5. Peatükk

Colt lülitas raadio sisse tagasi. Kuulasime vestlusi. Aeg-ajalt tuli ettekandeid Colti mitte avastamise kohta. Natukese aja pärast oli kutse Bartile. Mõni minut hiljem veel üks ja vihane hääl käskis tal oma perse autosse vedada. Colt naeratas, mis küll naeratusena ei paistnud, kuigi oli arvatavasti sellena mõeldud. „See oli mu isa." Ütles ta.

„Järgmisena helistavad nad restorani," ütlesin mina ilma naeratamata.

Olime jõudnud ära keeramise kohani ja hästi edenenud oma teel järgmise maakonna suunas. Olime oma toidu ära söönud, mis hoolimata sellest, et külmaks oli läinud, hästi maitses; Fitzil polnud ka etteheiteid oma külmaks läinud hamburgeri kohta. Üllataval kombel polnud avariile vaatamata kohv topsist välja loksunud, ainult natuke oli kaane vahelt välja immitsenud. Kui olin kohvi joomise lõpetanud, valas Colt natuke pudelivett topsi, loputas selle üle ja täitis siis poolest saadik veega; Fitz lakkus selle kõik ära.

„Kui kaugel maakonna piir on?" küsisin, kui olime natuke maad edasi sõitnud.

„Võibolla viisteist kakskümmend minutit veel," ütles Colt.

„Ma olen mõelnud. Võib-olla pole kõige parem piiri seda teed mööda ületada. See on heas seisukorras tee ja kui nad on üldse teesulgusid üles seadnud, oleks mõistlik olnud seda selle tee puhul teha. Kas siin on teid mida mööda saab üle piiri viivale kõrvalteele? Me oleme mõnedest sellistest möödunud."

Ta mõtles hetke, siis ütles, „Jah. Järgmine risttee, keera paremale. See on sillutamata tee, tegelikult ehitatud tuletõrjeautode ligipääsuks metsa. Aga see ristub teise sillutamata teega, mis läheb Breverti maakonda välja."

„Tundub hea plaan olevat," ütlesin. Mõne minuti pärast nägin teed ja keerasin sellele, suundudes tagasi põhja poole. Jällegi oli meist mõlemal pool tihe mets. Tee oli paremini hooldatud ja tasasem, kui kruusatee oli olnud. Siiski vähendasin kiirust 50-ni, meenutades, kuidas konstaabel polnud peale kurvi autot pidama saanud.

Sõitsime pikka aega vaikides. Colt vaatas minule, siis pööras jälle pilgu ära. Kui ta umbes kuus korda niimoodi oli teinud, ütlesin, „Hea küll. Mis on?"

Ta kõhkles, siis ütles. „Sul on püstol. Mul polnud aimugi, et sul see olla võiks. Aga sul on. Ja kui sa mu vennale vastu hakkasid … Näed sa, enamus inimesi kardab teda tema kogu ja käitumise pärast. Sa ei kartnud üldsegi. Ja paistis, et sa teadsid täpselt, mida on vaja teha. Mitte ainult pärast seda, kui me peatunud olime, vaid isegi enne seda, ette mõeldes. Sa teadsid, et ei tohi tal lasta raadiot kasutada, kui ta meieni on jõudnud, et abi kutsuda ja sa seadsid asjad nii, et ta ei kasutanud. Sa teadsid, et kui ma metsa ääres nähtaval olen, ei vaevuks ta raadioga mässama vaid tuleks välja, et mind peatada. Mina poleks kõige selle peale tulnud."

Ta vaikis. Arvan, et see polnud küsimusena mõeldud. Ta oli lihtsalt mõned faktid esile toonud ja ta ootas, kas ma tahan midagi selgitada.

Ma proovisin. „Noh, lihtsalt tark on relva omada, kui reisid ringi täiesti üksinda. See annab mulle kindlusetunde ja see on ka kõik. Paljudel üksinda kõrvalistes kohtades rändajatel on relv. Selles pole midagi nii väga imelikku."

