii sai ta kontrolltöös vale vastuse, unustades võrduse teisele poolele minnes miinuse plussiks muutmata. Ta mõistis seda, kui oli ruumist lahkumas ja ülesannet oma peas uuesti läbi tegi. Pagan võtaks, ta peab fokusseeruma. Ta paps rääkis talle seda alati, alati.

Selle asemele, et otse ajaloo tundi minna, peatus ta oma kapi juures, kui ta sellest möödus ja vaatas ventilatsiooni avasid. Ta nägi seal millegi nurka. Ta avas kapi ja tõmbas välja kirjakese.

Nüüd mängid sa lolli. Sa tead, et sa mind vahid ja mina tean seda ka. Kas sa kardad mulle öelda, miks? X

Noh, mõtles Jeremi. Noh. Kuidas pidi ta sellele vastama? Ta pidi selle üle mõtlema. Ainuke asi, mida see kirjake talle ütles, mis paistis päris selge olevat, oli see, et Xander ei olnud vihane ei viimase kirjakese ega selle peale, et Jeremi teda vahtis. Kirjakeste vahetamine näis rohkem nagu lihtsa vestlusena. Ta ei tunnetanud Xandri vastustes mingit viha.

Ajaloo tunnis püüdis Jeremi taas minimiseerida oma Xandri vahtimist ja oli võrdlemisi edukas. Ta jäi ainult kolmel korral vahele. Jeremi veetis enamuse tunnist, kuulates selgitusi Washingtoni poliitika kohta just enne kodusõda ja mõningase aja mõeldes, kuidas Xandri kirjakesele vastata. Ta otsustas, et ettevaatlikkus on ikka veel vajalik, kuid võibolla võib ta öelda midagi, noh, provokatiivset. Ei, ta ei peaks seda tegema! Liiga riskantne. Kuid siiski ... Ta otsis oma märkmikus tühja lehe ja kirjutas: See peab su uus särk olema. Ma pole seda varem näinud. J

Oli see liiga riskantne? Võibolla. See tunnistas enam vähem, et jah, ta vahtis teda. Ja see kinnitas, et ta tegi mitte selle pärast, et ta vihane oleks või arvaks teda inetu olevat. Oli Xander keegi, keda ta vahtida tahtis? See andis teda väheke ära, kas polnud nii? Vähemasti natukene?

Kuid siis jälle oli ju Xander kogu aja teadnud et ehk seepärast oligi Jeremi teda vahtinud ja kui Jeremile meeldis teda vahtida, kas sellest siis ei tulenenud et Xander talle ka meeldis? Oleks siis selle enam-vähem tunnistamine nii paha? Sest paistis, nagu poleks Xanderil vahtimise vastu midagi. Mis siis, kui see kirjake asju edasi liigutab? Võib see siis võimalik olla, et asjad, mida Jeremi väga lootis, võivad tõesti juhtuda?

Ta mõtles endast koos Xanderiga päris palju - tegelikult kogu aja. Ta mõtles, kuidas nad igasuguseid asju teevad, ja mitte kõik need ei olnud voodi asjad. Ta mõtles nondest ka, kuid püüdis seda koolis mitte teha, kuna see võis väga piinlikuks minna. Tal oli kehalise tund koos Xandriga ja siis ei saanud ta teda vaadata või temast mõelda, eriti noid voodi mõtteid, kuna see oleks olnud tõeliselt piinlik.

Vähemasti ei pidanud nad peale kehalist dušši all käima, kuigi seda soovitati. Umbes pooled nendest käisid. Xander käis ka ja ainult mõte temast seal - alasti ja märg ja ennast seebitamas - oli Jeremi jaoks liig. Ta pidi alati, kui sellele mõtles, end näoga kapi poole pöörama ja oma teksad nii kiiresti jalga saama, kui ta suutis. Kui ta tõesti näeks märga Xandrit kujuteldava asemel, teaks iga poiss riietusruumis tema saladust ja temast saaks naerualune või isegi midagi hullemat. Ta soovis et saaks Xandrit dušširuumis näha, kuid teadis, et ei saa.

Peale kirjakese kirjutamist ja selle vaatamist ja kuulmata terve viie minuti jooksul sõnagi, mida härra Avery ütles, rebis ta kirjakese välja ja voltis selle kokku. Siis vaatas ta Xandri poole ja nägi, et too oli näinud, mida Jeremi teeb. See oli millegipärast piinlik, nagu oleks ta millegi inetuga vahele jäänud. See oli rumal. Nad mõlemad teadsid, et kirjutavad kirjakesi. Siiski oli seal kuidagi mingi anonüümsus olnud, tehtud anonüümsus ehk, kuid see siiski justkui tundus niimoodi. Nii oli vahelejäämine piinlikkust tekitav.

Ta pani kirjakese Xanderi kappi ja ainult lootis parimat.