Sain jälle uuriva pilgu osaliseks. „See on jama. Võibolla neil on, võibolla ei ole. Aga nad ei ole nii lahedad, nagu sina olid. See ei selgita ka seda, kuidas sa tegutsesid sündmuskohal – või isegi enne seda. Sul oli kõik ette valmistatud, ja see võimaldas meil pääseda."

Sõitsime vaikides edasi. Ta hakkas uuesti minu poole vaatama ja siis ära pöörama. Lõpuks ma ohkasin. „Hea küll. Ma olen valitsuse teenistuses, Colt. Ma tõesti ei saa sulle sellest palju muud rääkida kui et sattun igasugustesse olukordadesse ja vahel pean päris kiiresti jalul olema, kui tahan terveks jääda. Olen kandnud varjatud relva juba aastaid. See on pisike, lihtne varjata, aga laseb täpselt, kui see tähtis on. Ma ei pea seda kasutama. Täna ka ei pidanud. Lihtsalt ta pidi mul olema."

Nüüd ei pööranud ta pilku ära. „Kui sa oleksid pidanud kasutama …?"

Noogutasin. „Oleksin. Olin vihane, et ta sind tulistas. Tal oli sinu tapmisega tõsi taga, või vähemalt ei olnud tal sellega mingit muret. Aga korravalvurist ohvitseri tulistamine oleks toonud meile probleeme, mida me ei vaja. Isegi kui ta selle ära oli teeninud, poleks see hea olnud. Nii et olen rõõmus, et ei pidanud seda tegema."

„Oled sa varem inimesi maha lasknud?"

Miks inimesed alati seda teada tahavad? Ma ei rääkinud neile midagi sellest, kes ma olin. Noh, igatahes mitte palju. „Jah," ütlesin, „aga ainult kui hädavajalik. Ja ainult pahasid."

Ta noogutas, ent vähekese aja pärast purskas, „Tulistasin eile Burti. Arvasin, et ei tunne seejuures midagi. Aga tundsin. Tunnen siiamaani. Nad mõlemad on minu kallal vägivalda tarvitanud. Ja pärast selle üle naernud. Siis miks ma tunnen end imelikult Burti tulistamise pärast? Tulistasin teda ainult jalga, aga ikkagi tunnen end selle pärast halvasti."

„See on tõsine asi, kellegi pihta laskmine. See on raske asi ja sa peadki midagi tundma. Mul on hea meel, et sa tunned."

Ta ei öelnud rohkem midagi ja varsti jõudsime teele, kuhu oli vaja keerata. Tee oli sama tühi, kui see millelt ära keerasime. Mets kahel pool ka.

„Kuidas sa seda maastikku nii hästi tead?" küsisin.

„Isa arvas, et minust saab kordnik, kui vanemaks saan ja ta saatis mind koos patrullidega, üheksandast eluaastast alates. Üle kogu maakonna. Selliseid teid mööda nagu see, mõnikord kasutavad inimesed neid metsas kanepi kasvatamiseks. Nii me patrullisime neid teid mööda ja mina õppisin ümbrust tundma.

„Ja siis võtsid isa ja vennad mind jahile ka, nii et ma olen kõigis nendes metsades käinud. Need metsad siin on täis oravaid, rebaseid ja valgesabasid. Muidugi ei hoolinud isa ja vennad sellest, kas oli jahihooaeg või mitte. Nad püüdsid tappa kõike elusat. Lõbustasid endid lihtsalt paugutades. Kartsin alati, et nad mu maha lasevad, kui liiga kaugele maha jään. Nad tulistasid põõsastesse iga liikumise peale, omamata vähematki ettekujutust, mis seal olla võiks."

„Tundub, et su isa on seadus ise.’’

Colt noogutas. „Ma vihkan teda," ütles ta. „Ta rikastus, võttes inimestelt, kellel polnud palju, kuid selle mis neil oli, olid nad teeninud maad harides. Kui ta oli röövinud juba suure hulga head põllmaad, rentis ta hulga sellest suurtele põllumajandus ettevõtetele. Sellest sai ta piisavalt raha et suutis kaasata investoreid, kündis ja tõukas siledaks veel röövitud maad ja ehitas luksusliku golfiväljaku. Suure raha eest müüs ta kasutamisõigusi ja iga aasta korjab ta kasutajatelt maksusid. Ta on rikas, aga nii õel ja väiklane kui olla saab."

Natuke hiljem ületasime maakonna piiri. Mina seda muidugi ei teadnud. Mingeid silte polnud, aga Colt paistis teadvat. Olin tema asjade tundmisest meeldivalt üllatatud. Ta oli taibukas laps. Ja enesekindel ka. Erinevalt oma perekonnast paistis ta teadvat, kuidas asjadega toime tulla. Ta polnud kõhelnud ka söödaks olemast. Kui paljud temavanused oleks seda ilma kõhklusevärinata teinud?

„Peame tagasi peateele minema," ütlesin lõpuks.

„Oh, muidugi," ütles ta kohmetu naeratusega. Ma arvan, et ta avastas, et oleks selle peale ise pidanud tulema. „Iga tagasi lõunasse suunduv teeke sobib. Kõik on tuletõrje teed ja on ühendatud maanteega, millelt me varem ära keerasime."

„Meil on ikka veel probleem," Ta vaatas mulle otsa. „Mõtle välja, mis see on," ütlesin naerdes.

See ei võtnud tal kaua aega. „Auto!"

„Taipasid esimesel katsel. Jah. Me võiks selle endale jätta ja seletada, miks ta meil on, mõeldes mingi loo välja aga kui su isa on naaber maakondadesse hoiatuse saatnud, poleks see kuigi efektiivne.

Meid hoitakse mõnda aega vahi all, kuni asjad selguvad ja kes teab, millega see lõppeda võib."

„Sa tahad seda maha jätta?" küsis ta. „Me võime seda teha. Sõita linnale lähedale nii et me ei peaks sada miili kõndima, siis auto maha jätma ja linna minema. Ma tean mõnda teed, mis meid lähedale viivad."

Mulle see laps meeldis! „No võib-olla, aga see toob probleeme. Esiteks, meil poleks transporti. Ja mul pole plaanis Sitalinnas, Georgias püsivalt elama asuda."

Ta naeratas laialt. Kui ta naeratas, nägi ta hulga teistmoodi välja. Mitte nii harilik. Elavam. Meeldivam. „Me võiks midagi varastada."

„Võib-olla, kuid siis oleksime kurjategijad. Seda me ei taha. Arvatavasti jääme vahele ka."

„Võib-olla, aga mis sellest? Kui sa valitsuse heaks töötad siis ütle, kes sa oled, mis juhtus ja hangi mingit sorti abi pealinnast. Nad tahtsid mind tappa – ja Fitzi! Saad sa seda teha?"

„Sind jälle tsiteerides, võib-olla. Aga ma ei taha seda teha. Mu boss ei taha seda ka.

Inimesed ametiga nagu minu oma ei peaks avaldama, kelle heaks nad töötavad või et meie agentuur üldse eksisteerib. Ja minu uhkus ei luba kasutada jamadest väljumiseks oma vanglast pääsemise tasuta kaarti. Võib-olla on see lihtsalt rumal uhkus aga ma leiaksin parem sellise väljapääsu, mis ei sisaldaks politseile rääkimist asjadest, millest ma ei taha et nad midagi teaksid. Parem oleks teha plaan, mis ei sisalda midagi kriminaalset."

„Me juba oleme kriminaalid," märkis ta. „Me varastasime võmmide auto."

„Noh, nii see on," nõustusin. „Aga kui saame, peame sellega lõpetama. Seda suudame me põhjendada: ta tulistas ju sinu pihta. Nüüd peame mõtlema, kuidas siit edasi minna. Sinu idee läheneda mõnele korralikku mõõtu linnale ja auto ära peita on hea. Lihtsalt sa ei mõelnud küllalt kaugele ette. Kuidas oleks, kui me hoopis nii teeksime? "

Seletasin talle oma ideed ja tema arvas, et olen segane, aga mul on aastate jooksul palju niisugust juhtunud. Igatahes me rääkisime selle läbi ja ta nõustus oma osaga, sest lõppude lõpuks hoidsin teda enda juures, püüdes leida lahendust, mida temaga teha selle asemel, et teda tee äärde ta enda hooleks maha jätta. Seetõttu vajasime ainult suuremat linna kui Crocker Corners. Tegelikult palju suuremat. Küllalt suurt, et me märgatavad poleks.