Kui ta sel päeval koolist lahkus, oli ta kapis kirjakene. Selles oli kirjutatud: Sa tead mu riideid? See on imelik! Oled sa nuhk? X

Seda polnud Jeremi üldsegi oodanud! Talle tuli mõte, et Xander võis selle kõigega end lõbustada. Võibolla nautis ta seda. Noh, ehk nautis Jeremi ka seda, kuid see oli samas ka väga hirmutav. Kuid nüüd oli tal jälle üks kirjake vastust ootamas. Ta mõtles selle üle. Xander võis ju end ainult lõbustada, kuid Jeremi jaoks oli siin palju enamat. Ta tahtis Xandrit omale poiss-sõbraks! Kuidas oleks võimalik kirjutada kirjake, mis laseks sellel tegelikult juhtuda, ilma et ta päriselt ja tõeliselt annaks ära, et Xander talle meeldib? Ilmselt polnud tema särgist rääkimine seda teinud.

Ma pole nuhk. Mulle meeldib sind vaadata. J

Jeremi uuris seda. Võib ta selle ära saata? See nõuab tohutul hulgal julgust. Mis siis, kui Xander seda kirjakest teistele lastele näitab? Või, oh Jumal, mis siis, kui ta kõiki kirjakesi teistele lastele näidanud on?

Jeremi võdises ja ei vaadanud Xanderit. Ta ei tahtnud, et keegi teaks, et ta Xandrist sisse võetud on. Tüdrukud rääkisid üksteisele poistest, kellesse nad armunud olid. Poisid ei rääkinud ligilähedaseltki nii palju sellest tüdrukute suhtes; ainult väga enesekindlad poisid tegid seda ja üksi poiss ei rääkinud teistest poistest, kellesse nad armunud olid.

Ei, seda kirja ta ei saanud saata. Lihtsalt ei saanud. Siiski ei tahtnud ta seda ära visata. Selle asemel ta lihtsalt pani märkmiku kinni. Ta otsustab hiljem, mida kirjutada. Praegu pidi ta oma südamel laskma natuke aeglasemalt lööma hakata.

Sellel päeval oli ta kehalise tunnis Xanderi vastas meeskonnas, kui palli mängiti. Jeremy tundis end väga närvilisena. Ta püüdis teiste poiste varju jääda ja see õnnestus päris hästi, kuni mõlemale poolele oli ainult mõned poisid jäänud. Nüüd polnud seal enam poisse, kelle taha end peita. Tema koos kolme teisega vastandusid teise poole viiele poisile. Üks nendest oli Xander.

Jeremil oli pall käes ja samuti oli ka Xandril. Selle tõttu, kuidas poisid olid jaotunud, oli ilmne, et see on nende omavaheline kahevõitlus. Jeremi pea oli justkui udune, vaadates Xandrit lühikeste spordipükste ja t-särgiga, kes nägi välja oi kui lahe - nagu alati, nüüd kerge higi pärlendamas otsaesisel, hüpeldes ja olles liikuv märklaud. Jeremil oli raske temale keskenduda kui pallimängu märklauale aga mitte kui isikule.

Ta oli just niipalju teadlik, et näha, kui Xander oma palli tema peale viskas. Jeremi kasutas oma palli, et Xandri viset blokeerida ja eemale lüüa ja siis virutas palli põgeneva Xandri suunas, riivates ta jalga. Xander peatus, tõstis käed ja ütles Jeremile, "Ilus vise," ja naeratas talle. Jeremi punastas ja tundis peapööritust.

Xander möödus dušši alla minnes Jeremi riietekapist. Rätik oli tal käes, selle asemel et ümber mähitud olla. Ta pilk oli Jeremile suunatud. See oli Jeremi jaoks kõige raskem asi, mida ta kunagi teinud oli, kuid ta vaatas oma kappi Xanderi asemel. Ta ei vaadanud isegi vilksamisi, välja arvatud päris alguses, kui ta oli heitnud lühima pilgu tema poole tulevale Xandrile ja siis lõpus, kui ta pöördus just õigel hetkel, et näha Xandri paljast tagumikku dušširuumi kadumas. Ta arutles, kas Xander oli tulnud seda kaudu sihilikult. See oli esimene kord, kui ta seda teed mööda dušši alla läks. Miks oli ta seda teinud?

Kuid siis tuli talle mõte, mis tegi talutavaks agoonia, mida ta tundis, et ei näinud seda, mis tal oleks olnud võimalik näha. Senikaua, kui Xander end pesi, kirjutas Jeremi: Miks sa minust alasti mööda jalutasid? J

See ei vastanud Xanderi küsimusele, kuid ta mõistis, et see ei peagi. Ja see oli perfektne kirjake! Ta ei jõudnud ära oodata, kuni saab selle Xandri kappi lasta.