»»» »»»

Aldon polnud mingis mõttes suur linn, aga hindasin sealseks elanike arvuks 10000, 15000. Saabusime sinna pärastlõunal. Colt ei tundnud siinset ümbrust ligilähedaseltki nii hästi kui kohti oma pesale lähemal. Aga suutsime sinna jõuda peamiselt kõrvalteid kasutades ja me ei kohanud ühtegi autot. Ma arvan, et see oli hea, kuna olime kindlasti väga silmatorkavad.

Kui olime jõudnud Aldonist omaarvates 30 – 45 minutise jalgsiteekonna kaugusele, hakkasime autole peidukohta otsima. Tuletõrje teedel kasvasid puud kahel pool nii tihedalt, et polnud mingit võimalust puude vahele sõita. Lühikesel ajal, millal me peateedel sõitsime, olime möödunud üksikutest farmidest, aga need ei paistnud meile midagi pakkuvat.

Olime just keeranud jälle peateele ja hakkasime Aldonile liiga lähedale jõudma, et mulle see sobiks, kui Colt ütles, „Kuule, vaata!"

Tõmbasin tee äärde ja vaatasin läbi temapoolse akna. Tema tähelepanu oli püüdnud farm, aga see ei tundunud käigus olevat. Põldudel tee ääres kasvas umbrohi ja võsa vilja asemel. Kaugemal paistsid väike majake ja suur kuur aga neil olid ka ilmsed mahajäetuse tunnused, nagu võib näha hüljatud kruntidel. Maja paistis meie kauguselt vaadatuna tegelikult natuke viltu vajununa.

„Kontrollime asja," ütlesin ja natukese aja pärast jõudsime selleni, mis kunagi pidi olema sissesõidutee. Keerasin sisse ja võtsin kohe kiiruse maha. Ükski sõiduk ei paistnud siit juba aastaid sõitnud olevat, kuna tee oli umbe kasvanud.

Maasturil oli kaitseraua ees põrkeraud, mis oli kergelt vigastatud, aga siiski veel kasulik ja kuna auto oli võimas, siis sõitsin lihtsalt läbi kinnikasvanud tee, tehes seda teokiirusel. Lõpuks jõudsime majani. Lähedalt näis see rohkem kodutute varjupaiga või ümbervajunud kuuri kui elumaja moodi. See oli pisike, ühekordne värvimata puitehitis. Esiuks oli lahti kistud ja rippus ühe hinge otsas. Niipalju kui ma nägin, ühes küljes polnud aknaid ja kaks teisel küljel ja üks tagaseinas olid katki.

Lobudik oli kuuri lähedal. Kui lobudik paistis olevat elamiskõlbmatu, siis kuur nii lagunenud seisus ei olnud. Peatasin auto ja me mõlemad tulime välja. Silmapilk hakkasin higistama. Autos oli umbes 24 kraadi. Väljas oli 32 ja niiskus paistis 100 lähedal olevat. Colt tundis seda sama ja võttis t-särgi ära ning viskas selle auto tagaistmele.

„Vaatame, kas saame uksed lahti teha," ütlesin. Aga Colt läks juba sinnapoole. Teda ei paistnud kuumus niipalju häirivat kui mind.

Kuuril oli eespool, kitsamal küljel kaks ust, mis avanesid väljapoole. Katsusin ühte, aga see ei andnud järele. Colt oli teisega sama vähe edu.

Ta peatus ja vaatas mulle otsa.

„Uurime, kas siin on teisi võimalusi sisse pääsemiseks," ütlesin. „Mulle meeldiks, kui sisse pääseksime. See kuur on meie jaoks väga sobiv koht.

Ta noogutas ja suundus vasakule, siis kadus nurga taha. Mina läksin teises suunas.

Kuuri külje pealt oli näha ainult umbrohtunud võsa ja harimata põlde. Kuuri sein ise oli tehtud laudadest, mis vajasid värvimist; seal polnud ühtegi akent. Tagaküljel saime kokku. Selles seinas oli kolm akent, kaks väikest üleval katuse lähedal ja üks suurem keskel, mis oli liiga kõrgel, et sealt sisse vaadata. Selle klaas oli enamuses välja kukkunud – nagu võiski oodata – aga see polnud nii kõrgel, et ma poleks saanud Colti üles upitada, et ta saaks sisse vaadata.

„Seal sees on enamuses suur tühi ruum," hüüdis ta mulle alla. „Ma saan sellest läbi ronida, aga enne peame klaasist lahti saama."

Lasin ta alla ja me leidsime kaugemalt põllult prahihunniku, mis koosnes igasugusest rämpsust, kaasa arvatud mõned vanad kastid ja kauba-alused, millede kasutamist me endale lubasime. Colt aitas mul nad akna alla kuhjata, et teha aknani jõudmine kergemaks.

Raami sees oli veel teravaid klaasitükke, aga ma leidsin prahikuhjast katkise lauajupi ja lõin välja kogu raami jäänud klaasi ja silusin raami ääri, kuni oli turvaline sealt sisse ronida. Uurisin akent ja leidsin, et mina sealt mingil juhul läbi ei mahu. Vaatasin akna alla põrandale, et Colt ei peaks maanduma klaasitükkidele siis aitasin tal läbi akna ronida ja hoidsin teda randmetest, lastes ta alla sissepoole. Ta ei pidanud väga kõrgelt hüppama.

Läksin ümber kuuri ukse juurde ja ei pidanud kuigi kaua ootama. Kui ma seal seisin, kriiksus üks uksepool ja paiskus lahti. Colt oli ukse taga, seda lükates, lai naeratus näol. „Ainult metallvarras mis lõppes maa sees augus, hoidis kumbagi uksepoolt. Tõmbasin varda üles ja uks oligi lahti."

Jätsin ta teist ust avama ja läksin autosse tagasi. Sõitsin kuuri, pannes tuled põlema. See oligi tohutu tühi ruum nagu Colt oli öelnud. Ääres olid mõned latrid ja üles lakka viiv redel. Ajasin auto ühte tagumisse latrisse, olles enne kindlaks teinud, et ta sinna mahub. Ilma tuledeta oli latris päris pime. Kogu kuuri sisemus oli isegi suure päevavalgusega nii hämar, raske oli seal sees midagi näha.

„Hea küll. Paneme uksed jälle kinni, kui oleme midagi saanud sulle peale ronimiseks, et aknast välja tagasi saada," ütlesin.

Viie minuti pärast kõndisime linna poole. Pool tundi hiljem olime viisaka väljanägemisega linna äärse motelli fuajees, võttes toa üheks ööks mu naisele, pojale ja minule, paludes tuba kahe voodiga, hea dušiga ja veel parema õhukonditsioneeriga. Fitzi jätsime välja varju ootama, väljapoole nägemisulatust fuajeest. Colt oli tal lihtsalt käskinud tal sinna jääda ja nii oligi.

Me mõlemad ujusime higis. Colt oli särgita, plätud jalas. Ametnik vaatas meid, siis vaatas aknast välja ja küsis et kus mu auto on. Mul polnud mingit probleemi talle rääkida, et mu naine oli meid välja lasknud ja ise bensiini tankima läinud. Meil oli viimased kümme miili bensiin otsa saamas ja olime sunnitud kliimaseadme välja lülitama, et säästa seda, mis paaki oli veel jäänud, et ikka pärale jõuda, mille pärast me nii higised olemegi. Ametnik noogutas. Ilmselt oli ta pidanud ise sama asja korra või paar tegema.

Ta lasi meil siiski ette maksta. Ta võttis hea meelega sularaha vastu, aga kui mul krediitkaarti ei olnud, nõudis veel lisaks deposiiti. Mul oli kaart, aga ma ei tahtnud seda kasutada. Püüdsin mitte kunagi jätta endast rohkem jälgi, kui pidin.