Vastus polnud selline, nagu ta oodanud oleks. Ta mõtles, et saab midagi, mis viiks edasi ta väljakutset Xanderiga kokkusaamisele. Selle asemele sai ta: Rääkisin Nathaniga tema kapi juures ja läksin sealt dušši alla. Miks sa arvad, et ma sinu juurde läksin? Ja miks sina dušši all ei käi? X

Pagan, Xander pani teda jälle kaitsesse ja just peale seda, kui ta arvas, et oli Xanderi sinna pannud. Kuid hea asi, et ta oli selgeks saanud, et ei tarvitsenud vastata küsimusele, millele ta ei tahtnud vastata. See tegi asja kergemaks.

Vabandust, et sind mängust välja lõin. Ja seepärast, et olen vee suhtes allergiline. J

Järgmine kord, kui ta vaatama läks oli seal vastuseks kirjake: Pole sa midagi. Aga sa oled imelik. Mulle imelik meeldib. X

Mida! Jeremi luges seda üha uuesti ja uuesti ja ta süda peksis. Ma meeldin talle, mõtles Jeremi. Ma pean meeldima. Ta just kirjutas seda!

Hea küll, nii et ta meeldis Xanderile, kes oli küllalt vapper et seda kirjutada. Nii on tema ka sel korral just sama vapper. Kui Xander seda suudab, suudab ka tema. Ta teeb sama, mida Xander oli teinud. Nüüd oli see päevselge. Noh, ainult nende vahel. Keegi teine seda ei tea. See asi polnud üldsegi muutunud.

Sina meeldid mulle ka. Selle pärast ma sind vahingi. J

Jeremi ei jõudnud järgmisel päeval ära oodata, kuna ta oma kapi juurde saab. Ta nägi juba enne kapi avamist kirjakest, nagu harilikult. Ta oli nii närviline ja elevil, et pidi luku kombinatsiooni kolm korda valima, enne kui ukse lahti sai. Ta haaras kirjakese ja tegi selle lahti. See oli kõige pikem nendest mis ta saanud oli. Seal oli lugeda: Oh, Jeremi, mul on kahju. Ma mõtlesin sellega, et mulle meeldib veidrus. Ja sina meeldid mulle ka, aga mitte nii, nagu sina mõtlesid. Ainult nagu sõber või keegi, kellega mul meeldiks sõber olla. Aga sina mõtlesid teist sorti meeldimist. Ja mina pole seda moodi. Ma olen tüdrukutest sisse võetud. Kui ma sinu moodi oleks, oleks mul kerge olnud sinust sisse võetud olla. Sa oled väga armas ja suurepärase isiksusega. Aga mina olen Cyndist sisse võetud ja siis Carlist ka. Poistest ma sisse võetud pole. Aga ära muretse, ma ei räägi kellelegi. Ja kui sa tahad minuga rääkida ja sõbraks saada, siis see mulle meeldiks. Sa oled lahe. X

Jeremi oli pettunud. Ta oli nii kindel olnud. Ja nüüd see.

Ta luges kirjakest mitu korda. Üks asi oli selge, Xander oli väga kena poiss. Palju parem kui enamik, arvas Jeremi. Kuid ta ei võinud temaga rääkida. See oleks liiga piinlik. Võibolla kunagi, kuid mitte nüüd. Mitte niipea.

Jeremil oli endast natuke kahju, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata. Kool muutus jälle kooliks. Ta leidis, et ei vahi enam Xanderit. Seda oli liiga valus teha. Talle meeldis ikka veel Xander, kuid ei tundnud, et nüüd enam et ta silmi tema peale kisuks.

See juhtus kolm päeva hiljem, kui ta oma kapist kirjakese leidis. Uudishimulikult avas ta selle.

Miks sa enam Xanderile kirjakesi ei kirjuta? Miks tema sulle ühtegi ei kirjuta? S

Kes see oli? Kes teadis kirjakestest? Ja miks kirjutada kirjake, millele ta vastata ei saa? Kirjakesel polnud nime! Seal oli küll initsiaal, kuid see võis olla poole tosina lapse oma, keda ta tundis. See võis isegi tüdruku oma olla!

Ta võttis kirjakese endaga järgmisesse tundi kaasa ja seni kuni õpetaja jorutas sellest, kui erinev on tänane ühiskond kahekümne aasta tagusest, luges ta seda veel mõned korrad. Siis tuli talle imelik tunne. Ta tundis, kuidas tal kuklakarvad püsti tõusid. Tundus nagu, noh, nagu keegi vahiks teda.

Püüdes olla mitte liiga märgatav, hakkas ta ruumis ringi vaatama. Ta ei näinud midagi ebaharilikku enne kui ta vaatas vasakule üle õla. Poiss seal vahtis teda. Vahtis täiega. Ja ei pööranud pilku ära, kui vahele jäi. Poisi nimi oli Steven. Kena poiss, keda ta hästi ei tundnud; siiski teadis ta nime: Steven.

Jeremi pööras pilgu ära. Siis võttis välja oma märkmiku ja rebis sealt väikese tüki paberit ja kirjutas naeratades: Miks sa mind vahid? J

Lõpp

Tubli poisi kodu